5.Menetluskuludelt tuleb tasuda alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.R.R. ja X.X (hagejad) esitasid 18.12.2013 tuvastushagi K.H. i (kostja) vastu. Hagejad palusid tuvastada kinkelepingu tühisus ning lugeda xxx kinnistu (reg osa nr XXX) M.S. pärandvarasse. 13.03.2013 sõlmisid M.S. ja kostja notariaalselt tõestatud kinkelepingu ja asjaõiguslepingu xxx kinnistu kinkimiseks. 9.08.2013 M.S. suri. Hagejad leidsid, et M.S. teovõime oli kinkimise ajal piiratud ning seetõttu on kinkeleping tühine. Hagejad palusid M.S. suhtes viia läbi psühhiaatriline ekspertiis. Hagejad märkisid, et M.S. oli raskelt haige ning tema arusaamine ümbritsevast oli raskendatud ja tal esinesid mäluprobleemid. M.S. oli hooldekodus.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta menetluskulud hagejate kanda. Kostja leidis, et kinkeleping on kehtiv. Kinkelepingut sõlmides oli M.S. teovõimeline ja sai aru oma tegudest ning suutis neid juhtida. M.S. l ei olnud psühhiaatrilist haigust ega nõrgamõistuslikkust. Tema tahteavaldus kinkimiseks oli siiras ja kindel. Alusetud ja tõendamata on vastupidised väited.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis 28.10.2016 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda. Maakohus mõistus R.R. lt välja kostja kasuks menetluskulud 4078,55 eurot ning X.X alt kostja kasuks välja 4078,55 eurot. Maakohus märkis, et menetluskuludelt tuleb maksta viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni, kuid mitte rohkem, kui 4078,55 eurot. Maakohus sedastas, et vaidlus on selles, kas M.S. oli kinkelepingu sõlmimise hetkel piiratud teovõimega. Maakohus märkis, et TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peavad hagejad tõendama, et M.S. ei olnud 13.03.2013 kestvalt võimeline oma tegude tähendusest aru saama ega neid juhtima. Maakohus hindas hooldekodu juhataja Maret Lokki teatist ning leidis, et hooldekoduga seotud tõendid viitavad sellele, et M.S. l esines dementsusele viitavaid sümptomeid, kuid need ei olnud püsivad. M.S. oli hooldekodusse saabudes 87-aastane ning on tavaline, et sellises vanuses inimene ei suutnud aktiivselt suhelda. Maakohus märkis, M.S. l ei ole meditsiinilistest dokumentidest nähtuvalt dementsust diagnoositud. Maakohus määras M.S. tervise kohta kaks postuumset kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi.
Eksperdid psühhiaater Liina Haring ja psühholoog Kärolin Kajalaid järeldasid kompleksekspertiisi aktis nr 8, et M.S. esinesid tema elu viimastel aastatel rasked kehalised haigused ja lisandusid psüühilised häired, mis mõjutasid elu lõpuni tema toimetulekut iseseisva eluga igal tasandil. Kompleksekspertiisi akti nr 8 punktis 6 on eksperdid jõudnud järeldusele, et M.S. võis 13.03.2013 kinkelepingu tegemise ajal esineda vaimutegevuse häire ja ta võis muude lisanduvate asjaolude (kehva füüsilise tervise) tõttu olla seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, millele ta alla kirjutas ning kuidas tehing mõjutas tema huve ja millised olid selle tehingu tagajärjed. Eksperdid on punktides 13-14 järeldanud, et 13.03.2013 kinkelepingu sõlmimisel ei esinenud M.S. l vaimuhaigust ega nõrgamõistuslikkust (vaimset alaarengut), kuid tal esines kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse langus ning ta võis olla muude lisanduvate asjaolude tõttu seisundis, mis välistas tema võime kestvalt õigesti hinnata oma tegude tähendust, neid juhtida ning nimetatud lepingut sõlmida. Psühhiaater Katrin Eino ja psühholoog Tiina Kompus koostasid kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 1/3 (III kd, tl 384- 406, kompleksekspertiisi akt nr 1/3). Kompleksekspertiisi aktis nr 1/3 on eksperdid jõudnud järeldusele, et M.S. ei esinenud kogu elu vältel kuni 20.07.13. püsivaid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleks piiranud tema võimet ümbrusest ja oma seisundist arusaamiseks, teadvaks otsustamiseks ja oma käitumise sihipäraseks kujundamiseks oma eesmärkidest lähtuvalt. Dokumenteeritud andmetest nähtub, et liikumishäiretest tingituna halvenes M.S. toimetulek, kuid psüühikahäiretele ega püsivale kognitiivsele defitsiidile iseloomuliku tunnuste kogumi esinemist meditsiinilistest dokumentidest ei nähtu. Kuni 20.07.2013 oli M.S. suuteline õigesti aru saama ümbrusest, teiste isikute käitumisest ning ka enda seisundist. M.S. l ei olnud oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolest takistusi ega piiranguid teadvate otsuste tegemiseks sõltumata teiste isikute käitumisest temaga suhtlemisel. Notari poolt kirjeldatud toimingud välistavad uuritaval sellise seisundi esinemise 13.03.2013. M.S. l ei esinenud kuni 20.07.2013 psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid hõlmatavad määratlustega „vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“ või „raske psüühikahäire“. 13.03.2013 ei olnud M.S. l oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolt takistusi ega piiranguid ümbrusest ja oma tegude iseloomust ning tähendusest, sh ka kinkelepingu sisust ja tähendusest arusaamiseks. Ainuüksi isiku välisest käitumisest, sh tema toimetulekutasemest iseseisva elukorralduse ja igapäevaelu toimingutega, ei ole võimalik teha järeldusi mistahes tervisehäire, sh psüühikahäirete või kognitiivsete funktsioonide defitsiidi kohta. Vananemine ei põhjusta kognitiivsete funktsioonide defitsiite ega psüühikahäireid. Maakohus märkis, et hagejad vaidlesid vastu ekspertidele Katrin Einole ja Tiina Kompusele üksnes seetõttu, et need ei sobi kokku menetlusosaliste seisukohtadega. M.S. perearst Marje Toom märkis, et M.S. l ei olnud diagnoositud vaimuhaigusi ega psüühikahäireid. M.S. psüühilist seisundit ei ole hinnatud. Maakohus leidis, et eksperdid järeldasid, et M.S. l ei esinenud psüühikahäireid ega püsivaid kognitiivse võimekuse häireid. Eksperdid L. Haring ja K. Kajalaid on küll väitnud, et M.S. võis olla kinkelepingu sõlmimise ajal dementne. Samas ei ole öeldud, et dementsus oleks olnud püsiv. Ka eksperdid K. Eino ja T. Kompus leidsid, et M.S. l esines seoses kõrge vanusega kognitiivse soorituse häireid, kuid need ei olnud püsivad. Tunnistaja L.S. ütles, et M.S. sai aru, et kinkis kinnistu kostjale. M. S oli oma otsuses kindel.
Notar Ere Kürsa ütles kohtuistungil, et ta käis R. R soovil pärast kinkelepingu sõlmimist M.S. juures uurimas, kas ta ei taha kinkelepingust taganeda. M.S. ütles, et ta ei taha probleeme ja pahandusi ning ei avaldanud soovi kinkelepingust taganeda. M.S. sai aru, et ta kinkis kinnistu kostjale. Notari asendaja (kinkelepingu tõestaja) Krista Hütt ütles, et M.S. sai aru, et juhul, kui ta kinnistu kingib, ei ole ta enam selle omanik. Ei jäänud muljet, et M.S. oleks piiratud teovõimega. Maakohus leidis, et notar Ere Kürsa ja notari asendaja Krista Hütti ütlustega on tõendatud, et M.S. soovis kinnistut kostjale kinkida. Notarite tuvastatuga on vastavuses ka tunnistaja L.S. ütlused. Maakohus jõudis seisukohale, et M.S. oli suuteline kinkelepingu sõlmimisel oma tahet avaldama ja ta sai kinkelepingust aru. Hagejad ei ole tõendanud, et M.S. oli lepingu sõlmimise ajal seisundis, mis välistas oma tegudest arusaamise. M.S. l esines küll east tulenevaid psüühikahäireid, kuid need ei olnud püsivad. Piiratud teovõime on tõendamata. Maakohus leidis, et põhjendatud on kostja menetluskulude väljamõistmine hagejatelt 45 töötunni ulatuses. Maakohus vähendas kostja esindaja tasu eelkõige põhjusel, et 15.08.2016, 16.08.2016 ja 17.08.2016 on esindaja kuludena märgitud istungiks ettevalmistamist ja kliendile lühiülevaate andmist istungil toimunust. Maakohus leidis, et olukorras, kus eelnevalt on pooled esitanud seisukohad ja omapoolsed vastuväited, mis eeldavad asja materjalidega kursis olemist, siis on istungiks ettevalmistamise aeg osaliselt põhjendamatu. Maakohus märkis, et kuna menetlusosalisel on õigus viibida kohtuistungil ja juhul, kui menetlusosaline kohtuistungil ei viibi ja lepinguline esindaja annab temale edasi istungil toimunu, siis ei pea neid kulutusi katma teine menetluspool. Maakohtu hinnangul oli tegemist keskmisest keerukama vaidlusega.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt paluvad hagejad tühistada maakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tuvastas maakohus ebaõigesti, et M.S. oli kinkelepingut sõlmides teovõimeline. Kinkelepingu sõlmimise ajal ei olnud M.S. psüühikahäire tõttu kestvalt võimeline oma tegudest aru saama; 2) leidis maakohus ebaõigesti, et kinkeleping on kehiv; 3) pidanuks maakohus ekspertarvamuse hindamisel põhjendama, miks ta ekspertide arvamusi ei arvestanud. Maakohus oleks pidanud põhjalikult analüüsima mõlemat ekspertarvamust; 4) jättis maakohus analüüsimata ja arvestamata M.S. õendus- ja haiguslood ning ekspertide Liina Haringu ja Kärolin Kajalaiu arvamused. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et eksperdid järeldasid, et M.S. ei esinenud psüühilisi häireid ega püsivalt kognitiivse võimekuse häireid; 5) jättis maakohus ebaõigesti arvestamata hagejate esitatud 30.04.2013 videosalvestise; 6) hindas maakohus ebaõigesti tunnistajate ütlusi. Maakohus andis põhjendamatu kaalu kostja ema L.S. ütlustele. Tema ütlused olid erapoolikud. Maakohus hindas valesti ka notarite Ere Kürsa ja Krista Hütti ütlusi. Notaritel puudub kord või juhend, mille alusel hinnata objektiivselt lepingupoole teovõime olemasolu; 7) ei ole asjas oluline, et M.S. ei diagnoositud tema elu ajal dementsust. Haigus jäi diagnoosimata.
5.Kostja vaidles apellatsioonile vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda. Vastuse kohaselt: 1) on maakohus hinnanud tõendeid õigesti; 2) saab isikut lugeda piiratud teovõimega olevaks ainult TsÜS § 8 lg 2 alustel. Inimene ei ole piiratud teovõimega ainuüksi seetõttu, et ta ei tule toime oma elu korraldamisega või igapäevaste toimetustega. M.S. oli hooldekodus oma vanuse, mitte vaimse tervise tõttu; 3) ei saa hagejate esitatud tõendeid kasutada tõenditena. Ekspertiisiakti nr 8 läbiviinud isikud ei ole eksperdid TsMSi mõttes. Muu hulgas on ekspertiisiakt nr 8 puudulik ja ei kajasta põhjendatud teaduslikku analüüsi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
7.Ringkonnakohus ei nõustu apellantide väidetega, et maakohus hindas tõendeid ebaõigesti ja ei põhjendanud otsust piisavalt. Ringkonnakohtu arvates esitas maakohus lahendis piisavad põhjendused. Pigem tuleb märkida, et kohtulahendi põhjendused on liiga pikad. Maakohus on iga esitatud tõendit põhjalikult kirjeldanud ja seejärel hinnanud ning esile toonud, millise asjaolu kohus tuvastatuks loeb. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei korda neid käesolevas otsuses.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et M.S. ei esinenud kinkelepingu sõlmimise hetkel psüühikahäireid ega püsivalt vaimse (kognitiivse) võimekuse häireid. Maakohus tuvastas õigesti, et M. S oli 13.03.2013 suuteline avaldama oma tahet, ta sai kinkelepingust aru, sai aru ka sellest kuidas kinkimine tema varanduslikku olukorda muudab, seega oli M.S. TsÜS § 8 lg 1 järgi teovõime, s.o võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Asja materjalide kohaselt tuli 87 aastane M. S Krootuse hooldekodusse koos oma pojaga 2012 aastal. 13.03.2013 sõlmis M.S hooldekodus notari asendaja osavõtul kinkelepingu, millega kinkis vaidlusaluse kinnistu oma pojatütrele. Kinkelepingu sõlmimisel osales notari asendaja K. Hütt ning pärast kinkelepingu sõlmimist käis hageja R. R soovil hooldekodus ka notar E. Kürsa, et kontrollida, kas M. S ikka tegi tehingu oma tahte alusel, kas ta teadis millise tehingu tegi ja ega ta kinkelepingust taganeda ei soovi. E. Kürsa kinnitas, et M. S sai aru, mis tehingu ta tegi ja ei soovinud lepingust taganeda. Ringkonnakohus leiab, et notari ütlused on asjas olulised. Notaril on TÕS § 11 kohaselt kohustus tuvastada pärandaja teo- ja otsusevõime. Arvestades kinkija tervislikku seisundit, eelkõige füüsilisi kaebuseid, vanust, millega paratamatult kaasneb vähene aktiivsus ja väsimine, siis on ringkonnakohtu arvates keskse tähendusega see, et kinkija avaldas kahel korral, sh erineval ajal, notari asendajale ja hiljem notarile samasisulist tahet selgelt ja kõhklusteta. M. S kinkis vara oma lapselapsele ning asjas puuduvad väited, et kinkija kahjustas tehingu tegemisega oma varanduslikku seisukorda. M. S oli vaba otsustama, mida talle kuuluva varaga teha.
9.Ringkonnakohtu arvates lähtuvad apellandid kitsalt meditsiinilisest aspektist, kuid jätavad kõrvale inimliku mõõtme. Ka vanal ja haigel inimesel, kellel on aeg-ajalt mäluhäired ja ajaskohas orienteerumisega raskusi, kuid kellel on ka päevi kus ta end paremini tunneb, on õigus sel ajal vabalt oma tahet realiseerida ning sõlmida tehinguid. Just notar on see isik, kes vahetult
viibib tehingu juures ja kes hindab isiku teovõimet konkreetsel ajahetkel ning kahtluse korras teeb märke TÕS § 11 lg-te 2 ja 3 alusel notariaalakti.
10.Õige ei ole apellandi väide, et maakohus jättis põhjendamata, miks ta ühe ekspertiisiaktiga ei nõustunud. Maakohus on otsuse p-s 13 2 hinnanud mõlemat ekspertiisi ning teinud õige järelduse, et M. S ei esinenud psüühikahäireid ega püsivaid vaimse võimekuse häireid. Ringkonnakohus märgib, et maakohus hindas kõiki asjas esitatud tõendeid, sh hooldekodu töötaja ütlusi, notari ja notari asendaja ning tehingu juures viibinud isikute ütlusi koosmõjus kahe ekspertiisi aktiga ning tuvastas, et isik oli teovõimeline. Apellntide väide, et L. S ütlused olid erapoolikud, ei ole asjakohane. Maakohus ei tuginenud olulises osas L. S ütlustele, vaid hindas kõiki esitatud tõendeid omavahelises koosmõjus.
11.Apellandi väited, et maakohus ei hinnanud piisavalt M.S. kohta käivaid meditsiinidokumente ega arvestanud salvestisega, ei ole põhjendatud. Isiku tervislikku seisundit ning ka salvestist uurisid eksperdid ning andsid oma arvamuse. Maakohus ei pidanud käesoleval juhul, kus asjas on tehingu tegemise asjaolud täpselt tuvastatud, eraldi hindama apellantide poolt viidatud tõendeid.
12.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt apellantide kanda. Vastustaja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt osutati õigusabi tunnihinnaga 125 eurot ja kohtuotsusega tutvumisele, suhtlemisele kliendiga ning apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele kulus 7 h 30 m. Ringkonnakohus leiab, et sellises mahus esindaja töö ei olnud käesolevas asjas vajalik ega põhjendatud ning loeb vajalikuks õigusabi kuluks TsMS § 175 lg 1 alusel 4 h, so 500 eurot. Kohtuistungiga seotud kulu summas 262,50 eurot on põhjendatud. Kokku tuleb hagejatelt solidaarselt välja mõista 762,5 eurot, millelt tuleb tasuda alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellantide kantud kulud summas 1314 eurot tuleb jätta apellantide endi kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.