Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
9. oktoober 2006 Tartu
Tsiviilasja number
2-05-15729
Tsiviilasi
J.P. hagi H.R. vastu tehingute tühiseks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 28. aprilli 2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
H.R. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
19. september 2006
Menetlusosalised ja nende
Apellant-kostja: H.R.
esindajad
Vastustaja-hageja: J.P. , esindaja adv Marge Tamme
Edasikaebamise kord
Kolmas isik: K.J. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Muuta Tartu Maakohtu 28. aprilli 2006 otsuse põhjendusi ja resolutsiooni. Rahuldada J.P. hagi H.R. vastu ja tunnistada A.L. poolt
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
Otsuse kohaselt oli A.L. kui testaator testamendi tegemise ajal 25.07.1996 ja varasemat testamenti tühistava avalduse tegemise ajal 08.05.1996 teovõimetu ja seetõttu olid tema poolt tehtud tehingud tühised. Tunnistajate ütlustest, kirjalikest tõenditest ja eksperdiarvamusest järeldub, et 1996. aastal oli A.L. võime oma tegude tähendusest aru saada ja oma käitumist juhtida mõjutatud temal esinenud haiguslikest seisunditest – mäluhäiretest, meeleoluhäiretest, paranoilisusest ja intellektihäiretest. TsÜS sätestab nii kehtivas kui ka varasemas redaktsioonis ühetaoliselt teovõimetust ja selle tagajärgi: isikute, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, (teovõimetuks tunnistatud või piiratud teovõimega isiku) poolt tehtud tehingud on tühised ja ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. Tühised tehingud on kehtetud algusest peale. Hindamaks A.L. võimet teha tehinguid, s.o 08.05.1996 avaldust ja 25.07.1996 testamenti, uuris kohus lisaks tunnistajate ütlustele ka eksperdiarvamust. Ekspert Ilmar Laasi poolt koostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi kohaselt ei olnud 1996. aastal A.-P. L vaimuhaigust ega nõrgamõistuslikkust. Ta põdes kõrgvererõhutõbe ja ajuveresoonte lubjastumist, mis avaldusid temal mäluhäiretena, meeleoluhäiretena, paranoilisusena ja intellektihäiretena. A.L. ei saanud 1996. aastal aru oma tegude tähendusest ega suutnud oma käitumist juhtida. Mäluhäired on märgatavad alates 1983. aastast, seisund halvenes pärast mehe surma 1986. aastal ja eriti 1995. aastal. Ekspert on uurinud TÜ Kliinikumi psühhiaatriakliiniku ambulatoorset kaarti A.L. kohta, millesse on psühhiaater märkinud 2001. aastal A.L. diagnoosi nõdrameelsus. Nõdrameelsus on inimesel, kellel on varem olnud normaalne intellekt, kannatab mälu, arusaamisvõime, otsustusvõime, see väljendub hajameelsuses, analüüsivõime puudumises, intellekt tervikuna langeb allapoole mingit taset. Eriti vanainimestel on see seisund progresseeruv. Meeleoluhäirega isik reageerib välistele sündmustele üleliia tugevalt. Teovõimetu inimene ei suuda otsust vastu võtta või on otsus mõjutatud haiguslikest mõtetest, nagu antud juhul. Tunnistajate ütlustest nähtub, et A.L. igapäevane käitumine ja otsustused olid otseses sõltuvuses tema haiguslikust hetkemeeleolust ja enesetundest. Tunnistajate ütlused ei kinnita A.L. jaoks uuritaval perioodil püsivate ja oluliste väärtuste olemasolu. A.L. on erinevatele tavaolukordadele ja igapäevasündmustele aastate jooksul reageerinud liialdatult tugevalt – forsseeritud nõuetega oma lähedastele, ebaadekvaatselt positiivsete või negatiivsete emotsioonidega, hiljem mäletamata oma käitumist, emotsioone ja tegevusi. Tunnistaja H. R ütlustest nähtub, et A.-P. L tundus olla võimatu oma senises kodus maal. A.-P. L tundus võimatu olla ka oma kodus linnas (tunnistaja Ü.K., tunnistaja M.L.). A.L. lähedased ja temaga igapäevaselt suhtlevad inimesed olid aastate jooksul sellise käitumisega harjunud ja kohandanud oma tegevused sellele - näiteks ei jäetud teda üksi, talle kutsuti järelevaataja (tunnistaja V.K.). Eksperdi arvamus seletab A.L. käitumise iseärasusi - need olid tingitud haiguslikest seisunditest, mis progresseerusid ja süvenesid ja takistasid tal oma tegude tähendusest aru saamist ja oma käitumise juhtimist.
2) ei olnud A.L. testamendi tegemise ajal teovõimetu, kuna teovõimetuks tunnistamise kohtuotsus puudub. Samuti puuduvad dokumendid, mis tõendaks A.L. nõrgamõistuslikkust või vaimuhaigust; 3) on jäetud paljud tähtsad asjaolud analüüsimata. Samuti ei juhtinud kohus tähelepanu sellele, et ka kostjal oleks vaja esitada enda poolseid tõendeid, mis tõendaksid testamendi tegija A.L. tegelikku tervislikku seisundit testamendi tegemise perioodil. Antud juhul on testamendi teinud isiku otsustus- ja teovõime määratud hageja tunnistajate vastuoluliste tunnistuste põhjal; 4) ei olnud hageja poolt esitatud kohtuekspert I. Laas erapooletu ja on avaldanud vastukäivaid arvamusi. I. Laas on väitnud, et 1996. aastal ei olnud A.-P. L vaimuhaigust ega nõrgamõistuslikkust. Seega oli A.L. testamendi tegemise ajal täiesti teovõimeline. Seda tunnistas ka kohtuistungil testamendi koostanud notar K. Lillo. Jääb arusaamatuks, kuidas mõjutavad 2001. aastal ilmnenud väidetavad haigusnähud 25.07.1996 A.L. poolt kostja kasuks tehtud testamendi tegemist. Nimetatud vasturääkivuste kõrvaldamiseks tuleks läbi viia kordusekspertiis; 5) on otsusesse ekslikult märgitud otsuse kuupäevaks 28.04.2005.
vaidlustatud maakohtu otsuse põhjendusi. Kohtuotsuse tühistamiseks puudub aga alus, kuna esinevad TsÜS (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioon) §-des 15 ja 79 sätestatud alused. Asja materjalidest nähtub, et A.L. suri 30.06.2003. Kuivõrd huvitatud isik võib nõuda testamendi kehtetuks tunnistamist üksnes pärast testaatori surma ning hagi on kohtusse esitatud 15.06.2005, siis on tegemist tähtaegselt esitatud hagiga. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Iseenesest õige on apellandi väide, et A.L. poolt 25.07.1996 tehtud testament vastas TsK § 545 nõuetele, st testament oli tehtud kirjalikus vormis ja notariaalselt tõestatud. Samas on nimetatud testament tunnistatud kehtetuks seoses puudustega testaatori tahtes (otsusevõimetus), mitte seoses vorminõuete mittejärgimisega. Ebaõige on apellandi väide, et kohus ei juhtinud tema tähelepanu vajadusele esitada omapoolseid tõendeid. Asja kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamise määrusega on kohus teinud kostjale ettepaneku esitada hagile võimalikud vastuväited ning tõendid, millega ta soovib vastuväiteid tõendada. Nähtuvalt vastusest maakohtule (t.l 19-21) on apellant soovinud E. R tunnistajana ülekuulamist. Maakohus apellandi vastava taotluse rahuldanud ning E. R on kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud (t.l 83-85). 28.11.2005 toimunud kohtuistungil on apellant taotlenud K. Lillo tunnistajana ülekuulamist. Maakohus on ka apellandi selle taotluse rahuldanud ning K. Lillo tunnistajana üle kuulanud (t.l 75-76). Apellandi taotlusel on kohus nõudnud asja materjalide juurde A.L. arstliku ekspertiisi toimiku (t.l 64-65). 17.04.2006 toimunud kohtuistungil on apellant kinnitanud, et tal ei ole täiendavaid taotlusi ja ettepanekuid asja edasise jätkamise kohta ning tõendite uurimise võib lõpetada. Eeltoodu kinnitab, et apellandile oli tagatud võimalus esitada omapoolsed tõendeid ning maakohus andis otsuse tegemisel hinnangu kõikidele tõenditele (sh apellandi poolt esitatud tõenditele). Põhjendatud ei ole apellandi väide, et ekspert I. Laas on olnud erapoolik ning avaldanud vastukäivaid arvamusi. Apellant on nõustunud hageja taotlusega ekspertiisi määramiseks ning kinnitanud, et eksperdi isiku kohta ei ole tal midagi öelda (t.l 49). Apellant on tutvunud eksperdiarvamusega ning ekspert on vastanud tema esitatud küsimustele. Eksperdiarvamusest ja maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et ekspert oleks andnud vastukäivaid arvamusi. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et apellant oleks avaldanud kahtlust eksperdi erapoolikuses ning nõudnud täiendava või kordusekspertiisi määramist. Ainuüksi mittenõustumine kohtuotsusega ei tähenda seda, et ekspert oleks olnud erapoolik ning tema arvamusega ei saaks arvestada. Asjaolu, et eksperdiarvamuse kohaselt A.-P. L ei olnud 1996. aastal vaimuhaigust ega nõrgamõistuslikkust, kuid samal ajal ta ei saanud aru oma tegude tähendusest ega suutnud oma käitumist juhtida, ei tähenda vastuolu eksperdiarvamuses. TsMS § 304 lg 1 kohaselt eksperdiarvamuse ebaselguse, vasturääkivuse või puudulikkuse korral, mida ei ole võimalik kõrvaldada täiendavate küsimustega, on kohtul õigus määrata kordusekspertiis. Kuivõrd eksperdiarvamuses puuduvad ebaselgused ja vasturääkivused ning ekspert on vastanud kõikidele küsimustele, siis ei ole põhjendatud apellandi taotlus kordusekspertiisi määramiseks. Kuigi kohtuotsuse kuupäevaks on ekslikult märgitud 28.04.2005, ei ole see asjaolu kohtuotsuse tühistamise aluseks, kuna tegemist on ilmselge kirjaveaga ning apellatsioonkaebusest nähtuvalt on ka apellant aru saanud, et õige kohtuotsuse kuupäev on 28.04.2006. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellandi menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja menetluskulud apellatsiooniastmes (õigusabikulud 1770 krooni) on põhjendatud ja vajalikud ning need tuleb apellandilt välja mõista.
Andra Pärsimägi
Egon Konsand
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.