Ühinguõigus › Ühingu organi otsuse vaidlustamine

RESOLUTSIOON:

1(15)

Tsiviilasi nr 2-13-44140

Kostja vastuväited

2(15)

Tsiviilasi nr 2-13-44140 auditeerinud audiitorid kinnitasid, et aruanne on õige. Ka hagejate esitatud finantseksperdi analüüs tõendab, et kostjal oli 2012.a kahjum. Vaidlusaluse otsuse poolt antud hääled ei ole tühised. Aktsionäride hääleõigus ei olnud piiratud. Samuti ei ole rikutud hea usu põhimõtet. Protokolli ei ole kantud hageja IV ega hageja V eriarvamust ja seega ei saa nad nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist. Lisaks esitasid hagejad I ja II ise koosolekule otsuse eelnõu, millega tegid ettepaneku katta kahjum eelmiste perioodide jaotamata kasumi arvel. 16 414 000 euro suuruse kahjumi kinnitasid aktsionärid samal üldkoosolekul vastu võetud üldkoosoleku otsusega nr 2 ja seda otsust ei ole vaidlustatud. Järelikult ei saa hagejatel olla vastuväiteid ka majandusaasta aruande õigsusele, sest üldkoosolek saab kasumi jaotamise otsuse võtta vastu vaid kinnitatud majandusaasta aruande alusel. Edasine menetluse käik

3(15)

Tsiviilasi nr 2-13-44140 majandusaasta aruandes Skana Offshore Vestby ja Cuxhaven Steel Constructioni nõuetega seoses RPS-ga mis tahes vastuolu ning kostja 2012.a majandusaasta aruanne kajastab kostja majandusseisu õigesti. Seoses Vakaru Laivu Gamykla UAB nõuete mahakandmise kajastamisega ei põhjustanud kostja 2012.a majandusaasta konsolideeritud kahjumit tütarühingute laenude mahakandmine, vaid laevaehituse valdkonnas tekkinud kahjum. Kuna Vakaru Laivu Gamykla kontserni siseste nõuete mahakandmisega seotud hagejate väited on selgelt asjakohatud ja väärad, ei saa need omada vaidlustatud otsuse ja 2012.a majandusaasta aruande kehtivusele mis tahes mõju. Seoses materjali- ja toorainekulu selgitamata jätmisega, ehkki kostja konsolideeritud müügitulu kasvas tooraine- ja materjalikuludest vähem, kasvas materjalimahukate tegevusalade müügitulu tooraine- ja materjalikuluga samas suurusjärgus. Asjaolu, et konsolideeritud müügitulu kasvas tooraine- ja materjalikuludest vähem, ei oma tähtsust. AudS § 91 kohaselt alluvad tema aastaaruanded auditeerimiskohustusele. 07.06.2012.a üldkoosolekul osalenud kostja aktsionärid (sh hagejad) nimetasid üksmeelselt 2012.a majandusaasta audiitoriks AS-i PricewaterhouseCoopers ja juhtivaudiitoriks Ago Vilu. Kokkuvõtvalt jõudsid vandeaudiitorid seisukohale, mille kohaselt kajastab raamatupidamise aastaaruanne kõigis olulistes osades õiglaselt kontserni finantsseisundit seisuga 31.12.2012.a ning sellel kuupäeval lõppenud majandusaasta finantstulemust ja rahavoogusid kooskõlas Eesti hea raamatupidamistavaga. Hagejad ei ole nende endi poolt nimetatud vandeaudiitorite lõppjäreldusele mitte ühtegi etteheidet teinud. Vaidlustatud esimese astme kohtu otsus

4(15)

Tsiviilasi nr 2-13-44140

Seoses Cuxhaven Steel Construction GmbH ja Skana Offshore Vestby AS nõuete kajastamata jätmisega majandusaasta aruandes viitas kohus RPS § 15 lg-le 1. Dividendipoliitika analüüsi kohaselt oli selle eesmärk anda hinnang kostja võimekusele maksta omanikele dividende. Seega oli dividendipoliitika analüüsi eesmärk hinnata suurte dividendide väljamaksmise võimalikke tagajärgi. Antud dokumendist ei nähtu, et selle esemesse oleks kuulunud üksikriskide põhjalikum analüüs. Eeltoodust tulenevalt on õige kostja seisukoht, et majandusaasta aruanne ja dividendipoliitika analüüs ei ole samastatavad ning dividendipoliitika analüüsi koostamisel arvesse võetud eeldus ei kinnita hagejate etteheiteid majandusaasta aruandele. Samuti nähtub antud dokumentidest, et need on koostatud erineva aja seisuga. Dividendipoliitika analüüs on koostatud 21.05.2013.a seisuga ning majandusaasta aruanne 31.12.2012.a seisuga. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et 31.12.2012.a seisuga oleks võinud Skana Offshore Vestby ja Cuxhaven Steel Construction poolt mingite nõuete esitamist võimalikuks pidada. Ka hageja poolt esile toodud Olavi Grünvaldi dividendipoliitika analüüsis esitatust nähtub, et Skana Offshore Vestby ei olnud nõuet esitanud, vaid tegemist oli üksnes eeldatavate pretensioonidega. Samuti nähtub hagejate viidatust, et Cuxhaven Steel Construction oli esitanud küll pretensiooni, kuid 47,4 miljonit eurot oli kostja juhtkonna enda hinnang võimaliku kahju ulatusele. Kohus leidis, et aruandes tuleb kajastada vaid nõudeid, millest on äriühingut teavitatud, mis on olulised ja millel võib olla edulootust. Muude nõuete kajastamine rikuks RPS § 16 p 4 ja 7 tulenevaid olulisuse ja neutraalsuse printsiipe. Kuna kostja tõendas, et Cuxhaven Steel Construction ei esitanud konkreetset nõuet majandusaasta aruande koostamise aja seisuga, puudus alus seda majandusaasta aruande koostamisel arvesse võtta. Kohus nõustus kostjaga, et äriühing ei saa hinnata esitamata nõude alust, suurust ega perspektiivi. Vaidlus puudub selles, et Cuxhaven Steel Construction esitas nõude alles 2014.a lõpus ja oluliselt väiksemas summas, s.o 0,19 miljonit eurot. Ka nimetatu viitab sellele, et antud nõude kajastamiseks 2012.a majandusaasta aruandes puudus alus ning nõude summast tulenevalt ei vajaks see samuti kajastamist kostja majandusaasta aruandes. Kohus nõustus ka kostja seisukohaga, et isegi kui kostja 2012.a majandusaasta aruandes Skana Offshore Vestby ja Cuxhaven Steel Constructioni nõuetega seoses mingi vastuolu esineks, ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, kuidas see mõjutaks majandusaasta aruande põhjal tehtavaid majandusotsuseid. Seoses Vakaru Laivu Gamykla UAB nõuete mahakandmise kajastamisega majandusaasta aruandes märkis kohus, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks kostja kontserni 2012.a majandusaasta kahjumit põhjendanud Vakaru Laivu Gamykla kontserni siseste nõuete mahakandmisega. Vaidlus puudub selles, et kostja on kontserni BLRT Grupp emaettevõte ja seega konsolideeriv üksus RPS § 27 lg 1 mõttes, kes koos tütarettevõtetega moodustab konsolideerimisgrupi RPS § 27 lg 3 tähenduses. Vakaru Laivu Gamykla kontserni konsolideeritud aruandega on tõendatud, et Vakaru Laivu Gamykla kui kontserni konsolideeritud kahjum tulenes laevaehitusest. Nimetatust tuleneb, et Vakaru Laivu Gamykla kontserni siseste nõuete mahakandmisega on põhjendatud Vakaru Laivu Gamykla kui kontserni emaettevõtja konsolideerimata kahjumit, kuid mitte Vakaru Laivu Gamykla kui kontserni konsolideeritud kahjumit. Vakaru Laivu Gamykla kui kontserni konsolideeritud kahjumit on põhjendatud kahjumiga laevaehituses, kuna viimase tütarühingul UAB Vakarų baltijos laivų statykla oli tema laevaehituses 2012.a majandusaastal 18,4 miljoni euro suurune kahjum, mis tingis ka kostja kontserni konsolideerimata kahjumi. Kohus leidis, et kostja on omapoolsete tõenditega tõendanud, et ta ei ole 2012.a majandusaasta konsolideeritud kahjumit nõuete mahakandmisega põhjendanud. Nimetatut ei tulene kontserni ühestki aruandest. Kostja 2012.a majandusaasta konsolideeritud kahjumi põhjusena on esitatud laevaehituse valdkonnas tekkinud kahjum. Vakaru Laivu Gamykla majandusaasta aruannetega tutvunud audiitorfirmad BDO Leedu, AS PricewaterhoueCoopers ja AS KPMG on kinnitanud, et Vakaru Laivu

5(15)

Tsiviilasi nr 2-13-44140 Gamykla kontserni tütarettevõtjatele antud laenude allahindlus on Vakaru Laivu Gamykla, seega ka kostja, konsolideerimisgrupi aruandlusest elimineeritud ning Vakaru Laivu Gamykla, seega ka kostja, konsolideeritud kahjumi põhjus oli kehvad tulemused laevaehituses. Lisaks nähtub kostja poolt esitatud kontsernisiseste laenude konsolideerimist kajastavast tabelist, et kontsernisisesed tehingud on konsolideeritud aruannete koostamise käigus elimineeritud. Seega kuna Vakaru Laivu Gamykla kontserni siseste nõuete mahakandmisega seotud hagejate väited on kostja poolt ümber lükatud, ei saa hageja paljasõnalised väited olla alus kostja 2012.a majandusaasta aruande ebaõigsusele. Seoses materjali- ja toorainekulu selgitamata jätmisega kostja majandusaasta aruandes märkis kohus, et hageja ei ole tõendanud, et kostja konsolideeritud käibe, kostja konsolideeritud materjali- ja toorainekulude ning Londoni börsi terasprussi hinna vahel eksisteeriks hagejate väidetud seos. Kohus viitas RPS § 2 lg-le 1, § 16 p-dele 3 ja 7. Hagejad ei ole ka selgitanud, kuidas saanuks käibe, kulude ja börsihinna omavahelise seose selgitamata jätmine tuua kaasa kostja majandusseisu valesti kajastamise. Kohus nõustus kostjaga, et hageja väidetud asjaolu, et aruanne võiks mingit infot veel kajastada, ei tähenda, et aruanne kajastaks olemasolevat infot ebaõigesti. Börsihinna analüüsi puudumine ei muuda aruannet valeks ega tühiseks. Seetõttu nõustus kohus kostjaga, et kostja 2012.a majandusaasta aruandes ei pidanudki nende omavahelist koostoimet selgitama. Kostja on esile toonud, et kostja tütarettevõtjad ei osta oma toorainet Lääne-Euroopast ega vaja toorainena metallprusse, seega on kostja materjali- ja toorainekulu võrdlemine Londoni börsi kui Lääne-Euroopa metallprussi pakkumishinnaga asjakohatu. Vaidlus puudub selles, et 31.12.2012.a seisuga kuulus kostja kontserni 84 tütarettevõtjat, kes tegutsesid vähemalt 12 erinevas valdkonnas, millest igaühes oli ka erinev materjali- ja toorainekulu ning käive. Kohus nõustus kostjaga, et konsolideeritud käive võib olla mõjutatud ühe tegevusala/tütarettevõtja käibest ning konsolideeritud kulu võib olla mõjutatud teise tegevusala/tütarettevõtja kulust. Kohus viitas RPS § 16 p-le 4 ja RTJ 1 p-le 42. Hagejate viidatud näitajate majandusaasta aruandes kajastamine ei oleks kooskõlas ka viidatud RPS § 15 p-ga 4, kuna tegemist ei ole olulise informatsiooniga, mis vajaks kajastamist. Seetõttu leidis kohus, et kostja 2012.a majandusaasta aruanne ei pidanud hagejate viidatud näitajate vahelisi seoseid kajastama ega selgitama. Kostja 2012.a majandusaasta aruanne sisaldab olulist informatsiooni arusaadavalt ja objektiivselt. Vaidlusaluse aruande lisadest 20 ja 22 tegevusvaldkondade lõikes nähtub, et kostja tooraine- ja materjalikulu suurenemine tulenes materjalimahukate tegevusvaldkondade osakaalu ja käibe suurenemisest. Realiseerimiskäibe jaotus materjalimahukate tegevusalade lõikes, nende osakaal konsolideeritud realiseerimiskäibes ja muutuste dünaamika aastatel 2011.a ja 2012.a on välja toodud kostja 2012.a majandusaasta aruande lisade 20 ja 22 alusel koostatud tabelis. Kohus leidis, et asjaolu, et konsolideeritud müügitulu kasvas tooraine- ja materjalikuludest vähem, ei oma vaidluse lahendamisel tähendust. Eeltoodu alusel vastab kostja 2012.a majandusaasta aruanne seadusele ega kajasta kostja majandusseisu ebaõigesti. Seoses investeeringute kajastamisega kostja majandusaasta aruandes leidis kohus, et hageja sellekohased väited ei ole õiged ja on ümber lükatud dokumentaalsete tõenditega. Tsiviilasjas nr 2-12-35717 hageja MG poolt esitatud hagiga on tõendatud, et see on esitatud alles 07.09.2012.a, samas kui kostja on teavitanud konsolideeritud kahjumist aktsionäre juba 07.06.2012.a toimunud üldkoosolekul, kus kostja juhatuse liige AO teatas, et 2011.a IV kvartalis tekkis konsolideeritud kahjum 12 miljonit eurot. Kostja ärikontrolör KS märkis, et kostja 2012.a I kvartali konsolideeritud kahjum oli 1,5 miljonit eurot, kusjuures kahjumi peamiste põhjustena on esile toodud Leedu tütarühingu VLG tegevusest tekkinud kahjum, metallkonstruktsioonide tegevussuuna ja osaliselt ka laevaremondist tulenev kahjum. Eeltooduga on hageja vastupidised väited ümber lükatud. 20.06.2013.a üldkoosoleku

6(15)

Tsiviilasi nr 2-13-44140 protokollile lisatud juhatuse ettekande tekstiga on tõendatud, et seal kanti aktsionäridele ette andmed investeeringute eelarve täitmisest, suurematest investeerimisprojektidest ning jooksvatest investeerimisprojektidest. Nimetatust nähtus selgitus, et seoses prognoositava kahjumiga on osa investeerimisprojekte 2012.a jooksul külmutatud või on nende realiseerimistähtaeg edasi lükatud. Selle tulemusena moodustas investeeringute tegelik maht 2012.a 36,4 miljonit eurot. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja 2012.a majandusaasta aruandes esineks investeeringute kajastamisel vastuolu raamatupidamisseadusega. Samuti leidis kohus, et investeeringute kajastamine ei too kaasa majandusaasta aruande tühisust. Kuivõrd asjas on tõendatud, et kostja vaidlusalune majandusaasta aruanne ei sisaldanud hagejate poolt esile toodud ebaõigeid andmed ega ole vastuolus raamatupidamisseadusega, puudus kohtul alus kostja 20.06.2013.a üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamiseks. Samuti leidis kohus, et puudub alus vaidlusaluse otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Apellatsioonkaebus

7(15)

Tsiviilasi nr 2-13-44140

Hagejate käitumine ei ole olnud vastuoluline. See põhjendus ei ole relevantne. Kohus hindas selle põhjenduse esitamisel vääralt ühte tõendit, jättes arvestama teised tõendid. Hagejate esitatud eelnõud, millele kohus viitab, tuleb vaadelda koostoimes eelnõu seletuskirjaga, mille on kohus jätnud täielikult tähelepanuta. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta, mida tegelikult antud päevakorra punkti all otsustati. Antud eelnõu käsitleb üldkoosoleku päevakorra p-i 2, mille sisu on kasumi jaotamise otsustamine. Hagejate tahe üldkoosoleku päevakorra p-i 2 kontekstis oli suunatud dividendi maksmisele. Praeguses menetluses on vaidluse all üldkoosoleku päevakorra p 1 mille sisu oli majandusaasta aruande kinnitamine või kinnitamata jätmine. Üldkoosoleku otsuse nr 2 järgi otsustati aktsionäridele lõppkokkuvõttes kasumi arvelt dividende mitte maksta. Eelnõu kaaskirjast nähtub, et hagejate käsitlus oli tingimuslik ja lähtus eeldusest, et kasumit ja kahjumit 2012 ei olnud, kuid kuni andmete korrigeerimiseni lähtutakse juhatuse esitatud andmetest. Ei saa aga väita, et hagejad oleksid 2012.a kahjumiga nõustunud. Formaalselt on õige kohtu järeldus, et kõik hagejad hääletasid 20.06.2013.a üldkoosolekul enda poolt esitatud (dividendide maksmise) eelnõu poolt, kuid sellisel kujul seda eelnõud vastu ei võetud, kuna eelnõu vastuvõtmiseks oli vajalik üle poole üldkoosolekul esindatud häältest. Kuna hagejad olid selle ettepanekuga vähemuses, otsust vastu ei võetud ja dividende 2012.a aruande alusel ei makstud. Hagejad esitasid otsusele ka eriarvamuse. Käesoleva hagi esitamise üks ajend oli asjaolu, et varasematel aastatel on kostja majandustegevus olnud kasumlik. Majandustegevus on olnud kasumlik ka 2013.a, 2014.a, 2015.a. Samas oli 2012.a majandusaasta suures kahjumis. Majandusaasta aruanne koostati 2013.a I pooles pärast seda, kui hagejad esitasid kostja vastu 2012.a lõpus hagiavalduse dividendide saamiseks (tsiviilasi 2-12-35717). Hagejate hinnangul ei ole kokkusattumus juhuslik, olukorras, kus kostja on 30.10.2012.a (st 2012.a lõpul) meedias avaldanud, et 2012.a oodatav kasum on umbes 12 mln eurot. Samuti on hagejad esile toonud, et muud sarnased ettevõtted on pidanud 2012.a majandusaastat kasumlikuks. Seega ei ole kummaline, kui aktsionärid soovivad teada saada, mis on kostja ootamatu kahjumi põhjus 2012.a majandusaastal. Kohus hindas asjaolusid ja tõendeid valikuliselt ning osaliselt vääralt. Hagejate arvates jättis kohus sisuliselt hindamata ka muud hageja esitatud tõendid, millele hagejad asjas tuginesid, et põhistada majandusaasta aruande sisulist ebaõigsust. Kohus analüüsis hagejate poolt hagiavalduses toodud kolme olulist puudust üksnes osaliselt. Cuxhaven Steel Construction GmbH ja Skana Offshore Vestby AS nõuete kajastamata jätmise osas rikkus kohus menetlusnorme sellega, et jättis tõendid hagejate väite kontekstis hindamata. Kohus on tuginenud üksnes kostja väidetele, mitte aga asjaoludele ja nende tõendamiseks menetluses esitatud tõenditele. Hagejad ei tuginenud vaid sellele dokumendile, vaid ka muudele dokumentaalsetele tõenditele. Majandusaasta aruande õigsuse hindamise aspektist ei oma õiguslikku tähendust see, milline oli kostja poolt tellitud dividendipoliitika analüüsi eesmärk. Hagejad tuginesid eeskätt dividendipoliitika analüüsile kui dokumentaalsele tõendile TsMS § 272 lg 1 mõttes, kuna see sisaldas endas asjas tähtsust omavat informatsiooni. Nimelt selgitasid hagejad, et kostja ise tellis mais 2013.a finantseksperdilt OG kostja dividendipoliitika analüüsi, milles finantsekspert kirjeldab tellimustega seotud riske. Ekspert kinnitas, et juhtkonnalt saadud info kohaselt on käesoleval ajal suuremad riskid seotud kahe lepinguga: Cuxhaven Steel Construction GmbH-ga, mille osas on tellija esitanud pretensiooni ning maksimaalne kahju võib juhtkonna hinnangul ulatuda lepingu kogumaksumuseni, mis on 47,40 miljonit eurot, ning leping Skana Offshore Vestby AS-ga, millega seotud eeldatavate pretensioonide tõttu võib kahju ulatuda kogu lepingu maksumuseni, mis on 7,90 miljonit eurot. Seega on kostja juhtkond vähemalt 2013.a kevadel ise kinnitanud nimetatud lepingute olemasolu ja nendest tuleneda võivaid kahjunõudeid. Kui kostja asub hilisemalt kohtumenetluses vastuses hagile väitma, et nende lepingute pinnalt ei ole ühtegi pretensiooni

8(15)

Tsiviilasi nr 2-13-44140 esitatud, on kostja esitanud finantsanalüüsi teostajale mais 2013.a valeandmeid. Kostja ei ole esitanud ühtegi usutavat selgitust, miks ei ole sellises suurusjärgus võimalikke nõudeid kajastatud 2012.a majandusaasta aruandes, kui veel mais 2013.a peeti nõudeid tõenäoliseks. Kostja positsioon on vastuoluline, kui ta ühelt poolt väidab, et mingeid nõudeid ei ole, kuid teisalt põhjendab samade tingimuslike nõuetega dividendide maksmata jätmist. Kohus ei ole sellele vastuolule mingit tähelepanu pööranud. Majandusaasta aruande koostamise aspektist omab aga tähendust see, et võimalikke nõudeid suurusjärgus 55 miljonit eurot aruandes ei kajastu. Hagejad esitasid kohtule dokumentaalse tõendina ka finantsnõustaja BDO Advisory OÜ 30.03.2016.a arvamuse, kus oli esile toodud, et kostja 2012.a konsolideeritud aruandes ei ole kajastatud järgmisi samu võimalikke kahjunõudeid. Kohustused tulnuks tõenäolise kohustusena kajastada kas ettevõtte bilansis või tingimusliku kohustusena, mis avalikustatakse aruande lisades. Neid tõendeid kohus otsuses hinnanud ei ole, mistõttu on ta jõudnud ka ebaõigete lõppjäreldusteni. Nõuete kajastamise seisukohast kontserni konsolideeritud majandusaasta aruandes ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, millise kontserni äriühinguga olid viidatud lepingud sõlmitud. Kostja on ise 07.12.2015.a vastuse punktides 2.2.11 ja 2.2.12 selgitanud, et CSC-il oli leping BLRT Marketex OÜ-ga ning SOV-il oli leping VLG Vakaru Laivu Constructions’iga. Kostja keeldus kohtule neid lepinguid esitamast, lähtudes formaalset faktist, et nende lepingute osapool ei olnud juriidilise isikuna BLRT Grupp AS, vaid teine kontserni kuuluv ettevõte. Samas on vaidluse all kostja enda poolt koostatud 2012.a majandusaasta aruanne, mis kajastab ka tema tütarettevõtete majandustulemusi. Nende nõuetega seotud riske 2012.a majandusaasta aruandes kajastatud ei ole. See omakorda aga tähendab, et majandusaasta aruanne on olulises osas ebaõige. Kohtu käsitlus võimalikest kajastamist väärivatest nõuetest on väär. Hagejad ei nõustunud kohtu seisukohaga, et nõuet ei tulnud kajastada, kuna seda hiljem ei esitatud. See, kas ja millises ulatuses on need võimalikud riskid realiseerunud, ei oma käesoleva vaidluse seisukohast tähtsust. Kui kostja jättis konsolideeritud aruandes kajastamata lepingutest tulenevad riskid 55 miljoni euro ulatuses, olukorras, kus juhtkond ise pidas nõudeid reaalseks, on kostja oluliselt rikkunud majandusaasta aruande koostamisele esitatavaid nõudeid. Riigikohtu praktikas on võimaliku suure viivisenõude kajastamata jätmist majandusaasta aruandes pidanud oluliseks rikkumiseks aruande koostamisel (RKTKo 3-2-1-69-15, p-d 14-16). Juhatus peab tagama, et raamatupidamise aastaaruandes oleksid kajastatud kõik olulised asjaolud, mis võivad mõjutada äriühingu majandusseisu ja mis võivad mõjutada äriühingu lepingupartneri majanduslikke otsuseid. 55 miljoni euro suurused riskid on selline oluline informatsioon. Hagejad ei pea esile tooma, milliseid majandusotsuseid nad oleks tahtnud teha. Oluline on sellise informatsiooni kajastamata jätmine, mis võib mõjutada otsuste tegemist. Riigikohus on üheselt viidanud äriühingu võimaliku lepingupartneri majanduslike otsuste tegemise võimalusele, mitte aktsionäri enda majanduslike otsustustele. Aktsionär ei saa ainuisikuliselt vastu võtta ühtki majanduslikku otsustust, mis mõjutaks äriühingu majanduslikku seisundit (v.a juhul, kui tegemist on absoluutset enamust omava aktsionäriga). Kui aga aktsionär sooviks oma aktsiaid võõrandada, oleks omandajal ilmselgelt huvi teada, milline on aktsiate väärtus, millised õigused aktsiatega kaasnevad ja milline on ühingu enda majanduslik seisund, mille aktsiatega on tegemist. Taoliste majanduslike otsuste tegemisel on kahtlemata oluline teada, palju on ettevõttel rahalisi kohustusi. Seoses Vakaru Laivu Gamykla UAB nõuete mahakandmisega põhineb kohtu järeldus, et hageja pole tõendanud, et kostja oleks kontserni 2012.a majandusaasta kahjumit põhjendanud Vakaru Laivu Gamykla kontserni siseste nõuete mahakandmisega, kostja väidetel, mitte asjas esitatud ja kogutud tõenditel. Kohus jättis hagejate väited ja esitatud tõendid tähelepanuta, mis tõi kaasa ebaõiged järeldused. Vaidlust ei ole, et kostja 2012.a konsolideeritud aastaaruande kohaselt oli

9(15)

Tsiviilasi nr 2-13-44140 kostja majandusaasta kahjumi suurusena näidatud 19 981 000 eurot. Samuti ei ole vaidlust, et kostja juhatus on esitanud aktsionäridele 20.06.2013.a üldkoosolekul ettekande kontserni 2012.a majandusaasta aruande kohta. Ettekandes märkis kostja juhatus selgelt, et kostja kui kontserni kahjum äritegevusest moodustas 18 212 000 eurot ning üks kahjumi peamine põhjus on Leedu kontserni AB VLG tegevuse kahjumlikud tulemused, mille kahjum äritegevusest moodustas 18 419 000 eurot. Samas on nii kostja ise kui ka hagejad kohtule tõendina esitanud väljavõtte sama kontserni AB VLG (Vakaru Laivu Gamykla AB) konsolideeritud aruandest 2012.a kohta. Nimetatud aruandes on selgelt öeldud, et Vakaru Laivu Gamykla AB 2012.a kahjumi peamine põhjus oli tütarühingutele 100 miljoni liti suuruse laenu mahakandmine, mida anti neile laevaehituse ja sellega seotud tegevuste finantseerimiseks. Seejuures on tegemist Vakaru Laivu Gamykla AB 2012.a konsolideeritud majandusaasta aruandega ning just selles aruandes sisaldub Leedu allkontserni enda selgitus kahjumi põhjuste kohta. Hagejad ei ole tuginenud muudele aruannetele ega konsolideerimata andmetele. Hagejad ei ole kunagi väitnud, et tegemist on konsolideerimata kahjumiga. Muid VLG aruandeid esitatud ei ole. Kostja esitatud Vakaru Laivu Gamykla 2016-05-27 vastuskirjas kinnitab kostja tütarettevõte üheselt, et on hulgaliselt laene maha kandnud. Seejuures kinnitab VLG vastuses üheselt, et tegevuskuludesse on kantud laenud ja ebatõenäoliselt laekuvad nõuded kogusummas 99 851 961 LTL. Detailselt on ära näidatud ka äriühingute nimed, kellele on laenu antud ja kellega seotud nõuded on 2012.a maha kantud. Seega ei saa olla vaidlust nõuete mahakandmise faktis. Laenude mahakandmise põhjuste osas on Vakaru Laivu Gamykla samas vastuskirjas ise kinnitanud, et laenud kanti maha seoses ebatõenäolise laekumisega. Vaidlust ei ole, et kostja 2012.a majandusaasta aruanne on koostatud Eestis. Kuna kostja kui kontsern põhjendab oma kahjumit Leedu kontserni kahjumliku tegevusega, kuid Leedu kontsern ise aga põhjendab kahjumit tütarettevõtetele antud laenude mahakandmisega suurusjärgus 100 miljonit Leedu litti (mis on ca 29 000 000 eurot), ei saa kostja menetluses väita, et kahjum tulenes üksnes laevaehitusest, kui kahjumi peamise põhjuse „algallikas“ ise väidab vastupidist. Kui võrrelda kostja juhtkonna ametlikku selgitust koostoimes Vakaru Laivu Gamykla AB enda konsolideeritud aruandes sisalduva seisukohaga, on üheselt selge, et kahjumi põhjus on tegelikult tütarettevõtetele antud laenude mahakandmine Leedus, mida kostja on kahjumi põhjusena oma konsolideeritud majandusaasta aruandes varjanud. Seega on majandusaasta aruande sisu selles osas ebaõige, mida hagejad ongi algusest saadik väitnud. Hagejate käsitluse õigsust kinnitab ka finantsnõustamisega tegeleva tunnustatud büroo BDO Advisory OÜ arvamus. BDO arvamuse kohaselt peaks kostja konsolideeritud tulemus seega paranema ca 29 miljoni euro võrra. Kuna seda muudatust kajastatud ei ole, ongi majandusaasta aruanne olulises osas ebaõige. Puudub vaidlus, et kostja ning tema Leedu allkontserni näol on tegemist konsolideerimisgrupiga. Hagejad viitasid RPS § 30 lg-le 1 ja § 27 lg-le 4. Grupi majandusaasta aruanne on sisuliselt koond tütarettevõtete finantstulemustest. Seoses tooraine- ja materjalikuludega märkisid hagejad juba hagiavalduses, et kostja 2012.a majandusaasta aruande lisast 22 nähtuvalt kasvas kostja tooraine ja materjali kulu võrreldes 2011.a aastaga 17%, müügitulu samal perioodil kasvas 6,9%, kuid samal ajal langes hagejate andmetel musta terase kui laevaehitussektori põhilise tooraine hind maailmaturul 48%. Sellest järeldasid hagejad, et kostja on kas kasumit varjanud läbi ebaõige kuluarvestuse või on teadlikult toorainet turuhinnast kallimalt sisse ostnud näiteks läbi juhtkonnaga seotud firmade, viies kasumit varjatult välja. Igal juhul on kostja 2012.a majandusaasta aruanne oma sisult olulises osas ebaõige. Hagejate arvates ei oma tähtsust, mis konkreetse metalliga oli tegemist (kuigi ei saa olla kahtlust, et must teras on laevaehitussektoris põhiline tooraine). Oluline on põhimõtteline tähelepanek, et olukorras, kus tooraine hind hageja põhistuse kohaselt langes 48%, oli kostja majandusaasta aruandes hoopis näidatud tooraine hinna tõus 17%. Selles olukorras pidanuks kostja tõendama majandusaasta aruande õigsust ja vastuolu puudumist. Kui

10(15)

Tsiviilasi nr 2-13-44140 kostja väitel ei osta ta toorainet Lääne- Euroopast, tulnuks tal selgitada, kust kohast ja milliste hindadega ta toorainet ostab ning miks teeb ta seda sel juhul maailmaturu hindadest kallimalt (milline tegevus ei ole kindlasti äriühingu huvides). Neid tõendeid kostja ei esitanud. Kuivõrd hagejatele ei olnud täpselt teada, milliste lähteandmete alusel oli tooraine hinna tõus aruandes kajastatud, taotlesid hagejad kohtult (mille kohus ka rahuldas), et kostja esitaks kohtule müüdud toodangu (kaupade, teenuste) kulu rida 1 tooraine ja materjali aruande nii 2012.a kui ka 2011.a kohta (sh lao sissetulekute aruanne ja lao väljaminekute aruanne). Samuti nõudis kohus välja kostja 2012.a majandusaasta aruande konsolideeritud kasumiaruande rea 1 müügitulude aruande. Kostja neid dokumente kohtule ei esitanud, vaid leidis, et ta ei saa neid dokumente esitada põhjusel, et neid ei olevat olemas. Kostja ei koostavat analüütilisi aruandeid. Kostjal puudub enda sõnul nii ladu kui müügitegevus, mistõttu tal neid dokumente ei ole. Need väited on otsitud ja kinnitavad hagejate nõude põhjendatust. Kirjeldatud olukorras tulnuks lugeda õigeks hageja põhistused ja seisukohad, et majandusaasta aruanne on sisu mõttes vale. Hagejad lähtusid dokumentide väljanõudmisel seoses toodangu ja tooraine materjalikuludega kostja enda poolt koostatud 2012.a majandusaasta aruandes fikseeritud konkreetsetest numbrilistest näitajatest. Kui kostja väitel tal neid andmeid ei ole, tähendab see seda, et kostja ei oma mitte mingit ülevaadet tooraine hindadest ja ühingu kuludest ja tuludest. See omakorda aga tähendab, et kostja raamatupidamine on korraldatud puudulikult. Vaidluse all oleva 2012.a majandusaasta aruande on koostanud kostja kui kontserni emaettevõte, mitte mõni muu isik. Seetõttu on asjakohatud kostja argumendid, et tal emaettevõttena puudub müügitegevus ja ladu, mistõttu tal neid andmeid ei ole. Kui kostja andmete päritolu selgitada ei suuda, siis kinnitabki see majandusaasta aruande ebaõigsust. Kostja väited olid ka vastuolulised. Hagejad osundasid menetluse käigus, et kostja esitatud raamatupidamise sise-eeskirjast nähtub, et kostjal siiski eksisteerivad varude arvestuse ja tooraine arvestuse põhimõtted. Eeskirja kohaselt hoitakse varusid füüsiliselt kontserni firmade ladudes ja laoarvestuseks kasutatakse moodulit „varude haldamine“ või programmi FREGAT. Tarnijate arved kantakse ostude raamatusse programmis SCALA. Arvutiväljatrükke võrreldakse kord kuus pearaamatu saldoga. Niisiis kinnitab ainuüksi see dokument kostja väidete ebaõigsust andmete esitamise võimatuse kohta ja ühtlasi hagejate käsitluse õigsust. Hagejad ei vaidlusta kohtu käsitlust alternatiivse nõude osas, millega kohus jättis rahuldamata hagejate nõude tunnistada otsus kehtetuks. Vastustaja seisukoht

11(15)

Tsiviilasi nr 2-13-44140 tehtavaid majandusotsuseid. Sellise järelduse tegemiseks peaks hageja tooma kohtu ette eelkõige asjaolud, mille alusel saaks kohus järeldada, et majandusaasta aruandes peaksid sisalduma teised andmed. Hagi rahuldamise eeldusena ei pea hageja esitama seaduses sätestatud nõuetele vastavat majandusaasta aruannet ega tõendama, milline täpselt peaks seadusele vastav majandusaasta aruanne olema, kuid asjaolude, mille alusel saab kohus järeldada, et üldkoosolekul kinnitatud majandusaasta aruanne on olulisel määral ebaõige, kohtu ette toomise kohustus lasub hagejal. Seda võib muuhulgas teha ka viisil, et hageja näitab ära, mis peaks aruandes olema teisiti. Selline lähenemine oleks ka ökonoomne, sest iseenesest on oluline, et äriühingu majandusaasta aruanne saaks kinnitatud. Hageja eesmärk ei saa olla suunatud sellele, et majandusaasta aruanne jääks kinnitamata. Sellisel hageja eesmärgil puuduks õiguskaitse vajadus. Hageja eesmärk, millele riik peaks andma õiguskaitset saaks olla suunatud sellele, et lõppkokkuvõttes kinnitatakse selline majandusaasta aruanne, mis äriühingu majanduslikku olukorda oluliselt valesti ei kajasta. Seetõttu on oluline, et kohtumenetluses tuvastataks võimalikult täpselt, mis majandusaasta aruandes äriühingu majandusseisu oluliselt valesti kajastab.

12(15)

Tsiviilasi nr 2-13-44140 ümberhindamise eesmärgil taotlusi. Hagejad vaidlustavad apellatsioonkaebuses pelgalt seda, kuidas maakohus jaotas asjaolude tõendamiskoormise. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kuna hagejad ei teinud kõike võimalikku, mida nad oleksid saanud asjaolude kohtu ette toomise ja tõendite esitamise ning asjaolude tõendamise eesmärgil teha, sh ei kasutanud hagejad kõiki neile seadusega antud võimalusi, ei saa asuda seisukohale, et tõendamiskoormis saaks kostjale üle minna. Ringkonnakohus rõhutab, et tõendamiskoormis saab tõendama kohustatud poolelt vastaspoolele üle minna üksnes iga konkreetse asjaolu osas, mille suhtes muudab tõendama kohustatud pool kohtu jaoks usutavaks selle, et asjaolud ja tõendid on vastaspoole mõjusfääris, et tõendama kohustatud pool on teinud kõik, et asjaolu tõendada ning sellest hoolimata ei ole tal õnnestunud asjaolusid välja selgitada ning tõendeid hankida. Sellest tulenevalt ei saa nõustuda hagejate poolt apellatsioonkaebuses esitatud käsitlusega, et kuna kogu informatsioon on kostja valduses ja kuna hagejad seda kostjalt kätte ei saa, läheb tõendamiskoormis, et majandusaasta aruandes esinevad andmed on õiged, kostjale üle.

13(15)

Tsiviilasi nr 2-13-44140 järgneda juhtorgani liikme vastutus, kuid see ei muudaks iseenesest majandusaasta aruandes kajastatud andmeid valeks, kui kahjulikud tehingud tegelikkusele vastavalt kajastatakse. Käesoleva vaidluse ese on see, kas kostja 2012.a majandusaasta aruandes sisalduvad andmed on õiged või mitte. See, kas kostja või kostja juhtorganite liikmed on teinud midagi kahjulikku, ei tähenda veel, et käesolev hagi peaks kuuluma rahuldamisele.

14(15)

Tsiviilasi nr 2-13-44140 tõendanud ega usutavaks muutnud, et ainuke kahjumi tekkimise alus oleks olnud ilma sisulise majandusliku kahjumita kontsernisiseselt laenude mahakandmine. Sellele vastupidiselt on aga kostja kohtu ette toonud asjaolud, millest nähtub, et kostja tütarettevõtte kahjum tekkis sisulisest majandustegevusest. Hageja poolt soovitud järeldust ei saa teha ka hageja tellimusel koostatud BDO Advisory OÜ poolt koostatud arvamusest (t III kd lk 73), sest selles arvamuses ei ole esitatud väidet, et kogu Vakaru Laivu Gamykla AB majandusaasta aruande analüüsi tulemusena tuleks asuda seisukohale, et kogu kahjum summas 100 000 000 LTL tekkis viidatud äriühingu poolt tütarettevõtetele antud laenude allahindlusest. Kuigi lause, et kahjum sellest tekkis, viidatud majandusaasta aruandes sisaldus, käsitles kohus eespool seda, miks ainult sellest lausest ei saa teha järeldust kogu kahjumi tekkimisest ning miks tuleb asuda seisukohale, et kontserni kahjum tekkis sisulise majandustegevuse tulemusena.

Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)

Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)

15(15)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.