Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

AS M ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi. 1997. a. aprillis teatas Eesti Tööstuse ja Ehituse Kommertspanga õigusjärglane AS Eesti Hoiupank pantijale H. M soovist pandiese realiseerida. Vältimaks pandi realiseerimist, pöördus H. M abi saamiseks hageja poole. Hageja sõlmis AS-ga Eesti Hoiupank 22.05.1997 nõude loovutamise lepingu nr 06-97 ja omandas nõude AS-i M vastu summas 274 488 krooni. Ühtlasi registreeris hageja hooneregistris enda nimele võlga tagava pandi. Pantija ei ole esitanud hooneregistrile ega ehitisregistrile avaldust pandiõiguse lõppemise kohta kande tegemiseks. Kuna hagejal puudus usaldus võlgniku AS-i M vastu, leppis hageja M. T ja H. M kokku, et M. T vormistab AS-i M kohustuse enda isiklikuks võlaks summas 300 000 krooni, mida jääb tagama Harju maakonnas x vallas x alevikus asuvatele ehitistele seatud pant. Hageja ja M.T allkirjastasid 20.12.1997 võla ülekandmise lepingu. H.M oli lepingu sõlmimise juures ja andis suulise nõusoleku vastutada M.Ti võla eest. 11.12.1998 M.T suri. Laenulepingu järgne võlg, intressid ja viivised jäid hagejale täielikult tasumata. Kuna M.Ti pärijad ei suutnud hagejale võlga tasuda, tegi H.M hagejale ettepaneku, et jätab panditud elamu talle, kui hageja lubab tal selles elu lõpuni elada. Hageja leppis H.Miga kokku, et pärast hoonetealuse maa erastamist vormistatakse kinnistu hageja nimele. H.M suri 19.03.2003 enne maa erastamist. H.M pärandas kogu oma vara 1992. a. koostatud testamendiga pojale M.Mile. Kostja võttis pärandi vastu inventuuriga, mille käigus esitas hageja oma nõude. Kuna pooltevahelised läbirääkimised hageja nõude rahuldamiseks tulemusi ei andnud, esitas hageja erastamise käigus pandiõigusest ilmajäämise vältimiseks kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks. Kostja esitas täitemenetluses vastuväite, mille kohaselt ei ole H.M andnud nõusolekut tagada oma varaga M.Ti võlga. 12.08.2004 kanti Harju maakonnas x vallas x alevikus asuv maa kinnistusraamatusse. Samal kuupäeval kanti kinnistusregistri neljandasse jakku eelmärge hageja kasuks 1 500 000 krooni suuruse hüpoteegi seadmise tagamiseks. Hüpoteegi summa vastab hagejale võla mittetagastamisega tekkinud kahju suurusele. 20.12.1997 sõlmitud laenulepingust tuleneva hageja nõude suurus moodustab 31.05.2005 seisuga 5 534 795 krooni, arvestades lepingus hageja ja M. T vahel kokku lepitud intressiga 15 % aastas ja viivisega 0,6 % päevas õigeaegselt tasumata maksetelt. Arvestades VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud mõistliku viivise määraga, on hageja nõude suurus 1 133 152 krooni. Kuna x asuvad vallasasjast ehitised ja rajatised panditi hageja kasuks käsipandina AÕSRakS § 132 lg 2 alusel, siis on hagejal pärast ehitiste muutumist kinnisasja oluliseks osaks AÕSRakS § 133 lg 1 kohaselt õigus nõuda pandiõiguse kinnistamist kinnistut koormava hüpoteegina ja kostja x kinnistu omanikuna peab andma selleks nõusoleku (kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1; TsÜS § 68 lg 5). Tulenevalt asjaolust, et pandiga tagatud nõuet ei ole selle nõude kohaselt täidetud, soovis hageja nõude rahuldamist panditud asja müügi arvel (AÕS § 276, § 279 lg 4, § 292 lg 2). Eeltoodud asjaoludel palus O.H Harju Maakohtule esitatud hagis kohustada kostjat M.Mit andma nõusolek hageja pandiõiguse kinnistamiseks 1 500 000 krooni suuruse hüpoteegina ja tunnustada hageja õigust müüa täitemenetluse käigus hageja ja M.Ti

2(7)

vahelisest laenulepingust tuleneva võla katteks Harju maakonnas x vallas x alevikus x asuv kostjale kuuluv kinnistu. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja leidis, et 20.12.1997 toimunud võla ülekandmisega lõppes H.Mi kui kolmanda isiku poolt antud pant vastavalt TsK § 220 lg-le 3. H.M ei ole andnud nõusolekut vastutada M.Ti kui uue võlgniku kohustuste eest. Juhul kui kohus peaks tuvastama, et pant kehtib, ei nõustunud kostja hageja poolt nõutava hüpoteegi summaga, kuna AS-le M.T antud laenu summa oli 220 000 krooni. Kostja ega tema isa H.M ei ole hagejalt raha laenanud ega hagejale kahju tekitanud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus jättis hagi 07.12.2005 otsusega rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole 20.12.1997 sõlmitud laenulepingust tulenev M.Ti kohustus hageja ees tagatud Harju maakonnas x vallas x alevikus x asuvatele hoonetele seatud pandiga. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) §-le 11 kohaldub enne 01.07.2002 tekkinud võlasuhtele tsiviilkoodeks (TsK), mille § 220 lg 3 sätestab, et kolmanda isiku poolt kohustise täitmise tagamiseks antud pant lõpeb võla ülekandmisega, kui pantija ei väljenda nõusolekut vastutada uue võlgniku eest. Nimetatud regulatsioonist tulenevalt oleks H.Mi antud pant võinud jääda AS-i M.T poolt M.Tile võla ülekandmise korral püsima vaid juhul, kui H.M oleks sõlminud hagejaga uue pandilepingu või teinud muudatuse senises pandilepingus, andes sellega nõusoleku vastutada M.Ti kui uue võlgniku kohustuste eest. Kuna võla ülekandmisel muutub võlgnik, siis ei saa pantijal olla ükskõik, kelle võla eest ta oma varaga vastutab. Pantija vastutus sõltub oluliselt sellest, kes on tagatava kohustuse võlgnik ning seetõttu ei saa TsK § 220 lg 3 mõtte kohaselt võlgniku vahetusega seonduvate võimalike riskide kandmist pantijalt oodata. AÕSRakS § 132 lg 2 ja 3 kohaselt peab kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse ehitise või selle mõttelise osa pandileping olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Nimetatud sättest tulenevalt oleks H.M pidanud notariaalselt tõestama oma nõusoleku tagada talle kuuluvate ehitistega uue võlgniku kohustust. Nagu eelpool märgitud, oleks pantija oma nõusolekut võinud väljendada uue notariaalselt tõestatud pandilepingu sõlmimisega või senise pandilepingu muutmise kokkuleppega. M.Tile võla ülekandmise ajal 20.12.1997 kehtinud TsÜS § 91 lg 4 kohaselt oleks pandilepingu muutmine pidanud toimuma 09.10.1995 sõlmitud pandilepinguga samas, s. t notariaalselt tõestatud vormis. Kohtule ei ole esitatud dokumenti, millest nähtuks H.Mi notariaalselt tõestatud tahe pantida talle kuuluvad ehitised M.Ti kohustuste tagamiseks. Seetõttu tuleb lugeda H.Mi ja Eesti Tööstuse ja Ehituse Kommertspanga vahel 09.10.1995 sõlmitud pandilepinguga tekkinud ning 22.05.1997 hageja ja AS-i Eesti Hoiupank vahel sõlmitud nõude loovutamise lepinguga hagejale üle läinud pandiõigus hageja, AS-i M.T ja M.Ti vahel 20.12.1997 võla ülekandmise lepingu sõlmimisega lõppenuks. Pandiõiguse lõppemise tõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.

3(7)

Ainsaks kinnituseks, et H.M oli teadlik AS-i M.T võla ülekandmisest M.Tile ja andis nõusoleku uue võlgniku kohustuste tagamiseks, on hageja seletus, milles toodud asjaoludele on kostja vastu vaielnud. Kuna kostja eitas hageja seletuses sisalduvaid hagi alusesse kuuluvaid asjaolusid, siis tulenevalt TsMS § 91 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormusest lasus hagejal nimetatud asjaolude täiendava tõendamise kohustus. Hageja viide tõigale, et H.M ei nõudnud pandimärke kustutamist hooneregistris pärast M.Ti poolt AS-i M.T kohustuste ülevõtmist, ei tõenda pandiõiguse kestmajäämist, kuna muude tõenditega peale hageja seletuse ei ole tõendatud, et H.M oleks olnud teadlik 20.12.1997 sõlmitud võla ülekandmise kokkuleppest. Kuna hageja nõuded jäeti rahuldamata vaidlusaluse pandiõiguse lõppemise tõttu, ei pidanud kohus vajalikuks anda hinnangut nendele poolte seisukohtadele ja tõenditele, mis tuginesid eeldusele, et pandiõigus kehtib. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 07.12.2005 otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus oluliselt rikkunud menetlusnorme sellega, et andis tõenditele ebaõige hinnangu, jättis osa tõendeid hindamata ning tugines otsuse tegemisel üllatuslikult asjaolule, mille kohta hagejale ei olnud antud võimalust tõendeid esitada. Apellant nõustub kohtu seisukohaga, et ehitise pandilepingu muutmine peab toimuma notariaalselt tõestatud vormis. 09.10.1995 hageja kasuks sõlmitud pandileping kehtib, sest 20.12.1997 laenulepingu p-s 3.2 sõlmitud pandileping M.Ti kohustuste täitmise tagamiseks H.Mile kuulunud ehitiste pantimisega on tühine notariaalse vorminõude järgimata jätmise tõttu. 09.10.1995 pandilepingu p 11 kohaselt kehtis pandiõigus krediidilepingu järgsete kohustuste täitmiseni laenusaaja poolt. Pandilepingu p 12 kohaselt pidi huvitatud isik esitama nõude hooneregistrile [pandiõiguse lõppemise kohta märke tegemiseks]. Sellist nõuet ei ole H.M kunagi esitanud. Hooneregistris oli 09.10.1995 pandilepingu alusel registreeritud ehitise kui vallasasja pant hageja kasuks ning hageja oli kuni H.Mi pärandi avanemiseni veendunud, et pandilepingu kanne hooneregistris tagab tema nõudeõigust. Pandikanne hooneregistris kehtis kuni ehitisealuse maa kinnistamiseni ning pantija H. M oli pandi kehtivusest teadlik, kuna ta tutvus paar korda aastas Viimsi Vallavalitsuses maa erastamistoimikuga, millest nähtus pandikohustuse kehtivus. Seega on kaevatavas kohtuotsuses ebaõigesti tuvastatud, et hageja seletus on ainsaks tõendiks pandiõiguse kestmajäämise kohta, s. o selle kohta, et H. M oli teadlik võla ülekandmisest ja andis nõusoleku uue võlgniku kohustuste tagamiseks. Kohus ei ole andnud hinnangut asjaolule, et pandilepingu äralangemise korral ei oleks hageja olnud nõus AS-i M.T võla ülekandmisega M.Tile, sest võlgnik ei olnud laenust midagi tagasi maksnud. Samuti pidi kohus arvestama heas usus käitumise ja mõistlikkuse põhimõtet, millega oli kooskõlas poolte arusaam, et saadud laen tuleb tagasi maksta ja kohustust jääb tagama H.Mi panditud vallasvara, kui tema tütar M.T või tütrele kuuluv äriühing ei suuda laenu tagasi maksta. H.Mi pärimisasja menetlemise käigus kostja tunnustas hageja pandiõigust ja oli nõus pärandvara arvel tasuma hagejale

4(7)

800 000 krooni. Harju Maakohus ei ole arvestanud nimetatud asjaolusid ega andnud hinnangut tõenditena esitatud 20.12.1997 laenulepingule ja pandilepingu kandele hooneregistris. Eeltoodud asjaolude arvessevõtmise ning 20.12.1997 laenulepingu ja hooneregistris registreeritud 09.10.1995 pandilepingu kande hindamise põhjal oleks kohus pidanud tunnistama 20.12.1997 laenulepingu tühiseks ning rahuldama hagi. Kohtu seisukoht on liialt formaalne ja ebaõige, et pandiõiguse kehtivusele tuginevatele poolte seisukohtadele ja selle kohta esitatud tõenditele ei ole vajalik hinnangut anda, kuna vaidlusalune pandiõigus on lõppenud. Hageja tugines menetluse käigus läbivalt 09.10.1995 pandilepingu kehtivusele, mis oli registreeritud hooneregistris ja on registreeritud ehitisregistris ehitise vallaspandina ja mille kinnistamiseks nõusoleku andmist ta kostjalt hagis nõudis. Pandiõiguse lõppemisele viitamine kohtuotsuses oli hagejale üllatav ning vastuolus otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS §-des 3 ja 91 sätestatuga. Riigikohus on 05.06.2002 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-62-02 asunud seisukohale, et kohus peab TsMS §-st 91 tulenevalt pooltele ja teistele protsessiosalistele selgitama, milliste nende nõuete ja vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole esitatud tõendid nende asjaolude tuvastamiseks küllaldased, tehes pooltele ja protsessiosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Apellant palub ringkonnakohtul täiendavate tõenditena vastu võtta hooneregistri 23.04.2003 õiendi ja ehitisregistri väljatrüki 2003. aastast, millest nähtub, et 09.10.1995 pandilepingu alusel on nimetatud registrites hageja kasuks tehtud vallaspandi kanne. Hageja ei esitanud tõendeid varem, kuna esimese astme kohtus pandikannete üle vaidlust ei olnud. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata. Samuti palub vastustaja apellandilt välja mõista apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist ega ka menetlusõigusnormide rikkumist, mis oleks otsuse tühistamise aluseks. Kohus on põhjendatult juhindunud vaidluse lahendamisel tehingu tegemise ajal kehtinud seadusest tsiviilkoodeksi näol. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõigusnormide rikkumist tõendite esitamist puudutavate sätete osas. Apellant taotleb ringkonnakohtus uue tõendina hooneregistri õiendi ja ehitisregistri väljavõtte vastuvõtmist. Vastustaja ei nõustu uue tõendi esitamisega ning leiab, et apellatsioonkaebusele lisatud tõendit H.M kuulunud hoone suhtes x vallas, x pandi registreerimise kohta hooneregistris oli võimalik esitada esimese astme kohtus. Kolleegium leiab, et apellandi poolt esitatud väiteid, ei saa lugeda mõjuva põhjuse olemasoluks uue tõendi esitamiseks ringkonnakohtus TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi. Seega esitatud tõend tuleb jätta tähelepanuta alljärgnevatel põhjendustel.

5(7)

TsMS § 651 lg1 kohaselt ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, kusjuures apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamine on piiratud. TsMS § 652 lg 3 p 2 kohaselt ringkonnakohus võtab vastu uue tõendi erandlikel asjaoludel, so, kui tõendi olemasolust pool ei teadnud või see sai kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Samuti on võimalik esitada uut tõendit apellatsioonimenetluses sel juhul, kui esimese astme kohus rikkus oluliselt menetlusõigusnormi, mistõttu poolel puudus võimalus tõendit esitada. Seaduseandja ei ole toonud ammendavat loetelu mõjuvate põhjuste kohta, millal poolel tekib õigus taotleda uue tõendi esitamist ringkonnakohtus, kuid igal juhul on pool kohustatud põhjendama ja põhistama mõjuva põhjuse olemaolu. Ringkonnakohtus uute tõendite esitamise piirangu üheks eesmärgiks on tsiviilkohtumenetluse ülesande tagamine, so. tsiviilasi läbi vaadata mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et vaidlus puudus selles osas, et 09.10.1995 pandileping kehtis ka 22.05.1997 nõude loovutamise lepingu suhtes, mille kohta oligi kanne tehtud. Antud vaidlus puudutab 20.12.1997 lepingut ning pandiõiguse olemasolu. Otsuse kohaselt puudub vaidlus selle üle, et 20.12.1997 sõlmisid hageja ja M.T võla ülekandmise lepingu summas 300 000 krooni, mille alusel võttis M.T üle AS-i M.T laenulepingust nr 01-95/133 tuleneva võlgnevuse. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et tegemist oli võla ülekandmisega, ning leiab, et 20.12.1997 leping on tühine. Vastustaja vastuväide on põhjendatud, et esimese astme kohtus ei tõusetunud küsimust hageja ja M.T lepingu kehtivusest ning antud lepingu tühisuse nõuet ei ole esitatud. TsMS § 652 lg 3 p 2 kohaselt uue asjaolu esitamiseks peab esinema samuti mõjuv põhjus, milline antud vaidluses puudub. Hageja on ise esimese astme kohtus 20.12.1997 lepingut käsitlenud võla ülekandmise lepinguna ning see ei olnud ka vaidlusobjektiks Hageja esitas nõude kostja kohustamiseks anda nõusolek kinnisasjale, asukohaga Harjumaa, x vald, x, kinnistusraamatus pandiõiguse kande tegemiseks hüpoteegi osas summas 1500 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt pantija H.M andis hagejale nõusoleku vastutada ka uue võlgniku eest 20.12.1997 laenulepingu järgi, mil toimus võla ülekandmine AS-lt M.T M.Tile. 22.11.2005 kohtuistungi protokollist ilmneb, et hageja taotles kostja kohustamist nõusoleku andmiseks hüpoteegi seadmiseks tulenevalt tema ja M. T vahelisest laenulepingust võla tagamiseks. 20.12.1997 hageja ja M.Ti vahelisest lepingust ilmneb, et kuigi see kannab pealkirja“ laenuleping“, on selle lepingu esemeks AS-i M.T võla, mis tulenes 25.09.1995 laenulepingust, ülevõtmine M.Ti poolt, so võla ülekandmine AS-lt M füüsilisele isikule M.T. Seega 20.12.1997 lepinguga toimus kohustuse ülevõtmine, mille käigus toimus kohustatud isikute vahetus, so. vahetus võlasuhte pool. Kohustuse ülevõtmise puhul on tegemist käsutustehinguga. Tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi sätete kohaselt kohustuse ülevõtmine oli võimalik vana ja uue võlgniku vahelisel kokkuleppel ning võlausaldaja nõusolekul/TsK§ 220 lg 1/, kuid kohtupraktika kohaselt oli võimalik kohustuse ülevõtmine ka uue võlgniku ja võlausaldaja vahelisel kokkuleppel. Antud seisukohale

6(7)

asus Riigikohtu tsiviilkolleegium tsiviilasjas nr 3-2-1-90-98 tehtud otsuses. /Selle käsitluse võimalikkusele on viidatud ka väljaandes “Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2006, lk. 577/. TsK § 221 kohaselt pidi võla ülekandmine, mis põhines kirjalikult sõlmitud tehingul, olema kirjalikus vormis. TsK § 273 kohaselt laenulepingule oli sätestatud lihtkirjaliku vormi nõue. 20.12.1997 leping on sõlmitud kirjalikus vormis, seega tehingu vorminõue on järgitud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et TsK § 220 lg 3 kohaselt lõppes H. M poolt antud pant võla ülekandmise tõttu. Toimikus puuduvad tõendid, et H.M oli nõus tagama M.Ti kohustust. Kohus on oma seisukohta piisavalt põhjendanud, kolleegium nõustub otsuses toodud põhjendusega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et analoogselt TsK § 220 lg-ga 3 on sätestatud ka VÕS § 177 lg-s 2, et kohustuse ülevõtmisel lõpevad kohustuse täitmise tagamiseks antud kohustusega seotud tagatised. Arvestades eeltoodut on maakohus hagi põhjendatult jätnud rahuldamata ning apellatsioonkaebuses toodud väited ei võimalda teha teistsugust otsust. Kolleegium andis pooltele võimaluse jõuda kompromissile antud vaidluses, kuid pooled kokkuleppele ei jõudnud. Apellandi väide selles osas, et kostja oli esialgselt nõus osa võlast tasuma, ilmneb ka toimiku materjalidest, kuid kohtuliku vaidluse korral ei anna ka see asjaolu alust hagi rahuldamiseks. Apellandi väide on õige, et laen tuleb tagasi maksta, kuid vastustaja on põhjendatult juhtinud tähelepanu sellele, et H.M tagas AS-i M.Ti laenu ning vastustaja ega ka tema isa H. M ei ole apellandilt laenu saanud. Kolleegium asub seisukohale, et apellandi poolt esitatud väited hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ei võimalda teha teistsugust otsust. Kohustuse ülekandmise puhul oli võlausaldajal õigus otsustada, kas ta on nõus võlgniku vahetusega ning kuidas ta tagab oma huvide kaitset.

Margo Klaar

Mare Merimaa

Urmas Reinola

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.