Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.04.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-17545
Tsiviilasi
Skipline Shipping OÜ hagi Lemax & Partners OÜ vastu kahju 12 826.72 eurot hüvitamiseks ning Lemax & Partners OÜ vastuhagi alusetult saadud 30 218.97 euro tagastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.08.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Skipline Shipping OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
30 218.97 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastuhagis kostja)/apellant Skipline Shipping OÜ (registrikood 11990939), lepinguline esindaja v/adv Vahur Kivistik Kostja (vastuhagis hageja)/vastustaja Lemax & Partners OÜ (registrikood 11116711), lepinguline esindaja v/adv Jaak Oja
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 17.08.2016 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hageja nõude rahuldamata suuremas summas kui 1728 eurot, ja osas, milles maakohus rahuldas vastuhagi, samuti menetluskulude jaotuse ja menetluskulude hüvitise
väljamõistmise osas. Teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja jätta vastuhagi rahuldamata ning jaotada uuesti menetluskulud.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Skipline Shipping OÜ hagi rahuldada osaliselt ja mõista Lemax & Partners OÜlt välja Skipline Shipping OÜ kasuks kahjuhüvitis 11 098.72 eurot; 2) Lemax & Partners OÜ vastuhagi jätta rahuldamata; 3) Maakohtus hagiavalduse menetlemisega seotud kulud jätta 87% ulatuses Lemax & Partners OÜ ja 13% ulatuses Skipline Shipping OÜ kanda; 4) Maakohtus vastuhagiavalduse menetlemisega seotud kulud jätta Lemax & Partners OÜ kanda; 5) Skipline Shipping OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt; 6) Apellatsioonimenetluse kulud jätta 87% ulatuses Lemax & Partners OÜ ja 13% ulatuses Skipline Shipping OÜ kanda; 7) Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.
3.Jätta rahuldamata apellandi 22.11.2016 taotlus võtta apellatsioonimenetluses täiendavate tõenditena vastu 12.08.2013 hageja ja kostja direktorite poolt allkirjastatud avaldus Leedu VR politseile (taotluse lisa 1), AS-i Miramis 08.11.2016 kinnituskiri kauba ladustamise kohta perioodil 11.11.2013-01.08.2016 (samas lisa 2) ja väljatrükid internetist rehvide kõlblikkuse aja ja rehvivahetuse kohta (samas lisad 3-7).
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.23.11.2015 esitas hageja hagi kostja vastu kahju 12 826.72 euro hüvitamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.OÜ Antariyamin (edaspidi ka tellija) ostis Tšehhi VR-st autorehve ning pöördus 21.12.2012 hageja poole veo teostamiseks müüja asukohast AS-i Miramis tollilattu Tallinnas. Hageja sõlmis samal päeval lepingu kostjaga, millega viimane võttis vedu
teostada. Tegelikkuses tellis kostja veo Läti VR-s tegutsevalt äriühingult SIA Li&Ko, kes tellis veo omakorda Leedu VR äriühingult UAB Balttransa, kes omakorda tellis veo teiselt Leedu äriühingult UAB-lt Vinco Transportas.
3.Varguse tõttu veos sihtkohta ei jõudnud. 08.01.2013 esitas hageja politseile avalduse varguse kohta. Kuivõrd veos läks kaotsi, hüvitas hageja oma lepingupartnerile OÜ-le Antariyamin tekkinud kahju. Rehvide müügilepingu järgne maksumus oli 44 895.60 eurot ning vastavalt CMR konventsiooni art 23 punktile 1 tuli see võtta hüvitise määramisel lähtekohaks. Arvestades, et CMR saatelehe järgi oli veose kaaluks 7917kg, ei saanud hageja vastutust tellija ees vähendada CMR konventsiooni art 23 punkti 3 alusel. Hageja hüvitas tellijale kokku 44 895.60 eurot 05.03.2013 ja 14.03.2013.
4.07.01.2013 esitas hageja kostjale kirjaliku nõudeavalduse 44 895.60 euro suuruse kahju hüvitamiseks. Kostja on hüvitanud kahju osaliselt: 15.04.2013 2500 eurot, 29.04.2013 10 000 eurot, 23.09.2013 1500 eurot ja 12.11.2013 1500 eurot. 31.04.2015 tasaarvestusavalduse järgi luges hageja, et kostja on tasunud hüvitist lisaks veel 14 300 eurot. Hüvitise osalise maksmisega tunnistas kostja kohustust tekitatud kahju hüvitada.
5.Hageja nõue ei ole aegunud, kuna CMR konventsiooni art 23 punkti 2 järgi peatab nõude aegumise kirjaliku nõude esitamine. Ka rikkus kostja kohustust raske hooletuse tõttu, kuna jättis enne lepingu sõlmimist piisavalt määral kontrollimata SIA Li&Ko tausta, sh vastutuskindlustuse olemasolu. Hagejale on teada, et SIA-l Li&Ko puudus vastutuskindlustus, mis raskendas hüvitiste saamist. Kuivõrd kostja põhitegevusalaks on vedude teostamine, pidi talle olema ettenähtav võimalik vastutus veolepingu rikkumise korral. SIA-ga Li&Ko sõlmitud lepingust nähtuvalt oli kostjale teada veose kaal ning ta omas ülevaadet võimaliku vastutuse ülemmäärast vastavalt CMR konventsiooni art-le 23. Olukorras, kus kostja usaldas vedamise teisele ettevõtjale, oleks korraliku ettevõtja hoolsusega olnud kooskõlas, kui kostja valib oma lepingupartneri ka sõltuvalt vastutuskindlustuse olemasolust. Sellise hoolsuse ilmutamine ning vastutuskindlustuse olemasolu väljaselgitamine ei ole eelduslikult aja- ega ressursikulukas.
6.Leedu VR politsei tuvastas rehvide asukoha ja kuivõrd OÜ-le Antariyamin oli hageja kahju hüvitanud, anti need üle hagejale. Hageja on üritanud rehve võõrandada, et katta kahju, kuid see on õnnestunud vähesel määral tulenevalt nõudluse puudumisest turul. Hagi esitamise ajani suutis hageja võõrandamisest saada puhastulu 2268.88 eurot, mida on arvestatud nõude esitamisel.
7.Veos ei jõudnud sihtkohta. Asjaolu, et see leiti enne 60 päeva möödumist, ei tähenda, et kauba kaotsiminek ei oleks toimunud. See, et kaup hagejale üle anti, ei võta temalt õigust kahjuhüvitisele lepingut rikkunud lepingupartnerilt. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejal ei ole kahju tekkinud, sest hageja sai oma valdusesse samas väärtuses rehve. Need on võetud hageja raamatupidamises arvele koguväärtusega 44 895.60 eurot. Kostjale teadaolevalt on hageja kasutanud rehve tagatisena laenu saamisel. Asjaolu, et hageja ei suutnud rohkem rehve realiseerida, ei ole kostja süü. Hageja oleks pidanud rehvide saamisel tagastama kostjale temalt saadud summad, sest kostja oli täitnud hageja ees
olematut kohustust. Hageja ei saa CMR-i alusel nõuet esitada, sest ei ole CMR saatelehel märgitud isikuks.
9.Kostja ei võtnud kohustust kaupa vedada, vaid üksnes vahendas veolepingut. Kostjal puuduvad veokid, ta ei kuulu vedajate rahvusvahelisse organisatsiooni ega ole ekspediitor. Kostja kontrollis vedajal vastutuskindlustuse olemasolu läbi Leedu VR kindlustusettevõtte. Kauba saatja väljastas kauba võltsitud ID-kaardi alusel.
10.Nõue on aegunud CMR art 32 punkti 1 alusel, kuna puudub kostja raske hooletus veolepingu vahendamisel/täitmisel. Vastuhagi
11.18.12.2015 esitas kostja vastuhagi, paludes hagejalt välja mõista alusetult saadud 30 218.97 eurot. Kostja hüvitas hagejale 29 800 eurot. Lisaks laekus hagejale rehvide müügist 2268.88 eurot. Hageja arvestusel on kostjal tasumata veel 12 826.72 eurot. Lisaks pidas hageja 418.97 eurot 21.04.2015 arve nr 150067 alusel kinni seoses rehvide hoiustamisega. Hageja vastuväited
12.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Väär on võrdsustada rehvide turuväärtust hinnaga, milles müüja ja ostja kokku leppisid. Menetlusosalised ei olnud rehvide müügilepingu poolteks ega ole seotud müügilepingu hinnaga. Vedaja vastutuse tingib asjaolu, et rehvid läksid veo käigus kaotsi.
13.CMR-i sätted ei reguleeri olukorda, kui vedaja (antud juhul hageja) saab oma kahjule osalise hüvituse teistel asjaoludel kui vedajate omavahelise CMR-i järgse vastutuse korras. Sellisel juhul tuleb kauba väärtust hinnata tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt. Asjatundja arvamuse kohaselt on rehvid väärtusetud, kuna Eestis puudub nõudlus selliste järele. See, et hageja suutis rehve 2268.88 euro eest võõrandada, on juhus. Tegelikkuses tekib hagejal seoses kõnealuste rehvidega igakuiselt lisakahju hoiukulude näol AS-i Miramis laos. Eksitav on väide, justkui kasutataks rehve tagatisena pangalaenule.
14.CMR-i ega võlaõigusseaduse (VÕS) sätted ei näe ette, et isik saab olla vedajaks vaid juhul, kui tal on veokid, organisatsiooniline kuuluvus jmt. Kostja võttis endale veokohustuse. Kostja ei vahendanud ega sõlminud hageja nimel veolepinguid. Isik, kes sõlmib lepingu, mille tingimused ühtivad CMR-i art 1 punkti 1 järgse rahvusvahelise autoveolepinguga, on vedaja. Lisaks toimus kostja tasustamine konkreetse veo eest. Esimese astme kohtu otsus
15.17.08.2016 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi ning mõistis hagejalt kostjale välja 30 218.97 eurot. Menetluskulud jäid hageja kanda ning kohus mõistis hagejalt kostjale välja menetluskulude hüvitamiseks 2800 eurot ja viivise.
16.Pooled ei vaidle järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle: OÜ Antariyamin ostis autorehve ning tellis 21.12.2012 hagejalt nende transpordi Tšehhi VR-st Tallinnasse (t I kd lk 5, tõlge lk 6); hageja sõlmis 21.12.2012 kauba veoks veolepingu kostjaga (t I kd lk 7, tõlge lk 8); kostja tellis sama veo Läti VR-s tegutsevalt SIA Li&Ko (t I kd lk
10, tõlge lk 11), kes omakorda tellis 21.12.2012 veo Leedu VR äriühingult UAB Balttransa (t I kd lk 12, tõlge lk 13); lõplikuks vedajaks oli Leedu äriühing UAB Vinco Transportas (t I kd lk 14), kes nähtub vedajana CMR-lt ja kellelt tellis veo UAB Balttransa; SIA Li&Ko edastas kostjale kaupa laadiva sõidukijuhi andmed (t I kd lk 60; selgitus lk 160-161 punktid 3.1-3.2; lk 167, tõlge lk 168), mille kostja edastas hagejale, kes edastas need saatjale; laadimisel kasutas varguse toimepannud isik võltsitud ID-kaarti (t I kd lk 61, tõlge lk 169); varguse tõttu veos sihtkohta ei jõudnud ja 07.01.2013 esitas hageja kostjale kirjaliku kahjunõude 44 895.60 euro hüvitamiseks (t I kd lk 15, tõlge 16) ning 08.01.2013 esitas hageja politseile avalduse varguse kohta (t I kd lk 17-20, tõlge lk 21-22); rehvide maksumuseks oli kahju tekkimise hetkel 44 895.60 eurot (t I kd lk 23-24, tõlge lk 25-26), mille hüvitamiseks esitas OÜ Antariyamin hagejale arve 04.03.2013 (t I kd lk 27), mille hageja tasus ositi (t I kd lk 28-29, 30); kostja hüvitas hagejale kahju osaliselt: 1) 15.04.2013 2500 eurot; 2) 29.04.2013 10 000 eurot; 3) 23.09.2013 1500 eurot (t I kd lk 66); 4) 12.11.2013 1500 eurot; 5) hageja poolt kostjale 30.03.2015 esitatud tasaarvestusavalduse alusel 14 300 eurot (t I kd lk 67, tõlge 68); 6) hageja poolt kostjale 22.04.2015 tasaarvestusavalduse alusel 418.97 eurot (t I kd lk 69, tõlge lk 158, lk 159); Leedu VR-i politsei tuvastas kriminaalmenetluse käigus rehvide asukoha ning need anti üle hagejale novembris 2013 (t I kd lk 3, lk 152, tõlge lk 153, lk 196); hageja võõrandas rehve 2268.88 euro (t I kd lk 3) ning 1728 euro (t I kd lk 195) väärtuses.
17.Pooled vaidlevad milline on nendevaheline õigussuhe – kas sõlmitud oli veo- või agendileping; kas kaupa saab lugeda kaotsiläinuks ja kas hagejal on tekkinud kahju; juhul, kui kahju on tekkinud, siis kas hageja tegi endast kõik oleneva, et kahju tekkimist ära hoida või vähendada; kas kostja on käitunud raskelt hooletult.
18.Vaidlus puudub, et hageja soovis kauba toimetamist Tšehhi VR-st Zlinist Tecovska 1239 Tallinnasse Suur-Sõjamäe 13. Samuti ei vaidle pooled, et OÜ Antariyamin tellis kaubaveo hagejalt, kes omakorda tellis kaubaveo kostjalt, kes tellis veo äriühingult SIA Li&Ko, kes omakorda tellis veo äriühingult UAB Balttransa, kes tellis veo äriühingult UAB Vinco Transportas (tegelik vedaja). Kostja väitis (t I kd lk 58 punkt 4.3), et kuivõrd hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on agendileping VÕS § 670 tähenduses, kuuluvad kohaldamisele ka nii agendi- kui käsunduslepingu sätted. Kostja leidis, et kuna temal ei ole sõidukeid ja ta ei kuulu vedajate ning ekspedeerijate rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, ei saanud ta olla vedajaks või ekspedeerijaks. Hageja leidis, et poolte vahel oli sõlmitud veoleping ja tema oli vedajaks.
19.Kohus leidis, et praegusel juhul saaks kohaldamisele kuuluda kas ekspedeerimist või vedu reguleerivad sätted, mitte agendilepingu regulatsioon. VÕS III kommenteeritud väljaande (Tallinn: Juura, 2009, lk 120-121) § 670 kommentaari punktide 3.1-3.3 kohaselt on agendileping olemuselt käsunduslepingu tüüpi teenuse osutamise leping. Agendilepingu iseloomulik tunnus on püsiv lepingute sõlmimine või vahendamine teise isiku nimel ja huvides. Agendileping loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui agent on teinud mõistlikke pingutusi lepingute sõlmimiseks või vahendamiseks. Agenditasu nõude tekkimine sõltub agendi vahendatud või sõlmitud lepingu edukast täitmisest. Agendilepingut eristab käsunduslepingust püsiv tegutsemine käsundiandja heaks. Lepingute vahendamine seisneb aktiivses müügitöös – potentsiaalsete lepingupartnerite otsimises, kontaktide loomises, käsundiandja poolt pakutava tutvustamises ja klientide mõjutamises lepingu kasuks otsustama. VÕS III komm vlj
(lk 316-317) 42. peatüki 1. jao punktide 2 ja 3 järgi on VÕS-i kaubaveolepingu regulatsioon kohaldatav kaupade riigisisestele maanteevedudele. Rahvusvahelistele maanteevedudele kohaldatakse rahvusvaheliste maanteekaubavedude lepingu konventsiooni (CMR). Küsimustes, mis ei ole reguleeritud CMR-iga, kohaldatakse kohtu asukohariigi rahvusvahelise eraõiguse sätete kohaselt määratavat riigisisest lepinguõigust. Veoleping kui töövõtulepingu tüüpi leping ei ole üldjuhul kestvusleping. CMR-i kommenteeritud väljaande (Tallinn: Interlex 2015, lk 13-15) 1. peatüki kohaselt leiab konventsioon kohaldamist lepingu suhtes, kui lepingus esinevad üheaegselt järgmised tunnused: kauba transportimise eest makstakse tasu; lepinguga määratud kauba vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides; üks nendest riikidest, kus peab toimuma kauba vastuvõtmine või üleandmine, on ühinenud konventsiooniga; vedu teostatakse sõidukiga.
20.Praegusel juhul ei ole täidetud agendilepingu tingimused, st püsiv tegutsemine käsundiandja heaks ning aktiivne müügitöö. Poolte vahel ei ole lepingut, mis kohustaks kostjat tegema aktiivset müügitööd potentsiaalsete lepingupartnerite (vedajate) otsimiseks. Kohus nõustus hagejaga, et 21.12.2012 sõlmiti hageja ja kostja vahel rahvusvaheline kaubaveoleping konkreetse kauba (autorehvide) kindlasse sihtkohta (Tšehhist Eestisse) vedamiseks. Täidetud on kõik CMR-i artiklis 1 nimetatud tunnused. Nimetatu nähtub selgelt ka sõlmitud lepingust (t I kd lk 7, tõlge lk 8), kus pooled on nimetanud end tellijaks ja vedajaks, sätestanud on konkreetselt veose peale- ja mahalaadimise kohad, nimetanud veetav kaup, märgitud transpordivahendi registrinumbri ning ülejäänud vedamise tingimused. Samuti sätestab leping selgelt, et vedamine toimub vastavuses rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooniga (CMR).
21.Isegi, kui asuda seisukohale, et poolte tegevusest tulenevalt oli poolte vahel sõlmitud ekspedeerimisleping, on pooled lepingu punkti 6 esimeses alapunktis kinnitanud, et nendevahelisi suhteid reguleerib CMR. Sarnaselt sätestavad Eesti Logistika ja Ekspedeerijate Assotsiatsiooni üldtingimused 2000 ekspedeerija ning kliendi õigused ja kohustused ning vastutuse transpordikonventsioonide, nagu CIM, SMGS, CMR, Haagi-Visby reeglid ning Varssavi konventsiooni kohaselt.
22.Seega kuuluvad pooltevahelisele õigussuhtele kohaldamisele CMR-i sätted ning küsimustes, mis ei ole reguleeritud CMR-iga, kohaldatakse VÕS-i.
23.Vastavalt CMR-i art 20 lõikele 1, kui kaupa ei toimetatud kohale kokkulepitud tähtaja möödumisest 30 päeva jooksul või kui tähtaega ei kooskõlastatud - 60 päeva jooksul kauba vastuvõtmise päevast arvates, on kauba kaotamine vaieldamatu ja isik, kel on nõude esitamise õigus, võib lugeda kauba kaotatuks. Pooled leppisid 21.12.2012 lepingus kokku kauba pealelaadimise ajaks 27.12.2012. Mahalaadimise aega kokku ei lepitud. Kostja 07.01.2013 kirjast (t I kd lk 170, tõlge lk 171) lepingupartnerile SIA Li&Ko nähtub, et kostja andmetel pidi kaup saabuma mahalaadimiseks Tallinnasse 02.-03.01.2013. Vaidlus puudub, et 07.01.2013 esitas hageja kaotatud kauba eest nõude kostjale ja 08.01.2013 tegi hageja varguse kohta avalduse Leedu VR-i politseile. Kauba sai vastavalt CMR-i art 20 lõikele 1 lugeda kaotatuks 60 päeva jooksul kauba vastuvõtmise päevast arvates, seega 25.02.2013.
24.Hageja tasus 05.03.2013 ja 14.03.2013 kooskõlas CMR art 23 lõikega 1 OÜ-le Antariyamin kauba täieliku kaotsiminekuga tekkinud kahju 44 895.60 eurot (t I kd lk
28-30). Pooled ei vaidle kauba väärtuse üle kaotsimineku hetkel. Poolte vahel on vaidlus kauba väärtuse üle käesoleval hetkel.
25.Vastavalt CMR art 20 lõikele 2 võib kauba käsutamisõigusega isik kaotsiläinud kauba eest hüvituse saamise korral nõuda talle kohest kirjalikku teatamist, kui kaup leitakse hüvituse väljamaksmisele järgneva aasta jooksul. Tema sellise nõude teadmiseks võtmise kohta peab olema esitatud kirjalik tõendus. Sama artikli kolmanda lõike kohaselt võib 30 jooksul pärast sellise teate saamist kauba käsutamisõigusega isik nõuda, et kaup antakse talle üle saatedokumendis näidatud võlgnevuste eest tasutud maksete vastu, samuti temale antud hüvituse tagastamise vastu, maha arvates hüvituse summasse lülitatud võimalikud kulud, kuid ilma õiguseta nõuda kahju hüvitamist kohaletoimetamisega viivitamise eest, mis on ette nähtud artiklis 23, ja kus see on kohaldatav, artiklis 26. Hageja on hagis kinnitanud (t I kd lk 3), et Leedu VR politsei suutis tuvastada rehvide asukoha. Kuivõrd OÜ-le Antariyamin oli hageja kahjuhüvitise välja maksnud ning tal ei olnud enam huvi rehvide omamiseks, võttis rehvid vastu hageja. Hageja selgituste kohaselt (t I kd lk 152, tõlge lk 153, lk 196) võttis ta rehvid vastu novembris 2013. Kauba saatja (tootja) 10.03.2016 kirja (t I kd lk 149-150, tõlge lk 151) kohaselt avastas Leedu politsei kauba varguse organisaatorite laost paar kuud peale kauba kadumist. Seega ei ole esitatud tõendite alusel täpset kauba leidmise aega ja politsei poolt sellest hagejat või OÜ-t Antariyamin teavitamist võimalik tuvastada. Kohus tegi pooltele ettepaneku vastavate tõendite esitamiseks 02.03.2016 istungil (t I kd lk 137).
26.Samas oli CMR art 20 lõike 3 kohaselt hagejal õigus vastu võtta rehvid OÜ-le Antariyamin hüvitatud ulatuses. Kohtu hinnangul puudus CMR art 20 lõike 3 alusel hagejal õigus rehve vastu võtta ulatuses, mille väärtuse oli talle selleks ajaks juba hüvitanud kostja. Hageja poolt kauba vastuvõtmist kajastavad ka hageja majandusaasta aruanded (t I kd lk 127-130). Hageja 2012. majandusaasta aruandest (t I kd lk 130) nähtuvalt olid hageja varud aasta lõpuks 4786 eurot, kuid juba 2013.a lõpuks (t I kd lk 129) 51 029 eurot ning 2014.a lõpuks 53 160 eurot (t I kd lk 127). 30.03.2016 menetlusdokumendis (t I kd lk 139) kinnitas hageja, et majandusaasta aruandes kohvina märgitud varud (väärtuses 51 029 eurot ja 53 160 eurot) olid tegelikud vaidlusalused rehvid.
27.Seega leidis kohus, et kostja poolt hagejale hüvitatud rehvide väärtuses olnuks õigus rehvid vastu võtta kostjal, mitte hagejal. Kuivõrd hageja on kinnitanud, et on Leedu VR politseilt vastu võtnud autorehvid, siis puudus tal CMR art 23 esimese lõike kohaselt õigus saada hüvitist kaotatud kauba eest ning kostjalt saadud hüvitis tulnuks hagejal kostjale tagasi maksta juba 2013 novembris.
28.Hageja väited sellest, et praeguseks hetkeks on vaidlusalused rehvid väärtusetud, ei oma antud vaidluses tähtsust. Vastavalt CMR art 23 lõikele 1 määratakse CMR-i kohaselt hüvitamisele kuuluva summa suurus kindlaks kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel. Hageja on esitanud kohtule tõendid (t I kd lk 23-24, tõlge lk 25-26), millest nähtuvalt oli kauba väärtuseks kauba vastuvõtmisel 44 895.60 eurot. Hageja on kinnitanud kauba väärtusega nõustumist, hüvitades kauba väärtuse OÜ-le Antariyamin märtsis 2013 samas ulatuses ning nõudnud kauba hüvitamist kostjalt juba 07.01.2013 samas ulatuses (t I kd lk 15, tõlge lk 16). Kauba väärtust kinnitab nende osaline võõrandamine (t I kd lk 3, lk 195). Samuti kinnitab hageja kauba väärtusega nõustumist kauba varudena samas summas
arvelevõtmine 2013-2014 majandusaasta aruannetes. Seega ei oma tähtsust hageja väited ega tõendid (t I kd lk 98-106, lk 141-153) selle kohta, et kaup on käesolevaks hetkeks väärtusetu. Kohtu hinnangul on hageja selgitused kauba väärtuse osas ka vastuolulised, väites ühelt poolt, et kaup on väärtusetu, samal ajal olles märkinud 2013-2014 majandusaasta aruannetes kauba väärtuseks kauba vastuvõtmise väärtuse.
29.Kohus ei nõustu hagejaga, et asjas omab tähtsust vaid see, kas kaup toimetati kohale, ning ei oma tähtsust, kas kaup leiti üles. Vaidlus puudub, et kaupa ei antud õigeaegselt üle ning seetõttu ei ole kohtu hinnangul kostjal õigust saada veo eest tasu. Kaotsiläinud kauba vastuvõtmisel puudub kohtu hinnangul hagejal kauba saanud isikuna aga õigus saada lisaks kaubale kahjuhüvitisena kostjalt OÜ-le Antariyamin kauba eest hüvitatud summat.
30.Hageja ei osanud selgitada (t I kd lk 196), miks ta nõustus kogu kauba politseilt vastu võtma. Kohtu hinnangul tulnuks hagejal kohe kauba vastuvõtmisel teavitada kostjat kaotatud kauba vastuvõtmisest ja edastada kostjale kostja hüvitatud ulatuses rehvid või tagastada kostjalt saadud raha.
31.Kuivõrd hageja võttis kadunud kauba vastu ning tal puudub seetõttu õigus kauba väärtuse hüvitamisele, siis puudub vajadus tuvastada, kas hageja tegi endast kõik oleneva, et kahju tekkimist ära hoida või vähendada ning kas kostja käitus vedamisel raskelt hooletult.
32.Kostja esitas 18.12.2015 vastuhagi (t I kd lk 62-65), mille nõuet suurendas 31.03.2016 (t I kd lk 154-155) ja täpsustas 31.05.2016 (t I kd lk 198-199), paludes hagejalt välja mõista 30 218.97 eurot. Kostja on hagejalt kahju hüvitamisena saanud 15.04.2013 2500 eurot (t I kd lk 66), 29.04.2013 10 000 eurot (t I kd lk 66), 23.09.2013 1500 eurot (t I kd lk 66) ja 12.11.2013 1500 eurot. Lisaks hageja poolt kostjale 31.04.2015 esitatud tasaarvestusavalduse alusel 14 300 eurot (t I kd lk 67, tõlge 68) ning 22.04.2015 esitatud tasaarvestusavalduse alusel (hageja kostjalt kinnipeetud rehvide hoiutasu AS-i Miramis laos) 418.97 eurot (t I kd lk 69, tõlge lk 158, lk 159). Hagejal kostja nõude suurusele vastuväiteid ei ole (t II kd lk 3).
33.Kohus viitas VÕS § 1028 lõikele 1 ja leidis, et kuivõrd kohus tuvastas hagi lahendamisel, et hagejal puudus peale vaidlusaluste rehvide Leedu VR politseilt vastuvõtmist juba hüvitatud ja veel hüvitamata ulatuses alus kostjalt rehvide eest hüvitise nõudmiseks, tuleb hagejal tagastada kostjale alusetult saadud 30 218.97 eurot.
34.Menetluskulud jäid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõike 1 järgi hageja kanda. Kostja on tasunud vastuhagilt riigilõivu 1000 eurot ja vastuhagi tagamise taotluselt 50 eurot, mille hüvitamist ta taotleb. Kohus leidis, et hagejal tuleb kostjale hüvitada vastuhagilt tasutud riigilõiv 1000 eurot. Kuna kohus jättis vastuhagi tagamise taotluse rahuldamata 31.12.2015 määrusega (t I kd lk 94), siis jäid kostja ebaedukast taotlusest tingitud menetluskulud tema enda kanda. Et kostjal oli menetluses lepinguline esindaja, peab hageja hüvitama kostjale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Taotluse järgi on kostja esindajal kulunud õigusabi osutamisele kokku 27h 30min (taotlus t II kd lk 18-19, arved I kd lk 172-174), hinnaga 100 eurot tund. Asjas on toimunud kaks istungit, kestusega 2h 33min. Hinnates kostja esindaja kirjeldatud ja menetluse raames teostatud õigusabi-
toiminguid, leidis kohus, et õigusabi osutamiseks kulutatud aeg 27h ja 30min on osaliselt ülemäärane. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-77-14 punktis 12 kinnitanud, et menetluskulude avalduse koostamise kulud ei kuulu väljamõistmisele, kuna menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusteadmisi. Arve nr 1691 kohaselt (t I kd lk 173) on kulunud kostja esindajal hageja vastusele selgituste ning menetluskulude nimekirja koostamisele kokku 3h. Kuna arvel ei ole täpsustatud, palju aega mõlemale toimingule kulus, luges kohus, et 1h ja 30min on sellest kulunud menetluskulude nimekirja koostamisele. Kostja 23.12.2015 menetlusdokumendi koostamiseks (kohaldatava seaduse kohta) ei saanud kohtu hinnangul kuluda 6h. Tegemist on 3lk pikkuse menetlusdokumendiga, mille koostamiseks võis kuluda maksimaalselt 3h. Ka ei pea hageja hüvitama hagi tagamise taotluse koostamisega seotud kulusid 4h ulatuses, sest kohus jättis kostja taotluse rahuldamata. Hageja ei pea hüvitama kulusid, mis seonduvad vastuhagi täpsustamisega (1h), sest kostjal oli kohustus esitada matemaatiliselt korrektne vastuhagi avaldus. Kokku on kostjale osutatud põhjendatud ja vajalikku õigusabi 18h. Arvestades kostja esindaja õigusabi tunnihinda (100 eurot), tuleb hagejal hüvitada kostja õigusabikulud summas 1800 eurot ilma km. Kokku tuleb kostjale hageja poolt menetluskuluna hüvitada 2800 eurot. Kohus rahuldas ka kostja TsMS § 177 lõike 2 alusel esitatud taotluse. Apellatsioonkaebus
35.13.09.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta vastuhagi rahuldamata ning jätta menetluskulud kostja kanda. Otsus on vastuolus CMR-iga ning kahju hüvitamise üldise mõttega. Otsusest ei selgu õiguslikku põhjendust, miks peaks vedajate ahelas jääma vastutus üksnes hageja kanda.
36.Hageja nõustub kohtuga CMR-i kohaldatavuse osas ning selles, et pooltevaheline leping oli CMR-leping. Hageja ei nõustu, et kauba kaotsimineku fakti saab tuvastada vaid CMR art 20 lõike 1 järgi. Osundatud artikli mõtteks on sätestada tähtajad, millal on kauba kadumine vaieldamatu. Kauba kaotsiminek on toimunud ka siis, kui pooled teavad, et kaup on nt varastatud ega jõua sihtkohta. Praeguses asjas oli väljaspool vaidlust, et rehvikoorem varastati Leedus ning selle jõudmine sihtkohta oli välistatud.
37.Eksitav on kohtu seisukoht, et pooled ei vaidle kauba väärtuse üle kaotsimineku hetkel. Pooled ei vaielnud selle üle, et OÜ Antariyamin tasus rehvide eest 44 895.60 eurot ning et see summa tuleb CMR art 23 järgi võtta aluseks vedaja vastutuse suuruse arvutamisel. Seda, kas kaup tegelikkuses niipalju väärt oli turuväärtuse mõttes, ei ole hageja kinnitanud, kuivõrd kohtule esitati tõendid selle kohta, et OÜ Antariyamin poolne tellimus rehvide saamiseks oli eritellimus.
38.Otsusest ei selgu, millistel asjaoludel on CMR art 20 lõige 2 asjas kohalduv. Art 20 lõiked 2 ja 3 näevad ette, et kauba käsutusõigusega isik, kes sai kauba kaotsimineku eest hüvitise, võib nõuda kauba leidmise kohta teavitust ning kui see teavitus temani jõuab, võib sama isik nõuda kauba üleandmist, tagastades saadud hüvitise. Antud asjas saanuks see artikkel kohalduda OÜ Antariyamin suhtes, sest tema sai kadunud kauba vastu hüvitise ning just tema oli kauba käsutusõigusega isikuks. Millistel asjaoludel pidas kohus võimalikuks kahe vedaja vahelises suhtes art 20 kohaldamist, otsusest ei selgu.
39.Arusaamatu on järeldus, et hageja õigus rehvid vastu võtta tulenes CMR art 20 lõikest
3.See säte ei käsitle kauba vastuvõtmise õigust, vaid hüvitise saanud isiku õigust nõuda leitud kauba endale üleandmist hüvitise tagastamise vastu. Samuti ei ole kohus selgitanud, millise õigusnormi alusel võib hagejat pidada kauba käsutusõigusega isikuks. Isegi, kui nõustuda art 20 lõike 3 kohaldatavusega hageja suhtes, ei põhjendanud kohus seisukohta, et kõnealune säte keelas hagejal võtta vastu rehve ulatuses, mille väärtuse oli hagejale selleks ajaks hüvitanud kostja. CMR ei tegele kauba väärtuse hüvitamisega. Art 20 lõigete 1 ja 3 järgi määratakse kindlaks hüvitise rahaline suurus, millel ei pruugi kauba kohaliku turuväärtusega ühisosa olla. Kui kohus leidis, et hagejal oli art 20 lõike 3 järgi õigus võtta rehve vastu põhjusel, et ta oli tasunud veose tellijale hüvitise, oleks hageja ja kostja vahelises suhtes sama loogika alusel tulnud otsustada, et kostjal oli õigus tehtud hüvitise vastu nõuda (osade) rehvide üleandmist endale. Hageja tegi maakohtu menetluses kolmel korral ettepaneku anda rehvid kostjale hüvitise vastu.
40.Väär on kohtu seisukoht, et rehvide väärtusetus tähtsust ei oma. Sellest, milline oli rehvide turuhind, sõltub kuivõrd kattis saadud rehvikoorem hageja kulutusi, mida ta tegi OÜ-le Antariyamin kahjutasu makstes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 63 järgi tulnuks rehvide väärtus hageja jaoks määrata turuhinna alusel, mitte võtta aluseks OÜ Antariyamin poolt müügilepingu alusel makstud summa. Maakohtu menetluses selgus, et OÜ-l Antariyamin oli võimalus Tšehhist ostetud rehvid kohe Kuubas tegutsevale ettevõttele maha müüa ning tema rehvitellimus oli eritellimus. Seetõttu asjaolu, et OÜ Antariyamin nõustus rehvide eest tasuma 44 895.60 eurot, oli seotud vaid OÜ-d Antariyamin iseloomustavate asjaoludega. Hageja jaoks tulenes nende rehvide väärtus kohalikust nõudlusest turul. See, et mitme aasta jooksul õnnestus hagejal võõrandada vaid üksikud rehvid, kinnitab rehvide väärtusetust.
41.Kohus on ebaõigesti sisustanud ka CMR art 23 lõike 1. Viidatud artikli mõtteks on sätestada alused vedaja vastutuse suuruse kalkuleerimiseks, mitte tegeleda kahju hüvitamise küsimustega. Art 23 ei sätesta eeldust, et kauba maksumus veoks vastuvõtmise kohas jääb muutumatuks igas riigis ja igas olukorras. Seega ei tulene sättest, et kui isik, kes hüvitas tellijale kauba kaotsiminekuga tekkinud kahju, saab selle kauba endale, loetakse, et see isik on hüvitise maksmise vastu saanud sama väärtusega kauba, mille tulemusel ei ole tal kahju tekkinud. Antud juhul sai hageja küll kätte kauba, kuid see ei katnud tema poolt OÜ-le Antariyamin tehtud väljamakseid, sest kauba väärtus Eestis ja lähiriikides on olematu.
42.Kohtul puudus alus jätta hagi rahuldamata. Pooled ei vaielnud, et rehvikoorem OÜ-ni Antariyamin ei jõudnud. See asjaolu tingis kostja vastutuse CMR art 17 lõike 1 alusel. Hageja arvestas kahjunõude CMR art 23 alusel selle järgi, kui palju OÜ Antariyamin rehvide eest tasus ning kostja ei esitanud ka sellele arvestusele vastuväiteid. Hagi ei olnud aegunud. Hageja arvestas kostjalt nõutavast hüvitisest maha rehvide võõrandamisest saadud raha. Kohus leidis, et hüvitise maksmine hageja poolt andis talle õigustuse rehvid vastu võtta. Sama loogika oleks kehtinud ka kostja suhtes. Seega tulnuks hagejale välja mõista hüvitis, seades selle maksmise TsMS § 445 lõike 1 ja TMS § 21 lõike 1 järgi sõltuvusse rehvide üleandmisest kostjale.
43.Seoses menetluskuludega nõustub hageja kohtu otsustusega vähendada kostja kulusid. Kohus jättis aga hindamata, et kostja menetlusdokumentides on palju kordusi ning kostja ei ole oma seisukohti esitanud TsMS § 329 lõike 1 nõuetega kooskõlas. Kohus
hindas kostja kulude vajalikkust vaid kitsalt kaaludes, kas ja kui palju võinuks aega kuluda konkreetse menetlusdokumendi koostamisele, kuid kostja tegevust tulnuks hinnata laiemalt. Vastustaja seisukoht
44.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
45.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis tõi kaasa osaliselt ebaõige otsuse tegemise. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata suuremas summas kui 1728 eurot ja rahuldas vastuhagi. Samuti tuleb tühistada otsus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääratud kulude hüvitise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jätab vastuhagi rahuldamata ning jaotab menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Ringkonnakohus hindab maakohtu poolt hindamata jäänud tõendid kooskõlas TsMS § 232 lõigetega 1 ja 2.
46.Esmalt selgitab kolleegium, et võtab apellatsioonimenetluses aluseks hageja tähtaegselt esitatud kaebuse (t II kd lk 30-32). Uue lepingulise esindaja poolt peale apellatsioonitähtaja lõppemist esitatud menetlusdokumenti arvestab kolleegium TsMS § 634 lõike 1 alusel vaid osas, milles apellant avaldab seisukohti vastustaja 27.09.2016 vastuse kohta, ja sama sätte lõike 2 alusel osas, milles apellant esitab väiteid õiguse tõlgendamise kohta.
47.Kolleegium jätab rahuldamata apellandi 22.11.2016 taotluse võtta apellatsioonimenetluses täiendavate tõenditena vastu 12.08.2013 hageja ja kostja direktorite poolt allkirjastatud avalduse Leedu VR politseile (taotluse lisa 1), AS-i Miramis 08.11.2016 kinnituskiri kauba ladustamise kohta perioodil 11.11.201301.08.2016 (samas lisa 2) ja väljatrükid internetist rehvide kõlblikkuse aja ning rehvivahetuse kohta (samas lisad 3-7). Apellatsioonimenetluses uue asjaolu ja tõendi esitamine on TsMS § 652 lõigete 3 ja 4 kohaselt lubatud juhul, kui selle maakohtus esitamata jätmine oli tingitud kohtu olulisest menetlusõiguse rikkumisest või muul mõjuval põhjusel. Kuigi apellant toob taotluses esile maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise, ei nähtu taotlusest, millise asja lahendamise seisukohalt olulise elulise asjaolu esiletoomise vajaduse ja/või tõendamise kohustuse jättis maakohus hagejale väidetavalt selgitamata. Kuna menetlusdokumendi lisad on esitatud elektrooniliselt, siis nende tagastamist esitajale ei toimu, kuid need eemaldatakse pabertoimikust (t II kd lk 51-61, tõlked lk 66-67).
48.Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega pooltevahelise õigussuhte tuvastamisel. Maakohus on TsMS § 442 lõike 8 nõuetega kooskõlas asjakohaselt tuvastanud, et poolte vahel oli 21.12.2012 kehtivalt sõlmitud rahvusvaheline kaupade autoveoleping (t I kd lk 7, tõlge lk 8-9), millele kohaldub rahvusvaheline maanteekaubavedude konventsioon (CMR) ja küsimustes, mida CMR ei reguleeri, kohaldub kohtu asukohariigi rahvusvahelise eraõiguse sätete kohaselt määratav siseriiklik lepinguõigus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastava käsitlusega ega korda seda (TsMS § 654 lõike 6). Hageja on maakohtuga selles osas nõus. Kostja kordab vastuses kaebusele maakohtus esitatud käsitlust maaklerivõi
ekspedeerimislepingust, millele aga maakohus kolleegiumi hinnangul asjakohaselt vastas. Maakohtu poolt tuvastatud tellimusega ja lepingutega (t I kd lk 5,7,10,12; tõlked lk 6,8-9,11,13) on tuvastatud, et konkreetse kauba rahvusvahelises maanteeveos osalesid saajana OÜ Antariyamin, vedajana hageja, hageja allvedajana kostja, kostja allvedajana Läti VR äriühing SIA LI&KO jne. Veo tellija ei olnud hagejaga sõlmitud lepingus sätestanud allveolepingute sõlmimise keeldu. Sarnast keeldu ei sisalda ka teised konkreetse veose vedamiseks sõlmitud (all)veolepingud. CMR art 3 kohaselt vastutab vedaja konventsiooni kohaldamise korral kõigi isikute, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab tegevuse või tegevusetuse eest, nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest juhul, kui need isikud tegutsevad oma töökohustuste piires. Käesolevas asjas ei ole tegemist järjestikuse veoga CMR art 34 mõttes, vaid iga vedaja sõlmis oma allvedajaga iseseisvad veolepingud. Seega ka iga allvedaja vastutab nt sarnaselt siseriikliku töövõturegulatsioonile (peatöövõtja kasutab töö tegemiseks alltöövõtjat, tema omakorda enda alltöövõtjaid jne) oma allvedaja tegevuse või tegevusetuse eest, kui selle tagajärjeks oli veolepingu rikkumine ja CMR ei anna aluseid vastutusest vabanemiseks. Kui kostja tahe oli 21.12.2012 sõlmida ekspedeerijana leping hagejaga kui ekspedeerijaga, oleks tulnud vastavat tahet selgelt lepingudokumendis ka avaldada. Kohtule esitatud lepingudokumendist ega muudest tsiviilasja materjalidest sellist kostja tahet tuvastada võimalik ei ole.
49.Samuti nõustub kolleegium maakohtu käsitlusega saaja õigusest lugeda vaidlusalune kaup kaotsiläinuks. Maakohtu põhjendus on arusaadav ja jälgitav ning järeldus kooskõlas hinnatud tõendite kogumiga (TsMS § 232 lõige 1). Iseenesest kooskõlas CMR art 20 lõikega 1 on kaebaja väide, et kauba kaotsiminek võib sõltuvalt konkreetsetest faktilistest asjaoludest toimuda ka enne vastavalt 30 või 60 päeva möödumist. Selline konventsiooni tõlgendamine nähtub nt Riigikohtu lahendist nr 32-1-165-12 (punktist 30). Samas ei ole maakohus ka vastupidist väitnud. Vastuseks kostjale selgitab kolleegium, et võimalik ebaselgus kauba kaotsimineku koha osas ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Poolte vahel puudus maakohtu menetluses erimeelsus selles, et vaidlusalune kaup laaditi saatja juures peale 27.12.2012 (nähtub ka CMR saatelehelt; t I kd lk 14) ega olnud Tallinnasse ettenähtud tollilattu jõudnud 07.01.2013 (nähtub ka hageja 07.01.2013 kirjast kostjale, hageja 08.01.2013 avaldusest politseile, SIA LI&KO selgitusest kostjale; t I kd lk 16,17-20, 170; tõlked lk 21-22, 171) ning et veose vargust uuris Leedu VR politsei (nähtub ka saatja kommertsdirektori ja saaja selgitustest hagejale; t I kd lk 149-150, 152; tõlked lk 151, 153). Viidatud tõenditega tegi hageja eluliselt usutavaks, et kaup oli CMR art 20 lõike 1 mõttes kadunud ja tekkinud oli vedaja vastutuse alus kauba väärtuse hüvitamiseks art 17 lõike 1 alusel. Asjaolu, et kaup hiljem üles leiti, ei vabasta vedajat vastutusest veolepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, kui ei leia tõendamist CMR konventsioonis sätestatud vedaja vastutusest vabanemise alused (art 17 lõiked 2, 4) ega anna alust asuda seisukohale, nagu ei oleks kaup kaduma läinudki. Vastutusest vabanemise aluste esinemine on vedaja tõendamiskoormus (CMR art 18 lõige 1).
50.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kuigi hagejal oli CMR art 20 lõike 3 alusel õigus võtta kadunud rehvid vastu OÜ-le Antariyamin hüvitatud ulatuses, ei olnud hagejal sama sätte alusel õigust võtta rehve vastu ulatuses, mille väärtuse oli talle selleks ajaks juba hüvitanud kostja ning et kostja poolt hagejale hüvitatud rehvide väärtuses olnuks õigus rehvid vastu võtta kostjal. Viidatud sättest sellist järeldust teha ei saa. Art 20 lõiked 2-4 reguleerivad isiku, kel oli õigus nõuda vedajalt kaotsiläinud
kauba eest hüvitise maksmist, õigust nõuda kauba üleandmist selle ülesleidmise korral ning kaubad kuuluvad üleandmisele tagastatava kauba vastu, kui selline isik seda soovib. Käesoleva asja kontekstis reguleerivad need sätted seega saaja/tellija ja hageja vahelisi suhteid. Puudub vaidlus, et saaja ei soovinud kasutada õigust kadumaläinud kaup enda omandisse saada, mistõttu jäi see hagejast vedajale. Maakohtu poolt viidatud säte ei reguleeri vedaja suhteid oma allvedajaga, mistõttu ei saa see säte keelata vedajast hagejal võtta leitud kaup enda omandisse ning seda sõltumata sellest, et osaliselt oli tema allvedaja (kostja) veolepingu rikkumisega (kauba kaotamisega) talle tekitatud kahju hüvitanud. Seejuures ei oma tähtsust, millistel kaalutlustel nõustus hageja kauba politseilt vastu võtma.
51.Kolleegium on seisukohal, et vastused küsimustele, kas peale kadunud kauba vastuvõtmist on hagejal siiski õigus nõuda kostjalt algselt kokkulepitud hüvitise maksmata osa tasumist kauba kaotsiminekuga tekitatud kahju hüvitamiseks või rikastus hageja kauba vastuvõtmisega alusetult eelnevalt kostjalt saadud hüvitise ulatuses, tuleb osaliselt leida VÕS-i sätete alusel, mis kohalduvad osas, milles CMR asjakohaseid probleeme ei reguleeri. Käesoleva vaidluse seisukohalt reguleerib CMR eelkõige kauba kaotsiminekuga tekkinud kahju suuruse määramist (art 23 lõiked 1 ja 2) ja vedaja riskivastutust (vastutusest vabanemise alused art 17 lõiked 2, 4).
52.Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja vedajana hüvitas veo tellijale (kauba omanikule) kadunud kauba väärtuse, kusjuures hüvitamisel lähtuti CMR art 23 lõikest 1 nähtuvast üldregulatsioonist, et hüvitamisele kuuluva summa suurus määratakse kindlaks kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel. Maakohus tuvastas asjakohaselt, et hageja tõendas kauba saatelehega (t I kd lk 23-24, tõlge lk 25-26) kauba väärtuseks kauba vastuvõtmisel 44 895.60 eurot. Hageja ja saaja vahel kauba väärtuse osas vaidlust ei olnud, mida tõendab hageja poolt sama summa hüvitamine OÜ-le Antariyamin märtsis 2013 (t I kd lk 28-30). Kostja kauba väärtust veoks vastuvõtmise kohas ei vaidlustanud.
53.Seega on eelnevaga tuvastatud, et hageja vedajana hüvitas saajale kadunud kauba väärtuse, et kostja oli hagejaga veolepingulises suhtes kui allvedaja ning et veos kadus CMR art 20 lõike 1 mõttes. Kostja ei tõendanud CMR art 17 lõigetest 2 ja 4 tulenevaid vedaja vastutusest vabanemise aluste esinemist, mistõttu on tõendatud, et kostja vedajana rikkus hagejaga sõlmitud veolepingust tulenevat põhikohustust anda kaup ettenähtud ajal ja ettenähtud kohas rikkumata üle (lepingu punktid 3, 4) ja kostja vastutab oma lepingupartneri ees CMR-iga ettenähtud ulatuses.
54.Kostja on esitanud vastuväite, et hagejal ei ole kauba väärtuse hüvitamisega kahju tekkinud, kuna ta sai enda käsutusse kadunud kauba. Kolleegium ei nõustu maakohtuga ega kostjaga selles, et hagejale kahju tekkimise ulatuse kindlakstegemisel ei oma tähtsust üleantud kauba tegelik väärtus peale hagejale üleandmist TsÜS § 65 mõttes. Sisuliselt on nii maakohus kui kostja seisukohal, et hagejale üleantud esemete väärtus tuleb n-ö automaatselt lugeda võrdseks nende esemete vedaja poolt vastuvõtmisel saatedokumentides fikseeritud kauba väärtusega. Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu.
55.VÕS § 127 lõike 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega
käesolevas asjas saab hagi eesmärgiks olla hageja asetamine sellisesse olukorda, milles ta oleks olnud, kui kaup ei oleks kaotsi läinud. Sellisel juhul oleks tal olnud rahalisi vahendeid rohkem 44 895.60 euro ulatuses, nüüd aga on tal selle summa asemel koorem rehve. Seega on vajalik hageja tegeliku varalise olukorra kindlakstegemiseks tuvastada, kas talle üleantud koorem rehve on väärt 44 895.60 eurot. Jaatava vastuse korral ei ole hagejale kahju tekkinud.
56.Tsiviilasja materjalides on tõendid selle kohta, et hageja võõrandas enne hagi esitamist rehve 2268.88 ja 1728 euro väärtuses. Nimetatud summad on maakohtu otsuses tuvastatud vaidlustamata asjaoluna, millele hageja kaebuses vastu ei vaidle. Esimese summa tõi hageja esile hagiavalduses. Teise summa kohta esitas kostja hageja e-kirja (t I kd lk 195) sooviga tõendada rehvide täiendavat realiseerimist hageja poolt. Maakohus võttis e-kirja tõendina vastu 24.05.2016 istungil (protokoll t I kd lk 196-197) ja selle alusel tehtud järeldusele hageja vastu ei vaielnud. Hageja väitis maakohtus, et ülejäänud rehve puudub võimalus müüa, kuna tegemist on eritellimusel spetsiaalselt Kuubasse importimiseks valmistatud rehvidega, millel lähiriikides turg puudub. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja järgmiste tõendite kogumi: 1) ValueExpert OÜ hindamisakti 07.01.2016 (koos lisadega t I kd lk 98106), millest nähtub, et hindaja tutvus rehvidega laos, uuris vastavate rehvide müügipakkumisi Eestis ja konsulteeris „Mitas“ rehvide maaletoojaga Eestis (BaltTyre Eesti AS) ning selgitas välja, et tegemist on kataloogist soovi korral tellitavate rehvidega, mille kasutajate hulk Eestis on piiratud, kuna sobivad enamasti Vene päritolu põllutöötehnikale ja osadele Vene päritolu sõjalise otstarbega masinatele; et osad rehvidest on nii spetsiifilist mõõtu, et maaletooja ei ole neid aastast 1994 Eestis müünud; et Eesti erinevates oksjonikeskkondades ei ole tuvastatav ühtki selliste rehvide ostu- või müügikuulutus, v.a hageja kuulutus auto24.ee-s; et kokkuvõttes on tegemist väga spetsiifiliste rehvidega, mille seisukord (töökindlus jmt) on teadmata ning Eesti turul puudub nõudlus nende järgi; 2) hageja e-kirjavahetuse aprillis-mais 2015 sellest, et ta tegi Ukrainas ja Venemaal tegutsevatele äripartneritele ettepaneku rehvide müügiks/edasimüügiks, kuid ettepanekutest keelduti nõudluse puudumisele viidates (koos tõlgetega t I kd lk 141-148); 3) rehvide müüja selgitus, mille kohaselt olid rehvid toodetud firma Mitas poolt Antariyamin OÜ eritellimusel Kuubasse saatmiseks, neid kasutatakse NSVL-is toodetud traktorihaagistel ja erandkorras ka teatud sõjatehnikal paraadidel, Euroopa Liidu vabaturul on neid praktiliselt võimatu müüa (t I kd lk 149-150, tõlge lk 151); 4) rehvide ostja Antariyamin OÜ selgitus, et nad tellisid hagejalt hüvitise saamisel koheselt uue partii ega ole hiljem sellistele rehvidele tellimusi saanud; et hulgimüüjana püüdsid nad leitud rehvidele ostjat leida, kuid edutult ning et osadele neist puudub nõudlus sisekummi vananenud tüübi tõttu ja neid valmistatakse vaid eritellimuse alusel (t I kd lk 152, tõlge lk 153).
57.Uuritud tõendite kogumiga on hageja kolleegiumi hinnangul teinud eluliselt usutavaks ja tõendanud oma väidet realiseerimata rehvidel turuväärtuse puudumise kohta. Samuti, et hageja on osalise müügiga teinud temalt mõistlikult oodatava, et vähendada kahju tekkimist. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti, ning eseme harilikuks väärtuseks on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kolleegium on seisukohal, et ka kostja vastuväited ei anna alust vastupidisele seisukohale asumiseks. Kostja esitas hageja tõenditele vastuväiteid (t I kd lk 125, 175-176), milles on seisukohal, et kui on saad müüa mõned rehvid, siis järelikult on turg olemas; et hageja saab müüa mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopa Liidus; et militaarse kauba
müümisega on hageja rikkunud strateegilise kauba seadust; et aastal 2013 võis olla nõudlus Euroopas või Euraasias; et hageja ei ole teinud pakkumist Kuuba ettevõtetele; et Antariyamin OÜ selgitusse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna mõlemad juhatuse liikmed elavad Venemaal ja hageja juhatuse liikme aadress on äriregistris näidatud selle äriühingu postiaadressina. Seega on kostja esitanud rea oletusi, kuid hageja tõendite ümberlükkamiseks tõendeid ei esitanud. Asja turuväärtust ei tõenda nende raamatupidamises arvele võtmisel (2013-2014. majandusaasta aruannetes) märgitud väärtus, sest sel on vaid maksuõiguslik ja raamatupidamislik tähendus ja see ei saa olla kahjunõude aluseks (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-43-04, nr 3-2-1-3015).
58.Eeltoodust tulenevalt ei leidnud tõendamist hagejale üleantud kauba väärtus suuremas summas kui 2268.88+1728=3996.88 eurot, mille võrra tuleb kahjuhüvitist vähendada VÕS § 127 lõike 5 mõttes. Kuna hagiavalduses on hageja arvestanud vaid esimest summat, siis on hageja nõue põhjendatud 44895.60-29800-3996.88=11 098.72 euro ulatuses. Kostja vedajana pidi olema teadlik CMR-i vedaja vastutuse sätetest, mistõttu on täidetud kahju ettenähtavuse põhimõte VÕS § 127 lõike 3 mõttes.
59.Kostja esitas maakohtus ka aegumise vastuväite (t I kd lk 164), milles on seisukohal, et hagi aegus CMR art 32 punkti 1 alusel 28.03.2014. Hageja on seisukohal, et hagi aegumine peatus CMR art 32 punkti 2 alusel, kuna hageja esitas juba 07.01.2013 kostjale kirjaliku nõude kahju hüvitamiseks, mida kostja tagasi ei lükanud. Tsiviilasja materjalid toetavad hageja seisukohta. CMR art 32 lõikest 1 tulenevalt kehtib konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele üheaastane hagi aegumise tähtaeg, kusjuures tähtaja kulg algab kogu kauba kaotsimineku puhul kolmekümnendal päeval pärast kokkulepitud kauba üleandmise päeva. Pooltevahelises lepingus oli kokku lepitud transpordi laadimiseks etteandmise ajaks 27.12.2012. Asjas on tõendatud, et hageja esitas kostjale 07.01.2013 kuupäeva kandva kirjaliku teate (t I kd lk 15, tõlge lk 16), mis vastab CMR art 32 lõikes 2 ettenähtud hagi aegumistähtaega peatavale kirjalikule nõudele. Kostja ei tõendanud, et ta oleks enne käesolevas kohtumenetluses esitatud esimest menetlusdokumenti lükanud hageja nõude kirjalikult tagasi. Seega oli hageja nõue alates 07.01.2013 kuni hagi esitamiseni peatunud ja kostja aegumise vastuväide ei ole põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus käsitleda, kas kostja oli hagejaga sõlmitud veolepingut täites raskelt hooletu ja kas nimetatud asjaolu mõjutaks nõude aegumist.
60.Kuna eelpool leidis tõendamist, et hagejal on kostja vastu kahju hüvitamise nõue, mida kostja kohtueelselt osaliselt täitis, siis puudub tal selle nõude tasumiseks tasutud/tasaarvestatud summade osas tagasinõue VÕS § 1028 lõike 1 alusel ja kostja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.
61.Hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise alusel jäävad hagiavalduse menetlemisega seotud kulud maakohtus ja apellatsioonimenetlusega seotud kulud TsMS § 163 lõike 1 alusel võrdeliselt poolte kanda. Hagi kuulub rahuldamisele 87% ulatuses (11 098.72 12 826.72-st). Seega jäävad hagiavalduse menetlemisega seotud kulud ja apellatsioonimenetluse kulud 13% ulatuses hageja/apellandi ja 87% ulatuses kostja/vastustaja kanda. Vastuhagi menetlemisega seotud kulud maakohtus jäävad kostja kanda.
62.Maakohus ei määranud rahaliselt kindlaks hageja menetluskulusid. TsMS § 174 lõike 4 teise lause järgi kaebuse lahendamisel maakohtu otsuse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Kooskõlas sama sätte esimese lausega määrab praeguses asjas menetluskulud kindlaks asja lahendanud maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.