Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 10.07.2015 esitas OÜ A-Investment (hageja) Harju Maakohtule hagi GG (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 200 000 eurot ja menetluskulud. Hagiavalduse kohaselt on T.I.M. Invest OÜ ja OÜ GPG Finance vahel on 15.08.2013 sõlmitud laenuleping, mille alusel andis T.I.M Invest OÜ laenu 200 000 eurot. Laenusumma on OÜ-le GPG Finance üle antud. Laenulepingus toodud kohustus tuli vastavalt laenulepingule algselt täita 28.09.2013. Laenusumma tagastamise tähtaega on laenuandja ja laenusaaja korduvalt pikendanud. 11.03.2014 sõlmitud laenulepingu lisas nr 3 lepiti kokku, et laenusumma tagastamine peab toimuma hiljemalt 11.06.2014. 27.02.2015 on T.I.M. Invest OÜ loovutanud laenulepingust tulenevad õigused hagejale, kellele on üle antud kõik laenulepingust tulenevad nõuded nii põhivõlgnevuse kui ka kõrvalnõuete (intressid, viivised) sissenõutavuse osas. Lisaks on üle läinud kõik laenulepingu tagatised, s.h käendus. Nõude loovutamise kohta on edastatud teade OÜ-le GPG Finance ja ka kostjale, kes tegutses ühtlasi OÜ GPG Finance esindajana notariaalse volituse alusel. Hagi esitamise seisuga võlgneb OÜ GPG Finance põhivõlana 75 000 eurot, lisaks on võlgnevus perioodil 2013 ja 2014 tasumisele kuulunud intresside osas summas 18 695 eurot ning viivised perioodil 2013-2015 põhiosa tagastamisega viivitamise eest summas 107 240 eurot. OÜ GPG Finance võlgnevus hageja ees on seisuga 10.07.2015 on seega 200 935 eurot (75000+18695+107240).

Vastavalt laenulepingu punktile 8 ja 11.03.2014 sõlmitud laenulepingu lisale nr 3 p 3 võttis kostja enesele laenuandja ees käenduskohustuse, mille kohaselt kohustub kostja käendajana vastutama põhilepingust tulenevate laenusaaja kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga, kuid mitte rohkem kui 200 000 euro ulatuses. Käendusleping pidi algselt kehtima kuni 11.06.2015. Kuivõrd OÜ GPG Finance ei olnud selleks hetkeks võlgnevust kustutanud, siis leppisid hageja ja kostja kokku käenduslepingu pikendamises kuni 11.07.2015. Käendusleping sisaldub laenulepingu punktis 8 ja selle lisas nr 3. Käenduskohustuse võtnud kostja on põhivõlgniku OÜ GPG Finance ainuosanik ja tegelik osaühingu juht, kellele on juhatuse liikme poolt väljastatud notariaalne täisvolitus. Seega on kostja täielikult teadlik ja kursis põhivõlgniku probleemidega laenulepingu täitmisel. Hageja ei nõustunud kostja käsitlusega nagu oleks laenuleping muutunud tähtajatuks. Sellist kokkulepet ei ole hageja ja kostja vahel sõlmitud. Ekslik on väide, et lepingu alusel on laenuandjale tasutud 339 430 eurot ja 13 750 eurot intresse ehk kokku 353 180 eurot, mis arvestades laenusumma suurust (200 000 eurot), võiks olla küllaldane summa. Kostja jätab märkimata, et algselt 15.08.2013 väljastatud laenusumma 200 000 eurot tagastati algsele võlausaldajale võlgniku asemel Drayton Trade OÜ poolt kolmes osas (vastavalt 29.08.2013 summas 50 000 eurot, 30.08.2013 summas 50 000 eurot ja 01.10.2013 summas 100 000 eurot). Laenusumma 200 000 eurot väljastati 03.10.2013 laenusaajale uuesti (vt lisatud pangakonto väljavõte). Seejärel on võlgnik tagastanud laenust 125 000 eurot (vastavalt 50 000 eurot 05.11.2014, 10 000 eurot 07.11.2014, 50 000 eurot 10.11.2014 ja 25 000 eurot 02.12.2014.a). Põhivõla jäägiks on seega 75 000 eurot. Võlgnik on tasunud alates laenulepingu sõlmimisest kuni käesoleva hetkeni intresse kokku vaid summas 29 680 eurot, mis on oluliselt vähem lepingus kokkulepitud intressidest. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Samuti taotles kostja vähendada viivisemäära seadusliku määrani 8,05% aastas. Kostja leidis, et nõude loovutamise lepingust tulenevalt puudub hagejal nõudeõigus kostja vastu. Nõude loovutamise lepingus on pooled pidanud vajalikuks välja tuua, et tagatistest läheb üle vaid nõuet tagav hüpoteek. Kostja käenduse üleminekut ei ole välja toodud. Lisaks leidis kostja, et pooltevahelisest lepingu täitmise praktikast tulenevalt on 15.08.2013 laenuleping muutunud tähtajatuks. Seda kinnitab intressiarvete jätkuv hagejapoolne esitamine, mis on ka tasutud. Seega kinnitab pooltevaheline praktika, et laenu tagasimakse kohustust ei ole, kuivõrd vastasel juhul oleks hageja esitanud viivisarveid. Hageja esitab jätkuvalt GPG Finance OÜ-le intressiarveid, mis on hagejale tasutud. Viimati esitas hageja GPG Finance OÜ-le intressiarve 02.01.2016 ning GPG Finance OÜ tasus selle 08.01.2016. Seega nõue laenu osas ei ole muutunud sissenõutavaks. Kostja selgitas, et 15.08.2013 laenulepingu lisa 2 kohaselt leppisid laenuandja T.I.M. Invest OÜ ja laenusaaja GPG Finance OÜ kokku, et laenusaaja põhikohustus laenuandja ees seisuga 28.11.2014 on kokku 75 000 eurot. Ühtegi muud kohustust GPG Finance OÜ-l laenuandja T.I.M. Invest OÜ ees ei ole, mistõttu ei saanud T.I.M. Invest OÜ suuremat nõuet GPG Finance OÜ vastu ka hagejale üle anda. 15.08.2013 lepingu alusel on T.I.M. Invest OÜ-le tasutud kokku 339 430 eurot ja laenuandja T.I.M. Invest OÜ ja laenusaaja GPG Finance OÜ leppisid kokku, et laenusaaja põhikohustus laenuandja ees seisuga 28.11.2014 on kokku 75 000 eurot. Hagejale on tasutud intresse summas 13 750 eurot. Kokku on 15.08.2013 lepingu alusel tasutud 353 180 eurot. Kostja ei nõustunud hageja intressinõudega summas 18 695 eurot. GPG Finance OÜ on hagejale kõik intressimaksed kohaselt tasunud ja puudusid intressivõlgnevused T.I.M. Invest OÜ-le. Vastasel juhul oleks need selgelt välja toodud pooltevahelises

kokkuleppes kohustuste mahu kohta ning nõude loovutamise dokumentatsioonis. Sealjuures ei nähtu hagiavaldusest intressiarvestused, mis viitab selgelt asjaolule, et hageja esitatud intressinõue on tegelikult alusetu. Hageja esitatud viivisenõue on põhjendamatu ega ole kooskõlas GPG Finance OÜ ja T.I.M. Invest OÜ vahel sõlmitud lepingu täitmise praktikaga. Kuivõrd pooltevahelisest praktikast tulenevalt muutus laenuleping tähtajatuks, ei ole laenu tagastamise tähtaeg saabunud ja seega puudub viivise nõudmise õigus. Kuivõrd T.I.M. Invest OÜ-l puudus viivisenõue GPG Finance OÜ vastu, ei saanud T.I.M. Invest OÜ seda ka hagejale loovutada. Hageja on pikaajaliselt vastuvõtuviivituses. VÕS § 113 lg 4 kohaselt võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. T.I.M. Invest OÜ ei ole varem viivisenõuet esitanud ning seega on GPG FINANCE OÜ vastu esitatud viivisenõuded hea usu põhimõttega vastuolus. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. VÕS § 6 lg 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus on lahendis 3-2-1-70-09 märkinud, et „kolleegium juhib esmalt tähelepanu oma varasemale praktikale, mille kohaselt aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (vt nt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23; otsus tsiviilasjas nr 32-1-70-03, p 13)“. Hagejal ei saa olla kostja vastu nõuet summas 200 000 eurot, kuivõrd lähtuvalt kohtupraktikast ei ole põhjendatud kõrvalnõue, mis ületab põhinõuet. Maakohtu otsus 14.04.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 75 000 eurot, intressivõlgnevuse 4935 eurot ja viivised perioodi 16.02.201401.03.2016 eest summas 120 065 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu summas 1800 eurot ja lepingulise esindaja tasu 2268,90 eurot ilma käibemaksuta. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et põhivõlgnik OÜ GPG Finance võlgneb hagejale põhivõla 75 000 eurot. Kostja on esitanud vastuväited käenduskohustusele, nõuete sissenõutavusele ning erinevaid vastuväiteid kõrvalnõuetele. Esmalt võttis kohus seisukoha küsimuses, kas kõik laenulepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks. 11.03.2014 sõlmitud laenulepingu lisas nr 3 lepiti kokku, et laenusumma tagastamine peab toimuma hiljemalt 11.06.2014 ja seega on lähtekohaks, et nõuded muutusid sissenõutavaks sel kuupäeval. Kostja väitel tulenes laenulepingu tähtajatuks muutumine hageja käitumisest, sest hageja jätkas intressiarvete esitamist. Vaidlust ei ole selles, et hageja esitas nii enne kui pärast hagi esitamist GPG Finance OÜ-le intressiarveid ning need arved on hagejale tasutud. Viimati esitas hageja GPG Finance OÜ-le intressiarve 02.01.2016 ning GPG Finance OÜ tasus selle 08.01.2016. Vaidlust ei ole selles, et hageja saatis 25.05.2015 käendajale nõude võlgnevuse likvideerimiseks. Käendusleping kehtis kuni 11.06.2015 ja päev enne käenduslepingu lõppemist (10.06.2015) pöördus hageja hagiavaldusega kohtusse vältimaks võla kättesaamise võimaluse vähenemist. Juhul, kui leping oleks muutunud tähtajatuks, poleks hagejal olnud põhjust käendaja vastu hagi esitamiseks. Ka hagiavalduses on hageja selgelt väljendanud soovi, et kõik laenulepingust tulenevad nõuded koheselt tasutaks. Pooled on korduvalt muutnud laenusuhte tingimusi – lõpptähtaega ning

kohustuste täitmise järjekorda. Laenuandja tuli võlgnikule vastu kohustuste täitmise järjekorra muutmisel ning seetõttu on ka usutav, et intressiarveid esitas laenuandja ja hiljem hageja kostja palvel ja juhiste järgi. Arvestades poolte käitumist kogumis ei saa kohtu arvates laenuandja ega hageja käitumisest tuletada kaudset tahteavaldust lepingu muutmiseks tähtajatuks. Kohus leidis, et põhjendamatu on kostja vastuväide, et nõude loovutamise lepingust tulenevalt puudub hagejal nõudeõigus kostja vastu, sest nõude loovutamise lepingus on pooled pidanud vajalikuks välja tuua, et tagatistest läheb üle vaid nõuet tagav hüpoteek. Teatest nõude loovutamise kohta (tl 14) ja nõude loovutamise lepingust (tl 10) sellist järeldust teha ei saa. VÕS § 167 lg 1 alusel lähevad nõude loovutamisega üle kõik tagatised ning teates nõude loovutamise kohta ja nõude loovutamise lepingus puudub vastupidine avaldus. Samuti on kohtu hinnangul põhjendamatu kostja vastuväide, et 28.11.2014 sõlmitud 15.08.2013 laenulepingu lisa 2 allkirjastamisega on laenuandja loobunud kõrvalnõuetest. Laenulepingu lisa 2 sõnastus on järgmine: „Nimetatust tulenevalt on 15.08.2013 laenulepingust tulenev Laenusaaja põhikohustus Laenuandja ees kokku 75 000 (seitsekümmend viis tuhat) eurot“. Kohus nõustus hagejaga, et laenulepingu lisa 2 on üksnes deklaratiivse iseloomuga, fikseerides vaid põhikohustuse summana 75 000 eurot. Varasemaid kohustusi ja nõudeid sellega muudetud ei ole. Asjaolust, et lisas 2 ei ole välja toodud kõrvalkohustusi (intresse ja viiviseid) ei saa järeldada, et laenuandja on kõrvalnõuetest loobunud või soovinud välja anda deklaratiivse võlatunnistuse kõrvalnõuete puudumise kohta. Kuivõrd põhivõlgnik võlgneb hagejale põhinõude 75 000 eurot ning kostja vastutab kohustuse eest käenduslepingu alusel, mõistis kohus nimetatud summa kostjalt välja VÕS § 108 lg 1 ja § 396 lg 1 alusel. Põhjendatud on hageja intressinõue VÕS § 397 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel. Intressivõlgnevuse suuruseks on kokku 4935 eurot ja see kujuneb järgmiselt: 15.08.2013 laenulepingu kohaselt 3266,67 eurot perioodi 15.08-29.08.2013 (14 päeva) eest arvestusega 3,5% kuus summalt 200 000 eurot ehk 233,33 eurot päevas ja 3908,33 eurot perioodi 29.08-30.08.2013 (1 päev) eest arvestusega 3,5% kuus summalt 150 000 eurot ehk 175 eurot päevas ja 30.08-01.10.2013 (32 päeva) arvestusega 3,5% kuus summalt 100 000 eurot ehk 116,66 eurot päevas; laenulepingu lisa (02.10.2013) nr 1 kohaselt 9866,67 eurot perioodi 03.10-15.12.2013 (74 päeva) eest arvestusega 2% kuus summalt 200 000 eurot ehk 133,33 eurot päevas; laenulepingu lisa (12.12.2013) kohaselt 8266,66 eurot perioodi 16.12.2013-15.02.2014 (62 päeva) eest arvestusega 2% kuus summalt 200 000 eurot ehk 133,33 eurot päevas; laenulepingu lisa 3 (11.03.2014) kohaselt 12 266,67 eurot perioodi 11.03.2014-11.06.2014 (92 päeva) eest arvestusega 2% kuus summalt 200 000 eurot ehk 133,33 eurot päevas. Kokku on intressi arvestatud summas 37 575 eurot (3266,66 +3908,33 +9866,67 +8266,66 +12266,67). Võlgnik on hageja väitel tasunud intressi järgnevalt: 02.10.2013 summas 750 eurot; 05.11.2014 summas 8000 eurot; 09.12.2014 summas 2630 eurot; 07.01.2015 summas 1550 eurot; 05.02.2015 summas 1500 eurot; 04.03.2015 summas 1400 eurot; 07.04.2015 summas 1550 eurot; 04.05.2015 summas 1550 eurot; 01.07.2015 summas 1550 eurot; 03.07.2015 summas 1550 eurot; 10.08.2015 summas 1550 eurot; 09.09.2015 summas 1550 eurot; 05.10.2015 summas 1500 eurot; 05.11.2015 summas 1550 eurot; 07.12.2015 summas 1500 eurot; 08.01.2016 summas 1550 eurot ja täiendavalt 1410 eurot. Võlgniku intressivõlgnevuseks on seega 4935 eurot (37575-32640). Kohus mõistis nimetatud summa kostjalt välja. Eksitav ja põhjendamatu on kostja selgitus selle kohta, et tegelikult on intressid täies mahus tasutud. Kostja selgitas, et 15.08.2013 lepingu alusel on T.I.M. Invest OÜ-le tasutud kokku 339 430 eurot ja laenuandja T.I.M. Invest OÜ ja laenusaaja GPG Finance OÜ leppisid kokku,

et laenusaaja põhikohustus laenuandja ees seisuga 28.11.2014 on kokku 75 000 eurot. Kostja selgitas, et kuivõrd kokku on 15.08.2013 lepingu alusel tasutud 353 180 eurot, on tasutud kõik intressid nõuetekohaselt. Kostja ei ole aga vastuväiteid esitanud hageja väitele, et algselt 15.08.2013 väljastatud laenusumma 200 000 eurot tagastati algsele võlausaldajale võlgniku asemel Drayton Trade OÜ poolt kolmes osas (vastavalt 29.08.2013 summas 50 000 eurot, 30.08.2013 summas 50 000 eurot ja 01.10.2013 summas 100 000 eurot). Laenusumma 200 000 eurot väljastati 03.10.2013 laenusaajale uuesti. Seejärel on võlgnik tagastanud laenust 125 000 eurot (vastavalt 50 000 eurot 05.11.2014, 10 000 eurot 07.11.2014, 50 000 eurot 10.11.2014 ja 25 000 eurot 02.12.2014). Seega ei saa kostja väitest, et ta on kokku tasunud 353 180 eurot, järeldada, et intressinõue oleks nõuetekohaselt täidetud. Hageja on esitanud kostja vastu viivisenõude VÕS § 113 g 1 alusel. Laenulepingu punkt 1.5.1. sätestas viivise määra 0,2% päevas. Hageja nõue kostja vastu piirdub 200 000 euroga, mis on käenduslepingus sätestatud kostja maksimaalne vastutuse ulatus. Hageja nõue võlgniku vastu on 01.03.2016 seisuga 75 000 eurot põhivõlgnevust, 4935 eurot intressivõlgnevust ja 141 540 eurot viivisvõlgnevust (10.12.2015 seisuga oli viivise suuruseks 129 540 eurot (vt hageja 25.01.2016 menetlusdokument p 2.4.6, kuid perioodil 11.12.2015-01.03.2016 on lisandunud veel 12 000 eurot (150 eurot päevas x 80 päeva). Kokku on põhivõlgniku võlgnevuseks hageja väitel 01.03.2016 seisuga 221 475 eurot. Viivist on arvestatud perioodide eest, mille kestel on võlgnik laenusumma tagastamisega viivituses ja poolte vahel puudub kokkulepe võlgnevuse tasumise tähtaja pikendamise osas. Esmakordseks perioodiks, mille eest on viivist arvestatud on 16.02-10.03.2014. Viivisemääraks on 0,2% viivitatud summalt päevas ehk 400 eurot päev (200 000x0,2%=400 eurot). Viivitus kestis 24 päeva, seega viiviseks kokku 9200 eurot. Perioodi 12.06-04.11.2014 (147 päeva) eest on arvestatud viivist 58 400 eurot (200 000x0,2%x147 päeva). Perioodi 05.11.2014-28.11.2014 eest on arvestatud viivist kokku 5440 eurot, sõltuvalt põhivõla järk-järgulisest tagastamisest. Perioodi 29.11-31.12.2014 eest on arvestatud viivist kokku 5150 eurot, arvestades põhivõla vähendamise ulatust. Perioodi 01.0110.12.2015 (344 päeva) eest on arvestatud viivist 51 600 eurot (75 000x0,2%x344). Perioodil 11.12.2015-01.03.2016 on lisandunud veel 12 000 eurot (150 eurot päevas x 80 päeva). Kokku viivisenõudeid 01.03.2016 seisuga 141 540 eurot, millest hageja palus välja mõista 120 065 eurot. Kohus mõistis kostjalt välja viivise perioodi 16.02.2014-01.03.2016 eest summas 120 065 eurot. Põhjendamatu on kostja vastuväide, et viivisenõude maksmapanek on hea usu põhimõtte vastane. Kohus leidis, et erandlikke asjaolusid, mis muudaks viivisenõude maksmapaneku hea usu põhimõtte vastaseks, kostja esile toonud ei ole. Kohus leidis, et 15.08.2013 laenulepingu punktis 1.5.1. sätestatud viivise määr 0,2% päevas ei ole ebamõistlikult suur. Põhjendatud ei ole ka kostja vastuväide, et viivisenõue ületab põhinõuet. Kostja on jooksvalt oma põhivõlga vähendanud ja seega peab arvestama nii põhivõla jooksvat suurust kui viivituse aega. Esialgne põhivõlg oli 200 000 eurot. Laenusumma 200 000 eurot väljastati 03.10.2013 laenusaajale uuesti. Seejärel on võlgnik tagastanud laenust 125 000 eurot (vastavalt 50 000 eurot 05.11.2014, 10 000 eurot 07.11.2014, 50 000 eurot 10.11.2014 ja 25 000 eurot 02.12.2014). Arvestades nii põhivõla jooksvat suurust kui viivituse aega, ei ületa viivisenõue 120 065 eurot põhinõude suurust. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et hageja oli vastuvõtuviivituses, sest ta ei nõustunud 09.07.2015 tehtud ettepanekuga, mille sisuks oli, et GPC Finance OÜ maksab hagejale 75 000 eurot, kui hageja loovutab nõude tagatiseks oleva hüpoteegi. VÕS § 119 lg 1 järgi on võlausaldaja vastuvõtuviivituses, kui võlgnik on pakkunud võlausaldajale kohast täitmist ja võlausaldaja ei võta seda vastu või keeldub sellest õigustamatult. Seega on vastuvõtuviivituse esimeseks eelduseks kohase täitmise pakkumine. GPC Finance OÜ võlg koos kõrvalnõuetega

oli ja on suurem kui 75 000 eurot. Seega ei ole VÕS § 119 esimene eeldus – kohase täitmise pakkumine – täidetud. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 2 määras maakohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja ja neid kulusid tõendavad dokumendid, milledest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks hagimenetluses tasutud riigilõiv 1800 eurot ja õigusabikulu 2620 eurot ilma käibemaksuta. Õigusabi on osutatud tunnitasumääraga 120 eurot ja see on seisnenud järgnevas: hagiavalduse koostamine 3h; tutvumine kostja esialgse vastusega, kliendiga nõupidamised 0,5h; tutvumine kostja sisulise vastusega, seisukoha koostamine 6h; tutvumine kohtu kirjaga, kliendiga nõupidamine, menetlusdokumendi koostamine 3h 30min; kohtuistungiks ettevalmistus, toimiku korrastamine 1h; kohtuistungiks ettevalmistus, menetluskulude nimekirja koostamine, osavõtt kohtuistungist, kliendile tagasiside andmine 3h 30min; kohtuistungile sõit Tartu-Tallinn-Tartu 5 tundi hinnaga 50 eurot tund; kompromissiettepaneku edastus, kliendiga läbirääkimine, tagasiside andmine 15min; kohtuvaidluse teeside koostamine, kohtule edastus 2h. Õigusabikulu tunnihinnaga 120 eurot osutatud kokku 19 tundi ja 45 minutit, mis rahalises väljenduses teeb 2370 eurot, lisaks kohtuistungile sõit kokku maksumusega 250 eurot, kokku õigusabi seega 2620 eurot. TsMS § 175 lg-s 1 on sätestatud, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Käesoleva tsiviilasja mahtu ja keerukust arvestades leidis kohus, et hageja õigusabikulu on põhjendatud, v.a bürookulu 101,1 eurot (33,3+23,4+16,2+28,2) ja sõidukulu 250 eurot. Riigikohus on selgitanud, et kolleegiumi hinnangul ei ole alust lugeda bürookulu ning sõidu- ja parkimiskulu kostja II põhjendatud menetluskulude hulka (RKTKm 3-2-1-102-11, p 14). Põhjendatud õigusabikulu on seega 2268,9 eurot. Apellatsioonkaebus 05.05.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 14.04.2016 otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Hagi põhinõude rahuldamisel palub kostja rahuldada kostja taotlus viivise vähendamiseks seadusliku määrani 8,05% aastas. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja leiab, et kohtuotsus resolutsiooni punkti 2 sõnastuses ei lähtu hagi esemest ehk 10.07.2015 hagis esitatud protsessuaalsest taotlusest, milles taotleti kohtult 200 000 euro väljamõistmist põhinõuet ega kõrvalnõudeid eraldi välja toomata. Hiljem hageja oma taotlust ei muutnud. Seetõttu ei saanud kohus hagi rahuldamisel võtta iseseisvalt hageja esitatud nõude väliselt otsuse resolutsioonis seisukohta, mis ulatuses tuleks rahuldada hageja põhinõue ja mis ulatuses kõrvalnõuded. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-31-10 p-s 14 leidnud, et kohus on hagi lahendades TsMS § 439 järgi seotud hageja esitatud nõude piiridega ega või teha otsust nõude kohta, mida ei esitatud. Seega ei saa kohus resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest. Hagi eset saab kostja hinnangul korrigeerida üksnes esimese astme kohtumenetluses eelmenetluse staadiumis ja tingimusel, et kostja on hagi muutmisega nõus. TsMS § 376 lg 1 sätestab, et pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja hinnangul tuleks ainuüksi nimetatud menetlusliku eksimuse tõttu vaidlustatud otsus tühistada ja saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hagejal puudub nõudeõigus kostja vastu või puudub see nõutud mahus. Kohus ei ole kohtule esitatud tõendite ja väidete pinnalt kontrollinud ega analüüsinud, kas hageja nõue kostja vastu on tõendatud ja mis mahus. Nõude loovutamise lepingus oli selgelt välja toodud, et tagatistest läheb hagejale üle vaid nõuet tagav hüpoteek. VÕS § 143 lg-tele 1 ja 2 tuginedes märgib kostja, et laenulepingu p-s 8 ehk tarbijakäenduslepingus ei ole lepitud kokku kostja vastutuse rahalises maksimumsummas, mistõttu laenulepingu p-s 8 kajastuv käendusleping on tühine. TsÜS § 84 lg 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega tühine käendusleping on õiguslikult olematu algusest peale ega ei saanud õigusliku olematuse tõttu minna loovutamise lepinguga üle hagejale. Hagi lisana 3 esitatud 11.03.2014 sõlmitud laenulepingu lisa 3 laenulepingu p-s 8 kajastuvat käenduslepingu tühisust ei muuda. Hagi lisana 5 esitatud kostja 10.06.2015 käenduse pikendamise kinnitus ei pikenda samuti tühist käenduslepingut. Seega puudub hagejal nõudeõigus käendaja vastu, sest laenulepingu p-s 8 kajastuv käendusleping on tühine. Isegi kui käendusleping ei ole tühine, siis on laenulepingu p-st 8 tulenev kostja käendus lõppenud. VÕS § 153 lg 1 p 1 sätestab, et käendus lõppeb käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Vaidlus puudub, et laenulepingust tulenevad OÜ GPG Finance kohustused täideti Drayton Trade OÜ poolt kolmes põhikohustuse ja ühes kõrvalkohustuse osas vastavalt 29.08.2013 põhisummas 50 000 eurot, 30.08.2013 põhisummas 50 000 eurot ja 01.10.2013 põhisummas 100 000 eurot ning 02.10.2013 tasuti intressid summas 750 eurot. Seega seisuga 02.10.2013 oli kostja käendatav laenulepingust tulenev kohustus täidetud ja kostja käendus on lõppenud. Samuti leiab kostja, et isegi kui nõudeõigus kostja vastu on üle läinud hagejale, siis 11.03.2014 sõlmitud laenulepingu lisa 3 p 2 kohaselt piirati kostja käenduse mahtu selliselt, et kostja vastutab käendajana üksnes põhivõlgniku põhikohustuste kohase täitmise eest, mitte kõrvalkohustuste eest. Maakohus ei ole nimetatud asjaolu analüüsinud ega selgitanud, kuidas on õigustatud kostjalt välja mõista ka põhivõlgniku kõrvalkohustused. Oluline on ka, et sõna „laenusumma“ õiguslik tähendus tuleneb laenulepingu p-st 1.1 ning tähendab üksnes põhikohustust, mitte aga võimalikke kõrvalkohustusi. Poolte vahel puudub vaidlus, et GPG Finance OÜ põhikohustuse maht hageja ees on 75 000 eurot, mistõttu saaks kostja kui käendaja vastutus olla maksimaalselt 75 000 eurot. Kohus ei ole analüüsinud poolte käitumist võlasuhtes. Laenulepingu täitmise praktikast tulenevalt muutus laenuleping kostja hinnangul pärast 11.06.2014 tähtajatuks, kuivõrd poolte kokkuleppel esitasid T.I.M Invest OÜ ja hiljem hageja GPG Finance OÜ-le laenuintressi arveid laenusumma kasutamise eest, mitte viivitusintressi arveid laenusumma tähtaegselt tagastamata jätmise eest. Kostja hinnangul tuleb käesoleval juhul eristada VÕS § 397 nimetatud laenuintressi ja VÕS § 113 lg 1 nimetatud viivitusintressi. Seejuures tugineb kostja Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-141-12 märgitule. Laenuintressi maksmise kohustus lõpeb alates raha tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kui võlgnik ei täida laenu tagastamise kohustust, siis asendub laenuintressi tasumise kohustus viivise maksmise kohustusega. Kuivõrd laenuleping on muutunud poolte käitumise tõttu tähtajatuks ja viivist saab nõuda üksnes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, siis puudub nii GPG Finance OÜ-l kui ka kostjal viivise tasumise kohustus või ei ole põhivõlgnikul see kohustus hageja nõutud ulatuses. Igal juhul ei vastuta kostja 11.03.2014 sõlmitud laenulepingu lisa 3 p-st 2 tulenevalt rohkem kui põhivõlgniku põhikohustuse 75 000 euro ulatuses, millise summa tasumist on hagejale pakutud. Hageja on sellest keeldunud, olles selliselt vastuvõtuviivituses. Hagejale tehti ka pärast maakohtu otsust, 26.04.2016, ettepanek sõlmida kokkulepe, mille kohaselt tasutakse hagejale 75 000 eurot põhikohustuse eest ning väidetavate kõrvalkohustuste eest tasutakse siis, kui pärast kohtuvaidlusi on selge kõrvalkohustuste olemasolu ja maht. Hageja ettepanekuga ei nõustunud. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-77-15

p-s 35 leidnud, et ka osalise täitmise vastuvõtmisest keeldumine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega. Seega hageja ei käitu heas usus, püüdes mõjutada käendajat tasuma talle kõrvalnõuete näol õigustatust rohkem. Maakohtu otsus kõrvalnõuete kostjalt väljamõistmise osas on põhjendamatu. Valitseva kohtupraktika pinnalt, mille kohaselt ei ole põhjendatud kõrvalnõue, mis ületab põhinõuet ehk antud juhul 75 000 eurot, ei saa rahuldada hageja kõrvalnõuet intressivõlgnevuse mahus 4935 eurot ja perioodi 16.02.2014-01.03.2016 eest viiviste mahus 120 065 eurot. Põhjendamatu on arvestada ja mõista kostjalt välja viivis kuni 12.06.2014, kuivõrd T.I.M Invest OÜ, OÜ GPG Finance ja kostja sõlmisid 11.03.2014 laenulepingu lisa 3, mille p 2 kohaselt kohustus OÜ GPG Finance laenu T.I.M Invest OÜ-le tagastama hiljemalt 11.06.2014. Seega eksisteeris kirjalik kokkulepe laenu tagastamise tähtaja muutmise osas, mistõttu ei saa arvestada viivist aja eest enne poolte poolt kokkulepitud laenu tagastamise uut tähtaega 11.06.2014. Asjakohane ega õigustatud ei ole maakohtu seisukoht, mille kohaselt põhinõuet ületav viivisenõue on seetõttu põhjendatud, et põhivõlgnik (otsuses ekslikult kostja) on jooksvalt oma põhivõlga vähendanud. Maakohus leiab ka ise, et arvestama peab nii põhivõla jooksvat suurust kui viivituse aega, kuid samas ei ole kohus arvestanud, et põhivõla mahu 75 000 eurot ületas viivisnõude maht alles siis, kui põhivõla maht oligi juba 75 000 eurot. Seetõttu ei saa kostja hinnangul lähtuda kõrvalnõuete mahu ülempiiri määramisel esialgsest põhivõlast mahus 200 000 eurot. Kostja ei nõustu ka kohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole esitatud asjaolusid, mis muudaks viivisenõude maksmapaneku hea usu põhimõtte vastaseks. Kostja hinnangul on esitatud viivisenõuded hea usu põhimõttega vastuolus, kuna esmane võlausaldaja ei nõudnud pika aja jooksul kordagi viivist, selle asemel tasuti võlausaldajale intresse, laenu tagastamise uueks tähtajaks määrati 11.06.2014 ja lepiti kokku, et eksisteerib üksnes põhikohustus summas 75 000 eurot. Kohus on jätnud lahendamata kostja 19.01.2016 taotluse viivise vähendamiseks. Kostja leiab, et antud juhul ei tohiks viivised ületada põhivõlga 75 000 eurot, kuivõrd hageja ei ole kohtu poolt väljamõistetud põhivõlast suurema viivisenõude mahus 120 065 eurot puhul tõendanud sellises ulatuses kahju tekkimist. Siinkohal juhib apellant tähelepanu nõude loovutamise lepingu lisale 1, mille kohaselt tasus hageja ca 4 kuud enne hagi esitamist T.I.M Invest OÜ-le nõudeõiguse omandamise eest kokku 65 279 eurot, mis on väiksem kui põhivõlgniku põhikohustus. Nimetatust on ilmselge, et hagejal ei saanud tekkida kahju, mille suurus ületaks põhinõuet mahus 75 000 eurot. Seetõttu on viivise väljamõistmine või alternatiivselt niivõrd suures mahus viivise väljamõistmine põhjendamatu. Lisaks leiab kostja, et laenulepingu p-s 1.5.1 sätestatud viivise määr 0,2% päevas on ebamõistlikult suur järgmistel põhjustel. Hagejale ei ole tekkinud niivõrd suures summas ehk 120 065 euro ulatuses kahju. Üldteadaolevalt ei ole viivise nõudmine määras 73% aastas majanduskäibes tavaline. Viivise ülemäärasus tuleneb ka sellest, et hagejal ei oleks mingil juhul võimalik põhivõlgnevuselt turul sellises suuruses tulu teenida. Samuti peaks viivise vähendamisel arvestama seda, et kui GPG Finance OÜ-le on väljastatud T.I.M Invest OÜ poolt alates 15.08.2013 kaks laenu kokku mahus 400 000 eurot, siis T.I.M Invest OÜ-le on vähem kui 3 aasta jooksul tasutud 339 430 eurot ja hagejale kui uuele võlausaldajale täiendavalt 21 400 eurot ehk kokku 360 830 eurot. Kostja palub arvesse võtta ka seda, et kostja majanduslik seisund ei võimalda ülikõrge viivise maksmist. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda ning mõista need vastavalt hageja poolt esitatavale menetluskulude nimekirjale kostjalt hageja kasuks välja.

Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 14.04.2016 otsus tuleb tühistada intresside, viiviste ja menetluskulude jaotuse ning väljamõistmise osas tõendite ebaõige hindamise ja sellest tulenevalt materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Tühistatud osas on võimalik teha uus otsus. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle:

eest (t.l.12, I kd). Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt on laenulepingu p-s 8 käenduslepingu tühisuse tõttu tühine ka lepingu lisa nr 3 p-s kokkulepe. TsÜS § 84 lg 3 kohaselt, kui tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu on ära langenud, võib tehingu teinud isik avaldada, et ta soovib tehingu kehtivust (kinnitamine). TsÜS § 84 lg 4 kohaselt kehtib tehingu kinnitamise korral tehing kinnitamise ajast. Seega kehtib OÜ T.I.M. ja OÜ GPG Finance vahel 11.03.2014 sõlmitud lisa 3 p-s 3 sätestatud käendusleping, kuna seal on käendaja vastutus laenusummaga piiratud ja pooled on selle allkirjastanud. Seega on poolte vahel käenduslepingust tulenev võlasuhe. Vaidlus poolte vahel puudub selles, et lisa nr 3 sõlmimise ajaks 11.03.2014 oli laenulepingu p-s 1.1.1 nimetatud laenusumma 200 000 eurot OÜ-le GPG Finance terves ulatuses tagastamata. Kostja on leidnud vastuväidetes hagile, et juhul, kui kohus leiab, et käendusleping tühine ei ole, siis on käenduslepingu pooled kokku leppinud, et kostja vastutab käenduslepingu alusel vaid põhilepingust tuleneva põhikohustuse (laenusumma) kohase täitmise eest, mitte aga kõrvalkohustuste eest. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, kuna käenduslepingust nähtub sõnaselgelt, et sellega on tagatud vaid põhinõue (laenusumma). Seega ei ole tagatud käenduslepinguga põhivõlgniku intressi- ja võlgniku viiviste võlg. Vaidlus puudub selles, et hagi esitamise ajaks oli põhikohustusest ehk võlgnetavast laenust tasumata 75 000 eurot (t.l. 2, I kd). TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. 11.03.2014 sõlmitud laenulepingu lisas nr 3 lepiti kokku, et laenusumma tagastamine peab toimuma hiljemalt 11.06.2014. Seega muutus laen sissenõutavaks alates 12.06.2014. 25.05.2015 esitas hageja kostjale nõude 15.08.2013 laenulepingu alusel, milles kohustati kostjat kui käendajat likvideerima võlgnevus hiljemalt 01.06.2015 (t.l.17-18, I kd). Võla suuruseks oli märgitud 75 000 eurot põhivõlga, 18 695 eurot intressivõlga ja laenu põhiosa tasumisega viivitamise eest 101 240 eurot viiviseid. Ringkonnakohus leiab, et kuna 11.03.2014 laenulepingu lisa nr 3 p 3 käenduslepingu kohaselt ei vastuta kostja käendajana põhivõlgniku poolt tasumata intresside ja viiviste eest, siis nimetatud osas hagi rahuldamisele ei kuulu. Kuna ringkonnakohus leiab, et intressi- ja viivise võlg sissenõudmisele ei kuulu, siis nende arvestuse õigsusele hinnangut ei anna. Küll aga on võlausaldajal õigus nõuda käendajalt sõltumata kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäärast viivist, mis tuleneb käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest. Käenduslepingus puudub kokkulepe viivisemääras. Seega tuleb viivis välja mõista seadusjärgses määras alates 02.06.2015 kuni põhikohustuse täitmiseni. Ringkonnakohus mõistab põhivõla 75 000 euro tasumisega viivitamise eest kostjalt välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 02.06.2015 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 25.04.2017. Nimetatud ajavahemiku eest on kostja kohustatud tasuma viivist summas 11 448,86 eurot alljärgneva arvestuse alusel: Alguspäev

Lõpp-päev

Põhivõlg

02.06.2015 01.01.2016 01.07.2016 01.01.2017

31.12.2015 30.06.2016 31.12.2016 25.04.2017

75 000 75 000

75 000 75 000

Viivisemäär (VÕS § 113 Viivitatud päevi lg 1 + § 94 lg 1) 8,05%

8,05%

8%

8%

Viivis 3523,02 EUR 3010,28 EUR 3024,96 EUR 1890,60 EUR

EUR 11 448,86

Lisaks mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise summalt 75 000 eurot alates 26.04.2017 kuni kohustuse täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus tühistab eeltoodud motiividel osaliselt maakohtu otsuse ja peab põhjendatuks rahuldada hagi osaliselt, tuleb muuta ka maakohtu menetluses määratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus leiab, et hagi osalisest rahuldamisest lähtuvalt tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta nii maakohtus kui apellatsioonimenetluses kantud menetluskuludest võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 43,22% ulatuses kostja ja 56,78% ulatuses hageja kanda. Praegusel juhul ei ole maakohus kostja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. Ringkonnakohus juhindub menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.