Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Egon Konsand, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
2. mai 2006 Tartu
Tsiviilasja number
2-01-82
Tsiviilasi
J.P. hagi OÜ Kagu vastu 139 850 krooni väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 22. detsembri 2005 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
J.P. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
11. aprill 2006
Menetlusosalised ja nende
Apellant-hageja: J.P. , esindaja Armand Mark
esindajad
Vastustaja-kostja: OÜ Kagu, esindaja advokaat Mikk Lõhmus
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 22. detsembri 2005 otsus muutmata. Poolte apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta nende endi kanda. Vabastada J.P. riigilõivu 5250 (viis tuhat kakssada viiskümmend) krooni tasumisest. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 02.05.2006.
Edasikaebamise kord
Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil,
siis võidakse menetluses.
kassatsioonkaebus
lahendada
kirjalikus
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
Vastuväidete kohaselt oli OÜ Kagu nõue hageja vastu täitemenetluses 247 479 krooni, millest 210 929 krooni moodustas Põhja-Eesti Panga loovutatud võlanõue ning 36 550 krooni laenulepingu nr 62 põhiosa, intress ja leppetrahv. 08.08.1996 kinnitas hageja täituri juures oma allkirjaga täitemenetluses oleva nõude õigsust ning nõusolekut alluda kohesele sundtäitmisele. Kuna hageja tunnistas Põhja-Eesti Pangaga sõlmitud lepingutest tulenevaid nõudeid oma allkirjaga ka 18.10.1995 ning oli sellega nõus ka täitemenetluse käigus, siis oli TMS § 1 lg 1 p 8 seaduslikuks aluseks antud nõuete täitmiseks. Hageja võlgneb lepingust nr 57 tulenevalt põhivõla 20 000 krooni ja intressi 121 733 krooni (18 000 krooni 13.04.1993-01.09.1993 ja 103 733 krooni 01.09.1993-18.10.1995), lepingust nr 49 tulenevalt põhivõla 10 000 krooni ja intressi 59 200 krooni (8000 krooni 18.03.199319.07.1993 ja 51200 krooni 19.07.1993-18.10.1995), lepingust nr 62 tulenevalt 36 550 krooni (põhiosa, intress, leppetrahv). Kuna 18.10.1995 võlatunnistus ja 08.08.1996 allkiri-nõusolek ainult kinnitasid lepingutest nr 49, 57 ja 62 tulenevaid võlgu, ei ole võlatunnistus ja allkirinõusolek vaadeldavad eraldi tehingutena, mille tühisust saaks eraldi tunnustada. Samuti nähtub Tartu Ringkonnakohtu 10.12.2003 otsusest, et hageja saab taotleda tühisuse või kehtetuse tuvastamist ainult 1993. aasta sõlmitud lepingute osas, mis olid omakorda täitemenetluse algatamise ja läbiviimise aluseks. Hageja on allkirjastanud kinnitused ühepoolselt, seetõttu ei ole neid võimalik ka tühistada hageja poolt viidatud normide alusel. Hageja, olles aru saanud, et tema hagi 1993. aasta lepingute vaidlustamiseks on aegunud, püüab asuda seisukohale, nagu tuleksid tema kohustused 18.10.1995 ja 08.08.1996 kinnitustest. Alusetu on väide, et võlatunnistuses ja allkiri-nõusolekus fikseeritud tasumisele kuulvad summad on vastuolus hageja poolt 1993. aastal sõlmitud lepingutest tulenevate summadega. Arusaamatu on hageja väide, et tema tahe ei ole saanud kujuneda vabalt ja tegelikke asjaolusid teades ja neist õiget ettekujutust omades. Samuti on asjakohatu väide, et hagejat tuleks käsitada nõrgema tehingupoolena. Hageja oli adekvaatne ja tegutses otsusevõimelisena, kui võttis endale laenukohustusi. Hageja põhistuste aktsepteerimine oleks ebamõistlik, sest ta soovib tõendada otsusevõimetust just kohustuse täitmise, mitte võtmise perioodil.
nimetatud asjaoludest. Perearsti tõendist ei saa teha järeldust, et hageja tervislik seisund mõjutas tema poolt tehingute täitmisel avaldatud tahet. Hageja ei eita ka ise, et tal oli võimalus lepingutingimuste järgsete kohustuste kindlaksmääramiseks. Seega toimus tehingute täitmine kehtivate tehingute alusel seaduspäraselt. 18.10.1995 võlatunnistus ja 08.08.1996 allkiri-nõusolek on üksnes olukorra fikseerimine, kuna võlatunnistus ja allkiri-nõusolek ainult kinnitasid lepingutest nr 49, 57 ja 62 tulenevaid võlgu ja need ei ole vaadeldavad eraldi tehingutena, mille tühisust saaks eraldi tunnustada. Hageja ei ole tõendanud, et täitmine toimus eksimuse või muu olulise tahtepuuduse tõttu või et täitmine toimus tühise tehingu alusel.
aluseks oleva tehingu kehtivusest. Seetõttu ei ole vaja võlatunnistuse olemasolu korral tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. Küll on aga võlatunnistuse järgi kohustatud isikul hagi korras õigus nõuda võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole või see on alusetult suurem; 8) on jäetud käsitlemata hageja seiskohad võlatunnistuse tühistamise või kehtetuks tunnistamise kohta kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS §-de 66 ja 108 lg 2 alusel. Ringkonnakohtu otsuse motivatsioonist tulenevalt on hagejal õigus tühistada võlatunnistus ja allkiri-nõusolek kui eksimuse või olulise tahtepuudusega tehtud tehing; 9) ei ole kindlaks tehtud krediidi- ja laenulepingust tulenev kohustuse suurus. Seega ei ole kohus hinnanud kõiki tõendeid ja asjaolusid kogumis; 10) ei ole põhistatud, kas nõutud intress oli liigkasuvõtva iseloomuga (ei ole vastavat arvestust esitatud) ja kas liigkasuvõtva iseloomuga intressi väljamõistmine käesolevas asjas on võimalik. Kohus ei ole arvestanud, et asjas ei ole eraldi intressi arvestust kunagi esitatud. Seega on kohtu poolt alusetu väita, et hageja on intressi summaga nõustunud; 11) on jäetud arvestamata hageja seletus, et võlatunnistus esitati alla kirjutamiseks ilma oluliste täiendusteta eelnevalt trükitud osale, s.o võlatunnistusel käsitsi juurde kirjutatud osa oli allakirjutamisel täitmata. Samuti on jäetud tähelepanuta tunnistaja R.P. ütlused; 12) ei ole põhjendatud väide, et hageja halb tervislik seisund on tõendamata. Asjas esitatud perearsti tõendist ei saa teha järeldust, et hageja tervislik seisund ei võinud mõjutada tema tahte kujunemist ja üldist käitumist. Asjaolu, et hageja kirjutas 18.10.1995 alla tühjale (olulistes näitajates täitmata) võlatunnistusele, viitab otseselt hageja tervisliku seisundi ebastabiilsusele. Ühelgi juhul ei saa lugeda võlgniku oma vaba tahte kohaselt kujunenuks kohustusi, mis on tühjale võlatunnistuse paberile allkirjutamise järgselt võlausaldaja poolt võlatunnistusele sisse kantud.
osas, mis olid omakorda aluseks ka hilisema täitemenetluse algatamisel ja läbiviimisel kostja avalduse alusel; 3) jääb arusaamatuks väide, nagu ei oleks saanud apellandi tahe välja kujuneda vabalt ning tegelikke asjaolusid mitte teades ja neist õiget ettekujutust omades ning et teda tuleks käsitleda nõrgema tehingupoolena, kes ei olnud võimeline täielikult välja kujundama oma tegelikku tahet. Apellant oli otsusevõimeline nii laenulepingute allakirjutamisel kui ka täitemenetluse läbiviimisel. Siinjuures ei oma õiguslikku tähendust Tartu Maakohtus tunnistajana üle kuulatud R.P. ütlused ja apellandi enda seletus, kuivõrd need ei lükka ümber 1993. aasta ja 1996. aasta laenulepingute sõlmimise aluseks olevaid õiguslikke asjaolusid. Samuti ei kinnita eeltoodud isikute ütlused ja seletused laenulepingute tühisuse aluseks olevaid asjaolusid; 4) on põhjendamatud väited selle kohta, nagu ei oleks kohus hinnanud kõiki tõendeid kogumis ning seoses sellega rikkunud kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 231 lg 4. Samuti jääb arusaamatuks, milles seisneb hea usu põhimõtte rikkumine vastustaja poolt seoses sõlmitud laenulepingutest tulenevate nõuete täitmisega.
vastavust tahtele eeldatakse. Maakohus on põhjendatult leidnud, et apellandi tahe võlatunnistusele ja allkiri-nõusolekule allkirja andes kujunes välja vabalt, tegelikke asjaolusid teades ja neist õiget ettekujutust omades. Apellant oli sõlminud kolm laenulepingut ja nendest tulenevaid kohustusi ei olnud ta täitma asunud. Kuivõrd laenulepingud olid sõlmitud 1993 ja 1996. aastal ja nendest tulenevaid võlgnevusi tunnistas ta 1995 ja 1996. aastal, siis oli tal piisavalt aega, et teha endale selgeks laenulepingutest tulenevate kohustuste suurus ja põhjendatus. Apellandi poolt korduvad võlgnevuse kirjalikud tunnistamised, täitemenetluse läbiviimisega nõustumine võlausaldaja poolt nimetatud summa ulatuses, lepingute tähtaegse vaidlustamise õiguse ja ka vastuväidete esitamise õiguse mittekasutamine tõendab tema tahet tunnistada lepingutest tulenevaid kohustusi samamoodi teise lepingupoolega. Kui mõlemad lepingupooled on tõlgendanud lepingutingimusi ühtemoodi ja apellant on seda ka korduvalt kirjalikult tunnistanud, ei saa väita, et lepinguliste kohustuste tunnistamine apellandi poolt oleks vastuolus heade kommetega. Seetõttu ei ole ka põhjendatud apellandi väide, et tema poolt korduvad võla tunnistamised oleksid olnud vastuolus kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS §-s 108 sätestatud hea usu põhimõttega. Riigikohtu 16.10.2002 otsuses nr 3-2-1-80-02 on leitud, et kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 1 saab kohaldada neil juhtudel, mis ei ole kaetud TsÜS §-dega 69,70,72-74, kuid oluliselt on eiratud teisi moraalinorme. Apellant ei ole taotlenud võlatunnistuse ja allkiri-nõusoleku kehtetuks tunnistamist ülalmärgitud alustel ja on tunnistanud nõude aegumist nendel alustel. Isegi kui eeldada, et nõue ei oleks aegunud, ei ole apellandi poolt esitatud asjaolud aluseks võlatunnistuse ja allkiri-nõusoleku kehtetuks tunnistamisele. Võlatunnistuse on apellant allkirjastanud 18.10.1995 ja allkiri-nõusoleku 08.08.1996. Ta ei ole esitanud ühtegi vastuväidet täitemenetluses, milles ta nõustus selle läbiviimisega võlausaldaja poolt nimetatud summa ulatuses. Apellandile kuulunud kinnistu loeti üleläinuks OÜ Kagu omandisse 10.12.1996. Kui apellant leidis, et võlatunnistuses ja allkiri-nõusolekus tunnistatud lepingutest tulenevad kohustused olid talle äärmiselt ebasoodsad, siis TsÜS § 74 kohaldamiseks tuleb tuvastada ka see, et apellant oli sunnitud sellise tehingu tegema raskete asjaolude kokkusattumuse mõjul ning et teine pool kasutas seda olukorda ära. Apellant ei ole tõendanud, et tal esinesid rasked asjaolud nii 1995 kui 1996. aastal ning teine pool kasutas seda korduvalt ära. Asja materjalidest nähtub, et apellant oli otsusevõimeline isik ja lepingutest tulenevate kohustuste suuruse korduv tunnistamine tõendab, et apellandi väidetavat rasket olukorda ei ole teine pool ära kasutanud. Apellandi poolt esitatud asjaoludest tulenevalt ei saa ka väita, et ta oleks olnud eksimuses lepingutest tuleneva võlgnevuse suuruse tunnistamisel. Apellandil olid olemas laenulepingud ning tal oli piisavalt aega, et kontrollida, kas võlatunnistusel ja allkiri-nõusolekul märgitud kohustuste suurus on kooskõlas lepingutes märgituga. Tunnistaja R. P ütlused ei tõenda usaldusväärselt, et 18.10.1995 oleks apellant kirjutanud alla osaliselt täitmata võlatunnistusele. Samuti on maakohus õigesti järeldanud, et apellandi tervislik seisund ei saanud mõjutada tema tahet lepingutest tulenevate kohustuste tunnistamisel. Kuivõrd 18.10.1995 võlatunnistuses ja 08.08.1996 allkiri-nõusolekus tunnistas apellant 18.03.1993, 13.04.1993 ja 22.03.1996 sõlmitud laenulepingutest tulenevaid kohustusi koos intresside ja leppetrahvidega ning nõustus ka täitemenetluse läbiviimisega, siis on põhjendamatu apellandi väide, et OÜ Kagu on omandanud temalt 139 850 krooni ilma lepinguga kindlaksmääratud aluseta. Nagu ringkonnakohus eespool märkis, ei ole apellant tunnistanud suuremaid kohustusi, kui olid kokku lepitud lepingutes. Tartu Ringkonnakohtu 23.01.2006 määrusega vabastati J.P. tulenevalt tema majanduslikust seisundist osaliselt (5250 krooni ulatuses) riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel Tartu Maakohtu 22.12.2005 otsuse peale. Ringkonnakohtu istungil kinnitas J. P, et tema majanduslik seisund on endine. Seega esinevad alused, et vabastada J.P. riigilõivu 5250 krooni tasumisest riigi tuludesse seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega.
Apellandi õigusabikulud 11 800 krooni ringkonnakohus tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätta tema enda kanda. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 alusel tuleb vastustaja õigusabikulud 19 470 krooni jätta vastustaja kanda.
Egon Konsand
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.