Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

1(8)

2-14-57906

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtumääruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud, võivad võlausaldaja ja võlgnik esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest. Määruskaebust ei saa esitada peale viie kuu möödumist määruse tegemisest arvates. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Viru Maakohus lõpetas 27. jaanuar 2017 määrusega L B pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist ning algatas võlgniku suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Kohus jättis võlgniku kohustustest vabastamise menetluses usaldusisiku määramata ja kohustas võlgnikku ennast usaldusisiku kohustusi täitma. Eespool nimetatud määruses selgitas kohus võlgnikule, et kohtule tuleb üks kord aastas esitada aruanne oma sissetulekute ja kohustuste täitmise kohta. Esimese aruande esitamise tähtaeg oli 01. veebruar 2018. Võlgniku aruanded Võlgnik on esitanud kohtule 31. jaanuaril 2018, 14. novembril 2018, 30. jaanuaril 2019, 31. jaanuaril 2020, 31. jaanuaril 2021, 31. jaanuaril 2022, 16. juunil 2022, 31. märtsil 2023 ja 31. jaanuaril 2024. Aruannete kohaselt oli võlgnik perioodil 27.01.2017-29.08.2018 töötu. Ajaperioodil 29.08.201809.05.2019 töötas ta ettevõttes I OÜ, ajaperioodil 25.05.2019-15.06.2019 ettevõttes B OÜ, ajaperioodil 16.06.2019-26.07.2019 ettevõttes OÜ A, ajaperioodil 02.08.2019-06.09.2019 ettevõttes T Osaühing ning alates 09.09.2019 ettevõttes AS P. Võlgnik sai tööandjatelt kokku tasu 27560,17 eurot, mis teeb keskmiselt 459,33 eurot kuus. Aruande kohaselt on võlgnik saanud ka peretoetust kogu kohustustest vabastamise menetluse perioodi vältel ning seda keskmiselt 76,34 eurot kuus. Aruandes on välja toodud, et tulumaksutagastuse arvelt sai võlgnik kokku 553,75 eurot. Kõik sissetulekud kokku moodustavad keskmiselt kuus 544,90 eurot. Aruande kohaselt võlgnikul vara ei ole. Võlgnik on välja toonud enda keskmised kulutused ning märkinud, et ta kannab kõik püsikulud ja tal on ülalpeetav. Võlgnik taotleb kohtult lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ning vabastada võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. 2(8)

2-14-57906 Võlausaldaja I vastust esitanud ei ole. Võlgniku ärakuulamine Kohtuistungil teatas võlgnik kohtule, et jääb oma lõpparuande juurde ning esitas avalduse pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks. Võlgnik andis ärakuulamisel vande pankrotiseaduse § 175 lg 4 alusel, millega võlgnik kinnitas, et kohtule esitatud andmed, mis on märgitud aruannetes kohustuste täitmise kohta, on võlgnikule teadaolevalt õiged. Võlgnik palub end vabastada võlgadest võlausaldajate ees.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud usaldusisiku aruannete, samuti võlausaldajate seisukoha ning võlgniku selgitusega, leiab, et võlgniku taotlus kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja tema kohustustest vabastamiseks kuulub rahuldamisele. Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (edaspidi FIMS) § 68 lg 2 kohaselt enne FIMS jõustumist (01.07.2022) esitatud kohustustest vabastamise avalduste alusel algatatud menetlustele kohaldatakse pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis 2022. aasta 30. juunini. Kuni 30.06.2022 kehtinud pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 2 teise lause kohaselt antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras. PankrS § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Viru Maakohtu 27. jaanuari 2017 määrusega algatati võlgniku suhtes võlgniku kohustusest vabastamise menetlus. Seega on käesolevaks ajaks võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud üle viie aasta, mistõttu otsustab kohus tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt PankrS §-le 175. Kohtuistungil esitas võlgnik kohtule taotluse kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja kohustustest vabastamiseks. Kohus kuulas kohtuistungil võlgniku ära vande all. Võlausaldaja ei soovinud olla kohtuistungil ära kuulatud. PankrS § 175 lg 2 alusel keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Seega peab kohus hindama, kas võlgnik on täitnud PankrS § 173 sätestatud kohutusi ning, kas ei esine kohustustest vabastamise absoluutseid keeldumise aluseid (PankrS § 175 lg 2 ja lg 4). Kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine tugineb eeldusele, et võlgnik teeb kõik mõistlikult endast oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Viru Maakohtu 27. jaanuari 2017 määrusega kinnitati võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajate tunnustatud nõuete osad, mille ulatuses võlausaldajad ei ole raha saanud: N (rk XXX) (praegune Luminor Bank AS) II järgu nõue summas 36 980 eurot 95 senti.

3(8)

2-14-57906 Võlgniku esitatud aruannete kohaselt oli võlgnik kohustustest vabastamise perioodi alguses Eesti Töötukassas arvele võetud ning hiljem töötas, kuid võlausaldajatele väljamakseid ei teinud, kuna raha kulus elamise ja ülalpeetavaga seotud kuludele. Kohus tuvastas võlgniku pangakonto väljavõtte alusel, et võlgnik kohustusest vabastamise menetluse perioodil, s.o ajavahemikul 27. jaanuar 2017 - 27. jaanuar 2022, võlausaldajatele väljamakseid teinud ei ole. Kohus tuvastas samuti, et kinnistusraamatu andmetel ei ole võlgniku nimele kinnisasju registreeritud; äriregistri andmetel ei ole taotleja seotud ühegi ettevõttega. Liiklusregistri andmetel on võlgniku nimele registreeritud sõiduk BMW 5281, mille registreerimistunnistus on väljastatud 25.06.2013 ja keelumärge on väljastatud 10.11.2014. Töötamise registri andmetel on võlgnik töötanud ajavahemikul 29.08.2018-09.05.2019 I OÜ-s, ajavahemikul 25.05.2019-08.07.2019 B OÜ-s, ajavahemikul 02.08.2019-06.09.2019 OÜ-s A ning alates 09.09.2019 AS P. Rahvastikuregistri andmetel võlgnikul alaealine laps T B (ik XXX). Sotsiaalkindlustusameti andmetel on võlgnikule ajavahemikul 27. jaanuar 2017 - 27. jaanuar 2022 eest välja makstud: 27.01.2017 kuni 31.12.2017 lapsetoetus summas 50,00 eurot kuus; 01.01.2018 kuni 31.12.2018 lapsetoetus summas 55,00 eurot kuus; 01.01.2019 kuni 27.01.2022 lapsetoetus summas 60,00 eurot kuus. 27.01.2017 kuni 27.01.2022 üksikvanema lapse toetus summas 19,18 eurot kuus. PankrS § 173 lg-te 1 ja 2 kohaselt on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse ajal eelkõige kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima; samuti ei tohi võlgnik varjata oma vara ega sissetulekuid. PankrS § 173 lg 3 kohaselt loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule. PankrS § 173 lg 4 kohaselt peab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti. PankrS § 173 lg 5 kohaselt ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 132 lg 1 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. TMS § 132 lg 2 sätestab, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. TMS § 132 lg 3 kohaselt mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast võib kuni viiele palga alammäära suurusele summale vastavast osast arestida kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust kogu sissetuleku, tingimusel, et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust. Sätet ei kohaldata, kui sundtäitmisel on elatise nõue. Seega võib võlgnik endale jätta üksnes 25% sissetulekutest, kuid vähemalt miinimumpalgale vastav summa ühes kuus ja lisaks 1/3 miinimumpalgast iga ülalpeetava kohta. 75% sissetulekutest või miinimumpalka (+ ühe ülalpeetavate eest arvestatud summa) ületav osa sissetulekutest tuleb enda usaldusisiku ülesannetes võlgnikul hoiustada oma muust varast eraldi ja üks kord aastas võlausaldajale välja maksta. Võlgniku ülalpidamisel on üks alaealine laps, mistõttu pidanuks ta võlausaldaja jaoks hoiustama raha juhul, kui tema sissetulekud, millele seaduse järgi saab sissenõuet pöörata, ületanuks summa, 4(8)

2-14-57906 mis vastab Vabariigi Valitsuse kehtestatud alampalgale + 1/3 alampalgast ühe alaealise ülalpeetava kohta. Seega oli 2017. aastal selleks summaks – 626,66 eurot (alampalk 470 eurot + 1/3 alampalgast lapse eest), 2018. aastal – 666,66 eurot (alampalk 500 + 1/3 alampalgast lapse eest), 2019. aastal 720 eurot (alampalk 540 eurot + 1/3 eurot alampalgast lapse eest), 2020. aastal – 778,66 eurot (alampalk 584 + 1/3 alampalgast lapse eest), 2021. aastal – 778,66 eurot (alampalk 584 + 1/3 alampalgast lapse eest) ja 2022. aastal – 872 eurot (alampalk 654 + 1/3 alampalgast lapse eest). Toimiku materjalidest (sh võlgniku esitatud aruannetest) selgub, et võlgnik on saanud kohustustest vabastamise menetluse ajal riiklikku peretoetust lapse kasuks keskmiselt 76,34 eurot kuus ja töötasu. Materjalidest nähtuvalt olid võlgniku sissetulekud 2017. ja 2018. aastal väga piiratud, kuivõrd võlgnik töötas alates 29.08.2018. Materjalide kohaselt ei ületanud võlgniku sissetulekud ka tööle asudes summat, millele oleks olnud võimalik sissenõuet pöörata. Mis puudutab 2019. aastat, siis on kohus tutvunud isiku pangakonto väljavõtetega ning tuvastanud, et isiku keskmiseks palgaks oli 573,87 eurot. 2020. aastal teenis võlgnik keskmiselt 695,14 eurot kuus ning 2021. aastal teenis võlgnik keskmiselt 762,29 eurot kuus. Seega saadud sissetulekud ei ületanud summana miinimumpalga alamamäära ja 1/3 alampalgast lapse eest. Seejuures 2022. aasta alguses laekus isikule töötasu 999,18 eurot ning sellest 127,18 eurot, (s.o 999,18-872=127,18 eurot), oleks pidanud enda usaldusisiku ülesannetes võlgnik hoiustama oma muust varast eraldi ja üks kord aastas võlausaldajale välja maksta. Kohus peab oluliseks siinkohal korrata, et muuhulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS § 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve(PankrS § 175 lg 2 p 2). PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks tuvastada, et: 1) võlgnik on PankrS § 173 lg s 2 sätestatud kohustusi rikkudes varjanud saadud tulusid ning vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet oma sissetulekute ja vara kohta, 2) võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning 3) võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. Kohtu hinnangul ei ole kahtlust, et sissetuleku mittehoiustamine kahjustab võlausaldajate huve. Ometi ei ole võlgnik varjanud saadud tulusid, kuivõrd on ise esitanud aruande, millest nähtuvalt oli võimalik tuvastada tulude laekumisi. Samuti leiab kohus, et tegemist ei ole süülise kohustuse rikkumisega, kuna isiku tulu on ületanud kehtestatud alammäära vähesel määral ning tegemist on ühekordse rikkumisega, mille tulemusena ei pruukinud võlgnik tuvastada enda rikkumist. Seega leiab kohus, et nimetatud rikkumine ei ole süüline ning ei too kaasa võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumist. Seega võlgniku poolt esitatud kontoväljavõtetest nähtuvalt ei olnud võlgniku sissetulek suuruselt ega koosseisult selline, mille arvelt saanuks võlausaldajatele väljamakseid teha. TMS § 131 lg 1 kohaselt ei saa sissenõuet pöörata muu hulgas järgmistele sissetulekutele: 1) riiklikud peretoetused; 5) Eesti Töötukassa kaudu makstud töötutoetus, stipendium, sõidu- ja majutustoetus ning toetus ettevõtluse alustamiseks ning 7) seadusel põhinev elatis. Kohus tuvastas, et võlgnik ei teinud kohutusest vabastamise menetluse kestel võlausaldajale väljamakseid. Võlgniku poolt esitatud ja kohtu poolt kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole võlgnik saanud piisavat sissetulekut, millele oleks olnud võimalik ja lubatud sissenõuet pöörata. Võlgnik on saanud riiklikku peretoetust, millele samuti ei saa sissenõuet pöörata TMS § 131 lg 1 p 1 alusel. Võlgniku sissetulekud on kohustustest vabastamise menetluse ajal koosnenud peamiselt töötasust ja riiklikust peretoetusest. 5(8)

2-14-57906 PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohus on seisukohal, et võlgnik on oma võimetele ja oskustele vastavalt täitnud PankrS § 173 lg 1 tulenevaid kohustusi ning tema piisava sissetuleku puudumise tõttu puudus tal tulu, millest võlausaldajatele väljamakseid teha. Kohus leiab, et võlgnikule ei saa etteheiteid teha ka selles, et ta oleks varjanud enda vara või ei oleks andnud kohtu nõudel teavet. Kohtul ei ole tõendeid, et võlgnik on tahtlikult või raske hooletuse tõttu hoidunud võlausaldajate nõudeid rahuldamast. Kohtule ei ole teada ja kohtu teostatud päringutest ei nähtunud, et võlgnikul oleks varjatud vara või sissetuleku allikaid. Võlgnik on esitanud kohtule kõik vajalikud andmed ja tõendid selleks, et põhjendada oma võimetust tegeleda tulutoovama tegevusega. Kohus, olles hinnanud kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, leiab, et võlgnik ei ole rikkunud PankrS § 173 lg-s 1 toodud kohustust. Asjaolu, et võlgniku sissetulekust ei piisanud võlausaldajale tasumiseks ei nähtu võlgniku süüd. Kohus on seisukohal, et võlgnik ei ole tahtlikult PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud. Võlgnik on kohtu hinnangul PankrS § 173 sätestatud kohustuste täitmisel olnud piisavalt hoolas ning teinud mõistlikke pingutusi. Ka ei leia kohus, et võlgniku käitumises esineks võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud süülist tegevust. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 4. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14, ja selles viidatud 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11). Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja puhul on võlgnik isik, keda tuleb lugeda eriti raskes olukorras olevaks võlgnikuks. Kohus, olles kaalutlenud võlausaldajate õiguste kaitset ning võlgniku käitumist ja olukorda, leiab, et võlgnik on oma võimete kohaselt teinud kõik endast oleneva tulu saamiseks. Võlausaldajale tasumine on olnud võimatu objektiivsetel põhjustelt – töötasu puudumine, ebapiisav sissetulek ja ülalpeetav. Kohtu hinnangul on võlgnik tegelenud kohustustest vabastamise menetluses mõistlikult tulutoova tegevusega (PankrS § 173 lg 1) ja täitnud ka PankrS § 173 lg 4-s sätestatud kohustust. Kohtul puudub teadmine, et võlgnik oleks kohustustest vabastamise menetluses rikkunud PankrS § 173 lg 2 sätestatud informeerimiskohustust. Võlgnik on kohtule teatanud oma elukoha andmed, sissetuleku andmed. Võlgnik on esitanud vajalikud usaldusisiku aruanded. Kohtule pole teada, et võlgnik oleks kohustustest vabastamise menetluse jooksul vara pärinud (PankrS § 173 lg 6). 6(8)

2-14-57906 PankrS § 175 lg 3 alusel ei või keelduda kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, enne kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Kohus kuulas ära võlgniku kohtuistungil. Võlausaldaja selleks soovi ei avaldanud. PankrS § 175 lg 4 alusel peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Kohus on võlgnikult teavet küsinud ja saanud seda lõpparuande esitamisel ja kohtuistungil. Võlgnik on andnud kohtule vande kohustuste täitmise kohta. Kuivõrd võlgnik on kohtu hinnangul kohustustest vabastamise menetluses täitnud nõuetekohaselt oma kohustusi, võlgnik ei ole rikkunud süüliselt võlausaldaja huve ning on teinud menetluse aja jooksul pingutusi, et leida mõistlikult tulutoovat tegevust ning puuduvad PankrS § 175 lg 2 või lg 4 sätestatud alused, mil kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, leiab kohus, et võlgnikku on võimalik PankrS § 175 lg 1 alusel pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. PankrS § 175 lg 8 sätestab, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Kohus vabastab võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Kuna kohus on otsustanud võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. PankrS § 172 lg 4 sätestab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpuks esitab usaldusisik kohtule aruande. Menetluse lõpetamisel vabastab kohus usaldusisiku. Kohus kohustas võlgnikku kohustustest vabastamise menetluses võlgniku ennast täitma usaldusisiku ülesandeid. Võlgnik on kohtule esitanud lõpparuande ja kohus loeb PankrS § 172 lg 4 toodud kohustuse täidetuks. Kuna kohus lõpetab võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, tuleb võlgniku vabastada usaldusisiku kohustustest võlgniku kohustustest vabastamise menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt PankrS § 176 on võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise tagajärjed järgmised: 1) kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud; 2) võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused; 3) võlgniku kohustustest vabastamine ei vabasta võlgnikuga solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui võlgnikuga solidaarselt vastutav isik täidab kohustuse, ei saa ta kohustustest vabastamise korral esitada tagasinõuet võlgniku vastu; 4) kui võlgnik on võlausaldaja nõude rahuldanud pärast oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamist, ei saa kohustuse täitmiseks üle antut võlausaldajalt tagasi nõuda. Kohus selgitab, et PankrS § 177 lg 1 esimese lause järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse 7(8)

2-14-57906 kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib võlausaldaja PankrS § 177 lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist. Kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded (PankrS § 175 lg 7). Menetluskulud TsMS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohus algatas võlgniku kohustusest vabastamise menetluse võlgniku avalduse alusel, kelle huvides tehakse lahend. Kohtu hinnangul on võlgnik TsMS § 172 lg 1 kohaselt menetluskulusid kandma kohustatud isikuks. Seetõttu kohus jätab menetluskulud võlgniku kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Kohus tuvastas, et võlausaldajad on osalenud menetluses oma töötajate kaudu, mistõttu ei saa neil olla lepingulise esindaja kulusid. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et võlausaldajad oleks teinud muid toiminguid, millega kaasneksid võlausaldajatele menetluskulud. Kohus järeldab, et võlausaldajatel menetluskulud puuduvad. Menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord PankrS § 175 lg 6 kohaselt määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud, võivad võlausaldajad ja võlgnik esitada määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Lõhmus Kohtunik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.