2-05-16731/6 - Muud - Muud hagiasjad - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

25.jaanuari 2006. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi, kohustades kostjat andma vaidlusaluse eluruumi valduse üle hagejale. Vabatahtlikult eluruumi vabastamast keeldumisel tuleb kostja koos talle kuuluva varaga eluruumist välja tõsta. Võlgnevuse osas lõpetas kohus menetluse. R.K.ilt mõistis kohus hageja kasuks välja kohtukulu 600 krooni. Kostja kasutas vaidlusalust eluruumi suulise üürilepingu alusel. Seega oli hagejal õigus võlaõigusseaduse (VÕS) § 316 alusel üürileping erakorraliselt üles öelda §-s 315 sätestatud vormi järgides. Hageja saatis kostjale üürilepingu ülesütlemise teate ja kostja sai selle kätte. Teate vorm vastas VÕS § 325 lõigetele 1 – 4. Vastavalt VÕS §-le 329 ja 326 lõikele 1 oli kostjal õigus üürilepingu ülesütlemine vaidlustada üürikomisjonis või kohtus 30 päeva jooksul. Kostja üürilepingu ülesütlemist ei vaidlustanud ega tõendanud ka üürilepingu ülesütlemiseks mõjuva põhjuse ning seeläbi ülesütlemise aluse puudumist. Nii teate kui kostja seadusjärgse esindaja seletusega on tõendatud, et üürileandja esitas ülesütlemise teate põhjusel, et üürnik ei tasunud rohkem kui kolm kuud eluruumi kasutamise eest seaduses ettenähtud makseid (üür, kommunaalteenuste tasu). Hageja esitas ülesütlemise aluse tõendamiseks kostjale esitatud arved ajavahemikul jaanuarist kuni ülesütlemiseni 14. oktoobril 2004. a. Nendest nähtub, et ülesütlemise seisuga oli kostja võlgnevus kokku 3.770, 55 krooni ja et tasumisi oli osaliselt toimunud juunis ning märtsis. Seega oli hagejal mõjuv põhjus üürilepingu ülesütlemiseks VÕS § 313 lg. 1 mõttes. Ülesütlemisega lõppes pooltevaheline üürileping, mis andis kostjale õiguse eluruumi kasutada. Hageja esitatud väljavõttest üüri arvestuse ja laekumiste kohta nähtub, et 1. septembri 2005. a. seisuga oli kostjal tasumata 3241, 97 krooni. Seda asjaolu kostja ei vaidlustanud ja kostja seaduslik esindaja tasus võlgnevuse menetluse kestel. Hageja loobumine hagist võlgnevuse sissenõudmise osas on seaduslik ja tuleb vastu võtta, menetlus selle nõude osas aga lõpetada.

Kohtukuluna tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 600 krooni, sealhulgas riigilõiv 200 krooni ja kulutused õigusabile 400 krooni. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses vaidlustatud otsuse tühistada ja saata asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kohtuotsuses on otsustatud alaealise varaliste õiguste üle kohalikku omavalitsust menetlusse kaasamata. Alaealise õiguste kaitse on olnud puudulik. Kostja taotleb Tallinna linnalt munitsipaaleluruumi ja kaotades õiguse vaidlusalusele üürilepingule kaotab ta ka õiguse Tallinna linnalt teist eluruumi saada. Poolte kokkuleppel tasus eluruumi üüri kostja isa H.K.. Kui pikema aja jooksul temani üüriarved ei olnud jõudnud, oli kostjal alus eeldada, et sõltuvalt eluruumi seisundist on üürileandja peatanud üüri nõudmise. Poolte suulise kokkuleppe kohaselt pidi kostja tasuma üüri kvartalite kaupa. Üürileandja tegevusetuse tõttu ei olnud kostjal võimalik eluruumi külmal ajal kasutada, hoone torustikud külmusid talvisel perioodil. Hoones oli ahiküte, kuid puudus puukuur. Seadus eeldab, et üürniku kasutusse antakse elamiskõlblik eluruum. Allkasutusse eluruumi antud ei ole. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Apellanti esindas kohtus tema seaduslik esindaja – isa. Alaealisele ei ole seatud eestkostet. Samuti ei ole otsustatud alaealise varaliste õiguste üle, kuna apellandi seaduslik esindaja on võlgnevuse tasunud. Üürilepingu ülesütlemiseks oli mõjuv põhjus ja üürilepingu ülesütlemist apellant vaidlustanud ei ole. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub linnakohtu otsuse põhjendusega ning kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lõikega 6 ei korda seda. Apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Kaebusest ei nähtu, millise õigusnormi alusel oleks kohus pidanud kaasama menetlusse Tallinna linna. Maakohus andis kostjale võimaluse Tallinna linna kaasamise kohta põhjendatud taotluse esitamiseks, kostja pool oma taotlust esimese astme kohtule aga ei põhjendanud. Kohtumenetluse ajal 16-aastaseks saanud R.K. on vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg. 2 lausele 2 piiratud teovõimega. Kooskõlas TsMS § 202 lõikega 2 osales alaealine kostja menetluses kõrvuti oma seadusliku esindajaga – isaga. Kaebusest ei nähtu, milles seisneb apellandi arvates alaealise kostja õiguste puudulik kaitse menetluses. Kolleegium leiab, et alaealise menetlusse kaasamisel ja menetluses osalemisel ei ole rikutud menetlusõiguse norme. Hageja ei ole kinnitanud kostja väidet, nagu oleks pooltel olnud kokkulepe üüri tasumise kohta kvartalite kaupa, kostja pool ei ole aga selle väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Samas esitas hageja kohtule kostjale igakuuliselt saadetud üüriarved, millel tasumise tähtajaks on märgitud 7 päeva. Seega on nende tõenditega ümber lükatud kostja poole väide, nagu ei olekski kostja pidanud üüri igakuuliselt tasuma. Esimese astme kohtu menetluses ei vaidlustanud kostja pool hageja väidet, et üüriarved esitati igakuuliselt. Samuti ei esitanud kostja pool enne apellatsioonkaebust väidet selle kohta, nagu ei oleks kostja kasutusse antud eluruum külmal ajal elamiskõlblik. Apellatsioonkaebuses ei ole apellant vastuolus TsMS § 652 lõikega 4 põhjendanud, et asjaolude esimese astme kohtu menetluses esitamata jätmiseks oleks olnud sama paragrahvi lõikes 3 märgitud põhjus. Seega annab TsMS § 652 lg. 4 lause 2 kolleegiumile aluse nimetatud asjaolud tähelepanuta jätta. Asjaolusid, et kostja võlgnes hagejale hagiavalduses märgitud üüri ja kommunaalteenuste tasu, et hageja on üürilepingu kehtivalt üles öelnud ja et kostjal ei ole alust eluruumi