2-16-16962/24 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja menetluse käik 10.11.2016 esitas OÜ Citadele Leasing & Factoring (hageja) Pärnu Maakohtule hagi Monteralia Forest Group OÜ (kostja I) ja HR (kostja II) vastu solidaarselt võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduses palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 10 253,57 eurot, mis koosneb liisingulepingu graafikujärgsest jääkmaksumusest 6885,86 eurot, põhiosa tagasimaksete võlast 1169,70 eurot, põhiosa tagasimaksete käibemaksu võlast 820,84 eurot ja jääkmaksumuselt arvestatud käibemaksust 1377,17 eurot. Samuti palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista rendimaksete võla 13,29 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 7962,92 eurot ja viivise 0,15% päevas tasumata põhivõlalt (10 253,57 eurot) alates hagi esitamisest kuni tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1770,22 eurot. Lähtuvalt kostja vastuväidetest esitas hageja 21.12.2016 menetlusdokumendis kaks alternatiivset nõuet. Esimene alternatiivne nõue põhineb eeldusel, et kohus loeb liisingulepingu ülesöelduks esimese hoiatuse saamisega 10.03.2013, paludes sellisel juhul mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõlg 14 095,89 eurot ja viivis 5904,11 eurot. Teine alternatiivne nõue põhineb eeldusel, et kohus asub seisukohale, et esimeses alternatiivses nõudes ei ole võimalik välja mõista jääkmaksumuselt arvestatud käibemaksu. Sellisel juhul palub hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlg 11 811,76 eurot ja viivis 8188,24 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 17.05.2013 liisingulepingu nr JER13-4709, mille kohaselt hageja finantseeris kostja I poolt liisingueseme omandamist läbi kasutusrendi lepingu. Kostja I taotlusel omandas hageja Kiretec OÜ-lt haagisel halumasina maksumusega 15 120 eurot (koos käibemaksuga). Liisinguperiood algas 01.06.2013 ja lõppes vastavalt lepingu p-le 4.1. 31.05.2016. Liisingulepingu p 4.3 ja üldtingimuste p 6.3 järgi kohustus liisinguvõtja tasuma igakuiseid liisingumakseid vastavalt maksegraafikule. Kuumakse koos käibemaksuga oli 505,82 eurot. Alates liisingueseme kättesaamisest kuni liisinguperioodi alguseni kohustus kostja I tasuma üksnes renti. Liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks on kostjaga II sõlmitud käendusleping, mille p 8.7. järgi on käendaja vastutuse maksimaalmääraks 19 656 eurot. Kostja I liisinguvõtjana jäi juba esimese tagasimaksega viivitusse. Hageja on kostjatele 19.09.2013, 19.11.2013, 10.01.2014, 13.06.2014 ja 15.08.2014 saatnud hoiatuse liisingulepingu ülesütlemise kohta ja ütles 30.12.2014 liisingulepingu üles, kohustades kostjaid tasuma 7 päeva jooksul kogu lepingust tulenev võlgnevus ja tagastama viivitamatult liisinguese. Kostjad võlgnevust ei tasunud ja liisingueset ei tagastanud. 13.05.2015 tegi hageja liisingueseme otsimise ülesandeks inkassofirmale, kes teatas hagejale 15.07.2015, et masinat ei ole leitud ja vestlused kostjatega ei ole tulemust andnud. Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu, paludes jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt hagi osalisel või täielikul rahuldamisel tasaarvestada hageja nõue kostjate poolt pärast liisingulepingu lõppemist hagejale tehtud maksetega summas 6310,19 eurot. Kostjad olid seisukohal, et liisinguleping ja käendusleping lõppesid hageja 19.09.2013 liisingulepingu erakorralise ülesütlemise hoiatuse alusel 03.10.2013. Samuti leidsid kostjad, et hageja on esitanud kostjate vastu väära võlanõude, mida ei ole võimalik käesolevas vaidluses rahuldada. VÕS §-st 361 tulenevalt kuulub liisinguese käesoleval ajal hageja omandisse. Kohane nõue liisinguvõtja vastu saab olla liisingueseme väljanõudmine omandi kaitse sätete järgi vindikatsioonihagi alusel. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu lõppemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg 1 nimetatud kulutuste

hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuna liisinguese on käesoleval juhul hageja omandis, saab hageja nõuda üksnes asja tagastamist ja kantud kulude hüvitamist. Hageja ei ole seda teinud ega kulude tekkimist tõendanud. Kuna hageja on alates 01.03.2003 käibemaksukohustuslane, saab ta käibemaksu riigilt tagasi, mistõttu ei saagi vastav kulu olla hagejale tekkinud. Hageja rendinõue pärast lepingu lõppemist on põhjendamatu. Hageja nõutud viivisemäär 0,15% päevas ületab 7 korda seadusest tuleneva määra. Kuna selline määr tuleneb lepingust, on tegemist tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 mõttes. Liisinguleping ja käendusleping lõppesid 03.10.2013, seega aegus hageja nõue 02.10.2016. 19.04.2017 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 10 253,57 eurot, rendivõla 13,29 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2000 eurot ja viivise lepingus kokkulepitud määras 0,15% päevas põhinõudelt (10 253,57 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate kanda ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulud 750 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et liisinguleping lõppes hageja 19.11.2013 erakorralise ülesütlemise hoiatuses tasumiseks antud kahenädalase tähtaja möödudes 03.10.2013. Kohtu hinnangul ei saa ükski mõistlik inimene käsitleda nimetatud dokumenti lepingu ülesütlemisena, vaid ainult sellena, mis see nii pealkirjast kui ka sisust lähtuvalt oli – lepingu ülesütlemise hoiatusena. Hageja ütles lepingu üles 30.12.2014 avaldusega liisingulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (tl 48). Kuna leping lõppes 30.12.2014 ja hagi esitati kohtule 10.11.2016, on kostjate aegumise vastuväide alusetu. Kohus leidis, et VÕS § 367 lg 3 ei ole käesoleval juhul rakendatav, kuna liisinguese on hagejale tagastamata ning liisinguandjal puudub võimalus liisingueseme realiseerimistulu võrra kulutuste hüvitamise nõuet vähendada. Kostjad ei ole liisingueset hagejale ega ka liisinguandjale välja andnud, muutes seeläbi omaniku käsutuse võimatuks ning manifesteerides liisingueseme omandamistahet. Kuna liisingueseme omandamine oli kostja I poolt sõlmitud lepingu eesmärgiks, puudub hagejal nii huvi kui vajadus vindikatsioonihagi esitamiseks, vaid tal on õigus nõuda liisingulepingu ülesütlemisega seoses tekkinud kulude hüvitamist. Liisinguvõtja kulu VÕS § 367 lg 1 tähenduses on liisingueseme ostuhind koos käibemaksuga, millises ulatuses see ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Seega on hageja nõue lepingu kehtivuse ajal tasumata liisingumaksete (koos käibemaksuga) ja liisingueseme jääkväärtuse (koos käibemaksuga) väljamõistmiseks kostjatelt seaduslik ja põhjendatud. Kuna pooled olid lisaks liisingumaksetele kokku leppinud renditasus, tuleb kostjatel tasuda ka rendimaksete võlgnevus lepingu ülesütlemise seisuga 13,39 eurot. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kostjate vastuväited seoses viivisemäära seadusevastase suurusega ei ole olukorras, kus lepingupooled on lepingu sõlmimisel tegutsenud majandus- ja kutsetegevuse raames, asjakohased. Arvestades hageja põhjendamatut viivitust hagi esitamisel pidas kohus põhjendatuks vähendada hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 2000 euroni, kuid ei vabastanud kostjaid pärast hagi esitamist tekkinud ja tulevikus tekkida võiva viivise tasumisest. 19.05.2017 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad kostjad osaliselt tühistada Pärnu Maakohtu 19.04.2017 otsuse, s.o osas, millega neilt mõisteti välja tagasimaksete käibemaksu võlg summas 820,84 eurot ja liisingueseme jääkmaksumuse käibemaksu võlg summas 1377,17 eurot, samuti vaidlustavad kostjad hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 1000 euro ulatuses. Kostjate hinnangul on maakohtu otsuses eksitud käibemaksuseaduse (KMS) § 37 lg 1 osas, mille kohaselt maksukohustuslane on kohustatud väljastama kauba võõrandamise või teenuse osutamise korral arve seitsme kalendripäeva jooksul, arvates kauba

ostjale lähetamise või kättesaadavaks tegemise või teenuse osutamise päevast või käesoleva seaduse § 11 lõikes 4 nimetatud maksustamisperioodi viimasest päevast, või tagama, et selle väljastaks sama tähtaja jooksul maksukohustuslase nimel ja arvel tegutsev isik või kauba soetaja või teenuse saaja, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul. Hageja ei ole kostjatele esitanud arvet põhivõlgnevuse tasumiseks, mille alusel saaks välja mõista põhivõlalt käibemaksu. Seega ei saa hagejal tekkida õigust nõuda põhivõlgnevuselt käibemaksu ja käibemaksu võlga. Lisaks on hageja soetatud seadmelt saanud seadme müüja Kiretec OÜ käest ostuarve, millelt on talle Maksu- ja Tolliamet käibemaksu tagastanud. Samuti vaidlustavad kostjad maakohtu otsuse osaliselt, s.o summas 1000 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise osas, märkides, et põhinõue on valesti koostatud, kuna ei ole esitatud arvet, mille alusel maakohtu otsuses moodustatud põhivõlgnevus sisaldab käibemaksu ja seetõttu ei saa nõuda sellist summat viivisena. Määruse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta ringkonnakohtu menetlusse võtmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga. Kooskõlas TsMS § 651 lg-s 1 sätestatuga kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustavad kostjad maakohtu otsuse osaliselt neilt väljamõistetud põhivõlgnevuse ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise osas, kokku 3198,01 euro osas. Maakohtu otsusega kostjatelt solidaarselt väljamõistetud põhivõlgnevust vaidlustavad kostjad osas, milles neilt mõisteti põhivõlgnevusena välja põhiosa tagasimaksete käibemaksu võlg 820,84 eurot ja jääkmaksumuselt arvestatud käibemaks 1377,17 eurot. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude 2000 euro väljamõistmise osas vaidlustavad kostjad maakohtu otsuse 1000 euro ulatuses. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei saa hageja põhinõue sisaldada eelnimetatud käibemaksu summasid, kuna hageja ei ole esitanud kostjatele käibemaksuseaduse (KMS) § 37 lg 1 kohast arvet põhivõlgnevuse tasumiseks, mille alusel saaks põhivõlgnevuselt arvestada käibemaksu. Kuivõrd põhivõlgnevus ei saa kostjate hinnangul sisaldada käibemaksu ja põhinõue on seega koostatud valesti, ei saa sel põhjusel kostjatelt välja nõuda ka hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisena 2000 eurot nagu seda tegi kohus. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja praeguses asjas põhjendatult arvestanud käibemaksu kostjatelt nõutavatelt liisingumaksete võlalt ja liisingueseme jääkmaksumuselt ning maakohus on nimetatud võlgnevused õigesti mõistnud välja koos käibemaksuga. Apellatsioonkaebuse väited seoses hagejapoolse käibemaksuseadusest (KMS) tuleneva kohustuse rikkumisega, mis seisneb hageja poolt kostjatele arvete esitamata jätmises, ei vabasta kostjaid käesoleval juhul kohustusest tasuda liisingulepingu kehtivuse ajal tasumata liisingumakseid koos käibemaksuga ja liisingueseme jääkväärtust koos käibemaksuga. Kolleegium selgitab, et pooltevaheline võlasuhe, millest tuleneb kostjate kohustus tasuda hagejale hagiavalduses nõutud ja maakohtu poolt väljamõistetud põhivõlgnevus (sh liisingumaksete käibemaksu võlg ja jääkmaksumusele lisatud käibemaks), ei ole tekkinud mitte arvete, vaid lepingute alusel, milleks käesoleval juhul kostja I puhul on liisinguleping ja kostja II puhul käendusleping. Liisingulepingu maksegraafikust nähtuvalt koosnes kostja I poolt tasumisele kuuluv graafikujärgne kuumakse liisingumaksest ehk liisingueseme väljaostumaksest, sellele lisatud käibemaksust ning rendimaksest ja sellele lisatud käibemaksust (tl 13-14). Kuivõrd kostja I

liisingulepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, vastutab liisingulepingu täitmise eest käenduslepingust tulenevalt kostja II. Seega kaebuse etteheited hageja poolt arvete esitamata jätmisest põhivõlgnevuse tasumiseks ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonimenetluses vaidlustatud osas. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et liisinguvõtja kulu VÕS § 367 lg 1 tähenduses on liisingueseme ostuhind koos käibemaksuga, millises ulatuses see ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Samuti on põhjendatud maakohtu seisukoht, et VÕS § 367 lg 3 ei ole käesoleval juhul rakendatav, kuna liisinguese on liisinguandjale tagastamata ning liisinguandjal puudub võimalus liisingueseme realiseerimistulu võrra kulutuste hüvitamise nõuet vähendada. Kuivõrd liisinguese ei ole edasi liisinguandja majanduskäibes ning liisinguandjal ei ole võimalik seda majandustegevuses võõrandada või sõlmida uut liisingulepingut, ei saa liisingueseme jääkväärtust lepingu ülesütlemisega seoses tekkinud kulude suuruse määramisel arvestada ning seega ei saa ka käibemaksu nõudmist liisingueseme jääkväärtuselt pidada kostjate suhtes põhjendamatuks. Apellatsioonkaebuses esiletoodu, et hageja on kostjatele liisitud seadme ostnud Kiretec OÜ-lt ja saanud seadme ostjalt ostuarve, millelt Maksu- ja Tolliamet on hagejale käibemaksu tagastanud, ei ole asja lahendamisel tähtsust omav. Asjaolu, et hageja ostjana ja ühtlasi käibemaksukohustuslasena ostis kostja I taotlusel liisingulepingu esemeks oleva haagisel halumasina Kiretec OÜ-lt kui käibemaksukohustuslaseks olevalt isikult ja tasus ostuhinnalt käibemaksu, ei võimalda järeldada, et hageja poolt liisingueseme omandamisel tasutud käibemaks tuleks kasutusrendi tüüpi liisingulepingu ülesütlemisel hagejal tekkinud kuludest maha arvata, seda arvestades olukorda, kus liisingueset hagejale kui liisinguandjale tagastatud ei ole. Kaebuses osundatu osas, et hageja on käibemaksukohustuslane, kellel on õigus käibemaks riigilt tagasi saada, nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega pea siinkohal vajalikuks maakohtu motiive TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt korrata. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et hageja on õigustatult lisanud enda kulude hulka käibemaksu nii liisingumaksete võlalt kui ka liisingueseme jääkmaksumuselt. Kuivõrd põhivõlgnevuse suuruse osas kaebuse pinnalt maakohtule etteheiteid teha ei saa, ei ole põhjendatud ka kaebuses taotletu vähendada põhivõlgnevuse ebaõigest suurusest tingituna hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõuet. Apellatsioonkaebuses ei ole toodud kohtu ette selliseid faktiväiteid, mille õigsust eeldades saaks kaebust rahuldada. Kooskõlas TsMS § 637 lg 1 p-ga 6 ja § 638 lg-ga 4 keeldub ringkonnakohus eeltoodud põhjendustel Monteralia Forest Group OÜ ja HR apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus märgib, et on hinnanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel kõiki apellatsioonkaebuses esitatud apellantide väiteid, neile käesolevas määruses vastanud ning leidnud, et apellatsioonkaebus ei kuuluks rahuldamisele. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kuivõrd leides, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, jäävad apellandil kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses, kuna perspektiivitu apellatsioonkaebuse puhul ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele kätte. Käesoleval juhul ei ole apellantide õigusi piiratud võrreldes sellega, kui apellatsioonkaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega apellatsioonkaebus oleks jäetud rahuldamata, sest ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja vastas kõikidele apellantide väidetele. Ringkonnakohus koostas apellantidele sisuliste põhjendustega lõpplahendi. Apellantidele on tagatud ka kaebeõigus. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta