Maksuõigus › Muud maksumenetluses tehtud korraldused ja otsused (v.a maksuotsused)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja leiab, et MTA 24.11.2016 intressinõue nr 13-3/184752, millega kohustati R.K.ʼi (pankrotis) tasuma intressivõlg summas 1 700 773,22 eurot on õigusvastane, kuna nõue on aegunud. MKS § 98 lg 4 kohaselt ei või pärast aegumistähtaja möödumist selles asjas maksuotsust teha ega muuta või kehtetuks tunnistada selles maksuasjas varem tehtud maksuotsust. Maksusumma määramise aegumistähtaeg on sätestatud MKS § 98 lg-s 1, millest tuleneb, et maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg viis aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Kuna intress on oma olemuselt kõrvalkohustus, mille eesmärk on tagada põhikohustuse täitmine, siis toob põhikohustuse (tulumaksu tasumise kohustus) aegumine endaga kaasa ka kõrvalkohustuse aegumise sõltumata sellest, kas intressikohustus eraldivõetuna oleks olnud aegunud või mitte. Juhul kui maksuhaldur annab aegunud nõude osade kohta välja mitu haldusakti (nt määrab alguses ühe haldusaktiga maksu ja hiljem teise aktiga intressi), siis ühe haldusakti vaidlustamata jätmine ei võta maksumaksjalt õigust vaidlustada teist haldusakti. Järelikult ei mõjuta käesolevas haldusasjas MTA poolt R.K.ʼi (pankrotis) vastu suunatud intressinõude aegumist asjaolu, et maksuhaldur määras R.K.ʼi (pankrotis) aastate 2006 - 2010 täiendava residendist füüsilise isiku tulumaksukohustuse kindlaks alguses ühe, 2012 koostatud haldusaktiga, ja hiljem teise, 2016 koostatud haldusaktiga, määrati maksuhalduri poolt kindlaks intress. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus küsimuses, et MTA 16.01.2012 maksuotsusega määrati võlgnikule R.K.ʼile (pankrotis) tasumisele residendist füüsilise isiku 2006, 2007, 2008, 2009 ning 2010 tulumaksud. Samuti puudub vaidlus küsimuses, et MKS § 98 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati ning et ka intressisumma määramise aegumise kindlakstegemiseks tuleb MKS § 118 lg 3 alusel arvestada samamoodi, kui põhivõla puhul intressisumma kujunemist kõigi asjassepuutuvate maksudeklaratsioonide esitamise tähtaegade järgi. R.K.ʼi (pankrotis) residendist füüsilise isiku 2006 tulumaksu ja sellega seotud intressi määramise aegumistähtaeg hakkas kulgema 31.03.2007 ning aegumistähtaeg möödus 31.03.2012. 2007 tulumaksu ja sellega seotud intressi määramise aegumistähtaeg hakkas kulgema 31.03.2008 ning aegumistähtaeg möödus 31.03.2013. 2008 tulumaksu ja sellega seotud intressi määramise aegumistähtaeg hakkas kulgema 31.03.2009 ning aegumistähtaeg möödus 31.03.2014. 2009 tulumaksu ja sellega seotud intressi määramise aegumistähtaeg

hakkas kulgema 31.03.2010 ning aegumistähtaeg möödus 31.03.2015. 2010 tulumaksu ja sellega seotud intressi määramise aegumistähtaeg hakkas kulgema 31.03.2011 ning aegumistähtaeg möödus 31.03.2016. MTA ei saanud § 118 lg 3 ning MKS § 98 lg 1 ja 4 kohaselt teha R.K.ʼi (pankrotis) suhtes mistahes uusi maksuotsuseid, sh esitada maksuvõlast tulenevaid kõrvalnõudeid intressi määramise osas, nende riiklike maksude osas, mis olid seaduse kohaselt aegunud. MTA 24.11.2016 haldusaktis toodud R.K.ʼi (pankrotis) vastu esitatud intressinõue oli 24.11.2016 seisuga täies mahus aegunud. Kuivõrd MTA 16.01.2012 maksuotsusega määrati võlgnikule R.K.ʼile (pankrotis) tasumisele residendist füüsilise isiku 2006, 2007, 2008, 2009 ning 2010 tulumaksud, siis aegus kõige hilisema maksusumma, so 2010 tulumaksu summa osas intressi määramise õigus 5 aasta möödumisel alates 2010 kohta maksudeklaratsiooni esitamise viimasest tähtajast, st kooskõlas MKS § 118 lg 3 ning MKS § 98 lg 1 ja 4 aegus intressi määramise õigus kõige hilisemalt 31.03.2016. Vaidlustatud intressinõue, millega kohustati R.K.ʼi (pankrotis) tasuma intressivõlg summas 1 700 773,22 eurot kümne päeva jooksul nimetatud intressinõude saamisest, koostati aga 24.11.2016, so peale kõikide residendist füüsilise isiku 2006, 2007, 2008, 2009 ning 2010 tulumaksusummadega seotud intressi määramise õiguse aegumistähtaja möödumist. 01.07.2013 jõustunud MKS muutmise seadusega ei muudetud MKS § 118 lg-t 3, mille teine lause kehtestab imperatiivselt, et intressinõude aegumisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 98 lõikes 4 sätestatut. MKS § 98 lg 4 sätestab, et pärast aegumistähtaja möödumist ei või selles asjas maksuotsust teha ega muuta või kehtetuks tunnistada selles maksuasjas varem tehtud maksuotsust. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Asjaolu, et 01.07.2013 jõustunud MKS muutmise seadusega täpsustati MKS § 118 lg 1, mis reguleerib intressinõude aegumist olukorras, kus maksuotsus on täidetud ja maksuotsusega määratud maksusumma tasutud, ei muuda midagi seoses MKS § 118 lg 3 sätestatud üldise intressinõude aegumise regulatsiooniga olukorras, kus maksuotsusega määratud maksusummat ei ole tasutud. Riigikohtu juhiste kohaselt on MKS § 118 kohaselt seaduses erinevalt reguleeritud intresside määramise aegumine juhul, kui maksuvõlg on tasutud (või tasaarvestatud), millisel juhul intresside määramise aegumist reguleerib MKS § 118 lg 1, ning juhul, kui maksuvõlg on tasumata, millisel juhul intresside määramise aegumist reguleerib MKS § 118 lg 2 (praegu MKS § 118 lg 3) kohaselt MKS § 98 lg 4, so intressinõude aegumisele kohaldub maksusumma määramise aegumise regulatsioon. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole R.K.ile (pankrotis) maksuotsusega määratud maksusummat tasutud ning maksuotsust ei ole täidetud, siis kuuluvad kohaldamisele MKS § 118 lg 3 ja MKS § 98 lg-d 1 ja 4. Intressinõue on koostatud ilma nõuetekohase haldusmenetluseta ja puudutatud isikut menetlusse kaasamata, intressinõue on tehtud olulise kaasamis-, ärakuulamis-, selgitamis- ja põhjendamiskohustuse rikkumisega. Intressinõude esitamise aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud on täies mahus ebaselged. Intressinõue ei ole selge ega üheselt arusaadav, selles puuduvad igasugused arusaadavad motiivid ja põhistused ning arvutuste metoodika, mis tagaksid intressinõude kontrollitavuse. Vaidlustatud MTA 24.11.2016 intressinõudele nr 133/184752 eelnevalt ega järgnevalt ei viidud MTA poolt R.K.ʼi (pankrotis) suhtes läbi nõuetekohast haldusmenetlust, sealhulgas ei kaasatud teda haldusakti andmise menetlusse ega selgitatud välja tema seisukohta intressinõude koostamise suhtes. Intressinõudest ei tulene selgelt viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg, mistõttu eksisteerib vastuolu MKS § 115 lg-a 3. Samuti ei tulene intressinõudest, kuidas on määratud tasumisele kuuluva intressisumma suurus, mistõttu eksisteerib vastuolu MKS § 95 lg 2 ja § 46 lg 1 ja lg 2 p-ga 5. Intressinõude välistab asjaolu, et R.K.ʼil (pankrotis) eksisteerib alates 15.12.2005 riigi vastu avalikes huvides kehtestatud oluliste omandiõiguse piirangute talumise eest õiglase ja kohese

hüvituse nõue. Ei ole põhjendatud ega õiglane arvestada Eesti Vabariigi poolt R.K.ʼi (pankrotis) vastu esitatud maksunõudelt intressi ajaperioodi eest, kus R.K. (pankrotis) omas ise vähemalt sama suurt rahalist nõuet Eesti Vabariigi vastu seoses looduskaitseliste kinnisasjade omandamise ning riigi poolt avalikes huvides kehtestatud uute omandiõiguse piirangute eest õiglase ja kohese hüvitise saamisega. MKS § 119 lg 2 sätestab, et intressi ei arvestata tähtpäevaks tasumata maksusummalt või selle osalt, mis on võrdne maksuhalduri poolt maksukohustuslasele käesoleva seaduse, maksuseaduse või tollialaste õigusaktide alusel maksmisele või tagastamisele kuuluva maksusummaga. Analoogia kohaselt kuulub nimetatud säte kohaldamisele muuhulgas juhul, kui maksumaksja omab riigi vastu mingisugust muud rahalist nõuet, mida riik põhjendamatult ja ebaõiglaselt ei täida ning mis on võrdne või suurem maksuhalduri poolt maksukohustuslaselt nõutava summaga. R.K.ʼi (pankrotis) omandisse kuulub alates 26.10.2004 Harju maakonnas Tallinna linnas asuv xxxxxxxx kinnisasi ning xxxxxxxx kinnisasi. Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusega nr 312 kehtestati Pirita jõe maastikukaitseala uus kaitse-eeskiri, mis täielikult välistas Pirita jõe maastikukaitsealal uute ehitiste püstitamise. Seega muutus ajal, kui R.K. (pankrotis) oli xxxxxxxx kinnisasja ning xxxxxxx kinnisasja omanikuks, Pirita jõe maastikukaitseala kaitsekord oluliselt rangemaks ning Eesti Vabariik oleks pidanud Põhiseaduse § 32 kohaselt tasuma puudutatud kinnisasja omanikule avalikes huvides kehtestatud omandiõiguse piirangute talumise eest õiglast ja kohest hüvitist. 24.04.2015 on R.K.ʼi (pankrotis) poolt tehtud Keskkonnaministeeriumile ettepanek xxxxxxx ja xxxxxxxx looduskaitse all olevate kinnisasjade omandamiseks riigi poolt, kusjuures vastavas ettepanekus on xxxxxxxxx ja xxxxxxxxx kinnisasjade väärtuseks hinnatud 5 544 000 eurot. Keskkonnaministri 22.06.2015 käskkirjaga nr 610 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava xxxxxxxx ja xxxxxxxx kinnisasjade riigile omandamise algatamine“ on otsustatud algatada menetlus R.K.ʼi (pankrotis) omandis olevate xxxxxxx kinnisasja ja xxxxxxx kinnisasja riigile omandamiseks. Keskkonnaamet seisuga 01.03.2018 on koostanud looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade riigile omandamiste järjekorra, kus on positsioonide nr 26 ja 27 juures ära märgitud R.K.ʼi (pankrotis) avaldused. Kuivõrd Riigikohtu juhiste kohaselt on nii maksuvõla kui ka intressivõla kustutamise eelduseks ja aluseks maksukohustuslasest mitteolenevatest asjaoludest tingitud ebaõiglus (MKS § 114 lg 3), siis on asjaoludest tulenevalt ilmne, et ebaõiglane, õigusvastane, põhjendamatu ja ülekohtune oli MTA poolt 24.11.2016 R.K.ʼi (pankrotis) suhtes koostatud intressinõue nr 13-3/184752. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu ning leiab, et selles sisalduvad väited ei anna alust vaidlusaluse intressinõude tühistamiseks. Vaieldav MTA 24.11.2016 intressinõue nr 13-3/184752 on õiguspärane. MKS § 118 lg 1 seob intressinõude esitamise tähtpäeva asjaoluga, kas maksuvõlg on tasutud või mitte. MKS § 118 seletuskirja kohaselt: „Täpsustatakse intressi arvestamise aegumistähtaja arvestamist maksuotsuse puhul. Siin on erinevus deklaratsiooni ja haldusakti alusel tekkinud maksukohustuse vahel. Deklaratsiooni alusel arvutatud maksusummalt arvestatakse intressi vastavalt igale perioodile ja deklaratsioonile. Maksuotsusega määratud maksusumma puhul ei ole oluline aga maksusumma deklareerimise periood, vaid maksuotsusega määratud maksusumma tasumine tervikuna. Sätestatakse, et intressi arvestamise aegumistähtaja kulgema hakkamise aeg on maksuotsuse alusel maksusumma täielik tasumine. See tähendab, et intressi arvestamise aegumistähtaeg ei hakka haldusaktiga määratud või sissenõutavatelt maksusummadelt kulgema enne, kui vastav maksusumma on täielikult tasutud. Sellises olukorras ei ole intressi arvestamise aegumise tähtaja kulgemise arvestamise osas oluline, et maksuotsuse aluseks on erinevate perioodide maksukohustused, mille deklareerimise tähtajad on samuti erinevad. Regulatsiooni aluseks on põhimõte, et maksuotsus tekitab nö uue kohustuse, millest tulenevalt hakkab uue tervikliku kohustuse aegumine kulgema selle tervikliku kohustuse tasumisest arvates. Samuti käsitletakse maksuotsuste resolutsioonis

maksusummat ühe kohustusena, mistõttu on põhjendatud intressi arvestamise aegumistähtaja kulgema hakkamine maksuotsusega määratud või sissenõutava maksusumma täielikust tasumisest arvates“. Aastane tähtaeg on antud selleks, et maksuhaldur saaks esitada pikema perioodi jooksul kogunenud intresside kohta ühe intressinõude ja hoida sellega kokku menetluskulusid. Kui intresse määratakse maksusummalt, mis on veel tasumata. Käesolevas asjas vaidluse all olev kehtiv norm MKS § 118 lg 1 jõustus 01.07.2013 ning kehtiv § 118 lg 3 jõustus 01.01.2011. Ebaõige on juhinduda kohtupraktikast, mis puudutab aegunud MKS redaktsioone. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-80-16 (p-d 26-31) põhjalikult analüüsinud intressinõude aegumise küsimust. Intressinõude lisast nähtub intressisumma kujunemine. Intressinõudes on selgesõnaliselt märgitud viivitatud päevade arv. Samuti nähtub intressinõudest selgelt, millistelt maksusummadelt intressi on arvestatud ning lähtuvalt kaebusest on kaebaja ka ise mõistnud, missuguste maksukohustuste täitmata jätmisega vaidlusalune nõue seondub. Ka kohtute ulatusliku praktika (nt haldusasjad nr 3-06-2023, 3-07-1925 jne) kohaselt on loetud intressinõude põhjendamiskohustus täidetuks, kui intressisumma kujunemine nähtub intressinõudele lisatud kontokaardilt. Seega asjaolu, et intressinõue ei ole kaebajale arusaadav või on segane, on vastustaja hinnangul otsitud. See asjaolu ei ole iseenesest intressinõude tühistamise aluseks. Kaebajal on tulenevalt MKS § 14 lg-st 1 õigus pöörduda maksuhalduri poole taotlusega teabe ja selgituste saamiseks tasumisele kuuluvate maksude ja ka intressi summa arvutamise korra ja aluste kohta. Kaebaja ei ole kasutanud talle seadusega antud võimalust selgituste saamiseks. Tulenevalt MKS § 115 lg-st 1 peab maksukohustuslane ise arvestama ja ka teadma, kui suur on tema intressikohustus. Kaebaja ei ole ka tõendanud, et intressisumma on valesti määratud, kuigi lähtuvalt MKS § 150 lg-s 1 sätestatust kaebajal selline kohustus lasub. Intressinõue vastab nõuetele, sest sisaldab MKS § 115 lg 1 ja § 117 lg 1 kehtestatule vastavat intressimäära ja tasumisele kuuluvat intressisummat ning sellele lisatud intressiarvestuse kaardist nähtub ka viivitatud päevade arv. Olukorras, kus R.K.ʼi (pankrotis) pankrot oli välja kuulutatud, on õigeks isikuks pankrotihaldur, kes haldab tema varalisi õiguseid ja kohustusi. Eksitav on kaebaja väide, et käesolevas haldusasjas on üheselt tuvastatav maksuhalduri poolt R.K.ʼi (pankrotis) suhtes formaalse ärakuulamisõiguse rikkumine intressinõude esitamisele eelnenud haldusmenetluses, mida Riigikohus on lugenud oluliseks menetlusõiguse normi rikkumiseks. Kaebaja viitab seejuures Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-80-16, p-le 20. Vastupidiselt kaebaja arusaamale asus Riigikohus kõnesolevas punktis seisukohale, et formaalne ärakuulamisõiguse rikkumine ei mõjuta intressinõude sisulist õiguspärasust: „Eeltoodust tulenevalt möönab kolleegium formaalset ärakuulamisnõude rikkumist intressi-nõude esitamisele eelnenud haldusmenetluses. Arvestades p-s 19 nimetatud asjaolusid kogumis ning seda, et intressinõude esitamisel kaalutlusõigus puudub, ei mõjutanud rikkumine siiski intressinõude sisulist õiguspärasust (HMS § 58, vt ka otsuse III osa). Seaduses võiks olla täpsemalt sätestatud ärakuulamisnõude kohaldatavus intressinõude esitamise korral“. Vastustaja viitab ühtlasi sama lahendi punktidele 16-19, mis samuti kinnitavad, et kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumist puudutavad seisukohad on väärad ning ei saa põhjustada intressinõude tühistamist. Intressinõue on adresseeritud R.K.ʼile (pankrotis) ning kätte toimetatud tema pankrotihaldurile. Seega R.K. (pankrotis) võiks olla intressinõude menetluses ärakuulatavaks isikuks. Samas praegusel juhul ei ole kaebaja R.K. (pankrotis), kes saaks teha etteheiteid, et rikutud on puudutatud isiku menetlusse kaasamise kohustust. Kaebaja on saavutanud kaebeõiguse läbi pankrotimenetluse ning saab esitada intressinõudele samu vastuväiteid, kui seda oleks saanud teha haldusakti algne adressaat R.K. (pankrotis). Ärakuulamisõiguse rikkumisele tuginemine ei ole praegusel juhul asjakohane kaebaja, OÜ Toiger Inkasso, puhul. Kaebaja kaasamine intressinõude andmise menetlusse ei olnud vajalik. Sisuliselt oli kaebaja, Toiger Inkasso OÜ, õiguslik staatus intressinõude andmisel menetlusväline isik, keda ei pidanudki ära kuulama.

Küsimusele, kas kaebajal eksisteerib nõue riigi vastu kinnistute omandamiseks ja kui suur on selle nõude sisu, tuleb selgitada teise menetluse käigus. Sellise küsimuse lahendamine väljuks käesoleva vaidluse piiridest. Kuivõrd kaebaja nõude tegelik suurus on käesoleval hetkel teadmata ja oli teadmata ka intressinõude tegemise ajal, ei ole sellist teadmata asjaolu võimalik intressinõude väljastamisel arvesse võtta. Intressi määramata jätmiseks puudub õigusnorm, mis lubaks või kohustaks maksuhaldurit igakordselt kontrollima, kas maksukohustuslasel eksisteerib muid võimalikke nõudeid maksuhalduri vastu ja siis selle ulatuses intressi vähem määrama. Kui maksukohustuslane soovib, et tema maksuvõlg kustutatakse MKS § 114 lg 3 alusel, tuleb esitada vastav taotlus maksuhaldurile. Seejärel saab maksuhaldur sisuliselt kaaluda, kas maksuvõla kustutamiseks esineb alus või mitte. Praegusel juhul ei ole Toiger Inkasso OÜ, R.K. (pankrotis) ega tema pankrotihaldur esitanud sellist taotlust. Kohtumenetluses ei ole õiguslikult võimalik intressinõuet tühistada põhjendusel, et maksuhaldur on jätnud arvestamata asjaolud, mille kohta menetlust ei eksisteerigi. Kolmas isik (kaebaja poolel) on seisukohal, et kaebus on põhjendatud. Intresside määramise aegumise tõttu on lõppenud maksukohustuslase seadusest tulenev kohustus intresse maksta, mistõttu MTA ei tohtinud aegumise tõttu R.K.ʼile (pankrotis) intressi määrata. Kuna maksuõiguses toob aegumistähtaja möödumine endaga kaasa maksukohustuse lõppemise, siis muudab ainuüksi nimetatud asjaolu intressinõude õigusvastaseks ja see peaks kaasa tooma intressinõude kui haldusakti tühistamise kooskõlas MKS § 118 lg 3 ja MKS § 98 lg 4. Faktilistest asjaoludest tulenevalt ei täitnud MTA R.K.ʼile (pankrotis) 24.11.2016 intressinõude koostamisel seadusest tulenevat selgitamis- ega ärakuulamiskohustust ei enne ega pärast kaevatava haldusakti väljaandmist, mistõttu haldusasjas on tuvastatav maksuhalduri poolt R.K.ʼi (pankrotis) suhtes formaalse ärakuulamisnõude rikkumine. Intressinõue ei ole üheselt selge ega arusaadav, selles puuduvad arusaadavad põhjendused, motiivid ja arvutuste metoodika, mis tagaksid intressinõude kontrollimise võimaluse. Vaidlusalune intressinõue ei vasta seaduses imperatiivselt kehtestatud nõuetele. R.K. (pankrotis) omab alates 15.12.2005 Eesti Vabariigi vastu õiglase ja kohese hüvitise saamise nõuet, kuivõrd nimetatud kuupäeval muudeti avalikes huvides oluliselt rangemaks Pirita jõe maastikukaitseala kaitse-eeskiri, mis täielikult välistas R.K.ʼi (pankrotis) omandisse kuuluvatele Pirita jõe maastikukaitsealal asuvatele xxxxxxx ning xxxxxxx kinnisasjadele uute ehitiste püstitamise. Ei ole õiglane arvestada Eesti Vabariigi poolt R.K.ʼi (pankrotis) vastu esitatud maksunõudelt intressi ajaperioodi eest, kus R.K. (pankrotis) omas ise suurt rahalist nõuet Eesti Vabariigi vastu seoses xxxxxxxx ning xxxxxxxxx kinnisasjade osas riigi poolt avalikes huvides kehtestatud omandiõiguse täiendavate piirangute eest õiglase ja kohese hüvitise saamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjalike seisukohtadega ning kolmanda isiku arvamusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi ning hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas haldusasjas menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas kaevatav intressinõue on õiguspärane, sh kas see on aegunud või mitte. Kaebaja ja kolmas isik (kaebaja poolel) leiavad, et intressinõue on aegunud ning ei ole õiguspärane. Vastustaja on vastupidisel seisukohal, et intressinõue ei ole aegunud ning maksuhaldur on intressinõude koostanud, sh intressi arvestanud, lähtudes seaduses kehtestatud nõuetest.

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 118 seletuskirja kohaselt maksuotsusega määratud maksusumma puhul ei ole oluline maksusumma deklareerimise periood, vaid maksuotsusega määratud maksusumma tasumine tervikuna. Intressi arvestamise aegumistähtaja kulgema hakkamise aeg on maksuotsuse alusel maksusumma täielik tasumine, mis tähendab, et intressi arvestamise aegumistähtaeg ei hakka haldusaktiga määratud või sissenõutavatelt maksusummadelt kulgema enne, kui vastav maksusumma on täielikult tasutud. MKS § 118 lg 1 sätestab, et intressi arvestamise aegumistähtaeg on üks aasta alates deklaratsiooni alusel arvutatud, maksuotsusega määratud või vastutusotsusega sissenõutava maksusumma täieliku tasumise päevast või isikule alusetult tagastatud summa täieliku tasumise või tasaarvestamise päevast. Eeltoodust nähtub, et intressinõude esitamise tähtpäev on seotud sellega, kas maksusumma on täielikult tasutud või mitte. Vaidlust ei ole selles, et R.K. (pankrotis) ei ole maksuotsusega määratud maksusummat tasunud. MKS § 118 lg 3 kohaselt intressinõuet ei esitata pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja möödumist. Kohus nõustub vastustajaga, et kui intresse määratakse maksusummalt, mis on tasumata, siis ei teki aegumise küsimust (vajadusel võib intresse määrata ka korduvalt). Vastustaja kinnitusel on vaieldav intressinõue nõuetekohaselt R.K.ʼi (pankrotis) pankrotihaldurile Martin Pärn ́ale kätte toimetatud. R.K.ʼi, kelle pankrot on välja kuulutatud, esindajaks on peale pankroti väljakuulutamist pankrotihaldur, kelleks on vandeadvokaat Martin Pärn, kes haldab ka pankrotis oleva isiku varalisi õiguseid ja kohustusi. Kohus on kaasanud pankrotihalduri kolmanda isikuna käesoleva haldusasja menetlusse. Kaasatud kolmas isik on kaebaja poolel. Kohus ei nõustu kaebaja ja kolmanda isiku väitega, et vaidlustatud intressinõue on aegunud. Kohtu hinnangul on maksuhalduri intressinõue esitatud tähtaegselt. Intresside määramine (intressinõude esitamine) aegub ühe aasta jooksul alates intressi arvutamise aluseks olnud maksusumma täielikust tasumisest (MKS § 118 lg 1). Vastustaja selgitas kohtule, et aastane tähtaeg on antud selleks, et maksuhaldur saaks esitada pikema perioodi jooksul kogunenud intresside kohta ühe intressinõude ja hoida sellega kokku menetluskulusid. Kui intresse määratakse maksusummalt, mis ei ole veel tasutud, siis aegumise küsimus ei tõusetu. Kohus seejuures viitab Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-80-16 (p-d 26-31), kus kohus käsitleb intressinõude aegumisega seonduvat. Kohus ei hakka Riigikohtu seisukohti üle kordama. Vaidlustatud intressinõude lisast nähtub intressisumma kujunemine. Intressinõudes on märgitud viivitatud päevade arv, samuti nähtub intressinõudest, millistelt maksusummadelt intressi on arvestatud. Intressinõude põhjendamiskohustus on täidetud, kui intressisumma kujunemine nähtub intressinõudele lisatud kontokaardilt. Kaebaja võis vajadusel pöörduda maksuhalduri poole teabenõudega/taotlusega teabe ja selgituste saamiseks tasumisele kuuluvate maksude ja intressisumma arvutamise korra, aluste jm kohta. MKS § 14 (teabe andmine maksukohustuslasele) lg 1 võimaldab teabenõudega/taotlusega pöörduda maksuhalduri poole ning maksuhaldur annab maksukohustuslase taotlusel teavet tema poolt tasumisele kuuluvate maksude, maksusumma arvutamise korra ja määramise aluste kohta (mis kehtib ka intressinõuetele) ning selgitusi maksudeklaratsiooni täitmise ja vaide või taotluse esitamise kohta. Kaebaja ei ole kasutanud talle seadusega antud võimalust maksuhaldurilt intressinõude osas selgituste saamiseks. MKS § 150 (tõendamiskoormus) lg 1 sätestab, et maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kaebaja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse intressisumma on maksuhaldur valesti määranud. Vaidlustatud intressinõue sisaldab MKS § 115

(maksukohustuslase poolt makstav intress) lg-s 1 ja § 117 (intressimäär) lg-s 1 sätestatule vastavat intressimäära ja tasumisele kuuluvat intressisummat, sh intressinõude lisaks oleva intressiarvestuse kaardist nähtub ka viivitatud päevade arv. Kohus ei nõustu kaebaja ja kolmanda isiku väitega, et intressinõue on koostatud ilma nõuetekohase haldusmenetluseta, muuhulgas ärakuulamisõiguse ja selgitamiskohustuse rikkumisega. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna intressinõue on adresseeritud R.K.ʼile (pankrotis) ning kätte toimetatud tema pankrotihaldurile, siis R.K. (pankrotis) võis olla intressinõude menetluses ärakuulatavaks isikuks. Toiger Inkasso OÜ aga on saavutanud kaebeõiguse läbi pankrotimenetluse ning saab esitada intressinõudele samasuguseid vastuväiteid, kui seda oleks saanud teha haldusakti algne adressaat R.K. (pankrotis). Kohus nõustub vastustajaga, et ärakuulamisõiguse rikkumisele tuginemine ei ole praegusel juhul asjakohane Toiger Inkasso OÜ puhul, kuna Toiger Inkasso OÜ kaasamine intressinõude menetlusse ei olnud vajalik. Vastustaja on õigesti leidnud, et sisuliselt oli Toiger Inkasso OÜ õiguslik staatus intressinõude andmisel menetlusväline isik, keda maksuhaldur ei pidanud ära kuulama. Seega huvitatud isik, kes pankrotimenetluses on saanud õiguse intressinõuet vaidlustada, ei saa tugineda väitele, et teda ei ole ära kuulatud, sh intressinõude menetlusse kaasatud. Toiger Inkasso OÜ ei ole pöördunud maksuhalduri poole selgituste saamiseks intressinõude kujunemise, sh intresside arvestamise metoodika jms kohta, kui midagi intressinõudes võis jääda Toiger Inkasso OÜ-le arusaamatuks. Kohus, hinnanud menetlusosaliste põhjendusi ning haldusasjas esitatud tõendeid, nõustub vastustaja seisukohtadega. Kohus märgib, et kui kohus nõustub vastustaja põhjendustega/seisukohtadega (millega on tutvunud ka kaebaja ning kolmas isik), siis ei pea hakkama neid üle kordama vastavalt HKMS § 165 lg-le 2, mille kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus ei nõustu kaebaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et ei ole põhjendatud ega õiglane arvestada Eesti Vabariigi poolt R.K.ʼi (pankrotis) vastu esitatud maksunõudelt intressi ajaperioodi eest, kus R.K. (pankrotis) omas ise vähemalt sama suurt rahalist nõuet Eesti Vabariigi vastu seoses looduskaitseliste kinnisasjade (xxxxxxxx ja xxxxxxxx, Tallinn) omandamise ning riigi poolt avalikes huvides kehtestatud uute omandiõiguse piirangute eest õiglase ja kohese hüvitise saamisega. Kohus leiab sarnaselt vastustajaga, et küsimus, kas kaebajal eksisteerib nõue riigi vastu kinnistute omandamiseks ning kui suur on see nõue, tuleb välja selgitada teises menetluses. Selle küsimuse lahendamine väljub käesoleva kohtuvaidluse piiridest. Vastustaja selgitas kohtule, et kuivõrd kaebaja nõude tegelik suurus on käesoleval ajal teadmata ja oli teadmata ka intressinõude tegemise ajal, siis ei ole maksuhalduril võimalik sellist asjaolu intressinõude väljastamisel arvesse võtta. Samuti intressi määramata jätmiseks puudub õigusnorm, mis lubaks või kohustaks maksuhaldurit igakordselt kontrollima, kas maksukohustuslasel eksisteerib muid võimalikke nõudeid maksuhalduri vastu ning siis selle ulatuses intressi vähem määrama. Kaebaja väidab, et nii maksuvõla kui ka intressivõla kustutamise eelduseks ja aluseks on maksukohustuslasest mitteolenevatest asjaoludest tingitud ebaõiglus, viidates seejuures MKS § 114 lg-le 3. Vastustaja on õigesti osundanud asjaolule, et kui maksukohustuslane soovib, et tema maksuvõlg kustutatakse MKS § 114 (maksuvõla mahakandmine ja kustutamine) lg 3 alusel, mille kohaselt riiklike maksude maksuhaldur võib maksukohustuslase põhjendatud

kirjalikul taotlusel kustutada tema maksuvõla, kui selle sissenõudmine on lootusetu või oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude, sealhulgas vääramatu jõu tõttu, samuti kui tulumaksuvõlg tekkis maksukohustuslase vara realiseerimisest kolmanda isiku võla tagatisena täitemenetluses või pankrotimenetluses, siis tuleb esitada vastav taotlus maksuhaldurile. Alles seejärel saab maksuhaldur sisuliselt kaaluda ja otsustada, kas maksuvõla kustutamiseks esineb alus või mitte. Vastustaja kinnitas kohtule, et Toiger Inkasso OÜ, R.K. (pankrotis) ega tema pankrotihaldur Martin Pärn ei ole esitanud maksuhaldurile sellist taotlust. Kohus ülalöeldut kokku võttes asub seisukohale, et kaevatav maksuhalduri intressinõue on õiguspärane ning ei ole aegunud, seega puudub alus selle tühistamiseks. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Käesolevas haldusasjas jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.