Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-05-2611 (endine nr 2/33-4830/05)
Otsuse kuupäev
Kohtunik
Liili Lauri
Kohtuasi
Tallinna linna ( XXX) hagi AT( ik XXX elukoht XXX) vastu 1 200 000 krooni hüvitamiseks
Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Resolutsioon
Hageja esindaja Priit Lello Kostja esindaja vandeadvokaat Aleksander Glikman Jätta hagi rahuldamata. Välja mõista hagejalt Tallinna linn kostja AT kasuks õigusabi kulu 48 880.30 krooni. Jätta hageja kohtukulu tema enda kanda.
Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad. Apellatsioonkaebuse võib pool esitada 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule ( TsMS § 633 lg 1), alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest ( TsMS § 632 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Hagiavalduse asjaolud. 10.05.2005.a. esitatud hagiavalduse kohaselt esitas LR 10.12.1991.a. Tallinna Linnavalitsusele avalduse XXX asuva korteri tagastamiseks. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 07.03.1994.a.
otsusega nr 1896 jäeti tema taotlus rahuldamata, 04.05.1994.a. esitas LR kaebuse. 12.09.1994.a. loeti XXX korter omandireformi objektiks ja LR tunnistati vara suhtes õigustatud subjektiks. AT vaidlustas 10.01.1995.a. kaebuses linnakomisjoni otsuse nr 3799, Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsustega jäeti AT kaebused rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegiumi 01.12. 1995.a. määrusega rahuldati AT kassatsioonkaebus, kohtute otsused tühistati ja saadeti uueks arutamiseks. Tallinna Halduskohtu 15.04.1996.a. otsusega tunnistati linnakomisjoni 12.09.1994.a. otsus nr 3799 seadusevastaseks ja tehti ettepanek asi uuesti läbi vaadata. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 13.05.1996.a. otsusega nr 7477 jäeti LR taotlus rahuldamata, ühtlasi tühistati linnakomisjoni 12.09.1994.a. otsus nr 3799. 15.05.1996.a. esitas LR kaebuse Tallinna Linnavarde Ametile, Tallinna Linnavalitsus 14.06.1996.a. korraldusega nr 1624- k jäeti kaebus rahuldamata, Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.1997.a. otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu otsus . ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 17.03.1997.a. otsusega nr 8637 tunnistati LR õigustatud subjektiks. 05.05.1994.a. erastas Tallinna Vanalinna EEV vaidlusaluse korteri kostjale, 22.12.1994.a. vaidlustas LR erastamistehingu. Tallinna Ringkonnakohtu 16.04.1999.a. otsusega tunnustati ATja Vanalinna EEV vahel 05.05.1994.a. sõlmitud ostu- müügi lepingu tühisust. Kostja sai vaidlusaluse vara hageja soorituse kaudu, eluruumi erastamise ostu- müügi lepingu alusel, tehingu järgselt registreeriti kostja omandiõigus Tallinna Hooneregistris, hageja soorituse eesmärgiks oli kohaliku omavalituse kui erastamise kohustatud subjekti poolt EES § 3 lg 4 p 1, § 4 p 1, § 5 lg 1 p 1 ja § 6 lg 1 p 2 alusel eluruumi erastamine. Ostu – müügi lepingu sõlmimise ajal ei olnud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine lõplikult lahendatud ja vaidlustatud tehing on tühine sätete rikkumise tõttu, järelikult ei olnud kostjal õiguslikku alust erastamiseks. Kostja oli kohustatud vara tagastama, sest Tallinna Vanalinna EEV sooritus toimus õigusliku aluseta. Kostja võõrandas 04.11. 1996.a. vara EP, tagastamine muutus võimatuks. Kostja ei käitunud heas usus, olles teadlik, et võõrandmistehingu ajal kehtis otsus , millega LR oli tunnistatud õigustatud subjektiks. Hageja oli sunnitud hüvitama tagastamise võimatuse tõttu vara õigustatud subjektile. Hageja palub kostjalt välja mõista alusetult omandatud XXX vara väärtus 721 970 krooni. Hageja esitas 22.02.2006.a. hagiavalduse täpsustuse ja suurendas nõuet 1 200 000 krooni. Hageja märgib täiendavalt, et lisaks alusetu rikastumise asjaoludele on kostja tegevus talle mittekuuluva eluruumi käsutamisel vaadeldav Tallinna linnale kahju tekitamisena ja kuulub välja mõistmisele alusel. Tallinna Vanalinna EEV ja AT vahel korteri erastamise tehing on tühine, kostja ei olnud eluruumi suhtes erastamise õigustatud subjektiks. Kuivõrd kostja ei ole kunagi omandanud Uus tn 22 – 4 eluruumi, siis ei olnud kostjal alust talle mittekuuluva eluruumi käsutamiseks. Kostja tegevus oli vastuolus PS § - ga 32 ja ja õigusvastane. Negatiivse tagajärjena olemasoleva vara vähenemine on käsitatav varalise kahjuna lg 2 mõistes. Tegelikkuses on kujunenud olukord, kus hageja jäi kostja õigusvastase tegevuse tulemusena ilma eluruumi omandiõigusest, millega kaasnes linna vara vähenemine eluruumi väärtuse võrra ja on selle kõrval täiendavalt hüvitanud sama vara hariliku väärtuse, asja turuhinna omandireformi õigustatud subjektile. lg 2 kohaselt on süü puudumise kohustus kahju tekitanul. Kostja oli teadlik, et tagastamisküsimus on lahendamata ning asjaolust, et LR vaidlustas 22.12.1994.a. erastamise. Kostja vastuväited.
Kostja hagi ei tunnista , esitades alusetu rikastumise nõudes, aegumise vastuväite. Hagi esitamise õiguslikuks aluseks on hagiavalduse kohaselt alusetu rikastumine, AT omandas korteri 05.04.1994.a., hageja nõue tuleneb soorituskonditsioonist, sooritus, mis oli kostja rikastumise aluseks toimus 05.05.1994.a. Korteri hilisem võõrandamine ei ole seostatav alusetu rikastumisega, sest korter oli juba 05.05.1994.a. Tallinna linnalt omandatud. Vara õigusliku aluseta omandamine leidis aset enne 01.07.2002.a., mil jõustus TsÜS, aegumisele tuleb kohaldada VÕSRS § 2 ja 9. TsK § 81 nägi ette hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks kolm aastat. 01.09.1994.a. jõustus TsÜS, 1. 09.1994.a. ei olnud TsK § - s 81 sätestatud tähtaeg möödunud, seetõttu kuulus kohaldamisele 1994.a. TsÜS § 113 lg 1 , mille kohaselt hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. VÕSRS § 9 lg 2 üldpõhimõtte kohaselt , kui TsÜS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002.a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS - s sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002.a. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse aegumise algusele enne 01.07.2002.a. kehtinud seadust, kui aegumine on alanud enne 01.07.2002.a. Hageja erastas, rikkudes ORAS § 18 lg 1 ja EES § 3 lg 5 punktis 4 sätestatud keeldu, korteri AT enne seda, kui korteri tagastamine/ mittetagastamine õigustatud subjektile oli otsustatud, seega rikkus oma õigusi ise. EES § 6 lg 1 p 2 kohaselt on Tallinna linn eluruumide erastamise kohustatud subjekt, kes on kohustaud korraldama erastamise toiminguid tagades selle seadusele vastavuse. ORAS § 5 lg 1 kohaselt on Tallinna linn ka omandireformi kohustatud subjekt. Avaliku võimu kandja, kelle kohustuseks on tagada, et erastamine toimuks seaduse kohaselt, ei saa tugineda sellele, et sõlmides tühise erastamislepingu, ei teadnud ta, et rikub sellega oma õigusi ja täidab sellega soorituskonditsiooni eeldused. TsÜS § 113 lg 1 ( 1994.a. redaktsioon) kohaselt lõppes aegumistähtaeg 05.05.2004.a. ning hagi on aegunud, TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kostja esitas ka sisulised vastuväited, leides, et nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. HMS § 5 lg 3 sätestab, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja objektiivselt. Tagasinõude õiguse andmine isikule, kes pidi ise tagama soorituse seadusele vastavuse ning pidi teadma, et teise isiku vara suurendamine on alusetu, oleks ilmses vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 1028 lg 2 p 3 sätestab, et alusetu rikastumise sätete kohaselt ei saa tagasi nõuda tühise tehingu täitmisena saadut, kui tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või selle sätte eesmärgiga. Aluseta rikastumise regulatsioonist ja hea usu põhimõttest tuleneb, et üleandja ei või tagasinõude tulemusel ise rikastuda . TsK § 477 lg 1, 3 kohaselt ja tulenevalt soorituskonditsiooni olemusest on saaja kohustatud üleandjale tagastama üksnes selle vara , mille ta õigusliku aluseta sai või hüvitama selle vara hariliku väärtuse omandamise ajal, seega saadud vara hilisem võõrandamine alusetu rikastumise sätete kohaldamisel ei oma õiguslikku tähendust. Kostja vaidleb vastu kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevalt nõudele, leides, et arusaamatu on , mida hageja loeb kahjuks, ühelt poolt asjaolu, et kostja võõrandas korteri, teiselt poolt aga jälle Tallinna Halduskohtu 11.06.2003.a. otsuse täitmiseks õigusvastase toiminguga tekitatud
varalist kahju 2 250 000 krooni. Hageja jäi enda õigusvastase teo tulemusel ilma eluruumist juba 5.05.1994.a. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätete alusel. Tühise tehingu järgi saadu ei tekita uut võlasuhet ega uut kahju. Puudub põhjuslik seos kostja teo , korteri võõrandamise ja hagejale tekkinud varalise kahju vahel, seos on hageja enda õigusvastase teo ja väidetavalt tekkinud kahju vahel. Hageja varaline positsioon on vähenenud 2 250 000 krooni võrra, mille ta hüvitas halduskohtu otsuse alusel õigustatud subjektile. Tallinna Halduskohtu 11.06.2003.a. otsusega on tuvastatud, et õigusvastaseks teoks, mis LR kahju tekitas, on eluruumi erastamine kostjale, tekkinud kahju eest vastutab RVS § 7 lg 1 ja 12 lg 1 järgi Tallinna linn. Avaliku võimu kandja püüd veeretada vastutust tema enda õigusvastase toiminguga tekitatud kahjulike tagajärgede eest füüsilisest isikust kostjale on avaliku võimu kandja hea usu vastane õiguste kuritarvitamine. Kostja palub välja mõista kulud õigusabi eest 48 880.30 krooni. Kohus, kuulanud ära poolte seletused ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud. Hagi rahuldamisele ei kuulu. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Vastavalt võlaõigusseaduse , tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § - le 2 asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1 juulit 2002.a. kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Vaidlusaluse korteri erastamine toimus 05.05.1994.a., seega perioodil, mis eelneb 01.07.2002.a. ajale, mistõttu kuulub käesolevas vaidluses kohaldamisele kehtinud TsK § 477, mis sätestas alusetult omandatud või säästetud vara tagastamise kohustuse. TsK § 477 lg 1 kohaselt isik , kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama, lg 3 kohaselt kui vara ei ole võimalik tagastada tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Hageja esitatud hagiavalduse kohaselt sai kostja vaidlusaluse vara, eluruumi asukohaga Uus tn 22 – 4, Tallinn, eluruumi erastamise ostu- müügi lepingu alusel 05.05.1994.a. Kohus leiab, et kostja seisukoht on õige, et kuivõrd hageja nõue seisneb alusetus rikastumises tuleb soorituseks, mille läbi kostja rikastus, lugeda 05.05.1994.a. erastamistehingut. Hageja seisukoht, et alusetu rikastumise toiminguks on kostja poolt vara võõrandamine 04.11.1996.a. ostu – müügi lepinguga EP, ei ole õige. Põhjendatud ei ole ka hageja seisukoht, et hagi aegumise tähtaja kulgemise alguseks tuleb lugeda hetke, mil kostja võõrandas Uus tn 22 – 4, Tallinn asuva korteri, nimetatu ei saa olla alusetu rikastumise hetkeks, kuivõrd kostja oli selle korteri saanud juba 05.05.1994.a. Seega ei oma TsK § 477 lõigete 1 ja 3 alusel esitatava hagi aegumise seisukohalt tähtsust ajahetk, mil kostja hageja poolt üleantud korteri võõrandas vaid mil ta selle alusetult omandas. Vastavalt võlaõigusseaduse , tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg- le 2 kui TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
aegumistähtaega alates 1. juulist 2002, lg 3 kohaselt kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS – s või VÕS – s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Hagi aegumine algas TsK § 86 järgi ( kuni 1. septembrini 1994.a. kehtinud redaktsioon) päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Alusetust rikastumisest tulenev nõue muutus sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest. TsÜS § 178 lg 2 (redaktsioon alates 01.09.1994.a.) kohaselt kui enne 1994. aasta 1 septembrit kehtinud hagi aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise ajaks möödunud ja TsÜS sätestatakse pikem aegumistähtaeg, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. TsK § 81 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud, kolm aastat, seega ei olnud hagi aegumise tähtaeg möödunud ja TsÜS § 113 lg 1 kohaselt tuleb kohaldada üldist aegumistähtaega, milleks on 10 aastat. Harju Maakohtule ( endine Tallinna Linnakohus) on hagi esitanud 10.06.2005.a. Vastavalt võlaõigusseaduse , tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1 TsÜS –s ja VÕS – s aegumise kohta sätestatud kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele, aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1 juulit 2002 kehtinud seadust kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002.a. Kuivõrd hagi on esitatud 10.06.2005.a. ning kohaldamisele kuulub VÕSRS § 9 lg 2 ja kuni 01.017.2002.a. kehtinud TsÜS § 113 lg 1, lõppes hagi esitamise tähtaeg alusetu rikastumise nõudes 05.05.2004.a. TsÜS § 114 lg 2 kohaselt kohaldab kohus aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Kui hagi esitatakse pärast aegumistähtaja möödumist ( hagi aegumist) ja huvitatud pool nõuab hagi aegumise kohaldamist , jätab kohus hagi rahuldamata. Alates 01.01.2002.a. kehtiva TsK § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Käesolevas vaidluses on aegumise argument olnud üks kostja peamisi vastuväiteid ja seega tuleb alusetust rikastumisest tulenev nõue jätta rahuldamata aegumise tõttu. Vastavalt võlaõigusseaduse , tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § - le 2 asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1 juulit 2002.a. kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti., võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut kohaldatakse § 22 kohaselt juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. Hageja väidetav kahju tekkis kostja poolt korteri võõrandamisega 04.11.1996.a., kohaldamisele kuulub kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsK § 448. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kahju tekitamisest tuleneva vastutuse õigusnormiks on kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsK § 448 lg 1 , vastutuse üldalusteks on kahju esinemine , põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja kahjutekitanud teo vahel, kahjutekitanud teo õigusvastasus ja kahjutekitanu süü. Kahjutekitanu süüd eeldatakse ja kahjutekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Hagiavalduse asjaolude kohaselt on hageja esitanud alternatiivse nõude alusetust rikastumisest tulenevale nõudele. Hageja leiab, et kostja tekitas talle varalist kahju müües erastatud korteri
kolmandale isikule, mis välistas korteri tagastamise omandireformi õigustatud subjektile ning tõi kaasa hagejale kahju hüvitamise kohustuse. Kohus asub seisukohale, et käesolevas vaidluses ei ole hageja tõendanud , et hagetav kahju tekkis kostja teo tõttu ehk kostja poolt eluruumi võõrandamisega 04.11.1996.a. Nimetatud tehinguga ei saanud kostja hagejale kahju tekitada, korteri oli ta saanud juba eelnevalt 1994.a. ning tehingu tegemiseks 1996.a. puudus kostjal igasugune keeld. Tallinna linna esindaja on kohtuistungil avaldanud, et erastamistehingu tühisusest sai hageja teada 1999.a., kui kohus selle tuvastas, nimetatut arvestades on ebatõenäoline eeldada, et kostja pidi erastamislepingut tühiseks pidama selle võõrandamise hetkel 1996.a.. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus on juba eelnevalt andnud hinnangu, et kostja omandas eluruumi Talllinna linnalt erastamise teel 05.05.1994.a., asjaolu, et hilisem omandamise alus on ära langenud ( tehingu tühisuse tunnustamine 16.04.1999.a.), võib kaasa tuua TsÜS § 84 kohaselt alusetu rikastumise nõude, mis antud juhul on aegunud. Kohus peab põhjendatuks ja TsK § - ga 448 lg 1 kooskõlas olevaks kostja seisukohta, et kahjutekitanu tegu peab olema väljamõistetava kahju tekkimise tingimuseks. Hageja kohustus maksta õigustatud subjektile 2 250 000 krooni , ei saa iseenesest tekitada kohustusi kostjale. Kahju tekitamisest tulenev kohustis tekib , kui kahjutekitanu teo ja tekkinud varalise kahju vahel leiab tuvastamist põhjuslik seos, antud asjaolude põhjal see tuvastamist ei ole leidnud, kuivõrd põhjuslik seos puudub, puudub vajadus anda hinnang kostja käitumise õigusvastasusele ja süüle, kahju hüvitamise kohustus on vaid isikul, kes on selle tekitanud.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 ja 61 lg 1 ( kehtinud kuni 31.12.2005.a.) kohaselt tuleb hagi rahuldamata jätmisel jätta kohtukulud hageja enda kanda. Kostja on kohtule esitanud kohtukulude nimekirja ja taotluse välja mõista kostja õigusabikulud 48 880.30 krooni kokku 25,9 töötunni eest. Kohus asub seisukohale, arvestades vaidlusaluse tsiviilasja mahtu ja keerukust, et taotlus õigusabikulude väljamõistmiseks hagejalt tuleb rahuldada.
Liili Lauri kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.