Määrata võlausaldaja Svenska Handelsbanker AB Eesti filiaali põhjendatud ja vajalike menetluskulude hüvitise suuruseks 2293.20 eurot.
5.Jätta rahuldamata võlausaldaja Svenska Handelsbanker AB Eesti filiaali taotlus menetluskulude hüvitise pankrotivõlgnikult väljamõistmiseks ja TsMS § 177 lõike 4 alusel viivise tasumise kohustuse kohta kohtulahendisse märke tegemiseks.
6.Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.07.09.2016 esitas võlausaldaja Svenska Handelsbanker AB Eesti filiaal maakohtule avalduse füüsilisele isikule RK-le ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse aluseks on RK ja avaldaja vahel 15.10.2013 sõlmitud käenduslepingust tulenev võlgnevus 8 538 051.62 eurot. Võlgnik käendas Egeria Kinnisvara OÜ (pankrotis) ja Svenska Handelsbanker AB sama kuupäeva laenulepingut, olles laenusaaja juhatuse liige ja ainuosanik. Avaldaja esitas võlgnikule 06.06.2016 nõude kohustuse täitmiseks, tuginedes käenduslepingu punktile 10.3 ja 18.07.2016 pankrotihoiatuse. Võlgnik kohustusi ei täitnud. Võlgnik on püsivalt maksejõuetu, sest ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.
2.13.10.2016 nimetas kohus ajutiseks halduriks v/adv Martin Pärna. 08.11.2016 kohtuistungil esitas võlgniku esindaja vastuväite 12.10.2016 istungi protokollile, mille kohaselt oli võlgnik saanud kohtukutse kätte, aga tegelikult mitte. Muid vastuväiteid ei esitanud. Esimese astme kohtu määrus
3.Harju Maakohus kuulutas 18.11.2016 välja võlgniku pankroti. Kohus viitas pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lõigetele 2 ja 3, leides, et kogutud ja uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgniku maksejõuetus ei ole ajutine. Kohus viitas ka PankrS § 31 lõikele 1.
4.Ajutine haldur tuvastas, et võlgniku maksejõuetus on püsiva iseloomuga, sest olemasoleva vara väärtusega 817 356 eurot arvelt ei ole võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid, mida on teadaolevalt vähemalt 13 249 697.50 eurot. Ajutine haldur ei tuvastanud kuriteo tunnustega tegude olemasolu ja tema käsutuses oleva info kohaselt on maksejõuetuse tekkimise põhjuseks muu asjaolu PankrS § 22 lõike 5 mõistes. Eeltoodust tulenevalt luges kohus tõendatuks, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.
5.Kohus kohustas võlgnikku andma PankrS § 86 lõike 1 järgi vande 08.12.2016 kell 11.00 enne võlausaldajate esimest üldkoosolekut. Samuti määras kohus ajutise halduri tasuks 1944 eurot (sh käibemakse 324 eurot) ja tehtud kulutuste hüvitamiseks 2568 eurot. Määruskaebus
6.06.12.2016 määruskaebuses palub võlgnik maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta võlausaldaja avaldus rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Samuti palub võlgnik kõik menetluskulud jätta võlausaldaja kanda ning võlausaldajalt võlgniku menetluskulud välja mõista.
7.Maakohus rikkus 18.11.2016 määruse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme ning tõlgendas ja kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. Maakohtul puudus õiguslik alus ajutise halduri nimetamiseks ja RK pankroti väljakuulutamiseks, kuna pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole selge ja tõendamata on isiku maksejõuetus. Ajutine haldur nimetati võlgnikku kaasamata ning ka hiljem ei antud talle piisavat võimalust avaldusele vastuväiteid esitada. Kohus ei selgitanud välja asja õigeks lahendamiseks vajalikke asjaolusid.
8.Võlausaldaja nõue RK vastu ei ole selge, kuna selle aluseks olevas käenduslepingus ei olnud võlgniku vastutuse rahaline maksimumsumma numbriliselt või sõnaliselt summana välja toodud ning leping võis olla VÕS § 143 lõike 2 kohaselt tühine. Ka võib käenduslepingu tingimuste näol olla tegemist tüüptingimustega, mille võimalikku tühisust peab kohus vastavalt TsMS § 438 lõikele 1 kontrollima. VÕS § 149 lõige 5 andis käendajale õiguse keelduda käenduskohustuse täitmisest kuni pandi realiseerimiseni. Samuti ei järginud võlausaldaja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Võlausaldaja käenduslepingule tugineva nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Võlgniku maksejõuetust oleks pidanud hindama ilma vaidlusaluse nõudeta. Samuti tuleb hinnata RK-le kuuluvaid Kõrkja tee 17a ja Kõrkja tee 42a Tallinnas kinnisasjade rahalisi väärtusi kõrgemaks, kui seda tegi ajutine haldur. Vastustaja seisukoht
9.Võlausaldaja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Pankroti väljakuulutamine oli õiguspärane, kuna avalduse aluseks olev nõue on selge. Käenduslepingus oli võlgniku vastutuse rahaline maksimumsumma väljendatud punktis 1.4. Vastav punkt ei ole tüüptingimus ning ega saa olla käendajat ebamõistlikult kahjustav. Laenaja kohustuste pandiga tagatus ei õigusta käenduskohustuse täitmisest täies ulatuses keeldumist. Võlausaldaja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet ja analüüsis krediiditaotlejast juriidilise isiku krediidivõimekust.
10.Võlgniku maksejõuetus on põhistatud ning kohus ei rikkunud menetlusõiguse norme. Kuna võlgnik ei vaielnud maakohtus võlausaldaja nõudele ega enda maksejõuetusele vastu, vaid võttis selle omaks, puudus kohtul alus ja kohustus asuda hindama nõude põhjendatust ja võlgniku maksevõimelisust. Isegi juhul, kui avalduse esitanud võlausaldaja nõuet võlgniku maksevõime tuvastamisel mitte arvestada, ületaksid kohustused ajutise halduri aruandest nähtuvalt mitmekordselt tema varade väärtuse. Kohus jättis piisava võimaluse avaldusele vastuväidete esitamiseks, kuid võlgnik seda õigust ei kasutanud. 08.11.2016 istungil võlgnikku esindanud v/adv Viktor Särgava ei soovinud pankrotiavaldusele mistahes vastuväiteid esitada ega taotlenud ka täiendava tähtaja määramist mistahes seisukohtade formuleerimiseks või esitamiseks. Menetluse edasine käik
11.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
12.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 18.11.2016 määruse resolutsiooni muutmiseks alust ei ole, kuid täiendada tuleb lahendi põhjendusi (TsMS §-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 21). Olemasolevate põhjendustega ringkonnakohus nõustub ning TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 5 ja 6 tulenevalt neid põhjendusi käesolevas lahendis ei korda. Määruskaebus rahuldamisele ei kuulu. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jäävad võlgniku kanda ja kohus määrab kindlaks võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajale hüvitamisele kuuluvate põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahalise suuruse.
13.Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium järgmist. Võlgnik vaidlustab pankroti väljakuulutamist järgmistel põhjendustel: 1) võlausaldaja avalduse aluseks olev nõue ei ole selge; 2) võlgniku maksejõuetus on põhistamata; 3) maakohus rikkus asja läbivaatamisel oluliselt menetlusnorme.
14.Ringkonnakohus ei nõustu võlgniku väitega, et maakohus rikkus võlausaldaja avaldust lahendades oluliselt menetlusõigusenorme. Apellatsioonikohus möönab, et tsiviilasja materjalid ega kohtute infosüsteemi sissekanded ei toeta maakohtu kinnitust ajutise halduri nimetamiseks korraldatud eelistungil 12.10.2016 selle kohta, et RK oli saanud kutse istungile kätte (protokoll t I kd lk 94). Küll aga nähtub asja materjalidest, et samal päeval oli võlgnik tegelikult pankrotiavaldusest ja selle menetlemisest konkreetse kohtuniku poolt teadlik, mida tõendab v/adv V.Särgava e-kiri kohtunikule 12.10.2016 kell 5.57 (t I kd lk 102 pöördel). Kirjas oli teemana märgitud nii tsiviilasja number kui avalduse esitanud võlausaldaja nimetus ja advokaat teavitas, et tema poole oli õigusabi saamiseks pöördunud RK ning palus saada juurdepääsu e-toimikule. Kaebuses ei ole võlgnik selgitanud, millal ja kuidas ta sai teada võlausaldaja pankrotiavaldusest. Eeltoodust tulenevalt saab TsMS § 307 lõike 3 alusel tuvastada, et hiljemalt 12.10.2016 oli võlgnik pankrotiavalduse koos lisadega ja maakohtu 28.09.2016 määrusega kätte saanud. Määruses (t I kd lk 92-93) selgitas maakohus mh, et võlgnik võib esitada avalduse kohta vastuväiteid kuni eelistungini. Võlgnik kirjalikke vastuväiteid maakohtus ei esitanud ega taotlenud täiendava tähtaja määramist vastuväidete esitamiseks. 26.10.2016 esitas võlgniku esindaja vaid taotluse 02.11.2016 määratud kohtuistungi edasi lükkamiseks põhjusel, et võlgnik ei viibi Eestis ja soovib isiklikult istungil osaleda. Maakohus rahuldas esindaja taotluse. 08.11.2016 toimunud istungil teatas võlgniku esindaja, et pankroti väljakuulutamisele vastuväited puuduvad. PankrS § 31 lõikest 2 tulenevalt jätab kohus füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest olenemata pankroti välja kuulutamata, kui esineb sama seaduse § 15 lõikes 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Seega nähtub seadusest, et ka peale ajutise halduri määramist saab füüsilisest isikust võlgnik esitada vastuväiteid nii võlausaldaja nõudele kui enda maksejõuetusele ja kohus peab neid pankrotimääruses analüüsima. Eeltoodust tulenevalt oli võlgnikul käesolevas asjas piisavalt aega ja võimalusi esitada maakohtus vastuväiteid avaldusele enne pankroti väljakuulutamiseks korraldatud kohtuistungit ja ka istungil, kuid võlgnik seda õigust ei kasutanud.
15.Kolleegium on seisukohal, et esitades kõik vastuväited ja tõendid alles määruskaebuses rikkus võlgnik TsMS § 200 lõiget 1, mille kohaselt on
menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Vastuväited (hagi)avaldusele tuleb TsMS § 329 lõike 1 kohaselt esitada menetluses nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Vastavalt TsMS § 331 lõikele 1 menetleb kohus vastuväidet, mis on esitatud §-s 329 sätestatut rikkudes, üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Eelpool leidis tuvastamist, et võlgniku poolt esiletoodud tema menetlusõiguste rikkumine maakohtu poolt tõendamist ei leidnud, s.t et mõjuvat põhjust vastuväidete hilisemaks esitamiseks võlgnikul ei olnud. Ka põhjustab olulises mahus vastuväidete ja tõendite alles määruskaebuse menetluses esitamine pankrotiasja menetlemise venimist, mistõttu võib käesolevas asjas olla alust jätta võlgniku vastuväited tähelepanuta. Samas arvestab kolleegium koosmõjus PankrS § 3 lõikeid 2 ja 3 ning TsMS § 477 lõikeid 1 ja 7 ning § 662 lõiget 3 ja vastab järgnevalt võlgniku vastuväidetele. Vastuseks võlausaldajale selgitab kolleegium, et võlgniku lepingulise esindaja avaldust maakohtu istungil vastuväidete puudumise kohta pankroti väljakuulutamisele ei ole alust käsitleda omaksvõtuna TsMS § 231 lõike 2 mõttes, mille tagasivõtmise alused on sama sätte lõike 3 kohaselt piiratud. Omaks saab võtta vastaspoole faktilise asjaolu kohta esitatud väidet, kuid pankroti väljakuulutamine on õiguslik tagajärg, milleni kohus saab jõuda rea faktiliste ja õiguslike asjaolude kogumi analüüsi tulemusena.
16.Kolleegium ei nõustu kaebuse esitajaga, et pankrotiavalduse aluseks olev võlausaldaja nõue on sedavõrd ebaselge, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlgnik toob nõude ebaselgust esile järgmiste vastuväidete kaudu: 1) 15.10.2013 käendusleping on tarbijakäendusleping ja on tühine võlaõigusseaduse (VÕS) § 143 lõigete 1 ja 2 alusel või § 42 alusel; 2) tal oli õigus käenduslepingu täitmisest keelduda kuni pandi realiseerimiseni; 3) võlausaldaja krediidiandjana rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ega kontrollinud krediiditaotleja krediidivõimekust, mistõttu on tal õigus tekitatud kahju tasaarvestada võlausaldaja nõudega; 4) võlausaldaja nõude suurus laenusaaja vastu on tõendamata. Järgnevalt põhjendab kolleegium seisukohta, et võlgnik ei ole vaielnud võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu ning puudub vajadus lahendada vaidlus nõude üle väljaspool pankrotimenetlust.
17.PankrS § 31 lõike 2 ja § 15 lõike 3 punkti 1 kohaselt jätab kohus füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest olenemata pankroti välja kuulutamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Asjakohane on võlgniku väide, et tarbijakäenduslepingu puhul tuleb kohtul omal algatusel kontrollida tehingu kehtivust nii VÕS § 143 kui tüüptingimuste regulatsiooni alusel. Seda tuleb lisaks hagimenetluses teha ka pankrotimenetluses olukorras, kus vastavalt PankrS-i sätetele tuleb tuvastada võlausaldaja nõude tõendatus. PankrS § 15 lõike 3 punkti 4 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata mh juhul, kui võlausaldaja ei ole nõude olemasolu tõendanud. Kontrollitavas määruses võlausaldaja nõude tõendatuse kohta käsitlus puudub, ka on maakohus 13.10.2016 määruses vaid üldsõnaliselt tõdenud seadusest tulenevate ajutise halduri nimetamata jätmise eelduste puudumist. Eeltoodust tulenevalt täiendab ringkonnakohus pankroti väljakuulutamise määrust võlausaldaja nõude aluseks oleva käenduslepingu kehtivuse kontrolliga.
18.Vaidlust ei saa olla selles, et võlausaldaja nõude aluseks olev 15.10.2013 sõlmitud käendusleping (t I kd lk 45-47) on sõlmimise ajal kehtinud (ja senini kehtiva) VÕS
§ 143 lõike 1 regulatsiooni alusel tarbijakäendusleping, milline on sama sätte lõike 2 kohaselt tühine, kui kokku ei ole lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Kolleegium ei nõustu võlgnikuga, nagu ei sisalduks vaidlusaluses lepingus poolte kokkulepet käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kohta. Lepingu punktis 1.4 leppisid pooled kokku, et käendussumma suuruseks on põhivõlgniku ja panga vahel sõlmitud laenulepingust nr CLT 13-0074 (sõlmitud 15.10.2013) tulenevate kohustuste maksimaalne kogusumma pluss 25% (kakskümmend viis protsenti). Arvestades lisaks, et käendaja ise allkirjastas samal päeval põhivõlgniku Egeria Kinnisvara OÜ nimel viidatud laenulepingu (t I kd lk 919; tõlge lk 21-26), olles laenusaajast juriidilise isiku juhatuse liige, pidi talle olema mõistlikult arusaadavad ja teada laenusaaja konkreetsest lepingust tulenevad kohustused (punktid 1.3.1, 1.3.3, 1.4, 1.6), mistõttu ei ole alust asuda seisukohale nagu ei sisaldaks vaidlusalune käendusleping kokkulepet vastutuse rahalises maksimumsummas. Seadus ei sisalda nõudeid selle kohta, kuidas käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma lepingus kajastada tuleb.
19.Määruskaebuse punktist (ii) ei nähtu selgelt, millise käenduslepingu punkti tühisust tüüptingimusena VÕS § 42 alusel võlgnik võimalikuks peab. Määruskaebus ei sisalda ka elulisi asjaolusid käenduslepingu sõlmimise kohta, mille õigsust eeldades oleks kohtul mõistlik alus asuda kontrollima käenduslepingu kehtivust tüüptingimuste regulatsiooni alusel. Tüüptingimustel sõlmitud leping ei ole iseenesest tühine, vaid juhul, kui tüüptingimus sai lepingu osaks, on see tühine, kui esineb VÕS §-s 42 sätestatud tühisuse alus. Kuna võlgnik ei ole toonud esile, et tal ei oleks olnud enne käenduslepingu sõlmimist või lepingu sõlmimise ajal võimalust mõne tingimuse sisust teada saada, eeldab kohus, et isegi kui mõni käenduslepingu tingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, sai see tingimus VÕS § 37 lõike 1 alusel lepingu osaks. Käenduslepingu tingimused, sh ka mitte punkt 1.4, ei ole oma sisu, väljendusviisi või esituslaadi osas niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et käendaja ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Ka ei anna kohtu ette toodud elulised asjaolud alust tuvastada, et mõni käenduslepingu tingimus, sh punkt 1.4, oleks käendaja suhtes ebamõistlikult kahjustav ja seeläbi VÕS § 42 lõigete 1 või 3 alusel tühine. Kolleegium soovib esile tuua, et esitatud tõenditest nähtub, et käendatav laenuleping oli sõlmitud sama äriühingu varasema, s.o 23.04.2008, tagastamata laenu refinantseerimiseks (t I kd lk 9, punkt 1.3.2). Laenusaaja ja mõlema laenulepingu sõlmimise ajal laenusaaja osanikuks (vastavalt 2/3 ja 1/2 osas) olnud Magdaleena Kinnisvara OÜ äriregistri andmetest (t II kd lk 128-131, 122-123) nähtub, et võlgnik oli mõlema laenulepingu sõlmimise ajal laenusaaja juhatuse liikmeks, 2008.a ka 2/3 laenusaaja osade omaniku ainuosanikuks ja 2013.a omas ta laenusaaja 2/3 osade omaniku osadest 1/2 (ülejäänud 1/2 kuulus tema laste emale (t I kd lk 116 ajutise halduri aruande punkt 1). Samuti nähtuvad ajutise halduri aruandest võlgniku pikaajalised kogemused (alates aastast 2002) erinevate äriühingute (ka mittetulundusühingute) juhatuse liikmena, aktsionärina ja osanikuna (t I kd lk 116-117), samuti kogemused eraisikuna laenude võtmisel samalt võlausaldajalt (lepingud t II kd lk 91-98). Seega käendas võlgnik sellise juriidilise isiku kohustust, mille tegevusega oli ta nii enne kui pärast lepingute sõlmimist tihedalt seotud, omades andmeid laenusaaja majandusliku tegevuse kohta, olles võimeline laenusaaja tegevust ka mõjutama ning omades seejuures ka pikaajalist äritegevuse kogemust. Sellises elulises olukorras puudub alus kaaluda käenduslepingu tühisust ka TsÜS § 86 alusel.
20.Nõustuda ei saa ka võlgniku seisukohaga, et VÕS § 149 lõige 5 andis talle käendajana õiguse keelduda käenduskohustuse täitmisest kuni kõikide pantide realiseerimiseni. Viidatud säte annab käendajale õiguse nõuda pandi ulatuses võlausaldajalt oma nõude pandi arvel rahuldamist kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Puudub vaidlus, et laenusaajast põhivõlgniku pankrot kuulutati välja Viru Maakohtu poolt 04.05.2016 kell 16.00 (t I kd lk 49-65). Seega alates 04.05.2016 kella 16.00-st ei olnud käendajal enam viidatud alusel õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest.
21.Määruskaebuses on iseenesest asjakohaselt toodud esile, et ka nõude esitamisel käendaja vastu peab mh kontrollima, kas krediidiasutusest võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kas võlausaldaja poolt on läbi viidud krediiditaotleja krediidivõimekuse analüüs. Samas käesoleva pankrotiasja lahendamisel nimetatud kontrolli tulemused konkreetse asja lahendamise seisukohalt tähtsust ei oma, sest käendaja ei ole tõendanud, et ta oleks nimetatud alusel esitanud võlausaldaja vastu tasaarvestusavalduse käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede kõrvaldamiseks. Pelgalt teoreetiline võimalus sellise avalduse esitamiseks ei anna alust tuvastada võlgniku vastuväite põhjendatust PankS § 15 lõike 3 punkti 1 mõttes.
22.PankrS § 10 lõike 4 kohaselt peab pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Kolleegium nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas on võlausaldaja vastava kohustuse täitnud ja tsiviilasja materjalidega vastuolus on kaebaja väide, et võlausaldaja nõue on tõendatud üksnes selle tunnustamisega põhivõlgniku pankrotimenetluses. Esitatud on põhivõlgniku laenuleping koos 26.11.2014 lisaga (t I kd lk 9-19, 36-41; tõlge samas lk 21-26, 29-35, 42-44), põhivõlgniku võlgnevuse arvestus (samas lk 20, 48; tõlge lk 27), põhivõlgniku pankrotimäärus (samas t lk 49-65) ja nõuete kaitsmise koosoleku protokoll koos tunnustatud nõuete nimekirjaga (samas t I kd lk 72-77). Ühtki konkreetset vastuväidet nõude suuruse arvestusele võlgnik esitanud ei ole.
23.Määruskaebuse väited ja esitatud tõendid ei anna alust nõustuda ka võlgniku väidetega tema maksejõulisuse kohta. Kolleegiumi poolt eelnevalt tuvastatust tuleneb, et puudub alus jätta võlgniku maksevõime hindamisel arvestamata pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõudega. Esmaseks tõendiks, mille alusel kohus võlgniku majanduslikku olukorda kontrollib, on kohtu poolt määratud ajutise halduri aruanne. Ajutise halduri aruande põhjal tuvastas maakohus asjakohaselt võlgniku sellise majandusliku olukorra, mille puhul ei kata tema vara tema kohustusi ja et selline olukord ei ole ajutine. Määruskaebuse esitaja ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid, mis võimaldaks asuda teistsugusele seisukohale. Kahe kinnistu oluliselt kõrgemat turuväärtust soovib võlgnik tõendada tema enda poolt loodud tõendiga (ettepanek Keskkonnaministeeriumile t II kd lk 41-43), milline sisaldab tema enda subjektiivset hinnangut kinnisasjade väärtusele ega saa olla kohtu jaoks usaldusväärseks tõendiks, mis lükkaks ümber ajutise haldur arvamuse aluseks oleva Domus Kinnisvara arvamuse (t I kd lk 136-148).
24.Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel kaebuse esitaja kanda. TsMS § 174 lõike 1 ja § 175 lõike 1 alusel määrab kolleegium kindlaks pankrotimenetluses võlausaldajale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse. Rahuldamata jääb võlausaldaja taotlus mõista menetluskulude hüvitis
võlgnikult välja, kuna hüvitamine toimub PankrS-i sätete alusel (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-23-13).
25.Menetluskulude nimekirja (t II kd lk 142-143, 149) kohaselt kulutas võlausaldaja vandeadvokaadist lepinguline esindaja 9.-10.01.2017 määruskaebemenetluses 14,7 töötundi tunnihinnaga 156 eurot (sh käibemaks), kokku esindaja tasu 2293.20 eurot (kinnitab, et esindatav ei ole käibemaksukohustuslane). Võlgnik vaidleb tasule vastu vähemalt 5,7 töötunni osas (t II kd lk 146-147). Ringkonnakohus vastuväidetega ei nõustu. Võlgnik valis konkreetses menetluses vastuväidete esitamise mitte maakohtus, vaid määruskaebemenetluses. Seejuures esitas ta vastuväiteid nii maakohtu tegevusele, võlausaldaja nõudele kui võlgniku maksevõime hindamisele. 15-l lehel määruskaebus sisaldas olulises ulatuses selliseid väiteid/vastuväiteid, mida maakohtus ei käsitletud. Samuti oli lisatud uusi tõendeid. Esindatava õiguste kaitseks ja käsunduslepingu kohaseks täitmiseks tuli lepingulisel esindajal määruskaebus ja selle lisad läbi töötada ning vastus koostada, samuti esitada vajadusel omapoolseid tõendeid. Vastus kaebusele on asjakohases ulatuses põhjendatud (tihedas kirjas 13-l lehel), selles on vastatud kõigile kaebaja väidetele ning sellele on lisatud kokku 12 nimetust dokumentaalseid tõendeid, mille kõigi osas on põhjendatud mh seda, millist kaebaja väidet ja/või tõendit see ümber lükkab. Ka esindaja tunnitasu vastab kohtupraktikas tunnustatud vandeadvokaadi keskmisele tunnitasu suurusele. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium TsMS § 175 lõike 1 alusel, et võlausaldaja esindaja tasu on kogu taotletavas ulatuses põhjendatud ja vajalik.
26.Kuna pankrotimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamist reguleerivad TsMS-i sätete suhtes PankrS-s sätestatud erinormid, ei kohaldu käesolevas asjas ka TsMS § 177 lõige 4, milline reguleerib kohustatud isiku viivise maksmise kohustust olukorras, kus menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahend tuleb täita koheselt jõustumisel. Pankrotimenetluses toimub menetluskulude väljamaksmine pärast vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid, elatist ja massikohustusi ning seda on pädev tegema haldur ja väljamaksete tegemine oleneb pankrotivara suurusest (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-23-13).
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.