Eesistuja Ants Kull, liikmed Kai Kullerkupp ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Mila Zavadskise hagi Erik Zavadskise vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Erik Zavadskise kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Mila Zavadskis, lepinguline esindaja Kuldar Kirt Kostja Erik Zavadskis, lepinguline esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik
Asja läbivaatamise kuupäev
10. mai 2021, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-12266 ning jätta jõusse Harju Maakohtu 14. jaanuari 2020. a otsus, täiendades selle õiguslikke põhjendusi.
2.Keelduda Mila Zavadskise 19. aprillil 2021 kassatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendite vastuvõtmisest ja tagastada need esitajale.
5.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Mila Zavadskise kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Mila Zavadskis (hageja) esitas 15. augustil 2019 hagi Erik Zavadskise (kostja) vastu, paludes tunnistada sundtäitmise täiteasjas nr 023/2017/1366 (täiteasi) lubamatuks. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja hageja vastu 4. juulil 2017 täitmisavalduse. Täitedokumendid on Harju Maakohtu 17. oktoobri 2016. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2017. a otsused
2-19-12266 tsiviilasjas nr 2-15-16531. Tsiviilasjas nr 2-15-16531 rahuldati Bogdan Mikhanyuki (hageja isa) hagi hageja vastu ja mõisteti hagejalt tema isa kasuks välja 25. novembril 2006 sõlmitud suulise ja tähtajatu laenulepingu (laenuleping) alusel põhivõlgnevus 63 911 eurot, hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivis 4243 eurot ning viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis tasumata põhisummalt alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Hageja isa sõlmis kostjaga 4. juulil 2017 nõude loovutamise lepingu (nõude loovutamise leping), millega loovutas tsiviilasjast nr 2-15-16531 tulenevad nõuded kostjale. Hageja leidis, et kostja on vale sissenõudja ning tal ei ole hageja vastu nõudeid, sest hageja isa ja kostja vahel sõlmitud nõude loovutamise leping on tühine algusest peale. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Loovutatud nõude aluseks on laenuleping, millest tulenev nõue kuulus nõude loovutamise ajal hageja isa ja Ljubov Mihanjuki (abikaasade) ühisvara hulka. Nõude loovutamise leping on tühine, sest abikaasa ei andnud hageja isale nõusolekut, et nõue kostjale loovutada, samuti ei ole ta nõude loovutamist heaks kiitnud. Hageja isa ei saanud nõuet kehtivalt loovutada ka seetõttu, et tegemist ei olnud perekonna huvides tehtava tehinguga perekonnaseaduse (PKS) § 29 lg 1 kolmanda lause mõttes. Hageja isa ja tema abikaasa abielu sõlmiti 22. mail 1980 ja lahutati Harju Maakohtu 11. septembri 2013. a otsusega, mis jõustus 26. veebruaril 2014. Abikaasade varaühisuse varasuhe lõppes
26.veebruaril 2014 abielulahutuse kohtuotsuse jõustumisega. Abikaasade ühisvara jagamise nõue lahendati tsiviilasjas nr 2-13-5799. Laenulepingust tulenev nõue hageja vastu jagati selliselt, et kummalegi abikaasale jäi võrdsetes osades õigus nõuda hageja ja tema isa vahel 1. jaanuarist 2005 kuni 26. oktoobrini 2010 sõlmitud laenulepingutest tuleneva laenu tagastamist. Laenu kogusumma oli 99 799 eurot 74 senti, kummalegi abikaasale jäi 49 899 euro 87 sendi suurune nõudeõigus hageja vastu. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-te 1 ja 2 mõttes on õiguslikult lubatav, sest kohtulahend, millega jagati abikaasade ühisvara tsiviilasjas nr 2-13-5799, jõustus hiljem kui kohtulahend, millega mõisteti hagejalt tema isa kasuks välja laenulepingust tulenev võlgnevus tsiviilasjas nr 2-15-16531. Laenu tagastamise nõudeõigus kuulus nõude loovutamise ajal abikaasade ühisvara hulka vaatamata sellele, et tsiviilasjas nr 2-15-16531 oli menetlusosaline üksnes hageja isa, kuna nõude loovutamise ajaks ei olnud abikaasade ühisvara jagamise kohtulahend veel jõustunud. Hageja märkis, et tal on huvi tuvastada nõude loovutamise lepingu tühisus vaatamata sellele, et ta ei olnud nõude loovutamise lepingu pool. Hagi on esitatud kostja, mitte abikaasade vastu, sest TMS § 221 lg 1 järgi esitatakse hagi sissenõudja vastu, säte ei näe ette laiemat menetlusosaliste ringi. Juhuks kui kohus leiab, et hageja taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada ning seetõttu tuleks hagi jätta läbi vaatamata, palus hageja kaasata enda isa abikaasa (abikaasa) menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata või läbi vaatamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on vale õiguskaitsevahend, sest sellega ei saa vaidlustada kolmandate isikute vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu kehtivust. Hageja ei olnud nõude loovutamise lepingu pool. Hagejal ei oleks ka nõude loovutamise lepingu kehtivuse tuvastamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 mõttes tuvastushuvi, sest kohustustehing ei tekita, lõpeta ega muuda tema õigusi lepingu poolte ega teiste isikute suhtes.
2(6)
2-19-12266 Hageja on esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi vale kostja vastu. Nõude loovutamise lepingu tühisust ei saa tuvastada menetluses, kus menetlusosalised ei ole mõlemad lepingupooled. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärgiks saab olla täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine vaidluse tõttu võlgniku ja sissenõudja vahel. Praeguses asjas ei vaielda täitedokumendi täidetavuse üle, vaid küsimuse all on see, kas kostja on õige sissenõudja. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamine ei välistaks hageja kohustust tasuda jõustunud kohtulahenditest tulenevat võlga. Seetõttu tuleb hagi jätta läbi vaatamata. Hageja isa abikaasa, kelle nõusolekuta loovutas hageja isa kostjale nõuded, ei ole lepingut vaidlustanud. Samuti ei muuda abikaasa nõusoleku puudumine nõude loovutamist tühiseks, sest PKS § 29 lg 1 teine lause sätestab, et kui üks abikaasa käsutab ühisvarasse kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Kuna teise abikaasa nõusolekut eeldatakse, ei muutu käsutustehing tühiseks, vaid teine abikaasa saab PKS § 34 lg 3 alusel esitada nõude ühisvara väärtuse vähenemise hüvitamiseks.
3.Harju Maakohus jättis 14. jaanuari 2020. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning märkis, et menetluskulude rahaline suurus määratakse TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Maakohus leidis, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta, sest vaidlus ei puuduta täitedokumendist tulenevat nõuet ning hagi rahuldamine ei kõrvaldaks täitedokumendi täidetavust. TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Riigikohus on selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mida iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 15). Hageja ei ole hagi alusena tuginenud väitele, et ta on nõude TMS § 221 lg 1 mõttes rahuldanud, ajatanud või tasaarvestanud, ega vaidlustanud ka täitedokumendist tulenevat nõuet. Hageja vastu saab täitedokumendist tuleneva nõude esitada, sõltumata sellest, kas hageja isa loovutas kostjale nõude kehtivalt. Seetõttu tuleb poolte vaidlus nõude loovutamise kehtivuse üle lahendada muus, kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses. Sealjuures ei ole kohtule ka teada, et abikaasa oleks esitanud nõude loovutamise tühisuse tuvastamise hagi.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20. novembril 2020 tehtud otsusega hageja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja tunnistas sundtäitmise lubamatuks. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid kostja kanda. Ringkonnakohus märkis, et pooled vaidlevad selle üle, kas hageja isa ja kostja vahel sõlmitud nõude loovutamise leping on PKS § 31 lg 1 järgi tühine ning kas hagejal on õigus selle tühisusele tugineda 3(6)
2-19-12266 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga TMS § 221 lg 1 mõttes. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda asjaõiguslepingu tühisusele, kui see mõjutab tema õigusi, st juhul, kui asjaõigusleping mõjutab hageja asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust, või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest (Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 14). Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab tugineda lepingu tühisusele ka täitemenetluses TMS § 109 kohase hagi esitamisel (Riigikohtu 16. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-9790/18, p 14.3). Nõude loovutamine on käsutustehing, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust (Riigikohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p-d 18 ja 19). Kuna nõude loovutamise leping on käsutustehing, mõjutas see praeguses asjas vahetult hageja kui võlgniku õiguslikku positsiooni ja sellest sõltus, kelle vastu võlgnikul kohustus tekkis. Hageja võib tugineda tema isa ja kostja vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu tühisusele enda vastu suunatud täitemenetluses TMS § 221 lg 1 järgse hagiga (vt ka Riigikohtu 16. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p 11 ja 21. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-05, p 17). Nõude loovutamise leping on tühine, sest hageja isal ei olnud ühisvara hulka kuuluva nõude loovutamiseks enda abikaasa nõusolekut. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et abikaasa on nõude loovutamise heaks kiitnud. PKS § 31 lg 1 järgi on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Asjakohatu on kostja väide, et vallasasja või õiguse käsutamisel teise abikaasa nõusolekuta ei ole tagajärjeks mitte tehingu tühisus, vaid teise abikaasa võimalik kahju hüvitamise nõue PKS § 34 lg 3 alusel. Ebaõige on ka väide, et kostja omandas nõude heauskselt, sest nõuete heauskne omandamine ei ole võimalik (vt Riigikohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p-d 18 ja 19). Kuna hageja isa ja kostja vahel sõlmitud nõude loovutamise leping oli tühine algusest peale, ei saa kostja olla täitemenetluses sissenõudjaks ning sundtäitmine tuleb tunnistada TMS § 221 lg 1 alusel lubamatuks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus, sest hageja ei saa kolmanda isikuna tugineda hageja isa ja kostja vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu tühisusele. Kohtusse saab iga isik pöörduda vaid enda õiguste kaitseks. Alternatiivselt palub kostja saata asi tagasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 lg 1 mõttes on praeguses asjas ebaõige õiguskaitsevahend, sest hageja ei ole vaidlustanud täitedokumendist tulenevaid nõudeid, vaid üksnes seda, et kostja ei ole nõude loovutamise lepingu tühisuse tõttu õige sissenõudja. Kohus ei saa sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi raames tuvastada, kas hageja isa ja kostja vahel sõlmitud nõude loovutamise leping on kehtiv, sest see ei mahu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärgi alla ning hageja isa ei ole praeguses asjas menetlusosaline. Kohtud on tähelepanuta jätnud ka selle, et hageja isa ja kostja on praeguses asjas vältimatud kaaskostjad, sest nad on nõude loovutamise lepingu pooled. Kohtusse saab iga isik TsMS § 3 lg 1 kohaselt pöörduda vaid enda õiguste kaitseks. Hageja on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades tuginenud aga sellele, et abikaasa ei andnud 4(6)
2-19-12266 hageja isale nõusolekut nõude loovutamiseks. Lisaks ei ole ühisvara hulka kuuluva nõude loovutamine tühine, sest PKS § 29 lg 1 teise lause kohaselt eeldatakse teise abikaasa nõusolekut, kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust. Abikaasal, kes nõusolekut ei andnud, on õigus nõuda PKS § 34 lg 3 alusel ühisvara süülise vähendamise tõttu kahju hüvitamist.
8.Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 1 kohaselt tühistada ning jätta jõusse maakohtu otsus, muutes maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
10.Kohtud on tuvastanud järgmised asjaolud: • 4. juulil 2017 esitas kostja hageja vastu täitmisavalduse ning kohtutäitur koostas ja edastas hagejale 11. juulil 2017 täitmisteate täiteasjas nr 023/2017/1366; • täitemenetluse aluseks on tsiviilasjas nr 2-15-16531 tehtud Harju Maakohtu 17. oktoobri 2016. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2017. a kohtuotsused, millega hagejalt mõisteti tema isa kasuks välja võlgnevus; • 4. juulil 2017 omandas kostja täitemenetluse aluseks olevad kohtuotsustest tulenevad nõuded hageja isalt notariaalse nõude loovutamise lepingu alusel.
11.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja nõue sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks TMS § 221 lg-te 1 ja 2 mõttes on lubatav ja asjakohane õiguskaitsevahend. Hageja ei vaidlusta täitedokumendi kehtivust, kuid leiab, et kostja on vale sissenõudja, sest leping, millega kostjale nõue loovutati, on eelmise võlausaldaja abikaasa nõusoleku puudumise tõttu PKS § 31 lg 1 kohaselt tühine.
12.Kolleegium leiab, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine TMS § 221 lg 1 alusel on iseenesest lubatav ka olukorras, mil pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist on õige võlgniku või sissenõudjaga. Kolleegium on varem pidanud põhjendatuks enda õiguste kaitseks TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist, tuginedes sellele, et kostjad ei saa olla sissenõudjad, sest nad ei ole täitemenetluse aluseks oleva kokkuleppe pooleks, ning hageja on kokkuleppe üles öelnud (vt Riigikohtu 10. veebruari 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-9679/27, p 12). Sarnaselt on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine TMS § 221 lg 1 alusel kohane õiguskaitsevahend olukorras, mil hageja tugineb sellele, et kostja ei ole täitemenetluses õige sissenõudja. Ka sellisel juhul esitab hageja materiaalõiguslikke vastuväiteid täitedokumendist tulenevale nõudele. Kolleegium muudab eeltoodut arvestades maakohtu otsuse põhjendusi.
13.Kolleegium leiab, et kuigi hageja ei olnud nõude loovutamise lepingu pool, saab ta põhimõtteliselt tugineda nõude loovutamise lepingu tühisusele, sh täitemenetluses. Võimalus tugineda nõude loovutamise lepingu tühisusele ei välista ka VÕS § 170 esimese lause kohaldamist. Selle sätte järgi loetakse juhul, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv.
5(6)
2-19-12266 Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et nõude loovutamise lepingu tühisuse vastuväite võib esitada ka võlgnik ehk isik, kelle vastu olev nõue loovutati. VÕS § 170 esimese lause eesmärk ei ole välistada võlgniku vastuväidet selle kohta, et nõude loovutamine ei ole kehtiv. Võlgnik võib VÕS § 171 lg 1 alusel esitada ka need vastuväited, mis tulenevad nõude loovutamisest (vt Riigikohtu
16.septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p 11; 21. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-05, p 17).
14.Eelnevale vaatamata jättis maakohus lõpptulemusena hagi põhjendatult rahuldamata, sest hagejal puudub sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks TMS § 221 lg 1 alusel käesolevas asjas õiguskaitsevajadus. Kohtute tuvastatud asjaoludel sõlmisid hageja isa ja kostja nõude loovutamise lepingu notariaalselt tõestatud vormis ning kohtutäitur sai TMS § 18 lg 1 järgi täitedokumendi täitmisele võtta. VÕS § 169 lg 1 sätestab võlgniku kaitseks, et kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule. Hageja ei ole väitnud, et ta ei ole teadlik sellest, et tema isa loovutas nõude kostjale. Ei vaielda selle üle, et hagejale edastati täitmisteade. Seega pole kahtlust, et hageja sai nõude loovutamisest teada enne hagi esitamist. Hageja ei ole tuginenud sellele, et tal on õigus keelduda täitmisest uuele võlausaldajale VÕS § 172 alusel, st põhjusel, et talle ei ole antud senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta. Eeltoodu tõttu ei riiva praegusel juhul täitemenetlus hageja õigusi ja huve isegi juhul, kui nõude loovutamise leping ei kehti. Seetõttu ei ole hagejal kolleegiumi arvetes ka põhjendatud huvi tuvastada, et nõude loovutamise leping on tühine.
15.Kolleegium selgitab, et VÕS § 169 lg 1 kaitseb ka uut võlausaldajat juhul, kui võlgnik täidab pärast seda, kui esialgne võlausaldaja oli talle teatanud nõude loovutamisest, kohustuse uuele võlausaldajale. Nimelt ei saa võlgnik nõude loovutamise tühisuse korral esitada pärast kohustuse uuele võlausaldajale täitmist uue võlausaldaja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. Esialgsel võlausaldajal on sellisel juhul loovutuse saaja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1037 lg 4 alusel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-17, p 17).
16.Hageja lisas kassatsioonkaebuse vastusele tõendid. TsMS § 688 lg 5 sätestab, et Riigikohus ei kogu ega uuri tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Kuna hageja ei soovinud tõendada ringkonnakohtu menetlusnormi olulist rikkumist, keeldub Riigikohus tõendite vastuvõtmisest ja tagastab need esitajale.
17.Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda.
18.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.