OÜ Altranet (pankrotis) hagi Orica Eesti OÜ vastu võlgnevuse 427 033 eurot 3 senti ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
427 033 eurot 3 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 19. juuli 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Orica Eesti OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Orica Eesti OÜ (registrikood 10186632), lepinguline esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov Vastustaja (hageja): OÜ Altranet (registrikood 10855599, pankrotis) pankrotihaldur Anne Tammer Kolmas isik hageja poolel: Serial Investor (registrikood 11154114, kustutatud)
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 19. juuli 2013 otsus osas, millega rahuldati OÜ Altranet (pankrotis) pankrotihalduri Anne Tammeri hagi Orica Eesti OÜ vastu täielikult ning mõisteti Orica Eesti OÜ-lt OÜ Altranet (pankrotis) kasuks välja põhivõlg 427 033 eurot 3 senti ja viivis 427 033 eurot 3 senti ning jäeti menetluskulud Orica Eesti OÜ kanda.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada OÜ Altranet (pankrotis) pankrotihalduri Anne Tammeri hagi Orica Eesti OÜ vastu osaliselt ning mõista Orica Eesti OÜ-lt OÜ Altranet (pankrotis) kasuks välja põhivõlg 114 756 eurot 26 senti ja viivis 114 756 eurot 26 senti.
3.Jätta kehtima Viru Maakohtu 22. detsembri 2008 hagi tagamise määrus kuni kohtuotsuse täitmiseni.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Menetluskulud maakohtus, ringkonnakohtus ja riigikohtus jätta 27 % ulatuses Orica Eesti OÜ kanda ja 73 % ulatuses OÜ Altranet (pankrotis) kanda.
6.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Altranet (hageja) esitas 19. detsembril 2008 Viru Maakohtule Orica Eesti OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 6 681 615 krooni (427 033 eurot 3 senti) ja viivise 6 681 615 krooni (427 033 eurot 3 senti). Viru Maakohus kuulutas 24. novembri 2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-24858 välja OÜ Altranet pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Anne Tammeri, kes astus 21. septembril 2012 menetlusse võlgniku asemel. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 9. augustil 2007 projekteerimis-ehitustöövõtulepingu nr 39p, mille p 2.1 järgi kohustus hageja koostama põhiprojekti, kõik tööprojektid ja ehitama kostja büroo- ja olmehoone koos kõikide kommunikatsioonide, haljastuse, parkla ja kõnniteega vastavalt lepingu dokumentidele. Lepingu p 2.3 alusel oli tööde lähteülesannete sätestatud hanke kutsedokumentatsioonis ja töövõtja 9. juuli 2007 pakkumises. Lepingu p 3.1.9 kohaselt oli lepingu tähtaeg 30. juuni 2008. Lepingu hind oli lepingu p 9.1 järgi 20 000 000 krooni (1 278 333 eurot), millele lisandub käibemaks, kokku seega 23 600 000 krooni (1 508 314 eurot 91 senti). Kostja tasus hagejale tähtaegselt lepingujärgseid makseid kuni 2008 juulini 16 918 385 krooni (1 081 281 eurot 88 senti). 2008 juulis allkirjastas hageja (kostja allkirjastamisele ei ilmunud) akti nr 101 tööde kohta, mille kogumaksumus oli 4 801 795 krooni (306 890 eurot 63 senti). Sellest 10% tuli lepingu p 9.3.1 kohaselt kinni pidada. Lähtudes eelnevast esitas hageja 21. juulil 2008
kostjale 4 321 615 kroonise (276 201 euro 54 sendise) arve nr 101 maksetähtajaga 4. august 2008. Kostjat arvet ei tasunud. Lepingu p 9.3.2 nägi ette, et lõplikult tasutakse tööde eest 15 kalendripäeva jooksul alates töövõtjalt arve saamisest, kui tellija on tööde üleandmisevastuvõtmise akti allkirjastanud ja kasutusluba on väljastatud. Vaivara Vallavalitsus väljastas kasutusloa 29. jaanuaril 2010. 28. juulil 2008 võttis kostja ehitise kasutusele. Hageja edastas kostjale 2. veebruari 2010 kirjaga 2 360 000 kroonise (150 831 euro 49 sendise) arve nr 140, s.o 10% lepingu maksumusest, mis oli lepingu p 9.3.1 alusel varem vastuvõetud tööde maksumusest maha arvatud. Arve muutus sissenõutavaks 22. veebruaril 2010. Kostja arvet ei tasunud.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja hoonesse projekteerinud ega paigaldanud põhiprojektis ettenähtud konditsioneerisüsteemi ning seetõttu esineb hoonel oluline puudus, mis takistab selle sihtotstarbelist kasutamist. Kostja tasaarvestas hageja nõude
18.septembril 2008 kostja 4 321 615 kroonise (276 201 euro 54 sendise) leppetrahvi nõudega. Kostja alandas 2. aprillil 2009 ja 12. oktoobril 2009 hinna alandamise avaldustega lepingujärgset hinda 2 714 978 krooni (173 518 euro 71 sendi) võrra. Alandatud hind hõlmas (ilma käibemaksuta) tegemata tööde maksumust 1 215 420 krooni (77 679 eurot 50 senti), konditsioneeri paigaldamise hinnavahet 46 030 krooni (2941 eurot 85 senti), hoone kasutusea vähenemise väärtust 939 229 krooni (60 027 eurot 67 senti) ning akende ja seina kõverat üleminekut 100 150 krooni (6400 eurot 75 senti). Kostja väitel oli tal hageja vastu konditsioneerisüsteemi paigaldamise ja eriteadmistega isikult arvamuse küsimise kuludest ning garantiitööde tegemata jätmisest tulenev leppetrahvi ja hageja tehtud puudustega tööde kõrvaldamisest tulenev kahjunõue ning tal on õigus neid nõudeid tasaarvestada. Alternatiivselt esitas kostja taotluse viivise vähendamiseks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 19. juuli 2013 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 427 033 eurot 3 senti (6 681 615 krooni) ja viivise 427 033 eurot 3 senti (6 681 615 krooni). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohus oli seisukohal, et hageja pakkumised on tehtud põhiprojekti alusel vastavalt kostja koostatud hanke kutsedokumentatsioonile ning hageja paigaldatud ventilatsiooni- ja kliimaseade vastas kostja tellitud ja hoone põhiprojektis toodud parameetritele. Ebaõige on kostja väide, et hageja oli kohustatud hoonesse projekteerima ja paigaldama ühtse konditsioneerisüsteemi koos jahutusega. Kui kostja soovis seadet, mille jahutusvõimsus oleks suurem kui projektis ja pakkumises kirjeldatud seadmetel, oleks kostja pidanud tegema hagejale sellekohase tahteavalduse. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja loobus osade projektis toodud vaheseinte paigaldamisest, mis omakorda avaldas mõju hoone jahutussüsteemile. Maakohus leidis, et kostjal puudus alus keelduda 2008 juulis tehtud tööde vastuvõtmisest, kuna töös ei esinenud olulisi puudusi ja kostja ei esitanud tähtaegselt tööde kvaliteedile vastuväiteid. Kuna kostja kinnitusel sai ta arve nr 101 kätte hiljemalt 18. augustil 2008, tekkis tal tasumise kohustus hiljemalt 2. septembril 2008. Kuna objekt oli valmis, kostja võttis objekti kasutusse hiljemalt 28. juulil 2008 ja kasutusluba hoonele oli väljastatud, tekkis hagejal hiljemalt pärast kasutusloa väljastamist õigus saada lepingu p-st 9.3.2 tulenevalt tasu 10% lepingu maksumusest ehk 2 360 000 krooni (150 831 eurot 49 senti). Kostja sai arve nr 140 kätte 5. veebruaril 2010 ning arve muutus sissenõutavaks 22. veebruaril 2010. Maakohtu arvates oli kostja leppetrahvi nõue perioodi 1. juuli kuni 28. september 2008 eest põhjendamatu, kuna kostja pikendas ühepoolselt ja korduvalt puuduste kõrvaldamise ja vaegtööde tegemise tähtaegu. Kuna kostja luges tööde lõpptähtajaks 11. septembri 2008, tehti tööd kostja pikendatud tähtaja sees. Poolte käitumine lepingulise suhte ajal oli orienteeritud lepingu täitmisele,
mistõttu leppetrahvi ei kohaldatud mõistliku aja jooksul. OÜ Ehitusekspert algsete järelduste järgi võlaõigusseaduse (VÕS) § 641 lg-s 2 nimetatud puudusi hoonel ei esinenud ja 28. juuliks 2008 olid lõpetatud põhiliselt kõik kostja soovitud ja ettenähtud lisatööd. Eelnevast tulenevalt puudus kostjal alus leppetrahvi kohaldada ning maakohus jättis rahuldamata kostja ettepaneku tasaarvestada hageja nõudest 4 321 615 krooni (276 201 euro 54 sendi) suurune osa. Maakohus oli seisukohal, et hinna alandamise avaldustes kirjeldatud asjaoludest ei tulenenud, et kostjal oleks õigus hinda alandada. Kuivõrd maakohus rahuldas hageja nõude ning leidis, et hageja ei ole lepingut rikkunud, langevad ära ka kostja tasaarvestamise aluseks olevad asjaolud. Maakohus märkis, et kostja kaotas õiguse lepingu p 10.3 alusel perioodil 1. juuli kuni 8. oktoober 2009 100 kalendripäeva eest 1 000 000 kroonist (63 911 euro 65 sendist) garantiitööde tegemata jätmisest tulenevat leppetrahvi nõuda, sest ei teatanud hagejale leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul. Kostja teadis garantiitööde tegemisega viivitamisest juba 2008. aastal, kuid esitas leppetrahvi nõude alles 12. oktoobril 2009. Maakohus leidis, et kostja puudustega tööde kõrvaldamisest tulenevad nõuded ei olnud põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt sai arve nr 101 muutuda sissenõutavaks kõige varem 27. septembril 2009. Kuna kostja esitas hagejale leppetrahvinõude ja on selle arvega nr 101 tasaarvestanud, puudub hagejal kostja vastu arve tasumise nõue. Kostjal oli ka õigus keelduda arve tasumisest, kuni hageja on puudused kõrvaldanud. Hageja jättis ühise konditsioneerisüsteemi projekteerimata ja rajamata, ei teostanud töid ettenähtud mahtudes, esines hulgaliselt vaegtöid ja hoonel puudus kasutusluba. Lepingu p 14.8 alusel esitas kostja hagejale leppetrahvinõude 6 500 000 krooni (415 425 eurot 71 senti), ja tasaarvestas selle hageja nõudega. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 114 lg-t 2, mille kohaselt täiendava tähtaja andmine ei vabasta võlgnikku vastutusest kohustuse rikkumise eest. Hoone valduse üleandmise kuupäevaks tuleb lugeda 25. juulit 2008. Kostja alandas hagejale lepingu alusel makstavat hinda 2. aprillil 2009 edastatud hinna alandamise avaldusega 2 200 679 krooni (140 649 euro 2 sendi) võrra ning 12. septembril 2009 edastatud hinna alandamise avaldusega 100 150 krooni (6400 euro 75 sendi) võrra. Koos käibemaksuga oli alandatud hinnaks 118 177 krooni (7552 eurot 89 senti). Kostja tõendas hinna alandamiseks aluseks olevad väärtused VÕS § 112 lg 1 järgi. Isegi kui kostja ei ole puudustega ja puudusteta tööde väärtist täpselt ära tõendanud, peab kohus VÕS § 112 lg 1 kolmandast lausest tulenevalt otsustama asjaolude alusel väärtuste suurused ise. Maakohus jättis lahendamata kostja taotluse viivise vähendamiseks.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
6.Serial Investor OÜ (kustutatud; kolmas isik) teatas 23. jaanuaril 2014 ringkonnakohtule, et nõude loovutamise tõttu kuulub nõue kostja vastu talle, ning esitas avalduse hageja asendamiseks või kolmanda isiku menetlusse astumiseks.
7.Ringkonnakohus rahuldas 18. veebruari 2014 määrusega kolmanda isiku taotluse osaliselt ning lubas tal astuda menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel.
8.Pankrotihaldur esitas 19. mail 2014 maakohtule hagi kolmanda isiku vastu, paludes tunnistada kehtetuks 10. juuni 2010 nõude loovutamise leping, millega hageja loovutas OÜ-le Fishmark nõudeõiguse kostja vastu. Samuti palus pankrotihaldur tunnistada kehtetuks 18. aprilli 2013 nõude loovutamise leping, millega OÜ Fishmark loovutas kolmandale isikule nõudeõiguse kostja vastu. Pankrotihaldur palus välja mõista kostjalt hageja pankrotivarasse kostja ja hageja vahel 9. augustil 2007 sõlmitud töövõtulepingust tulenev nõudeõigus kostja vastu ning kohustada kolmandat isikut andma nõusolek töövõtulepingust tuleneva nõude omandiõiguse üleandmiseks hagejale (tsiviilasi nr 2-14-17579).
9.Ringkonnakohus peatas 20. novembri 2014 määrusega apellatsioonimenetluse praeguses tsiviilasjas kuni menetluse lõppemiseni tsiviilasjas nr 2-14-17579. Pankrotihaldur esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks. Kostja vaidles määruskaebusele vastu.
10.Riigikohus tühistas 6. mai 2015 määrusega ringkonnakohtu määruse ning saatis asja samale ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks.
11.Ringkonnakohus rahuldas 28. oktoobri 2015 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hageja hagi kostja vastu täielikult ning mõistis hageja kasuks välja põhivõla 427 033 eurot 3 senti ja viivise 427 033 eurot 3 senti ning jättis menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 170 645 eurot 22 senti ja viivise 170 645 eurot 22 senti. Kõikide kohtuastmete menetluskuludest jättis ringkonnakohus 40% kostja ning 60% hageja kanda.
12.Riigikohus tühistas 27. oktoobri 2016 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus rahuldas hageja kassatsioonkaebuse täielikult ning kostja kassatsioonkaebuse osaliselt. Riigikohus selgitas, et kohtud on otsustes vääralt märkinud, et pankrotihaldur astus 21. septembril 2012 menetlusse võlgniku esindajana. Menetluse kestel on hageja muutunud ning algse hageja asemel on menetlusse astunud tema pankrotihaldur. Ekslik ja vastuoluline on ringkonnakohtu otsuses märgitu, et põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hagejal ei ole nõuet kostjat vastu ning seetõttu tuleks jätta hagi läbi vaatamata ja et vaidlusaluse nõude kuuluvus lahendatakse tsiviilasjas nr 2-14-17579 ning kostja seisukoht, et nõue kuulub kolmandale isikule, mitte hagejale, ei ole õige. See, kas nõue kuulub hagejale või mitte, on hagi rahuldamise eeldus ning TsMS § 210 lg 4 alusel esitatud vastuväite kohta peab kohus seisukoha võtma praeguses asjas. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et hinna alandamise ning kulutuste hüvitamise nõude rahuldamise eeldused on täidetud. Samas nõustus Riigikohus hagejaga, et ringkonnakohtu arvutuskäik on arusaamatu. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul esitada hinna alandamise kohta selge ja arusaadav arvutuskäik. Riigikohtu hinnangul tuleb hinna alandamise järgse tasu leidmiseks ringkonnakohtul vähendada aktis nr 101 kajastatud tööde tegemisega seotud kogusummat osas, milles hinda alandatakse, lugeda 90% hinna alandamise järgsest kogusummast arveks 101 ja 10% arve nr 140 hulka (lahutades arvest 140 selles enne kajastatud arve nr 101 osa). Lisaks peab ringkonnakohus tuvastama, millel tekkis käive, ning sellest sõltuvalt kohaldama käibe tekkimise ajal kehtinud käibemaksumäära. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 161 lg-t 2. Enne kahju hüvitamise nõude leppetrahviga kaetuks lugemist tuleb kontrollida, kas leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude
eesmärgiks on hüvitada sama kahju. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kontrollida, kas lepingu p-st 14.7 tuleneva leppetrahvi ja kostja puuduste kõrvaldamisega seotud kulutuste (kahju) hüvitamise nõude eesmärk on sama. Ringkonnakohus ei ole hinnanud kõiki VÕS § 162 lg 1 järgi leppetrahvi vähendamise taotluse lahendamiseks vajalikke asjaolusid kogumis. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang, kas hageja välja toodud asjaolud (hageja pankrotiseis ning see, et kostja jättis lepingujärgsest tasust olulise osa maksmata, mille tagajärjel tekkisid hagejal makseraskused) võiksid anda alust leppetrahvi veel vähendada.
MENETLUSOSALISTE
RINGKONNAKOHTUS
SEISUKOHAD
ASJA
UUEL
LÄBIVAATAMISEL
13.Asja uuel läbivaatamisel leiab hageja, et vaidlusalune nõue kuulub temale. Kõik nõude loovutamised olid näilikud ja seega tühised. Kostja ei saa vabaneda tema vastu eksisteerivast nõudest üksnes põhjusel, et vaieldakse nõude kuuluvuse üle. Menetluse jätkamine samade menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut. Isegi kui kohus leiab, et nõue kuulub nõude loovutamise tõttu kolmandale isikule, on seda võimalik jätta tähelepanuta nn irrelevantsuspõhimõtte järgi. Samuti kehtib otsus kolmanda isiku suhtes TsMS § 460 lg 1 alusel. Hageja nõuab kostjalt tehtud tööde eest tasu 6 681 615 krooni, sellest arve nr 101 järgi 4 321 615 krooni ja arve nr 140 järgi 2 360 000 krooni (koos käibemaksuga). Kui kohus peab kostja leppetrahvinõuet põhjendatuks, palub hageja leppetrahvi vähendada. Lepingu p-s 14.7 sätestatud leppetrahv 100 000 krooni päevas on ebamõistlikult suur, kuna poolte lepingulised kohustused ja vastutus on oluliselt tasakaalust väljas. Kostja maksekohustuste eiramine tõi kaasa äriühingu makseraskused ja pankrotistumise. Pankrotimenetluses on tunnustatud võlausaldajate nõudeid rohkem kui 1,12 miljoni euro ulatuses. Kõik need nõuded on seotud kostjale tehtud ehitustöödega. Kostja ise on väga heal majanduslikul järjel olev äriühing. Kostja sai oma puuduste kõrvaldamisest tuleneva vastunõude rahuldada pangagarantii arvelt.
14.Asja uuel läbivaatamisel palub kostja jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Juhul, kui kohus leiab, et nõue kuulub hagejale, palub kostja rahuldada hagi põhinõude osas maksimaalselt 77 752 euro 66 sendi ja sellele lisanduva käibemaksu ulatuses, ning viivisenõude osas maksimaalselt põhinõude ulatuses. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda, arvestades kostja kompromisspakkumist (183 496 eurot 27 senti). Kostja on seisukohal, et Riigikohtu lahendist tuleneb üheselt, et see, kas nõue kuulub hagejale või mitte, on hagi rahuldamise eeldus. Asja materjalide kohaselt ei kuulu nõue enam hagejale, mistõttu tuleks hagi jätta läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Eeldusel, et hinna alandamise ulatus oli käibemaksuta 1 245 570 krooni ja kostja leppetrahvi nõue 2 000 000 krooni, jäi arvete nr 101 ja nr 140 käibemaksuga summaks 2 851 843 krooni 90 senti (182 266 eurot 4 senti). Võttes arvesse Riigikohtu juhiseid, tuleks hageja nõudest lahutada lisaks kostja leppetrahvi nõudele ka kostja kahjunõue 1 200 262 krooni 26 senti (76 710 eurot 10 senti), sest leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude eesmärgiks ei olnud hüvitada sama kahju. Seega jääks tulemuseks 1 216 564 krooni 74 senti (77 752 eurot 66 senti, ilma käibemaksuta). Kostja leppetrahvi vähendamiseks ei ole alust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 19. juuli 2013 otsus tuleb tühistada osas, millega rahuldati hageja hagi kostja vastu täielikult ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 427 033 eurot 3 senti ja viivis 427 033 eurot 3 senti ning jäeti menetluskulud kostja kanda.
Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja hagi kostja vastu osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 114 756 eurot 26 senti ja viivise 114 756 eurot 26 senti. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Vastavalt TsMS § 693 lg-le 2 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
16.Kostja seisukoha kohaselt tuleneb asja materjalidest, et nõue ei kuulu enam hagejale, mistõttu tuleks hagi jätta läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Riigikohus on käesolevas asjas 27. oktoobril 2016 tehtud otsuse p-s 14 asunud seisukohale, et „See, kas nõue kuulub hagejale või mitte, on hagi rahuldamisel eeldus ning TsMS § 210 lg 4 alusel esitatud vastuväite kohta peab kohus seisukoha võtma praeguses asjas.“ Ringkonnakohtu arvates nähtub asja materjalidest, et OÜ Altranet (pankrotis) ja Orica Eesti OÜ vahel 09.08.2007 sõlmitud projekteerimis-ehitustöövõtulepingust tulenev nõue kuulub hagejale. Hageja esitas hagi kostja vastu töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks maakohtule 19.12.2008. OÜ Altranet pankrot kuulutati välja 24.11.2011. Enne pankroti väljakuulutamist kaasati Viru Maakohtu 17.09.2010 määrusega menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel OÜ Ehitusmontaaž Grupp (V kd tl 165-168). OÜ Ehitusmontaaž Grupp esitas maakohtule 10.06.2010 nõude loovutamise lepingu OÜ Altranet (pankrotis) ja OÜ Fishmark vahel (V kd tl 142) ja 06.09.2010 nõude loovutamise lepingu OÜ Fishmark ja OÜ Ehitusmontaaž Grupp vahel (V kd tl 140). Viru Maakohtu 21.05.2012 määrusega on kõrvaldatud menetlusest hageja poolel iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kaasatud OÜ Ehitusmontaaž Grupp (VII kd tl 5-6). Maakohus kõrvaldas kolmanda isiku menetlusest seetõttu, et OÜ Ehitusmontaaž Grupp oli nõude OÜ-le Altranet (pankrotis) tagasi loovutanud (OÜ Ehitusmontaaž Grupp ja OÜ Altranet (pankrotis) seaduslike esindajate vastavad kinnitused 20.12.2011 kohtuistungi ning vastavad taotlused VI kd tl 168-170; VII kd tl 3). Seega asja materjalidest nähtuvalt oli seisuga 20.12.2011 nõue tagasi loovutatud OÜ-le Altranet (pankrotis), s.o vaidlusaluse nõude omanikuks oli OÜ Altranet (pankrotis). Serial Investor OÜ (kustutatud) esitas 23.01.2014 ringkonnakohtule taotluse hageja poolel enda kolmanda isikuna menetlusse kaasamiseks (IX kd tl 169-170), kuna ta omandas vaidlusaluse nõude väidetavalt 18.04.2013 OÜ-ga Fishmark sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel (IX kd tl 190-193). Nõude ülemineku tõendamiseks on Serial Investor OÜ (kustutatud) esitanud ka nõude loovutamise lepingu 02.04.2012 OÜ Ehitusmontaaž Grupp ja OÜ Fishmark vahel (IX kd tl 194197). Ringkonnakohus leiab, et seisuga 02.04.2012 ei olnud OÜ-l Ehitusmontaaž Grupp nõude loovutamise lepingus nimetatud nõuet ja seega ei saanud ta vaidlusalust nõuet ka tagasi loovutada OÜ-le Fishmark (06.09.2010 nõude loovutamise lepinguga oli OÜ Fishmark loovutanud nõude OÜ-le Ehitusmontaaž Grupp). OÜ Ehitusmontaaž Grupp ja OÜ Altranet (pankrotis) seaduslike esindajate kinnitusel oli vaidlusalune nõue seisuga 20.12.2011 tagasi loovutatud OÜ-le Altranet (pankrotis), s.o pooled on kinnitanud nõude tagasiloovutamise kokkuleppe olemasolu. Kuna OÜ Fishmark ei omandanud loovutamise teel vaidlusalust nõuet, siis ei saanud ta ka seda edasi loovutada Serial Investor OÜ-le (kustutatud). Lähtudes eeltoodust kuulub hagejale OÜ Altranet (pankrotis) ja Orica Eesti OÜ vahel 09.08.2007 sõlmitud projekteerimis-ehitustöövõtulepingust tulenev nõue.
17.Kui algselt oli asjas hagejaks OÜ Altranet (pankrotis), siis seoses seaduse muudatusega alates
21.septembrist 2012 (VII kd, tl 64) on hagejaks OÜ Altranet (pankrotis) pankrotihaldur Anne Tammer. Ringkonnakohus, käesoleva otsuse põhjenduses nimetades hagejat, peab silmas esialgset hagejat pankrotivõlgnikku OÜ-d Altranet, mitte pankrotihaldurit kui asjas tegelikku hagejat, ning seda kohtuotsuse selguse (ja ka lihtsustamise) huvides.
17.1.Asja materjalidest nähtuvalt põhineb hageja nõue arvel nr 101 (I kd, tl 78) summas 4 321 615 krooni (276 201 eurot 54 senti) ja arvel nr 140 (IV kd, tl 85) summas 2 360 000 krooni (150 831 eurot 49 senti). Kostja on nimetatud arvete tasumisest keeldunud ja esitanud omapoolsed vastuväited. Asja materjalide kohaselt koostas hageja juulis teostatud tööde akti nr 101 (I kd, tl 74-77, aktil puudub selle koostamise kuupäev) ja selle alusel 21.07.2008 arve nr 101. Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et kostjal puudus alus aktis nr 101 märgitud tööde vastuvõtmisest keelduda ning kostja oli kohustatud arve nr 101 tasuma hiljemalt 02.09.2008 (maakohtu otsuse p 41). Otsuse p-s 47 on kohus leidnud, et kostja oli kohustatud arve nr 101 tasuma hiljemalt 05.08.2008. Seega on maakohtu otsus vastuoluline arve nr 101 tasumise tähtpäeva osas, s.o ebaselge on, millal muutus arve nr 101 järgne summa sissenõutavaks.
17.2.Töövõtuleping (I kd, tl 20-29) sõlmiti 09.08.2007 ning lepingu p 3 järgi toimus tööde teostamine graafiku alusel. Sellest tulenevalt toimus ka tööde üleandmine ja vastuvõtmine etapiviisiliselt. Lepingu p 8.1 kohaselt toimus tööde üleandmine ja vastuvõtmine akti alusel ning see teostatakse pärast tööde nõuetekohast ja täielikku valmimist. Kuna lepingu p 3.1.9 järgi pidi büroo- ja olmehoone täies ulatuses valmima 30.06.2008 (poolte kokkuleppel pikendati nimetatud tähtaega kuni 07.07.2008), siis kujutasid aktil nr 101 märgitud tööd viimaseid graafikus ettenähtud töid. Lepingu p 9.3.1 järgi tellija tasub töövõtjale tööde eest alljärgnevalt: lepingu p-des 3.1.1 kuni 3.1.9 toodud ning igas kalendrikuus teostatud ja tellija järelevalve poolt kontrollitud tööde eest 90% ulatuses 15 kalendripäeva jooksul, arvates arve kättesaamise kuupäevast tellija poolt. Tööde mahtude kontrollimiseks esitab töövõtja enne arve koostamist tellija järelevalve teostajale arvestuslikus kalendrikuus kvaliteetselt teostatud mahtude arvestustabeli. Tellija järelevalve teostaja kontrollib ja allkirjastab mahtude arvestustabeli 5 tööpäeva jooksul arvates selle saamisest ja tagastab töövõtjale või esitab samaks ajaks kirjalikult motiveeritud otsuse tööde mahtude arvestuse aktsepteerimisest keeldumise kohta. Kui otsust ei ole 5 tööpäeva jooksul esitatud, loetakse tööde mahtude arvestus aktsepteerituks. Teostatud tööde mahtude aktsepteerimist ei loe pooled tööde vastuvõtmiseks tellija poolt. Tööde vastuvõtmine toimub vastavalt lepingu p-le 8. Seega tuleneb lepingu p-st 9.3.1, et töövõtja poolt arve esitamisele eelneb tööde mahtude kontrollimine tellija järelevalve teostaja poolt ning see ei ole samastatav tellijapoolse tööde vastuvõtmisega. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja kostja järelevalve teostajale tööde mahtude arvestustabelit esitanud. Isegi juhul, kui lugeda 2008 juulikuus teostatud tööde mahtude arvestustabeliks akti nr 101, siis kuupäeva puudumise tõttu aktil nr 101 ei ole võimalik tuvastada, kas hageja esitas arve lepingu p-s 9.3.1 sätestatuga kooskõlas või mitte. Samas nähtub asja materjalidest, et hageja on koostanud 21.07.2008 lepinguobjekti ekspluatatsiooni andmise protokolli (I kd, tl 72-73). Kuna akt nr 101 pidi olema koostatud enne (või samal kuupäeval) lepinguobjekti ekspluatatsiooni andmise protokolliga, siis saab eeldada, et reaalselt toimus akti nr 101 koostamine 21.07.2008 ning seetõttu arve esitamise õigus tekkis hagejal 26.07.2008, mitte aga arvel märgitud kuupäeval 21.07.2008.
17.3.Ekslik on maakohtu seisukoht, mille kohaselt oli kostja kohustatud tasuma arvel nr 101 märgitud summa 05.08.2008 (või 02.09.2008). Samuti on alusetu hageja väide, et kostja oli kohustatud tasuma arve nr 101 5. augustiks 2008. Lepingu p 8.2 kohaselt tööde üleandmise-vastuvõtmise akti koostab ja esitab tellijale allakirjutamiseks töövõtja. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja koostanud 21.07.2008 lepinguobjekti ekspluatatsiooni andmise protokolli (I kd, tl 72-73) ning hageja on vastuses apellatsioonkaebusele omaks võtnud, et protokollis tuvastati objektil esinevad puudused. Nimetatud protokollile ei ole kostja alla kirjutanud ning on põhjendanud seda sellega, et protokollis ei olnud märgitud kõik objektil esinevad puudused. Eeltoodu kinnitab, et hageja poolt ei olnud täidetud ehitise üleandmise-vastuvõtmise eeldused, kuna lepingu p 8.1 järgi saab tööd üle anda pärast tööde nõuetekohast ja täielikku valmimist. Puuduste olemasolu ja nende likvideerimise vajadust on hageja kinnitanud lisaks 21.07.2008 protokollile ka kostjale 15.08.2008 saadetud kirjas (1 kd, tl 192). Asjas olevate materjalide kohaselt saatis kostja 05.08.2008 hagejale pretensiooni (1 kd, tl 179180) puuduste kõrvaldamiseks ja märkis selles ära ka puudused, mida hageja ise 21.07.2008 protokollis ei märkinud. Samas andis kostja hagejale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. 11.08.2008 vastuses (1 kd, tl 181-188) tunnistas hageja kostja poolt märgitud puudusi (v.a konditsioneeri osas) ning lubas puudused kõrvaldada. Ühtlasi on hageja kinnitanud vastuses (1 kd, tl 182), et nende poolt esitatakse tööde üleandmise-vastuvõtmise akt pärast dokumentatsiooni vastuvõtmist. 11.09.2008 on allkirjastatud hageja, kostja ja ehituse omanikujärelevalve poolt teostatud ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise akt (1 kd, tl 194-195). Nimetatud aktil on märgitud ehitusobjektil esinevad puudused.
17.4.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kostja oli kohustatud 21.07.2008 (s.o akti nr 101 väidetaval koostamise ja arve esitamise kuupäeval) hageja poolt tehtud tööd vastu võtma. Maakohus on oma seisukoha põhjendamisel ebaõigesti tuginenud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-16-06, millest nähtuvalt saab tellija keelduda tööde vastuvõtmisest üksnes juhul, kui tehtud töö oli täiesti kasutuskõlbmatu või tuleb tervikuna asendada. Lahendis nr 3-2-1-80-08 on Riigikohus asunud seisukohale, et tellija võib VÕS § 110 lg 1 järgi keelduda talle vastuvõtmiseks esitatud töö vastuvõtmisest nii juhul, kui töö on üldse tegemata kui ka siis, kui töö on tehtud üksnes osaliselt või puudustega, tagamaks oma lepingu täitmise nõuet. Seega on tellija kohustatud töö vastu võtma üksnes juhul, kui see vastab lepingutingimustele VÕS §-de 77 ja 641 mõttes, mh peab töö olema sihtotstarbeliselt kasutatav ja tehtud üldjuhul vähemalt keskmise kvaliteediga. Samas lahendis on Riigikohus rõhutanud, et hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi. Võlaõigusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks. T. Sepaste ja H. Kase arvamusest (II kd, tl 51- 94) nähtuvalt oli hageja poolt teostamata tööde (sh konditsioneeri ehitamata jätmine) maht 1 215 420 krooni (77 679 eurot 50 senti) ja hageja poolt teostatud töödes esinenud puuduste likvideerimise eeldatav maksumus 509 812 krooni (32 582 eurot 93 senti). Eeltoodu lükkab ümber maakohtu järelduse, et hageja poolt tegemata tööde ja puudustega tehtud tööde maht moodustas aktis nr 101 märgitud summast (4 321 615 krooni, s.o 276 201 eurot 54 senti) ebaolulise osa. Ringkonnakohus leiab, et väidetav tegemata tööde ja puudustega tehtud tööde maht 1 725 232 krooni (110 262 eurot 42 senti) on oluline ning kostjal oli õigus keelduda tööde vastuvõtmisest 21.07.2008.
Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et vaatamata 11.08.2008 vastuses (1 kd, tl 182 p 6) antud kinnitusele, et üleandmise-vastuvõtmise akt on koostatud ja allkirjastatud hageja poolt 25.07.2008 ning pärast dokumentatsiooni vastuvõtmist esitatakse kostjale, ei ole hageja kostjale tööde üleandmise-vastuvõtmise akti esitanud. Samas viidatud hageja kinnitus tõendab, et 21.07.2008 protokolli ei käsitlenud ka hageja ise kohase üleandmise-vastuvõtmise aktina lepingu p 8.1 tähenduses.
17.5.Asjaolu, et kostja võttis ehitise kasutusse enne 11.09.2008, ei tähenda seda, et ta oleks sellega hageja tehtud tööd lepingu p 8.1 tähenduses vastu võtnud. Kuna kostja võttis hageja tehtud tööd puudustega vastu 11.09.2008, siis hakkas arve nr 101 15-päeva pikkune tasumise tähtaeg kulgema alates 12.09.2008 ning arve nr 101 sai muutuda sissenõutavaks kõige varasemalt 27.09.2008.
18.Õige on kostja väide, et asja materjalidega on tõendatud lepingu mittekohane täitmine hageja poolt ning maakohtu vastupidine seisukoht on põhjendamatu.
18.1.Ringkonnakohus nõustub kostja väitega, et hageja oli lepingu kohaselt kohustatud kostja büroo- ja olmehoonesse projekteerima ning ehitama konditsioneerisüsteemi, kuid jättis selle kohustuse täitmata. Lepingu p-st 2.1 tulenevalt oli hageja kohustuseks nii kõikide tööprojektide koostamine kui ka hoone ehitamine. Seega oli tegemist nn võtmed kätte lahendusega ja hageja kohustuseks oli ehitada hoone valmis selliselt, et kostja saaks seda koheselt pärast üleandmist sihipäraselt kasutama hakata. Kostja poolt esitatud hankedokumentatsioon (I kd, tl 161-165) koosnes büroo- ja olmehoone kirjeldusest ning orienteeruvatest üldmahtudest ning see sisaldas endas muu hulgas ühtset konditsioneerisüsteemi terves hoones. Hageja esitas kostjale kaks hinnapakkumist, s.o 09.04.2007 (IV kd, tl 153-156) ja 09.07.2007 (I kd, tl 166-168) ning mõlemad sisaldasid muu hulgas ühtset konditsioneerisüsteemi terves hoones maksumusega 653 970 krooni (s.o 41 796 eurot 30 senti). Kuna teine hinnapakkumine oli esitatud pärast EPT Grupp OÜ poolt esitatud põhiprojekti ventilatsiooni osa kirjeldust ja ka see sisaldas ühtse konditsioneerisüsteemi ehitamist terves hoones, lähtus hageja hinnapakkumist tehes kostja hankedokumentatsioonist. Arvestades kostja esitatud hankedokumentatsiooni ning selle alusel hageja poolt tehtud kahte hinnapakkumist (mõlemad sisaldasid ühtse konditsioneerisüsteemi ehitamist), pidi hagejale kui ehitusettevõtjana tegutsevale isikule olema arusaadav, et ta on kohustatud kostja büroo- ja olmehoonesse projekteerima ning ehitama konditsioneerisüsteemi. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt hõlmas ventilatsiooniosa nii konditsioneerisüsteemi kui sissevoolu- ja väljatõmbeventilatsiooni, on ekslik ja vastuolus esitatud tõenditega. Mõlemast hageja hinnapakkumisest nähtub, et nendes on eraldi reana välja toodud ühtne konditsioneerisüsteem maksumusega 653 970 krooni ning sissevoolu- ja väljatõmbeventilatsioon maksumusega 330 000 krooni. OÜ Skat-Keskus poolt kohtule 21.08.2009 esitatud seisukoht (III kd, tl 24) kinnitab, et hageja ei ole temalt kostja büroo- ja olmehoone konditsioneerisüsteemi projekteerimist, ehitamist ega montaaži tellinud. Sellest järelduvalt on ebaõige hageja seisukoht (vt vastus apellatsioonkaebusele, lk 5), et OÜ Skat-Keskus, kes teostas hagejale alltöövõtu korras ventilatsioonitöid, ehitas välja ühtse konditsioneerisüsteemi terves hoones ning sissevoolu- ja väljatõmbeventilatsiooni kokku summas 983 970 krooni (sh konditsioneerisüsteem 653 970 krooni ning sissevoolu- ja väljatõmbeventilatsioon 330 000 krooni). T. Sepaste ja H. Kase arvamusest (II kd, tl 51-94) ning T. Targa arvamusest (IV kd, tl 161-163) nähtub, et hageja ei ole büroo- ja olmehoonesse konditsioneerisüsteemi ehitanud. Lisaks nähtub komisjonilise ekspertiisi arvamusest (X kd, tl 4-6), et ehitusprojektiga ei ole kavandatud sellist süsteemi, mida saaks käsitleda konditsioneerisüsteemina ja mis vastaks tellija poolt
projekteerimise lähteülesandes soovitule ning sellist süsteemi ei ole ka välja ehitatud. T. Tark on maakohtu istungil tunnistajana ülekuulamisel kinnitanud (IX kd, tl 50-52), et kohapeal vaatluse käigus selgus, et konditsioneerisüsteemi ei ole hoonesse ehitatud ning ventilatsioonisüsteemi ehitamist ei saa samastada konditsioneerisüsteemiga, mis peab tagama nii ruumide jahutuse, õhu niisutamise kui kuivatamise. Hageja esitatud U. Saksakulmu arvamusest (IV kd, tl 86-89) nähtub kokkuvõtvalt, et hageja poolt väljaehitatut võib nimetada ühtseks konditsioneerisüsteemiks. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et U. Saksakulmu arvamusse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna AS EPT Grupp oli büroo- ja olmehoone projektide koostaja ning U. Saksakulm oli AS EPT Grupp aktsionär ja juhatuse liige ajavahemikul 13.06.2001-03.05.2007 (VI kd, tl 16, 22) ning seetõttu võis ta arvamuse andmisel olla erapoolik. U. Saksakulmu arvamus on vastuolus asjas esitatud teiste tõenditega (eelmärgitud kolm arvamust ning OÜ Skat-Keskus seisukoht) ning arvamus ei lükka ümber teiste tõendite alusel tuvastatavat asjaolu, et hageja ei ole kostja büroo- ja olmehoonesse projekteerinud ning ehitanud konditsioneerisüsteemi. Lepingu p 2.1 järgi oli hageja kohustuseks kõikide tööprojektide koostamine ning lepingu p 2.4 järgi oli hageja kohustuseks teostada ka need tööd ja toimingud, mis oma olemuselt kuuluvad tööde hulka ja tulenevad samalaadsete tööde tegemise heast tavast ning mille tegemine on vajalik lepingus fikseeritud lõppeesmärgi saavutamiseks. Tulenevalt eeltoodust pidi hageja kontrollima AS EPT Grupp põhiprojekti nõuetekohasust ning puuduste korral sellest kostjat informeerima. Hageja ei ole tuginenud sellele ega ka tõendanud, et ta oleks kostjat võimalikest põhiprojekti puudustest teavitanud ning seetõttu ei saa ta tugineda vastutusest vabanemisel VÕS § 641 lg-s 3 sätestatule. Maakohus on põhjendamatult leidnud (otsuse p 36), et T. Targa arvamusega ei saa arvestada, kuna arvamuse lähteandmete hulgast puudus põhiprojekt. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et arvamuse andmiseks tutvus eriteadmistega isik büroo- ja olmehoonega kohapeal ning põhiprojekti ei olnud vaja selleks, et tuvastada kas konditsioneerimissüsteem on hageja poolt ehitatud või mitte. Maakohtu seisukoht (otsuse p 37), mille kohaselt kostja on loobunud osade projektis toodud vaheseinte paigaldamisest ning mis on otseselt avaldanud mõju hoone jahutussüsteemi toimimisele, ei ole kooskõlas esitatud tõenditega. Siinjuures ei ole maakohus osundanud tõenditele, millised kinnitaksid kostja loobumist osade vaheseinte paigaldamisest ning maakohtu poolne järeldus sellest (mõju jahutussüsteemi toimimisele) on oletuslik. Ebaõige on ka see maakohtu järeldus (otsuse p 38), millest nähtuvalt oli konditsioneerisüsteemi ja ventilatsioonisüsteemi maksumuseks kokku 163 794 krooni (hinnapakkumise kohaselt oli konditsioneerisüsteemi maksumuseks 653 970 krooni ning sissevoolu- ja väljatõmbeventilatsiooni maksumuseks 330 000 krooni). Asja materjalidest nähtuvalt sõlmiti hageja hinnapakkumise (kokku tööde maksumus 20 000 000 krooni, sh ühtne konditsioneerisüsteem terves hoones 653 970 krooni) alusel leping ning lepingu p 9.1 järgi oli lepingu hinnaks 20 000 000 krooni. Eeltoodust lähtudes saab asuda seisukohale, et konditsioneerisüsteemi projekteerimata ja ehitamata jätmise osas ei vastanud hageja poolt tehtud tööd lepingutingimustele ning ta vastutab lepingu rikkumise eest.
18.2.Lisaks tegemata töödele rikkus hageja lepingut ka seeläbi, et tehtud tööd olid osaliselt puudustega. T. Sepaste ja H. Kase arvamusest nähtuvalt oli hageja poolt teostatud töödes esinenud puuduste likvideerimise eeldatav maksumus (2009 märtsi alguse seisuga) 509 812 krooni (32 582 eurot 93 senti). Siinkohal on ebaõige maakohtu seisukoht (kohtuotsuse lk 27), et kostja loobus osade kokkulepitud tööde tegemisest. Kostja 16.10.2008 kirjas (I kd, tl 117-119) märgitu,
et tööprojektide koostamise käigus tööde maht osaliselt vähenes, on kajastatud projektdokumentatsioonis ja lepingus kokkulepitud tööde mahtudes ning seega ei saa väita, et kostja oleks loobunud kokkulepitud tööde tegemisest. T. Sepaste ja H. Kase arvamuses on kajastatud hageja poolt lepingus ja projektdokumentatsioonis tegemata tööd. Hageja ei ole tõendanud poolte vahelist kokkulepet lepingu muutmise (tööde mahu vähendamise) kohta. Lepingu p 9.3.2 kohaselt tasub tellija töövõtjale teostatud tööde eest lõplikult pärast tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamist tellija poolt, kasutusloa väljastamist ja vastava arve esitamist töövõtja poolt. Lepingus kokkulepitud tööd võeti puudustega vastu 11.09.2008. Asja materjalidest nähtuvalt väljastati büroo- ja olmehoonele kasutusluba 29.01.2010 (IV kd, tl 83) ning hageja on väljastanud kostjale 01.02.2010 arve nr 140 (IV kd tl 85). Kostja ei ole vastu vaielnud hageja seisukohale, et arve nr 140 muutus sissenõutavaks alates 22.02.2010. Seega pidi kostja lepingu p-st 9.3.2 tulenevalt tasuma hagejale teostatud tööde eest lõplikult 22.02.2010.
19.Kostja on keeldunud tasu maksmisest kasutades seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid ning siinkohal on kostja tuginenud eelkõige hinna alandamisele. Riigikohus on vaidlustatud asjas tehtud otsuse p-s 16 käsitlenud hinna alandamisega seonduvat ning märkinud järgmist: “Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et hinna alandamise ning kulutuste hüvitamise nõude rahuldamise eeldused on täidetud. Küll aga nõustub kolleegium hagejaga, et ringkonnakohtu arvutuskäik on arusaamatu ning sellega on rikutud TsMS § 436 lg-st 1 ja TsMS § 639 lg-st 1 tulenevat kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Kolleegium märgib, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul esitada hinna alandamise kohta selge ja arusaadav arvutuskäik. Kolleegiumi hinnangul tuleb hinna alandamise järgse tasu leidmiseks ringkonnakohtul vähendada aktis nr 101 kajastatud tööde tegemisega seotud tasu kogusummat osas, milles hinda alandatakse, lugeda 90% hinna alandamise järgsest kogusummast arveks 101 ja 10% arve nr 140 hulka (lahutades arvest 140 selles enne kajastatud arve nr 101 osa). Lisaks peab ringkonnakohus tuvastama, millal tekkis käive, ning sellest sõltuvalt kohaldama käibe tekkimise ajal kehtinud käibemaksumäära.“
19.1.Kostja on alandanud hagejale lepingu alusel makstavat hinda 02.04.2009 hinna alandamise avaldusega (II kd, tl 129-131) 2 200 679 krooni (140 649 euro 2 sendi) võrra ja 12.10.2009 hinna alandamise avaldusega (III kd, tl 116-118) 100 150 krooni (6400 euro 75 sendi) võrra. Ehitusekspertiisibüroo arvamuse (IV kd, tl 158) kohaselt oli ehitustööde turuväärtuseks 20 000 000 krooni (1 278 233 eurot). T. Sepaste ja H. Kase arvamuse (II kd, tl 59) järgi on hageja poolt teostamata tööde maksumuseks kokku 1 215 420 krooni (77 679 eurot 50 senti). Hageja ei ole tõendanud, et ta jättis osad tööd tegemata kokkuleppel kostjaga. Samuti ei ole põhjendatud hageja väide, et kostja ei ole teda tegemata töödest õigeaegselt teatanud. Kostja teavitas hagejat tegemata töödest 05.08.2008 kirjaga (I kd, tl 179-180) ning tegemata tööde täpne maht selgus T. Sepaste ja H. Kase 2009 arvamusest. Seetõttu oli kostja õigustatud hinda alandama 1 215 420 krooni (77 679 euro 50 sendi) võrra.
19.2.Kostja on 02.04.2009 hinna alandamise avalduses tuginenud veel hoone kasutusea vähenemisele ning seetõttu alandanud hinda 939 229 krooni võrra. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole tõendanud hoone kasutusea vähenemist ning seetõttu ei saa väita, et hageja oleks 939 229 krooni ulatuses täitnud lepingut mittekohaselt. T. Sepaste ja H. Kase arvamuses on muu hulgas märgitud, et hoone monoliitbetoonist seintes on praod, mis on põhjustatud monoliitse raudbetooni mahukahanemisest (II kd, tl 62). Samas arvamuses on leitud, et tekkinud praod tuleb täiendavalt avada freesimise teel, ava täita mastiksiga ning sellega taastatakse kahjustada saanud viimistlus. Tegemist on puudusega, mida on võimalik kõrvaldada ning puuduse kõrvaldamise esialgne maksumus on arvestatud puuduste likvideerimise esialgse maksumuse sisse. Arvamusest
ei nähtu, et pragude tõttu oleks hoone kasutusiga vähenenud. Seetõttu puudub alus hinna alandamiseks 939 229 krooni võrra.
19.3.Kostja 02.04.2009 hinna alandamise avaldusest nähtuvalt on kostja alandanud hinda lisaks eelnevale veel 46 030 krooni võrra lähtudes konditsioneerimissüsteemi paigalduse hinna vahest. Ringkonnakohus leiab, et kostja hinna alandamine nimetatud osas ei ole põhjendatud. Konditsioneerisüsteemi maksumuseks oli hageja hinnapakkumise kohaselt 653 970 krooni ja hageja jättis konditsioneerisüsteemi välja ehitamata. Konditsioneerisüsteemi ehitas ja paigaldas kostjale AS Hiieko, kellele kostja maksis selle eest 801 400 krooni (III kd, tl 120). Kostja seisukoht, mille kohaselt pidi algselt konditsioneerimissüsteemi paigaldama Koda Ehitus OÜ ja seda 700 000 krooni eest (700 000 - 653 970 = 46 030) ning hinnavahe 46 030 krooni ulatuses on tal õigus alandada hinda, ei ole kooskõlas VÕS § 112 lg-s 1 sätestatuga. Kostja ja Koda Ehitus OÜ vahelist lepingut ei asutud täitma ning väidetava hinnavahe puhul ei ole tegemist mittekohase täitmise väärtusega. Kuna kostja maksis hageja poolt tegemata tööde eest rohkem 147 430 krooni, siis on tal VÕS § 646 lg 5 alusel õigus nõuda hagejalt 147 430 ulatuses kulude hüvitamist. Kostja seisukoht, mille kohaselt ta alandab hinda 46 030 krooni ulatuses ja nõuab hagejale kulude hüvitamist 101 400 krooni ulatuses, ei ole õige.
19.4.Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole tõendanud 12.10.2009 hinna alandamise avalduses märgitud mittekohase täitmise väärtust 100 150 krooni. Kostja väide, et hageja on hoone koridori seina ja katuseakende kõvera ülemineku puuduse 100 150 krooni väärtuses omaks võtnud, ei ole õige. Hageja on 29.09.2009 kirjas (III kd, tl 110-113) omaks võtnud seina ja akende kõvera ülemineku puuduse väärtuse 30 150 krooni ulatuses ning selles osas on kostja hinna alandamine õigustatud. Ülejäänud osas (70 000 krooni) on hageja puuduse väärtusele vastu vaielnud ning hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks puuduse väärtus 30 150 krooni ületavas osas. Lähtudes eeltoodust on kokku hinna alandamine põhjendatud 1 245 570 krooni ulatuses (1 215 420 krooni + 30 150 krooni).
19.5.Arvestades Riigikohtu seisukohta (viidatud käesoleva otsuse p-s 19) tuleb eelkõige vähendada aktis nr 101 kajastatud tööde tegemisega seotud tasu kogusummat osas, milles hinda alandatakse. Aktis nr 101 on tööde tegemisega seotud tasu suuruseks 4 069 318 krooni (käibemaksuta). Kuna hinna alandamine on õigustatud summas 1 245 570 krooni (käibemaksuta), siis on alandatud hinnaks 2 823 748 krooni (käibemaksuta), koos käibemaksuga 18% (508 274 krooni 64 senti) on vastav summa 3 332 022 krooni 64 senti. Lugedes 90% hinna alandamise järgsest kogusummast arveks nr 101, kuulus arve järgi tasumisele 2 998 820 krooni 38 senti (koos käibemaksuga), s.o 191 659 eurot 55 senti. Arvestades 10% lepingu p 9.3.1 järgi arve nr 140 hulka (summas 333 202 krooni 26 senti, käibemaksuga), on arve nr 140 järgi tasumisele kuuluvaks summaks 2 213 022 krooni 26 senti (käibemaksuga). Kokku on hageja õigustatud hinna alandamise tulemusena kostjalt nõudma arve nr 101 ja nr 140 alusel 5 211 842 krooni 64 senti (käibemaksuga), s.o 333 097 eurot 45 senti, tasumist.
20.Kostja vastuväite kohaselt on tal hageja vastu kulutuste hüvitamise nõue, mille ta soovib tasaarvestada hageja nõudega tema vastu. Kulutuste hüvitamise nõue koosneb järgmisest kolmest osast.
20.1.Kulutused seoses konditsioneerisüsteemi väljaehitamisega. Asja materjalide kohaselt ehitas kostja büroo- ja olmehoonesse konditsioneerisüsteemi AS Hiieko, kellele kostja maksis 801 400 krooni. Eelnevast tulenevalt on kostjal hageja vastu VÕS § 646 lg 5 alusel kulutuste hüvitamise nõue 147 430 krooni (801 400 – 653 970) ulatuses (käibemaksuta).
20.2.Kostja kulutuste hüvitamise nõue tulenevalt 14.07.2010 OÜ-ga Põlva Heakorratööd sõlmitud töövõtulepingust on summas 791 470 krooni (käibemaksuta). Kostja kinnitas, et OÜ Põlva Heakorratööd poolt teostatud tööd ei hõlma puudusi töödes, mille osas ta alandas hinda. Hageja ei ole OÜ Põlva Heakorratööde poolt teostatud tööde mahule summas 1 971 470 krooni vastuväiteid esitanud. Lepingu sõlmimise OÜ-ga Põlva Heakorratööd tingis asjaolu, et vaatamata lubadustele hageja ehitustöödes esinenud puudusi ei kõrvaldanud. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja realiseeris hageja antud garantiikirja 1 180 000 krooni ulatuses ning sellest tulenevalt moodustab kostja kulutuste hüvitamise nõue OÜ-ga Põlva Heakorratööd sõlmitud töövõtulepingust 791 470 krooni (ilma käibemaksuta, 1 971 470 – 1 180 000).
20.3.Laminaatparketi ebaõigest paigaldamisest tulenevalt on kostja kulutuste hüvitamise nõue 261 352 krooni 26 senti (käibemaksuta). Ehitusekspertiisibüroo OÜ hinnangust (VIII kd, tl 11-16) nähtub, et parketitööd on teostatud puudulikult, osa parketist vajab väljavahetamist ning tööde maksumuseks on 16 703,45 eurot. Viidatud hinnangust nähtuvalt on puuduste tekkepõhjuseks liiga paksu alusvaiba kasutamine, mistõttu tekivad parketile koormuse rakendades liiga suured läbivajumised, mis omakorda lõhuvad parketi lühema külje kinnitusi. Samuti nähtub hinnangust, et olemasolev parkett tuleb lahti võtta, alusvaip eemaldada ja utiliseerida, raamatupidamise ruumis teostada tasandusvalu ja muudes ruumides põranda lihvimine, paigaldada 2 mm paksune alusvaip ning taaspaigaldada parkett. Parkett tuleb asendada uuega 25% ulatuses. Seega on kostjal hageja vastu laminaatparketi ebaõigest paigaldamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue 16 703,45 euro (261 352,26 krooni). Eeltoodu alusel on kokku kulutuste hüvitamise nõue põhjendatud 1 200 252 krooni 26 sendi ulatuses (147 430 krooni + 791 470 krooni + 261 352,26 krooni), koos käibemaksuga on kulutuste hüvitamise nõude summa 1 416 297 krooni 31 senti.
21.Riigikohus on asjas tehtud otsuse p-s 17 märkinud, et „VÕS § 161 lg 1 alusel võib kahjustatud lepingupool lepingu rikkumise korral nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. VÕS § 161 lg 2 järgi, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Kolleegiumi hinnangul kohaldas ringkonnakohus vääralt VÕS § 161 lg-t 2. Ringkonnakohus leidis VÕS § 161 lg-le 2 viidates õigesti, et tegemist on nn tasendusliku leppetrahvi arvestamise põhimõttega, mis tuleneb leppetrahvi kahju hüvitamise funktsioonist, ning kahju saab nõuda osas, mida leppetrahv ei kata. Samas tuleb kolleegiumi hinnangul enne kahju hüvitamise nõude leppetrahviga kaetuks lugemist kontrollida, kas leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude eesmärgiks on hüvitada sama kahju. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kontrollida, kas lepingu p-st 14.7 tuleneva leppetrahvi ja kostja puuduste kõrvaldamisega seotud kulutuste (kahju) hüvitamise nõude eesmärk oli sama.“
21.1.Kostja on esitanud kaks leppetrahvinõuet tulenevalt lepingu p-st 14.7 ja p-st 10.3. Lepingu p 3.1.9 kohaselt leppisid pooled kokku, et büroo- ja olmehoone valmimine täies ulatuses koos kogu projektdokumentatsiooni üleandmise ja kasutusloaga leiab aset hiljemalt 30.06.2008. Pooled ei vaidle, et kostja pikendas eelnimetatud tähtaega kuni 07.07.2008. Lepingu p-s 14.7 leppisid pooled kokku, et juhul kui töövõtja ei ole tööde teostamisel kinni pidanud lepingus fikseeritud tööde lõpptähtajast, on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 0,5% lepingu hinnast iga viivitatud kalendripäeva eest ja tellijal on õigus vastavas suuruses leppetrahv kinni pidada lepingujärgselt töövõtjale tasumisele kuulunud summadelt. Lepinguobjekt võeti puudustega vastu 11.09.2008 ning järelikult hilines hageja tööde üleandmisega 65 päeva ning lepingu p-st 14.7 tulenevalt moodustab leppetrahvi summa 6 500 000 krooni.
Kostja esitas hagejale leppetrahvi nõude 18.09.2008 (I kd, tl 113) ning sellest nähtuvalt tasaarvestas leppetrahvi summa tema poolt tasumisele kuuluvate summadega. Kostja esitas leppetrahvi nõude 18.09.2008, olles eelnevalt (11.07.2008) teavitanud hagejat leppetrahvi nõudmise kavatsusest. Sellest tulenevalt on kostja esitanud leppetrahvi nõude VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud mõistliku aja jooksul. Ringkonnakohus leiab, et lepingu p-st 14.7 tuleneva leppetrahvi ja kostja puuduste kõrvaldamisega seotud kulutuste (kahju) hüvitamise nõude eesmärk ei ole sama. Kostja kulutuste hüvitamise nõuet käsitleb ringkonnakohus otsuse p-s 20 ning kulutuste hüvitamine oli seotud puudustega töös, kuid lepingu p-st 14.7 tulenev leppetrahv on seotud ajafaktoriga, s.o leppetrahvi eesmärgiks ei ole kulutuste hüvitamine seoses puudustega töös. Kuna lepingu p-st 14.7 tuleneva leppetrahvi ja puuduste kõrvaldamisega seotud kulutuste (kahju) hüvitamise nõude eesmärk ei ole sama, siis ei saa lugeda kahju hüvitamise nõuet leppetrahviga kaetuks.
21.2.Kostja on nõudnud hagejalt lepingu p-st 10.3 tulenevat leppetrahvi. Lepingu p-s 10.3 on pooled kokku leppinud, et töövõtja kohustub garantiiaja jooksul likvideerima ilmnenud defektid omal kulul nii kiiresti kui võimalik, kuid hiljemalt 14 päeva jooksul arvates sellekohase kirjaliku teate saamisest tellijalt. Kui materjalide tarnetähtajad ja tööde tehnoloogiast tulenevad teostusajad ei võimalda eelnimetatud tähtajast kinnipidamist, lepitakse poolte vahel kokku uus tähtaeg. Nimetatud tähtajast mittekinnipidamisel on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 10 000 krooni kalendripäevas iga viivitatud päeva eest. 12.10.2009 nõudekirjas (III kd, tl 116-118) nõudis kostja hagejalt lepingu p 10.3 alusel ajavahemiku 01.07.2009 – 08.10.2009 eest leppetrahvi 1 000 000 krooni. Maakohus leidis, et VÕS § 159 lg 2 alusel on kostja kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuna kostja ei nõudnud leppetrahvi mõistliku aja jooksul. Ringkonnakohus leiab, et kostjal puudub lepingu p 10.3 alusel õigus leppetrahvi nõuda ning maakohtu lõppjäreldus on õige. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. VÕS § 159 lg 2 kohaldamisel tuleb ringkonnakohtu arvates muu hulgas arvestada ka poolte käitumist lepingu täitmisel ja pärast seda. 05.08.2008 kirjas (I kd, tl 179-180) on kostja välja toonud puudused ja nõudis puuduste kõrvaldamist 28.08.2008. 11.08.2008 vastuskirjas (I kd, tl 181-188) lubas hageja puudused kõrvaldada hiljemalt 27.08.2008. 18.09.2008 kirjas (1 kd, tl 113) andis kostja hagejale uue tähtaja, s.o 31.12.2008, puuduste kõrvaldamiseks. Ka nimetatud tähtpäevaks hageja puudusi ei kõrvaldanud. Vastuses kostja 02.04.2009 ja 27.04.2009 kirjadele teatas hageja 04.05.2009 (III kd, tl 10) valmisolekust alustada garantiitööde teostamisega alates 11.05.2009. 13.05.2009 poolte vahelisest protokollist (II kd, tl 159-163) nähtuvalt vaatasid pooled puudused üle ja kokkuleppe kohaselt kohustus hageja puudused kõrvaldama hiljemalt 30.06.2009. 15.09.2009 poolte vahelise protokolli (III kd, tl 107-109) kohaselt vaatasid pooled puudused veelkordselt üle ning kokkuleppe järgi kohustus hageja puudused kõrvaldama 30.09.2009. 12.10.2009 kirjas (III kd, tl 116-118) on kostja teatanud hagejale, et kui hageja ei kõrvalda 15.09.2009 puuduste ülevaatamise protokollis toodud puudusi 31.10.2009, siis ta tellib puuduste kõrvaldamise teistelt isikutelt. Samas kirjas on kostja märkinud, et 30.06.2009 kõrvaldamisele kuulunud puudused likvideeriti 08.10.2009 ning nõudis hagejalt ühtlasi leppetrahvi tasumist ajavahemiku 01.07.2009 – 08.10.2009 eest. Eelmärgitud kirjavahetus ja protokollide koostamine (kokkulepete sõlmimine) kinnitab, et kostja soovis garantiitööde teostamist hageja poolt ning ta oli nõus hageja poolt puuduste kõrvaldamisega
kuni 2009 oktoobrikuu lõpuni. Selline kostja käitumine on kooskõlas lepingu p-s 10.3 sätestatuga, mille kohaselt on pooltel õigus leppida kokku garantiitööde teostamise täiendavad tähtajad ning leppetrahvi nõudmise õigus tekib alles siis, kui hageja ei pea kinni viimati kokkulepitud tähtajast. Lepingu p 10.3 vastupidine tõlgendus tähendaks seda, et poolte kokkulepetel puuduks sisuline tähendus ning kostjal oleks õigus nõuda leppetrahvi ka selle aja eest, kui kokkuleppest tulenevalt ei ole garantiitööde teostamise tähtaeg veel saabunud. Ringkonnakohus leiab, et kostja on garantiitööde kohta kokkuleppeid sõlmides ning 12.10.2009 leppetrahvi nõuet esitades käitunud vastuoluliselt ning seetõttu ei ole kostja leppetrahvi nõue lepingu p 10.3 alusel ajavahemiku 01.07.2009 – 08.10.2009 eest põhjendatud.
22.Hageja on taotlenud kostja poolt nõutud leppetrahvi vähendamist, kuna lepingu p 14.7 alusel nõutav leppetrahv 6 500 000 krooni on ülemäära suur. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuse p-s 17 asunud seisukohale, et „VÕS § 162 lg 1 järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Praeguses asjas vähendas ringkonnakohus leppetrahvi, kuna leidis, et lepingu p-s 14.7 kokkulepitud leppetrahv ei olnud vastavuses hageja kohustuste rikkumise ulatusega. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus ei ole hinnanud kõiki VÕS § 162 lg 1 järgi leppetrahvi vähendamise taotluse lahendamiseks vajalikke asjaolusid kogumis. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-st 5 tulenevat kohustust võtta põhjendatud seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Kolleegium leiab, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang, kas hageja välja toodud asjaolud (hageja pankrotiseisund ning see, et kostja jättis lepingujärgsest tasust olulise osa maksmata, mille tagajärjel tekkisid hagejal makseraskused) võiksid anda alust leppetrahvi veel vähendada.“ Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et lepingu p-s 14.7 kokkulepitud leppetrahv 100 000 krooni päevas, ja mis on arvestatud protsendina lepingu koguhinnast (20 000 000 krooni), ei ole vastavuses hageja poolt kohustuste rikkumise ulatusega. Asja materjalidest nähtuvalt oli tegemist tööde etapiviisilise üleandmisega ning enne viimast vaidlusalust akti nr 101 ja selle alusel esitatud arvet oli kostja hagejale tasunud 16 918 385 krooni (vt kostja 13.02.2014 seisukoht). Sellest tulenevalt oleks ebamõistlik, kui hagejalt nõutav leppetrahv oleks arvestatud protsendina lepingu koguhinnast. Kostja sai büroo- ja olmehoone enda valdusesse juba 25.07.2008 ning ta ei ole tõendanud, et tööde üleandmisega hilinemine 65 päeva ulatuses oleks põhjustanud talle märkimisväärset kahju. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et ebaõige on hageja väide, et kostja jättis lepingujärgsest tasust olulise osa maksmata. Lepingu kogumaht oli 20 000 000 krooni (käibemaksuta). Arvestades kostjapoolset hinna alandamist ja kulutuste hüvitamise nõuet, oli kostja võlgnevus hageja eest arvete nr 101 ja 140 alusel 3 795 545 krooni 33 senti (käibemaksuga, käibemaksuta 3 112 347 krooni 17 senti), seega lepingujärgsest tasust oli tasumata ligikaudu 16% ning tegemist ei ole lepingujärgse tasu olulise osa maksmata jätmisega. Asja materjalidega ei ole tõendatud asjaolu, et kostjapoolne arvete nr 101 ja nr 140 mittetasumine oleks kaasa toonud hagejale makseraskused. Arve nr 101 tasumise tähtaeg oli septembri lõpp 2008 ja arve nr 140 tasumise tähtaeg veebruar 2010. Hageja pankrot kuulutati välja 24.11.2011. Arvestades arvete tasumise tähtaega ja hageja pankroti väljakuulutamise aega ei ole alust väita, et vaidlusaluste arvete mittetasumine põhjustas olukorra, mis tõi kaasa hagejal makseraskuste tekkimise ja hilisema pankroti. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et leppetrahvi tuleb vähendada 2 000 000 kroonini. Leppetrahv 2 000 000 krooni on mõistliku suurusega VÕS § 162 lg 1 tähenduses.
23.Lepingu p 14.8 kohaselt juhul, kui tellija ei täida lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi õigeaegselt, on töövõtjal õigus nõuda tellijalt viivist 0,5% tasumisega viivitatud summast iga tasumise tähtaega ületava kalendripäeva eest. Hagiavaldusest nähtuvalt nõuab hageja viivise väljamõistmist põhivõla suuruses. Kostja on esitanud vastuväite, milles ta taotleb hageja nõutud viivise vähendamist kohtu poolt määratud suuruseni. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv (viivis) on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi (viivise) maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Nimetatud sättest tulenevalt saab viivist vähendada, kui see on ebamõistlikult suur. Riigikohus on lahendis 3-2-1-66-05 asunud seisuskohale, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Käesoleva juhul ei nõua hageja viivist üle põhivõla suuruse ning kuna kostja ei ole tõendanud, et põhivõla suuruses nõutud viivis oleks ebamõistlikult suur, tuleb kostja taotlus viivise vähendamiseks jätta rahuldamata. Arvestades sellega, et kostja on viivituses arve nr 101 tasumisega alates 2008 septembrikuu lõpust ning arve nr 140 tasumisega alates 2010 veebruarikuu lõpust, on põhivõla suurune viivis mõistliku suurusega. Arvestades käesolevas otsuses ringkonnakohtu poolt tuvastatut, on hageja õigustatud hinna alandamise tulemusena kostjalt nõudma arve nr 101 ja nr 140 alusel 5 211 842 krooni 64 sendi (käibemaksuga), s.o 333 097 euro 45 sendi, tasumist. Kostja on soovinud, lisaks hinna alandamisele, tasaarvestada hageja nõudega kulutuste hüvitamise nõude (1 416 297 krooni 31 senti, käibemaksuga) ja leppetrahvinõude (2 000 000 krooni). Pärast tasaarvestamist jääb hageja põhinõude suuruseks 1 795 545 krooni 33 senti (114 756 eurot 26 senti) ning see tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla suuruses viivis 1 795 545 krooni 33 senti (114 756 eurot 26 senti).
24.Hageja põhinõude suurus maakohtule oli 6 681 615 krooni, sellest kuulub rahuldamisele 1 795 545 krooni 33 senti, s.o hagi rahuldatakse 27 % ulatuses. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja ringkonnakohtule 12.12.2016 esitatud seisukohtades (XI kd tl 5-9) teinud ettepaneku hagejale sõlmida kompromiss summas 183 496 eurot 27 senti ning hageja ei ole nõustunud esitatud kompromissiga. Arvestades kompromissi esitamise aega (s.o pärast pikaajalist kohtumenetlust ning asjas tehtud Riigikohtu lahendit) ei kuulu asjas kohaldamisele TsMS § 163 lg 2, vaid ringkonnakohus jagab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud maakohtus, ringkonnakohtus ja Riigikohtus 27% ulatuses kostja kanda ja 73% ulatuses hageja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.