Asjaõigus › Omandiasjad

2-16-17872

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsust võib vaidlustada apellatsiooni korras, esitades apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant ei taotle kaebuse lahendamist istungil, võib ringkonnakohus lahendada apellatsiooni kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt kinkis RT hagejale 22.12.2013 minitaksilaadse emase koera, kelle nimeks sai Zella. Koeral käisid Häädemeestel järel hageja, kostja, hageja isa ja hageja isa elukaaslane. Koera hind oli 70 eurot ning hinna tasus kostja. 09.12.2015 viis hageja koera seoses püsiva ja koera pidamiseks sobiva elukoha puudumisega R T ema IT`u juurde hoiule. Hageja ja kostja leppisid suuliselt kokku, et koer jääb kostja valdusesse seni, kuni hageja leiab endale sobiva ja püsiva elukoha. Hageja ja kostja suhtlesid koera käekäiku puudutavatel teemadel tihti ning kogu aeg olid osapooled teadlikud, et koera omandiõigus kuulub hagejale. Muid kokkuleppeid pooled omavahel ei sõlminud. 22.08.2016 avaldas hageja soovi koerale järele tulla, kuid kostja keeldus koera andmast, esitamata selle kohta mistahes põhjendusi. Alates sellest hetkest on koer kostja valduses vastupidiselt hageja tahtele ja seega ebaseaduslikult. Hagejale teadaolevalt on kostja lasknud paigaldada koerale mikrokiibi ning registreeris koera registris enda nimele, kuid see ei tähenda, et kostja oleks nende toimingutega saavutanud omandiõiguse koera suhtes. Hageja on ka hiljem korduvalt pöördunud kostja ja tema sugulaste poole saada teada põhjust, miks koera ei tagastata, kuid tulemusteta. Hageja tugineb nõude esitamisel asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg-le 1, § 80 lg-tele 1 ja 2 ning §-le 32 leides, et temal kui koera omanikul on nõudeõigus kostja vastu, kes õigusliku aluseta tema koera valdab. AÕS § 80 alusel palub hageja tunnustada hageja omandiõigust koer Zellale ning mõista koer kostja ebaseaduslikust valdusest välja hageja valdusesse.

2-16-17872

Kostja vastuväited Kostja leiab, et hageja nõue alusetu, kuna tema poeg RT ei ole koera hagejale kinkinud nagu on hageja hagiavalduses väitnud. Kostja pojal RT`ul oli hagejaga suhe ning koos hakati koera pidama, kuid tänaseks on kostja poja suhe hagejaga lõppenud ning koeraga tegeleb kostja. Koer on viibinud hageja juures lühikeste perioodidega, samas kostja ja tema ema MT`u juures on koer elanud tunduvalt kauem. Koera kodu on kostja juures, kuna koera ostis ja koera eest tasus kostja poeg RT. Koera eest on hoolitsenud kostja koos oma ema MT`uga ning koer on seal väga hästi kohanenud ja harjunud nii kodu kui pererahvaga. Kostja ei eita, et koer tundis hagejat ning viibis aeg-ajalt koos hagejaga. Sellest tulenevalt igatses koer tõepoolest alguses hagejat, kuid hageja tegeles koeraga vaid siis, kui hagejal oli selleks aega. Koer ei ole kiibistatud hageja teadmata, kuna hagejale helistas kostja ema korduvalt ning teavitas koera kiibistamisest. Kostja on oma vastuväidetes viidanud koera ülalpidamiskuludele, kuid vastuhagi ta esitanud ei ole. Kohtu seisukoht ja põhjendused

2-16-17872

2-16-17872

Kuigi kostja on leidnud, et hageja poolt kompromissi mittesõlmimise tõttu tuleks jätta kummagi poole kulud poole enda kanda, kohaldub antud juhul TsMS § 162 lg 1, mis sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 määrab asja menetlev kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja on esitanud kohtule taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks tähtaegselt ning menetluskulude nimekiri on piisavalt detailne, et koos toimikus sisalduvate materjalidega hinnata hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Avalduse ja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv ja lepingulise esindaja kulud. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on riigilõiv kohtukulu. Vastavalt TsMS § 144 p-le 1 on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate kulud. Menetlusosalise esindaja kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, võib olla eelkõige õigusteenuse osutamise tasu. Kohtutoimikust nähtub, et antud tsiviilasjas on hagejale osutatud õigusabi hinnaga 50 eurot tund, ilma km-ta. TsMS § 175 lg-te 1 ja 11 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad TsMS § 175 lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Samas on Riigikohus 26.06.2014 määrusega nr 3-2-1-153-13 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ning kehtetuks nii TsMS § 175 lg 4 kui Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“. Kohus andis kostjale tähtaja vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks seitsme päeva jooksul arvates menetluskulude nimekirja kättetoimetamisest. Kostja ei ole nõustunud hageja menetluskulude tasumisega, viidates omapoolsele kompromissiettepanekule, millega hageja ei nõustunud. Samas ei ole kostja hageja menetluskulude suurusele ega selle ajalisele mahule vastu vaielnud. Tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt on menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks menetlusosalise esindaja kulude põhjendatus ja vajalikkus. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamise eesmärgiks on vastaspoole kaitsmine põhjendamatute ja ülemääraste kulude hüvitamise eest. Hageja on kandnud lepingulise esindaja kulusid kokku summas 450 eurot. Toimiku materjalidest nähtuvalt on menetluskulude nimekirjas esitatud õigusabitoimingud ka reaalselt teostatud. TsMS § 176 lõike 5 kohaselt tuleb menetlusosalisel kinnitada, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses

2-16-17872

kohtumenetlusega. Hageja esindaja on 22.03.2017 menetluskulude nimekirja esitades vastava kinnituse andnud (84-85). Kohus, tutvunud hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, selle lisade ja kohtutoimiku materjalidega, leiab, et õigusabikulud taotletud suuruses on põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu on kokku summas 525 eurot, millest lepingulise esindaja tasu on 450 eurot ning riigilõiv 75 eurot. Hageja menetluskulust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 100%. Hageja on taotlenud, tuginedes TsMS § 177 lg-le 4, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.