Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-43-17 Tartu, 8. mai 2017 Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Pirmax Trade OÜ (likvideerimisel) hagi SUURPEA VARAHALDUS Osaühingu, Osaühingu Alnus (kustutatud) ja ARH Ehitusjuhtimise OÜ vastu 41 257 eurot 14 sendi ja viivise saamiseks Tartu Ringkonnakohtu 30. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-14-63326 SUURPEA VARAHALDUS Osaühingu kassatsioonkaebus 55 211 eurot 14 senti Hageja Pirmax Trade OÜ (likvideerimisel), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul Kostja SUURPEA VARAHALDUS Osaühing, lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Kostja ARH Ehitusjuhtimise OÜ 17. aprill 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-14-63326.
2.Jätta jõusse Tartu Maakohtu 11. detsembri 2015 otsus samas asjas hagi rahuldamata jätmises, arvestades Riigikohtu otsuse põhjendusi.
3.Lõpetada menetlus Osaühingu Alnus (registrist kustutatud) suhtes.
4.
Jätta kõikide kohtuastmete menetluskulud Pirmax Trade OÜ (likvideerimisel) kanda.
5.Mõista Pirmax Trade OÜ-lt (likvideerimisel) SUURPEA VARAHALDUS Osaühingu kasuks välja menetluskulu 3187 eurot 72 senti (käibemaksuta). Mõista välja viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
6.Otsuse tervikresolutsioon on järgmine: „1. Jätta hagi rahuldamata.
2.Lõpetada menetlus Osaühingu Alnus (registrist kustutatud) suhtes.
3.Jätta kõigi kohtuastmete menetluskulud Pirmax Trade OÜ (likvideerimisel) kanda.
4.Mõista Pirmax Trade OÜ-lt (likvideerimisel) SUURPEA VARAHALDUS Osaühingu kasuks välja menetluskulu 3187 eurot 72 senti (käibemaksuta) ja viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni menetluskulude täieliku tasumiseni."
1.Pirmax Trade OÜ (hageja) esitas 31. detsembril 2014 Tartu Maakohtule hagi SUURPEA VARAHALDUS Osaühingu (kostja I) vastu, milles palus mõista kostjalt I hageja kasuks välja põhivõlgnevus 41 257 eurot 14 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 10 642 eurot ja viivise alates
1.jaanuarist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja müüjana ja kostja I ostjana müügilepingu OÜ Calitar Consult 40%-lise osaluse müümiseks hinnaga 1 110 917 krooni 50 senti (müügileping). Kostja I kätte koondus 100%-line osalus OÜ-s Calitar Consult. Põhiline osaühingu vara müügi hetkel oli 50%-line osalus Conmar Consulting OÜ-s. Müügilepingu kohaselt pidi kostja I tasuma müügihinna ühe kuu jooksul pärast seda, kui maa ostueesõigusega erastamise menetluses on tehtud hoonete ja rajatiste omanike kasuks esmakanne kinnistusraamatusse kõigi müügilepingu sõlmimise ajal Conmar Consulting OÜ omandis olevate hoonete ja rajatiste juurde kuuluvate maa-alade kinnistamise kohta. Tingimus müügilepingu täitmiseks saabus 22. augustil 2011. Kostja I ei ole oma kohustust täitnud. Kostja I müügilepingust tulenev võlgnevus on 51 257 eurot 14 senti. Hageja varasem juhataja loovutas müügilepingust tuleneva nõude Osaühingule Alnus, kes loovutas nõude edasi ARH Ehitusjuhtimise OÜ-le. Nõude loovutamised on vorminõude rikkumise tõttu tühised. Seetõttu on müügilepingust tuleneva nõude omanik endiselt hageja. Kostja I on ARH Ehitusjuhtimise OÜ-ga sõlmitud kompromissilepingu alusel tasunud viimasele kogunõudest 10 000 eurot. Hageja vähendab selles osas nõuet 10 000 euro võtta, s.o 41 257 euro 14 sendini.
2.Tartu Maakohus kaasas 19. märtsi 2015 määrusega hageja taotluse alusel menetlusse kostjatena Osaühingu Alnus (pankrotis) pankrotihalduri Aivar Leismani (kostja II) ja ARH Ehitusjuhtimise OÜ (kostja III).
3.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja I leidis, et hagejal ei ole kostja I vastu müügilepingust tulenevalt ühtegi nõuet, kuna hageja on nõude loovutanud kostjale II, kes loovutas nõude edasi kostjale III. Kostja I ja kostja III vahel tekkis vaidlus nõude sissenõutavaks muutumise üle ning 10. aprillil 2012 sõlmisid pooled kompromissilepingu, mille järgi loobuti üksteise vastu olevatest nõuetest ja omandati uued kompromissilepingus sätestatud nõuded. Pooled vähendasid müügilepingu müügihinda selliselt, et kostja I pidi kostjale III tasuma täiendavalt 10 000 eurot, mida kostja I ka tegi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 170 järgi on nõude loovutamine kostja I suhtes toimunud hoolimata sellest, kas nõude loovutamine oli ka tegelikult kehtiv, st kas nõude loovutamise lepingud ise kehtivad või mitte. Lisaks on hageja mistahes nõuded aegunud. Kostja II leidis, et hagi on aegunud. Nõude loovutamised on kehtivad.
4.Tartu Maakohus jättis 11. detsembri 2015 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulud 1269 eurot 72 senti
ning menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui menetluskulude ulatuses. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on õige hageja seisukoht, et hagi ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 alusel aegunud. Tasu nõude aegumine algas järgneva aasta esimesel päeval, seega 1. jaanuaril 2012. Hagi esitati kohtusse 31. detsembril 2014, mistõttu on hagi esitatud aegumise tähtaja raames. Ebaõige on hageja seisukoht, mille kohaselt piirdub VÕS § 170 esimese lause kaitse ainult võlgniku õigusega rahuldada tema vastu suunatud nõue senise või uue võlausaldaja suhtes, tegelemata loovutuse kehtivuse küsimusega. Hageja seisukoht, et müügilepingust tulenevate nõuete loovutused on väidetavalt tühised, ei tee olematuks kostja I suhtes VÕS § 170 esimeses lauses märgitud kaitset. VÕS § 170 järgi on nõude loovutamine kostja I suhtes toimunud hoolimata sellest, kas nõude loovutamine oli ka tegelikult kehtiv, olukorras, kus hageja on vähendanud nõuet ulatuses, mis lepiti kokku kostja I ja kostja III vahelises kompromissilepingus. Kostja I ei olnud kompromissilepingu sõlmimisel teadlik etteheidetest nõude loovutamise väidetava kehtetuse kohta. Seega ei ole õige hageja seisukoht, mille kohaselt kostjal I puudus VÕS § 170 esimeses lauses nimetatud kaitse ja seetõttu ei ole hagi lisaks oleval kompromissilepingul selle hagi lahendamisel tähtsust. VÕS § 170 esimeses lauses nimetatud kaitse võimaldab kostja I ja kosta III vahelist kompromissilepingut lugeda esitatud hagist tulenevalt lepinguks, millega kostja I on võlgnikuna oma müügilepingujärgsed kohustused täitnud. Hageja on esitanud nõude, mida tal tegelikkuses ei ole.
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostjate kanda. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 30. detsembri 2016 otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 41 257 eurot 14 senti põhikohustuse katteks, sissenõutavaks muutunud viivise 17 968 eurot 86 senti ning alates 30. detsembrist 2016 lisanduva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhikohustuse täitmiseni. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nõuab hageja müügilepingu täitmist. Pooled ei vaidle selle üle, et nõude loovutamised olid TsÜS § 83 järgi tühised, ega ka selle üle, et kostjale I teatati müügilepingust tulenevate nõuete loovutamisest. VÕS § 170 järgi võlgnikule nõude loovutamisest teatamisel ei ole konstitutiivseid õiguslikke tagajärgi. Loovutamisest teatamine ei asenda loovutust, mida tegelikult ei ole tehtud, ega korrigeeri loovutamise puuduseid. VÕS § 170 ei too kaasa nõude üleminekut seniselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale (loovutuse saajale). Tegelik võlausaldaja, s.o kehtetu loovutuse tegija, võib jätkuvalt nõuet käsutada ning ka nõuet maksma panna. VÕS § 170 kaitse võlgniku suhtes seisneb esmajoones selles, et kui võlgnik on täitnud kohustuse loovutuse
saajale (uuele võlausaldajale), siis on nõue lõppenud ja temalt ei saa täiendavat täitmist nõuda. Küll aga ei kaitse VÕS § 170 võlgniku heausksust ega too kaasa õiguslikke tagajärgi ülejäänud osas, nt nõude vähendamisel kompromissi korras, uue võlausaldaja nõudest osalise või täieliku loobumise korral jne. VÕS § 170 sõnastuse ja mõtte kohaselt loetakse võlgniku suhtes toimunuks nõude loovutamine algselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale, kuid see ei tähenda automaatselt, et hõlmatud oleksid ka mistahes järgnevad nõudega tehtud tehingud. VÕS § 170 mõte ei ole võimaldada kehtetu loovutamistehinguga näivalt võlausaldaja seisundi omandanud isikul nõuet käsutada ega vabastada ka võlgnikku tema kohustustest, mis on tal tekkinud tegeliku võlausaldaja (s.o loovutaja) vastu. VÕS § 170 kaitseb võlgnikku üksnes ühe ja sama nõude korduva täitmise eest. Kostjad II ja III ei saanud omandada hagejale kuulunud nõude käsutamise (sh vähendamise) õigust tühise loovutamistehingu alusel. Vorminõuete rikkumisega seotud tühisuse riisikot kannavad loovutamislepingu mõlemad pooled (s.o nii hageja ise kui ka kostjad II ja III). Asjaolu, et kostja I ei olnud loovutuste tühisusest teadlik, ei too kaasa hageja õiguste kaotamist. Kuna kostjale III ei kuulunud müügilepingu järgi mingeid õigusi ega nõudeid, siis ei saanud ta neist ka loobuda. Võlgnik ei ole täitnud uuele võlausaldajale kogu nõuet, vaid on tasunud 10 000 eurot. Hageja on põhjendatult lugenud nõude lõppenuks üksnes kõnealuse 10 000 euro osas. Ülejäänud osas on hagejal õigus nõuet jätkuvalt maksma panna. Asja lahendamisel ei ole tähtsust kostja I väidetel, mille kohaselt sai ta nõude loovutamise tehingu võimalikust kehtetusest teada alles käesolevas tsiviilasjas hagi esitamisel, ega viidetel abstraktsiooniprintsiibile. Põhjendatud ei ole ka kostja I väited, mille kohaselt on hageja nõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega. Ehkki müügileping sõlmiti 2006. aastal, muutus nõue sissenõutavaks alles augustis 2011. Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Praegusel juhul ei ole esile toodud niisuguseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust lugeda hageja oma nõudeõiguse kaotanuks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja I palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ning jätta jõusse maakohtu otsus või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtusse. Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus VÕS § 170 ebaõigesti kohaldades jõudnud ekslikule järeldusele, et kostja II ei saanud kostjaga I nõude kohta kompromissi sõlmida. VÕS § 170 eesmärk on tagada võlgniku kaitse ja luua õiguskindlus võlgnikule nõude loovutamise olukorras. VÕS § 170 alusel võib võlgnik eeldada, et nõude loovutamine on tema suhtes kehtiv. VÕS § 170 ei piira võlgniku õigusi sõlmida kokkuleppeid uue võlausaldajaga. Võlgnikul on õigus VÕS § 171 lg 1 alusel esitada seniseid vastuväiteid ka uuele võlausaldajale. Kui võlgniku vastuväited nõudele on põhjendatud, tuleb nõuet vastavalt sellele vähendada, samuti on pooltel alati võimalik vaidluse korral sõlmida kompromiss (vt VÕS § 578). Võlgnikku ei saa koormata sellega, et ta võib
nõude uuele võlausaldajale küll täita, kuid temaga tehingut teha (nt kompromissilepingut sõlmida) ei või. Võlgniku õigus teha uue võlausaldajaga nõude suhtes tehinguid väljendub ka VÕS §-s 169. Lisaks ei ole ringkonnakohus otsuses tähelepanu pööranud abstraktsiooniprintsiibile. VÕS § 170 kohaldamise tulemusel on loovutamise käsutustehing kehtiv. VÕS § 170 reguleerib nõude loovutamist kui võlgniku ja võlausaldaja vahelist võlasuhet. Hagejal on nõue loovutuse saajate vastu TsÜS § 84 lg 1 alusel. Seevastu on ringkonnakohus tõlgendanud VÕS § 170, justkui reguleeriks see kahe võlausaldaja omavahelist suhet. Võlgniku suhtes on loovutus kehtiv. Kompromissi täitmisega on kostja I kohustused mõlema võlausaldaja vastu lõppenud. Esialgne võlausaldaja ei saa nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, kui võlgnik on kohustuse täitnud juba uuele võlausaldajale. Ringkonnakohus on kohustuse täitmise mõistet valesti sisustanud. Kostja I sõlmis kokkuleppe VÕS § 186 p 4 tähenduses, millega senine võlasuhe lõppes. Kompromissi täitmisega on võlasuhe kehtivalt lõppenud. Hagi rahuldamise korral oleks tegemist nõude korduva täitmisega. Esialgne võlausaldaja ei või võlgnikult nõuda kohustuse korduvat täitmist olenemata kohustuse kogusummast. Ringkonnakohus on ebaõigesti kirjeldanud VÕS § 170 õiguslikke tagajärgi. Hageja nõue on vastuolus hea usu ja õigusrahu põhimõttega. Hageja loovutas nõude üheksa aastat tagasi. Hageja teadis, et kostja I oli sõlmitud kompromissi täitnud. Lisaks olid isikud, kes vaidlusaluse nõude loovutasid ning omandasid, omavahel seotud. Kuivõrd loovutamistehingute pooled olid omavahel seotud ja seega ka loovutamistehingute tegemise juures, ei osanud kostja I kaheldagi, et loovutamistehingud võiksid olla tühised. Menetluskulude jaotus on valesti määratud. Kui teised kostjad (loovutuse saajad) menetlusse kaasati, siis tuleb menetluskulud jätta osaliselt ka nende kanda. Kui hagejal ei olnud nende vastu nõuet, siis oleks pidanud nende kulud jääma hageja kanda. Ringkonnakohus on jätnud ebaselgeks menetluse poolte ringi. Maakohtus oli kostjaks ka Osaühing Alnus, kes praeguseks on äriregistrist kustutatud. Tema suhtes oleks pidanud menetluse lõpetama, mida ringkonnakohus ei teinud, vaid jättis ta lihtsalt kohtuotsusest välja.
8.Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Kostja III ei ole kassatsioonkaebuse suhtes seisukohta esitanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Kolleegium peab võimalikuks jätta jõusse maakohtu otsus, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jaotab kolleegium ümber ning määrab kindlaks menetlusosaliste menetluskulud. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Kostja I on põhjendatult viidanud, et ringkonnakohus on jätnud ebaselgeks menetlusosaliste ringi. Tsiviilasja toimikust nähtub, et hagi oli esitatud üksnes kostja I vastu (tl 1). Hageja taotluse alusel kaasas maakohus kostjad II ja III menetlusse 19. märtsi 2015. a määrusega (tl-d 31 pöördel, 49). Maakohtu otsuses oli kostjaks II märgitud Osaühingu Alnus (pankrotis) pankrotihaldur Aivar
Leisman ja kostjaks III ARH Ehitusjuhtimise OÜ. Osaühing Alnus kustutati äriregistrist
16.detsembril 2015, see tähendab pärast maakohtu, kuid enne ringkonnakohtu otsuse tegemist. TsMS § 428 lg 1 p 5 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata muuhulgas siis, kui asjas pooleks olev juriidiline isik on lõppenud õigusjärgluseta. TsMS § 431 lg 1 kohaselt lõpetab kohus menetluse määrusega. Kolleegiumi arvates oleks ringkonnakohus pidanud seega hiljemalt kohtuotsuses menetluse Osaühingu Alnus vastu lõpetama. Kuivõrd kolleegium teeb asjas lõpliku lahendi, siis peab kolleegium vajalikuks see puudus kõrvaldada kassatsioonimenetluses.
11.Lisaks märgib kolleegium, et arvestades hagiavalduses ja menetluse käigus hageja avaldatud seisukohti, kaasas kohus loovutamistehingute pooled kostjatena alusetult. TsMS § 208 lg 2 järgi võib kohus hageja taotlusel kuni kohtuliku arutamise lõppemiseni esimese astme kohtus kaasata kostjana ka need isikud, kes on vaidlustatud õigussuhte osalised, kuid kelle vastu hagi ei olnud esitatud. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on hageja läbivalt leidnud, et praegusel kujul esitatud täitmisnõue on tal ainult kostja I vastu. Sellises olukorras ei olnud teiste tehingute poolte kaasamine kostjatena põhjendatud. Ka uute kostjate kaasamisel peab kaasamise taotlusest ja hagiavaldusest nähtuma, mis on isikute vastu esitatud nõue ning selle aluseks olevad asjaolud (vt TsMS § 363 lg 1). Hageja ei ole kostja II ega III vastu esitanud näiteks alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Kui hageja eesmärgiks kostjate kaasamisel oli kindlustada lahendi kohustuslikkus nende suhtes, oleks võinud vastavad isikud kaasata kolmandate isikutena (TsMS § 216 lg 1, § 457 lg 1). Eeltoodu ei muuda siiski praegusel juhul kaasatud kostjate menetluslikku staatust. Ka põhjendamatult kaasatud kostjad on menetlusosalised ning mõne kostja suhtes menetluse lõpetamisel tuleb järgida TsMS-is sätestatud korda (vt ülal p 10).
12.Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole kassatsioonimenetluses vaidlustanud: ·
10.märtsil 2006 sõlmisid hageja ja kostja I müügilepingu osaühingu osa müümiseks;
·
27.märtsil 2008 teatas hageja kostjale I, et loovutas ostuhinna tasumise nõude Osaühingule Alnus;
·
30.oktoobril 2009 teatas Osaühing Alnus kostjale I, et loovutas nõude edasi kostjale III;
·
22.augustil 2011 muutus kokkulepitud ostuhinna tasumise nõue kostja I vastu sissenõutavaks;
·
10.aprillil 2012 sõlmisid kostjad I ja III kompromissilepingu, mille punkti 1.3.1 järgi on pooled kokku leppinud vähendada müügilepingus sätestatud müügihinda selliselt, et kostja I peab tasuma kostjale III täiendavalt 10 000 eurot; kompromissilepingu punkti 1.3.2 järgi loobus kostja III kõigist muudest müügilepingust tulenevatest nõuetest;
·
kompromissilepingus kokkulepitud 10 000 eurot on kostja I kostjale III tasunud.
Lisaks on ringkonnakohus tuvastanud, et nõude loovutamise lepingud olid vorminõude rikkumise tõttu tühised (ringkonnakohtu otsuse p 10). Kuivõrd ringkonnakohus ei ole sealjuures rikkunud menetlusõiguse norme, siis võtab need asjaolud asja lahendamisel aluseks ka kolleegium
(TsMS § 688 lg-d 3 ja 4).
13.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hageja saab nõuda kostjalt I müügilepingu täitmist pärast seda, kui kostjale I on teatatud nõude loovutamisest ja kostja I on väidetavalt uue võlausaldajaga sõlminud nõude osas kompromissilepingu, kuid hiljem on nõude loovutamise tehingud osutunud tühiseks. Kostja I leiab, et hageja on nõude loovutamisest võlgnikule teatamisega kaotanud õiguse ise kostjalt I müügilepingu täitmist nõuda. Ringkonnakohus on hageja nõudeõigust tunnustanud.
14.Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt on nõude loovutanud võlausaldajad mõlemal korral kostjale I nõude loovutamisest teatanud. Seega võis võlgnik lähtuda eeldusest, et nõude loovutamise teel saanud võlausaldajal on kõik seadusest tulenevad võlausaldaja õigused, sh õigus nõuet käsutada. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). Pärast nõude loovutamist ei keela õigusaktid uuel võlausaldajal sõlmida loovutatud nõude osas seda muutvaid või täiendavaid kokkuleppeid (Riigikohtu 14. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-06, p 13). Seega üldjuhul võivad kehtiva loovutuse korral võlgnik ja uus võlausaldaja muuhulgas sõlmida nõude osas kompromissi ja võlausaldaja ka osaliselt nõudest loobuda.
15.VÕS § 170 esimese lause järgi loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. VÕS § 170 reguleerib mh olukorda, kus nõude loovutamine on kehtetu, kuid nõude loovutamisest on võlgnikku teavitatud. Kui võlausaldaja teatab võlgnikule nõude loovutamisest, võib võlgnik VÕS § 164 lg 2 ja § 170 alusel järeldada, et temale teatatud isik on uus võlausaldaja, st nõude täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik on uus võlausaldaja. VÕS § 170 eesmärk on kaitsta võlgnikku. Kui nõude loovutamisest on võlgnikule teatatud, võib ta täita kohustuse uuele võlausaldajale. Sel juhul ei saa nõude loovutanud võlausaldaja enam tema vastu täitmise nõuet esitada (Riigikohtu 21. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-05, p 17).
16.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu VÕS § 170 tõlgendusega. VÕS § 170 ei kaitse võlgnikku üksnes ühe ja sama nõude korduva täitmise eest, vaid ka võlgniku heausksust loovutuse kehtivuse osas. VÕS § 170 sõnastus ja mõte on oluliselt laiem, kui õigus täita kohustus tervikuna uuele võlausaldajale. Sätte kohaselt loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, mis loob võlgniku jaoks õigusnäivuse sellest, kes on uus nõuet käsutama õigustatud isik. Seetõttu võib kolleegiumi arvates võlgnik üldjuhul VÕS § 170 alusel tugineda ka sellele, et uue võlausaldajaga sõlmitud kokkuleppe tulemusel osa nõudest lõpeb, näiteks nõudest osalise loobumise tõttu. Eeltoodud järeldust toetavad ka võlaõigusseaduse sätted, mille kohaselt võlgniku teadmata nõude loovutamisel loetakse vale võlausaldajaga tehtud tehing võlgniku suhtes siiski kehtivaks. VÕS § 169 lg 1 järgi, kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule. VÕS § 169 lg 2 kohaselt, kui võlgnik tegi nõude suhtes tehingu või muu toimingu nõude loovutanud võlausaldajaga ja tehingut või muud toimingut tehes ei teadnud ega pidanudki nõude loovutamisest
teadma, loetakse tehing või muu toiming kehtivaks. See tähendab, et ka VÕS §-le 170 vastupidises olukorras tuleb eelistada võlgniku kaitset uue võlausaldaja huvidele.
17.Kolleegium selgitab, et VÕS § 170 järgi võlgniku teavitamine ei muuda kehtetut loovutustehingut siiski kehtivaks. Kui loovutustehing on tühine, siis jääb õigustatud võlausaldajaks esialgne võlausaldaja ehk tuvastatud asjaoludel hageja. Kui võlgnik täidab kohustuse VÕS §-le 170 tuginedes väidetavalt loovutuse saanud võlausaldajale, siis on esialgsel võlausaldajal loovutuse saaja vastu tagasinõue alusetu rikastumise sätete alusel (vt VÕS § 1037 lg 4).
18.Asja lahendust ei mõjuta ka see, kas kompromissilepingu sõlmimine oli põhjendatud või kas jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud ostuhinna tasumise kohustus teiste müüjate vastu. Praegusel juhul takistab nõude rahuldamist kostja I suhtes VÕS § 170. Lisaks ei ole hageja väitnud, et kompromissileping oleks tühistatud või tühine, vaid vastupidi - hageja kinnitab, et kostja I on kompromissilepingu kohaselt täitnud.
19.Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium maakohtu järeldusega VÕS § 170 kohaldamisel. Kohtud on kõik asja lõplikuks lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastanud ning ei ole sealjuures rikkunud menetlusõiguse norme. Seetõttu peab kolleegium võimalikuks jätta jõusse maakohtu otsus ning hagi jääb täielikult rahuldamata.
20.Kuivõrd hagi jääb tervikuna rahuldamata, siis jäävad kõigi kohtuastmete menetluskulud hageja kanda TsMS § 162 lg 1, § 171 lg 1 ja § 173 lg 3 esimese lause alusel. TsMS § 174 lg 5 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud. Maakohus mõistis hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulude katteks 1269 eurot 72 senti (käibemaksuta) ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja ega kostja I apellatsiooniastmes maakohtu kindlaks määratud menetluskulude suurust ei vaidlustanud. Seega vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb hagejal hüvitada kostjale I maakohtu menetluskuludest 1269 eurot 72 senti. Ringkonnakohtule esitatud avalduse kohaselt oli kostja I menetluskuludeks apellatsioonimenetluses 1088 eurot (käibemaksuta). Hageja vaidles kostja I menetluskulude nimekirjale osaliselt vastu. Hageja leidis, et menetluskuluna hüvitamisele ei kuulu kostja I esindaja kohtuistungile sõitmiseks kulunud aeg (4 tundi, 120 eurot) ja menetluskulude nimekirja koostamise kulud (25 minutit, 50 eurot). Kolleegiumi arvates on hageja vastuväiteid põhjendatud ning vastavas ulatuses jääb kostja I taotlus rahuldamata. Ülejäänud menetluskulude nimekirjas esitatud kulud on kolleegiumi arvates põhjendatud. Seega tuleb hagejal hüvitada kostjale I apellatsioonimenetluse menetluskulud 918 eurot. Riigikohtule esitatud avalduses palub kostja I kindlaks määrata kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulud 1330 eurot (käibemaksuta). Taotluse kohaselt kulus kostja I õigustoimingutele kokku 11 tundi 5 minutit. Õigusteenuse tunnihind oli 120 eurot (käibemaksuta). Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on osaliselt põhjendatud ja vajalikud. Riigikohus ei nõudnud kostjalt I täiendavat seisukohta pärast hageja esitatud vastust, mistõttu selle seisukoha koostamisega kaasnevad kulud ei olnud vajalikud. Menetluskulude kindlaksmääramisega
seotud kulusid, sh menetluskulude nimekirja koostamise kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). Eeltoodut arvestades saab kostja I kassatsioonimenetluse põhjendatud õigusabikuluks pidada 1000 eurot (käibemaksuta). Kokku tuleb hagejalt kostja I kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja mõista 3187 eurot 72 senti (käibemaksuta). Lisaks on kostja I taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi. Teised kostjad ei ole oma menetluskulude kohta andmeid esitanud ega menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud.
21.Kostja I kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Ants Kull, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.