Eesti Vabariigi nime Kohtuasja number 3-2-1-40-06 Otsuse kuupäev Tartu, 24. mai 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Kohtuasi Aktsiaseltsi E hagi E AS-i vastu 456 981 krooni 64 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1728/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aktsiaseltsi E kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Hageja Aktsiaselts E (registrikood xxxxxxxx) ja tema esindaja esindajad Riigikohtus vandeadvokaat Villu Otsmann. Kostja E AS (registrikood xxxxxxxx) ja tema esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma. Asja läbivaatamise kuupäev 24. aprill 2006. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2005. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Tamme & Otsmann
23.jaanuaril 2006. a Aktsiaseltsi E kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 4570 (neli tuhat viissada seitsekümmend) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts E esitas 12. veebruaril 2003. a Tallinna Linnakohtusse hagi E AS-i vastu, milles palus kostjalt tema kasuks välja mõista 179 723 krooni 56 senti. Menetluse käigus suurendas hageja oma nõuet, paludes kostjalt välja mõista 456 981 krooni 64 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 30. jaanuaril 2002. a infrastruktuuri kasutamise lepingu (edaspidi leping), mille kohaselt hageja lubas kostjal kasutada reisijateveoks oma raudteeinfrastruktuuri ning osutas talle mitmesuguseid sellega seonduvaid teenuseid, sh kostja ja tema reisijate kasutatavate reisiperroonide valgustamine pimedal ajal. Lepingu p 12.9.1 järgi pidid pooled sõlmima elektrienergia eest arveldamiseks elektrivarustuse lepingud, milles elektrienergia hind määratakse vastavalt AS-i E kehtivatele tariifidele. Kuigi sellised täpsustavad kokkulepped on allkirjastamata, nõuab kostja hagejalt perroonide valgustamist, jätkab hageja vahendusel elektrienergia kasutamist ning hageja esitab selle eest tasumiseks arveid. Seega korraldab hageja reisiperroonide valgustamist kostja tellimusel ja huvides ning tasub selleks vajamineva elektrienergia eest AS-ile E. Kostjal tuleb hagejale hüvitada reisiperroonide valgustamise eest 2002. ja 2003. aastal hageja tasutud summad. Selline kohustus tuleneb pooltevahelisest praktikast, mille järgi 20. aprillil 2000. a ja 28. veebruaril 2001. a sõlmitud infrastruktuuri kasutamise lepingutest tulenevalt sõlmisid pooled elektrienergia ostu-müügilepingu ja selle lepingu järgi hüvitas kostja hagejale perroonide valgustamiseks kuluva elektrienergia. Arvestada tuleb ka teiste äriühingutega sõlmitud samalaadsete lepingutega, mille järgi tasuvad operaatorid perroonide valgustamiseks kasutatava elektrienergia eest
igakuiselt ja täiendavalt muudele lepingujärgsetele tasudele. 30. jaanuari 2002. a lepingu sõnastuse kohaselt oli poolte ühiseks tahteks, et elektrienergia eest tasub kostja AS-i E kehtestatud tariifide alusel. Selles pooltevahelises põhilepingus on kokku lepitud nii perroonide valgustamiseks vajamineva elektrienergia eest maksmise kohustus kui ka selle aluseks võetav tariif. Hageja on esitanud kostjale arveid reaalselt tarbitud teenuste eest vastavalt AS-i E tariifidele. Seega on hageja toiminud heas usus ja mõistlikult. 2003. aastal toimunud lepingueelsete läbirääkimiste käigus nõustus kostja sellega, et tal tuleb tasuda reisiperroonide valgustamiseks kulunud elektri eest, kuid kuna küsimus jäi täpselt kokku leppimata, siis soovib ta seda teha üksnes osaliselt. Kostja ei ole elektrikulusid hagejale hüvitanud juba peaaegu aasta ning väldib seetõttu tasumise korraldamises täpsemat kokkuleppimist. Kostja tasus hageja esitatud 6. novembri 2002. a arve kogusummas 911 135 krooni 91 senti. Seega on kostja võla osalise tasumisega oma kohustust aktsepteerinud, sest kõik hageja esitatud arved puudutavad sama teenuse osutamist. Juhul kui kohus leiab, et lepingust ei tulenenud kostjale elektri eest tasumise kohustust, siis taotleb hageja alternatiivse nõudena kostja poolt alusetult säästetud 179 723 krooni 61 sendi väljamõistmist. Hagiavalduse täienduse kohaselt suurendas hageja oma nõuet 456 981 krooni 64 sendini ja palus alternatiivse nõudena kostjalt selle summa väljamõistmist, tuginedes käsundita asjaajamise sätetele.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Tema vastuväidete kohaselt ei tulene poolte sõlmitud lepingust kostjale kohustust tasuda reisiperroonide valgustamiseks kasutatud elektrienergia eest. Selline kohustus sätestati küll 28. veebruari 2001. a lepingu p-s 2.3, kuid 30. jaanuari 2002. a leping enam sellist kohustust ette ei näinud. Uue lepinguga muudeti varem sõlmitud lepingu p 2.3 sõnastust selliselt, et kostjal ei oleks edaspidi kohustust nimetatud summasid tasuda. Selline lepingumuudatus tehti eesmärgiga, et lõpetada jaamahoonete ja reisiplatvormide valgustamiseks kasutatava elektrienergia eest tasu nõudmine kostjalt. Kostja kohustus edaspidi tasuma üksnes tema omandis olevates jaamahoonetes kasutatava elektrienergia eest. Selline eesmärk vastas lepingupoolte tegelikule tahtele. Raudteeameti kehtestatud raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu arvestamise metoodikast tuleneb, et reisiperroonide valgustamine on hageja kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja põhiteenus ja tasu selleks kulutatava elektrienergia eest sisaldub infrastruktuuri kasutamise tasus. Seega ei pea kostja kui raudteeveo-ettevõtja tasuma peale infrastruktuuri kasutamise tasu mis tahes täiendavaid tasusid. Ka hageja on oma tegevusega kinnitanud valgustuse kuuluvust põhiteenuse hulka, sest ta on esitanud täiendava tasu nõude üksnes reisiperroonide valgustamise kulude kohta. Samas ei küsi hageja kostjalt ega teistelt operaatoritelt tasu kõigi teiste raudtee tehnokasutuseeskirja p-s 58 loetletud raudteeinfrastruktuuri elementide valgustamise eest, arvestades seda seega põhiteenuste hulka. Eeltoodud muudatused lepingu p 2.3 osas tegid pooled 30. jaanuari 2002. a lepingu sõlmimisel muu hulgas selleks, et viia oma lepingulised suhted kooskõlla raudteeinfrastruktuuri kasutamise ülalkirjeldatud loogikaga. Hageja viidatud vaidlusaluse lepingu p 12.9.1 reguleerib elektrivarustuse lepingute sõlmimist poolte vahel lisateenusena kasutatava elektrienergia osas (veoelekter, kostja omandis olevate jaamahoonete valgustamiseks kasutatav elektrienergia) ning selle eest maksab kostja hagejale nõuetekohaselt ja õiglaselt. Välistatud on hageja nõue kostja vastu ka alusetu säästmise
sätete alusel, kuna kostja on reisiperroonide valgustuse eest tasunud (see tasu sisaldub raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasus). Samuti ei saa olla hagejal kostja vastu nõuet tulenevalt käsundita asjaajamisest. Kostja ei ole kunagi aktsepteerinud oma kohustust tasuda perroonide valgustamise eest. 6. novembri 2002. a arve tasus kostja raamatupidamise eksimuse tõttu ning informeeris sellest ka hagejat.
3.Tallinna Linnakohus jättis 27. juuni 2005. a otsusega hagi rahuldamata. Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostjal on 30. jaanuari 2002. a lepingu järgi kohustus tasuda hagejale 456 981 krooni 64 senti. Lepingu p-st 12.9.1 sellist kohustust ei tulene. Nimetatud lepingupunktis on viide sellele, et elektrienergia eest arveldamiseks sõlmivad pooled lepingu, milles määratakse elektrienergia hind vastavalt AS-i E kehtivatele tariifidele. Poolte seletuste kohaselt ei ole täiendavaid kokkuleppeid sõlmitud ja selles lepingupunktis ei ole kindlaks määratud perroonide valgustamiseks kulutatava elektrienergia eest tasumise korda. Põhjendatud ei ole hageja viide võlaõigusseaduse (VÕS) § 23 lõikele 1, sest tunnistajana üle kuulatud kostja juhatuse endise esimehe T. O ütlustega on tõendatud, et lepingumuudatus oli kokkuleppeline ja kavandatud. T. O ütluste kohaselt lepiti 30. jaanuari 2002. a lepingu sõlmimisel kokku, et kostja ei pea maksma reisiplatvormide valgustamiseks kasutatava elektrienergia eest. Tulenevalt raudtee tehnokasutuseeskirjast pidi raudteeinfrastruktuur vastama teatud tingimustele, sh olema valgustatud. Pooled said üheselt aru, et kui hageja tahab anda raudteeinfrastruktuuri kostja kasutusse, siis peavad perroonid olema valgustatud. Samuti tuli hagejal kohelda erinevaid lepingupartnereid võrdselt. Kõik kulud olid arvestatud üldise infrastruktuuritasu sisse. Sellest tulenevalt maksis kostja tegelikult ka väikese osa valgustamise kuludest. Hagejaga oli kokkulepe, et kostja ei maksa perroonide valgustamise kulusid, kuid kostja maksab samas ulatuses jaamateede seisutasu. T. O ütlused kinnitavad kostja vastuväiteid ja on kooskõlas seda valdkonda reguleeriva seadusandlusega. Ta kinnitas, et tasuti infrastruktuuri eest üldiselt ning selle sisse oli osaliselt arvestatud ka elektrienergia kulu. Hageja ei ole selles osas vastupidist väitnud. Raudteeseaduse § 25 lg 2 kohaselt määratakse raudteeinfrastruktuuri kasutamistasu arvutamise alused kindlaks Raudteeameti kehtestatud raudteeinfrastruktuuri kasutamise arvestamise metoodika alusel. Vaidlusalust tasu reisiperroonide valgustamise eest ei saa pidada viidatud metoodika §-st 3 ja § 4 lg 1 p-st 14 tulenevalt lisateenuseks, mille eest peaks täiendavalt tasuma. Hageja nõue tuleks rahuldada enne ja pärast 1. juulit 2002. a tekkinud kohustuste osas vastavalt tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg 1 ja § 174 või VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel, kuid pooltevaheline võlasuhe ei ole tõendamist leidnud. Kuivõrd pooltel on lepinguline suhe, ei tule kohaldada kahju tekitamise üldsätteid.
4.Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. detsembri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga, et 30. jaanuari 2002. a lepingust ei tulenenud kostjale
kohustust tasuda hagejale reisiperroonide valgustamiseks kasutatud elektrienergia eest. Kuivõrd vaidlusalune leping sõlmiti enne 1. juulit 2002. a, siis tuleb lepingu tõlgendamisel kohaldada enne
1.juulit 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadust (TsÜS) ja TsK-i sätteid. Vastavalt TsÜS § 64 lg-le 1 lähtutakse tehingu tõlgendamisel eelkõige tehingu teinud isikute tegelikust tahtest. Tunnistaja T. O ütlustega ning poolte 28. veebruaril 2001. a ja 30. jaanuaril 2002. a sõlmitud lepingutega on tõendatud, et poolte tahe oli vaidlusaluse lepingu sõlmimisel suunatud sellele, et kostja ei pea selle lepingu alusel lisaks infrastruktuuri kasutamise tasule maksma hagejale reisiperroonide valgustamiseks kasutatud elektrienergia eest. Varem sõlmitud lepinguga võrreldes oli vaidlusaluse lepingu p 2.3 sõnastatud selliselt, et kostja ei pidanud enam hagejale tasuma jaamahoonete ja reisiplatvormide valgustamiseks kasutatava elektrienergia eest, vaid pidi tasuma ainult jaamahoonete valgustamiseks kasutatava elektrienergia eest. Seda grammatilist tõlgendust toetavad kostja poolt lepingule alla kirjutanud tunnistaja T. O ütlused. Seadusele ei vasta hageja seisukoht, et kostja seadlusliku esindaja T. O ütlustega ei saa tõendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Väide, et 2000. ja 2001. aastal sõlmitud analoogsete lepingute järgi pidi kostja perroonide valgustuse eest hagejale eraldi tasuma, ei lükka ümber järeldust, et vaidlusaluse lepinguga kostjale sellist kohustust ei tekkinud. Lepingu teisiti tõlgendamiseks ei anna alust see, et 2003. aasta lepingu üle peetud läbirääkimistel ei saavutanud pooled reisiplatvormide valgustamise osas konsensust. Seega ei saa linnakohtu otsuse tühistamise aluseks olla hageja väide, et kohus jättis viimati nimetatud tõendi üldse arvestamata. Samuti ei anna lepingu teisiti tõlgendamiseks alust asjaolu, et hageja saatis kostjale elektrienergia eest arveid. Vaidlusaluse lepingu p 12.9.1 ei tekita kostjale kohustust tasuda hagejale reisiperroonide valgustamise eest. See lepingupunkt eeldab kohustuse tekkimiseks eraldi elektrivarustuse lepingu sõlmimist, mida aga pooled ei ole teinud. Hageja finantsdirektori asetäitja 7. mai 2003. a kiri ei lükka ümber kohtu järeldusi poolte tahte kohta vaidlusaluse lepingu sõlmimisel. See kiri ei tõenda poolte tahet lepingu sõlmimisel, vaid näitab, millest lähtub hageja oma finantsaruandluses (raamatupidamises). Asjaolu, et linnakohus jättis nimetatud kirja analüüsimata, ei ole seega linnakohtu otsuse tühistamise aluseks. Eeltoodust järelduvalt võiks kostja kõnealune kohustus hageja ees tuleneda lepingust üksnes juhul, kui seaduses oleks imperatiivne norm, mis oleks keelanud pooltel sellise kokkuleppe. Sellisel juhul oleks kokkulepe, millega kostja selline kohustus välistati, TsÜS § 66 lg 2 järgi tühine. Hageja ei ole tuginenud kokkuleppe tühisusele. Kuna pooled leppisid vaidlusaluses lepingus kokku, et kostja ei pea tasuma hagejale reisiplatvormide valgustuse eest, ning selle kokkuleppe tühisusele ei ole hageja viidanud, siis ei ole asjakohased hageja viited raudtee tehnoeeskirjade erinevale tõlgendusele, raudteeseaduse § 3 p-le 24 ja Raudteeameti peadirektori kt 21. detsembril 2000. a kinnitatud raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu arvestamise metoodikale. Hageja viidatud raudteeseadus jõustus 31. märtsil 2004. a ning ei saa tagasiulatuvalt mõjutada 30. jaanuaril 2002. a poolte vahel sõlmitud lepingut. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu arvestamise metoodikast ei tulene, et poolte kokkulepe, mille kohaselt ei pea raudtee infrastruktuuri kasutav isik tasuma perroonide valgustamisele kulunud elektrienergia eest lisaks infrastruktuuri
kasutamise tasule, on tühine. Ka raudtee tehnoeeskirjadest ei saa tuleneda poolte kokkuleppe tühisust. Linnakohus ei rikkunud enne 1. jaanuari 2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 227 lõiget 1, kui jättis selgeks tegemata, kas hageja on nõutava summa kätte saanud või mitte. Asjas tuli eelkõige tuvastada, kas kostjal oli tekkinud vastav kohustus. Alles pärast seda on võimalik tuvastada, kas kostja on selle kohustuse ka hagejale täitnud. Kuivõrd linnakohus tuvastas õigesti, et kostjal ei tekkinud kohustust tasuda hagejale reisiperroonide valgustamise eest, siis ei saanudki kohus tuvastada seda, kas kostja on hagejale nõutava summa maksnud või mitte. Samuti leidis linnakohus õigesti, et kostjal ei saanud tekkida hageja ees kohustust alusetu rikastumise ega käsundita asjaajamise sätete alusel. Pooltevahelisi õigussuhteid reguleeriti lepinguga. Seega ei saanud infrastruktuuri kasutamisest tuleneda samaaegselt lepinguväliseid võlasuhteid. Hageja ei ole tõendanud, et esinevad eeldused VÕS § 1028 lg 1 või TsK § 477 lg 1 alusel nõude tekkimiseks. Ka ei ole tuvastatud asjaolusid, mis oleks eelduseks käsundita asjaajamise sätete (VÕS § 1018 lg 1) kohaldamisele.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis otsuse olulises osas põhjendamata. Nii lahendas ringkonnakohus asja, tuginedes vaid 2002. aasta lepingule ja jättis tähelepanuta, et pärast nõude suurendamist hõlmas hageja nõue ka perioodi 2003. aasta veebruarist 2004. a märtsini. Seega pole ringkonnakohus hinnanud, kas kostja on kohustatud hagejale perroonide valgustamise eest tasuma 2003. aasta ja 2004. a aasta lepingute järgi. Ringkonnakohus kohaldas vaidlusaluse lepingu tõlgendamisel ebaõigesti materiaalõiguse normi, kui leidis, et pooltel ei olnud kokkulepet reisiplatvormide valgustamise eest tasu maksmise kohta.
30.jaanuari 2002. a lepingu p-st 2.3 jäeti reisiplatvormide valgustamine välja erimeelsuste tõttu, mitte aga põhjusel, et hageja loobus reisiplatvormide valgustamise eest tasu nõudmisest. Erimeelsused tulenesid sellest, et kostja tõlgendas ebaõigesti raudtee tehnokasutuseeskirja p 58. See eeskiri kehtis samasugusena kogu vaidluse perioodi jooksul. Alates 2004. aastast reguleerib vaidlusalust küsimust raudteeseadus ja sellega on pooltevahelised eriarvamused lõppenud. Seega näitavad kõik asjas tuvastatud asjaolud, et 2002. aasta lepingus ei loobunud hageja nõudest, et kostjal tuleb tasuda eraldi perroonivalgustuse eest. Hageja ei ole vaidlusalust tasu põhitariifi sees kätte saanud. Kuivõrd hageja ei lugenud reisiplatvormide valgustamist põhiteenuseks, ei arvestanud ta sellega põhitariifi kujundamisel. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et tunnistaja T. O (kostja seadusliku esindaja) ütlused saavad olla asjas tõendiks. Ringkonnakohus pidi arvestama, et tegemist on erapooliku isikuga, ning olukorras, kus muud tõendid olid tunnistaja ütlustega vastuolus, ei saanud otsust tema ütlustele rajada. Alates
1.jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 251 kohaselt ei ole lubatud tunnistajana üle kuulata inimest, kes on menetlusosalise esindaja. See keeld peaks laienema ka endisele esindajale, kui ta oli esindajaks vaidlusaluse asjaolu tekke momendil.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohus kohaldas asja lahendamisel õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on kohustus lisaks poolte sõlmitud infrastruktuuri kasutamise lepingutes kokkulepitud infrastruktuuri kasutamise tasule maksta hagejale eraldi elektrienergia eest, mida kasutatakse reisiplatvormide valgustamiseks. Hageja tugineb poolte
30.jaanuaril 2002. a, 21. veebruaril 2003. a ja 29. detsembril 2003. a sõlmitud lepingutest väidetavalt tulenevale kohustusele (hageja nõue hõlmab perioodi 2002. aasta märtsist kuni 2004. a märtsini), viidates pooltevahelise praktika iseloomustamiseks ka 28. veebruaril 2001. a sõlmitud lepingule. Ta väidab, et pooled ei saavutanud alates 30. jaanuaril 2002. a lepingu sõlmimisest kokkulepet reisiplatvormide valgustamise eest tasumise osas, kuid hageja osutas kostjale reisiplatvormide valgustamise teenust ja kostja võttis teenuse vastu. Kuna tasu reisiplatvormide valgustamiseks kuluva elektrienergia eest ei arvata infrastruktuuri kasutamise tasu hulka, peab kostja selle lisateenuse eest tasuma eraldi. Kostja väidab vastu, et 30. jaanuaril 2002. a sõlmitud lepingus leppisid pooled kokku, et kostja ei pea hagejale tasuma reisiplatvormide elektriga valgustamise teenuse eest, kuivõrd selles osas on tasu lülitatud infrastruktuuri kasutamise tasu hulka.
28.veebruari 2001. a lepingu p 2.3 kohaselt kohustub kostja tasuma jaamahoonete ja reisiplatvormide valgustamiseks kasutatava elektrienergia ning hagejale kuuluvates jaamahoonetes reisijate teenindamiseks kasutatavate kommunaalteenuste eest. 30. jaanuari 2002. a lepingu p 2.3 kohaselt kohustub kostja tasuma tema omandis olevate jaamahoonete kasutatava elektrienergia eest vastavalt eraldi sõlmitavale kokkuleppele. Sama lepingu p 12.9.1 järgi sõlmivad pooled elektrienergia eest arveldamiseks elektrivarustuse lepingud, milles elektrienergia hind määratakse vastavalt AS-i E kehtivatele tariifidele. 21. veebruari 2003. a lepingu p-st 1.3.2 tulenevalt ei saavutanud pooled reisiplatvormide valgustuse eest tasumise osas kokkulepet. 29. detsembri 2003. a lepingu punktist 1.3.2 ja selle lepingu lisa nr 6 punktist 8 tulenevalt kestavad poolte eriarvamused reisiplatvormide valgustuse eest tasumise osas kuni 31. märtsini 2004. a, kui jõustub kostja kohustus tasuda hagejale reisiplatvormide valgustuse eest vastavalt arvetele. Hageja väidete õigsuse korral oleks tegemist reisiplatvormide valgustamise teenuse osas lahtiste lepingutingimustega. Hageja ei ole nõudnud lahtise lepingutingimuse kindlaksmääramist, mida võimaldas alates 1. juulist 2002. a VÕS § 26 lg 9. Samas esitas hageja alternatiivse nõude alusetu rikastumise ja käsundita asjaajamise õiguse aluse puhuks, kui kohus leiab, et kostja kohustus eraldi tasuda reisiplatvormide valgustamise eest ei tulene lepingust.
10.Kohtud rikkusid enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 231 lõikest 4 ja § 330 lõikest 4 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust, mis muuhulgas sisaldab kohustust vastata poolte kõikidele asjakohastele väidetele ja hinnata kõiki asjakohaseid tõendeid, mida kohus on vastu võtnud.
Rikkumine seisnes selles, et kohtud jätsid hindamata 21. veebruari 2003. a lepingu p-st 1.3.2 ja
29.detsembri 2003. a lepingu p-st 1.3.2 ja selle lepingu lisa nr 6 punktist 8 tuleneva. Nendest lepingupunktidest nähtub, et pooled ei saavutanud kokkulepet kostja kohustuse osas tasuda hagejale reisiplatvormide elektrivalgustuse eest. Tunnistaja T. O andis ütlusi üksnes 30. jaanuari 2002. a lepingu sõlmimise kohta. Ringkonnakohtu seisukoht, et lepingu teisiti tõlgendamiseks ei anna alust see, et 2003. aasta lepingu üle peetud läbirääkimistel ei saavutanud pooled reisiplatvormide valgustamise osas konsensust, on deklaratiivne. Seega jätsid kohtud põhjendamata, miks puudus kostjal kohustus tasuda hagejale reisiplatvormide elektrivalgustuse eest alates 22. veebruarist 2003. a.
11.Kohtud võisid tunnistajana üle kuulata kostja juhatuse endist liiget T. O, sest enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 101 lõikest 1 tulenevalt oli keelatud tunnistajana üle kuulata üksnes isikut, kes on sama protsessi osaline. Nimetatud sätte mõtte kohaselt ei olnud võimalik tunnistajatena üle kuulata füüsilisest isikust poolt ennast ning piiratud teovõimega füüsilise isiku või juriidilise isiku seaduslikke esindajaid. T. O ei olnud tunnistajana ülekuulamise ajaks enam kostja juhatuse liige.
12.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus poolte ühise tegeliku tahte väljaselgitamiseks
30.jaanuari 2002. a lepingu tõlgendamisel juhinduma enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS §-st 64.
21.veebruari 2003. a lepingu ja 29. detsembri 2003. a lepingu tõlgendamisel 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS §-st 75 ja VÕS §-st 29. 30. jaanuari 2002. a lepingu p 2.3 ja p 12.9.1 tõlgendamisel tuleb arvestada kõikide tõenditega, sh 28. veebruari 2001. a, 21. veebruari 2003. a ja 29. detsembri 2003. a lepingutega. Juhul kui selgub, et pooled ei leppinud kokku reisiplatvormide elektrivalgustuse eest tasu arvamises infrastruktuuri kasutamise tasu hulka, kuid ei leppinud kokku ka selle teenuse eest eraldi tasumises, tuleb hageja nõue kvalifitseerida enne 1. juulit 2002. a osutatud reisiplatvormide elektrivalgustuse teenuse osas alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõudena TsK § 477 lõigete 1 ja 3 järgi ja pärast
1.juulit 2002. a osutatud teenuste osas käsundita asjaajamisest tuleneva tasunõudena VÕS § 1018 lg 1 p 2 ja 1023 lg 2 järgi. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.