L.I hagi U.Pi vastu eluruumile õiguse tunnustamiseks ja kahju hüvitamiseks ning kostja vastuhagi kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.02.2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
L.I apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja L.I, tema esindaja adv Ellinora Mänd, kostja U.P, tema esindaja Indrek Sirk, kolmas isik I. S
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 20.02.2006 otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates.
Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.01.10.2002 esitatud hagi ja 01.11.2002 esitatud hagiavalduse täpsustamise avalduse kohaselt palus hageja tunnustada tema õigust eluruumile x (endine nr x) ning mõista kostjalt U.Pilt välja kahju hüvitamiseks 30 000 krooni, s.h 26 244 krooni materiaalse kahju ja 3756 krooni moraalse kahju hüvitamiseks. Hageja elas nimetatud eluruumis alates 1982. aastast. 21.06.2002 sõitis hageja Venemaale, tagasi tuli ta sealt 27.08.2002. Tema äraolekul – 17.07.2002 - toimus eluruumis põleng ning korter suleti uue uksega, mistõttu ei pääsenud hageja Venemaalt naastes korterisse. 01.09.2002 nägi hageja, et maja ees seisvasse konteinerisse olid loobitud tema asjad. 02.09.2002 esitas hageja avalduse politseisse. Hageja pidas kostja tegevust seadusevastaseks: kostjal ei olnud õigust üürilepingut lõpetada ega takistada hagejat eluruumi kasutamast ja tema asju korterist eemaldada. Kostja vastuväited ning vastuhagi põhjendus
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. 17.07.2002 toimus vaidlusaluses korteris tulekahju,
mille tulemusel põlesid ära korteri aknad ja uks, kahest toast üks oli täielikult söestunud, teine tugevasti kahjustatud. Tulekahju avastas kostja vend M. P, kes kutsus ka tuletõrje (kostja ei viibinud sel ajal Eestis). Lisaks korterile oli tahmunud maja kolmas korrus ning terves majas oli tekkinud tugev spetsiifiline kõrbelõhn. Veekahjustusi olid saanud ka alumise korruse korterid. Koos hagejaga elas korteris J. B, kes viibis korteris ka tulekahju puhkemise ajal. Vastavalt kokkuleppele viis nimetatud isik 21.08.2002 korterist ära kõik säilinud esemed ning kirjutas hageja esindajana alla vara üleandmis-vastuvõtmisaktile, milles kinnitas üürilepingu lõppemist (hageja viibis sel ajal Venemaal). Kuna korter oli põlengu tagajärjel muutnud kasutamiskõlbmatuks ning hagejaga ei olnud võimalik ühendust saada, asus kostja korterit korrastama: septembris 2002 paigaldas ta korterile raudukse ning tellis konteineri, eemaldamaks eluruumist prahi ja sinna jäänud väärtusetuks muutunud esemed. Septembri keskel 2002 pöördus kostja poole hageja, kes süüdistas teda oma vara hävitamises. Kottidesse paigutatud esemeid ta ära ei viinud.
3.Kostja esitas vastuhagi, milles palus tunnistada hageja korteri kasutamise õiguse kaotanuks ning välja mõista põlenguga tekitatud kahju, täpsustatud nõude kohaselt 60 456 krooni. Tulekahju tõenäoliseks põhjuseks oli tulega hooletu ümberkäimine hagejaga koos elanud J. B poolt. Kostja väitel tegi ta kulutusi nii korteri korrastamiseks ja remondiks kui hageja võlgnevuse tasumiseks ning kandis kahju korteri väärtuse alanemise tõttu. Hageja seisukoht
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Korteri remondiks tehtud kulutused on oluliselt suuremad sellest, millise maksumusega olid korteri eelmised aknad ja uks (üle 20 aasta vanad), pealegi ei vajanud üks aken vahetamist. Korteri tühjendamiseks tehtud kulutused on tõendamata. Pealegi puudus hagejal endal võimalus korterit korrastada, sest viibis sel ajal väljaspool Eestit. Korterimaksete võlgnevus 01.08.2002 seisuga moodustas 2174, 05 krooni, millele lisandus augustikuu arve 406, 85 krooni, kuid kostja nõuab vastavate kulutuste hüvitamist summas 2984 krooni (alates augusti keskpaigast ei saanud kostja korterit kasutada). 30 000 kroonist nõuet korteri väärtuse alanemise eest pidas hageja põhjendamatuks. Üürilepingu ülesütlemine ei toimunud võlaõigusseaduses sätestatud korda järgides. Kostjal ei olnud alust üürilepingut üles öelda J. B, sest viimane elas korteris hageja hoolealusena, omamata õigust hagejat esindada. Menetluse edasine käik
5.07.11.2002 võõrandas kostja vaidlusaluse eluruumi J. M. 04.07.2003 määrusega kaasas kohus protsessi kolmanda isikuna kostja poolel uue omaniku J. M. 23.08.2004 võõrandas J. M korteri I.S. 01.02.2005 määrusega kõrvaldas kohus protsessist kolmanda isiku J. M ja kaasas kolmanda isikuna kostja poolel I. S. Viimane selgitas, et kasutab korterit elamiseks heauskse omanikuna ning palus arutada asja tema osavõtuta. Maakohtu otsuse põhjendused
6.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ning rahuldas osaliselt vastuhagi, mõistes hagejalt välja 2580, 90 krooni (kostja tasutud korterimaksete võlgnevuse). Kohus tuvastas, et põlengu hetkel kehtis poolte vahel eluruumi üürileping tähtajaga 20.05.2003 ning kuni kostja poolt korteri võõrandamiseni 07.11.2002 ei olnud üürilepingut kehtivalt üles öeldud. Kuna kostja ei olnud üürilepingut kehtivalt üles öelnud, siis jättis kohus rahuldamata ka kostja nõude tunnistada hageja korteri kasutamisõiguse kaotanuks alates 17.07.2002 või 21.08.2002. Kohus ei pidanud võimalikuks hinnata J. B poolt allakirjutatud akti üürilepingu lõpetamise kokkuleppena. Kohus leidis, et kostja süü hagejale kahju tekitamises ja kahju ise ei ole tõendatud. Kostja ei ole süüdi tulekahju põhjustamises. Menetluse käigus leidis tõendamist,
et hageja käis korteris ja nägi (ka pildistas) sealt väljaviidud (konteinerisse ja koridori paigutatud) asju, kuid nende vastu huvi ei tundnud. Kohus tegi sellest järelduse, et need asjad ei kujutanud hageja jaoks enam mingit väärtust (nimetades neid ekslikult kasutuskõlbmatute asemel kasutuskõlblikeks). Samale seisukohale jõudis kohus ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas: hageja ei ole nimetanud ega tõendanud, millise õigusvastase käitumisega on kostja talle mittevaralist kahju põhjustanud. Korteris elamise võimatuse ehk elukoha kaotusega kaasnevat hingelist valu ja kannatusi ei põhjustanud kostja. Kuna hageja ei tundnud huvi korterist väljatoimetatud asjade vastu, ei saanud ka see talle kannatusi tekitada.
7.Vastuhagi rahuldas maakohus osas, mille kohta hageja kinnitas, et on jätnud selle summa korteriühistule tasumata (võlgnevuse kinnitus tl 101). Kohus tugines VÕS § 292 lg-le 1 ja §-le 1041, sest maksete tasumisega täitis kostja hageja eest viimase kohustuse. Asjaolu, et hageja ei kasutanud alates 21.06.2002 korterit isiklikult, teda tasumise kohustusest ei vabasta. Kohus tuvastas, et tulekahju tekkis korteris hageja äraolekul, kui selles viibis tema elukaaslane J. B, seega vastutab korteri kahjustamise eest VÕS § 334 lg 2 alusel hageja. Asja materjalist nähtuvalt peeti tulekahju tõenäoliseks põhjuseks J. B poolt lahtise tulega hooletut ümberkäimist, tulekahjus sai kannatada ka J. B ise, kes viidi kiirabiga haiglasse. Maakohus pidas tõendatuks nii kostja kulutusi remondile kui põlengujärgsetele koristustöödele, kuid jättis kostja vastava nõude rahuldamata VÕS § 140 lg 1 alusel, tuginedes vastuhagi esitamise eesmärgile ja seoses kostja sellekohase positsiooniga. Kohus leidis, et kahju hüvitamise kohustuse panek hagejale on tema suhtes ebaõiglane, sest ta ei ole seotud tulekahju põhjustamisega. Kohus arvestas, et hageja on pikaajaliselt töötu. Apellatsioonkaebuse põhjendused
8.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada kohtuotsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue tunnustada tema õigust x asuvale eluruumile hagi esitamise ajal ning nõue kahju hüvitamiseks (mittevaralise nõude suuruseks on apellant märkinud ekslikult 5000 krooni, kuigi hagis oli selleks 3756 krooni). Kohus kohaldas seadust ebaõigesti ning hindas vääralt tõendeid. Apellatsioonkaebuse põhjendavas osas puudutab apellant ka vastuhagi ning märgib, et see tulnuks jätta, lisaks otsuses märgitud põhjendustele, rahuldamata ka aegumise tõttu, sest kostja kui üürileandja oli lasknud mööda asja halvendamise eest hüvitise saamise nõude esitamise tähtaja (VÕS § 338 lg 1). Apellant palub kohaldada nimetatud nõudele TsMS § 651 lg 2 alusel aegumist.
9.Kohtus leidis kinnitust, et ei eluruumi varasem omanik OÜ B ega U.P, viimane kuni eluruumi võõrandamiseni 07.11.2002, ei kasutanud oma õigust üürileandjana lepingu lõpetamiseks. Seega oli üürileping kehtiv vahepealse pikenemise tõttu kuni 20.05.2003. Kohtumenetluse ajal oli korter heauskse omaniku I. S valduses, mistõttu puudus hagejal võimalus korterit kasutada ning kohustada kostjat U.Pit mitte tegema takistusi selle kasutamisel. Eluruumile õiguse tunnustamise nõude esitas hageja seetõttu, et see on tema jaoks oluline Tallinna linnalt elamispinna taotlemisel. Kohtus ei leidnud tõendamist, et hageja oleks teise kohta elama asunud omal soovil. Hageja vajas kohtupoolset tunnustamist, et tal oli 2002. a õigus eluruumi kasutada ning kostjal kohustus seda võimaldada. Vastavalt Riigikohtu praktikale on kohtul võimalik teha otsus, milles juhul, kui hagejal ei ole võimalik korterit kasutada ja kostjat ei ole võimalik kohustada võimaldama hagejale pääsu korterisse, tunnustatakse üürilepingu olemasolu. See, et võlausaldaja ei saa, vaatamata lepingu rikkumisele, nõuda võlgnikult lepingu täitmist, ei võta talt õigust kasutada teisi õiguskaitsevahendeid, s.h nõuda kahju hüvitamist.
10.Apellant ei nõustu ka oma teise, s.o kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmisega. Tulekahju põhjuste ja tagajärgede kindlaksmääramiseks ei viidud läbi ekspertiisi ega antud hagejale võimalust asja puudusi ise kõrvaldada. Tulekahju ajal viibis hageja perekondlikel põhjustel Venemaal, korteris elavale J.B ei jätnud hageja mingeid korraldusi ega volitusi korteri ja oma isikliku vara käsutamiseks. Kostja ei kasutanud VÕS § 313 lg-st 1 ja § 315 lg 1 p-st 1 ja lg-st 3 tulenevat võimalust hagejast kui mittesobivast üürnikust vabanemiseks, vaid tegi hagejale takistusi korterisse pääsemiseks. Kohus ei andnud hinnangut kostja seadusevastasele tegevusele, kuigi see oli oluline hageja kahju hüvitamise nõude põhjendatuse üle otsustamiseks. Kohus asus seisukohale, et asjas on tõendatud, et tulekahjus säilinud esemed viis korterist ära hageja elukaaslane J. B. Üleandmis-vastuvõtmisaktis puudus igasugune asjade loetelu. Aktile allakirjutanud isik ei olnud hageja esindaja, vaid tema hooldatav ja 100% töövõimetu. Kohus ei arvestanud kostja esindaja poolt kohtuvaidluse teesides märgitud hinnanguga hagejale tekitatud varalise kahju võimaliku suuruse kohta (et see ei saa olla suurem kui 19 284 krooni), mida oleks võinud käsitada kahju olemasolu tunnistamisena.
11.Apellant peab ebaõigeks kohtu seisukohta ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kohta. Hageja ei vaidle vastu, et temal lasub vastutus korteris toimunud tulekahju tagajärgede eest, kuid leiab, et kostja on oma hilisema õigusvastase käitumisega tekitanud talle hingelist valu ja kannatusi. Hagejale oli hingeliselt talumatu, kui ema matustelt Venemaalt koju saabudes leidis ta korteri lukustatult (uue rauduksega suletult) ning oma asjad prügikonteinerist. Hageja heaolu langus oli tingitud piirangutest tema senises elukorralduses. Vastus apellatsioonkaebusele
12.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kostja ei teadnud elamuosa ostmisel, et kortereid kasutanud üürnikel olid sõlmitud üürilepingud. Kuid ka juhul, kui U.P on käsitatav üürileandjana, oli antud juhul tekkinud olukord, kus lisaks õigustele olid hagejal ka kohustused. Hageja oli jätnud mitme kuu vältel tasumata kommunaalmaksed ega olnud elanud korteris üle kahe kuu. Hageja oli määratud hooldajaks isikule, kes pani korteri põlema, muutes selle kasutamiskõlbmatuks. Hagejal ei olnud mingit põhjust eeldada, et põlenud korterit kasutab keegi eluruumina. Hageja väited selle kohta, et pärast Venemaalt naasmist püüdis ta saada kontakti omanikuga, on ebausaldusväärsed. Kuna hagejal ei ole õigust nõuda eluruumi kasutusõigust, on tal õigus taotleda kohalikult omavalitsuselt eluruumi eraldamist. Kaevatav kohtuotsus teda selles ei takista. Ka kahju hüvitamise osas on kohtuotsus õige. Hageja esitatud fotod kinnitavad, et hageja oli teadlik korterisse jäänud asjade väljaviskamisest. Nende asjade maksumuse hüvitamist ei ole hagejal õigus nõuda, sest kostja ei ole neid hävitanud. Hageja ei vaielnud vastu, et osa asju viis korterist ära tema elukaaslane J. B, kuid sellest hoolimata nõuab ta kogu vara maksumust. Nimetatud isiku menetlusse kaasamist ei pidanud hageja vajalikuks.
13.Vastustaja peab vajalikuks märkida, et käesolev menetlus on olnud tema jaoks koormav. Erinevalt hagejast tuli kostjal tasuda riigilõiv ning kanda õigusabiga seotud kulutused. Olenemata kostja varale tekitatud kahjust oli ta kogu kohtumenetluse vältel valmis kokkuleppeks. Sisuliselt väljendub kompromiss ka otsuses, mida kostja ei vaidlustanud. Ringkonnakohtu seisukoht
14.Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga leiab, et kaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja nõudeid ei olnud võimalik rahuldada. Kohtule esitatud hagiavalduses ei nõudnud hageja oma
õiguse tunnustamist teatud ajahetkel, vaid üürilepingust tulenevat õigust eluruumile, mistõttu ei saanud tema nõuet antud kostja vastu rahuldada. Kohus on otsuses õigesti märkinud, et pooltevaheline üürileping kehtis vähemalt ajani, mil kostja oli vaidlusaluse eluruumi omanik ning tunnustanud, et kostjal ei olnud õigust üürilepingut lõpetada. Kuigi kohus on otsuse päises märkinud hageja esimeseks nõudeks üürilepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise, mis tegelikult oli asjaolu, millele hageja vastav nõue tugines, on kohus nii otsuse kirjeldavas kui motiveerivas osas käsitanud hageja nõuet sellisena, millisena see esitati (tl 4 ja tl 14-15). Apellatsioonkaebuses märgitud nõuet ei ole hageja kohtule esitanud (kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 154 lg 1 kohaselt sai hagi muuta vaid vastava kirjaliku avalduse alusel, mille kohta kehtisid hagiavaldusele sätestatud nõuded, sama põhimõte tuleneb ka alates 01.01.2006 kehtivast menetlusseadustikust - TsMS § 376 lg 4). Kohus on õigesti märkinud, et kuna kostja ei ole eluruumi omanik, ei saa tema suhtes tunnustada hageja õigust eluruumile (korterit kasutada). Pealegi on ka hageja ise möönnud ja apellatsioonkaebuses kinnitanud, et ei soovi vaidlusalusesse eluruumi elama asuda, vaid on huvitatud õiguse tunnustamisest, sest soovib kahju hüvitamist.
15.Kolleegium nõustub apellandiga, et kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal, juhul kui ta ei soovi nõuda kohustuse täitmist, õigus nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 101 lg-s 1 on nimetatud õiguskaitsevahendid, mida võib kohaldada kohustust rikkunud võlgniku suhtes. VÕS § 101 lg-st 2 tulenevalt võib võlausaldaja kasutada kohustuse rikkumise korral eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Seega võis hageja juhul, kui ta ei soovinud nõuda kohustuse täitmist, nõuda kahju hüvitamist. Juhul, kui kohus tuvastas, et pooltevaheline üürileping kehtis, võis sellest tuleneda järeldus, et kostja rikkus lepingut. Antud juhul on aga maakohus leidnud õigesti, et hageja poolt nimetatud kahju ei ole tekkinud seoses lepingu rikkumisega. Väidetavat materiaalset kahju ei ole kostja põhjustanud. Ka mittemateriaalse kahju osas on kohtuotsuse lõppjäreldus õige. Kuigi VÕS § 101 lg 1 p-st 3 tulenevalt on võlausaldajal õigus nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kahju hüvitamist, ei olnud kohtul alust hageja vastavat nõuet rahuldada. Tulenevalt VÕS § 103 lg-st 1 vabaneb võlgnik kohustuse rikkumisel vastutusest, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav. Kuigi üürileping oli vaidlusalusel ajal kehtiv ning hagejal oli õigus eeldada kostja poolset lepingu täitmist, on kostja tegevus vabandatav VÕS § 103 tähenduses. Asja materjalist nähtuvalt jäi hageja lahkumisel tema eluruumi mitmeks kuuks elama tema elukaaslane J. B, kelle põhjustatud võis olla ka korteris puhkenud tulekahju (vastavas õiendis peetakse põlengu tõenäoliseks põhjuseks lahtise tulega hooletut ümberkäimist). Asjaolu, et J. B oli puudega isik, kelle hooldajaks oli vormistatud hageja, ei anna alust järelduseks, et hagejale tekkinud kahju eest peaks vastutama kostja. Kui hageja jättis oma eluruumi koos varaga nimetatud isiku hoida ja kasutada, ei olnud üürileandjal põhjust eeldada, et sel isikul ei olnud selleks volitust. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus ei andnud hinnangut kostja tegevusele: kohus on otsuses piisavalt põhjendanud, miks ei ole võimalik panna kostjale vastutust toimunu eest. Kostja tegutses eluruumile ukse ja akende paigaldamisel ning tules kahjustatud esemete ruumist eemaldamisel oma vara kaitsmise eesmärgil. Apellandi viide kostja õigeksvõtule ei ole kooskõlas asja materjaliga.
16.Apellandi väide, et ta vajab maakohtu otsusest erinevat otsust kohalikult omavalitsuselt elamispinna taotlemiseks, ei võimalda kohtuotsust tühistada ega teha asjas teistsugust järeldust. Antud juhul on maakohus üheselt tuvastanud, et hageja õigust eluruumile ei ole käesolevas menetluses võimalik tunnustada. Üürilepingu olemasolu (teatud ajahetkel) tunnustamise nõuet, nagu kaebuses väidetakse, ei ole hageja kohtule esitanud. Kuid kohtuotsuse põhjendavas osas on maakohus andnud hinnangu ka nimetatud asjaolule ja
tuvastanud, et üürilepingut ei olnud kostja kehtivalt üles öelnud (lõpetanud), seega oli leping apellandi viidatud ajal kehtiv.
17.Apellant on vaidlustanud kohtuotsuse hagi rahuldamata jätmise osas, kuid põhjendustes viidanud muuhulgas ka vajadusele vastuhagi rahuldamata jätmise motiive täiendada. Kolleegium selle arutlusega ei nõustu. Osas, milles maakohus vastuhagi rahuldas ja mõistis hagejalt välja 2580, 90 krooni, ei olnud tegemist nõudega VÕS § 336 lg 1 tähenduses (üüritud asja tagastamisel esinenud puudustega), vaid VÕS § 1041 alusel esitatud nõudega (teise isiku kasuks tehtud kulutuste hüvitamine), millele kuuekuuline tähtaeg ei laiene. Pealegi tugines nimetatud summa väljamõistmine hageja poolsele vastuhagi õigeksvõtmisele. Kuna maakohus jättis vastuhagi ülejäänud osas rahuldamata ning vastuhagi osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud, siis ei vaja ka see osa kohtuotsusest muutmist. Tulenevalt alates 01.01.2006 kehtivast TsMS § 631 lg-st 1 ei saa kohtuotsuse motiivide peale apellatsiooni korras edasi kaevata (kaebeõigus on seotud seisukohaga, et apellatsioonimenetluses tuleks teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus).
R.Allikvere
Ü.Jänes
A.Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.