Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar
Määruse tegemise aeg ja koht
14. veebruar 2017. a, Tallinn
Kohtuasja number
2-16-2929
Kohtuasi
Aktsiaseltsi Ilo kaebus kohtutäitur Hille Kudu 15. veebruari 2016. a otsuse peale täiteasjas nr 035/2011/1310
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 1. augusti 2016. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aktsiaselts Ilo määruskaebus Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
nende Avaldaja (võlgnik) Aktsiaselts Ilo (registrikood 10305019), lepinguline esindaja vandeadvokaat Enno Heringson Puudutatud isik I (kohtutäitur) Tallinna kohtutäitur Hille Kudu, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kenno Vilippus Puudutatud isik II (sissenõudja) Eesti Vabariik (Maksu-ja Tolliameti kaudu), lepinguline esindaja Karel Miisna Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 1. augusti 2016. a määrus lõppjärelduses muutmata, arvestades määruse põhjendamisel ka ringkonnakohtu määruse põhjendusi.
Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Aktsiaseltsi Ilo kanda. Edasikaebe kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates.
Asjaolud ja kaebuse sisu
1.Aktsiaselts Ilo (võlgnik, avaldaja) esitas 23. veebruaril 2016. a Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur Hille Kudu (kohtutäitur) 15. veebruari 2016. a otsuse peale täiteasjas nr 035/2011/1310.
2.Kaebuse kohaselt algatas kohtutäitur 16. juunil 2011. a võlgniku suhtes Maksu- ja Tolliameti (sissenõudja) täitmisavalduse alusel täitemenetluse 229 352,81 euro sissenõudmiseks (nimetatud summa oli täitmisavalduses ekslikult märgitud, tegelikuks sissenõutavaks summaks oli 221 448,47 eurot).
3.Võlgniku ja sissenõudja vahel oli 11. juulil 2008. a ja 14. mail 2009. a sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingud, millega võlgnik koormas temale kuuluva mõttelise osa Tallinnas Madara 14 asuvast kinnistust hüpoteekidega sissenõudja kasuks. Hüpoteekidega tagati sissenõudja nõudeid Aktsiaselts Iloprint (pankrotis) vastu. Aktsiaseltsi Iloprint (pankrotis) ja sissenõudja vahel oli vaidlus määratud maksusummade osas. Võlgnik esitas hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ning taotles hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist. Harju Maakohtu 1. juuli 2010. a määruse tsiviilasjas nr 2-11-30601 alusel peatati täitemenetlus.
4.2014. a lõpuks oli sissenõudja nõude jääk 89 563,31 eurot. Faktum Grupp OÜ soovis teha võlgniku kinnistuga tehingut ning tasus 28. novembril 2014. a sel eesmärgil võlgnevuse jäägi sissenõudjale, kes teavitas 4. detsembril 2014. a nõude tasumisest kohtutäiturit. See avaldus on võlgniku hinnangul käsitletav sissenõudja avaldusena täitemenetluse lõpetamiseks. Võlgnik on seisukohal, et käeoleval juhul kohaldub kohtutäituri seaduse (KTS) § 41 lg 2 ning täitemenetluse kulud tuleb jätta sissenõudja kanda.
5.Võlgnikul ja kohtutäituril tekkisid lahkarvamused kohtutäituri tasu osas. 15. jaanuaril 2015. a muutis kohtutäitur kohtutäituri tasu väljamõistmise otsust. Harju Maakohtu 26. veebruari 2015. a kohtumäärusega tühistati kohtutäituri otsus ja kohustati uuesti otsustama tasu küsimus lähtudes proportsionaalsuse küsimusest.
6.15. veebruaril 2016. a tegi kohtutäitur uue otsuse, mille kohaselt kuulub võlgniku poolt tasumisele kohtutäituri põhitasu summas 12 130,42 eurot, millele lisandub käibemaks 2426,08 eurot. Lisaks otsustas kohtutäitur deponeerida kohtutäituri ametiarvel asuva 19 285,17 eurot kuni kohtulahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-11-30601.
7.Võlgnik taotleb vaidlustatud otsuse tervikuna tühistamist. Võlgnik ei ole täitemenetluse raames sissenõudjale või kohtutäiturile tagatud võla katteks mingeid summasid tasunud. Sissenõudja taotles menetluse lõpetamist olukorras, kus kohtutäitur oli juba menetlustoiminguid teinud. Seega peab vastavalt KTS § 41 lg 2 maksma tasu sissenõudja.
8.Kuivõrd põhinõue on rahuldatud ja hüpoteek kustutati tingimusel, et kohtutäituri tasu deponeeritakse kohtutäituri kontol, siis saab deponeeritud summat kasutada üksnes kohtutäituri tasu katteks. Kohtutäitur ei saa summat kasutada muudel eesmärkidel. Seega võiks kohtutäitur teoreetiliselt kinni pidada vaid 14 556,50 eurot.
9.Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja leidis, et nõude rahuldamiseks makstud summad on tasutud täitemenetluses, mistõttu ei ole seadusega vastuolus nende alusel tasu arvestamine. Kohtutäituri ametikontol 19 959,56 euro deponeerimine on põhjendatud.
10.Sissenõudja palub jätta kaebuse läbi vaatamata, sest kaebusega ei ole võimalik soovitavat eesmärki saavutada. Sissenõudja teade nõude rahuldamise kohta ei ole avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. Kohtutäituri kontole deponeeritud summa asendab kinnisasjale seatud hüpoteeki ja tagab sissenõudja nõudeid. Aktsiaseltsi Iloprint vastu on sissenõudjal endiselt nõue, mida varem tagas võlgniku kinnistu.
Maakohtu määrus
11.Harju Maakohus rahuldas 1. augusti 2016. a määrusega osaliselt võlgniku kaebuse kohtutäituri 15. veebruari 2016. a otsuse peale ja tühistas otsuse osas, millega on kindlaks määratud kohtutäituri põhitasu suurus. Ülejäänud osas jättis kohus otsuse tühistamata, s.h osas, millega kohtutäituri põhitasu maksma kohustatud isikuks on määratud võlgnik ning kohtutäituri ametiarvel olev summa on deponeeritud kuni kohtulahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-11-30601. Maakohus jättis läbi vaatamata kaebuse osas, milles võlgnik palub anda kohtutäiturile selgesõnalised juhised asja uueks lahendamiseks.
12.Maakohtu põhjenduste kohaselt seisnes vaidlus selles, et võlgniku hinnangul on kohtutäituri otsus seadusevastane, kuna kohtutäituri tasu maksmiseks kohustatud isikuks ei ole võlgnik vaid sissenõudja.
13.Maakohus leidis, et kohtutäituri otsus ei ole seadusega vastuolus osas, milles kohtutäituri põhitasu maksmiseks kohustatud isikuks on märgitud võlgnik. Maakohus selgitas, et kuivõrd kolmas isik tasus sissenõudjale 89 563,31 eurot ja sissenõudja tasaarvestas oma nõude 75 442,86 euro ulatuses AS-i Iloprint tagastusnõuetega, siis oli sissenõudja nõue seega osaliselt rahuldatud muul viisil kui kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel. Samal ajal oli kohtutäitur teinud täitetoiminguid võla sissenõudmiseks. Eeltoodust tulenevalt kuuluks maakohtu hinnangul kohtutäituri tasu maksmisele KTS § 41 lg 2 järgi vähendatud ulatuses. Täitemenetluse lõpetamise taotlemine ei ole KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks vajalik. Täitetoimikust ei nähtu sissenõudja nõusolekut täitekulude kandmiseks. Kohtutäituril on võimalik täitekulude nõue rahuldada tema ametiarvel deponeeritud 19 285,17 euro arvel. Seega on täitemenetluse lõpetamise korral KTS § 41 lg 2 kohaselt kohtutäituri tasu maksmiseks kohustatud isikuks võlgnik.
14.Maakohus oli seisukohal, et vaidlustatud otsusega määratud põhitasu suurus on ebaõige. Samas ei olnud maakohtul võimalik kaebuse lahendamisel hinnata, millise suurusega põhitasu oleks õige. Täitemenetlust ei ole lõpetatud. Täitemenetlus on hetkel peatatud kuni sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendava kohtulahendi jõustumiseni. Ei ole teada, kas kohtutäitur jätkab pärast hagi tagamise abinõu kohaldamise lõppemist täitemenetlust sissenõudja poolt 12. veebruaril 2016. a avaldatud 54 181,09 euro tasumise nõude sissenõudmiseks või loeb sundtäitmisele esitatud nõude sissenõudja 4. detsembri 2014. a teate kohaselt täidetuks ja lõpetab täitemenetluse. Maakohus leidis, et ei saa anda hinnangut sellele, kas kohtutäitur on kohustatud täitemenetluse lõpetama või mitte, samuti selle kohta, kas ja millise sisuga peab olema kohtutäituri poolt tehtav uus otsus kohtutäituri tasu suuruse kohta.
15.Kui kohtutäitur jätkab pärast hagi tagamise abinõu kohaldamise lõppemist täitemenetlust ja kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel nõue rahuldatakse osaliselt või tervikuna, on kohtutäituril õigus saada kohtutäituri põhitasu vastavalt KTS §-le 35 ja § 32 lõikele 5, võttes arvesse sundtäitmisele esitatud nõude suurust ja sissenõutud summa suurust. Sissenõutud summaks ei saa lugeda nõude rahuldamist, mis ei ole aset leidnud kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel. Kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel nõude rahuldamiseks ei loeta nt võlgnevuse otse sissenõudjale tasumist (sh nii võlgniku kui ka kolmanda isiku poolt) ja nõude lõppemist tasaarvestamise või refinantseerimisega. Kohus oli seisukohal, et käesoleva kohtulahendi tegemise aja seisuga ei ole kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel nõude rahuldamist toimunud. Seetõttu oli maakohtu hinnangul kohtutäitur vaidlustatud otsuses ebaõigesti arvestanud kohtutäituri põhitasu kolmanda isiku poolt tasutud summade alusel.
16.Maakohus selgitas, et kui täitemenetluse lõpetamise ajaks ei ole kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel nõude osalist või tervikuna rahuldamist toimunud, kohaldub kohtutäituri tasu suuruse kindlaksmääramisel KTS § 41 lg 2. KTS § 41 lg 2 järgi tuleb
lugeda sissenõudmata jäänud summaks sissenõudja nõude summa, mille osas ei ole nõude rahuldamist toimunud. KTS § 41 lg 2 tähenduses on nõude rahuldamiseks ka võlgnevuse otse sissenõudjale tasumine (sh kolmanda isiku poolt) või nõude lõppemine tasaarvestusega. Täitemenetluse lõpetamisel on kohtutäitur kohustatud tegema otsuse kohtutäituri põhitasu suuruse kindlaksmääramiseks vastavalt sellele, kas täitemenetluse lõpetamise ajaks on toimunud nõude rahuldamist kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel või mitte.
17.Kohtutäituri ametialasele kontole tasutud rahasumma kohta selgitas maakohus, et kehtiv õigus ei sisalda regulatsiooni, mille kohaselt deponeeritakse või hoiustatakse kohtutäituri kontol täitemenetluse kulude hüvitamiseks mõeldud raha. Seetõttu tuleb makstud summa lugeda täitemenetluse kulude hüvitamise nõude täitmiseks. Kui täitemenetluse kulude hüvitamise nõuet ei teki või see ära langeb, kuulub makstud summa võlgnikule tagastamisele. Maakohtu hinnangul saab sissenõudja nõudeid rahuldada üksnes hüpoteegieseme võõrandamisel saadud raha arvel või võlgniku poolt sissenõudja nõude rahuldamiseks tasutud raha arvel. Täitemenetluse kulude hüvitamiseks makstud summat ei saa lugeda hüpoteeki asendavaks garantiiks või muuks tagatiseks sissenõudja kasuks. Seetõttu oleks täitemenetluse kulude katteks tasutud summa arvel sissenõudja nõude rahuldamine seadusega vastuolus.
18.Kuivõrd täitemenetluse kulude hüvitamise nõude suurust ei ole kindlaks määratud, ei ole võimalik määrata kindlaks, millises ulatuses tuleb kohtutäituri ametialasele kontole makstud summa tagastada. Seetõttu ei ole seadusega vastuolus kohtutäituri otsus ametiarvel oleva summa nn „deponeerimise“ kohta. Määruskaebus
19.Võlgnik palub tühistada maakohtu määruse osas, millega rahuldati osaliselt võlgniku kaebus kohtutäituri otsuse peale ja täiendada määrust osas selliselt, et tühistatakse kohtutäituri otsus täies ulatuses, sh tuvastatakse täituri kohustus tagastada võlgnikule õigusvastaselt deponeeritud 19 285,17 eurot. Võlgnik palub jätta määrus muutmata osas, millega maakohus otsustas tühistada kohtutäituri otsuse põhitasu summa osas.
20.Maakohus jõudis ebaõigele seisukohale selles, et täitekulud peab tasuma võlgnik ja et täitemenetluse kulude katteks kohtutäituri ametialasele kontole tasutud 19 285,17 eurot tuleb lugeda makstuks täitemenetluse kulude hüvitamise nõude täitmiseks.
21.Õige on maakohtu seisukoht, et ükski seadus kohtutäituri kontol täitemenetluse kulude hüvitamiseks mõeldud raha deponeerimist ette ei näe. Seda enam on arusaamatu kohtu järeldus, mille kohaselt tuleks vastav summa lugeda täitemenetluse kulude hüvitamise nõude täitmiseks. Maakohus ei selgitanud, miks tuleks ilma igasuguse seadusliku aluseta makstud summa lugeda mõne nõude täitmiseks.
22.Võlgnik rõhutab, et vastavalt Riigikohtu seisukohale 1. juuni 2016. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, kui kohtutäitur ei ole võlgniku (3. isikust pantija) kinnistu arvel sisse nõudnud kohtutäituri tasu, ei saa vähemalt hüpoteegilepingust täitedokumendi korral kohtutäitur oma tasunõude rahuldamiseks võlgniku muule varale sissenõuet pöörata. Antud juhul ei ole vaidlust, et tegemist oli hüpoteegilepingust täitedokumendiga. Riigikohus on selgelt öelnud, et sellise täitedokumendi korral tuleb kohtutäituri tasunõue rahuldada kas võlgniku poolt juhul, kui see nõutakse sisse võlgniku kinnistu arvel, või sissenõudja poolt KTS § 41 lg 2 järgi. Ilma õigusliku aluseta deponeeritud 19 285,17 eurot on igal juhul võlgniku muu vara. Jääb arusaamatuks, et kui sissenõudja mistahes nõudeid ei ole vastava deposiidi arvel võimalik rahuldada, siis kuidas on seda võimalik teha täituri tasunõude puhul.
23.Kui käesoleval hetkel ei ole ühtegi täituri tasuotsust ning vastava deposiidi tegemine täitekulude katteks ei ole ühegi seadusega reguleeritud ja on seega õigusvastane, siis on
arusaamatu ja vastuoluline maakohtu lahend, kus ta ebaseadusliku deposiidi tagastamist siiski vajalikuks ei pea.
24.Määrusest võib aru saada, et maakohtu hinnangul peab täitekulu tasuma antud juhul võlgnik üksnes seetõttu, et eksisteerib vaidlusalune deposiit. Deposiidi äralangemisel peaks olema üheselt selge, et tegemist on väga selgelt Riigikohtu poolt 1. juuni 2016. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16 esile toodud olukorraga, mille kohaselt peab täitekulud tasuma sissenõudja. Kuna kohtutäitur nõudis enne kinnistu arestist vabastamist deposiiti ilma õigusliku aluseta ega ole oma tasu sisse nõudnud kinnisasja arvel, siis on maakohus vääral seisukohal, et täitekulud peab tasuma võlgnik. Menetluse edasine käik
25.Kohtutäitur ja sissenõudja paluvad jätta määruskaebus rahuldamata.
26.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 1. augusti 2016. a määrus on lõppjärelduses seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust eelnimetatud määruse tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 21 ja §-le 659 tuleb osaliselt muuta maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
28.Määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt ei nõustu võlgnik maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt täiteasjas nr 035/2011/1310 on kohtutäituri tasu maksmiseks kohustatud võlgnik ning et võlgnikult kohtutäituri kontole laekunud rahast võib katta täitemenetluse kulud.
29.Esmalt märgib kolleegium, et maakohus on võlgniku kaebuse kohtutäituri otsusele ekslikult läbi vaadanud osas, milles võlgnik taotles kohtutäituri 15. veebruari 2016. a otsuse tühistamist täitekulude tasumiseks kohustatud isiku osas. TMS § 217 lg 1 järgi võib võlgnik esitada kohtutäituri tegevuse või otsuse peale kohtutäiturile kaebuse ja seejärel vajaduse korral TMS § 218 lg 1 alusel kaebuse maakohtule. Võlgnik esitas kohtutäituri 15. jaanuari 2015. a otsuse peale kaebuse, milles ta vaidlustas kohtutäituri otsuse nii täitekulude suuruse kui ka selle tasumiseks kohustatud isiku osas. Harju Maakohus rahuldas 26. veebruari 2015. a määrusega võlgniku kaebuse osaliselt ja tühistas kohtutäituri 15. jaanuari 2015. a otsuse täiteasjas nr 035/2011/1310, kohustades kohtutäiturit uuesti otsustama kohtutäituri tasu küsimust lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest. Nimetatud määruse põhjendustest nähtuvalt ei nõustunud maakohus võlgniku seisukohaga, mille kohaselt peab täitekulud tasuma sissenõudja. Võlgnik vaidlustas maakohtu määruse üksnes menetluskulude jaotuse osas. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. detsembri 2015. a määrusega maakohtu 26. veebruari 2015. a määruse muutmata. Määrus jõustus 29. detsembril 2015. a. Seega jäi täitekulude tasumiseks kohustatud isiku küsimuses kohtutäituri otsus jõusse ja võlgnikul oli õigus vaidlustada kohtutäituri 15. veebruari 2016. a otsust üksnes kohtutäituri tasu proportsionaalsuse küsimuse osas, s.o osas, milles maakohus kohustas kohtutäiturit uuesti otsustama. Vastavas osas tuleb, maakohtu põhjendused määrusest välja jätta.
30.Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et kohtutäituri ametialasel kontol raha deponeerimine on olnud ebaseaduslik. Õiguse kohaldamist puudutavalt on võlgnik määruskaebuses peamiselt korranud juba varasemas menetluses esitatud arusaamu. Kolleegium ei pea võimalikuks anda menetluses tuvastatud asjaoludele maakohtust erinevat õiguslikku hinnangut. Ringkonnakohus on maakohtuga ühte meelt selles, et kuigi TMS ei näe otseselt ette võimalust täitekulude katteks raha hoiustamiseks, ei anna kaebaja väited alust lugeda deposiiti makstud raha kasutamist täitekulude katmiseks
ebaseaduslikuks. Asja materjalidest nähtuvalt on võlgnik vaidlusaluse summa kandnud kohtutäituri deposiiti vabatahtlikult hüpoteegi asendamiseks pidades mh silmas võimalikku perspektiivi, et sellest summast kaetakse täitemenetluse kulud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses toodud sellekohaste põhjendustega ning ei pea neid TsMS § 659 ja 654 lg 6 alusel vajalikuks pikemalt korrata.
31.Võlgnik on määruskaebuse menetluses esitanud täiendava tõendina Harju Maakohtu 19. detsembri 2016. a otsuse. Kuivõrd viidatud maakohtu lahend ei ole jõustunud, ei saa ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel selles toodud seisukohti ja järeldusi arvesse võtta.
32.Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. TsMS § 171 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus määruskaebusega seotud menetluskulud võlgniku kanda, kuna määruskaebus jäeti rahuldamata. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. TsMS § 175 lg 31 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid ei hüvitata. Sissenõudja enda menetluskulude nimekirja ei esitanud, millest järeldab ringkonnakohus, et sissenõudjal puuduvad TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p 1 järgi hüvitatavad menetluskulud.
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
Jõustunud Riigikohtu 07.06.2017 määruses toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
1.Jätta tsiviilasjas nr 2-16-2929 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2017 määrus muutmata, arvestades ka Riigikohtu määruse põhjendusi.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Aktsiaseltsi Ilo kanda. Menetluskulude puudumise tõttu jätta nende suurus kindlaks määramata.