Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.02.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-12941
Tsiviilasi
XX hagi OÜ A-Investment vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 194/2016/1263
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.05.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Rivo Kaldvee Kostja/vastustaja OÜ A-Investment (registrikood 12084901), lepinguline esindaja v/adv Margo Lemetti
Kohtuistungi toimumise aeg
07.02.2018
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 25.05.2017 otsus tühistada osas, milles maakohus ei tunnistanud lubamatuks viivisenõude sundtäitmist suuremas summas kui 148 000 eurot. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Tühistatud osas teha uus otsus, millega tunnistada viivisenõude sundtäitmine suuremas summas kui 148 000 eurot täiteasjas nr 194/2016/1263 lubamatuks.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Tunnistada täiteasjas nr 194/2016/1263 lubamatuks viivisenõude sundtäitmine suuremas summas kui 148 000 eurot; 3) Muus osas jätta hagi rahuldamata;
4) Menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus jäävad 88% ulatuses hageja/apellandi kanda ja 12% ulatuses kostja/vastustaja kanda; 5) Tühistada 31.08.2016 Harju Maakohtu määrusega kohaldatud hagi tagamsie abinõu, millega kohus peatas täiteasjas nr 194/2016/1263 menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-16-12941 lahendi jõustumiseni.
3.XX apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.29.08.2016 esitas hageja maakohtule hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 194/2016/1263. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Kostja esitas sissenõudjana 15.07.2016 kohtutäitur Toomas Saarmale täitmisavalduse. Täitedokumendiks on 15.08.2013 notariaalne dokument nr 2226, millega nõustus omanikuna koormama kinnisasja hüpoteegiga, et tagada hüpoteegipidaja T.I.M. Invest OÜ kõiki nõudeid GPG Finance OÜ vastu, mis tulenevad nende vahel 15.08.2013 sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest. 27.02.2015 loovutas T.I.M. Invest OÜ nõude ja tagatise A-Investment OÜ-le. Kohtutäitur algatas täitemenetluse ning määras võlgnikuks hageja. Nõude sisuks on hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel tagatud nõude 242 025 eurot seisuga 15.07.2016, millele lisandub viivis, rahuldamine.
3.Sundtäitmine hageja kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku suhtes ei ole lubatud, kuna täidetava nõude suuruseks ei saa olla 242 025 eurot. Laenulepingust tulenev nõue täideti 01.10.2013. Seega ei saanud T.I.M Invest OÜ loovutada sissenõudjale hageja vastu sundtäidetavat nõuet. Ka nähtub nõude ja tagatise loovutamise lepingu punkt 1.1, et seisuga 27.02.2015 oli põhivõla suuruseks 75 000 eurot, lisaks intressid. Pärast nõude loovutamist tasuti sissenõudjale intresse 18 350 eurot. Kõrvalnõude suurus ei saa ületada põhinõude suurust. Kohtupraktika kohaselt ei ole seega põhjendatud kõrvalnõude suurus üle 75 000 eurot. Ka mõistis kohus tsiviilasjas nr 2-15-10405 sama laenulepingu alusel käendajalt GG-lt (hageja abikaasa) välja väiksema summa, kui nõuab kostja täiteasjas hagejalt.
4.Korduvalt on pakutud põhivõla 75 000 eurot tasumist, kuid kostja on keeldunud. Seega on kostja ise tekitanud olukorra, kus ta on põhivõla tagastamise osas vastuvõtuviivituses. Kostja ei ole tõendanud, et laenusaaja ei ole suuteline tulenevalt majanduslikust seisust täitma kohustusi kostja ees. Kostja ei ole nõudnud põhivõlgnikult kohustuse täitmist kohtu kaudu.
5.Kuivõrd nähtuvalt kostja viivise arvestamisest muutus nõue sissenõutavaks juba 16.02.2014, on nii põhi- kui kõrvalnõuded aegunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lõike 1 alusel. Kui kohus leiab, et kogu kostja nõue ei ole põhivõlgniku suhtes aegunud, on vähemalt aegunud intressi- ja viivisenõue, mis tekkis enne 10.04.2014. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 15.08.2013 laenulepingu alusel andis T.I.M. Invest OÜ GPG Finance OÜ-le laenu 200 000 eurot tagasimakse tähtajaga 28.09.2013. Laenulepingu tagatistena sõlmiti: 1) käendusleping, mille andis GG, kes on laenusaaja ainuosanik ja tegelik osaühingu juht (käenduse ulatus 200 000 eurot); 2) 15.08.2013 notariaalse hüpoteegi seadmise leping GG abikaasa poolt talle kuuluva kinnisasja suhtes kohese sundtäitmise klausliga (hüpoteegisumma 260 000 eurot). Laen 200 000 eurot tagastati kolmanda isiku Drayton Trade OÜ poolt. Samas väljastas 03.10.2013 laenuandja sama laenulepingu raames 02.10.2013 samale laenusaajale sama laenusumma uuesti, seekord tagastamise tähtajaga 11.06.2014. Laenusaaja tagastas sellest kokku 125 000 eurot (vastavalt 50 000 eurot 05.11.2014, 10 000 eurot 07.11.2014, 50 000 eurot 10.11.2014 ja 25 000 eurot 02.12.2014), jäädes põhivõlgnevuse osas võlgu 75 000 eurot.
7.27.02.2015 loovutas laenuandja laenulepingust tulenevad õigused kostjale, kellele läksid üle kõik nõuded nii põhi- kui kõrvalnõuete (intressid, viivis) osas, samuti kõik tagatised. Lisaks 75 000 euro suurusele põhivõlgnevusele esitas kostja täitmiseks 4935 euro suuruse intressivõlgnevuse ja 162 090 euro suuruse viivisevõlgnevuse.
8.Kuivõrd hüpoteegi realiseerimise aluseks olev materiaalõiguslik nõue ei ole ära langenud, aegunud ega muul alusel lõppenud ning ka hageja ise tunnistab võlanõuet hagis osaliselt, ei ole hageja õigustatud nõudma sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Võlgnevus ei ole täidetud.
9.Intressivõlgnevuse suuruseks on 4935 eurot ning viivisevõlgnevuse suuruseks 162 090 eurot. Samale arvutuskäigule tugines maakohus 14.04.2016 otsuses tsiviilasjas nr 2-1510405, millega mõistis GG-lt kostja kasuks välja kokku 200 000 eurot, sh 75 000 põhivõlga, 4935 eurot intresse ja 120 065 eurot viivist. Kostja viivisenõue oli tegelikkuses suurem, aga GG isiklik käendus oli piiratud 200 000 euroga. Arvestades põhivõla jooksvat suurust ja viivituse aega, ei ületa viivisenõue 162 090 eurot põhinõude suurust.
10.Laenu tagastamise tähtaeg saabus 11.06.2014 ning põhivõlgnik ei ole laenu senini täies ulatuses tagastanud, seega on täidetud AÕS § 352 lõikes 1 sätestatud eeldus hüpoteegi arvelt sundtäitmise nõudmiseks. See, kas üldse ja millises vormis on hüpoteegipidaja nõudnud põhivõlgnikult kohustuse täitmist, ei ole AÕS § 352 lõike 1 kontekstis oluline.
11.Aegumine algas TsÜS § 147 lõike 3 kohaselt 01.01.2015 ning nõue aeguks TsÜS § 146 lõike 1 alusel 01.01.2018. Lisaks on laenusaajana regulaarselt tasunud nii laenuandjale
kui kostjale lepingujärgseid intressimakseid ja teinud seda viimati 08.01.2016. Seega katkes aegumine TsÜS § 158 lõigete 1 ja 2 alusel 08.01.2016 ning algas TsÜS § 147 lõike 3 alusel uuesti 01.01.2017. Esimese astme kohtu otsus
12.25.05.2017 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis hagejalt kostjale välja menetluskulud 2125 eurot koos viivisega. Kohus tühistas 31.08.2016 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega oli peatatud täitemenetlus kuni käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.
13.Kohus viitas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lõigetele 1 ja 11, § 2 lõike 1 punktile 19 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lõikele 7. Vaidlust ei ole, et hageja on kinnistu asukohaga Selja t 9, Tallinnas omanik ning kinnistut koormab hüpoteek summas 260 000 eurot kostja kasuks. Viidatud hüpoteek tagab T.I.M. Invest OÜ ja GPG Finance OÜ vahel 15.08.2013 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest tulenevaid kohustusi (t I kd lk 9). Vaidlust ei ole ka, et T.I.M. Invest OÜ on nõude ja seda tagava hüpoteegi loovutanud kostjale (t I kd lk 26). Hüpoteegi realiseerimiseks on kostja avalduse alusel alustatud 15.07.2016 täitemenetlust (t I kd lk 17). Kohus luges need asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõigete 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
14.Hageja leidis, et laenulepingust tulenev võlgnevus on tasutud ning nõue seega täidetud. Kohus hagejaga ei nõustunud. Toimiku materjalidest nähtub, et esialgne laen 200 000 eurot tõesti tagastati laenuandjale algse laenusaaja GPG Finance OÜ asemel Drayton Trade OÜ poolt kolmes osas 29.08.2013, 30.08.2013 ja 01.10.2013, samuti on tasutud esialgselt laenult intressi 750 eurot (t I kd lk 19-21). Kuid kohtule esitatud tõenditest selgub, et laenuandja on sama laenulepingu raames 02.10.2013 sõlmitud lisa nr 1 alusel laenanud GPG Finance OÜ-le sama summa uuesti 03.10.2013 (t I kd lk 75-76). Laenulepingu lisa 1 kohaselt leppisid pooled kokku laenu tagastamise tähtajas hiljemalt 15.12.2013, intressis 2% kuus ning selles, et lisa 1 on põhilepingu lahutamatu osa. Lepingupooled sõlmisid 28.11.2014 lisa nr 2, millega fikseerisid põhivõlgnevuse suuruses 75 000 eurot. Lisaga 3 pikendasid lepingupooled laenu tagastamise tähtaega kuni 11.06.2014. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja või keegi kolmas isik oleks kostjale rohkem laenumakseid tasunud. Seega on hageja väide laenu täieliku tasumise kohta kohut eksitada püüdev ning vastuolus ka hageja enda poolt teistes menetlusdokumentides väidetuga. Järelikult võlgneb hageja kostjale põhivõlgnevusena 75 000 eurot, nagu on hageja ise kinnitanud laenulepingu lisas nr 2 (t I kd lk 22).
15.Hageja leidis ka, et kuivõrd kostja ei ole nõudnud põhivõlgnikult kohustuse täitmist kohtu kaudu, ei saa nõuet pöörata pantija vastu. Kohus ei nõustunud hagejaga ja viitas AÕS § 352 lõikele 1. Vaidlust ei ole, et laenu tagastamise lõpptähtaeg oli 11.06.2014 ning praegusel ajal võlgneb laenusaaja kostjale põhivõlgnevusena 75 000 eurot, seega ei ole hüpoteegiga tagatud nõue täielikult täidetud ja kostjal oli õigus pöörduda nõude sissenõudmiseks kohtutäituri poole. Nimetatud käitumine on nii seaduse kui kohtupraktikaga kooskõlas. Vastupidise seisukoha puhul muutuks sisutuks TMS § 2 lõike 1 punkt 19, mille kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Hageja viited Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-114-14 ei ole käesolevas vaidluses asjakohased, kuna vaidlust ei ole selles, et võlgnevus on muutunud sissenõutavaks.
16.Hageja leidis, et kuivõrd kostja hinnangul muutus nähtuvalt viivise arvestusest nõue sissenõutavaks juba 16.02.2014, on praeguseks hetkeks aegunud nii põhinõue kui kõikvõimalikud kõrvalnõuded. Kohus hageja ei nõustunud. Kostja nõue ei ole aegunud põhi- ega kõrvalnõuete osas. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et laenu tagastamise tähtaeg saabus 11.06.2014. TsÜS § 147 lõike 3 järgi algas aegumine 01.01.2015 ning arvestades TsÜS § 146 lõikes 1 sätestatud 3-aastast aegumistähtaega, aeguks nõue 01.01.2018. Kostja on õigesti viidanud sellele, et GPG Finance OÜ on laenusaajana regulaarselt tasunud lepingujärgseid intressimakseid, viimati 08.01.2016. Seega katkes aegumine TsÜS § 158 lõigete 1 ja 2 alusel 08.01.2016 ning algas TsÜS § 147 lõike 3 alusel uuesti 01.01.2017.
17.Hageja vaidles kõrvalnõuetele vastu mh põhjusel, et viivisenõuet ei ole esialgne laenuandja kostjale loovutanud. Kohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõike 1 esimesele lausele ja § 167 lõikele 1. 27.02.2015 lepingu punkti 1.1 viimasel lausel on deklaratiivne tähendus, millega märgiti ära asjaolu, et ka intressivõlg on põhivõlgniku poolt tasumata. Nimetatud lepingupunktist tulenevalt ei saa teha järeldust, et viivisenõue ei ole kostjale üle läinud. Hagejat toetav järeldus oleks vastuolus sama lepingu punktiga 4.2, mille kohaselt koos nõudega lähevad loovutuse saajale üle kõik nõudega seotud kõrvalnõuded, sh õigus nõuda viivise või intressi tasumist (t I kd lk 26). Et kostjal on õigus nõuda ka viivist ja intressi, nähtub mh teatisest, millega teatati nõude loovutusest põhivõlgnikule. Kuivõrd hageja ei ole esile toonud, et tema või põhivõlgnik oleks laenulepingust tulenevaid enne nõude loovutust sissenõutavaks muutunud kõrvalnõudeid tasunud, on kostjale üle läinud ka kõik enne loovutust sissenõutavaks muutunud viiviseja intressinõuded.
18.Hageja leidis, et kuivõrd kõrvalnõuded ei saa ületada põhinõude suurust, ei ole kostja poolt sissenõutavad kõrvalnõuded kohtupraktikaga kooskõlas ega lubatavad. Kohus märkis, et praegusel juhul ei ületa kõrvalnõuded põhinõude suurust. T.I.M Invest OÜ laenas 02.10.2013 GPG Finance OÜ-le 200 000 eurot, laenu tagastamise esialgne tähtaeg oli 15.12.2013, kuid seda pikendati lepingu lisa 3 alusel kuni 11.06.2014. Laenusumma osaline tagastamine toimus 05.11.2014, 07.11.2014, 10.11.2014 ja 02.12.2014. Seega võlgnes põhivõlgnik nii laenulepingu esialgse tähtaja kui lõpptähtaja saabumisel 200 000 eurot. Seega tuleb viivise arvutamisel lähtuda just sellest summast. Kohus nõustus kostja intressi- ja viivisevõlgnevuse arvestusega, milline on kooskõlas 15.08.2013 laenulepingu tingimustega. Kostja on viivise arvestamisel võtnud arvesse novembris 2014.a tasutud summasid ega ole pärast nõude osalist rahuldamist lähtunud viivise arvestamisel esialgsest võlgnevusest. Ka intressi arvestamisel ei ole kostja rikkunud õigusnorme. Sisulisi vastuväited viivise- või intressiarvestusele hageja esile ei toonud. See, et praeguseks ajaks on põhivõlgnik vähendanud põhivõlgnevuse suurust, ei muuda asjaolu, et laenulepingu lõpptähtaja saabumisest kuni novembrini 2014 võlgnes hageja kostjale 200 000 eurot.
19.Kohus ei nõustunud hagejaga, et kostja on vastuvõtuviivituses ja selle tõttu on sundtäitmine lubamatu. Hageja ei tõendanud, et ta oleks pakkunud kostjale kohast täitmist ja et kostja oleks sellest selgesõnaliselt keeldunud või oleks juba tasutud summad tagastanud. See, et kostja ei nõustu nõude täitmisest hageja tingimustel, s.o hüpoteegi kustutamisest vaid põhinõude ja intressi tasumisel, ei muuda kostja keeldumist vastuvõtuviivituseks. Hagejal või põhivõlgnikul on kohustus tasuda ka lepingu rikkumisest tulenevad kohustused, sh viivis. Hageja ei tõendanud, et ta oleks pakkunud kostjale kõrvalnõuete tasumist.
20.Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
21.Menetluskulud jäid hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda. Kostja palus hagejalt välja mõista menetluskulud 2250 eurot, mis ei sisalda käibemaksu. Kostjale on õigusabi osutatud 18h tunnihinnaga 125 eurot, mis seisnes järgnevas: materjalidega tutvumine, kohtumääruse õiguslik analüüs, määruskaebuse koostamine Harju Maakohtu 31.08.2016 hagi tagamise määruse peale - 5h; tutvumine hagiga, õiguslik analüüs, kostja vastuse koostamine - 7h; tutvumine hageja 15.12.2016 menetlusdokumendiga, kliendiga nõupidamine - 2h; tutvumine hageja 10.04.2017 menetlusdokumendiga, kliendiga nõupidamine, menetlusdokumendi koostamine - 3h; kohtuistungiks ettevalmistus, toimiku korrastamine - 1h. Lisaks palus kostja esindaja 18.04.2017 kohtuistungil lisada menetluskulude nimekirja istungiga seotud kulud. Hageja vastuväiteid ei esitanud.
22.Alljärgnevalt analüüsis kohus kostja kulusid. Hageja 15.12.2016 menetlusdokumendiga tutvumisel ja kliendiga nõupidamisel kulunud 2h on mõneti ülemäärane. Kliendiga nõupidamise põhjendatud ajakuluks luges kohus 30min, lähtudes sealjuures mõistlikkuse põhimõttest. Kokku on ülalnimetatud toimingud põhjendatud 1h 30min ulatuses. Hageja 10.04.2017 menetlusdokumendiga tutvumisel, kliendiga nõupidamisel, menetlusdokumendi koostamisel kulunud 3h on samuti mõneti ülemäärane. Arvestades 10.04.2017 menetlusdokumendi ja kostja esitatud seisukoha sisu ja mahtu, leidis kohus, et eelnimetatud ettevalmistavate toimingute põhjendatud ajakuluks on kokku 1h 30min. Kliendinõupidamise põhjendatud ajakuluks luges kohus 30min, lähtudes sealjuures mõistlikkuse põhimõttest. Kokku on ülalnimetatud toimingud põhjendatud 2h ulatuses. 18.04.2017 kohtuistung kestis protokolli kohaselt 30min, mistõttu on istungil osalemise põhjendatud ajakulu 30min. Kohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leidis, et kõik ülejäänud menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Ka kostja lepingulise esindaja tunnihind ei ole keskmisest kõrgem ning on kooskõlas tsiviilasja keerukusega. Kokku luges kohus kostja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 17h (18h 30min - 1h 30min), mis kostja esindaja tunnitasu (125 eurot käibemaksuta) arvestades vastab 2125 eurole, milline summa tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kostja menetluskulud jäid kindlaks määramata 125 euro ulatuses. Kostja on esitanud ka TsMS § 177 lõikele 4 vastava taotluse, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (2125 eurot) viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus
23.26.06.2017 kaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja rahuldada uue otsusega hagi või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kaebaja jätta kostja kanda.
24.Maakohus on õigesti leidnud, et 15.08.2013 laenulepingust tulenev kohustus täideti hiljemalt 01.10.2013, aga eksinud selles, et hüpoteegiga tagatud nõue ei olnud täidetud ja et 15.08.2013 laenuleping ei lõppenud 01.10.2013. Hüpoteegi seadmise lepingu punkti 2.2 järgi tagas hüpoteek üksnes 15.08.2013 laenulepingust ja selle võimalikest lisadest
tulenevaid nõudeid. Laenulepingu punkti 3.1 järgi lõppes leping selle nõuetekohasel täitmisel 01.10.2013 ning sellest kuupäevast hiljem sõlmitud kokkulepped olid juba uued hüpoteegiga tagamata kokkulepped. Maakohus ei selgitanud, miks ta peab uuesti antud laenu hüpoteegiga tagatuks, kuigi ise tuvastas, et 15.08.2013 laenulepingust tulenev kohustus täideti hiljemalt 01.10.2013.
25.Kui maakohus hageja seisukohaga ei nõustunud, oleks tulnud hagi rahuldada alljärgnevatel põhjustel. Otsuse punktis 14 jõudis maakohus väärale järeldusele, et kostjale läksid üle kõik enne nõude loovutamist sissenõutavaks muutunud viivise- ja intressinõuded. Laenulepingu lisast 2 tuleneb, et poolte kokkuleppel oli laenulepingust tulenev laenusaaja põhikohustus kokku 75 000 eurot ning muid kohustusi ei eksisteerinud. Seega ei loovutanud laenuandja kostjale viivisenõuet ning viivisenõue ei saanud minna kostjale üle ka VÕS § 167 lõike 1 alusel. Kohus on põhjendamatult eelistanud VÕS-i üldpõhimõtet ning lugenud 28.11.2014 ja 27.02.2015 nõude loovutamise kokkulepet teisejärguliseks. Kohus leidis, et 27.02.2015 kokkuleppe punktil 1.1 on vaid deklaratiivne tähendus. Hageja leiab, et eluliselt ei ole usutav, et kokkuleppes jäi kogemata fikseerimata selleks hetkeks juba tekkinud viivise kokku 86 890 eurot üleminek uuele võlausaldajale. Pooled olid nõude loovutamise kokkulepet sõlmides ühisel arusaamisel, et selle hetke seisuga laenusaajal viivist tasumata ei olnud. Sellele viitab ka 28.11.2014 kokkulepe. Tallinna Ringkonnakohtu 25.04.2017 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-10405, kus lahendati samast laenulepingust tulenevate nõuete olemasolu ja suuruse küsimust käendaja GG suhtes, leidis kohus, et käenduslepingust tuleneb selgelt, et sellega on tagatud vaid põhinõue 75 000 eurot.
26.Eelnevast tulenevalt ei ole ka õige hagejale tehtud etteheide, et ta ei tõendanud, et oleks pakkunud kostjale kohast täitmist ja et kostja oleks sellest selgesõnaliselt keeldunud. Kuna kostjale pakuti korduvalt 75 000 euro tasumist ja kostja sellest keeldus, sattus kostja vastuvõtuviivitusse. 26.04.2016 täitmise ettepanekule ei kaasnenud hüpoteegi kustutamise tingimust, vaid hüpoteek oleks jäänud tagama kõrvalnõudeid kuni sellekohase vaidluse lõppemiseni.
27.Hageja on endiselt seisukohal, et enne hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmist peab hüpoteegipidaja pöörduma kohtusse põhivõlgniku vastu. Kostja ei ole tõendanud väiteid põhivõlgniku OÜ GPG Finance suutmatusest täita kohustusi kostja ees. Sundtäitmine ei ole lubatud, kuna kostja ei aktsepteerinud kohustuse täitmist. Kohus viitas ka ise AÕS § 352 lõikele 1, mille kohta on Riigikohus selgitanud, et hüpoteegipidajal on õigus nõuda sundtäitmist TMS-is sätestatud korras üksnes juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta (lahend nr 3-2-1-114-14). Seega eelneb TMS § 2 lõike 1 punkti 19 rakendamisele AÕS § 352 lõikest 1 tulenev eeldus. Kuivõrd kostja ei ole nõudnud kohustuse täitmist põhivõlgnikult ega aktsepteerinud pakutud täitmist, ei ole sundtäitmine hageja vara suhtes lubatud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte kohaselt.
28.Isegi kui eeldada, et kostjal eksisteerivad kõrvalnõuded põhivõlgniku vastu, ei saaks sundtäidetava kõrvalnõude suurus olla suurem kui 75 000 eurot. Sundtäitmisel on põhinõue 75 000 eurot. Senine kohtupraktika on kõrvalnõuete suuruse osas lähtunud sellest, et sissenõudja ei rikastuks ülemäära, v.a juhul, kui ta tõendab, et tal tekkis suuremas osas kahju. Praegusel juhul kostja kahju tekkimist tõendanud ei ole (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-162-12, punkt 20). Kostja omandas 27.02.2015 nõude loovutamise lepingu lisa 1 punkti 1 kohaselt nõude OÜ GPG Finance vastu hinnaga 65 279 eurot. Seega ei saa lähtuda kõrvalnõuete mahu ülempiiri määramisel esialgsest põhivõlast 200 000 eurot, vaid põhinõudest 75 000 eurot.
29.Maakohtu otsus aegumise osas on vastuoluline. Kuigi kohus luges laenu tagastamise tähtajaks 11.06.2014, nõustus ta samas kostja arvestusega juba perioodi 16.02.201410.03.2014 osas summas 9200 eurot. Seega on kohus pidanud kostja nõuet sissenõutavaks nii alates 16.02.2014 kui alates 11.06.2014. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, kuidas saab nõude aegumistähtaeg olla 01.01.2018.
30.Tallinna Ringkonnakohus mõistis tsiviilasjas nr 2-15-10405 otsusega laenulepingust tulenevate nõuete olemasolu ja suuruse üle toimunud kostja ja käendaja vahelise menetluse tulemusena käendajalt välja laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse 75 000 eurot ning käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamise eest seadusjärgses määras viivise põhivõlgnevuselt (75 000 eurot) alates 02.06.2015 kuni põhinõude täitmiseni. Seega ei saa sundtäitmine hageja vastu summas 242 025 eurot olla põhjendatud ka seetõttu, et tulenevalt tsiviilasjas nr 2-15-10405 välja mõistetud summast saaks kostja selliselt oma laenulepingust tuleneva nõude rahuldada kattuvalt. Olukorras, kus võlausaldaja kasuks on juba jõustunud kohtuotsus asjas nr 2-15-10405 käendaja vastu, ei saaks tal olla samas ulatuses nõuet hüpoteegipidaja vastu, kuivõrd sellisel juhul rikastuks ta alusetult. Kui kohus peaks leidma, et hagi tuleb jätta rahuldamata, peab sundtäitmisele mineva summa määramisel arvesse võtma käendaja poolt tasutud summasid. Kostja esitas 06.06.2017 täitmisavalduse käendaja vastu, milles sissenõutav summa 86 448.86 eurot sisaldab 75 000 euro suurust põhikohustust. Hagejalt mh sama summa kattuvalt sissenõudmine tekitaks ületäitmise.
31.Kohus tühistas vääralt hagi tagamise abinõu ning jättis menetluskulud hageja kanda. Isegi hagi rahuldamata jätmisel oleks pidanud kohus jätma arvestamata kostja menetluskulud määruskaebuse koostamise eest Harju Maakohtu 31.08.2016 hagi tagamise määruse peale 5h ulatuses, kuna määruskaebus jäeti rahuldamata. Vastustaja seisukoht
32.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
33.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kohus ei tunnistanud vaidlusalust täitemenetlust lubamatuks viivisenõude sundtäitmise osas suuremas summas kui 148 000 eurot. Tühistatud osas rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Muus osas maakohtu otsuse tühistamiseks alused puuduvad. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Samuti jaotab kolleegium maa- ja apellatsioonikohtumenetlusega seotud poolte menetluskulud.
34.Kooskõlas asjas kogutud tõenditega ei ole apellandi arusaam laenulepingu lõppemise kohta 01.10.2013. Laenulepingu (t I kd lk 14-16) punktis 3.1 oli kokku lepitud, et leping lõpeb selle nõuetekohase täitmisega. Lepingu punktides 1.2.1 ja 1.3.1-1.3.2 oli lepitud kokku laenusumma tagastamise tähtaeg ja intresside tasumise kohustus ning tasumise kord, mille kohaselt tuli intress tasuda koos laenusumma lõpliku tagastamisega. Poolte vahel puudub vaidlus, et 15.08.2013 ülekantud laenusumma tagastas kolmas isik osadena, viimase osa tasus 01.10.2013. Täitemenetluses esitatud võlasumma kujunemise teatisega (t I kd lk 92-93) on tõendatud, et laenusaaja pidi kasutatud laenusummalt tasuma intressi 3266.67+3908.33=7175 eurot, kuid 02.10.2013 tasuti sellest vaid 750 eurot. Seega ei olnud 02.10.2013 seisuga, kui sõlmiti lepingu lisa 1 (t I kd lk 75), laenuleping kohase täitmisega lõppenud.
35.Tsiviilasja kogutud tõenditega ei ole kooskõlas apellandi seisukoht, et tõendatud ei ole enne nõude loovutamist sissenõutavaks muutunud viivise- ja intressinõuete üleminek uuele võlausaldajale. Maakohus tõlgendas kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lõikega 1 27.02.2015 lepingudokumenti ja sama kuupäeva teadet laenusaajale nõude loovutamise kohta (t I kd lk 25, 25-26). VÕS § 29 lõike 1 ja lõike 5 punkti 2 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest, arvestades mh tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud. 27.02.2015 lepingudokumendi punkti 1.1 esimesest lausest nähtub, et üle anti tervikuna nõue GPG Finance OÜ vastu, mis tekkis 15.08.2013 laenulepingust ja et lepingu sõlmimise hetkel oli põhivõla suuruseks 75 000 eurot, lisaks põhivõlale olid tasumata intressid. Sama lepingudokumendi punktist 4.2 selgub lepingupoolte tahe, et koos nõudega lähevad loovutuse saajale üle ka kõik nõudega seotud võimalikud kõrvalnõuded, sh õigus nõuda viivise või intressi tasumist. Loovutaja tahet anda üle nii põhi- kui kõrvalnõuded (viivis, intress) nähtub selgelt loovutaja 27.02.2015 teatise nõude loovutamise kohta laenusaajale esimesest lõigust –„..., mille alusel on A-Investments OÜ-le üle läinud ..., sh nii põhivõlgnevuse kui kõrvalnõuete (intresside, viivised jne) sissenõudmise osas.“ Teistsugusele tõlgendusele ei anna alust apellandi poolt viidatud 28.11.2014 sõlmitud lepingu lisa ega nõude loovutamise lepingu punkti 1.1 viimane lause (t I kd lk 22-23). Asjaolu, et nõude loovutamise lepingus ei fikseeritud kõrvalnõuete suurusi numbriliselt, ei anna alust asuda seisukohale, et kõrvalnõudeid ei loovutatudki. Sellist lepingupoolte tahet tõenditest ei nähtu. 28.11.2014 lisast nähtub, et selle eesmärgiks VÕS § 29 lõike 5 punkti 4 mõttes oli leppida kokku, et kõik hiljemalt 01.12.2014 teostatavad maksed arvestatakse põhikohustuse katteks, mistõttu on laenusaaja põhikohustuse suuruseks 75 000 eurot. Selliselt leppisid pooled tagasimaksete osas kokku teisiti kui laenulepingu punktis 1.4.3. 28.11.2014 lepingudokumendist ega muudest kogutud tõenditest ei saa teha järeldust, et selle dokumendi eesmärgiks oli kõrvalnõuete puudumise fikseerimine.
36.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et vaidlusaluse laenulepingu alusel tasumata laenusummaks on 75 000 eurot. Sama tuvastas Tallinna Ringkonnakohus 25.04.2017 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-10405, kus lahendati samast laenulepingust tulenevate nõuete suuruse küsimust käendaja GGi suhtes. Samas ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust sama jõustunud kohtulahendiga tuvastatud viivisenõude suurus, kuna kohtute infosüsteemist nähtuvalt leidis kohus, et käendusleping oli sõlmitud 11.03.2014 ja selles oli käendaja vastutus piiratud tagastamata laenusumma suurusega ning viivis arvestati vaid käenduskohustuse täitmisega viivitamise eest.
37.Seonduvalt sundtäidetava viivisenõude arvestusega nõustub kolleegium apellandiga osaliselt. Hagiavalduse punktis 2.2 esitas hageja sundtäidetava viivise vähendamise taotluse, paludes piirata seda põhivõlaga. Seega on tegemist viivise vähendamise taotlusega, milleks annab aluse VÕS § 113 lõige 8 ja mille teostamiseks on kohtupraktika kehtestanud olulise reegli – põhivõlast suurema viivisenõude põhjendatust (vastavas ulatuses kahju olemasolu) peab tõendama võlausaldaja (nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-162-12, punkt 20). Kolleegium on seisukohal, et maakohus eksis, kui leidis, et viivisnõude mõistliku suuruse arvestamisel tuleb põhivõlana käsitleda kogu viivise arvestamise perioodi jooksul 200 000 eurot. Samas ei saa nõustuda ka apellandiga, nagu ei saaks sundtäidetav viivisenõue ületada 75 000 eurot. Täitmisavaldusest nähtub, et osaliselt moodustab sissenõudja nõude viivis, mis kujunes 200 000 euro tagastamisega viivitamisest perioodidel 16.02.-10.03.2014 (laenu tagastamise tähtaeg lõppes 15.02.2014 (t I kd lk 77), kuid poolte kokkuleppel lepiti 11.03.2014 kokku uueks tähtajaks 11.06.2014 (t I kd lk 78)) ja 12.06.-04.11.2014. Sel perioodil kujunes vastavalt
lepingus kokkulepitud viivisemäärale 0,2% päevas viivise suuruseks 23+146 päeva eest kokku 9200+58 400=67 600 eurot, mis ei ületanud põhivõlga 200 000 eurot. 05.11.2014 tasuti laenulepingu täitmiseks 50 000 eurot, mille tulemusena vähendas võlausaldaja põhivõlga 150 000 euroni. Selle täitmisega viivitati 05.11.-06.11.2014, mille tulemusena kujunes viivis 2 päeva eest 600 eurot, mis ei ületanud põhivõlga 150 000 eurot. 07.11.2014 tasuti 10 000 eurot, mille tulemusena vähendas võlausaldaja põhivõlga 140 000 euroni. Selle täitmisega viivitati 07.11.-09.11.2014, mille tulemusena kujunes 3 päeva eest viivis 840 eurot, mis ei ületanud põhivõlga 140 000 eurot. 10.11.2014 tasuti 50 000 eurot, mille tulemusena vähendas võlausaldaja põhivõlga 90 000 euroni. Selle tasumisega viivitati 10.11-01.12.2014, mille tulemusena kujunes 22 päeva eest viivis 3960 eurot, mis ei ületanud põhivõlga 90 000 eurot. 02.12.2014 tasuti 25 000 eurot, mille võrra vähendas võlausaldaja põhivõlga 75 000 euroni, mis on senini tasumata. Seega täitmisavalduse esitamise seisuga 15.07.2016 oli 75 000 euro tagastamisega viivitatud 592 päeva ja viivise suuruseks 88 800 eurot, mis aga ületab põhivõla suuruse. Kuna kostja ei ole tõendanud endal sellise kahju olemasolu, mis annaks talle aluse nõuda viivise tasumist üle põhivõla, tuleb 75 000 euro suuruselt põhivõlalt nõutavat viivist vähendada põhivõla suuruseni. Seega on sissenõudja õigustatud nõudma vaidlusaluses täiteasjas viivist kogusuuruses 67 600+600+840+3960+75 000=148 000 eurot ning suuremas ulatuses viivise, sh lisanduva viivise, osas tuleb tunnistada sundtäitmine lubamatuks. Täidetava nõude suuruseks on seega põhivõlg 75 000 + intress 4935 eurot + viivis 148 000 eurot, kokku 227 935 eurot.
38.Hageja on apellatsioonimenetluses jätkuvalt seisukohal, et kostja võlausaldajana sattus vastuvõtuviivitusse, kui keeldus vastuvõtmast põhivõla täitmist. Hageja on seisukohal, et põhikohustuse täitmise vastuvõtmisest keeldumist tõendab poolte e-kirjavahetus 09.07.2015 ja 26.04.-03.05.2016 (t I kd lk 101, 102-103). Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei tõendanud hageja, et võlausaldajale oleks pakutud tegelikku kohustuse täitmist VÕS § 119 lõike 1 mõttes. Käesolevas asjas ei ole hageja toonud esile, et ta ei teadnud, kes on võlausaldajaks. Seega kuna tegemist on rahalise kohustusega, mille täitmine saaks olla heas usus tegutseva võlgniku puhul takistatud üldjuhul vaid siis, kui võlausaldaja õigustamatult ei võta talle tegelikult pakutud kohast täitmist vastu, pidi hageja tõendama, et ta ka tegelikult on täitmist pakkunud. Viidatud e-kirjavahetusest nähtub, et võlgnik tegi erinevaid ettepanekuid kompromissi sõlmimiseks. Samuti nähtub e-kirjavahetusest, et sisulist vaidlust ei olnud poolte vahel põhivõla 75 000 euro tasumise kohustuse üle, kuid ka selle osa täitmist võlgnik tegelikult ei pakkunud. Tegelikku täitmise pakkumist tõendaks nt rahalise kohustuse puhul pangaülekanne, mille vastuvõtmisest keeldumist tõendaks võlausaldaja poolne raha tagastamine.
39.Sarnaselt maakohtuga ei nõustu kolleegium, et enne hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmist peab hüpoteegipidaja pöörduma kohustuse täitmise nõudega põhivõlgniku vastu kohtusse. AÕS § 352 lõikest 1 tulenevalt on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist, kui tegemist on kehtiva hüpoteegiga, mis tagab olemasolevat sissenõutavaks muutunud nõuet, mida ei täideta. Konkreetse täitemenetluse puhul on kõik nimetatud eeldused täidetud, mh ei ole hageja tõendanud, et hüpoteegiga tagatud nõuet oleks keegi täitnud suuremas ulatuses, kui 15.07.2016 täitmisavalduses (t I kd lk 17-18) esile toodi.
40.Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohtu otsus on aegumise osas vastuoluline. Maakohus on asjakohaselt tuvastanud, et täiteavalduse esitamise seisuga ei olnud sundtäidetavad nõuded aegunud. Kolleegium möönab, et maakohus põhjendas oma
seisukohta kahel võimalikul moel ja aegumise vastuväite lahendamiseks oleks piisanud viitest TsÜS §-le 158, mille alusel saab asuda seisukohale, et intressi tasumisega veel 08.01.2016 on põhivõlgnik tunnustanud kogu nõuet. Samas ei toonud maakohtu poolne käsitlus kaasa ebaõige otsuse tegemist ega muul viisil menetlusosaliste õiguste rikkumist.
41.Iseenesest õige on apellandi seisukoht, et olukorras, kus võlausaldaja kasuks toimub täitemenetlus sama võlgnevuse täitmiseks käendaja suhtes, tuleb käendaja tasutud summasid arvestada hagejale kuuluva kinnisasja realiseerimiseks läbiviidavas täitemenetluses. Samas ei tõendanud hageja, et tema abikaasast käendaja oleks täitemenetluses laenulepingujärgset võlgnevust vähendanud. Vastustaja väidete kohaselt on käendajalt saadud alla 1000 euro, millega ei ole kaetud isegi mitte kohtutäituri tasu nõue.
42.Seoses hagi rahuldamata jäämisega tühistas maakohus otsuses hagi tagamise abinõu kooskõlas TsMS § 386 lõikega 4 ja § 442 lõikega 5. Kuigi ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja tunnistab alustatud täitemenetluse osaliselt lubamatuks, jääb jõusse maakohtu poolt hagi tagamise abinõu tühistamine. Peale käesoleva otsuse jõustumist tuleb alustatud täitemenetlusega edasi minna, kuigi viivisnõude osas vähendatud ulatuses. Selline otsustus on kooskõlas ka hagi tagamise 31.08.2016 määruse (t I kd lk 47-48) resolutsiooni punktiga 2, mille kohaselt peatas maakohus täitemenetluse kuni käesolevas tsiviilasjas kohtulahendi jõustumiseni.
43.Maakohtu otsuse osalisel tühistamisel tuleb uuesti jaotada menetluskulud. TsMS § 163 lõike 1 alusel võtab kolleegium menetluskulude jaotamisel arvesse, et hageja taotles täitemenetluse lubamatuks tunnistamist täies ulatuses, s.o hüpoteegisumma 260 000 euro ulatuses, kuid põhjendatud on lubamatus suuremas ulatuses kui 227 935 eurot. Seega rahuldab kolleegium hagi 12% ulatuses, mistõttu jäävad menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus 12% ulatuses kostja/vastustaja ja 88% ulatuses hageja/apellandi kanda.
44.Alternatiivselt on kaebuses vaidlustatud kostja nende menetluskulude jätmist hageja kanda, millised tekkisid seoses kostja lepingulise esindaja poolt maakohtu 31.08.2016 hagi tagamise määruse peale edasikaebamisega, kuna määruskaebus jäeti rahuldamata. Kolleegium kaebajaga ei nõustu. Apellant ei ole viidanud, milline TsMS-is sätestatud erinorm annaks kohtule aluse sellise otsustuse tegemiseks. Hagi tagamise abinõu rakendas maakohus hageja taotlusel ning kostja kasutas talle TsMS § 390 lõikes 1 antud seaduslikku edasikaebeõigust. Seega ei näe kolleegium alust jaotada 31.08.2016 määruse vaidlustamisega seotud kostja menetluskulud erinevalt muudest jaotatavatest kuludest.
45.Kuna maakohus ei määranud kindlaks kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahalist suurust, ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab kindlaks maakohus peale käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 172 lõikes 2 sätestatud korras.
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.