Asjaõigus › Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu ja tehnorajatise talumise asjad

Avaldaja soovib juurdepääsu määramist Lõhe 9 kinnistu igakordsete omanike kasuks selliselt, et neil ja nendelt nõusoleku saanud isikutel on õigus kasutada igal ajal nii jalgsi kui igat liiki transpordivahendiga tähtajatult juurdepääsuteed oma kinnistule Lõhe teelt üle Lõhe 7 kinnistu. Juurdepääsu eest maksaks Lõhe 9 omanik Lõhe 7 omanikule tasu 22 eurot aastas. Avaldaja palub kohustada puudutatud isikut nõusoleku andmiseks vastavasisulise juurdepääsu kinnistusraamatusse kandmiseks. Koos avaldusega esitas avaldaja ka taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, milles palus esialgse õiguskaitse korras kohustada puudutatud isikut tagama juurdepääs Lõhe 9 kinnistule avalikult Lõhe tänavalt Lõhe 9 omanikele ja nendelt nõusoleku saanud isikutele igal ajal nii jalgsi kui igat liiki transpordivahendiga kuni käesolevas asjas tehtava kohtulahendini. Esimese astme kohtu määrus 13.03.2017 määrusega jättis Harju Maakohus avalduse menetlusse võtmata ja menetluskulud avaldaja kanda ning määras, et hüvitamisele kuuluvaid menetluskulud puuduvad. Kohus tugines määruses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 477 lg-le 1, mille kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Samuti tugines kohus TsMS § 371 lg 1 p-le 4, mille alusel ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on Harju Maakohus 17.10.2014 jätnud rahuldamata avaldaja avalduse juurdepääsu nõudes Lõhe tn 7 asuvale kinnistule üle kinnistu asukohaga Lõhe tn 9 avalikult kasutatavale teele (Lõhe tee) ning vastava märke kinnistusraamatusse tegemiseks (tsiviilasi 2-14-19752). Kohtumäärus on 16.03.2015 jõustunud. Kohus on seega juba lahendanud avaldaja nõude Lõhe 9 kinnistule juurdepääsu määramiseks üle Lõhe 7 kinnistu ning otsustanud jätta selle rahuldamata. Avaldaja soovib uuesti algatada juba lahendatud vaidlust. Kohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel, sest on olemas jõustunud Eesti kohtu menetluse lõpetamise määrus, mis on tehtud sama vaidluseseme kohta samade menetlusosaliste vahel, mis välistab samadel asjaoludel uue kohtusse pöördumise. Kohus märkis, et kuna kohus ei võta avaldust menetlusse, ei lahenda kohus ka avaldaja taotlust esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Vastavalt TsMS § 372 lg 6 kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses. TsMS § 168 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud avaldaja kanda. Hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole. Määruskaebus 14.03.2017 esitatud määruskaebuses palub avaldaja tühistada Harju Maakohtu 13.03.2017 määruse ja rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus ja kohustada puudutatud isikut tagama avalikult Lõhe tänavalt juurdepääsu Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 304001 sisse kantud kinnistule asukohaga Lõhe tn 9, Haabersti linnaosa, Tallinn omanikele ja nendelt nõusoleku saanud isikutele igal ajal nii jalgsi kui ka igat liiki transpordivahendiga läbi Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 325701 sisse kantud kinnistu

asukohaga Lõhe tn 7, Haabersti linnaosa, Tallinn kuni tsiviilasjas nr 2-17-3900 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Esmalt leiab avaldaja, et lähtudes Riigikohtu lahendite nr 3-2-1-33-4 p-st 23 ja nr 3-2-1-41-08 p-st 21 saab avaldaja esitada korduvalt avaldust AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu sisu ja rahalise hüvitise suurendamiseks või vähendamiseks. Vaidlustatud määrus kuulub tühistamisele ka põhjusel, et kohus on ajanud omavahel segamini hagi ja hagita menetluse. Käesolev menetlus on hagita menetlus, mille puhul on tsiviilasjas nr 2-14-19751 tehtud lahend käesolevas asjas üksnes dokumentaalne tõend TsMS § 272 lg 2 tähenduses ja mitte midagi enamat. Jõustunud kohtumäärus on TsMS § 457 lg 1 ja § 463 lg 2 järgi menetlusosalistele kohustuslik ainult üldjuhul, st. mitte alati. Lisaks leiab avaldaja, et tal on AÕS § 156 lg-st 1 tulenevalt õigus esitada juurdepääsu õiguse olemasolu suhte tunnustamiseks avaldus eelkõige põhjusel, et tal on selleks õiguslik huvi (sealhulgas alternatiivtaotlustega) ning seetõttu oleks kohus pidanud ka esialgse õiguskaitse taotluse rahuldama. Avaldajal on lisaks AÕS § 156 lg-st 1 tulenevalt õigus esitada juurdepääsu õiguse olemasolu suhte tunnustamiseks avaldus ka AÕS § 148 lg 2 ja ka VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi ning tegemist ei ole avaldaja kohustusega vaid avaldaja kui kohustatud isiku õigusega ning seetõttu ei saa kohus välistada (keelduda) avaldaja õigust kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sh nõuda juurdepääsu läbi Lõhe tn 7 kinnistu alternatiivselt AÕS § 156 lg-le 1 AÕS § 148 lg 2 ja ka VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi. Kuna EÕK taotluse rahuldamise eeldused on/olid täidetud pidi kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldama. Vaidlustatud määrus kuulub tühistamisele ka põhjusel, et kohus jättis põhjendamatult avaldaja avalduse rahuldamata AÕS § 148 lg 2 ja ka VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi kuigi avaldus on/oli võimalik rahuldada ehk kohus ei lähtunud avalduse menetlusse võtmisest keeldumisel avaldaja alternatiivtaotlustest, mida ei olnud esitatud tsiviilasja nr 2-14-19751 raames. Edasine menetluse käik Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 13.03.2017 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p-le 4 tuginedes õigesti keeldunud avaldaja 11.03.2017 esitatud avalduse menetlusse võtmisest. Viidatud sätte järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui samade poolte vahel vaidluses sama eseme kohta samal alusel on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus. Põhjendamatu on avaldaja käsitlus, justkui ei oleks hagita asjades jõustunud lahendid, mis on tehtud samade poolte vahel vaidluses sama eseme kohta ja samal alusel, kohtusse pöördumist välistavaks asjaoluks TsMS § 371 lg 1 p 4 järgi. Kolleegium selgitab, et viidatud sätet saab TsMS § 477 lg 1 järgi kohaldada ka hagita menetlusele. Maakohus on õigesti tuvastanud, et praegusel juhul on täidetud TsMS § 371 lg 1 p-i 4 kohaldamise eeldus, st olemas on jõustunud Eesti kohtu lahend, mis on tehtud samade poolte vahel vaidluses sama eseme kohta ja samal alusel, mis välistab samadel asjaoludel uue kohtusse pöördumise. TsMS § 363 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on hagi esemeks hageja selgelt

väljendatud nõue ja hagi aluse moodustavad nõude aluseks olevad faktilised asjaolud. Kohtule esitatud avaldusest nähtuvalt taotleb avaldaja määrata avaldajale kuuluvale Lõhe 9 kinnistule juurdepääs avalikult Lõhe teelt üle Lõhe 7 kinnistu (seades tähtajatu juurdepääsu avaldaja kinnistu igakordse omaniku ja temalt nõusoleku saanud isikute kasuks, kasutamiseks jalgsi ja igat liiki transpordivahendiga), määrata juurdepääsutee kasutamise eest makstavaks tasuks 22 eurot aastas, mis tuleb Lõhe 9 kinnistu igakordsel omanikul tasuda iga jooksva aasta 1. märtsiks, kohustada puudutatud isikut andma taheavaldus juurdepääsuõiguse märkusena kinnistusraamatusse kandmiseks ja asendada puudutatud isiku tahteavaldus kohtumäärusega. Tsiviilasjas nr 2-14-19752 esitatud avalduses palus avaldaja Vladimir Sepa vastu esitatud avalduses tähtajatut juurdepääsu avalikult kasutatavale teele üle Lõhe 7 kinnistu ja kanda juurdepääsu tasumise kohustuse kohta märkus kinnistusraamatusse. Nimetatud avalduse lahendas Harju Maakohus 17.10.2014 määrusega, jättes avalduse rahuldamata, leides, et avaldajal on võimalik rajada juurdepääsutee oma kinnisasja ja sellega külgneva avalikult kasutatava tee vahele. Maakohtu määrus jõustus 16.03.2015. Seega on tsiviilasjas nr 2-1419752 tehtud jõustunud lahendiga juba lahendatud käesoleva asjaga samade poolte vahel sama eseme kohta ja samal alusel esitatud vaidlus. Kuivõrd sama vaidluseseme osas on olemas jõustunud kohtulahend tsiviilasjas nr 2-14-19752, on maakohus põhjendatult jätnud avalduse TsMS § 371 lg 1 p-i 4 alusel menetlusse võtmata. Alust vaidlustatud maakohtu määruse muutmiseks ei anna ka Riigikohtu seisukohad kaebuses viidatud lahendites nr 3-2-1-33-04 (p 23) ja nr 3-2-1-41-08 (p 21). Märgitud lahendites on Riigikohus leidnud, et kui juurdepääsu, selle tingimuste ja tasu määramise aluseks olnud asjaolud on muutunud, siis on huvitatud isikul õigus nõuda juurdepääsu tingimuste ja/või tasu muutmist, samuti juurdepääsuõiguse lõpetamist. Ringkonnakohus selgitab, et osundatud Riigikohtu seisukohast ei tulene avaldajale õigust AÕS § 156 lg 1 alusel uue avalduse esitamiseks, kuivõrd praegusel juhul ei ole avaldajale taotletud juurdepääsu avalikult kasutatavale teele määratud, mistõttu ei saa asuda ka seisukohale, et juurdepääsu määramise aluseks olnud asjaolud oleks muutunud ja tingiks omakorda vajaduse muuta määratud juurdepääsu tingimusi ja/või tasu või juurdepääs lõpetada. Maakohtule esitatud avaldusest ei nähtu, et avaldaja oleks esitanud muu nõude, kui AÕS § 156 alusel esitatava. Määruskaebuse väited käesolevas asjas esitatud avalduse alternatiivsetest alustest (AÕS § 148 lg 2 ja VÕS § 1045 lg 1 p 5) ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuna tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 koosmõjus § 463 lg-ga 2 ei ole kohus avalduse lahendamisel seotud avaldaja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab õigust asjas tuvastatud asjaoludest lähtuvalt ise. Seega olenemata sellest, millisele õiguslikule alusele tuginedes avaldaja avalduses toodud juurdepääsunõude esitab, kvalifitseerib avaldaja nõude avalduses esiletoodud asjaolude alusel kohus. Eeltoodust tulenevalt ei anna maakohtu määruse tühistamiseks alust asjaolu, et erinevalt tsiviilasjas nr 2-14-19752 esitatud avaldusest taotleb avaldaja käeolevas asjas esitatud avalduses esitatud nõude rahuldamist lisaks AÕS § 156 lg-le 1 alternatiivselt ka AÕS § 148 lg 2 ja VÕS § 1045 lg 1 p-i 5 alusel. Kuna määruskaebus jääb eeltoodud põhjendustel rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 järgi avaldaja kanda. Kuivõrd kaebuse lahendamine puudutab üksnes avaldaja huve ning kohus ei ole pidanud vajalikuks küsida puudutatud isiku seisukohta kaebusele, määrab kohus, et hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puudutatud isikul määruskaebemenetluses puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.