2-05-14852/31 - Muud - Muud hagiasjad - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

kohustused hageja ees, kuid ei pruugi. Kohustused saavad tekkida ainult juhul, kui hageja müüb ja R. . ostab lepinguga nr 25/2000 määratletud kaupu. Vaadeldav leping nr 25/2000 ilma hageja ja R. . ostu-müügi tehingute aset leidmiseta R. .-le rahalist kohustust hageja ees kaasa ei too. Hageja esindaja väidab hagiavalduses, et „Vastavalt lepingu punktile 5 toimus toodete hankimine ning tasumine lisatavate dokumentide alusel“. Lepingu nr 25/2000 punkt 5 väidab, et „Iga saadetis vormistatakse käesoleva lepingu spetsiaalse lisana“. Hageja ei ole esitanud lepingu lisasid. Kostjad on seisukohal, et R. . ei ole hageja ees võlgu. Hagiavalduses esitatud väide, et R. . ei suutnud saadud kauba eest tasuda, ei vasta tõele, on paljasõnaline, alusetu ja põhjendamatu. R. . on saadud kauba eest tasunud regulaarselt vastavalt kokku lepitud tasumise põhimõtetele. Esitatud hagiavaldusele pole lisatud materjale, mis tõendaksid R. . suutmatust kauba eest tasuda. Kostja OÜ V esindaja märgib lisaks oma kirjalikus vastuses hagile (I kd tl 47-49), et 20.04.2001 sõlmitud lepingu punktis nr 1 ja nr 2 on mainitud, et OÜ V. garanteerib ülalnimetatud võla. Arvestades väljendi „ülalnimetatud võla“ tähendust ja eelkõige selle konteksti ingliskeelses lepingus, peab väljend viitama mingile konkreetsele võlale, mis peab olema 20.04.2001 lepingus toodud. Nimetatud lepingus aga võlga (ei OÜ W. ega ka R. . võlga hageja ees) toodud ei ole. Kostja OÜ V. on seisukohal, et käendada on võimalik (arvestades käesoleva tehingu asjaolusid) konkreetselt määratletavat (nii rahalises kui ka ajalises mõttes) kohustust. Juhul kui kohustus pole määratletud, siis pole võimalik seda ka käendada. Antud juhul ei ole OÜ V. kohustus ei rahaliselt ega ka ajaliselt määratletud. Kostja OÜ V. on seisukohal, et nimetatud 20.04.2001 sõlmitud lepingu alusel puudub tal kohustus käendada W. OÜ ja R. . kohustust hageja ees. Hageja märgib hagiavalduses, et 10.01.1999 hageja ja Z. . vahel sõlmitud lepingu alusel hagejalt saadud kauba eest mittetasumise tõttu on Z. . võlgnevus hageja ees 20 000 DEM (160 000 EEK), mida OÜ W. käendab 23.02.2001 sõlmitud käenduslepingu alusel. Nimetatud 10.01.1999 sõlmitud lepingut hagimaterjalidele lisatud ei ole. Kostja OÜ W. on seisukohal, et senikaua, kui pole esitatud lepingut, millel põhineb hageja väidetav nõue, ei ole antud nõude menetlemine põhjendatud ega kooskõlas kehtiva õigusega. Ühtlasi pole hageja esitanud selgitust, kuidas 23.02.2001 hageja, Z. . ja OÜ W. vahel sõlmitud käenduslepingus toodud summa 20 000 DEM seondub hagiavalduses nõutava summaga. Ühtlasi peab kostja oluliseks juhtida tähelepanu asjaolule, et 23.02.2001 hageja, Z. . ja OÜ W. vahel sõlmitud käenduslepingus pole toodud ära lepingu numbrit, millele viidatakse käenduslepingu punktis nr 1. Kostja hinnangul viitab lepingu numbri toomata jätmine asjaolule, et nimetatud lepingut (mis on väidetavalt sõlmitud 10.01.1999) ei pruugi üldse olemas olla. Hageja on hagimaterjalide hulgas (tõendamaks oma nõuet) esitanud hageja ja R. . vahel 10.01.2000 sõlmitud lepingu nr 25/2000 lisa B (tarne- ja maksetingimused). Kostjale teadaolevalt pole sellist lisa hageja ja R. . vahel kunagi allkirjastatud (ja seega R. . poolt lisas toodud tarne- ja maksetingimusi aktsepteeritud). Kostja OÜ W. on seisukohal, et tal puudub kohustus käendada Z. . ja R. . kohustust hageja ees. Kostja E.P. märgib lisaks oma kirjalikus vastuses hagile (I kd tl 54-57), et hageja ei selgita hagiavalduses ega esita ka täiendavat dokumentatsiooni, millest tuleneb väidetav nõue 44 484 EUR, mida E.P. tulenevalt 04.03.2003 lepingust väidetavalt käendab. Samuti ei selgu nimetatud nõude olemus 04.03.2003 sõlmitud lepingust. 04.03.2003 lepingu punktis nr 1 on öeldud, et „R. . nõustub täielikult oma võlaga C. ees, mis on tõusetunud lepingust nr 25/2000, sõlmimise kuupäevaga 10.01.2000 summas 44 484 eurot.“ R. . saab nõustuda 04.03.2003 lepingus oma võlaga 44 484 eurot ainult siis, kui ta kinnitab seda oma allkirjaga nimetatud lepingul. 04.03.2003 sõlmitud lepingul puudub R. . esindaja allkiri. Enamgi veel, R. . ei ole üldse 04.03.2003 sõlmitud lepingu pooleks. Seega ei saa 04.03.2003 lepingu põhjal väita, et R. . tunnustab oma võlga summas 44 484 eurot hageja ees. Samuti ei ole hageja esitanud muid tõendavaid dokumente, mis tõendaksid R. . võlga hageja ees summas 44 484 eurot. Kostja on

Hageja väited kostjate vastuväidetele R. . võlgnevus C. ees on 42 830,25 EUR = 670 147,78 EEK. Kohustuse täitmise garanteerijatena on võlgnevuse tasumise eest lähtuvalt 23.02.2001, 20.04.2001 ja 04.03.2003 lepingutest vastutavad OÜ W. ning OÜ V. ning solidaarvõlgnikuna E.P. Z. . võlgnevus C. ees on 20 000 DEM = 10 225,83 EUR = 159 999,47 EEK. Kohustuse täitmise garanteerijana on võlgnevuse tasumise eest lähtuvalt 23.02.2001 garantiilepingust vastutav OÜ W. . Leping nr 25/2000 ei too tõepoolest kostjatele kaasa rahalisi kohustusi hageja ees, kuid nimetatud leping on alusleping kõikidele selle põhjal sõlmitud käenduslepingutele, mille poolteks kostjad on ning millega on R. .-le, Z. .-le ja tema käendajatele pandud ning käendajad on võtnud kohustuse likvideerida võlgnevused hageja ees. Pooltevahelised rahalised suhted tekkisid konkreetselt saadetiste pinnalt. Saadetiste osas on kohtule esitatud saate- ja maksedokumendid nende maksete osas, mis on hagejale laekumata. Menetluse kestel asus hageja seisukohale, et OÜ-ga W. ning OÜ-ga V. sõlmitud lepingute näol on tegemist garantiilepingutega. Kostja E.P. on koos R. .-ga hageja ees solidaarvõlgnik. TsK § 215 tulenevalt on garantiiga tagatud kohustise mittetäitmise või mitte nõuetekohase täitmise korral garantiivastutus täiendav võlgniku vastutusele. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on hageja korduvalt pöördunud võla sissenõudmiseks põhivõlgnike poole, esitades neile võlanõudeid, ning pidanud võlgnevuse likvideerimiseks läbirääkimisi esmalt põhivõlgnikega. R. . ja Z. . ei ole suutnud oma võlgnevusi käesoleva ajani tasuda ning seetõttu omab C. õigustust esitada nõue võlgnevuse tasumiseks garantiiandjate vastu, kes ise on vastavates hagejaga sõlmitud lepingutes andnud oma nõusoleku põhivõlgniku võimatuse korral täita oma kohustus täita kohustus ise. 21.08.2001 nõude loovutamise lepinguga loovutas hageja nõuded I. AS-le ning 08.04.2004 nõude tagasiloovutamise lepinguga loovutas I. AS hagejale nõude tagasi. Seega võlgnike suhtes võeti ette abinõusid. Ükski seadus ei sätesta, millised need olema peavad ja et kohustuslik on kohtusse pöördumine. Selleks et kaitsta oma nõuet kohtus, ei pea nõude kaitsmine toimuma läbi teise kohtumenetluse. Hageja esindaja väitel on Z. . ja R. . väljaspool Eestit registreeritud äriühingud, mida esindas kostja E.P.Hageja ei ole peale E.P. kellegi teisega suhelnud. Hagejal puuduvad registritest põhivõlgnike

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, tehtud järeldused ja põhjendused Kohus, asja arutanud ja hinnanud esitatud tõendeid, leiab, et hagi on tõendatud osaliselt ja tuleb osaliselt rahuldada. C. ja R. . vahel 10.01.2000 sõlmitud põhilepinguga nr 25/2000 (I kd tl 230-231) on tõendatud, et C. ja R. . sõlmisid ostu-müügi lepingu, milles lepiti kokku C firmade gruppi kuuluvate toodete müügis. Vastavalt nimetatud lepingu punktile 1 sätestab ja reguleerib põhileping Müüja ja Ostja vahelisi ostu-müügi akti tagajärjel tekkinud suhteid. Lepingu punkti 5 kohaselt vormistatakse iga tarne käesoleva lepingu spetsiaalse lisana. Kõigi tarnete puhul kehtivad C Baltica üldised tarne-ja maksetingimused, mis on käesoleva lepingu lahutamatuks osaks. Need tingimused on lisatud lisas nr. B. C, R. . ning OÜ W. vahel 23.02.2001 sõlmitud lepinguga (I kd tl 216) on tõendatud, et OÜ W. garanteeris R. . võla, mis tekkis 10.01.2000 sõlmitud lepingust nr 25/2000, kogusummas 148 446,94 DEM ja 2216,66 LVL juhul, kui R. . ei täida oma kohustusi. Nimetatud garantii laienes ka tasumata intressidele. C, R. ., OÜ W. ja OÜ V. vahel 20.04.2001 sõlmitud lepinguga (I kd tl 222) on tõendatud, et vastavalt lepingu punktile 1 garanteerib OÜ V. eespool nimetatud W. OÜ võla juhul, kui OÜ W. ei täida oma lepingus nimetatud kohustusi. Nimetatud garantii laieneb ka tasumata intressile. Lepingu punkti 2 kohaselt garanteerib OÜ V. eespool nimetatud R. . võla, juhul kui R. . ei täida oma käesolevas lepingus nimetatud kohustusi. Nimetatud garantii laieneb ka tasumata intressile. Lepingu punkti 3 kohaselt kinnitab C. , et pärast käesolevas lepingus nimetatud kohustuste täitmist ei ole C. -l täiendavaid nõudeid eespool nimetatud lepingu nr 25/2000 (R. .) ja nr 25/2001 (OÜ W. ) alusel. C. ja E.P. vahel 04.03.2003 sõlmitud lepinguga (I kd tl 225) on tõendatud, et E.P. tunnistas R. . võlga C. ees, mis tekkis 10. jaanuaril 2000 sõlmitud lepingust nr 25/2000, kogusummas 44 484 eurot, tema enese ja R. . vahelise ühise kohustusena. Eelpool nimetatud lepingute sõlmimise üle pooled ei vaidle. Vastavalt Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-le 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Kuna C. , R. . ning OÜ W. vahel 23.02.2001 sõlmitud leping ning C. , R. ., OÜ W. ja OÜ V. vahel 20.04.2001 sõlmitud leping on sõlmitud enne 1. juulit 2002, siis kuuluvad antud lepingute puhul kohaldamisele tsiviilkoodeksi (TsK) vastavad sätted. Kuna C. ja E.P. vahel sõlmiti leping 04.03.2003, seega pärast 1. juulit 2002, siis kuuluvad nimetatud lepingu puhul kohaldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) vastavad sätted. Hageja ja kostjad on menetluse käigus asunud seisukohale, et C. , R. . ning OÜ W. vahel 23.02.2001 sõlmitud leping ning C. , R. ., OÜ W. ja OÜ V. vahel 20.04.2001 sõlmitud lepingu näol on tegemist garantiilepingutega. Kohus nõustub poolte sellise seisukohaga. Vastavalt TsK § 214 lõikele 1 loetakse garantiiks seaduse või lepinguga ettenähtud ühe isiku kohustist kustutada teise isiku võlgnevus täielikult või osaliselt kohustise mittetäitmise või mitte nõuetekohase täitmise korral. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab lepinguga kindlaksmääratud garantii olema vormistatud kirjalikult. Kuna nimetatud lepingutes garanteerisid OÜ W. ning OÜ V. R. . võla, mis tekkis põhilepingust 25/2000, juhul, kui R. . ei täida oma kohustust, on nimetatud lepingud oma olemuselt garantiilepingud TsK § 214 mõttes.

Vastavalt TsK §-le 215 on garantiivastutus garantiiga tagatud kohustise mittetäitmise või mitte nõuetekohase täitmise korral täiendav võlgniku vastutusele. Täiendava vastutuse põhimõte tähendab, et garant vastutab ainult siis, kui võlgnevust ei ole võimalik kustutada võlgniku vahendite arvel. Ka Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-87-00 kinnitanud, et garandi vastutus on täiendav vastutus, mida kohaldatakse, kui võlgniku vahendite arvel ei ole võimalik võlgnevust kustutada. Riigikohtu otsusele tuginedes võib asuda seisukohale, et garandi vastutus tekib alles siis, kui on tõendatud võlgniku võimetus oma vahendite arvel kohustus täita. Hageja väitel on hageja korduvalt pöördunud võla sissenõudmiseks põhivõlgniku poole, esitades talle võlanõudeid (I kd tl 291-294, 299-310, 315-318) ning pidanud võlgnevuse likvideerimiseks läbirääkimisi esmalt põhivõlgnikega. Samuti loovutas hageja 21.08.2001 nõude loovutamise lepinguga nõuded I. AS-le (II kd tl 14-16) ning 08.04.2004 nõude tagasiloovutamise lepinguga loovutas I. AS hagejale nõude tagasi (II kd tl 7-9), mis näitab, et võlgnike suhtes võeti ette abinõusid. Hageja väitel pole vajalik pöörduda põhivõlgniku vastu kohtusse. Kostjad on seevastu seisukohal, et hageja pole esitanud selliseid materjale, mis tõendaksid R. . suutmatust kauba eest tasuda. Kohus leiab, et hageja ei ole suutnud kohtule tõendada, et põhivõlgnik R. . vahendite arvel ei ole võimalik R. . võlga kustutada. Kirjade saatmine põhivõlgnikule tema võlgnevuse kohta ei ole piisav, et öelda, et põhivõlgnikul puuduvad vahendid oma kohustuste täitmiseks. Nõude loovutamise ja tagasiloovutamise lepingute osas tuleb märkida, et loovutatud nõudeks oli antud juhul nõue OÜ W. vastu, mitte põhivõlgniku R. . vastu. Kuna hageja ei ole tõendanud, et põhivõlgnikul R. . puuduvad vahendid oma kohustuse täitmiseks, siis tuleb hagi osas, milles hageja nõuab OÜ-lt W. ning OÜ-lt V. (uue ärinimega OÜ T. ) kui garantidelt R. . võla väljamõistmist, rahuldamata. Hageja on esitanud kohtule ka lepingu, mis on sõlmitud 23.02.2001 C. , Z. . ning OÜ W. vahel (I kd tl 219) ning mille punkti 1 kohaselt tunnistab Z. . tingimusteta oma võlga C. -le, mis tekkis 10.01.1999 sõlmitud lepingust nr ..., kogusummas 20 000 DEMi. Sama lepingu punkti 2 kohaselt garanteerib OÜ W. käesolevaga eespool nimetatud Z. . võla, juhul kui Z. . ei täida oma käesolevas lepingus nimetatud kohustusi. Nimetatud garantii laieneb ka tasumata intressile. Hageja väitel vastutab selle lepingu alusel kohustuse täitmise garanteerijana võlgnevuse 20 000 DEMi ehk 159 999,47 krooni tasumise eest OÜ W. . Kohus hageja sellise seisukohaga ei nõustu. Hageja ei ole esitanud kohtule lepingut, millest tulenevat väidetavat võlga OÜ W. garanteeris. Kuna garantiileping on sõlmitud 23.02.2001, s.o enne 01.07.2002 ja seega enne VÕS jõustumist, kuuluvad kohaldamisele TsK sätted. Garantii on TsK sätete kohaselt täiendav, põhikohustusest sõltuv tagatis. Kuna hageja ei ole esitanud 23.02.2001 sõlmitud lepingut, pole kohtul võimalik ka hinnata, kas Z. . põhikohustus on üldse tekkinud. Ilma põhikohustuseta ei saa aga OÜ W. vastutada Z. . kohustuse täitmise eest. Peale selle ei ole hageja ka tõendanud, nagu eespool mainitud, et väidetavat võlgnevust ei saaks kustutada Z. . kui põhivõlgniku vahendite arvel. Sellest tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb jätta osas, milles hageja nõuab OÜ-lt W. kui garandilt Z. . poolt maksmata võla väljamõistmist, rahuldamata. Hageja valides lepingupartneriteks ja sõlmides lepingud oma kaupade ostuks-müügiks R. .-ga ja Z. .-ga on võtnud kanda äririski. Hageja on esitanud veel nõude E.P. vastu, leides, et E.P. on koos R. .-ga hageja ees solidaarvõlgnik. E.P. vastutuse aluseks on hageja arvates C. ja E.P. vahel 04.03.2003 sõlmitud leping, millega E.P. tunnistas R. . võlga C. ees, mis tekkis 10.01.2000 sõlmitud lepingust nr 25/2000, kogusummas 44 484 eurot, tema enese ja R. . vahelise ühise kohustusena. 04.03.2003 lepingu puhul kuuluvad kohaldamisele VÕS vastavad sätted. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust

taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 65 lg 4 kohaselt kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustuse ühiselt, siis eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud. Kohus leiab, et hageja ja kostja E.P. vahel 04.03.2003 sõlmitud lepingut võib käsitleda käenduslepinguna VÕS § 142 lg 1 mõttes, kuna kostja E.P. on tunnistanud R. . võlga tema ja R. . vahelise ühise kohustusena – seega on E.P. võtnud endale kohustuse vastutada solidaarselt R. .-ga R. . võla tasumise eest. Kuna käendus on aktsessoorse iseloomuga, s.t et käendaja vastutuse kehtivuse ja vastutuse ulatuse määrab ära käenduse aluseks olev põhikohustus, tuleb järgnevalt kindlaks teha, kas eksisteerib põhikohustus, mida E.P. käendab. Kostja E.P. leiab, et kuna hageja ei ole esitanud lepingu nr 25/2000 lisasid, mis vastavalt lepingu nr 25/2000 punktile 5 tuli iga saadetise puhul vormistada, siis pole tõendatud, et R. . oleks hageja ees võlgu ja seega puudub E.P. kohustus võlga käendada. Kohus sellise kostja seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et leping nr 25/2000 on R. . ja hageja suhete aluseks, millest konkreetsed rahalised kohustused tekkisid esitatud arvete ja saadetiste pinnalt. Hageja poolt esitatud arvete ja saatedokumentidega (I kd tl 63-69, 124-168, 172-181) on tõendatud, et R. . võlg hageja ees on vähemalt 42 830,25 eurot ehk 670 147,78 krooni. Kostja pole esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid, et põhivõlgnik on hagejale nimetatud võla tasunud. E.P. esitatud saldoteatis (I kd tl 234), mille kohaselt R. . kinnitas, et OÜ W. on maksnud R. .-le 2001. aastal kokku 137 500 DEMi ja et W. OÜ ei ole R. .-le võlgu, ei oma antud vaidluses tähtsust, sest saldoteatis kirjeldab põhivõlgniku ja garandi vahelist suhet, mis ei näita, et põhivõlgnik oleks tasunud oma võla hagejale. Asjaolu, et põhivõlgnik R. . pole nimetatud lepingut allkirjastanud, ei muuda kostja E.P. poolt võetud kohustuse sisu. Samuti ei muuda kostja E.P. kohustust asjaolu, et lepingus on E.P. tunnistanud R. . võlga summas 44 484 eurot, hageja väitel võlgneb aga R. . hagejale 42 830,25 eurot ehk 670 147,78 krooni. Summade erinevus tuleneb hageja väitel asjaolust, et põhivõlgnik on osaliselt siiski oma kohustust täitnud. Tuginedes eelnevale ja arvestades, et hageja on ise tunnistanud, et E.P. vastutab vaid R. . võla 42 830,25 euro ehk 670 147,78 krooni tasumise eest, puudub alus mõista E.P. välja nõutavat 830 147,25 krooni. Tuginedes eelnevale, leiab kohus, et hageja nõue tuleb rahuldada E.P. vastu osaliselt ja E.P. tuleb hageja kasuks välja mõista 670 147,78 krooni. Menetluskulude jaotus Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne seaduse jõustumist (01.01.2006) alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hageja menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide kohaselt (II kd tl 24-43) on hageja kandnud menetluskulusid 94 388,55 krooni. Hagi rahuldati kostja E.P. vastu osaliselt 670 147,78 krooni ulatuses ja kostjate OÜ W. ning OÜ T. vastu jäi hagi rahuldamata. Hageja on tasunud esitatud hagiavalduselt riigilõivu 38 250 krooni (II kd tl 32, 39). Kuna kohus rahuldas hagi kostja E.P. vastu osaliselt, tuleb kostjalt E.P. välja mõista hageja poolt tasutud riigilõivust 33 000 krooni (esialgselt tasutud riigilõiv 11 000 kr ja osaliselt suurendatud nõudelt tasutud riigilõiv 22 000 kr). Seoses hagi osalise rahuldamisega peab kohus põhjendatuks E.P. välja mõista hageja esindaja kulu ja tõlkekulu pooles ulatuses, s.o 28 000 krooni. Seega tuleb kostjalt E.P. välja mõista hageja menetluskulud kokku 61 000 krooni.