Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-51-17 Tartu, 7. juuni 2017 Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik Aktsiaseltsi Ilo kaebus kohtutäituri Hille Kudu
15.veebruari 2016. a otsuse peale täiteasjas nr 035/2011/1310 Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-2929 Aktsiaseltsi Ilo määruskaebus Avaldaja (võlgnik) Aktsiaselts Ilo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Enno Heringson Puudutatud isik (kohtutäitur) Tallinna kohtutäitur Hille Kudu, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kenno Vilippus Puudutatud isik (sissenõudja) Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) 15. mai 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta tsiviilasjas nr 2-16-2929 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2017 määrus muutmata, arvestades ka Riigikohtu määruse põhjendusi.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Aktsiaseltsi Ilo kanda. Menetluskulude puudumise tõttu jätta nende suurus kindlaks määramata.
1.Aktsiaselts Ilo (võlgnik, avaldaja) esitas 23. veebruaril 2016 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri Hille Kudu (kohtutäitur) 15. veebruari 2016. a otsuse peale täiteasjas nr 035/2011/1310. Kaebuse kohaselt olid võlgnik ja Maksu- ja Tolliamet (sissenõudja) sõlminud hüpoteegi seadmise lepingud, millega võlgnik koormas endale kuuluva kinnisasja mõttelise osa hüpoteekidega sissenõudja kasuks. Hüpoteegid tagasid sissenõudja nõudeid Aktsiaseltsi Iloprint (pankrotis) vastu. Kohtutäitur algatas 16. juunil 2011 sissenõudja täitmisavalduse alusel võlgniku vastu täitemenetluse 229 352 euro 81 sendi sissenõudmiseks hüpoteegi arvel. Samal päeval tegi kohtutäitur tasu väljamõistmise otsuse, millega otsustas ILO AS-ilt nõuda täitemenetluse alustamise tasu 19 eurot 16 senti (käibemaksuga) ja kohtutäituri põhitasu 19 940 eurot 40 senti (käibemaksuga). Hiljem selgus, et nõude summa oli täitmisavalduses ekslikult märgitud ning tegelikuks sissenõutavaks summaks oli 221 448 eurot 47 senti. Aktsiaseltsi Iloprint (pankrotis) ja sissenõudja vahel oli vaidlus
määratud maksusummade üle, mistõttu võlgnik esitas sissenõudja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (tsiviilasi nr 2-11-30601) ning taotles hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist. Harju Maakohus peatas 1. juuli 2011. a määrusega täitemenetluse. 5. juulil 2011. a tegi kohtutäitur täitemenetluse peatamise otsuse. 2014. a lõpuks oli sissenõudja nõude jääk 89 563 eurot 31 senti. Kuivõrd Faktum Grupp OÜ soovis teha võlgniku kinnistuga tehingu, siis tasus ta 28. novembril 2014 sissenõudjale võlgnevuse jäägi.
4.detsembril 2014 teavitas sissenõudja kohtutäiturit nõude tasumisest. 23. detsembril 2014 tasus võlgnik kohtutäituri ametialasele arvelduskontole 19 959 eurot 56 senti ning kohtutäituri sama päeva avalduse alusel vabastati võlgniku kinnisasi aresti alt.
15.jaanuaril 2015 muutis kohtutäitur esialgset kohtutäituri tasu väljamõistmise otsust ja määras, et võlgnikul tuleb tasuda kohtutäituri põhitasu 19 266 eurot 1 sent (käibemaksuga), kohtutäituri deposiidikontolt tuleb tagastada võlgnikule 674 eurot 39 senti ning 19 285 eurot 17 senti tuleb deponeerida kuni tsiviilasjas nr 2-11-30601 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Kohtutäituri selle otsuse tühistas Harju Maakohus 26. veebruari 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-1132, kohustades kohtutäiturit kohtutäituri tasu küsimuse proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes uuesti otsustama. Lahend on jõustunud.
15.veebruaril 2016 tegi kohtutäitur uue otsuse, millega muutis esialgset kohtutäituri tasu väljamõistmise otsust, märkides, et võlgnikul tuleb tasuda kohtutäituri põhitasu 14 556 eurot 50 senti (käibemaksuga). Lisaks määras kohtutäitur, et tema ametikontol olev summa 19 285 eurot 17 senti tuleb deponeerida kuni tsiviilasjas nr 2-11-30601 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Võlgnik taotleb viimase kohtutäituri otsuse tervikuna tühistamist. Võlgnik ei ole täitemenetluses sissenõudjale või kohtutäiturile tagatud võla katteks mingeid summasid tasunud. Sissenõudja taotles menetluse lõpetamist olukorras, kus kohtutäitur oli juba menetlustoiminguid teinud. Seega peab kohtutäituri seaduse (KTS) § 41 lg 2 järgi maksma kohtutäituri tasu sissenõudja. Kuivõrd põhinõue on rahuldatud ja hüpoteek kustutati tingimusel, et kohtutäituri tasu deponeeritakse kohtutäituri kontol, siis saab deponeeritud summat kasutada üksnes kohtutäituri tasu katteks. Seega võiks kohtutäitur teoreetiliselt kinni pidada vaid 14 556 eurot 50 senti.
2.Kohtutäitur vaidles võlgniku kaebusele vastu. Vaidlustatud otsuses tasu määramisel arvestas täitur täitemenetluses võlgnevuse rahuldamise ulatusega (kolmas isik tasus avaldaja eest võlgnevuse 89 563 eurot 31 senti otse sissenõudjale ja põhivõlgnik tasus 77 704 eurot 7 senti tasaarvestuse teel), lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest. Nõude rahuldamiseks makstu on tasutud täitemenetluses, mistõttu selle alusel tasu arvestamine ei ole seadusega vastuolus. Kohtutäituri ametikontol 19 285 euro 17 sendi deponeerimine on põhjendatud. Hüpoteegiga tagatud nõude täitmisel lisatakse nõudele kohtutäituri tasu, mida kohtutäituril ei ole õigust nõuda eraldi hüpoteegiga tagatud nõude täitmisest.
3.Sissenõudja palus jätta kaebuse läbi vaatamata, sest kaebusega ei ole võimalik avaldaja soovitavat eesmärki saavutada. Sissenõudja teade nõude rahuldamise kohta ei ole täitemenetluse lõpetamise avaldus. Kohtutäituri kontole deponeeritud summa asendab kinnisasjale seatud hüpoteeki ja tagab
sissenõudja nõudeid. Aktsiaseltsi Iloprint vastu on sissenõudjal endiselt nõue, mida varem tagas võlgniku kinnisasjale seatud hüpoteek.
4.Harju Maakohus rahuldas 1. augusti 2016. a määrusega võlgniku kaebuse osaliselt. Maakohus tühistas kohtutäituri 15. veebruari 2016. a otsuse osas, millega on kindlaks määratud kohtutäituri põhitasu 14 556 eurot 50 senti (käibemaksuga), ja 16. jaanuari 2011. a kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse osas, millega on kindlaks määratud kohtutäituri põhitasu suurus. Maakohus jättis kaebuse läbi vaatamata osas, milles võlgnik palus anda kohtutäiturile selged juhised asja uueks lahendamiseks. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole kohtutäituri otsus seadusega vastuolus osas, milles kohtutäituri põhitasu maksma kohustatud isikuks on märgitud võlgnik. Kuivõrd kolmas isik tasus sissenõudjale jääkvõlgnevuse ja sissenõudja tasaarvestas oma nõude osaliselt Aktsiaseltsi Iloprint tagastusnõuetega, siis oli sissenõudja nõue osaliselt rahuldatud muul viisil kui kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel. Samas oli kohtutäitur teinud täitetoiminguid võla sissenõudmiseks. Kohtutäiturile tuleks tasu maksta KTS § 41 lg 2 järgi vähendatud ulatuses. Täitemenetluse lõpetamise taotlemine ei ole KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks vajalik. Täitetoimikust ei nähtu sissenõudja nõusolekut täitekulude kandmiseks. Kohtutäituril on võimalik täitekulude nõue rahuldada tema ametikontol deponeeritud 19 285 euro 17 sendi arvel. Seega on täitemenetluse lõpetamise korral KTS § 41 lg 2 kohaselt kohustatud kohtutäituri tasu maksma võlgnik. Vaidlustatud otsusega määratud põhitasu suurus ei ole õige. Samas ei ole kaebuse lahendamisel võimalik hinnata, millise suurusega põhitasu oleks õige. Täitemenetlust ei ole lõpetatud, see on peatatud. Ei ole teada, kas kohtutäitur jätkab pärast hagi tagamise lõppemist Aktsiaseltsi Iloprint võlgnevuse sissenõudmiseks täitemenetlust või loeb nõude sissenõudja 4. detsembri 2014. a teate järgi täidetuks ja lõpetab täitemenetluse. Kui kohtutäitur jätkab täitemenetlust ja tema otsese tegevuse tulemusel nõue rahuldatakse osaliselt või tervikuna, on kohtutäituril õigus saada põhitasu, võttes arvesse sundtäitmisele esitatud nõude ja sissenõutud summa suurust. Sissenõutud summaks ei saa lugeda nõude rahuldamist, mis ei ole toimunud kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel. Kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel nõude rahuldamiseks ei loeta nt võlgnevuse otse sissenõudjale tasumist (sh kolmanda isiku poolt) ja nõude lõppemist tasaarvestamise või refinantseerimisega. Kohtulahendi tegemise hetkeks ei ole kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel nõuet rahuldatud. Kohtutäitur on vaidlustatud otsuses valesti arvestanud kohtutäituri põhitasu kolmanda isiku tasutud summa alusel. Kui täitemenetluse lõpetamise ajaks ei ole kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel nõuet osaliselt või tervikuna rahuldatud, tuleb kohtutäituri tasu kindlaks määrata KTS § 41 lg 2 alusel. Viidatud sätte järgi tuleb lugeda sisse nõudmata jäänud summaks sissenõudja nõude summa, mille osas ei ole nõude rahuldamist toimunud. KTS § 41 lg 2 tähenduses on nõude rahuldamiseks ka võlgnevuse otse sissenõudjale tasumine (sh kolmanda isiku poolt) või nõude lõppemine tasaarvestusega. Täitemenetluse lõpetamisel on kohtutäitur kohustatud tegema otsuse kohtutäituri põhitasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kehtivas õiguses ei ole sätet, mille järgi deponeeritakse kohtutäituri kontol täitemenetluse kulude
hüvitamiseks mõeldud raha. Võlgniku kohtutäituri ametikontole makstud 19 285 eurot 17 senti tuleb lugeda täitemenetluse kulude hüvitamise nõude täitmiseks. Kui täitemenetluse kulude hüvitamise nõuet ei teki või see langeb ära, tuleb makstud summa võlgnikule tagastada. Kuivõrd täitemenetluse kulude hüvitamise nõude suurust ei ole kindlaks määratud, ei ole võimalik määrata kindlaks, millises ulatuses tuleb kohtutäituri ametialasele kontole makstud summa võlgnikule tagastada. Kohtutäituri otsus jääb tühistamata osas, millega kohtutäituri põhitasu maksma kohustatud isikuks on määratud võlgnik ning kohtutäituri ametikontol olev summa on deponeeritud kuni kohtulahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-11-30601. Sissenõudja saab nõudeid rahuldada üksnes hüpoteegieseme võõrandamisel saadud raha või võlgniku poolt sissenõudja nõude rahuldamiseks tasutud raha arvel. Täitemenetluse kulude hüvitamiseks makstud summat ei saa lugeda hüpoteeki asendavaks garantiiks või muuks tagatiseks sissenõudja kasuks. Täitemenetluse kulude katteks tasutud summa arvel sissenõudja nõude rahuldamine oleks seadusega vastuolus.
5.Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse osaliselt tühistada ja täiendada määrust selliselt, et tühistatakse kohtutäituri otsus täies ulatuses, sh tuvastatakse kohtutäituri kohustus tagastada võlgnikule õigusvastaselt deponeeritud 19 285 eurot 17 senti. Võlgnik palus jätta määruse muutmata osas, millega maakohus tühistas kohtutäituri otsuse põhitasu summa osas. Kohtutäitur ja sissenõudja vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. veebruari 2017. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse lõppjärelduse muutmata, arvestades ringkonnakohtu määruse põhjendusi. Menetluskulud jättis ringkonnakohus võlgniku kanda. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on maakohus võlgniku kaebuse kohtutäituri otsuse peale ekslikult läbi vaadanud osas, milles võlgnik taotles kohtutäituri otsuse tühistamist täitekulusid tasuma kohustatud isiku osas. Võlgnik esitas kohtutäituri 15. jaanuari 2015. a otsuse peale kaebuse, milles ta vaidlustas kohtutäituri otsuse nii täitekulude suuruse kui ka neid tasuma kohustatud isiku osas. Maakohus rahuldas tsiviilasjas nr 2-15-1132 võlgniku kaebuse osaliselt ja tühistas kohtutäituri
15.jaanuari 2015. a otsuse, kohustades kohtutäiturit uuesti otsustama kohtutäituri tasu küsimuse, lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei nõustunud kohus võlgniku seisukohaga, mille kohaselt peab täitekulud tasuma sissenõudja. Võlgnik vaidlustas maakohtu määruse üksnes menetluskulude jaotuse osas. Määrus on jõustunud. Seega jäi täitekulusid tasuma kohustatud isiku kohta kohtutäituri otsus jõusse. Kohtutäituri ametialasel kontol raha deponeerimine ei olnud ebaseaduslik. Kuigi täitemenetluse seadustik (TMS) ei näe ette võimalust täitekulude katteks raha hoiustada, ei anna kaebuses esitatud väited alust lugeda deposiiti makstud raha kasutamist täitekulude katmiseks ebaseaduslikuks. Võlgnik on vaidlusaluse summa kandnud kohtutäituri deposiiti vabatahtlikult hüpoteegi asendamiseks,
pidades mh silmas võimalust, et sellest kaetakse täitemenetluse kulud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Võlgnik palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse täielikult ja maakohtu määruse osaliselt, täiendades viimast selliselt, et kohtutäituri 15. veebruari 2016. a otsus tühistatakse täies ulatuses, sh tuvastatakse kohtutäituri kohustus tagastada võlgnikule õigusvastaselt deponeeritud 19 285 eurot 17 senti. Menetluskulud palub võlgnik jätta täies ulatuses kohtutäituri kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus vääralt, et maakohus on võlgniku kaebuse kohtutäituri otsuse peale ekslikult läbi vaadanud täitekulusid tasuma kohustatud isiku osas. Täitekulusid tasuma kohustatud isiku küsimus ei ole lahendatud ega vastav kohtutäituri otsus jõustunud. Tsiviilasjas nr 2-15-1132 tehtud lahendi resolutsioonis ei määratud kindlaks täitekulusid tasuma kohustatud isikut. Maakohtu määruse resolutsioon rahuldas võlgnikku, kuivõrd maakohus tühistas kohtutäituri otsuse täies ulatuses. Pooltele on siduv üksnes lahendi resolutsioon. Määruse põhjendused ei mõjuta poolte õigusi ega kohustusi ning ei ole resolutsioonita vaidlustatavad. Määruskaebuse aluseks saab olla vaid selline väidetav rikkumine, mis tooks kaasa otsuse resolutsiooni muutmise. Lisaks on kohtud jätnud arvestamata pärast tsiviilasjas nr 2-15-1132 tehtud kohtulahendit oluliselt täpsustunud Riigikohtu praktika vaidlusalustes küsimustes. Kohtutäituri nõudmisel täitemenetluse kulude hüvitamiseks raha deponeerimine on õigusvastane. Maakohus ei põhjendanud, miks tuleks seadusliku aluseta makstud summa lugeda täituri tasu nõude täitmiseks. Ringkonnakohus võlgniku määruskaebuses esitatud väidetele ei vastanud. Õigusliku aluseta makstud summa tuleb tagastada. Võlgnik pidas algusest peale deposiidi maksmise nõuet ebaseaduslikuks, kuid tasus selle siiski, et hoida ära veel suuremat kahju, mida kinnistu jätkuv arestimine kaasa tooks. Lisaks on maakohus kaevatava kohtumäärusega kõik täitekulude kindlaksmääramise otsused tühistatud - nii kohtutäituri 15. veebruari 2016 otsus kui ka kohtutäituri
16.jaanuari 2011 otsus kohtutäituri tasu väljamõistmise kohta. Jääb arusaamatuks, millise täitemenetluse kulude hüvitamise nõude täitmiseks luges kohus makstud summa deponeerimist. Kuivõrd täitedokumendiks oli hüpoteegileping, siis tuli täituri tasunõue rahuldada kinnistu arvel või pidi seda KTS § 41 lg 2 järgi tegema sissenõudja. Võlgniku muule varale ei saa sissenõuet täitekulude saamiseks pöörata. Õigusliku aluseta deponeeritud 19 285 eurot 17 senti on võlgniku muuks varaks, mille arvel tasunõuet rahuldada ei saa. Kui sissenõudja nõudeid ei saa deponeeritud summa arvel rahuldada, siis ei ole võimalik selle arvel ka täituri tasunõuet rahuldada. Kohtud on ebaõigesti jõudnud järeldusele, et täituri tasu peaks tasuma võlgnik. Maakohus on leidnud, et kohaldada tuleb KTS § 41 lg-t 2, kuid tegemist ei ole sellise erandiga, mille korral on kohtutäituri tasu maksma kohustatud sissenõudja. Maakohtu hinnangu aluseks on asjaolu, et võlgnik on maksnud vaidlusaluse summa deposiiti. Kuivõrd deposiidi nõudmine oli ebaseaduslik ning tuleb võlgnikule tagastada, siis peab täitekulud tasuma sissenõudja. Täitur on vara aresti alt vabastanud ja tal puudub muu võimalus oma tasunõuet võlgniku vara arvel rahuldada. KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks piisab sissenõudja teatest võla tasumise kohta.
8.Kohtutäitur ja sissenõudja vaidlevad määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Kolleegium täpsustab ringkonnakohtu määruse põhjendusi, kuid ringkonnakohtu määruse resolutsioon jääb muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata.
10.Kolleegium selgitab esiteks, mis on praeguse vaidluse ja määruskaebemenetluse ese (I) ja kes on kohtutäituri põhitasu maksma kohustatud isik (II), käsitleb seejärel deponeerimise põhjendatust (III) ning teeb lõpuks menetluslikud otsustused (IV). I
11.Vaidlusaluses täiteasjas on kohtutäitur teinud kolm otsust kohtutäituri tasu väljamõistmise kohta: ·
16. juuni 2011 otsus, millega kohtutäitur otsustas nõuda ILO AS-ilt täitemenetluse alustamise tasu 19 eurot 16 senti (käibemaksuga) ja kohtutäituri põhitasu 19 940 eurot 40 senti (käibemaksuga); (kohtutäitur on oma 15. jaanuari 2015 ja 15. veebruari 2016 otsustes ning maakohus määruse resolutsioonis eksinud selle otsuse kuupäevaga, kui on märkinud selleks valesti 16. jaanuari 2011);
·
15.jaanuari 2015 otsus, millega kohtutäitur otsustas muuta oma varasemat kohtutäituri tasu väljamõistmise otsust selliselt, et ILO AS tasub kohtutäituri põhitasu 19 266 eurot 1 sendi (käibemaksuga), kohtutäituri deposiidikontolt tuleb tagastada ILO AS-ile 674 eurot 39 senti ning 19 285 eurot 17 senti tuleb deponeerida kohtutäituri ametikontol kuni tsiviilasjas nr 2-11-30601 tehtava kohtulahendi jõustumiseni; selle otsuse tühistas maakohus
26.veebruari 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-1132, kohtumäärus on jõustunud;
·
15.veebruari 2016 otsus, millega kohtutäitur otsustas muuta varasemat kohtutäituri tasu väljamõistmise otsust.
12.Praeguses asjas vaidlustatud 15. veebruari 2016. a otsuses tegi kohtutäitur kaks otsustust: ·
muutis esialgset kohtutäituri tasu väljamõistmise otsust selliselt, et võlgnikul tuleb maksta kohtutäituri põhitasu 14 556 eurot 50 senti (käibemaksuga);
·
määras, et kohtutäituri ametikontol olev summa 19 285 eurot 17 senti tuleb deponeerida kuni tsiviilasjas nr 2-11-30601 tehtava kohtulahendi jõustumiseni.
Maakohus tühistas 15. veebruari 2016 otsuse põhitasu suuruse kindlaksmääramise osas ja ka kohtutäituri esialgse tasu väljamõistmise otsuse (märkides selle kuupäevaks 16. juuni 2011 asemel ekslikult 16. jaanuari 2011). Kuivõrd ükski menetlusosaline ei vaidlustanud maakohtu määrust osas, millega maakohus kohtutäituri otsused tühistas, siis jõustus maakohtu määrus selles osas (TsMS § 456 lg 4 teine lause) ega ole enam vaidluse all.
13.Võlgnik taotleb määruskaebuses, et kohtutäituri 15. veebruari 2016. a otsus tühistataks täies ulatuses, s.o tuvastataks, et võlgnikul ei ole kohtutäituri tasu maksmise kohustust (tasu peaks maksma
sissenõudja) ning kohtutäituril on kohustus tagastada võlgnikule õigusvastaselt deponeeritud 19 285 eurot 17 senti.
14.Kassatsiooniastmes vaidlevad menetlusosalised mh selle üle, kas võlgnik saab vaidlustada kohtutäituri 15. veebruari 2016 otsust osas, mis puudutab täitekulusid tasuma kohustatud isikut, või oli see küsimus lahendatud juba tsiviilasjas nr 2-15-1132 tehtud maakohtu 26. veebruari 2015. a määrusega. Ringkonnakohus leidis, et maakohtul ei olnud alust praeguses tsiviilasjas hinnata, kes on kohtutäituri põhitasu maksma kohustatud isik. Ringkonnakohtu arvates jäi täitekulusid tasuma kohustatud isiku osas kohtutäituri otsus jõusse, kuivõrd maakohus kohustas tsiviilasjas nr 2-15-1132 kohtutäiturit uuesti otsustama kohtutäituri tasu küsimus, lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest, ning maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei nõustunud kohus võlgniku seisukohaga, et täitekulud peab tasuma sissenõudja. Kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu.
15.TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooltele toob õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Kuna kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei ole kohtuotsus vaidlustatav otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata (vt ka Riigikohtu 31. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07, p 14; 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-09, p 16; 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 58). Tsiviilasja materjalidest nähtub, et võlgnik esitas sama täiteasja raames kohtutäituri 15. jaanuari 2015 otsuse peale kaebuse, mille alusel maakohus tühistas kohtutäituri otsuse (tsiviilasi nr 2-15-1132). Maakohtu määruse resolutsioonist ei nähtu, et kohtutäituri 15. jaanuari 2015 otsus oleks tühistatud osaliselt. Maakohtu lahendi põhjendustes esitatud seisukohad ei loonud pooltele õigusi ega kohustusi ega olnud TsMS § 457 lg 1 mõttes kohustuslikud. Seega ei oleks võlgnikul olnud ka võimalust vaidlustada maakohtu määruse põhjendust osas, millega ta ei nõustunud. Lisaks vaidlustab võlgnik praeguses tsiviilasjas uut, 15. veebruaril 2016 tehtud kohtutäituri otsust, mis oli selle tegemisest alates kohtutäituri põhitasu nõudmise aluseks. Seega sai maakohus võlgniku määruskaebuse alusel kontrollida, kas kohtutäituri vaidlustatud otsuses on kohtutäituri tasu maksma kohustatud isik õigesti määratud. II
16.Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole kassatsiooniastmes määruskaebemenetluses vaidlustanud: ·
4.detsembril 2014 teavitas sissenõudja täiturit, et täitmisel oleva nõude on 28. novembril 2014 täitnud täitemenetluse väliselt kolmas isik;
kohtutäituri 23. detsembri 2014 avalduse alusel kustutati võlgnikule kuuluvale kinnisasjale seatud keelumärge vara aresti alt vabastamise tõttu;
·
15.jaanuaril 2015 tegi kohtutäitur kohtutäituri põhitasu määramise kohta otsuse, mille maakohus tühistas; kohus kohustas täiturit uuesti otsustama täituri tasu küsimuse, lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest;
·
15.veebruaril 2016 tegi kohtutäitur otsuse, mille kohaselt tuleb võlgnikul tasuda täituri põhitasu kokku 14 556 eurot 50 senti, lisaks tuleb kohtutäituri ametikontol olev summa 19 285 eurot 17 senti deponeerida kuni tsiviilasjas nr 2-11-30601 tehtava kohtulahendi jõustumiseni;
·
12.augustil 2016 kustutati täitedokumendiks olnud hüpoteegilepingute alusel kinnistusraamatusse kantud hüpoteegid;
·
täitemenetlust ei ole lõpetatud.
17.Pooled vaidlevad selle üle, kas kohtutäituri tasu maksma kohustatud isikuks oli praegusel juhul võlgnik või KTS § 41 lg 2 alusel sissenõudja.
18.KTS § 41 lg 2 kohaselt, kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid, maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, arvestatuna sisse nõudmata jäänud summalt. Riigikohus on selgitanud, et KTS § 41 lg 2 reguleerib kohtutäituri tasu vähendatud suuruses arvutamist olukorras, mil kohtutäitur on jõudnud täitemenetluses teha täitetoiminguid, kuid täitemenetlus sissenõudja nõude osas tuleks lõpetada kas selle nõude rahuldamise tõttu võla sissenõudjale otse tasumise järel või kui sissenõudja soovib muul põhjusel täitemenetlusest loobuda (Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p 10). KTS § 41 lg-t 2 kohaldatakse muu hulgas juhul, kui võlgnikule vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg on möödunud, kohtutäitur on teinud võla sissenõudmiseks täitetoiminguid ja sissenõudja nõue on rahuldatud muul viisil kui kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel, st sel teel, et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale (vt KTS § 41 lg-s 2 sätestatud kohtutäituri tasu vähendatud ulatuse kohaldamise juhtude kohta Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p 13). Kui võlg tasutakse otse sissenõudjale, ei ole KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks vaja sissenõudja avaldust täitemenetluse lõpetamiseks (vt Riigikohtu 16. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 13) ning piisab sissenõudja teatest võla tasumise kohta (Riigikohtu 15. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-32-16, p 14).
19.Samas on Riigikohus selgitanud, et KTS § 41 lg 2 sõnastuse kohaselt on KTS § 41 lg 2 eelduste täidetuse korral kohtutäituri tasu maksmise kohustatud subjekt sissenõudja, kuigi sissenõudjale sellise kohustuse panek ei ole vähemalt üldjuhul täitemenetluse ning kohtutäituri tasu maksmise üldise loogikaga kooskõlas. Täitetoimingute tegemise on põhjustanud üldjuhul võlgniku tegevusetus võla tasumisel. Kui kohtutäitur on olnud sunnitud tegema mitmeid täitetoiminguid, ei ole vähemalt üldjuhul õige jätta kohtutäituri tasu lõplikult sissenõudja kanda (Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p-d 12, 15). Sissenõudja on kohtutäituri tasu maksma kohustatud
subjektiks vaid erandlikel juhtudel. Selliseks erandlikuks juhuks võib Riigikohtu hinnangul olla eelkõige olukord, kui täitemenetlust alustati hüpoteegilepingu alusel, kohtutäitur on enne tasunõude rahuldamist võlgniku vara aresti alt vabastanud ning kohtutäituril puudub muu võimalus oma tasunõuet võlgniku (muu) vara arvel rahuldada (kui täitedokumendiks on asjaõiguslik dokument, mille korral ei ole täitemenetluse võlgnik kohustatud tasuma raha, vaid peab taluma oma vara müümist teise isiku võla katteks). Kui kohtutäitur ei ole vara aresti alt vabastanud, on kohtutäituril võimalik oma tasunõude täitmiseks pöörata sissenõue võlgniku varale ning seega ei ole alust kohustada vähendatud põhitasu maksma sissenõudjat (Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p-d 15-17; 15. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, p 16).
20.Võlgnik on seisukohal, et kuivõrd vara on aresti alt vabastatud ning kohtutäituril puudub alus rahuldada tasunõue ka muu võlgniku vara arvel, siis on täituritasu maksma kohustatud isikuks sissenõudja. Iseenesest on õige, et kui kohtutäitur ei ole võlgniku kinnistu arvel sisse nõudnud kohtutäituri tasu, ei saa vähemalt hüpoteegilepingust täitedokumendi korral kohtutäitur oma tasunõude rahuldamiseks võlgniku muule varale sissenõuet pöörata. Kuivõrd hüpoteegi alusel korraldatud sundtäitmisel ei teki isiklikke nõudeid kinnisasja omaniku vastu, ei saa ka sellest menetlusest tuleneva täituritasu nõuet pöörata kinnisasja omaniku muule varale kui hüpoteegiga koormatud kinnisasjale hüpoteegisumma ulatuses, st täituri tasu ja kulude otsus ei ole täitedokumendiks kinnisasja omaniku muu vara suhtes (Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 47).
21.Võlgnik on aga jätnud tähelepanuta, et praegusel juhul ei ole tegemist kohtutäituri tasunõude rahuldamisega võlgniku muu vara arvel. Olukorras, kus sissenõudja on kohtutäiturile teatanud, et tema täitmisel olnud nõue on rahuldatud, jäi täitmisele kohtutäituri tasu nõue. Täituritasu otsus annab ka täiturile TMS § 2 lg 1 p 16 järgi täitedokumendi võlgniku suhtes (Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 27). Kohtutäituril ei ole vähemalt üldjuhul põhjust lõpetada täitemenetlust enne, kui rahuldatud on ka kohtutäituri tasunõue, sest sissenõudja nõue TMS § 48 lg 1 p 2 tähenduses hõlmab ka täituri tasunõuet (vt Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29). Täituri tasunõue täidetakse üldjuhul samas täitemenetluses (Riigikohtu 15. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, p 17). Samuti on sissenõudjal õigus nõuda, et täitemenetlust ei lõpetataks TMS § 48 lg 1 p 2 alusel seni, kuni võlgnik on KTS § 41 lg 2 järgsed summad tasunud (Riigikohtu 15. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, p 18). Kui võlgnik ei oleks tasunud täiturile nõutud kohtutäituri tasu, oleks täituril olnud alus keelduda menetlust lõpetamast ja kinnisasja arestist vabastamast, kuni tema tasunõue on rahuldatud (vt ka Riigikohtu 7. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-10, p 14). Praegusel juhul ei lõpetanud kohtutäitur täitemenetlust pärast sissenõudjalt nõude tasumise kohta teate saamist. Kuivõrd kohtutäituri tasunõue oli rahuldamata, siis oli täitemenetluse lõpetamata jätmine ka põhjendatud.
22.Kohtutäituril tekkis õigus nõuda võlgnikult kohtutäituri tasu maksmist ajal, mil täitur ei olnud
veel vara aresti alt vabastanud. Kui täidetakse hüpoteegilepingut, siis on kohtutäituril õigus rahuldada täitekulude nõue hüpoteegi arvel (vt Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 28). See tähendab, et kohtutäitur oleks võinud hüpoteegi realiseerida ning kinnisasja vaatamata sissenõudja võlgnevuse kustutamisele oma tasunõude täitmiseks maha müüa. Sarnaselt põhivõlaga võib võlgnevuse tagamiseks hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik aga maksta võlgniku asemel täituritasu ise (vt Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 34). Praegusel juhul tasus võlgnik kohtutäituri ametialasele arvelduskontole summa, mis vastas kohtutäituri põhitasule, mille täitur oli arvutanud, lähtudes täitmisele esitatud nõude suurusest. Kohtutäitur vabastas kinnisasja aresti alt alles pärast seda, kui võlgnik oli maksnud kohtutäituri tasu tema ametikontole. Maakohus leidis seega õigesti, et kohtutäituri ametikontole makstud summa tuleb lugeda täitemenetluse kulude hüvitamise nõude täitmiseks (maakohtu määruse p 9). Eelnevast tulenevalt ei olnud praegusel juhul tegemist erandliku olukorraga, mil kohtutäituri tasu maksma kohustatud isikuks KTS § 41 lg 2 järgi peaks olema sissenõudja. Kuivõrd hüpoteek asendus võlgniku makstud rahaga, siis ei ole tasunõude täitmiseks sissenõuet pööratud võlgniku muule isiklikule varale. Kohtutäitur ja kohtud on õigesti leidnud, et tuvastatud asjaoludel oli täituritasu maksmiseks kohustatud isikuks võlgnik. Samas on täitur õigesti viidanud, et kohtutäituri tasu maksma kohustatud isik võib muutuda võlgniku sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise tulemusel. III
23.Praeguses asjas oli võlgnik rahasumma, mille täitur oma ametialasel arvelduskontol deponeeris, maksnud täiturile kohtutäituri tasu otsuses märgitud suuruses, et saavutada hüpoteegiga koormatud kinnisasja vabastamine aresti alt. Eespool on kolleegium põhjendanud, et kui võlgnik ei oleks kohtutäiturile tasu maksnud, ei oleks täitur kinnisasja arestist vabastanud (vt määruse p 21). Võlgnik on kinnitanud, et maksis kohtutäiturile tema nõutud tasu põhjusel, et see oli kinnisasja arestist vabastamise tingimuseks. Tasutud rahasumma saab niisugustel asjaoludel lugeda kohtutäiturile makstud tasuks ja seda hinnangut ei mõjuta võlgniku väide, et tegelikult ta ei soovinud kohtutäiturile tasu maksta. Põhjendamatu on võlgniku väide, nagu oleks see raha makstud täiturile õigusliku aluseta. Samas ei välista see makstud raha või selle osa võlgnikule tagastamist juhul, kui asjaolud muutuvad (vt otsuse p-d 22 ja 24).
24.Kohtutäitur deponeeris täituritasuna makstud rahasumma. Kohtutäitur põhjendas võlgniku makstud täitekulude deponeerimist sellega, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (tsiviilasi nr 2-11-30601) rahuldamise korral kannab täitekulud sissenõudja ning sel juhul tuleb deposiiti kantud summa võlgnikule tagastada (I kd, tl-d 34, 95). Maakohus leidis lisaks, et kuivõrd täitemenetluse kulude hüvitamise nõude suurust ei ole kindlaks määratud, ei ole võimalik määrata kindlaks, millises ulatuses tuleb kohtutäituri ametialasele kontole makstud raha tagastada (maakohtu määruse p 9). Ringkonnakohus nõustus selle seisukohaga.
TMS ei sisalda sätteid täituritasu deponeerimise kohta. Samas ei kahjusta kohtutäituri otsustus kohtutäituri tasu deponeerimise kohta iseenesest võlgniku huve. Võlgniku makstud täituritasu on kohtutäituri valduses ja võlgniku jaoks ei ole oluline, millisel ametikontol täitur seda raha hoiab. Kas ja milline osa võlgniku makstud rahast tuleb võlgnikule tagastada, sõltub kohtutäituri uuest kohtutäituri tasu kohta tehtavast otsusest. Täitur on põhjendatult pidanud vajalikuks ära oodata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kohta tehtud kohtuotsuse jõustumine, kuivõrd see võib mõjutada kohtutäituri tasu maksma kohustatud isikut. Seejärel tuleb aga kohtutäituril maksmisele kuuluv kohtutäituri põhitasu kindlaks määrata. Kui kohtutäituri tasu peab kandma võlgnik (vt määruse p 22) ja põhjendatud põhitasu on väiksem kui võlgniku poolt täituri ametialasele arvelduskontole kantud summa, siis tuleb enammakstud raha võlgnikule tagastada.
25.Põhjendamatu on seisukoht, nagu võiks täitur pärast hagi tagamise lõppu täitemenetlusega jätkata ning teha täitetoiminguid, mis võiksid mõjutada täituri põhitasu suurust. Tuvastatud asjaoludel ei ole vaidlusaluse täiteasja raames täitetoimingute tegemine enam võimalik. Sissenõudja on pärast täituritasu deponeerimist ning kinnisasja arestist vabastamist kohtutäiturile teatanud, et Aktsiaselts Iloprint võlgneb sissenõudjale 54 181 eurot 9 senti (maakohtu määruse p 8). Vaidlusaluses täitemenetluses on täitedokumendiks hüpoteegileping, mille järgi võlgnikuks oli hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik. Kolleegiumi arvates ei ole iseenesest välistatud, et kui pärast seda, kui võlgnik on täitemenetluses esitatud nõude täitnud, kuid enne täitemenetluse lõpetamist tekib sissenõudjal sama täitedokumendi alusel uus nõue, rahuldatakse sama täiteasja raames ka uus nõue. Selle eelduseks on aga, et kõik täitemenetluse eeldused oleksid jätkuvalt täidetud, sh oleks olemas kehtiv täitedokument ning kui täitedokumendiks on hüpoteegileping, siis oleks hüpoteek ka kinnistusraamatusse kantud. Tsiviilasja toimikust nähtub, et hüpoteegid on praeguseks kinnistusraamatust kustutatud (II kd, tl 133). Kui kohtutäitur ei ole võlgniku kinnistu arvel täidetavat nõuet rahuldanud, siis ei ole ka alust pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku muule varale (vt ka Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p-d 17 ja 47). IV
26.Kassatsiooniastme menetluskulud tuleks TsMS § 171 lg 1 alusel jätta määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu võlgniku kanda. TsMS § 175 lg 31 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid ei hüvitata. Sissenõudja menetluskulude nimekirja ei esitanud. Eelnevast järeldab kolleegium, et hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
27.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Jaak Luik, Henn Jõks, Malle Seppik,
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.