Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere, Margo Klaar
Määruse tegemise aeg ja koht
17. mai 2017. a, Tallinn
Kohtuasja number
2-14-51423
Kohtuasi
AR (pankrotis) pankrotimenetlus. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17. märtsi 2017. a määrus kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise otsustamise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse AR määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Võlgnik AR (pankrotis, isikukood XXXXXXXXXXX), esindajad lepinguline esindaja Rein Küttim Võlausaldaja I Swedbank Liising AS (registrikood 10434248), lepinguline esindaja Gertu Pillenberg Võlausaldaja II Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), lepinguline esindaja Anna Aida Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Harju Maakohtu 17. märtsi 2017. a määrust täiendada osas, milles maakohus jättis menetluse lõpetamisel usaldusisiku vabastamata.
2.Sõnastada kohtumääruse resolutsioon tervikuna järgnevalt: 2.1 Lõpetada AR (pankrotis, isikukood XXXXXXXXXXX) kohustustest vabastamise menetlus ja keelduda AR (pankrotis) tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. 2.2 Vabastada AR usaldusisiku kohustustest. 2.3 Avaldada teade kohustustest vabastamata jätmise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Menetluskulud jätta AR kanda. Edasikaebe kord 1(6)
Määruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest. Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohtu 5. augusti 2015. a määrusega lõpetati AR (pankrotis, võlgnik) pankrotimenetlus ning algatati tema suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Menetluses jäeti usaldusisik määramata ning kohustati võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi.
2.26. jaanuaril 2017. a esitas Swedbank Liising AS (võlausaldaja I) kohtule taotluse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks. Võlausaldaja I leidis, et võlgnikul puudub mõistlikult tulutoov tegevus ning võlausaldaja hinnangul ei ole võlgnik sellist tegevust ka otsinud. Võlausaldaja I toob välja, et palus võlgnikul juba
10.oktoobril 2016. a taotluses esitada kõik tõendid töökoha otsimise kohta, kuid käesoleva ajani ei ole võlgnik ühtegi tõendit esitanud. Kuigi võlgniku sõnade kohaselt on ta ka töötuna arvel olnud, ei ole võlgnik ka Töötukassa tõendit senini esitanud. Arvestades asjaolu, et võlgniku sõnade kohaselt on ta kirjutanud artikleid, kuid ei ole selle eest tasu saanud ning et ta juhib telesaadet selle eest tasu saamata, on võlausaldaja hinnangul põhjendamatu ja võlausaldajate huve kahjustav ajakirjanduse erialal töö otsimine, sest nagu eelpool märgitust nähtub, ei ole tegemist sellise tegevusega, mis võimaldaks teenida stabiilset ja mõistlikus suuruses sissetulekut. Ärakuulamisel võlgniku poolt antud selgitused ajakirjanike töö tasustamise osas ei anna mistahes lootust võlgnikul lähitulevikus ajakirjanikuna mõistlikku tulu teenida, kuid just viimane on võlgniku peamine kohustus kohustustest vabastamise menetluse raames. Arvestades sellega, et võlgadest vabastamise menetluse algatamisest on möödunud rohkem kui aasta ning selle aja jooksul ei ole võlgnik asunud tööd otsima, võib võlgniku käitumisest järeldada, et võlgnik ei täida tahtlikult kohustust otsida endale tööd. Selle aja jooksul ei ole võlgnik teinud kõike endast olenevat, et mingil määral vähendada kohustusi võlausaldajate ees.
3.30. jaanuaril 2017. a edastas kohus võlausaldaja taotluse seisukoha esitamiseks nii võlgnikule kui teisele võlausaldajale Eesti Vabariigile (Maksu- ja Tolliameti kaudu).
4.Võlausaldaja II esitas 30. jaanuaril 2017. a kohtule seisukoha, mille kohaselt puuduvad võlausaldajal II vastuväited võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise ja võlgniku kohustustest vabastamata jätmise osas.
5.17. veebruaril 2017. a esitas võlgnik kohtule seisukoha, milles palus jätta taotlus rahuldamata ja jätkata võlgniku kohustustest vabastamise menetlust. Võlgnik toob vastuses välja, et võlausaldaja I taotlus lõpetada kohustustest vabastamise menetlus enne viie aasta möödumist tuleb esitada kuue kuu jooksul rikkumisest teadasaamisest, kuid taotluses ei ole viiteid selle kohta, millal võlausaldaja I võlgniku väidetavatest rikkumistest teada sai, mistõttu võib võlgniku sõnul nõue olla aegunud. Lisaks oli võlgnik seisukohal, et ta ei ole rikkunud ühtegi PankrS § 175 lg 2 ja 4 nimetatud keeldumisalust. Võlgnik tõi välja, et menetluses ei ole kogutud materjale selle kohta, et võlgnik oleks varjanud saadud tulusid ja vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet oma sissetulekute ja vara kohta. Maakohtu määrus
6.Harju Maakohtu 17. märtsi 2017. a määrusega rahuldati võlausaldaja I taotlus ja lõpetati võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ning keelduti võlgnikku tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast.
7.Maakohus märkis, et kuigi võlgnikul on seadusest tulenev kohustus võlgasid vähendada, ei ole võlgnik selgitanud eluliselt usutavalt piisava sissetuleku puudumise
2(6)
ja võlausaldajate nõuete seni rahuldamata jätmise põhjuseid. Kohus märkis, et näiteks olukorda, kus võlgnik ei ole tervislikust ja sotsiaalsest seisundist lähtuvalt tulutoovamat tööd leidnud, ei saa käsitada võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevusena ning sellisel juhul ei saa võlgnikule ette heita ka võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Antud juhul aga võlgnik ei ole esitanud tõendeid, et oleks end Töötukassasse töötuna arvele võtnud, esitanud kohtule CV-d koos meilivahetustega tööle kandideerimistega ega muud taolist. Kohus on palunud võlgnikul esitada tõendeid mõistlikult tulutoova tegevuse otsimise kohta 12. jaanuaril 2016. a ning 12. oktoobril 2016. a.
8.Määruse põhjenduste kohaselt möönis maakohus, et PankrS mõttes ei ole tulutoov tegevus üksnes palgatöö ja selleks saab olla ka ettevõtlusega tegelemine ning ka eneseharimine, kuid kui võlgnikul on seadusest tulenev kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja ta otsustab tegeleda tegevustega, mis tulu sisse ei too, mistõttu saavad võlausaldajate nõuded viie aasta jooksul rahuldatud üksnes marginaalses osas, siis ei saa võlgniku tegevust mõistlikult tulutoovaks pidada.
9.Kuivõrd võlgadest vabastamise regulatsioon ega vastav kohtupraktika ei näe ette „miinimumtasu“, mida saaks lugeda mõistlikult tulutoovaks tegevuseks, siis kohtu hinnangul tuleb mõistlikkuse aspekti hinnata läbi konkreetse isiku potentsiaali leida tulutoov tegevus ning läbi isiku hetke elulise olukorra. Ühest küljest tuleb seejuures hinnata võlgniku haridustaset, väljaõpet ning eelnevat töökogemust ning teisest küljest töötamist takistavaid tegureid nagu võlgniku perekondlikku elukorraldust, võlgniku vanust, tervislikku seisundit jmt. Võlgnikul on aruande kohaselt praegusel ajal ainsaks sissetulekuks ennetähtaegne vanaduspension 279,55 eurot kuus ning kohtule ei ole teada takistavaid asjaolusid tulutoovama tegevuse otsimiseks. Seega kohus, hinnanud vastavaid tõendeid kogumis, leidis, et võlgnik on rikkunud PankrS § 173 lg-s 1 toodud kohustust vähemalt raskelt hooletult. Kohus leidis, et võlgniku käitumises esineb võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust.
10.Vastuseks võlausaldaja I etteheitele tulude varjamise kohta, leidis maakohus, et praegusel juhul ei saa teha tõsikindlat järeldust, et võlgnik sai artiklite kirjutamise või saate juhtimise eest tasu ning varjas seda. Seega puuduvad praegusel juhul tõendid järeldamaks, et võlgnik on saanud tulu, mida on kohtu eest varjanud. Lisaks on võlgnik kinnitanud 21. detsembril 2016. a kohtulikul ärakuulamisel võlgniku vandega esitatud andmete õigsust.
11.Eeltoodu tõttu keeldus maakohus PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt võlgnikku kohustustest vabastamast, kuna võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Määruskaebus
12.Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada tema taotlus jätkata tema kohustustest vabastamise menetlust. Menetluskulud palub jätta võlausaldaja kanda.
13.Maakohus on kogutud tõendeid ebaõigesti hinnanud. PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 on sätestatud absoluutsed keeldumisalused võlgniku kohustustest vabastamiseks. Võlgniku hinnangul ei ole ühtegi alust tuvastatud, mistõttu on menetluse lõpetamine olnud ennatlik. Võla tasumise vähene perspektiiv iseenesest ei saa olla menetluse lõpetamise aluseks.
14.Määruskaebuse kohaselt seisneb maakohtu poolne rikkumine selles, et taotluse lahendamisel ei kuulatud ära isiklikult ega suuliselt võlgnikku ega usaldusisikut. Võlausaldaja 26. jaanuari 2017.a taotlusele vastamist võlgniku lepingulise esindaja poolt ei saa lugeda ärakuulamiseks. Lisaks esitas võlgnik oma kirjalikud seisukohad
3(6)
lähtudes võlausaldaja I esitatud küsimustest. Suulises vormis saanuks ta esitada oma seisukohti laiemalt.
15.Maakohus rikkus menetlusnorme, kui rahuldas menetluses taotlusi, mis on esitatud isiku poolt, kes ei ole võlausaldajaks (Swedbank AS).
16.PankrS § 172 lg 2 järgi on usaldusisiku kohustuseks võlausaldajatele väljamaksete tegemine. Kui kohus leidis, et usaldusisik ei tule oma ülesannetega toime, oli võimalus vabastada võlgnik usaldusisiku ülesannete täitmisest ja asendada ta teise usaldusisikuga (PankrS § 172 lg 5). Kohus oleks pidanud kontrollima, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Lisaks tuleb PankrS § 172 lg 4 alusel menetluse lõpetamisel vabastada usaldusisik, kuid maakohus jättis selle tegemata. Vastused määruskaebusele
17.Võlausaldajad paluvad jätta määruskaebus rahuldamata. Menetluse edasine käik
18.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
19.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrust tuleb täiendada osas, milles maakohus jättis menetluse lõpetamisel usaldusisiku vabastamata. Muus osas on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud. Seega on määruskaebus põhjendatud üksnes osaliselt.
20.Vaidlustatud määruses on maakohus võlgniku kohustustest vabastamise otsustamisel tuginenud PankrS § 175 lg 2 p-le 2, lg-le 5 ja § 173 lg-tele 1 ja 2. PankrS § 175 lg 5 alusel on kohtul kaalutulusõigus otsustamaks, kas võlgnik kohustustest vabastada või mitte. Vastava kaalutlusõiguse teostamisel tuleb kohtul muu hulgas kontrollida, kas esinevad PankrS § 175 lg-s 2 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused, milleks osundatud sätte punkti 2 kohaselt on asjaolu, et võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
21.PankrS § 173 järgi on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (lg 1), samuti ei tohi võlgnik varjata saadud tulusid ning vara ning peab andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta (lg 2).
22.Ringkonnakohus on maakohtuga ühte meelt selles, et võlgnik on süüliselt rikkunud PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustust tegelda mõislikult tulutoova tegevusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tulu teenimist võlgniku näidatud suuruses pidada mõistlikult tulutoovaks tegevuseks. Kolleegium nõustub võlausaldajaga, et võlgnik ei ole esitanud tõendeid töö otsimise kohta. Võlgnik ei ole seda teinud ka määruskaebusmenetluses. Piisavaks tegevuseks ei saa pidada üksnes tasuta tööd tehes nähtaval olemist lootuses, et keegi tuleb tasustatavat tööd pakkuma (II kd, tl 152-153). Võlgnikul tuleb endal aktiivselt tööd otsida. Võlgnik on põhjendamatult välistanud võimaluse leida endale töökoht Töötukassa abil, ettekäändel, et seal ei pakuta tööd ajakirjanikele. Nii maakohus kui võlausaldaja I on korduvalt rõhutanud, et võlgnik ei pea teenima tulu tingimata ajakirjanikuna. Üksnes asjaolu, et töö ajakirjanikuna vastab tema eelistusele või kutsealasele ettevalmistusele, ei anna võlausaldajate huve silmas pidades põhjust elukutsele mittevastavaid, kuid tulusamaid töö leidmise võimalusi kõrvale heita või välistada ümberõpet. Kolleegium selgitab võlgnikule, et olukorras, kus tal on tekkinud teiste isikute ees rahalised kohustused, ei saa ta vabalt valida,
4(6)
millisel erialal sissetulekut teenida, vaid peab seaduse mõtte kohaselt tegema kõik endast oleneva võlgade vähendamiseks. Väheveenvad on võlgniku selgitused üksnes tasuta töö tegemise ja tasuva töö otsimise kohta, sh selle kohta, et ajakirjanikuna ei olegi justkui võimalik tasuvat tööd leida. Tõendeid, mis kinnitaks võlgniku tööotsinguid kohtule esitatud ei ole.
23.Asja materjalid annavad aluse järelduseks, et võlgnik ei ole mõistnud oma kohustusi kohustustest vabastamise menetluses. Asjaolu, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja on maksejõuetu, ei tähenda seda, et võlgniku peaks kohustustest vabastama. Kohustustest vabastamise üheks eeltingimuseks on võlgniku tööle asumine ja seeläbi võlausaldajate nõuetest teatud osa rahuldamine. Kohustustest vabastamiseks peab võlgnik andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja täitma seadusest tulenevaid kohustusi.
24.Võlgnik on 9. juuni 2014. a avalduses kinnitanud, et talle on kõik arusaadav ja ta kohustub täitma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi (I kd, tl 51), samuti on ta andnud võlgniku vande (II kd, tl 150). Lisaks on maakohus võlgniku kohustusi kohustustest vabastamise menetluses selgitanud 5. augusti 2015. a võlgniku pankrotimenetlust lõpetavas kohtumääruses (II kd, tl 97-99) ning korduvalt palunud võlgnikul esitada täiendavad tõendid/andmed tema tulutoova tegevuse otsimise kohta (II kd, tl 111, 152). Ka ei ole võlgnik kordagi pöördunud kohtu poole, saamaks teavet või selgitusi enda kohustuste täitmise kohta võlgadest vabastamise menetluses. Seega ei saa kolleegiumi hinnangul võlgniku kohustuste täitmata jäämine olla vabandatav võlgniku võimalike puudulike teadmiste ja arusaamisega.
25.Ringkonnakohus ei nõustu võlgniku seisukohaga, mille kohaselt rikkus maakohus PankrS § 172 lg-s 6 sätestatud kontrollikohustust. Nimetatud säte näeb ette, et kui kohus otsustab jätta usaldusisiku määramata ja kohustab võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi, siis kontrollib kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab. Seega kontrollib kohus, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama PankrS §-s 172 sätestatud usaldusisiku kohustuste täitmisega (vt Riigikohtu 2. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 18). Vastuseks määruskaebuse seisukohale, et maakohus oleks antud juhul pidanud usaldusisikuks määrama teise isiku, leiab ringkonnakohus, et küsimus ei ole võlgniku toimetulekus oma usaldusisiku ülesannete täitmisega ja maakohus ei ole ka oma määruses ette heitnud usaldusisiku aruandekohustuse täitmata jätmist. Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise tingisid PankrS §-s 173 toodud võlgniku kohustuste rikkumised. Kuna töö leidmise ja võlgade tasumise tegelik soov sõltub võlgnikust, ei oleks olukord tänasega võrreldes teistsugune, kui usaldusisikuks oleks määratud teine isik. Usaldusisiku ülesandeks ei ole otsida võlgnikule tulutoovat tööd, vaid hoolitseda eeskätt selle eest, et võlgnikult saadud maksed oleksid eraldi võlgniku varast ning et need oleks võimalik vastavalt jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksta (PankrS 172 lg 2).
26.Määruskaebuse kohaselt heidab võlgnik maakohtule ette, et kohus jättis täitmata PankrS § 175 lg-s 3 sätestatud võlgniku ja usaldusisiku ärakuulamise nõude. Ringkonnakohus ei nõustu võlgniku seisukohaga, mille kohaselt peab ärakuulamine toimuma tingimata suuliselt. Kohus võib isiku ära kuulata muu hulgas telefonitsi või lugeda ärakuulamiseks piisavaks isiku kirjaliku või elektrooniliselt esitatud seisukoha (Riigikohtu 20. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 16). Maakohus andis kaebajale 12. jaanuari 2016. a e-kirjaga (II kd, tl 102) ja 12. oktoobri 2016. a ekirjaga (II kd, tl 111) võimaluse esitada oma seisukohad. Lisaks kuulas kohus kaebaja ära 21. detsembri 2016. a kohtuistungil (II kd, tl 151-153). Seega täitis maakohus PankrS § 175 lg-st 3 tuleneva ärakuulamise nõude. Ringkonnakohus nõustub
5(6)
maakohtuga, et käesolevas menetluses saab ärakuulamiseks piisavaks lugeda võlgniku ja võlausaldajate kirjalikult esitatud seisukohti ning märgib, et juhul kui võlgnik leidis, et maakohus on jätnud teda mingite andmete osas ära kuulamata, oli tal võimalus esitada need andmed määruskaebuses ringkonnakohtule. Määruskaebuses ei ole võlgnik selgitanud enamat, kui maakohtus on tuvastatud.
27.Vastuseks määruskaebuse väitele, mille kohaselt rikkus maakohus menetlusnorme, kui rahuldas menetluses taotlusi, mis on esitatud isiku poolt, kes ei ole võlausaldajaks (Swedbank AS), märgib ringkonnakohus, et antud menetlusvälise isiku tõendite väljanõudmise taotlusega tegelemist ei saa pidada oluliseks menetlusnormi rikkumiseks (II kd, tl 107-108, 111-112). Maakohus võib kohustustest vabastamise menetluses nõuda tõendite esitamist ka omaalgatuslikult vastava taotluseta. Toimikust ei nähtu, et võlgnik oleks esitanud maakohtus TsMS § 333 lg-s 2 ettenähtud vastuväite kohtu tegevusele, mistõttu on ta sama paragrahvi lg 3 järgi minetanud õiguse tugineda maakohtu poolsele väidetavale menetlusnormi rikkumisele määruskaebuses.
28.Määruskaebus on põhjendatud osas, milles heidetakse ette, et maakohus on jätnud usaldusisiku vabastamata. PankrS § 172 lg 4 teise lause kohaselt vabastab kohus menetluse lõpetamisel usaldusisiku. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu määruse resolutsiooni.
29.Kuivõrd määruskaebus jääb sisuliselt rahuldamata, tuleb määruskaebuse menetlemise kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi võlgniku kanda. Võlausaldajad ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, mistõttu jätab ringkonnakohus menetluskulude suuruse kindlaks määramata.
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Iko Nõmm
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.