24. märts 2017, Tallinn, kohtu kantselei kaudu 2-11-30601
Tsiviilasja number Tsiviilasi
Aktsiaseltsi Ilo hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 19. detsembri 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
1 595 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Aktsiaselts Ilo (registrikood 10305019), lepinguline esindaja vandeadvokaat Enno Heringson Kostja (apellant): Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu, registrikood 70000349), lepinguline esindaja Karel Miisna
Asja läbivaatamine
6.märtsi 2017 avalikul kohtuistungil, millel osalesid poolte lepingulised esindajad
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 19. detsembri 2016 otsus tühistada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta menetluskulud poolte endi kanda. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Määrata kindlaks, et pooltel ei tule vastastikku menetluskulusid hüvitada.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab
kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Aktsiaselt Ilo (hageja) esitas 30. juunil 2011 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu, kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 035/2011/1310, milles täidetavad täitedokumendid on 11. juuli 2008 ja 14. mai 2009 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingud (edaspidi „hüpoteegilepingud“). Hageja tugines sellele, et puudub nõue, mida hüpoteegid tagavad. Hagejale kuuluvat kinnisasja mõttelist osa koormavad hüpoteegid summades 2,4 ja 2,8 miljonit krooni (edaspidi „vaidlusalused hüpoteegid“) tagasid kostja maksunõudeid Aktsiaseltsi Iloprint (edaspidi „Iloprint“) vastu. Enne käesolevas asjas hagi esitamist esitas Iloprint omakorda hagi kostja vastu tema suhtes algatatud sundtäitmiste lubamatuks tunnistamiseks (tsiviilasi nr 2-11-23215). Tagatud maksunõuete üle on Iloprindi ja kostja vahel vaidlus. Kuna ka hageja leidis, et tagatud maksunõuet Iloprindi vastu tegelikult ei ole, siis palus ta hüpoteegilepingutest kui täitedokumentidest lähtuva sundtäitmise samuti tunnistada lubamatuks. Menetluse kestel tõi hageja täiendavalt esile, et vaidlusaluste hüpoteekidega tagatud nõuet ei ole seetõttu, et kostja maksuhaldurina tegi 2. juunil 2011 maksuotsuse, millega tuvastas Iloprindi ettevõtte ülemineku teisele äriühingule, kes muutus selle tulemusel maksuvõlglaseks. Maksuotsus haldusaktina on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik sõltumata selle vaidlustamisest kohtus. Iloprint oleks saanud vastutada tema suhtes tehtud vastutusotsuse alusel, aga seda ei ole tehtud, samuti ei oleks sellise võla tasumine enam tagatud hüpoteegilepingute järgi. Menetluse lõppfaasis, täpsemalt 6. detsembri 2016 kohtuistungil selgitas hageja, et kumbki täitedokumendiks olev leping ei ole enam kehtiv, sest mõlemad vaidlusalused hüpoteegid on nüüdseks kustutatud. Hageja leidis, et seoses hüpoteekide kustutamisega täitedokument tegelikult puudub, ja palus hagi rahuldamist ka sel põhjusel.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hüpoteegilepingutega tagatud nõuded on olemas, sest kuigi Iloprint esitas 15. märtsil 2011 kostjale kahju hüvitamise taotluse ja tasaarvestuse avalduse, siis on need alusetud. Kostja tõi esile, et 25. augusti 2011 seisuga on Iloprindi maksuvõlg 1 214 175,53 eurot, sh intress ja arvestuslik intress summas 275 797,75 eurot. Täiendavalt selgitas kostja menetluse kestel, et ta andis nõusoleku vaidlusaluste hüpoteekide kustutamiseks ja saatis kohtutäiturile 4. detsembril 2014 kirja, et nõue on täidetud
28.novembril 2014. Kostja toimingud olid tingitud sellest, et maksuhalduri arvele oli tasutud kogu võlgnetav maksusumma. Pärast hüpoteegi kustutamise nõusoleku andmist tühistati 2. juuni 2011 maksuotsus ning selgus, et kostja nõue ei ole täidetud. See aga ei muuda asjaolu, et hüpoteegi kustutamise nõusolek oli selleks ajaks antud. Kostja leidis, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata, sest hagiga taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada. Täitemenetluse lõpetamise alus oli 2014. aastal juba olemas ja seda tulenevalt hageja enda tegevusest, mitte kostja tegevusest. Selleks oli täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 p 2, kuna hageja nimel täideti kostjale nõue, millele hageja ise käesoleva menetluse kestel vastuväiteid esitas. Seetõttu kustutati vaidlusalused hüpoteegid. Ei ole võimalik rahuldada hagi olukorras, kus hageja esitab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ja seejärel täidetakse tema tegevuse tulemusena nõue, mille tulemusena kustutatakse hüpoteek, mille suhtes toimus täitemenetluses sundtäitmine. 2 (7)
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas 19. detsembri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 035/2011/1310. Samuti tühistas maakohus hagi tagamise, milleks kohus 1. juuli 2011 määrusega peatas täitemenetluse samas täiteasjas. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatava summa. Maakohus tugines TMS § 221 lgtele 1 ja 11 ning leidis, et täitedokumentide puudumise tõttu on muutunud hageja vastu toimuv sundtäitmine lubamatuks. Täitedokumentideks olid TMS § 2 lgs 192 nimetatud notariaalsed hüpoteegi seadmise lepingud. Kinnistusraamatu registriosa nr 3280401 väljatrükk tõendab, et 11. juuli 2008 ja 14. mai 2009 asjaõiguslepingute alusel sissekantud hüpoteegid kostja kasuks on kustutatud
8.augusti 2016 kinnistamisavalduse alusel 12. augustil 2016. Hüpoteegi lõpetamiseks on vajalik hüpoteegipidaja avaldus. Vastava avalduse andmist on kostja kinnitanud
9.detsembri 2016 menetlusdokumendis ega ole seda ka hiljem eitanud. Põhjendatud ei ole kostja taotlus hagi läbi vaatamata jätmiseks. Vastavalt hagiavaldusele esitas hageja kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude, mille kohus võttis menetlusse ja millist nõuet menetluses ka arutati. Õige ei ole kostja väide, et hageja soovis nõude puudumise tuvastamist kostjal Iloprindi vastu ja täitemenetluse lõpetamist. Menetluskulude jaotuse otsustas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Teise võimalusena palub kostja muuta menetluskulude jaotust ja jätta need TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks lahendas maakohus hagi sellisel alusel, millele hageja ei tuginenud. Hageja märkis nõude alusena, et kostjal puudub täitedokumendis kirjeldatud nõue. Kuivõrd vaidlusalused hüpoteegid tagasid kostja nõudeid Iloprindi vastu ja selline nõue on kostjal ka praeguse seisuga, siis ei ole võimalik rahuldada hagi põhjusel, et nõuet ei ole. Kohus aga rahuldas hagi alusel, et täitedokumenti ei ole. Hageja kirjalikku taotlust hagi aluse muutmiseks ei esitanud. Hagi alust polnud võimalik muuta, kuna kostja sellega ei oleks nõustunud ning mõjuvat põhjust (asja lahendamine kiiremini ja säästlikumalt) ei esine. Kui lahendada asi hageja algse hagi aluse järgi – kostjal puudub nõue, mida vaidlusaluste hüpoteekidega koormatud kinnistu mõttelise osa suhtes täita – poleks nimetatud aluse üle saanud vaidlust olla ja hagi tulnuks rahuldamata jätta, kuna kostjal on endiselt nõue Iloprindi vastu. Maakohus leidis ka menetluse peatamise määruses, et sundtäitmise õiguspärasus täiteasjas sõltub Iloprindi vastu suunatud nõuete olemasolust. Juba nõude osalise tasumisega hageja poolt sisuliselt tunnustati nõude olemasolu ja algset hagi alust arvesse võttes ei saanuks hagi rahuldada. Teiseks leiab kostja, et kui ka nõustuda hagi aluse muutmisega, siis tuleks hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise eelduseks on täitedokumendi olemasolu ja kui hagi esitamise eeldus pole täidetud ehk hagi aluseks ongi toodud, et täitedokumenti ei ole, siis pole võimalik hageja taotletavat eesmärki – täitedokumendi täitmise kõrvaldamine – saavutada ja hagi tulnuks jätta läbi vaatamata. Maakohus ei põhjendanud, miks ta jättis kostja taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata ega nõustunud kostja väitega, et hageja soovis hagiga sisuliselt nõude puudumise tuvastamist kostjal Iloprindi vastu ja täitemenetluse lõpetamist. 3 (7)
Kolmandaks ei ole maakohtu tõlgendus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärgist kooskõlas seaduse mõttega. Sisuliselt on maakohtu järgitud käsitluse kohaselt võimalik võlgniku poolt tekitada järgnev pahatahtlik skeem: 1) hüpoteegivõlgnik esitab hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, 2) seejärel täidab võlgnik ise võlausaldaja nõude, mistõttu hüpoteek kustutatakse, 3) võlgnik tugineb hagimenetluses asjaolule, et täitedokument puudub, 4) hagi rahuldatakse ja menetluskulud jäävad kostja kanda, sh täitemenetluse kulud, kuigi täitemenetlust alustati õiguspäraselt ja pealegi kostja nõue tasutakse. Sellise tõlgenduse järgi ei saa võlausaldaja vältida tulevikus pahatahtlike hagide esitamise tulemusena tekkivaid kulusid, sest hageja kaebeõigusest tulenevalt ei ole võlausaldajal võimalik ära hoida ka täiesti põhjendamatute sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagide esitamist. Neljandaks, isegi hagi rahuldamise korral, pidanuks kohus kohaldama TsMS § 162 lg 4 ja jätma menetluskulud poolte endi kanda.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada menetluskulude jaotuse osas ja uue otsusega jätta kulud poolte endi kanda. Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust muuta. Kaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Maakohus rahuldas hagejat kui kinnisasja omanikku kohesele sundtäitmisele allutavate hüpoteegilepingute kui täitedokumentide täitmiseks algatatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi seetõttu, et vaidlusalused hüpoteegid kustutati menetluse ajal kinnistusraamatust. Apellatsioonkaebuse kolm esimest väidet on põhimõtteliselt kõik suunatud sellele, et nimetatud alusel ei oleks tohtinud hagi erinevatel põhjustel rahuldada. TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud, kusjuures selle hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lg 1 pdes 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik TMS § 221 lg 11 kohaselt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 221 lg 3 võimaldab hagi esitada täitemenetluse lõpuni. Vaidlust ei ole, et käesoleval juhul olid täitedokumentideks TMS § 2 lg 1 ps 19 nimetatud kokkulepped, mis nägid ette kinnisasja omaniku (hageja) kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude (Iloprindi maksuvõlg) rahuldamiseks. Kinnisasja omanik võib asjaõigusseaduse (AÕS) § 351 lg 1 järgi esitada hüpoteegipidaja vastu ainult selliseid vastuväiteid, mis põhinevad kinnistusraamatu kandel või mis on tal sissenõude esitanud võlausaldaja vastu võlaõiguslikul alusel. Pantija, kes ei ole võlgnik, võib esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja, isegi kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. See tuleneb alates 5. aprillist 2011 kehtivast AÕS § 279 lgst 7 ja varem tulenes see hüpoteegi kohta enne 5. aprilli 2011 kehtinud AÕS § 351 lgst 3 (Riigikohtu 28. septembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 26). Eelnevast tuleneb, et hageja sai esitada kõiki vastuväiteid täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 221 lg 3 mõtte järgi peab täitemenetluse võlgnik (hageja) saama neid vastuväiteid esitada kogu täitemenetluse kehtivuse ajal. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui tulevikku suunatud kujundushagi lahendamisel saab põhimõtteliselt arvestada ka menetluse kestel toimunud muudatusi, mis hagi lahendamist mõjutavad, sh 4 (7)
nõude rahuldamist kohtumenetluse kestel (Riigikohtu 28. septembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 21 teine lõik).
8.Hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis tugineda ka väitele, et hüpoteek, millega tagatud nõuet soovitakse sundtäita, on kinnistusraamatust kustutatud. Ringkonnakohus põhjendab seda seisukohta järgmiselt. Hüpoteegipidaja ei saa nõuda sundtäitmist AÕS § 354 lg 1 tõttu, kui hüpoteek on AÕS § 329 lg 1 kohaselt muutunud omanikuhüpoteegiks. Kui hüpoteek aga kinnistusraamatust kustutatakse, siis AÕS § 642 järgi on see piiratud asjaõigusena lõppenud ja § 641 järgi ei ole seda enam olemas. Sellise vastuväite edukus ei saa sõltuda hüpoteegi kustutamise põhjustest. Sarnaselt on Riigikohus jaatanud poolte kompromissi kinnitava kohtumääruse alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, kui selle aluseks olev kokkulepe on ära langenud, sest siis puudub mõistlik põhjendus siduda kokkuleppe pooli kohtumääruses kinnitatud kokkuleppe tekstiga (vt 13. oktoobri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 15 kolmas lõik). Sundtäitmise lubamatuks tunnistamist saab Riigikohtu senise praktika järgi nõuda ka siis, kui sundtäitmine on välistatud täitmise aluseks oleva materiaalõigusliku nõude lõppemise tõttu (vt
31.jaanuari 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 10 teine lõik). Eelmise p 7 viimases lõigus märgitud kaalutlustel saab hageja sama vastuväite sundtäitmisele esitada täiendavalt menetluse kestel. Kui juba algselt, st täitemenetluse alustamisel, on tegemist olukorraga, kus täitma hakatakse nõuet kinnistusraamatu tegelikule seisule mittevastava hüpoteegi alusel, siis saab väidetav hüpoteegivõlgnik valida erinevate õiguskaitsevahendite vahel, sh kaaluda kaebuse esitamist TMS § 217 lg 1 alusel või täitemenetluse lõpetamise taotlemist TMS § 48 lg 1 p 7 alusel. Samas ei tulene TMS-st, et hüpoteegivõlgnik ei võiks otsustada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kasuks. TMS § 221 lg 1 sisaldab üksnes näidisloetelu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alustest (Riigikohtu 31. jaanuari 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 11 kolmas lõik). Sisuliselt peab viidatud säte pakkuma õiguskaitsevahendi, mille abil saab igal juhul lahendada võlgniku algatatud vaidluse sissenõudjaga põhimõttelises küsimuses, kas täitemenetlust tohib läbi viia. Järelikult puudub mõistlik põhjendus arusaamale, et hüpoteegivõlgniku tuginemine hüpoteegi kustutamisele menetluse kestel ei ole enam lubatud.
9.Maakohus on sisuliselt õigesti järeldanud, et vaidlusaluste hüpoteekide kustutamisele pidi eelnema hageja nõusolek. Kostja on ise avaldanud, et ta andis vastava nõusoleku ja sellest aspektist ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Õiguslikult on hüpoteegi lõppemine võimalik nii, et hüpoteegipidaja teeb AÕS § 329 lgs 1 ette nähtud avalduse ja seejärel saab omanik anda AÕS § 330 kohase nõusoleku hüpoteegi kustutamiseks. Kostja kolmanda väitega järgitud käsitluse järgi ei ole võimalik käesoleval juhul hagi rahuldamiseni viiva olukorra loomine ilma AÕS § 329 lgs 1 ette nähtud kostja kui hüpoteegipidaja avalduseta. Seega ei saa kostja vastava väite põhjendused välistada hagi rahuldamist, kuna kirjeldatud olukorra loomiseks oli vajalik ka kostja enda tahteavaldus. Kui kostja ei olnud nõus menetluse kestel hüpoteegi lõppemisega, siis oli tal võimalus jätta AÕS § 329 lgs 1 ette nähtud avaldus tegemata.
10.Ringkonnakohus möönab siiski, et vaidlusaluste hüpoteekide kinnistusraamatust kustutamise asjaolu esiletoomine tuleb lugeda hagi aluse täiendamiseks. Tegemist on algsest hagi alusest (Iloprindil maksuvõla puudumine) põhimõtteliselt erineva väitega, st selle asjaolu menetluse kestel esiletoomist ei saa pidada väite täiendamiseks või parandamiseks vastavalt TsMS § 376 lg 4 ple 1. Selles osas on kostja kaebuse esimene väide osaliselt põhjendatud, aga järgnevatel kaalutlustel ei vii see maakohtu otsuse tühistamiseni.
5 (7)
Maakohtu menetluslikust käitumisest ja vaidlustatud otsusest nähtub, et maakohus nõustus hagi muutmisega, sellise võimaluse näeb ette TsMS § 376 lg 2 ja selle tagajärgi on TsMS § 376 lg 1 kohaselt hagi aluse muutmise lubatavus. Täiendavalt on vaja vastata küsimustele, kas hageja pidi kõnealuse uue asjaolu tooma esile kirjalikus menetlusdokumendis (nii nagu see tuleneb TsMS § 376 lgst 3 koosmõjus lgga 6) ja kas kostja saab selle kohustuse rikkumisele apellatsioonimenetluses tugineda. Üldjuhul tuleb hageja sellist kohustust jaatada ja alles kohtuistungil esile toodud uue asjaolu võib maakohus jätta asja lahendamisel arvesse võtmata (vt nt Riigikohtu 7. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 32-1-18-10, p 10 teine lõik). Käesolevas asjas käitus maakohus siiski erinevalt, st arutas kõnealust uut asjaolu pooltega kohtuistungil ja arvestas sellega ka asja lahendamisel. Sellega rikkus maakohus TsMS § 376 lg 3 esimest lauset. TsMS § 631 lg 1 sätestab, et apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (sama seadustiku § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. TsMS § 631 lg 2 kohaselt on õigusnormi rikutud, kui mh menetlusõiguse normi on ebaõigesti kohaldatud või kui see on jäetud osaliselt või täielikult kohaldamata, kuigi seda oleks pidanud asjaoludest tulenevalt kohaldama. Mitte iga menetlusnormi rikkumine ei peaks tooma kaasa kohtulahendi tühistamist, vaid selleks tuleb hinnata rikkumise olulisust (vt nt Riigikohtu 15. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 33 teine lõik). Menetlusnormi rikkumine on oluline eelkõige juhul, kui sellest võib sõltuda hagi rahuldamine või rahuldamata jätmine, st asja sisulise lahendamise tulemus (vt Riigikohtu erikogu 28. märtsi 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-15, p 21; aga ka 7. mai 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-14, p 9 teine lõik). TsMS § 376 lg 3 esimese lause rikkumise saab kõrvaldada asja läbivaatamisel ringkonnakohtus (Riigikohtu
11.veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 18). Lisaks tuleb ka menetlusliku veaga asja edasisel lahendamisel ikkagi lähtuda TsMS §s 2 sätestatud eesmärkidest (vt nt Riigikohtu 22. septembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14, p 41 esimene lõik). Kostja ei ole põhjendanud, kuidas oleks asjas tehtud sisuline lahend erinev sõltuvalt sellest, kas hageja tõi hüpoteekide kinnistusraamatust kustutamise asjaolu esile suuliselt või kirjalikult. Nii asjaolude kui ka õiguslike väidete poolest ei näe ka ringkonnakohus selles praegusel juhul mingit erinevust. Tegemist ei ole asjaoluga, mis oleks olnud kostjale üllatav või millele vastuvaidlemiseks vajas kostja täiendavalt aega. Seega ei mõjutanud TsMS § 376 lg 3 esimese lause rikkumine asja lahendamise tulemust ega anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
11.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagi ei pidanud jätma läbi vaatamata. TsMS § 423 lg 2 ei kohusta kohut jätma hagi läbi vaatamata, vaid üksnes sätestab selleks võimaluse (Riigikohtu 26. oktoobri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-16, p 12). Eelnevast tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse kolm esimest väidet alust maakohtu otsuse muutmiseks hagi rahuldamise osas. Järelikult puudub põhjus muuta sama otsust hagi tagamise abinõu tühistamise osas.
12.Edukas on aga kostja neljas väide, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud käesolevas asjas tuvastatud asjaoludel jätta TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Täitemenetluse kuludega seonduvaid nõudeid ei ole pooled esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb menetluskulude jaotuse otsustamisel uurida küsimust, kas esialgne hagi oleks olnud edukas, kui vaidlusaluseid hüpoteeke poleks menetluse ajal kustutatud. Nii vaidlustatud otsuse põhjendustest kui ka käesoleva otsuse eelnevatest pdest 7– 9 nähtub, et hagi tuli rahuldada vaidlusaluste hüpoteekide kinnistusraamatust kustutamise 6 (7)
tõttu. Kuigi kostjal oli vaidlusaluste hüpoteekide omanikuhüpoteegiks muutmise eelduseks oleva avalduse tegemisel võimalus valida, kas sellest hoiduda (vt eespool p 9), siis ei tähenda see, et ta peaks kandma kõik käesoleva menetluse kulud. Haldusakti tühistamine ei võrdsusta seni kehtinud haldusakti tühisega. Haldusakti tühistamine tähendab küll haldusakti tunnistamist kehtetuks algusest peale, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. See ei muuda seni kehtinud haldusakti tühiseks, vaid üksnes kehtetuks (Riigikohtu 29. septembri 2015 otsus haldusasjas nr 3-3-2-215, p 18 kolmas lõik, samuti selles viidatud 7. märtsi 2003 määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 14; 13. novembri 2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-14, p 10, ja 15. aprilli 2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-15, p 26). Seega ei ole pärast maksuhalduri 2. juuni 2011 maksuotsuse tühistamist Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2015 otsusega haldusasjas nr 3-11-1558 ka hagejal enam võimalik tugineda selle kehtivusele. Kostja tõi esile, et Iloprindil on käesoleval ajal endiselt maksuvõlg 49 334,57 eurot, mis on kajastatud 19. mai 2009 maksuotsuses nr 13-1/1508 (II kd tl 29jj). Viidatud otsusega fikseeritud maksuvõla tasumise kohustuse täitmist tagas vaidlusalune hüpoteek 14. mai 2009 hüpoteegilepingu järgi (I kd tl 19). Neid asjaolusid hageja ei vaidlustanud. Tähtsust ei oma see, et kostja nõue Iloprindi vastu jäi pankrotimenetluses tunnustamata (vrd Riigikohtu
5.novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-14, p 13 esimene lõik). Sundtäitmise saaks TMS § 221 lg 1 järgi esitatud hagi alusel osaliselt või täielikult lubamatuks tunnistada vaid siis, kui sissenõudjal ei oleks nõuet vähemalt hüpoteegi ulatuses (Riigikohtu 12. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 19 esimene lõik). Sundtäitmise kokkuleppe alusel võib täitemenetlust korraldada, kui hüpoteegiga tagatud nõue on vähemalt osaliselt muutunud sissenõutavaks (Riigikohtu 28. septembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 20 teine lõik). Eelnevast tuleneb, et kui vaidlusalused hüpoteegid oleksid veel kantud kinnistusraamatusse, siis poleks hagi olnud edukas. See on piisavalt erandlik asjaolu TsMS § 162 lg 4 tähenduses, et jätta menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu otsus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas kuulub tühistamisele ning ringkonnakohus saab ise teha uue otsuse, millega jätab maakohtu menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.
13.Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise ja eelmises ps 12 toodud põhjuste tõttu on kohane jaotada ringkonnakohtu menetluskulud samuti TsMS § 162 lg 4 alusel selliselt, et need jäävad poolte endi kanda. Kulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.