Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Egon Konsand
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. oktoober 2006 Tartu
Tsiviilasja number
2-05-10920
Tsiviilasi
S.G. hagi K.M. ja T.L. vastu 40 000 krooni nõudes.
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 18.04.2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S.G. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja) – S.G. Vastustajad (kostja) T.L.
esindajad
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Maakohtu 18. aprilli 2005. a otsus muutmata.
Tartu
Apellandi kohtukulud jätta tema enda kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED Edasikaebamise kord
S.G. esitas Tartu Maakohtule hagi K.M. ja T.L. vastu 40 000 krooni nõudes. Hagiavalduse kohaselt teatas kostja T.L. hagejale 1999. a. kevadel, et tal on avanenud võimalus soodsatel tingimustel metsakinnistu omandamise tehingus osalemiseks. Tehingu pidi ette valmistama kostja K.M. ning korraldama kõik sellega seotu. Kostja T.L. vajas tehingus osalemiseks täiendavat finantseerimist ja tegi seetõttu hagejale ettepaneku laenata talle 40 000 krooni. Nimetatud summa palus T.L. üle kanda K.M. arvelduskontole. 03.03.1999 teostaski hageja oma arvelduskontolt ülekande K.M. kontole. Hagejale teadmata asjaoludel kinnisvaratehing ebaõnnestus ning käesoleva ajani ei ole ei T.L. ega K.M. hagejale 40 000 krooni tagastanud. Ühtegi kirjalikku dokumenti T.L. laenu andmise kohta vormistatud ei ole. Kostja K.M. vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt eksisteeris hageja ja T.L. vahel laenusuhe. Seega peaks kostjaks olema ainult T. L. Hagiavaldusest tulenevalt pidi K.M. 40 000 krooni andma T. L, mida ta ka tegi ning K.M. ei ole selle summa tagastamiskohustust hagejale. Kostja T.L. hagi ei tunnistanud, väites, et tema pole hagejaga ühtegi laenulepingut sõlminud ja pole talle ka midagi võlgu, vaid hageja täitis K.M. raha üle kandes hoopis T.L. ees olevat oma laenu tagasimakse kohustust.
Tartu Maakohus jättis 18. aprilli 2006 otsusega S.G. hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt leidis tõendamist, et vastavalt kokkuleppele raha üleandmisega T.L. on K.M. täitnud oma kohustuse hageja ees. Hageja tahe oli, et kostja K.M. annaks hageja poolt tema pangakontole kantud raha T. L, mida K.M. tegigi. Seega puuduvad tõendid, et K.M. alusetult hageja poolt üle kantud 40 000 krooni omandas. Samuti ei ole põhjendatud hagi kostja T.L. vastu, kuna nõue on aegunud ja nõue pole ka tõendatud. Hagiavalduse kohaselt laenas hageja T.L. 40 000 krooni, kuid laenulepingut kirjalikult ei vormistatud. T.L. väitis hoopis, et hageja maksis tagasi kunagi T. L saadud raha. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 2 kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust ning sama seaduse § 11 järgi kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, enne 01.07.2002 kehtinud seadust. Seega kuuluvad käesoleval juhul kohaldamisele tsiviilkoodeksi (TsK) sätted. TsK § 273 järgi pidi laenuleping üle 50 rubla (viis krooni) olema sõlmitud kirjalikus vormis. Seega puuduvad usaldusväärsed tõendid hageja poolt T.L. 40 000 krooni laenamise kohta. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja ei ole esitanud tõendeid talle väidetavat kahju põhjustanud kostjate õigusvastase teo olemasolu kohta. Seega tuleb S.G. hagi K.M. ja T.L. vastu 40 000 krooni nõudes rahuldamata jätta. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1, 2 kohaselt kohaldatakse TsÜS ning võlaõigusseaduse (VÕS) aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Kui TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS või VÕS sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. TsÜS (2002.a.) §-de150 lg 1 ja 151 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude ja
alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat vastavalt ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama; ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teda saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hagejal oli suuline kokkulepe T. L, et viimane maksab raha paari kuu jooksul tagasi. Seega oli hageja teadlik nõude olemasolust kostja T.L. vastu juba mais 1999. a ning nõue T.L. vastu tuli esitada hiljemalt 01.07.2005. Hageja esitas aga nõude T.L. vastu alles 08.09.2005. Seega tuleb hagi T.L. vastu nõude aegumise tõttu rahuldamata jätta. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kostjale kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast. Kuna hagi jäeti rahuldamata, tuleb kostjale osutatud õigusabi eest hagejalt välja mõista 2000 krooni K.M. kasuks.
S.G. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega mõista T. L apellandi kasuks välja alusetult omandatud 40 000 krooni ja jätta kõik kohtukulud T.L. kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on ekslik seisukoht, et nõue T.L. vastu on aegunud. TsÜS § 151 lg 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Apellant ei olnud 1999. aasta mais teadlik nõude olemasolust T.L. vastu. T.L. on K.M. t 40 000 krooni saamist korduvalt eitanud. Seega ei teadnud apellant enne hagi esitamist K.M. vastu, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue T.L. vastu. Seetõttu algas nõude aegumistähtaeg T.L. vastu suunatud nõude osas alles K.M. poolt T.L. kirja apellandile kättetoimetamisest. Samuti on jäetud tähelepanuta TsÜS §-s 160 lg 1 sätestatu, mille kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Apellant esitas hagi oma nõude rahuldamiseks 27.06.2005. Seetõttu peatus nõude aegumine ka T.L. vastu suunatud nõude osas, kuna aegumise peatumine ei ole seotud hagi esitamisega õige kostja vastu. TsÜS §-st 160 lg 1 tuleneb, et aegumise peatumiseks piisab sellest, kui õigustatud isik esitab kohtule hagi, sooviga oma nõude esitamiseks. Seega ei ole nõue T.L. vastu aegunud. Samuti ei ole hagi T.L. vastu tõendamata. Kuna leidis tuvastamist, et T.L. sai kätte apellandi poolt K.M. kontole kantud 40 000 krooni, on tõendatud, et esinevad kõik asjaolud, mis on nõutavad alusetult omandatud vara tagastamise kohustuse tekkimiseks vastavalt TsK §-le 477 lg
T.L. oma kirjalikus vastuses ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud seisukohtadega ning leiab, et maakohtu otsus tuleks jätta muutmata.
Vastavalt TsMS § 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna käesoleval juhul on apellatsioonkaebus esitatud maakohtu otsuse selle osa peale, millega jäeti rahuldamata S.G. hagi T.L. vastu, siis kontrollib ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 651 lg
1 vaidlustatud otsuse õigsust vaid selles osas. Otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus jättis rahuldamata hagi K.M. vastu. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud maakohtu otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ka hagi rahuldamata jätmises T.L. vastu aegumise tõttu, siis järgib ringkonnakohus vastavalt TsMS §-le 654 lg 6 esimese astme kohtu vastavaid põhjendusi ega pea vajalikuks neid oma otsuses täies mahus korrata. Ebaõige on apellandi seisukoht, et alusetust rikastumisest tulenev hageja nõue kostja T.L. vastu ei ole aegunud, kuivõrd hageja ei olnud enne kostja K.M. kirjaliku vastuse saamist kohtumenetluses teadlik K.M. poolt hagejalt saadud raha T.L. üleandmisest. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 9 lg 2, kui TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS või VÕS sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teda saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Käesoleval juhul nähtub hagiavaldusest ja hageja enda seletustest esimese astme kohtus, et K.M. kandis ta raha üle T.L. palvel ja nimetatud summa pidi tagasi maksma T.L. raha ülekandmisest kahe kuu jooksul, s.o mais 1999. a. Ka on hageja asja läbivaatamisel kinnitanud seda, et tal polnud enne hagi esitamist K. M mingit kontakti, kuigi talle olid teada K.M. kontaktandmed. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus apellant ei olnud sõlminud T. L kirjalikku laenulepingut ning pidi sellest tulenevalt olema teadlik laenukohustuse olemasolu tõendamisraskusest ning hiljemalt 1999. a juunikuu seisuga sai ka teada T.L. kavatsusest raha mitte tagastada, pidi apellant hiljemalt viimatinimetatud ajast (juuni 1999) saama TsÜS § 151 lg 1 mõttes teada sellest, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue kõrvuti K. M ka T.L. vastu. Asjaolud, et hageja oli raha kandnud K.M. arvele ning polnud kuni hagi esitamiseni teadlik K.M. poolt saadud raha T.L. üleandmisest ning et T.L. oli algselt eitanud K.M. t raha saamist, ei anna alust väita, et hageja pidi teada saama T.L. vastu alusetu rikastumise nõude olemasolust alles kohtumenetluses, sest hagejal oli hagi aegumistähtaja jooksul võimalik välja selgitada K.M. kaudu viimasele üleantud rahasumma edasise saatusega seonduvad asjaolud ja ka arvestades T.L. poolt 1999 mais raha mittetagastamist eeldada T.L. alusetut rikastumist arvates sellest ajast. Kuna hageja pööras nõude kostja T.L. vastu alles 08.09.2005, s.o pärast hagi aegumistähtaja möödumist, siis on maakohus õigesti jätnud hagi T.L. vastu rahuldamata sel põhjusel. Põhjendatud ei ole ka apellandi see väide, et maakohus on jätnud ebaõigesti tähelepanuta ja kohaldamata TsÜS §-s 160 lg 1 sätestatu, mille kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on muuhulgas see, et hagi esitatakse õige kostja vastu. Kuna käesoleval juhul esitas hageja aegumise tähtaja piires hagi üksnes K. M, kelle vastu hagejal ei olnud alusetu rikastumuse nõuet, vastu, siis ei peatanud nimetatud hagi esitamine aegumise kulgu hagejal T.L. vastu oleva nõude osas ning 01.07.2005 seisuga oli hageja nõue T.L. vastu aegunud. Ringkonnakohus leiab, et iseenesest on õige apellandi see väide, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud hagejal T.L. vastu TsK § 477 lg 1 tuleneva nõude puudumise. Asjas on menetlusosaliste seletustega tõendatud, et T.L. sai kätte apellandi poolt K.M. kontole kantud 40 000 krooni, samas ei ole tõendatud, et T.L. sai nimetatud rahasumma mingist lepingust tulenevalt - tõendatud ei ole nimetatud summa hageja poolt T.L. laenuna andmine ega ka kostja poolt väidetud laenu tagasimaksena saamine. Nimetatud asjaoludel on T. L formaalselt tekkinud TsK §-st 477 lg 1 tulenev kohustus välja anda hagejale alusetult saadu. Maakohtu
nimetatud järelduse ebaõigsus ei ole maakohut viinud asja ebaõigele lahendamisele, sest maakohus on õigesti jätnud hagi T.L. vastu rahuldamata aegumise motiivil. Põhjendatud ei ole ka apellandi see väide, et maakohus on ebaõigesti temalt välja mõistnud K.M. õigusabikulud. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1, mis sätestas, et poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest, ei näe ette, et kohus saaks panna ühe kostja kulud teise kostja kanda. Kuna TsMS-st tulenevalt valib hageja, kelle vastu ta oma nõude pöörab, ning käesoleval juhul pööras hageja algselt oma nõude ebaõige isiku - K.M. – vastu, siis on hageja ka kohustatud TsMS § 61 lg 1 alusel hüvitama sellega K.M. põhjustatud kohtukulud. Hageja saanuks K.M. kohtukulude põhjustamist vältida, kui ta oleks hagi esitamisele eelnevalt selgitanud välja K.M. seisukohad esitatava nõude põhjendatuse osas.
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Egon Konsand
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.