2-04-1609/2 - Muud - Muud hagiasjad - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

Kostja hagiga ei nõustu. Vaidlusalused laenulepingud on sõlmitud pettusega. Pooled on olnud ühiselt neile kuuluvate äriühingute kaudu AS Villem Lihakaup aktsionärideks ja partneriteks. Laenulepinguid sõlmides lubas hageja sõlmida kostjaga ka AS Villem Lihakaup juhatuse liikme lepingu, samuti aktsionäride lepingu või pikendada töölepingut, kuigi tegelikult ei kavatsenud hageja vastavaid lepinguid kostjaga sõlmida. Vahetult peale laenulepingute sõlmimist vabastas hageja AS-i Villem Lihakaup enamusaktsionärina kostja AS-i Villem Lihakaup juhatuse liikme ametikohalt ja otsustas kogu AS-i Villem Lihakaup kinnis- ja vallasvara võõrandamise hagejaga seotud OÜ-le Delimeat. Kostja sõlmis laenulepingu üksnes selleks, et laenata raha edasi AS-ile Villem Lihakaup. Hageja tegevus pärast laenulepingute sõlmimist tõendab, et hageja eesmärgiks oli kostjaga sõlmitud laenulepingute arvel kaasata AS-i Villem Lihakaup täiendavaid rahalisi vahendeid ja anda äriühingu varad kogu äriühingu tegevusega üle hagejaga seotud äriühingule. Kostja sai pettusest aru siis, kui hageja hakkas kostjalt laenu sisse nõudma, kuigi hageja oli AS-i Villem Lihakaup nõukogu liikmena otsustanud AS-i Villem Lihakaup kogu kinnis- ja vallasvara võõrandada OÜ-le Delimeat. Koos kirjaliku vastusega esitas kostja kohtule ärakirja hagejale 24. 01. 2005. a. saadetud 30. 12. 2003. a. sõlmitud laenulepingute tühistamise avaldusest. Juhul kui kohus peaks leidma, et lepingud ei ole sõlmitud pettuse mõjul, leiab kostja, et lepingud on siiski vastuolus heade kommetega. Hageja ei ole andnud kostjale vabatahtliku täitmise võimalust ja täiendavat tähtaega oma kohustuste täitmiseks. Lepingus fikseeritud intress ja viivised on vastuolus võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud määradega. Kostja 23. 05. 2006. a. toimunud kohtuistungile ei ilmunud, teatades 23. 05. 2006. a. kl 9:40 kohtule e-kirja teel, et on haigestunud ning palus istungi edasi lükata. Oma taotlust kostja ei põhistanud, mistõttu palus kohus esitatud taotlust põhistada. Istungi alguseks kostja poolt arstitõendit ei esitatud. Hageja palus asja sisuliselt lahendada.

10.02. 2003. a. - 200.000 krooni, 13. 02. 2003. a. – 200.000 krooni, 13. 03. 2003. a. – 200.000 krooni. Nimetatud rahasummade kättesaamist kinnitab kostja oma allkirjaga kõnealusel lepingul. Lepingu p 1.4 järgi kui kostja ei tasu laenusumma tagasimakset tähtaegselt kohustub ta tasuma viivist 0,15% tähtaegselt tasumata summalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Eeltoodud hageja poolt esitatud tõenditega on tõendatud hageja ja kostja vahel võlasuhte olemasolu. Hageja poolt kostjale laenulepingutest toodud rahasummade üleandmist kostjale kinnitavad hageja poolt tõendina esitatud maksekorraldused (tl 63-65) ja kostja poolt laenulepingutele antud allkirjad, millega viimane on kinnitanud laenusummade kättesaamist. Poolte vahel on seega kehtiv võlasuhe, mis põhineb poolte vahel sõlmitud laenulepingutel. Kostja on rikkunud oma laenulepingust tulenevat kohustust laenusummad tähtaegselt hagejale tasuda. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg 1 kohaselt võib tehingu, mis on tehtud pettuse mõjul, seaduses sätestatud korras tühistada. TsÜS § 94 lg 1 järgi on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt võib tehingu teinud isik pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada. Kostja ei ole tõendanud lepingute sõlmimist pettuse mõjul. Poolte tahe laenulepingu sõlmimiseks on lepingus selgelt väljendatud ja esitatud tõenditest ei nähtu, et laenulepingute sõlmimine oleks sõltuvuses veel mingite kolmandate lepingute sõlmimisega hageja ja kostja vahel. Kostja väited, mille kohaselt oli laenulepingute sõlmimine seotud kostjaga juhatuse liikme või aktsionäride lepingu sõlmimisega, on paljasõnalised. Laenulepingud on kostja sõlminud enda nimel ja võtnud endale kohustuse laenusummad tagastada lepingus ettenähtud tähtajal, kinnitades võetud kohustusi oma allkirjaga laenulepingutel. Seetõttu on asjakohatu kostja väide, et hageja on sõlminud tehingu pettusega, kuna hakkas laenu vastavalt lepingule sisse nõudma. Laenulepingute tühistamise avalduse on kostja esitanud 24. 01. 2005. a., s.o enam kui aasta pärast lepingu sõlmimist. Tühistamise avalduse on kaasa toonud asjaolu, et hageja hakkas nõudma lepinguliste kohustuste täitmist. Poolte vahel sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmise nõudmine kostjalt ei kujuta endast pettust vaid on hageja poolt õigustatult kasutatav õiguskaitsevahend, mille kasutamise on tinginud kostjapoolne kohustuse rikkumine. Kostja väidete kohaselt sõlmis ta laenulepingu üksnes selleks, et laenata raha edasi AS-ile Villem Lihakaup. AS Villem Lihakaup varad on hiljem aga omandanud hageja. Kostja antud väidet tõendanud ei ole. Hageja on maksnud AS-i Villem Lihakaup arvele küll Laenulepingust II tuleneva laenusumma, kuid seda vastavalt kostjalt saadud juhenditele. Käesoleva vaidluse seisukohalt ei oma tähtsust, millised õigussuhted võivad olla kostja ja AS Villem Lihakaup vahel ja samuti ei oma tähtsust kostja kui AS-i Villem Lihakaup aktsionäri või võlausaldaja võimalikud nõuded hageja kui AS Villem Lihakaup juhataja vastu.

Tsiviilasi nr 2-04-1609 Kostja oli teadlik laenu tagasimakse tähtajast ja tal on olnud piisavalt aega oma lepingust tulenevaid kohustusi vabatahtlikult täita. Kostja on väitnud, et hageja ei ole andnud talle täiendavat tähtaega oma kohustuste täitmiseks, samas ei nähtu kostja poolt esitatud tõenditest, et ta oleks täiendavat tähtaega kohustuste täitmiseks taotlenud. Kohus leiab, et kostja väited lepingute vastuolu kohta heade kommetega on paljasõnalised ja tõendamata. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. 10. 2002. a. lahend nr 3-2-1-80-02, p 10). Kohus leiab, et antud juhul ei esine vaidlusaluste laenulepingute puhul ühtegi alust pidada neid heade kommetega vastuolus olevaks. Lepingute kindlaksmääratud intress ja viivis ei ole ebamõistlikult suured. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Käesoleval juhul ei esine andmeid, et intressi ja viiviste kokkuleppe on kostja sõlminud sundolukorras või muudel tema tahet mõjutanud asjaolude sunnil, mis annaksid alust arvata, et ta on intressi ja viiviste kokkuleppe sõlminud raskete asjaolude kokkusattumise mõjul. VÕS § 114 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Seega ei ole võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmine võlausaldajale seadusega pandud imperatiivne kohustus, vaid üksnes võimalus mida võlausaldaja oma äranägemisel võib rakendada. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista põhivõlgnevus summas 1.200.000 krooni ja samuti intressid, mille suurus on kokku lepitud Laenulepingu I, punktis 1.1. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi ja muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Sama paragrahvi 2. lõike järgi kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud eeldataks, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul, ajas ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga VÕS §-s 94 sätestatud määr. Laenulepingu I, punktis 1.1 on pooled intressimääraks kokku leppinud 12% tagastamisele kuuluvalt laenusummalt 500.000 krooni. Pooled on vaba tahte alusel nimetatud intressis kokku leppinud ja see ei ole vastuolus VÕS regulatsiooniga, kuna VÕS ei kehtesta intressi maksimaalsuurust. Kostjalt tuleb välja mõista intress perioodi 12. 06. 2001. a. kuni 01. 06. 2004. a. eest, s.o 178.209 krooni ja 60 senti. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt VÕS-i §-le 94 võib intressi suurus olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Viiviseintressi määraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäära enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Seega võivad lepingupooled kokku leppida ka teistsuguses intressimääras, kui on sätestatud VÕS-is. Viivise suurust seadus ei piira, kuid VÕS § 113 lg 8 annab õiguse nõuda selle vähendamist, kui see on ebamõistlikult suur. Kostja viiviste vähendamist taotlenud ei ole.