2-12-4380/142 - Võlaõigus - Alusetu rikastumine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

lahend.ee

30.01.2012 esitas PP (hageja) Harju Maakohtule hagi KT (kostja) vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks (I kd lk 2-12). Kostja esitas 14.05.2012 koos hagi vastusega tasaarvestamisavalduse (I kd lk 174-175). 10.08.2012 otsusega (II kd lk 102-106) jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus 10.04.2013 otsusega (II kd lk 186-193) tühistas 10.08.2012 otsuse ja saatis asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. 31.03.2014 otsusega (III kd lk 102-105) rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18.11.2014 otsusega (III kd lk 166-171) 31.03.2014 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja esitas 18.02.2015 hagi tervikteksti (III kd lk 176-186). Koos vastusega hagi terviktekstile ja tasaarvestusavaldusele esitas kostja 26.03.2015 vastuhagi kaasomandi lõpetamiseks (III kd lk 188-199). 26.10.2016 istungil (IV kd lk 150 pöördel-152) täpsustas kostja oluliselt tasaarvestusavalduse nõude summasid ja aluseid. 09.06.2015 esitas S-MP avalduse (IV kd lk 86-88), milles palus lubada tal astuda menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel. Hageja loovutas kolmandale isikule nõude kostja vastu summas 59 302,90 eurot (põhisumma 47 952,90 eurot ja viivis 11 350 eurot). Kohus kaasas 15.09.2015 määrusega (IV kd lk 126-127) TsMS § 213 lg 1 esimese lause, § 215 lõike 4 ja § 210 lõike 2 alusel menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel S-MP. 23.11.2015 määrusega (V kd lk 52) määras maakohus kostja 26.03.2015 vastuhagi menetlusse võtmiseks eraldi hagina ja edastas kantseleisse uue tsiviilasjana registreerimiseks. Hageja esitas 11.05.2016 taotluse (V kd lk 141-146) määrata kohtuotsuse täitmise alternatiivse viisina kindlaks, et eeldusel, et OÜ Interego kohustused ja õigused vastavad 2009. aasta majandusaasta aruandes toodule, on kostjal õigus hagi põhinõude täitmise asemel anda 14 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest hagejale tasuta üle OÜ Interego osa ning nõudeõigus OÜ Interego vastu, mis koosneb 2009. aastal OÜ-le Interego antud laenust põhisummas 42 854,60 eurot ning kõikidest antud laenu kõrvalnõuetest. 08.07.2016 määruses (VI kd lk 1) otsustas kohus, et ei menetle tsiviilasjas nr 2-12-4380 hageja 11.05.2016 esitatud taotlust. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 30.01.2012 esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 47 952,90 eurot, viivise võlgnevuselt summas 1030,98 eurot ja alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni. Samuti palus hageja määrata, et eelnimetatud nõuete täitmiseks teostatud maksetest loetakse kõigepealt täidetuks viivised ja seejärel põhivõlgnevus. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise alates 24.10.2011, sest hiljemalt siis on kostja saanud hagejalt kirjaliku nõude, kuid on keeldunud seda täitmast. 24.10.2011 kuni hagiavalduse esitamiseni on viivise suuruseks 1030,98 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja suulise kokkuleppe, mille kohaselt hageja kannab kostjale üle vajaliku rahasumma hageja poolt soovitud kinnistu Vana-Umboja tn 14 Tallinn, registriosa nr 21107201, ostmiseks OÜ-lt UniRED, hageja omandab kostja nimele äriühingu, kostja kannab hagejalt saadud rahasumma edasi kostja nimele omandatud äriühingu pangaarvele, mille arvel äriühing ostab OÜ-lt UniRED hageja poolt soovitud

kinnistu ja tasub tehinguga kaasnevad kulud. Vastavalt kokkuleppele kohustus kostja pärast kinnistu omandamist äriühingu poolt võõrandama äriühingu (osa) tasuta hagejale, mille tulemusena viimane oleks saanud kinnistut omava äriühingu omanikuks. Eeltoodud kokkuleppe alusel omandas kostja 04.06.2009 äriühingu Interego OÜ ainsa osa, nimiväärtusega 40 000 krooni, mille eest tasus hageja 46 000 krooni, ning Interego OÜ ostis 04.06.2009 müügilepinguga OÜ-lt UniRED Vana-Umboja tn 14 kinnistu hinnaga 700 000 krooni. Kuna Interego OÜ juhatuse liige oli 04.06.2009 äriregistris veel vahetamata, siis oli ostu-müügitehingus Interego OÜ esindajaks juhatuse liikmena AK. Lepinguobjektil lasus hüpoteek summas 2 185 000 krooni AS Hansapank kasuks nõuete tagamiseks müüja ja kolmandate isikute vastu. Müügilepingus lepiti kokku, et sama hüpoteek jääb tagama panga nõudeid hageja ja Interego OÜ vastu. Kinnistu ostuhinna tasumiseks kandis hageja kostjale 04.06.2009 350 000 krooni. Kostja kandis samal päeval nimetatud summa üle Interego OÜ arveldusarvele ning samal päeval on see rahasumma tasutud Interego OÜ poolt notari Robert Kimmel deposiitkontole selgitusega Vana-Umboja 14 ost. Vastavalt müügilepingu punktile 4 on nimetatud summa kantud ostuhinna tasumise raames hüpoteegipidaja kontole. 21.06.2009 kandis hageja kostja arveldusarvele 4300 krooni. Samal päeval on kostja tasunud Interego OÜ arvelduskontole 4300 krooni ning samal päeval on tasutud rahasumma 4265 krooni sama notari arveldusarvele notari arvete nr 9081 ja 9082 eest (müügilepingu tõestamise tasu, hoiustamise tasu, riigilõiv uue omaniku kinnistamisel ja ärakirja väljastamise tasu kokku 3697,70 krooni). Viimase osa, 350 000 krooni, kandis hageja kostja arveldusarvele 04.08.2009. Samal päeval tegi kostja Interego OÜ arveldusarvele ülekande summas 350 000 krooni ning samal päeval on Interego OÜ kandnud kohtutäitur Marek Laanemetsa arveldusarvele 39 410 krooni ja OÜ UniRED arveldusarvele 310 590 krooni, kokku 350 000 krooni. Nimetatud maksed on tehtud kinnistu müügihinna tasumiseks vastavalt lepingu punktidele 3.2.1 ja 3.2.2. Kostjale ülekantud summad laenas hageja oma tädilt S-MP-lt ja Swedbank AS-ilt. Seega perioodil 04.06.2009 kuni 04.08.2009 kandis hageja kostja pangaarvele kokku 704 300 krooni, mille kostja omakorda kandis üle Interego OÜ arvelduskontole ning Interego OÜ tasus kinnistu VanaUmboja 14 ostmiseks ja notaritasude katmiseks kokku 704 265 krooni. Kostja on pooltevahelist kokkulepet, et kostja saab ajutiselt Interego OÜ nö usaldusomanikuks ning kohustub hiljem andma Interego OÜ osa omandi üle hagejale, küll tunnustanud, kuid on leidnud, et tal on oma panuse eest õigus saada tasuna 22 369,08 eurot (350 000 krooni). ÄS § 149 lg 4 kohaselt osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing peavad olema notariaalselt tõestatud. Seega on poolte kokkulepe selles, et kostja kohustub andma Interego OÜ osa omandi üle hagejale tasuta, seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tõttu TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine. Et osa tasuta üleandmise leping sõlmiti samaaegselt kokkulepetega, et hageja annab kostjale raha Interego OÜ osa ostmiseks ning Interego OÜ poolt kinnistu Vana-Umboja 14 ostmiseks, siis on tühised ka nimetatud kokkulepped, kuna ilma et ei oleks sõlmitud lepingut lõpuks kostja poolt Interego OÜ osa tasuta üleandmises hagejale, ei oleks hageja eelnevaid tehinguid teinud. Hageja leidis, et kostjal tuleb tühise tehingu alusel saadu alusetu rikastumise sätete alusel tagastada. Hageja leidis, et kostjal pole võlasuhtes hagejaga õigust tasaarvestada tema ja kolmandate isikute vahelistest võlasuhetest tulenevaid nõudeid. Pooled olid elukaaslased ja nad on teineteisele sularaha andnud, s.t ka hageja kostjale. Kostjal ei ole tekkinud nõudeõigust hageja vastu tulenevalt rahaülekannetest hagejale. Kostja vastuväited

Kostja palus jätta hagi rahuldamata, hageja nõude osalisel või täielikul rahuldamisel arvestada kostja tasaarvestusavaldust ning tasaarvestada hageja nõue kostja nõudega kattuvas ulatuses ning jätta menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel ei ole kokkulepet, mille alusel oleks hageja andnud kostjale raha osaühingu osa ning osaühingule kinnistu omandamiseks. Juhul, kui hageja oleks soovinud omandada nii osaühingu osa kui ka kinnistut, oleks hageja saanud seda ise teha, seda enam, et kinnistu võõrandajaks oli äriühing, mida esindas hageja ise. Pooled olid elukaaslased ning tegid tavapäraselt teineteisele rahaülekandeid. Juhul kui ülekanne tehti mingiks kindlaks otstarbeks, oli märgitud selgitusse näiteks „diivan“, „kapi jaoks“. Tavapäraste ülekannete puhul, mille osas oli kokku lepitud raha tagastamine, oli selgituseks lihtsalt „ülekanne“ või „manimani“. Vaidlusaluste ülekannete puhul ei ole ühtegi eraldi selgitust märgitud, seega ei saa neid seostada ka osaühingu või kinnistu omandamisega. Kostjal puuduvad hageja ees võlgnevused. Hagis nõutavad summad on hageja tasunud kostjale kooselu vältel tehtud kulutuste katteks. Kostja ei ole 24.10.2011 hagejalt ühtegi kirjalikku nõuet saanud, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda ka viiviste tasumist sellest ajast alates. Samuti on paljasõnaline hageja väide, et kostja on nõudnud hagejalt sümboolse tasuna 350 000 krooni. Hageja tasus kostjale raha 2009. aasta juunis ja augustis, kuid raha tagastamiseks hakkas läbirääkimisi pidama alles 2011. aasta oktoobris. Seega kinnitab hageja enda tegevus, et hageja oli teadlik kostja vastu nõuete puudumisest, kuna hageja ja kostja nõuded olid lõppenud (tasaarvestatud) kattuvas osas juba 2009. Hageja tasus hagis nõutud summad kostjale seetõttu, et lubas poolte kooselu taastamisel hüvitada kostjale hageja poolt kostjale tekitatud kulud ja kahju, mis seisnesid kostja poolt hagejale raha laenamises, hageja palvel hageja ja kolmandate isikute kohustuste täitmises ja kulude kandmises ning hageja poolt kostjale tekitatud kahju hüvitamises. Kostja esitas hagi suhtes alternatiivselt menetlusliku tasaarvestuse avalduse juhuks, kui kohus leiab, et hageja nõuded kostja vastu on põhjendatud. Kostja oli poolte kooselu alguses müünud just oma korteri ja saanud selle eest 882 000 krooni. Hagejal puudus enamuse poolte kooselu ajast püsiv töökoht, kuid kostja on saanud kooselu ajal töötasu. Kooselu alguses leppisid pooled kokku, et kostja toetab hagejat rahaliselt ja hageja maksab selle kostjale rahaliste vahendite tekkides tagasi. Kostja kandis raha nii hageja kontodele kui ka hagejaga seotud äriühingute kontodele, tasus hageja nimel makseid ja andis hagejale korduvalt sularaha. Hageja ja kostja taastasid oma kooselu 2009 mais ning seejärel lubas hageja kostjale tagastada kõik hagejale tehtud rahalised kulutused. Kostjal on hageja vastu nõudeid 880 629,76 krooni (56 282,50 eurot) eest, millise summa ta hageja nõudega selle rahuldamise korral saab tasaarvestada. Kostja täpsustas tasaarvestusnõuet oluliselt 26.10.2015 toimunud istungil. Kostja tasaarvestab hageja nõude enda 880 629,76 kroonise (56 282,50 eurot) nõudega (III kd lk 188-199; I kd lk 178), mis koosneb 34 osast (IV kd lk 150 pöördel -152) Maakohtu otsus 17.10.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja tasaarvestusavalduse osaliselt ning mõistis tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks välja 17 475,15 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 967,78 eurot ja alates 31.01.2012 viivise põhinõudelt 17 475,15 eurolt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 16 507,37 eurot (17 475,15-967,78). Hageja menetluskulud jättis kohus 72% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 28% ulatuses hageja kanda ning kolmanda isiku menetluskulud kostja kanda. Tasaarvestuse tulemusena mõistis kohus kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 5683,24 eurot. Kolmanda isiku kasuks mõistis kohus

kostjalt välja menetluskulud 1404 eurot. Kohus määras, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus jättis vastu võtmata ning määras eemaldada toimikust (VI kd lk 29-32) hageja 19.09.2016 seisukoht kostja 22.08.2016 menetlusdokumendile. Kohus leidis, et esmalt tuleb kohtul kontrollida, kas poolte vahel on sõlmitud kokkulepe s.t leping. Hagis nimetatud kokkuleppe alusel nõuab hageja (III kd lk 176-185; IV kd lk 150 pöördel) kostjalt kokku 47 952,90 eurot (750 300 krooni), mis koosneb järgmistest summadest: 1) Interego OÜ osa eest tasutud 2940 eurot (46 000 krooni); 2) kostjale 04.06.2009 ja 04.08.2009 Interego OÜ-le kinnistu omandamiseks kantud 2 x 22 369 eurot (350 000 krooni), kokku 44 738 eurot (700 000 krooni); 3) kostjale 21.06.2009 notari tasudeks kantud 274,80 eurot (4300 krooni).Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg-le, § 9 lg-le 1, § 11 lg-le 1, § 33 lg-le 2, äriseadustiku (ÄS) § 149 lg-le 4 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 85 tuginedes märkis kohus, et seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud kokkuleppe kõigis olulistes tingimustes. Käesoleval juhul peab leping olema (osa võõrandamise kohustus- ja käsutustehing) notariaalselt tõestatud. Interego OÜ osa eest tasutud 2940 eurot (46 000 krooni) nõude osas leidis kohus, et esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada poolte kokkulepet, mille järgi hageja pidi Tallinnas Vana-Umboja tn 14 asuva kinnistu OÜ-lt UniRED Interego Osaühingule müümiseks omandama kostja nimele Interego Osaühingu. VÕS § 78 lg 1 kohaselt kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Sama sätte neljanda lõike kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Vaidlus puudub selles, et kostja on Interego Osaühingu osanikuks alates 04.06.2009 ja juhatuse liikmeks alates 08.06.2016 (I kd lk 14). Kohus leidis, et ainuüksi A-Accounting sularahaarvega (I kd lk 25) äriühingu osa eest tasuvat isikut tuvastada ei ole võimalik. Arve on küll esitatud hageja nimele ning sellest nähtub, et arve on tasutud sularahas, kuid arvelt ei nähtu, kes oli tasujaks ning millistest vahenditest arve tasuti. Poolte vande all antud ütlused on nimetatud summa tasumise osas vastuolulised. Hageja ei ole tõendanud, et oleks tasunud kostja eest Interego Osaühingu osa eest 2940 eurot, seetõttu puudub hagejal alus nimetatud summa kostjalt lepingu või alusetu rikastumise sätete alusel nõudmiseks. Seega tuleb hageja nõue kostjalt osaühingu osa eest tasutud 2940 euro (46 000 krooni) väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Kostjale 04.06.2009 ja 04.08.2009 Interego OÜ-le kinnistu omandamiseks kantud 2 x 22 369 eurot (350 000 krooni), kokku 44 738 euro (700 000 krooni) ja 21.06.2009 notari tasudeks kantud 274,80 euro (4300 krooni), kokku 45 012,80 euro nõude osas märkis kohus järgmist. Kohus tuvastas eelnevalt, et 04.06.2009 ja 04.08.2009 tasus hageja kostjale 2 x 350 000 krooni, kokku 700 000 krooni ja 21.06.2009 4300 krooni, märkides selgituseks „ülekanne“ (I kd lk 26); kostja tasus samadel kuupäevadel 2 x 350 000 krooni Interego OÜ arvele (I kd lk 27) ja 4 265 krooni notari arvete 9081 ja 9082 eest. Samuti tuvastas kohus, et Interego OÜ ostis 04.06.2009 müügilepinguga OÜ-lt UniRED Vana-Umboja tn 14 kinnistu hinnaga 700 000 krooni (I kd lk 15, 17, 24). Vana-Umboja tn 14 Tallinn kinnistu 04.06.2009 müügilepingu punkti 4 (I kd lk 18) kohaselt kohustus Interego Osaühing ostjana tasuma kinnistu ostuhinnast

350 000 krooni enne lepingu sõlmimist notarikontole. Vastavalt punktile 3.2 (I kd lk 17) kohustus ostja kolme pangapäeva jooksul tasuma 39 410 krooni kohtutäiturile ja 310 590 krooni hüpoteegipidaja kontole Unired OÜ laenulepingu osaliseks tagastamiseks. Interego Osaühingu arvelduskonto väljavõttest (I kd lk 27) nähtub, et nimetatud kohustused osaühing ka täitis. Seega saab lugeda tõendatuks, et hageja kandis kostjale raha, mille kostja kandis edasi kostja nimele omandatud äriühingu Interego Osaühingu pangaarvele, mille arvel Interego Osaühing ostis OÜ-lt UniRED kinnistu ja tasus tehinguga kaasnevad kulud. Hageja poolt viidatud tehingute korraldamine nähtub ka notaribüroosse ja Interego Osaühingu endise juhatuse liikmele AK-le saadetud e-kirjadest (II kd lk 33-34, lk 59). Poolte tehtud toimingud viitavad käsunduslepingu (VÕS § 619) tunnustele, kuid kuna hageja väidetel puudus pooltel kokkulepe tasu eest toimingute tegemiseks ning kostja väidetel ei ole pooled kokku leppinud tasuta teenuste osutamises (kostja ei ole tegutsenud ka majandus-või kutsetegevuses – VÕS § 627 lg 1), siis ei ole pooled kõigis lepingu tingimustes kokku leppinud ning käsunduslepingut ei saa poolte vahel lugeda sõlmituks. Asjas ei ole võimalik tuvastada kokkulepet, mille alusel kostja kohustus pärast kinnistu omandamist äriühingu poolt võõrandama äriühingu (osa) tasuta hagejale, mille tulemusena viimane oleks saanud kinnistut omava äriühingu omanikuks. Pooled on küll peale kooselu lõppu vahetanud kokkuleppega seonduvalt mitmeid kirju (I kd lk 30-33), kuid need ei anna alust väita, et poolte vahel vahetati kindlasisulisi tahtevaldusi, mille tulemusel jõuti lepingu sõlmimiseni (kokkuleppeni), sest puudub kokkulepe lepingute olulistes osades. Pooled ei vaidle selle üle, et nad on korduvalt kooselu jooksul teinud vastastikku rahalisi ülekandeid nii konkreetsete selgitustega kui ka selgitusteta. Võib eeldada, et poolte vahel oli ka vaidlusaluste summade ülekandmiseks mingisugune kokkulepe, kuid kokkuleppe sisu ei ole menetluse kestel õnnestunud tuvastada. Kohtule esitatud hageja ja kostja esindajate vahel 2011. aastal peetud kirjavahetusest kokkuleppe sõlmimiseks ning hageja ja kostja 2010. aastal toimunud e-kirjavahetusest nähtub, et hageja ja kostja sooviks oli tegeleda pärast kooselu lõppu kaasomandis oleva korteriomandi, OÜ Interego osade ning domeeninimedega seotud probleemide lahendamisega, kuid kirjavahetusest ei nähtu, milline oli hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppe sisu. Kirjavahetusest nähtub, et hageja ja kostja on erimeelel just nimelt väidetava kokkuleppe osas, mille tühisust hageja väidab. Lisaks peab kokkulepe lepingu sisu suhtes olema saavutatud VÕS § 9 lg 1 järgi enne tehingu tegemist ja lepingu sõlmimist. Pooltevaheline kirjavahetus leidis aset pärast väidetava tehingu sõlmimist. Asjaolu, et hageja peale poolte kooselu lõppemist nimetatud kokkuleppe olemasolu mitmetes e-kirjades rõhutab, ei anna alust eeldada, et vastavasisuline kokkuleppe oli poolte vahel sõlmitud. Hageja ei suutnud tõendada, et vastavasisuline kokkulepe oli pooltel enne Interego Osaühingu kostja poolt omandamist või osaühingu poolt kinnistu omandamist. Poolte vande all antud ütlused on viidatud kokkuleppe sõlmimise osas vastuolulised. Kuivõrd poolte vahel ei ole võimalik kokkulepet tuvastada, siis ei ole tähtsust hageja poolt väidetul, et pooled ei järginud lepingu notariaalse tõestamise kohustust (ÄS § 149 lg 4). Seega puudub hagejal lepinguline alus kostjalt 45 012,80 euro väljanõudmiseks. Järgnevalt kontrollis kohus, kas hagejal on alus kostjalt alusetu rikastumise sätete alusel 45 012,80 euro väljanõudmiseks. Seejuures tugines kohus VÕS § 1028 lg-le 1 ja § 1032 lg-le 1. Asjas on tuvastatud, et hageja tegi kostjale soorituse (tasus 45 012,80 eurot), ilma, et hageja ja kostja vahel oleks olnud kehtivat lepingut. Hageja on tõendanud, et kandis kostjale vaidlusaluse kokkuleppe alusel kostja arvelduskontole rahasumma, kuid hageja kohustus on ära langenud, sest puudub lepinguline alus. Seega lepingulise aluse puudumise tõttu tuleb hageja poolt kostjale tasutut 45 012,80 eurot kostjalt välja mõista. Tallinna Ringkonnakohus on 18.11.2014 otsuses märkinud, et nõude rahuldamisel tuleb kontrollida VÕS § 1033 lõikes

1 toodud eeldusi. Viidatud sätte järgi ei pea saaja saadut tagastama ega selle väärtust hüvitama ulatuses, milles ta ei ole saadu hävimise, äratarvitamise või kahjustamise tõttu või muul põhjusel saadu või selle väärtuse võrra rikastunud. Seega tuleb kontrollida, kas kostja on tõendanud alusetu rikastumise äralangemise. Vaidlus puudub selles, et hagejalt kostjale laekunud summad on edasi kantud kostja omandis olevale Interego Osaühingule, mille alusel äriühing omandas kinnistu. Kohus leidis, et kuivõrd kostja on Interego Osaühingu omanik, kes omandas vara, siis on kostja rikastunud hagejalt saadud raha võrra ning tõendatud ei ole alusetu rikastumise äralangemine. Asjas ei ole leidnud tuvastamist, et kostja oleks alusetult rikastunud Interego Osaühingu osa võrra. Seega tuleb kosjalt hageja kasuks välja mõista 45 012,80 eurot. Hageja viivisenõude osas tugines kohus VÕS § 113 lg-tele 1 ja 2. Poolte vahel tekkis menetluses vaidlus, kas kostja sai enne kohtumenetlust kätte hageja 12.10.2011 (I kd lk 2829) või 13.10.2011 (V kd lk 25) ettepaneku kohtuvälise kokkuleppe sõlmimiseks. Kostja väidetel ei ole ta saanud 12.10.2011 kirja. Kostja sai kätte 13.10.2016 kirja. Kirjade erinevus seisneb selles, et 12.10.2011 kirjas väidab hageja esindaja, et kostja sai hagejalt ülekandena kokku 710 500 krooni, kuid 13.10.2011 kirjas leiab hageja, et kostja sai m.h ka laenu. Kohus leidis, et käesoleva tsiviilasja lahendamise seisukohast ei oma tähtsust, kas kostja sai hagejalt 12.10.2011 või 13.11.2011 kirja, kuna kohus ei ole tuvastanud poolte vahel lepinguliste suhete olemasolu. Ettepanek omab vaid tähtsust nõude sissenõutavaks muutumise seisukohast. Kostja on hageja ettepanekule vastanud 24.10.2011, mille hageja on lugenud enda nõudest teatamise tähtpäevaks. Kohus luges 24.10.2011 (I kd lk 30-32) kostja vastusega hageja 12.10.2011 või 13.10.2011 ettepanekule tõendatuks, et kostja sai hageja nõudest teada hiljemalt 24.10.2011. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 24.10.2011 ning kostjalt tuleb välja mõista viivis 45 012,80 eurolt alates 24.10.2011 kuni 30.01.2012 summas 967,78 eurot (24.10.2011–31.12.2011 – 67 päeva x 0.0825/365 x 45 012,80 eurot = 681,67 eurot; 01.01.2012–30.01.2012 – 29 päeva x 0.08/365 x 45 012,80 eurot = 286,11 eurot). Seoses hageja taotlusega määrata täitmise kord selliselt, et põhivõlgnevuse ja viiviste täitmiseks teostatud maksetest loetakse kõigepealt täidetuks viivised ning seejärel põhivõlgnevus (TsMS § 445 lg 1, VÕS § 88 lg 8), leidis kohus, et käesoleval juhul ei kuulu kohaldamisele VÕS § 88 lg 8, kuna säte ei kohaldu viivisintressile (viivisele) (vt VÕS I kommenteeritud väljaande § 88 komm 4.5). Säte näeb ette võlausaldaja kaitse intressinõudele, kuna VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole lubatud nõuda viivist intressiga tasumise korral ning see on imperatiivne norm. Hageja ei nõua menetluses kostjalt mitte intressi, vaid viivise tasumist ning seetõttu tuleb hageja taotlus hageja märgitud viisil täitmise järjekorra kindlaksmääramiseks jätta rahuldamata. Järgnevalt kontrollis kohus, kas kostjal on alus hageja nõude tasaarvestamiseks. Kostja oli seisukohal, et hageja kandis kostjale hagis nõutava summa varasemalt võlgnetavate kohustuste katteks. Kostja tasaarvestab hageja nõude enda nõudega summas 56 282,50 eurot (880 629,76 krooni) (III kd lk 188-199), mis koosneb 34 erineval alusel nõutavatest summadest (I kd lk 178 ja IV kd lk 150 pöördel -152). Hageja oli seisukohal, et kostja tehtud kulutuste puhul on tegemist seltsinguga, mille eesmärk oli poolte igapäevase kooseluga seotud kulutuste kandmine. Esmalt käsitles kohus hageja väiteid seoses seltsinguga. Seejuures tugines kohus VÕS § 580 lg-s 1 sätestatud seltsingulepingu regulatsioonile ja Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-109-14 avaldatud seisukohtadele ning märkis muu hulgas, et seltsingulepingu olemasolu peab tulenevalt TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tõendama pool, kes sellele tugineb. Kohus nõustus kostjaga selles, et hageja ei ole tõendanud poolte vahel seltsingulepingu olemasolu.

Sarnaselt kõigi teiste lepingutega peab seltsingulepingulepingu olemasoluks tuvastama poolte vastavasisuliste tahteavalduste olemasolu. Hageja ei ole selgitanud, milles seisnes poolte ühine tegutsemine, milline oli poolte tegutsemise ühine eesmärk ning millised olid poolte võrdsed panused eesmärgi saavutamiseks. Seetõttu ei kuulu kohtu hinnangul kostja tasaarvestusavalduse erinevatele nõuetele kohaldamisele seltsingulepingu sätted. Samuti ei ole hageja mingil moel selgitanud, miks tuleb OÜ-ga Interego ja Mercedese kasutamisega seonduvat lugeda igapäevase asjaajamisega mitteseonduvaks. Kohus hindas kostja tasaarvestusnõuet kulutuste liikide kaupa. Kostja nõudis hagejalt Sõiduautole Mercedes SLK tehtud kulutusi kokku summas 12 356,94 eurot. Kohus luges kasutusrendilepinguga (II kd lk 64-66) tõendatuks, et Exinvest OÜ liisis 21.05.2007 sõiduauto Mercedes-Benz SLK. Vara maksumuseks oli 684 999,99 eurot. Kohus luges poolte vande all ütlustega (V kd lk 148 pöördel-150) tuvastatuks, et kostja leidis Saksamaa automüügi portaalist sõiduki Mercedes Benz SLK, mille liisis hagejale kuuluv OÜ Exinvest. Kostja kandis sõiduki omandamiseks raha 32 144 krooni MN-le ning kandis sõiduki Saksamaalt Eestisse transportimise kulud JJ-le. Kohus luges kostja 09.08.2010 ja 15.02.2011 e-kirjadega (II kd lk 24, lk 30) tõendatuks asjaolu, et kostja nõudis hagejalt välja kostja soetatud numbrimärki, kuid hageja numbrimärki kostjale ei tagastanud. Seega on kostjal hagejalt õigus nõuda numbrimärgi eest hüvitist. 19.09.2007 e-kirjaga (II kd lk 44) ja salvestistega (stenogramm V kd lk 15-24; salvestised lk 50) on tõendatud asjaolu, et hageja takistas kostjal sõiduauto kasutamist. Seega ei ole hageja tõendanud, et kostja kasutas sõidukit 2007 juunist 2008 märtsini ainuisikuliselt. Kohus leidis, et hageja on andnud 07.02.2011 19:36 e-kirjas deklaratiivse võlatunnistuse. Seega on hageja tunnistanud ja kinnitanud olemasolevat kohustust ja seeläbi loobunud võimalikest vastuväidetest võlale. Võlatunnistuse andmisega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Seega pidi hageja tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lgs 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Hageja ei ole tõendanud, et kostjalt hagejale ja kolmandatele isikule sõiduki soetamise kulud ei kuulu hüvitamisele. Kohus leidis, et kuivõrd hageja on tunnistanud 07.02.2011 19:36 e-kirjas kostja ees kohustust hagejale ja kolmandatele isikutele tehtud maksete tagastamiseks, siis tuleb kostjale hagejalt välja mõista 12 356,94 eurot. Kostjalt hagejale tehtud ülekande osas selgitusega „laen“ summas 4793,37 eurot, s.o 75 000 krooni (I kd lk 178 lisa 6, IV kd lk 151 osaliselt punkt 5; I köide lk 183), leidis kohus, et viidatud ülekannet tuleb lugeda poolte vahel laenulepingu alusel ülekantuks. Kohus luges poolte vahel laenusuhte tuvastatuks 01.06.2007 ülekande selgitusega ja kostja ning hageja vande all antud ütlustega. Hageja kinnitas 17.05.2016 toimunud istungil (V kd lk 148 pöördel), et on võimalik, et kostja andis talle laenu. Kohtu hinnangul muutus kostja nõue hageja vastu sissenõutavaks tasaarvestusavalduse esitamisega s.o 14.05.2012. Seega tuleb kostjalt hagejale kooskõlas VÕS § 396 lõikega 1 välja mõista 4793,37 eurot. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kõik 2007-2008 kostja poolt hagejale teostatud maksed olid kindla eesmärgiga ning seonduvad osaühingu Exinvest liisitud sõiduauto Mercedes kasutamisega kostja poolt ning seetõttu hageja makseid tagastama ei pea. Samuti on menetluses tõendatud (V kd lk 188-193, VI kd lk 26), et hageja oli hageja ja kostja kooselu jooksul töötu. Seega võis hageja seetõttu vajada laenu. Kostjalt hagejale tehtud ülekannete osas kokku summas 6164,27 eurot selgitusega „ülekanne“, „manimani“, „investment“ oli kohus seisukohal, et kohtu hinnangul ei ole võimalik tuvastada viidatud summade üleandmist laenulepingu alusel, kuna ei ole võimalik tuvastada lepingu tingimusi (nt tagastamise tähtaega) ja kokkulepet raha laenamiseks. Samuti ei ole tuvastatav seltsingulepingu olemasolu, kuna hageja ei ole tõendanud võrreldavate

panuste tegemist või ühine tahe majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks. Kuivõrd hageja ei ole viidatud rahasummade saamist põhjendanud, siis on põhjendatud alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 1 alusel) hagejalt kostjale 6164,27 euro väljamõistmine. Hageja ei ole tõendanud alusetu rikastumise äralangemist. Kohus leidis, et hageja väited selle kohta, et kõikide ülekannete põhjuseid ei ole võimalik tuvastada ja et pooled on vastastikku kandeid teinud on asjakohatud, kuna hageja nõuab sarnaselt kostjale hagis kostjalt tagasi raha, mille on kostjale kandnud ning mille selgitusse on märgitud vaid „ülekanne“. Seega peab hageja ka ise vastastikku ülekantud raha tagastamist vajalikuks ja põhjendatuks. Asjaolu, et hageja ei ole pidanud vajalikuks ja põhjendatuks kõigi kostjale makstud summade tagasinõudmist ei muuda kostja tasaarvestusnõuet hageja suhtes põhjendamatuks. Hageja ei ole tõendanud, et 2007-2008 kostja poolt hagejale teostatud maksed olid kindla eesmärgiga ning seonduvad osaühingu Exinvest liisitud sõiduauto Mercedes kasutamisega kostja poolt. Kostja nõuab ka kostja kontolt hagejale laenuks väljavõetud sularaha kokku 4601,65 eurot tagastamist. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et võttis sularaha välja hagejaga sõlmitud laenulepingu alusel laenamiseks ning seetõttu tuleb kostja nõue hagejalt 4601,65 euro väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Kostja ei ole tõendanud sularaha hagejale üleandmist. Kostja nõudis hagejalt ka hagejaga kooselu ajal soetatud Vene sinisele tõukassile tehtud kulutusi kokku 1213,17 eurot, millest 39,63 on kostja poolt soetatud tõukassi tarvikute kulu hüvitamisega KL-le 24.09.2009, 35,15 eurot kostja poolt soetatud tõukassi tarvikute kulu hüvitamisega KL-le 20.07.2009, 136,58 eurot on kostja poolt soetatud tõukassi tarvikute kuludega lemmikloomapoodides 20.04.2008 ja 26.04.2008, 43,14 eurot on kostja poolt soetatud tõukassi tarvikute kuludega lemmikloomapoes Ossu 10.06.2008 ja 23.07.2008 ning 958,67 eurot on KL-le tõukassi soetamise eest kostja poolt tasutud summa. Kohus märkis, et TsÜS § 49 lg 3 kohaselt tuleb kassile kohaldada asjade suhtes kehtivaid sätteid. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kassi soetas kostja (s.t kassi omandiõigus kuulus kostjale) ja pärast kooselu lõppemist jäi kass hagejale. Kohus luges e-kirjadega (II kd lk 10-11, 14) tõendatuks, et kass oli hageja hooldada poolte ühisel kokkuleppel. 30.05.2010 ja 07.07.2010 e-kirjadest (II kd lk 10, 14) nähtub, et kostja ei soovinud kassi endale tagasi võtta. Kostja ütlustest (V kd lk 150) nähtuvalt kaalus kostja kassi endale tagasi võtmist, kuid siis oli juba kass surnud. Kostja ütlustest saab teha järelduse, et kostja jättis kokkuleppel hagejaga kassi hageja juurde ning ei nõudnud hagejalt kassi tagastamist. Kohtu hinnangul leppisid pooled kokku, et hageja hoiab tasuta kostja kassi (tasuta hoidmine - VÕS § 883, § 884 lg 1). Tulenevalt VÕS §-st 885 ei vastuta hoidja tasuta hoidmise puhul asja hävimise eest, kui ta on asja hoidmisel ilmutanud samasugust hoolt, nagu ta rakendab oma asjade hoidmisel. Kuivõrd poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja kass hukkus õnnetuse tagajärjel ning hageja ilmutas kassi hoidmisel samasugust hoolt, nagu ta rakendab oma asjade hoidmisel, siis ei vastuta hageja kostja kassi hukkumise (hävimise) eest. Seega tuleb kostja nõue tõukassi eest hagejalt 958,67 euro väljanõudmiseks jätta rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kassi tarvikud kuuluvad kostjale ja jäid peale kooselu lõppu hagejale (V kd lk 150 ja 150 pöördel). Kostja tegi peale kassi hukkumist hagejale ettepaneku kassi tarvikute kostja emale andmiseks (II kd lk 24, 150 pöördel). Maakohus oli Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-127-08 p-s 12 avaldatule tuginedes seisukohal, et kuni kassi hukkumiseni olid kostja kassitarvikud vajalikud kostja kassi hooldamisel. Peale kassi hukkumist tegi kostja hagejale küll ettepaneku tarvikute kostja emale viimiseks, kuid ei nõudnud neid hagejalt ega andnud täiendavat tähtaega (VÕS § 114 mõttes) asjade väljaandmiseks. Kohus leidis, et kostjal on õigus nõuda hagejalt asjade väljaandmist ning

anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks. Seega tuleb kostja nõue hagejalt kassi tarvikute eest 254,50 euro väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Kostja selgituste kohaselt jättis hageja kostjale kuulunud arvuti Apple MacBook endale ning keeldus selle üleandmisest. Kostja nõuab hagejalt arvuti väärtuse 383,22 euro hüvitamist. Poolte vahel peetud kirjavahetusest nähtuvalt kuulus arvuti Apple MacBook kostja tööandjale AS-ile Tridens (II kd lk 17, 30, 55). Kostja 17.05.2016 istungil vande all antud ütluste kohaselt (V kd lk 151) oli kostja tööarvuti AS-ist Tridens välja ostnud. Seega on poolte esitatud tõendid arvuti omandiõiguse osas vastuolulised. Kohus leidis, et kuivõrd kostja ei ole tõendanud arvuti omandiõigust või väljanõudeõigust, siis tuleb kostja nõue arvuti väärtuse hüvitamiseks jätta rahuldamata. Alternatiivselt leidis kohus, et isegi kui eeldada, et arvuti kuulus kostjale, siis puudub poolte vahel vaidlus selles, et hageja ei ole kostjale tööarvutit tagastanud (V kd lk 149, 150). Kohus luges hageja 09.07.2010 e-kirjaga (II kd lk 17) tõendatuks, et hageja soovis kostjale arvutit tagasi anda. 09.08.2010 e-kirjaga (II kd lk 23) on tõendatud, et kostja soovis arvutit tagasi ning pakkus hagejale välja võimaluse viia see kostja ema kätte või Vapianosse. Kohus leidis, et kostja ei ole hagejalt arvutit nõudnud ning andnud hagejale väljaandmiseks VÕS §-s 114 sätestatud täiendavat tähtaega asja väljaandmiseks. Poolte kirjavahetusest saab teha järelduse, et nad ei jõudnud kokkuleppele, kus ja millal arvuti üle anda. Seega ei ole hagejal tekkinud arvuti ebaseaduslikku valdust. Hageja on olnud valmis arvuti kostjale tagastama ning kostja ei ole tõendanud, et tal oleks tekkinud kahju. Eeltoodud põhjustel tuleb kostja nõue hagejalt 383,22 euro väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Kostja hinnangul on tal laenusuhte või VÕS § 1041 alusel õigus hagejalt tagasi saada poolte kaasomandis olevale korteriomandile Tallinnas Rannamõisa tee 44c-7 tehtud kulutused kokku summas 297,37 eurot. 219,07 eurot tasus kostja 31.03.2008 kaasomandis oleva korteri eest ühistule, 46,66 tasus kostja AS-ile G4S Eesti perioodi 01.02-31.03.2008 eest 31.03.2008 kaks makset vastavalt kumbki summas 365 krooni ja 31,64 eurot tasus kostja 31.03.2008 Elion Ettevõtted AS-ile perioodi 01.0.-29.02.2008 eest. Kohus luges kinnistusraamatu väljavõttega (I kd lk 34-35) tõendatuks asjaolu, et Rannamõisa tee 44c-7, Tallinnas kuulus alates 31.08.2005 hagejale ning alates 13.04.2007 kaasomandina hagejale ja kostjale võrdsetes osades. Seega on kostja teinud kulutusi kaasomandile ajal, mil kostja oli juba 1⁄2 osas korteri kaasomanik ning kohustus kandma võrdselt hagejaga kaasomandiga seotud kulutusi. Asjakohatud on hageja väited, et ta ei pidanud viidatud perioodil kostjale kulusid 1⁄2 ulatuses tasuma, kuna tegi kulutusi teistel perioodidel. Hageja ei ole teisel perioodil kogu ulatuses kulude kandmist tõendanud. Kuivõrd kaasomanik kannab vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi (AÕS § 75 lg 1), siis kuulub hagejalt kostjale väljamõistmisele 1⁄2 kaasomandile tehtud kulutustest s.o 148,68 eurot. Kostja nõuab hagejalt ka üürikorterile tehtud kulutuste kokku 853,86 euro hüvitamist. Kostja selgituste kohaselt (V kd lk 150 pöördel) oli hageja korduvalt vägivaldne ning nõudis kostjalt poolte ühisest kodust väljakolimist. Seetõttu tekkisid kostjal uue eluaseme üürimisega kulud, mille hageja lubas kostjale hüvitada. Kohus luges kriminaalasja nr 08237300118 ja 0823800078 materjalidega (V kd lk 26-43) tuvastatuks, et hageja oli kostja suhtes korduvalt vägivaldne. Nimetatud tõenditega on tõendatud, et hageja käitus kostja suhtes vägivaldselt 16.03.2008 ja 25.07.2008. Suurem konflikt oli kostja ütluste kohaselt ka 2007 veebruaris (V kd lk 33). Võõra asja ebaseadusliku valdamisega tekitatud kahju eest vastutab ebaseaduslik valdaja VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 alusel. Hüvitamisele kuuluva kahju ja kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada VÕS §-des 127 ja 128 sätestatut. Kohus leidis, et kostja nõue hageja vastu tuleb jätta rahuldamata, kuna kostja ei ole tõendanud, et ei saanud poolte kaasomandis olevat korterit kasutada kulutuste tegemise ajal

ning vajas just sel perioodil üürikorterit. Kohtu hinnangul on kostja ütlused (V kd lk 150 pöördel) vastuolus asjas kogutud teiste tõenditega (kriminaalasja materjalidega). Influx Estonia OÜ-le ja MK-le tegi kostja kulutusi 09.04.2007, 05.12.2007 ja 14.02.2008. Kostjal oli hagejaga konflikt 2007 veebruaris, 16.03.2008 ja 25.07.2008. Seega ei kattu kostja poolt tehtud kulutuste kuupäevad perioodiga, mil hageja ei võimaldanud kostjal korterit kasutada. Puudub põhjuslik seos hageja käitumise ja kostjal kahju tekkimise vahel. Seetõttu tuleb kostja nõue kokku 853,86 euro kahju väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Alternatiivselt märkis kohus, et kostja kulud ei oleks põhjendatud ka juhul, kui oleks tõendatud hageja poolt kostjal korteri kasutamise võimatus, kuna kostja omandis on Tallinnas Tartu mnt 6-21 asuv korteriomand (I kd lk 36), mida kostjal olnuks võimalus kasutada. Lisaks märkis kohus, et hageja ja kostja 02.06.2007 ja 04.06.2007 telefonivestlusi (V kd lk 15-24; lk 50) ei saa pidada suuliseks võlatunnistuseks. Tegemist on poolte tüli käigus peetud väga emotsionaalse vaidlusega, millest kohtu hinnangul ei saanud tuleneda ühele poolele kohustusi. Kostja nõuab hagejalt PVC seinafoto väärtuse 191,73 euro hüvitamist, kuna hageja lõhkus kostjale kingitud fotograaf Margit Selg poolt tehtud foto ning kinnitas kostjale, et kohustub seinapildi väärtuse kostjale hüvitama. Kohtu hinnangul tuleneb kostja nõudeõigus ja selle ulatus küll VÕS §-st 1043 ja 1045 lg 1 p-st 5 ja §-st 132, kuid käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud hageja poolt foto lõhkumist. Seega ei ole kostja tõendanud põhjuslikku seost hageja käitumise ja kostjal kahju tekkimise vahel ning kostja nõue 191,73 euro väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Kostja nõuab hagejalt kaasomandis olevasse korterisse Tallinnas Rannamõisa tee 44c-7 soetatud esemete summas 2399,11 eurot hüvitamist. 1952,37 eurot tasus kostja AS-ile Sunorek hageja tellitud kapi eest, millise summa lubas hageja kostjale tagasi maksta. 446,74 eurot tasus kostja Evelekt AS-ile diivani eest, mille soetamise kulu lubas hageja kostjale hüvitada. Kohus märkis, et kuivõrd kohus ei loe 02.06.2007 ja 04.06.2007 telefonivestlusi (V kd lk 15-24; lk 50) suuliseks võlatunnistuseks, siis ei saa nimetatud tõenditest tuleneda hagejale kohustusi. Küll on hageja 07.02.2011 e-kirjas kinnitanud (II kd lk 29), et on kostjale valmis hüvitama reisi, Mercedese ja kapiga seonduvad kulud. Seega on hageja tunnistanud kapi eest võlgnevuse olemasolu kostja ees. Samuti kinnitas hageja 20.06.2012 kohtuistungil (II kd lk 90), et on diivani ostmiseks kulunud raha kostjale tagasi maksnud. Maksekorraldusest (I kd lk 26) nähtuvalt tasus hageja kostjale diivani eest 1000 krooni ja kapi eest 13 600 krooni. Ütlustest saab teha järelduse, et hageja leiab ka ise, et kohustus diivani eest kostjale tasuma. Vaidlus puudub selles, et diivan asub poolte kaasomandis olevas korteris, mida kasutab hageja. Seetõttu on hagejalt kostjale põhjendatud ka diivani eest hüvitise väljamõistmine (AÕS § 77 lg 2). Hagejal tuleb kostjale tasuda 382,83 eurot (5999 krooni = diivani maksumus 6 999 krooni-hageja varem tasutud 1000 krooni). Kuivõrd kapp on poolte kaasomandis olevasse korterisse sisseehitatud, siis on see korteriomandi oluline osa. Kooskõlas AÕS § 75 lõikega 1 tuleb kappi lugeda korteri kasutamiseks vajalikuks kulutuseks. Kuivõrd korter on endiselt poolte kaasomandis, hageja nõustus korterisse kapi ehitamisega, kinnitades seda osaliselt kapi eest tasumisega, siis tuleb hagejalt kostjale välja mõista 1⁄2 kapi hinnast, mis on jäänud kostjale hüvitamata s.o 106,98 eurot (1674 krooni = kapi hind 30 548 eurot : 2-juba tasutud osa 13 600 eurot). Kohus leidis, et eeltoodud põhjustel tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista poolte kaasomandis olevasse korterisse ehitatud 1⁄2 kapi maksumusest tasumata osa ja diivani eest tasumata osa kokku 489,81 eurot. Kostja nõuab hagejalt reisikulu 3435,89 eurot, mille puhul on tegemist Cappelner Group OÜle kostja poolt reisiteenuste eest tasumisega. Reisisid nii hageja kui ka kostja, aga lepiti kokku, et reisi eest tasub hageja. Kohus leidis, et hageja on andnud 07.02.2011 19:36 e-kirjas (II kd lk 29) deklaratiivse võlatunnistuse, millega on võtnud kohustuse tasuda reisiga seotud

kulud. Hageja ei ole tõendanud, et tal tasumise kohustus puudub või on selle kohustuse juba täitnud. Seetõttu tuleb hagejalt kostjale välja mõista 3435,89 eurot. Kostja nõudis hagejalt ka muude kulutuste summas 19 591,65 eurot hüvitamist. 3425,66 eurot puhul on tegemist Landboard OÜ-le kantud osaühingu asutamise sissemakse ja laenu, mis ei ole tagastatud, vahe. Landboard OÜ oli hageja poolt opereeritav ettevõte, mille asutamiseks ja tegevuse jaoks andis sissemakse ja laenuna raha kostjale kuuluv ettevõte Interego OÜ. Kostja soovib raha endale seetõttu, et hageja ja kostja vahelise kokkuleppe järgi kohustus selle summa tagastama kostjale hageja. 8570,10 eurot puhul on tegemist kostja poolt Mergante OÜ-le toimunud arvete tasumisega. 17.10.2006 lepingust (IV kd lk 74-83) nähtub, et tegemist oli hagejale kuuluva ettevõtte Unired OÜ eest Vana-Umboja tn 14 kinnistu ostmise ostuhinna tasumisega. Kostja tasus nimetatud arve hageja palvel. 6391,16 eurot puhul on selgitusena nimetatud väljavõttel, et kostja on tasunud hageja ettevõttele Exinvest OÜ Vana-Umboja tn 14 krundi eest 100 000 krooni. Poolte omavahelises suhtes oli tegemist laenuga ehk hageja laenas kostjalt selle summa, et täita oma ettevõttele kuuluv kohustus. 1204,73 eurot s.o 18 850 krooni on kostja poolt hageja ettevõttele tehtud ülekanded vastavalt 24.10.2007 summas 2500 krooni, 28.10.2007 ülekanne summas 10 000 krooni ja 01.01.2008 ülekanne summas 1350 krooni. Kohus leidis, et kostja ei saa hagejalt nõuda Interego OÜ-lt Landboard OÜ-le kantud osaühingu asutamise sissemakse ja laenu tagastamist, kuna kostja ei ole nimetatud nõude omanik. Nõudeõigus on Interego OÜ-l. Samuti puudub kostjal õigus nõuda hagejalt Mergante OÜ eest arvete tasumise hüvitamist, kuna hageja ei ole kohustatud isikuks. Sarnaselt eeltoodule on kostjal Exinvest OÜ-le tehtud maksete tagasi nõudmise õigus Exinvest OÜ-lt, mitte kostjalt. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostja nõue hagejalt kolmandatele isikutele kuuluvate nõuete, kolmandate isikute kasuks tehtud maksete ja kolmandale isikule tehtud maksete hagejalt väljanõudmiseks ning kostja nõue hageja vastu summas 19 591,65 eurot jätta rahuldamata. Tasaarvestades hagejalt kostjale kokku väljamõistmisele kuuluva summa 45 012,80 (44 738 + 274,80) eurot kostjalt hagejale kokku tasaarvestusavalduse alusel väljamõistmisele kuuluva summaga 27 388,96 (12 356,94 + 4793,37 + 6164,27 + 148,68 + 489,81 + 3435,89) eurot, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 17 475,15 eurot. Kohus mõistis kostjalt hagejale välja alates 31.01.2012 viivise tasaarvestatud põhinõudelt 17 475,15 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude 17 475,15 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 16 507,37 eurot (17 475,15 põhinõude summa-967,78 eurot eelmises punktis väljamõistetud viivis). Kohus leidis, et hageja 19.09.2016 seisukoht kostja 22.08.2016 menetlusdokumendile tuleb kooskõlas TsMS § 330 lg 1 ja TsMS § 331 lg 1 jätta vastu võtmata ning eemaldada toimikust (VI kd lk 29-32), kuna see on esitatud pärast kohtu määratud tähtaega. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 jättis kohus 72% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 28% kostja menetluskuludest hageja kanda. Maakohus 15.09.2015 määrusega kaasas tsiviilasja nr 2-12-4380 menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel S-MP. TsMS § 167 lg 1 kohaselt, iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt käesolevas jaos sätestatule. 19.09.2016 esitas hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise taotluse, milles palus kostjalt välja mõista hageja menetluskulude katteks 18 905,56 eurot, millest õigusabikulud on 16 366,80 eurot, riigilõiv hagi tagamiselt 28,76 eurot, riigilõiv hagi esitamisel 850 eurot, riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamisel 1600 eurot ja tõendi kogumisega

seotud kulu 60 eurot. TsMS § 177 lg 2 alusel palus hageja kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja lepinguline esindaja on osutanud õigusabiteenust kokku 97,35 tunni ulatuses tunnitasuga 168 eurot koos käibemaksuga. Hageja kinnitas, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. 19.09.2016 esitas kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise taotluse, milles palus hagejalt välja mõista kostja menetluskulude katteks 29 158 eurot, millest õigusabikulud on 27 858 eurot, riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamisel 850 eurot, riigilõiv vastuhagi esitamisel 300 eurot ja tõendi saamise kulu 150 eurot. Kostja lepinguline esindaja on osutanud õigusabiteenust kokku 156 tunni ja 35 minuti ulatuses tunnitasuga 150 + km eurot koos käibemaksuga. Kostja ei ole käibemaksukohustuslane. Kostja taotles TsMS § 177 lg 2 alusel kohustada hagejat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 19.09.2016 esitas kolmas isik menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise taotluse, milles palus kostjalt välja mõista kolmanda isiku menetluskulude katteks 1512 eurot koos käibemaksuga (õigusabikulud). Kolmanda isiku lepinguline esindaja on osutanud õigusabiteenust kokku 9 tundi, tunnitasuga 140 eurot + km. Kolmas isik ei ole käibemaksukohustuslane. Kolmas isik taotles TsMS § 177 lg 2 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus leidis, et hageja esindaja poolt õigusabi osutamise käigus tehtud toimingutele kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik osaliselt. Kohus leidis, et 27.08.2013, 07.11.2013 ja 04.12.2013 toimingutele on kulunud ülemääraselt aega (taotluse kohaselt 4 tundi), tegemist ei ole õiguslikult keerukate ega mahukate dokumentidega (seisukoht tõenditele ja kostja taotlusele ja arvamus küsimuses, kas hagi on esitatud kõigi isikute vastu) ja nende koostamiseks kulunud põhjendatud ajaks tuleb lugeda kokku 2 tundi. Apellatsioonimenetlusega seoses on hagejale osutatud õigusabi kokku 18,5 tundi, mida maakohus ei pidanud ülemääraseks. Kohus leidis, et kuna pooled on kulutanud kompromissiläbirääkimistele taotluste kohaselt aega (hageja kokku 4,5 tundi ja kostja 4 tundi ja 55 minutit), kuid pooled sellele vaatamata kompromissini ei jõudnud, tuleb kompromissiga seotud kulud jätta poolte enda kanda. Asjas ei nähtu vajadust kliendinõupidamisteks 15.04.2014 (1,75h), 29.06.2015 (1,5h) ja 27.10.2015 (0,25h). Samuti on ülemääraselt kulunud aega erinevate taotluste koostamisele (17.11.2015 taotluse koostamisele 2 tundi, 14.03.2016 tõendi esitamisele 0,25 tundi, 09.05.2016 taotluse koostamisele 1 tund, 10.05.2016 taotluse koostamisele 1,5 tundi, 31.05.2016 tõendi taotluse koostamisele 1,5 tundi, 01.06.2016 tõendi taotluse koostamisele 3,5 tundi, 02.06.2016 tõendi taotluse koostamisele 0,75 tundi, 17.08.2016 tõendi taotluse koostamisele 1 tund, kokku 11,5 tundi). 08.07.2016 tegi kohus määruse, et ei menetle hageja 11.05.2016 esitatud taotlust määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise alternatiivne viis. Ebaedukast taotlusest tingitud kulud vastaspoole poolt hüvitamisele ei kuulu. Ülejäänud toimingute suhtes leidis kohus, et põhjendatud ajakuluks võib lugeda 2 tundi. Tegemist ei olnud õiguslikult keerukate taotlusega, mille koostamisele võiks kuluda enam aega. Ülejäänud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoiminguid pidas kohus vajalikeks ning nende ajakulu põhjendatuks. Kokku on hagejale seega osutatud vajalikku ja põhjendatud õigusabi 74,35 tundi. Hageja tasus riigilõivu hagi tagamiselt 28,76 eurot, hagi esitamisel 850 eurot ja apellatsioonkaebuse esitamisel 1600 eurot, kokku 2478,76 eurot. Kohus jättis hageja taotluse

tundi. Esmakordse apellatsioonimenetlusega seotud õigusabitoimingute põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks luges kohus 8 tundi, see sisaldab nii apellatsioonkaebusele vastamisega, põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusega ja istungil esindamisega seotud toiminguid. Maakohtu hinnangul on kostja esindajal kulunud teistkordselt asja lahendamisel maakohtus ülemääraselt aega erinevateks toiminguteks. Võttes arvesse, et kostja esindaja on esitanud vastuse hagile ühes taotlusega kostja vande all ülekuulamiseks, telefonikõnede salvestused ja selgitused nende osas, lõplikud seisukohad, samuti asjaolu, et asi vaadati läbi kohtuistungil (kestus 1 tund) ja kostja esindajal oli vaja ka istungiks ette valmistada, luges kohus eelmärgitud toimingute põhjendatud ajakuluks kokku 13 tundi. Teistkordse apellatsioonimenetlusega seoses esitas kostja esindaja apellatsioonkaebuse, vastuse hageja apellatsioonkaebusele, samuti on asi läbi vaadatud kohtuistungil. Eelnenud toimingutele võib põhjendatuks pidada 15 tunni kulutamist. Kohus leidis, et kõigiks kolmandal korral maakohtu menetluses tehtud toiminguteks võis kostja esindajal kuluda maksimaalselt 25 tundi. Lisaks on kolmandal korral peetud maakohtus istungeid kokku 14 tundi ja 25 minutit. Istungiks ettevalmistamise põhjendatud ajamahuks loeb kohus kokku 2 tundi. Kohus jättis kostja vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata 14.12.2015 määrusega. Vastuväite ebaeduka esitamisega seotud kulud ei kuulu vastaspoole poolt hüvitamisele. Seega on kostjale osutatud põhjendatud ja vajalikku õigusabi kokku 92 tundi ja 25 minutit. Kostja tasus riigilõivu apellatsioonkaebuse esitamisel 850 eurot ja on kandnud tõendi saamise kulu 150 eurot. Tegemist on vajaliku menetluskuluga, mis kuulub hüvitamisele. Maakohus leidis, et kolmanda isiku esindaja poolt õigusabi osutamise käigus tehtud toimingutele kulunud aeg oli esindaja töö eeldatavat mahtu arvestades TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik. Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt on hagejale osutatud õigusabiteenust tunnihinnaga 168 eurot (sisaldab käibemaksu), kostjale 180 eurot (sisaldab käibemaksu) ja kolmandale isikule 168 eurot (sisaldab käibemaksu). Maakohus leidis, et lepinguliste esindajate tunnitasu määrad ületavad keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu oluliselt ning on seetõttu liialt kõrged. Seejuures märkis kohus Riigikohtu praktikale tuginedes, et varem on kolleegium pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta. Kohus märkis, et käesoleva kohtuvaidluse puhul on küll tegemist õiguslikult keskmisest keerukama ning tõendite hulga ja asjas tuvastamist vajanud asjaolude poolest suhteliselt mahuka kohtuvaidlusega, kuid see ei tähenda, et esindajate tunnitasu suurused

oleksid põhjendatud täies ulatuses. Kohus leidis, et lepinguliste esindajate tunnitasumäära on põhjendatud vähendada 130 euroni, millele lisandub käibemaks (156 eurot käibemaksuga). Menetlusosalised on kinnitanud, et nad ei ole käibemaksukohustuslased ja seega kuuluvad kulud hüvitamisele käibemaksuga summas. Arvestades, et hagejale on osutatud põhjendatud ja vajalikku õigusabi 74,35 tundi, kuulub hüvitamisele õigusabikuluna 11 598,60 eurot. Kokku moodustavad hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 14 120,60 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust, tuleb kostjal sellest hüvitada 72% ehk 10 166,83 eurot. Arvestades, et kostjale on osutatud põhjendatud ja vajalikku õigusabi 92 tundi ja 25 minutit, kuulub hüvitamisele õigusabikuluna 14 417 eurot. Kokku moodustavad kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 15 417 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust, tuleb hagejal sellest hüvitada 28% ehk 4316,76 eurot. Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hagejale välja mõista 5683,24 eurot. Kolmandale isikule on osutatud põhjendatud ja vajalikku õigusabi 9 tundi ja talle kuulub hüvitamisele 1404 eurot. Kohus rahuldas menetlusosaliste taotluse TsMS § 177 lg 2 alusel kohustada vastaspoolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja apellatsioonkaebus 16.11.2016 esitatud apellatsioonkaebuses ja 21.11.2016 kaebuse täienduses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 17.10.2016 otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja osas, milles kohus rahuldas kostja tasaarvestusavalduse ning palub teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja ei nõustu otsusega osas, milles kohus jättis rahuldamata nõude kostja eest Interego OÜ osa ostmisel tasutud 2940 eurot (46 000 krooni) saamiseks. Kohus on nõude hindamisel rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite igakülgse hindamise kohustust ja tõendit ebaõigesti hinnanud. Hageja ei nõustu sellega, missugused järeldused on maakohus AAccounting sularahaarvest Interego OÜ osa eest tasumise kohta teinud. Arvel on märgitud, et see on esitatud hagejale ning et arve on tasutud sularahas. Vaidlust ei ole ka selles, et Interego OÜ osa suhtes on samal päeva sõlmitud müügileping ja osaühingu osa omanikuks sai kostja. Seega pidi osa müüja, OÜ A-Accounting, olema osa eest raha kätte saanud, vastasel korral ei oleks ta osa omandit üle andnud või oleks müügilepingu hiljem üles öelnud. Seda ei ole tehtud. Piisab sellest, kui kauba müüja või teenuse osutaja on raha kätte saanud ja seda on antud juhul Interego OÜ osa müüja arvel kinnitanud. Kohus on siinjuures jätnud tähelepanuta, et hageja laenas samal päeval, s.o 04.06.2009 S-MP-lt 500 000 krooni ja hageja on menetluses selgitanud, et raha laenas ta just nimelt osaühingu osa ja sellele kinnistu ostmiseks. Seega oli hagejal olemas raha, et Interego OÜ osa eest tasuda. Hageja hinnangul toetavad ka kohtu viidatud tõendid (Interego OÜ endisele juhatuse liikmele AK-le saadetud e-kirjad (II kd lk 3334, lk 59)) kogumis teiste tõenditega hageja väidet, et tema tasus Interego OÜ osa eest 2940 eurot OÜ-le A-Accounting. Kuivõrd hageja leiab, et osa eest tasutud summa ulatuses on kohus ebaõigesti hageja nõude rahuldamata jätnud, siis on ka viivise lõppsumma ebaõige ja viivis tuleks välja mõista hageja kogu nõudelt, s.o 47 952,90 eurolt ja summas, mida hageja on hagis nõudnud, s.o 1030,98 eurot. Hageja leiab, et kostja tasaarvestusavaldus oleks tulnud jätta täies ulatuses rahuldamata. Selles osas on kaevatav lahend vastuoluline, rikkudes TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Kostja väidete tõele mittevastavust ja nõude alusetust kinnitab kostja käitumine enne hagi esitamist, kui pooltel olid läbirääkimised varalistest suhetest. Nimelt on kostja olnud valmis loovutama hagejale Interego OÜ osa koos kinnistuga, samuti hageja poolt kostjale kingitud kaasomandi osa korterist aadressil Taludevahe 43-7, Tallinn (endine Rannamõisa tee 44c-7) 350 000 krooni eest (vt kostja

15.02.2011 kell 13:26 e-kiri, esitatud hageja 11.06.2012 menetlusdokumendi lisas 1). Kohtumenetluses on kostja aga asunud väitma, et tema nõue hageja vastu on 880 629,76 krooni (56 282,50 eurot) ning lisaks sellele jäävad temale nii Interego OÜ osa kui ka kinke teel hagejalt saadud korter. Kui kostjal oleks olnud hageja vastu nii suur nõue, siis ilmselt ei oleks kostja olnud valmis sellest loobuma 350 000 krooni eest, sealjuures loobudes sama summa eest veel ka osaühingust, sellele kuuluvast kinnistust ja korteri kaasomandi osast. Seega on kostja väited temale võlgnetavatest rahasummadest ning nende kohta väidetavalt sõlmitud kokkulepetest drastilises vastuolus tõenditega. Tasaarvestusavaldust rahuldavas osas on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid, rikkudes sellega TsMS § 232 lg-t 1. Sõiduautole Mercedes-Benz SLK tehtud kostja kulusid summas 12 356,94 eurot välja mõistes on kohus jätnud tähelepanuta missugused suhted valitsevad sõiduki omanikuks oleva liisinguandja, liisinguvõtja ning hageja ja kostja vahel. Sõiduk ei kuulunud hagejale või kostjale, vaid AS-ile Sampo Pank, kellelt liisis sõidukit Exinvest OÜ. Seega nendib kohus ebaõigesti nagu oleks hageja isikuks, kes müüs sõiduki. Hageja ei saanud seda teha, kuivõrd ta ei olnud sõiduki omanik ega ka rentnik. Samuti on otsuses ebaõigesti ka toodud, et Exinvest OÜ kuulus hagejale. Hageja ei ole seda kunagi väitnud ja on ka 17.05.2016 vande all öelnud, et liisinguvõtjaks oli tema juhitav äriühing. Hageja oli äriühingus vaid juhatuse liige. Hageja on ka tõendanud, et summad, mis kostja talle sõidukiga seonduvalt kandis, edastas hageja Exinvest OÜ arveldusarvele. Kostja, kes autot kasutas, pidi Exinvest OÜ-le hüvitama sõidukiga seotud kulud. Vastavad tõendid jättis kohus hindamata. Hageja ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et hageja on andnud 07.02.2011 kell 19:36 e-kirjas deklaratiivse võlatunnistuse. Hageja väljendas selles e-kirjas valmisolekut hüvitada kostjale üksnes osad kulutused ning sedagi vaid juhul, kui kostja tagastab hagejale pool korterist ja Interego OÜ osa koos kinnistuga. Hageja pakkumine oli tingimuslik ja kostja ei ole tingimust täitnud. Seega puudub ka hagejal kohustus oma tingimuse täitmiseks. Lisaks sätestab VÕS § 30 lg 2 võlatunnistusele kirjaliku vormi nõude. Hageja ei ole kunagi välja andnud mistahes võlatunnistust antud kohustuse võtmiseks. Antud kohustust ei eksisteerinud ka kostja ja Exinvest OÜ vahel. Ülaltoodut arvestades on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, s.o VÕS § 14, VÕS § 30 ja hinnanud ebaõigesti tõendeid, rikkudes sellega TsMS § 232 lg-t 1. Kohus on ebaõigesti jaganud tõendamiskoormise rikkudes TsMS § 230 lg-t 1, leides, et hageja ei ole tõendanud, et kostjalt hagejale ja kolmandatele isikutele sõiduki soetamiseks kantud kulud ei kuulu hüvitamisele. Kostja kui nõude esitanud isik peab tõendama, et hagejal on kohustus talle kulud hüvitada. Selline kohtuotsuse seisukoht on hagejale ka üllatuslik. Kohus on hagejalt välja mõistnud ka kostja poolt ARK-ile sõiduki Mercedes-Benz SLK eritellimusnumbri eest makstud tasu 319,56 eurot, mille õiguslik alus on kohtu hinnangul kahju hüvitamine. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kahju tekkimise ühtegi koosseisulist tunnust pole tuvastatud. Kohtu järeldused ei vasta ka asjas arutatule. Kostja on vande all selgitanud, et numbrimärk on tema käsutuses, seega on kostja numbrimärgi saanud. Kostjalt hagejale tehtud ülekannete osas selgitusega „laen“ 4793,37 eurot on kohtu järeldused ebaõiged ega põhine tõendite õigel hindamisel. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja esitatud tõendid ja selgitused. Hageja on 18.11.2015 menetlusdokumendis selgitanud ja ka tõendanud, et kostja poolt 01.06.2007 hageja arveldusarvele kantud 75 000 krooni on hageja edasi kandnud Exinvest OÜ-le selgitusega „vastavalt lepingule“. Hageja on ka oma 13.06.2012 menetlusdokumendis selgitanud, et kostja poolt hagejale ja hageja poolt edasi Exinvest OÜ-le kantud 75 000 krooni oli ette nähtud kostja huvides soetatud sõiduauto Mercedes Benz liisingu sissemaksuks. Kohus on analüüsinud just 75 000 krooni maksmist ning selles osas on hageja tõendanud, et makse oli tehtud tegelikult Exinvest OÜ-le ning seega ei saa seda välja mõista hagejalt. Samuti on ebaõiged kohtu järeldused, et on tõendatud, et hageja oli kostja ja hageja kooselu ajal töötu ja võis seetõttu vajada laenu. 2007. aasta juunis, mil kostja kandis

hageja arveldusarvele 75 000 krooni, oli hageja AS Paldiski Tsingipada tegevjuht ja juhatuse liige (vt hageja 02.06.2016 menetlusdokumendi lisa 4, lk 3). Seega on hageja tõendanud, et tal oli nii töökoht kui ka sissetulek perioodil, mil hageja võis oma töötuse tõttu vajada laenu. Kohus on hagejalt välja mõistnud kostja poolt erinevatel aegadel hageja arveldusarvele kantud summa 6164,27 eurot selgitusega „ülekanne“, „manimani“, „investment“. Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et kuna hageja ei ole viidatud summade saamist põhjendanud, siis on põhjendatud alusetu rikastumise sätete alusel hagejalt raha väljamõistmine. Hageja ei nõustu ka kohtu põhjendusega, et seltsingulepingulist suhet, mille raames kandsid pooled raha teineteisele ning kandsid koos kulutusi, poolte vahel üldse ei olnud. Lisaks on kostja väitnud, et kõigi nende summade puhul on tegemist laenuga hagejale. Kostja ei ole tõendanud laenulepingulist suhet ega ka laenu sissenõutavaks muutumise aega. Kohus on erinevalt mõlemast poolest leidnud, et tegu on alusetu rikastumisega hageja poolt. Seega on kohus hinnanud asjaolu erinevalt mõlemast poolest ja seda, et kostja poolt hagejale ülekantud raha puhul võis tegemist olla alusetu rikastumisega, ei ole menetluses arutatud. Eelnevat arvestades on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 4. Kohus on ebaõigesti rahuldanud kostja nõude poolte kaasomandis oleva korteri Tallinnas Rannamõisa tee 44c-7 kulude hüvitamiseks, rikkudes TsMS § 436 lg-t 4 ja TsMS § 351 lg-t 1. Kohus on leidnud, et hageja ei ole teistel perioodidel kogu ulatuses kulude kandmist tõendanud ja seetõttu tuleb hagejalt välja mõista pool kostja poolt tõendatud kuludest ehk 148,68 eurot. Hagejale on kohtu otsus selles osas üllatuslik, kuivõrd kohus ei ole menetluses selgitanud ja ei ole arutatud, et hageja peaks tõendama kõigi poolte kooselu ajal kaasomandis olevale korterile tehtud kulutuste kandmist. Maakohtu otsusest jääb ka arusaamatuks, miks kohus on leidnud, et hageja oleks pidanud kandma kõik kulutused poolte kooselu ajal. Kohus ei ole põhjendanud, missugusest õiguslikust alusest tulenevalt oleks hageja pidanud seda tegema, kui poolte vahel ei olnud ka seltsingulepingulist suhet. Kuna korterit on teenustega varustatud kogu aeg, siis on ilmne, et keegi pidi nende teenuste eest maksma. Seega ei saa olla vaidlust, et hageja on teiste perioodide kulud kandnud. Ka kaasomandis olevasse korterisse soetatud esemete osas summas 2399,11 eurot on kohus rikkunud TsMS § 232 lg 1 tõendite igakülgse hindamise kohustust ja tõendeid ebaõigesti hinnates teinud järelduse, et kostja tasaarvestusavaldus kapi ja diivani osas tuleb rahuldada. Hageja kordab, et hageja poolt 07.02.2011 kell 19:36 e-kirjas kinnitatu puhul ei ole tegemist võlatunnistusega, vaid tingimusliku ettepaneku ja nõustumisega, kuid kuna kostja ei ole oma kohustust või osa hageja ettepanekust täitnud, siis ei ole ka hagejal kohustust enda poolt hüvitist maksta. Diivani eest tasumise kohustuse osas on kohus hageja 20.06.2012 kohtuistungil antud ütlustest „Diivani ostmiseks kulunud raha on kostjale tagasi makstud“ meelevaldselt järeldanud, et hageja leiab ka ise, et kohustus diivani eest kostjale tasuma. Ütlustest nähtub selgelt, et hageja oli seisukohal, et see osa, mille tema pidi diivani eest tasuma, on juba tasutud. Ka reisikulude osas summas 3435,89 eurot jääb hageja oma kaebuses esitatud seisukohtade juurde, miks hageja 07.02.2011 e-kirjas tehtud ettepanekut ei saa lugeda võlatunnistuseks. Hageja leiab, et kuivõrd kohus on ebaõigesti jätnud hagi osaliselt rahuldamata ja rahuldanud kostja tasaarvestusavalduse, siis on sellest lähtuvalt ebaõige ka kohtukulude jaotus. Hagi oleks tulnud rahuldada täies ulatuses ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Vastused apellatsioonkaebusele

Kostja palub jätta hageja 21.11.2016 kaebuse täpsustuse vastu võtmata ja tagastada see hagejale või vastuvõtmisel jätta see tähelepanuta ning jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kolmas isik palub hageja apellatsioonkaebuse rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja apellatsioonkaebus 17.11.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 17.10.2016 otsus resolutsiooni p-de 3-6 osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta viivis enne otsuse jõustumist välja mõistmata ning kostja menetluskulud hageja kanda või kostja menetluskulud 64% ulatuses hageja kanda ning hageja ja kolmanda isiku menetluskulud nende endi kanda või mitte välja mõista kostjalt rohkem kui 36% kogu menetluskulust. Kostja menetluskulud palub kostja jätta täielikult hageja kanda. Kostja hinnangul on maakohus rikkunud oluliselt menetlusnorme jättes osaliselt tõendid hindamata ning poolte esitatud väidete osas seisukoha kujundamata, rikkudes selliselt TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohustust analüüsida kõiki tõendeid ja hinnata tõendeid kogumis ning põhjendada, miks kohus poole väidetega ei nõustu. Kohtu põhjendused viivisenõude osas on arusaamatud, vastuolus kohtuotsuse ja asjas esitatud tõenditega ning see, kuidas kohus viivise väljamõistmise järeldusele on jõudnud, ei ole järgitav. Seejuures on kohus jätnud täielikult analüüsimata kostja vastuväited viivistele ning põhjendamata, miks kohus kostja vastuväidetega ei nõustu. Kostja on tuginenud viivisenõude osas ka sellele, et viiviste väljamõistmine enne otsuse jõustumist on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on palunud kohtul viivisenõudeid vähendada ja mitte mõista hagejale viiviseid välja enne otsuse jõustumist. Kostja märgib, et olukorras, kus kohus on tasaarvestanud hageja ja kostja nõuded ja mõistnud otsusega välja kostjalt 17 475,15 eurot, on arusaamatu, kuidas on kohus jõudnud järeldusele, et viivist tuleb tasuda 45 012,80 eurolt, mitte välja mõistetud 17 475,15 eurolt. Kostja leiab, et olukorras, kus pooltel olid tasaarvestatavad nõuded, ei ole võimalik mõista viiviseid välja suuremalt nõudelt kui kohus on tasaarvestuse tulemusena kostjalt välja mõistnud. Lisaks leiab kostja, et olukorras, kus kostja ei ole kunagi saanud hageja 12.10.2011 ettepanekut ega ole sellele ettepanekule vastanud, ei saa 12.10.2011 ettepanekut arvestada nõude sissenõutavaks muutumise seisukohast. TsÜS § 69 lg 1 sätestab, et tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega. Ka ei saa kostja vastusest alustada alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumise aja arvestamist. Ettepanekus rääkis hageja laenu tagastamisest, mitte alusetu rikastumise nõudest. Kostja leiab ka, et olukorras, kus kostja on väitnud, et hageja tasus hagis nõutud summad kostjale vastavalt poolte kokkuleppele ning esitanud ka menetlusliku tasaarvestusavalduse, mida kohus on pidanud 17.10.2017 otsusega suuremas osas õigustatuks ja poolte nõuded tasaarvestanud, sai kostja alles 17.10.2016 otsusega teada, et hagejal võib olla kostja vastu alusetu rikastumise nõue. Nimetatud nõue muutub sissenõutavaks otsuse jõustumisega, mistõttu ei ole võimalik enne otsuse jõustumist viiviseid arvestada. Menetluskulude jaotamisel ei ole kohus põhjendanud ega selgitanud, kuidas kohus jõudis poolte menetluskulude jaotamisel menetluskulude protsentuaalsete määradeni. Kostja leiab, et esimese eeldusena on TsMS § 163 lg-s 1 menetluskulude kandmine võrdsetes osades ehk olukorras, kus kohus leidis, et hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud olid 14 120,60 eurot ja kostjal 15 417 eurot, oleks kohus pidanud jätma kostja menetluskulud võrdset osa ületavas summas ehk 648,20 eurot (=29 537,60/2-14 120,60) hageja kanda. Järgmisena tuleks menetluskulude jaotamine võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Arvestades, et hagiavalduses esitatud nõue oli kostjalt 47 952,90 euro väljamõistmiseks ning kohus mõistis kostjalt välja 17 475,15 eurot, ei saa rääkida sellest, et kostja kanda peaksid jääma hageja

menetluskulud 72% ulatuses, sest kohus jättis hagi 64% ulatuses rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et kohus on menetluskulude jaotamisel rikkunud oluliselt menetlusnorme ning jätnud põhjendamatult menetluskulud suuremas osas kostja kanda, mis on kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane, kuivõrd 64% ulatuses on kostja hagile õigustatult vastu vaielnud, rääkimata sellest, et kostja on terve menetluse jooksul olnud valmis vaidluse mõistlikult kokkuleppel lahendama. Lisaks ei ole kohus selgitanud ega põhjendanud, millest tulenevalt leiab kohus, et kohaldamisele ei kuulu TsMS § 163 lg 2, kuigi kostja on korduvalt nimetatule tuginenud. Samuti leiab kostja, et kolmanda isiku menetluskulude kostjalt väljamõistmine on samuti otsuses põhjendamata ning nimetatud kohtu järeldus on vastuolus ka kohtu poolt viidatud TsMS § 167 lg-ga 1, millele kohus on kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmisel tuginenud. Lisaks sellele ei ole kohus selgitanud, millele tuginevalt ei ole kohus arvestanud kostja vastuväiteid kolmanda isiku menetluskuludele. Kostja leiab, et kolmanda isiku menetluskulud on olnud asjas ebavajalikud. Samuti on kohus kostja arvates alusetult kostja menetluskulusid ajaarvestuse osas vähendanud. Ilmne on see, et nõupidamisi kliendiga ei saa jätta asjas põhjendatud ja vajalike kuludena arvesse võtmata, eriti arvestades asjaolu, et kostja menetluslik tasaarvestusavaldus koosnes üle 30-st artiklist ja oli äärmiselt detailne ning vajas sellest tulenevalt ilmselgelt enam õigusabi kui hageja nõue. See, kuidas ja millele tuginevalt kohus on ajakulu põhjendatuse ja vajalikkuse otsustanud, on arusaamatu ning ei ole järgitav. Vastused apellatsioonkaebusele Hageja ja kolmas isik paluvad jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Vastuapellatsioonkaebus 08.12.2016 esitatud vastuapellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 17.10.2016 otsuse osas, milles kohus jättis osaliselt rahuldamata tasaarvestusavalduse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 17 475,15 eurot ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada tasaarvestusavaldus summas 17 475,15 eurot, tasaarvestada poolte nõuded ja jätta kostjalt hageja kasuks raha välja mõistmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja hinnangul on kohus rikkunud oluliselt menetlusnorme, jättes osaliselt tõendid hindamata ning poolte esitatud väidete osas seisukoha kujundamata, rikkudes selliselt TsMS § 442 lg-t 8. Osaliselt on maakohtu otsus tasaarvestusavalduse rahuldamata jätmise osas kostjale ka üllatuslik, osas, milles kohus heidab kostjale ette asjaolude tõendamatust, mistõttu on kohus ka selles osas oluliselt rikkunud menetlusnorme ja kohtu selgitamiskohustust. Maakohus on jätnud täielikult põhjendamata ja analüüsimata kostja esmase ja põhilise vastuväite selle kohta, et hagejal puudub kostja vastu nõue, kuna poolte nõuded olid lõppenud ehk tasaarvestatud kattuvas osas juba 2009. Maakohus on lihtsalt asunud kostja poolt esitatud alternatiivset menetluslikku tasaarvestusavaldust analüüsima, kuigi kostja esmane vastuväide on see, et kostja ei ole alusetult rikastunud ega pea hagis nõutud summasid tagastama, kuna need olid tasutud hageja poolt kostjale konkreetsel alusel ja see alus ei ole ära langenud. Kostja leiab et kuivõrd tõendeid kogumis hinnates on tõendatud, et hageja võlgnes kostjale erinevate kohustuste ja kulude katteks märkimisväärseid summasid, siis kandis hageja kostjale hagis märgitud summad oma varasemate kohustuste katteks ning kostja ei ole hageja arvelt alusetult rikastunud ega pea nimetatud summat hagejale tagastama. Seejuures on hageja kostjalt raha saamist ja kohustust saadud raha kostjale tagastada tunnistanud ka 07.02.2011 19:36 e-kirjas. Kostja ei nõustu maakohtuga, et kostja on hageja arvel alusetult rikastunud. Juhul kui raha läks hageja soovil OÜ-le Interego, siis ei ole alusetult rikastunud kostja.

Kohus on jätnud põhjendamatult rahuldamata kostja tasaarvestusliku nõude kokku 1213,17 eurot. Kostjale tuleb üllatusena kohtu õiguslik käsitlus selle kohta, et Vene sinine tõukass oli tasuta hagejale hoida antud ja pooled olid tasuta hoidmise lepingu sõlminud, rääkimata sellest, et maakohus on leidnud, et hageja ilmutas kassi hoidmisel samasugust hoolt nagu enda asjade hoidmisel. Nimetatust ei olnud kohtumenetluses juttu ja kohus ei arutanud neid küsimusi pooltega. Lisaks on pooltevahelises e-kirjavahetuses 09.08.2010 11:09 kostja hagejale selgelt kirjutanud, et tal pole lihtsalt sõnu selles osas, et kass hukkus tuulutusasendis akna vahele jäädes, kuna see on nii levinud õnnetus ja nad on seda nii televiisorist näinud kui omavahel arutanud. Sellises olukorras ei ole võimalik rääkida, et hageja rakendas samasugust hoolt nagu oma asja hoidmisel. Kassitarvikute tagastamise osas leiab kostja, et kui kostja on palunud viia esemed kostja emale 2010 augustis ning esitanud menetlusliku tasaarvestusavalduse 2012, siis on ilmselgelt möödunud mõistlik aeg asjade tagastamiseks ja kostjal ei ole enam huvi nimetatud esemete tagastamiseks ning hageja kohustub esemed hüvitama rahas. Tegemist on analoogse olukorraga sõiduauto numbrimärgi hüvitamisega, mille osas on kohus leidnud, et kuna kostja on numbrit tagasi palunud ja hageja ei ole seda tagasi andnud, siis tuleb hagejal kostjale kulutus hüvitada. Kohus on jätnud põhjendamatult ja üllatuslikult kostja nõude arvuti osas summas 383,22 eurot rahuldamata ja tasaarvestamata, kuna leiab, et arvuti omandiõiguse osas on tõendid vastuolulised. Seda, kuidas kohus sellisele seisukohale on jõudnud, ei ole võimalik tuvastada. Kostja leiab, et vastuolu tõendite vahel ei esine. Kostja juhib tähelepanu ka sellele, et kohus ei arutanud nimetatud arvuti omandiõiguse küsimust kostjaga ja sellest tulenevalt on omandiõigusele tuginevalt tasaarvestusavalduse rahuldamata jätmine oluline menetlusõiguslik rikkumine. Ilmselgelt peab hageja hüvitama arvuti väärtuse, kuna hageja aastatepikkuse viivituse tõttu on kostjal huvi eseme tagastamise vastu kadunud. Samuti jättis kohus kostja hinnangul põhjendamatult tasaarvestatatavate nõuetena rahuldamata kaasomandis oleva korteriomandi kulutused. Kostja leiab, et valve- ja kommunaalteenuste kulud ei ole kaasomandiga seonduvad kulud AÕS § 75 lg 1 mõttes, mida tuleb kanda vastavalt osa suurusele, vaid tarbimisega seonduvad kulud, sh valveteenuse kulu tekkis üksnes seetõttu, et hagejal on laenukohustus. Ka on üllatuslik kohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole kostja tõendanud, et ei saanud poolte kaasomandis olevat korterit kasutada kulutuste tegemise ajal. Millele tuginevalt väidab kohus, et kriminaalasja materjalid ja kostja ütlused on vastuolulised, ei ole võimalik aru saada. Kostja ei ole öelnud menetluses kordagi, et hageja oleks olnud vägivaldne ainult kriminaalasja materjalides märgitud aegadel, vaid vastupidi, selgitanud, et hageja oli korduvalt vägivaldne ja nõudis kostja lahkumist. Kuivõrd kohus ei arutanud pooltega küsimust sellest, kas kostja oleks saanud Tartu mnt korterit kasutada, siis on selles osas otsus üllatuslik. Kostja ei nõustu kohtuga ka selles osas, et esitatud salvestusi ei saa pidada võlatunnistuseks, kuna tegemist oli emotsionaalse vaidlusega. Lisaks on kohus jätnud üürikorterite osas tähelepanuta 20.05.2015 hageja esitatud tõendi, milles kostja on hagejale 2007 juuni e-kirjas märkinud, et Tatari korteriga seonduvat kulu ei oleks tekkinud, kui hageja ei oleks kostjat pidevalt ära ajanud. Maakohus on leidnud, et kuna kostja ei ole tõendanud, et hageja lõhkus PVC foto, siis tuleb kostja nõue 191,73 euro väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Kostja nimetatuga ei nõustu, kuna kostja on vande all antud ütlustes tõendanud, et PVC foto lõhkus hageja ja lubas selle kostjale hüvitada. Samuti on kohus alusetult jätnud 1083,17 eurot kapi eest välja mõistmata ning tasaarvestamata. Olukorras, kus hageja on lubanud deklaratiivses võlatunnistuses kapi kulud hüvitada, asunud seda ka tegema, on arusaamatu, millele tuginevalt kohus peab võimalikuks deklaratiivse võlatunnistuse ja poolte kokkuleppe muutmist vastupidiselt poolte tahtele ja asjas esitatud tõenditele. Samuti on kohus kostja hinnangul alusetult jätnud kostja poolt kolmandatele isikutele tehtud ülekanded arvesse võtmata ja rahuldamata. Olukorras, kus

kostja on vande all andud ütlusi selle kohta, et hageja palus tasuda oma ettevõtte eest OÜ-le Mergante ja OÜ-le Exinvest Vana-Umboja kinnistu eest kokku 234 093 krooni ehk 14 961,27 eurot, ei ole võimalik seega asuda seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et hageja kohustus nimetatud summad kostjale hüvitama. Sellises olukorras on kohus vastuolus iseenda väitega ja eelistab põhjendamatult hagejat, leides, et kostja ettevõttele raha laekumisega on kostja hageja arvelt alusetult rikastunud, kuid olukorras, kus hageja ettevõtte eest tasutakse kohustusi või tehakse ettevõttele ülekandeid kostja poolt, hageja kostja arvelt alusetult rikastunud ei ole. Tõendeid kogumis hinnates on tõendatud, et kostja poolt laenati raha just hagejale, kui hageja palus selle kanda kas kolmandatele isikutele enda ettevõtte eest või oma ettevõtte arvelduskontole. Vastused vastuapellatsioonkaebusele Hageja palub jätta kostja vastuapellatsioonkaebuse läbi vaatamata või läbivaatamise korral rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Kolmas isik palub jätta vastuapellatsioonkaebuse läbi vaatamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 17.10.2016 otsus tuleb osaliselt tühistada tasaarvestatavate nõuete osas tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Nimetatud osas on võimalik teha uus otsus. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhihagi rahuldanud põhjendatult osaliselt. Kuna Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata põhihagi osas. Pooled ei vaidle selle üle, et:  hageja ja kostja olid elukaaslased 2006 keskelt kuni 2010 aprillini (VI kd lk 15);  hagejale ja kostjale kuulub kaasomandisse alates 13.04.2007 võrdsetes mõttelistes osades Rannamõisa tee 44c 794/18789 mõttelist osa kinnistust ja reaalosa eluruum nr 7 (t.l.146, I kd), käesoleval ajal aadressiks Taludevahe 43-7, Tallinn;  kostja esitas 26.03.2015 vastuhagi korteriomandi Taludevahe 43-7, Tallinn kaasomandi lõpetamiseks (t.l.196, III kd);  maakohus eraldas 23.11.2015 KT vastuhagi kaasomandi lõpetamiseks eraldi menetlusse (t.l.52, V kd), tsiviilasi nr 2-15-17559;  Tsiviilasjas nr 2-15-17559 on 31.08.2016 menetlus peatatud kuni lahendi jõustumiseni käesolevas asjas;  04.06.2009 laenas hageja S-MP-lt 500 000 krooni (II kd lk 39);  04.08.2009 sõlmisid hageja ja Swedbank AS laenulepingu nr 09-060820-EV, mille kohaselt laenas hageja 22 383 eurot (II kd lk 40-43);  kostja omandas 04.06.2009 äriühingu Interego OÜ ainsa osa, nimiväärtusega 40 000 krooni (I kd lk 13-14); tagatisena märgiti lepingus hüpoteek kinnistule asukohaga Vana-Umboja 14, Tallinn (registriosa 21107201) ja hüpoteek korteriomandile asukohaga Rannamõisa tee 44c-7, Tallinn (registriosa 18833701);  Interego OÜ ostis 04.06.2009 müügilepinguga OÜ-lt UniRED Vana-Umboja tn 14 kinnistu hinnaga 700 000 krooni (I kd lk 15, 17, 24);  lepinguobjektil lasus hüpoteek summas 2 185 000 krooni AS Hansapank kasuks nõuete tagamiseks müüja ja kolmandate isikute vastu; müügilepingus lepiti kokku, et sama hüpoteek jääb tagama panga nõudeid hageja ja Interego OÜ vastu (I kd lk 16, 18);

 04.06.2009 ja 04.08.2009 tasus hageja kostjale 2 x 350 000 krooni, kokku 700 000 krooni ja 21.06.2009 4300 krooni, märkides selgituseks „ülekanne“ (I kd lk 26); kostja tasus samadel kuupäevadel 2 x 350 000 krooni Interego OÜ arvele (I kd lk 27) ja 4 265 krooni notari arvete 9081 ja 9082 eest;  pooled tegid kooselu jooksul teineteisele erinevate selgitustega ülekandeid. Interego OÜ osa eest tasutud 2 940 eurot (46 000 krooni) nõue Hageja ei nõustu apellatsioonkaebuses otsusega osas, milles maakohus jättis rahuldamata nõude kostja eest Interego OÜ osa ostmisel tasutud 2940 eurot (46 000 krooni) saamiseks. Hageja hinnangul toetavad ka kohtu viidatud tõendid (Interego OÜ endisele juhatuse liikmele AK-le saadetud e-kirjad (II kd lk 33-34, lk 59)) kogumis teiste tõenditega hageja väidet, et tema tasus Interego OÜ osa eest 2940 eurot OÜ-le A-Accounting. Pooled ei vaielnud ka selle üle, et kostja on 04.06.2009 omandanud OÜ-lt A-Accounting Interego OÜ osa nimiväärtusega 46 000 krooni. Poolte vahel on vaidlus, kes ja kui palju Interego OÜ osa omandamise eest maksis OÜ-le A-Accounting. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud väidetega. Maakohus on põhjendatult jätnud hageja nõude 46 000 krooni saamiseks rahuldamata. Hageja poolt kaebuses viidatud tõendid (e-kirjad (II kd lk 33-34, lk 59) ei kinnita 46 000 krooni tasumist hageja poolt ka kaudselt mitte. Nimetatud tõenditest nähtub, et Interego OÜ osa ostmisega tegeles küll hageja, kuid osa eest tasumist neist ei nähtu. Kostja on vande all antud ütlustes kinnitanud, et 6 000 krooni tasus tema nn riiulifirma osa eest, 40 000 krooni ei olnudki vaja tasuda (t.l. 149 pöördel, V kd). Osa eest 46 000 krooni tasumist kinnitab ka vande all ütlusi andnud hageja (t.l. 148 pöördel, V kd). Maakohus leidis põhjendatult, et ainuüksi A-Accounting sularahaarvega (I kd lk 25) äriühingu osa eest tasuvat isikut tuvastada ei ole võimalik. Arve on küll esitatud hageja nimele ning sellest nähtub, et arve on tasutud sularahas, kuid arvelt ei nähtu, kes oli tasujaks ning millistest vahenditest arve tasuti. Poolte vande all antud ütlused on nimetatud summa tasumise osas vastuolulised. Hageja ei ole tõendanud, et oleks tasunud kostja eest Interego Osaühingu osa eest 2 940 eurot, seetõttu puudub hagejal alus nimetatud summa kostjalt lepingu või alusetu rikastumise sätete alusel nõudmiseks. Hageja väidetel kulutas ta kostja nimele äriühingu ostmiseks 2 940 eurot (46 000 krooni). Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud 46 000 krooni tasumist (I kd lk 170-171). Vaidlus puudub selles, et kostja on Interego Osaühingu osanikuks alates 04.06.2009 ja juhatuse liikmeks alates 08.06.2016 (I kd lk 14). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Hageja nõue kostja vastu 45 012,80 euro (700 000 krooni) saamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Maakohus leidis põhjendatult, et hagejal puudus lepinguline alus kostjalt 45 012,80 euro väljanõudmiseks. Järgnevalt kontrollis maakohus, kas hagejal on alus kostjalt alusetu rikastumise sätete alusel 45 012,80 euro väljanõudmiseks. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1032 lg 1 võimaldab üleandjal saajalt saadu tagasinõudmiseks. Asjas on tuvastatud, et hageja tegi kostjale soorituse (tasus 45 012,80 eurot), ilma, et hageja ja kostja vahel oleks olnud kehtivat lepingut. Hageja on tõendanud, et kandis kostjale vaidlusaluse kokkuleppe alusel kostja arvelduskontole rahasumma, kuid hageja kohustus on ära langenud, sest puudub lepinguline alus (pooltevahelist kokkulepet ei ole tuvastatud). Hageja on leidnud hagi täpsustustes, et kuna tehingu kinnitamine (osaühingu osa tasuta ülekandmine) saaks toimuda

poolte vabal tahtel ja ta ei saa seda kostjalt nõuda, siis on tal oma õiguste kaitse ainsaks võimaluseks nõuda raha tagastamist. Vaidlus puudub selles, et hageja kandis kostja arvele kokku 700 000 krooni. Tõendamist ei ole leidnud kostja vastuväited selles, et ta ei ole nimetatud summa ulatuses rikastunud, vaid see ülekanne oli tehtud varasemate kulutuste katteks. Seega lepingulise aluse puudumise tõttu mõistis maakohus põhjendatult VÕS § 1028 lg 1 ja VÕS § 1032 lg 1 alusel hageja poolt kostjale tasutud 45 012,80 eurot kostjalt hageja kasuks välja. Viivis Hageja nõuab kostjalt viiviste 1 030,98 euro väljamõistmist ja alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras võlgnetavalt summalt kuni kohustuse täieliku täitmiseni (III kd lk 184). Hageja palub rahaliselt nõudelt välja mõista viivise alates 24.10.2011, sest hiljemalt siis on kostja saanud hagejalt kirjaliku nõude (IV kd lk 153 pöördel), kuid on keeldunud seda täitmast. Maakohus luges 24.10.2011 (I kd lk 30-32) kostja vastusega hageja 12.10.2011 või 13.10.2011 ettepanekule tõendatuks, et kostja sai hageja nõudest teada hiljemalt 24.10.2011. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 24.10.2011 ning kostjalt tuleb välja mõista viivis 45 012,80 eurolt alates 24.10.2011 kuni 30.01.2012 summas 967,78 eurot (24.10.2011– 31.12.2011 – 67 päeva x 0.0825/365 x 45 012,80 eurot = 681,67 eurot; 01.01.2012– 30.01.2012 – 29 päeva x 0.08/365 x 45 012,80 eurot = 286,11 eurot). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega täielikult ning ei pea vajalikuks neid korrata ka viiviste väljamõistmise osas. Seltsinguleping Seltsingulepingu olemasolu peab tulenevalt TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tõendama pool, kes sellele tugineb. Maakohus on otsuses piisavalt põhjendanud, miks ta leiab, et poolte vahel puudus seltsinguleping. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega täielikult ning seetõttu neid ei korda. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu otsust selles osas muuta. Sarnaselt kõigi teiste lepingutega peab seltsingulepingulepingu olemasoluks tuvastama poolte vastavasisuliste tahteavalduste olemasolu. Hageja ei ole selgitanud, milles seisnes poolte ühine tegutsemine, milline oli poolte tegutsemise ühine eesmärk ning millised olid poolte võrdsed panused eesmärgi saavutamiseks. Seetõttu ei kohaldu kohtu hinnangul ei hageja nõuete korral ega ka kostja tasaarvestusavalduse erinevatele nõuetele seltsingulepingu sätted. Samuti ei ole hageja mingil moel selgitanud, miks tuleb OÜ-ga Interego ja Mercedese kasutamisega seonduvat lugeda igapäevase asjaajamisega mitteseonduvaks. Kostja poolt tasaarvestatavad nõuded. Hageja nõudele esitas kostja 14.05.2012 menetlusdokumendis alternatiivse vastuväite, mille kohaselt ta tasaarvestab hageja nõude oma nõudega juhul, kui kohus leiab, et hageja nõue kuulub rahuldamisele (I kd lk 174). Tasaarvestuse avalduse kohaselt on kostjal hageja vastu nõudeid kogusummas 56 282,50 eurot. Hageja vaidles kostja tasaarvestuse avaldusele vastu (II kd lk 7, lk 54-57). Maakohus on küll leidnud, et tasaarvestus on osaliselt põhjendatud, kuid samas ei selgu otsusest, mille järgi maakohus otsustas kostja tasaarvestamisele kuuluva nõude põhjendatuse üle. Maakohus ei ole kolleegiumi arvates tasaarvestuse tegemisel kontrollinud selle eeldusi ja on ebaõigesti leidnud, et hageja 07.02.2011 e-kirjas sisaldub deklaratiivne võlatunnistus. Üldise tõendamiskoormise reeglite kohaselt peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja ei saanud eeldada, et kohtud nõustuvad kostjaga selles, et 07.02.2011 e-kiri sisaldab deklaratiivset võlatunnistust. Sõiduautole Mercedes SLK tehtud kulutused kokku summas 12 356,94 eurot.

Maakohus luges kasutusrendilepinguga (II kd lk 64-66) tõendatuks, et Exinvest OÜ liisis 21.05.2007 sõiduauto Mercedes-Benz SLK. Vara maksumuseks oli 684 999,99 krooni. Maakohus luges poolte vande all ütlustega (V kd lk 148 pöördel -150) tuvastatuks, et kostja leidis Saksamaa automüügi portaalist sõiduki Mercedes Benz SLK, mille liisis hagejale kuuluv OÜ Exinvest. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja on andnud 07.02.2011 19:36 ekirjas deklaratiivse võlatunnistuse. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu eeltoodud seisukohaga, mille kohaselt on hageja 07.02.2011 19.36 e-kirjas andnud deklaratiivse võlatunnistuse. Nimetatud e-kirjas on hageja kinnitanud järgmist: „et õiglaselt lahendada rahalisi ja varalisi küsimusi, tuleb lähtuda eelkõige objektiivsetest asjaoludest nendeks on: 1) sina oled teinud meie kooselu ajal teatud rahalisi väljaminekuid, mille suhtes olen ma ka väljendanud oma seisukohta, et olen valmis need Sulle hüvitama (pean silmas reisi, mersu ja kapiga seonduvaid rahasid) /...../ Seega pakun ma välja lahenduse, et ma hüvitan Sulle need ülalmainitud kulutused (mille summad vajavad täpsustamist) ja Sina nõustud tagastama nii pool korterist, kui ka Interego koos krundiga“. Eeltoodu alusel nähtub, et e-kiri ei sisalda võlatunnistust. Puudub isegi rahalise kohustuse suurus. Perioodil 07.07.2010-17.08.2011 esitatud e-kirjadest nähtub poolte soov lahendada rahalised probleemid läbirääkimiste teel, kuid kokkulepet selles osas pooled ei saavutanud (t.l.14-32, II kd). Deklaratiivne on võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Nimetatud e-kiri ei sisalda võlgnetavat rahalist kohustust ega lihtsusta seega ka kuidagi võla sissenõudmist. Vaidlus puudub selles, et Exinvest OÜ liisis 21.05.2007 sõiduauto Mercedes-Benz SLK (T.l.64, II kd). Vara maksumuseks oli 684 999,99 krooni. Hageja oli Exinvest OÜ juhatuse liige. Kui vaidlusalust sõiduautot kasutas kostja, siis sellise lepingu esemeks on vaid eseme kasutamine, milleks võis olla vastavalt lepingu sisule kas üüri- või rendileping. Kostja on ka ise pidanud vaidlusalust sõiduautot enda omaks 19.05.2015 e-kirjaga saadetud kokkuvõttes (t.l. 68-69, IV kd). Hageja on seisukohal, et kuna kostja pidas sõidukit enda omaks, siis oli kogu autoga seonduv tema hüve, mille eest tuli ka tasuda. Tõendatud ei ole sõiduki kasutamise takistamine pikemal perioodil, nagu otsuses märgitakse. Sõidukit ei võõrandanud hageja, nagu ekslikult on otsuses märgitud, vaid Exinvest OÜ. Kostja nõuab hagejalt järgmisi sõiduautoga tehtud kulutusi: 1) 830,85 eurot s.o 13 000 krooni (I kd lk 178 rida - lisa 6; IV kd lk 151 osaliselt punkt 5; I köide lk 183) s.o 23.08.2007 ülekanne kostjalt hagejale summas 13 000 krooni, kus selgitusse on märgitud „mersu“. Kostja kandis hagejale raha, et hageja ettevõte saaks soetada sõiduki. 2) 2 054,38 eurot s.o 32 144 krooni ehk (I kd lk 178 rida - lisa 15; IV kd lk 2, lk 151 pöördel punkt 14; I köide lk 192; IV kd lk 2) on kostja poolt Merle Niilusele tehtud ülekanne, mille selgitus on „SLK“ ehk tegemist on Mercedes SLK käsirahaga, mille tasus kostja, kuid auto soetati Exinvest OÜ omandisse. Kostja tasus käsiraha hageja palvel ja lubas selle kostjale hüvitada.

3) 524,08 eurot s.o 8 200 krooni (I kd lk 178 rida - lisa 16; IV kd lk 2, lk 151 pöördel punkt 15; I köide lk 193). Tegemist on JJ-le kostja poolt tehtud ülekandega Mercedes SLK Saksamaalt Eestisse transportimiseks. Kostja kandis summa JJ-le hageja palvel. Hageja lubas nimetatud summa kostjale hüvitada, kuna tegemist oli hageja ettevõttele soetatava auto Eestisse toimetamise transpordikuluga. 4) 4 793,37 eurot s.o 75 000 krooni (I kd lk 178 rida - lisa 17; IV kd lk 151 pöördel punkt 16; I köide lk 194) puhul on tegemist kostja poolt 25.04.2007 välja võetud rahaga, mille kostja laenas omakorda hagejale hageja ettevõttele sõiduki Mercedese SLK soetamiseks. Seda tõendab kõnesalvestus, kus hageja lubab kostjale Mercedese eest raha tagasi anda ja on ka ekirjavahetus, kus hageja kinnitab, et peab kostjale raha tagastama. 5) 3 834,70 eurot s.o 60 000 krooni (I kd lk 178 rida - lisa 19; IV kd lk 151 pöördel punkt 18; I köide lk 196) puhul on tegemist 25.04.2007 sularaha väljavõtmisega ning selle summa laenas kostja hagejale Mercedes SLK soetamiseks. 6) 319,56 eurot 5000 krooni ehk (I kd lk 178 rida - lisa 18; IV kd lk 58, lk 151 pöördel punkt 17; I köide lk 195) puhul on tegemist kostja poolt ARK-le sõiduki Mercedese SLK eritellimusnumbri eest makstud tasuga. Õiguslik alus on kahju hüvitamine, kuna kostja on palunud hagejalt seda numbrit enda nimele tagasi, aga ei ole seda saanud. Seetõttu on tegemist kahju hüvitamisega, et hageja lubas kostjale tagastada Mercedesega seonduvad kulud ja numbrimärk soetati Mercedes SLK numbrimärgiks. Kostja ei ole hageja väited ümber lükanud ega tõendanud, millisel õiguslikul alusel ta sõidukit Mercedese SLK kasutas, kuidas toimus kulude hüvitamine. P-s 4 nimetatud 75 000 krooni laenu andmise kohta 25.04.2007 hagejale sõiduki ostmiseks on kostja ise kinnitanud, et on selle raha tagasi saanud (t.l.69, IV). Kostja poolt koostatud menetlusdokumendist (t.l.178, I kd) nähtub, et kostja on võtnud välja 75 000 krooni sularahas. Sealt ei nähtu laenu andmist hagejale. Jätkuvalt on kostja kinnitanud, et laenas 01.06.2007 75 000 krooni hagejale, mida kinnitab pangakontolt tehtud ülekanne (t.l.183, I kd). Samas on kostja vande all ütlusi andes kinnitanud, et sel perioodil tegeles hageja Mercedese ostuga ja seega võis kasutada seda raha auto ostuks (t.l.149 pöördel, V kd). Vande all seletusi andes ei ole kostja kinnitanud kahel korral 75 000 krooni andmist Mercedese otsmiseks. Seda ei kinnita ka muud asjas esitatud tõendid. Ka kostja enda poolt koostatud tabelist ei nähtu, et kostja oleks andnud raha hagejale kaks korda 75 000 krooni (t.l.178, II kd). Seega on maakohus ebaõigesti tasaarvestanud kaks korda 75 000 krooni ulatuses – nii Mercedesele tehtud kulutuste osas kui ka eraldi laenusuhte alusel. Põhjendatud ei ole hageja nõuet tasaarvestada ka p-des 2, 3 ja 6 nimetatud summade osas, kuna nende saajaks on kolmandad isikud. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mille pinnalt võiks järeldada hageja kohustust neid summasid kostjale hüvitada. Samuti ka nende summade osas, mis on kantud kostja poolt OÜ-le Exinvest, kuna kostja samastab ebaõigesti hagejat osaühinguga. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole OÜ Exinvest osanik. Kostja on tuginenud vaid 07.02.2011 e-kirjale, mis aga võlatunnistusena käsitletav ei ole. Samas nähtub kostja 19.09.2007 e-kirjast, et poolte vahel oli kokkulepe, et kostja hüvitab sõidukiga seonduvaid kulusid (t.l.44, II kd). Nimetatud e-kirjast nähtub kostja kinnitus kulude kandmiseks, kuna ta lubab tasuda sõiduki kulude hüvitamiseks 5000 krooni kuus, mille kannab iga kuu hageja arvele. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole ka kostja tasaarvestatav nõue p-s 6 nimetatud 5000 krooni osas, mille kostja tasus ARK-ile eritellimusnumbri eest. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks olnud huvitatud eritellimusnumbri 001KAT soetamisest. Ringkonnakohus nõustub hageja poolt apellatsioonkaebuses tooduga, mille kohaselt on maakohus hagejalt välja mõistnud ka kostja poolt ARK-ile sõiduki Mercedes-Benz SLK

eritellimusnumbri eest makstud tasu 319,56 eurot, mille õiguslik alus on maakohtu hinnangul kahju hüvitamine. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kahju tekkimise ühtegi koosseisulist tunnust pole tuvastatud. Maakohtu järeldused ei vasta ka asjas arutatule. Kostja on vande all selgitanud, et numbrimärk on tema käsutuses, seega on kostja numbrimärgi saanud (t.l.150 pöördel, V kd). P-s 5 on maakohus leidnud, et 60 000 krooni puhul on tegemist 25.04.2007 kostja poolt sularaha väljavõtmisega ning selle laenamisega hagejale Mercedes SLK soetamiseks. Raha üleandmist hagejale tõendatud ei ole. Poolte vande all antud ütlused on vastuolulised. Hageja 60 000 krooni saamist laenuna kinnitanud ei ole. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus sõiduki Mercedesega seotud kostja poolt kantud kulutuste 12 356, 94 eurot tasaarvestuseks. Kostjalt hagejale tehtud ülekanded selgitusega „laen“ 4 793,37 eurot. 4 793,37 eurot s.o 75 000 krooni (I kd lk 178 lisa 6, IV kd lk 151 osaliselt punkt 5; I köide lk 183) s.o 01.06.2007 ülekandest summas 75 000 krooni selgitusega „laen“. Maakohus leidis, et viidatud ülekannet tuleb lugeda poolte vahel laenulepingu alusel ülekantuks. Maakohus luges poolte vahel laenusuhte tuvastatuks 01.06.2007 ülekande selgitusega ja kostja ning hageja vande all antud seletustega. Hageja kinnitas 17.05.2016 toimunud istungil (V kd lk 148 pöördel), et on võimalik, et kostja andis talle laenu. Maakohtu hinnangul muutus kostja nõue hageja vastu sissenõutavaks tasaarvestusavalduse esitamisega s.o 14.05.2012. Seega tuleb kostjalt hagejale kooskõlas VÕS § 396 lõikega 1 välja mõista 4 793,37 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ning seetõttu neid põhjendusi ei korda. Kostjalt hagejale tehtud ülekanded kokku summas 6 164,27 eurot selgitusega „ülekanne“, „manimani“, „investment“ Kostja selgitab vastuses hagile (I kd lk 171), et kui pooled tegid tavapäraseid ülekandeid, mille osas oli kokku lepitud raha tagastamine, siis oli selgitusena tavaliselt „ülekanne“ või „manimani“.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega nimetatud ülekannete osas. Maakohus leidis, et hageja väited selle kohta, et kõikide ülekannete põhjuseid ei ole võimalik tuvastada ja et pooled on vastastikku kandeid teinud on asjakohatud, kuna hageja nõuab sarnaselt kostjaga hagis kostjalt tagasi raha, mille on kostjale kandnud ning mille selgitusse on märgitud vaid „ülekanne“. Seega peab hageja ka ise vastastikku ülekantud raha tagastamist vajalikuks ja põhjendatuks. Asjaolu, et hageja ei ole pidanud vajalikuks ja põhjendatuks kõigi kostjale maksutud summade tagasinõudmine, ei muuda kostja tasaarvestusnõuet hageja suhtes põhjendamatuks. Hageja ei ole tõendanud, et 2007-2008 kostja poolt hagejale teostatud maksed olid kindla eesmärgiga ning seonduvad osaühingu Exinvest liisitud sõiduauto Mercedes kasutamisega kostja poolt. Tõukass Aurorale tehtud kulutused kokku 1 213,17 eurot. Kostja soetas hagejaga kooselu ajal Vene sinise tõukassi, kes jäi peale poolte lahku kolimist hageja soovil hageja juurde, kus ta hukkus juulis-augustis 2009 (II kd lk 24). Hagejale jäid ka kostja poolt soetatud tõukassi tarvikud – puur, ronimispuu, mänguasjad, sööginõud, kandekott (V kd lk 149, 150 ja 150 pöördel). Hageja kostjale kassi ja kassi tarvikuid ei tagastanud. Kostja leiab, et tal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue. Hageja on seisukohal, et kostja jättis enda kassi hagejale hooldada ja hagejal kaasnesid sellega suured kulud (II kd lk 55).Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kassi tarvikud kuuluvad kostjale ja jäid peale kooselu lõppu hageja juurde (V kd lk 150 ja 150 pöördel). Kostja tegi peale kassi hukkumist hagejale ettepaneku kassi tarvikute kostja emale andmiseks (II kd lk 24, 150 pöördel). Maakohus jättis kostja nõude tõukassi eest hagejalt 958,67 euro ja kassitarvikute

väljanõudmiseks rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja seetõttu neid ei korda. Arvutiga seonduv nõue 383,22 eurot. Kostja selgituste kohaselt jättis hageja kostjale kuulunud arvuti Apple MacBook endale ning keeldus selle üleandmisest. Kostja nõuab hagejalt arvuti väärtuse 383,22 euro s.o 6 000 krooni (I kd lk 178 rida – osaliselt lisa 30; IV kd lk 151 pöördel punkt 31; V kd lk 44) hüvitamist. Maakohus jättis põhjendatult kostja nõude hagejalt 383,22 euro väljamõistmiseks rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid korrata. Poolte kaasomandis olevale korteriomandile Tallinnas Rannamõisa tee 44c-7 tehtud kulutused kokku summas 297,37 eurot. Kostja on tasunud hageja palvel Rannamõisa tee 44-7 makseid Elion Ettevõtted AS-ile summas 495,04 krooni, KÜ-le Rannamõisa tee 44c summas 3 427,68 krooni ja AS-ile G4S 730 krooni (III kd lk 193). Kostja hinnangul on tal õigus nõuda hagejalt nimetatud kulutuste tasumist laenusuhte või VÕS § 1041 alusel. Maakohus leidis, et kuivõrd kaasomanik kannab vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi (AÕS § 75 lg 1), siis kuulub hagejalt kostjale väljamõistmisele 1⁄2 kaasomandile tehtud kulutustest s.o (219,07+46,66+31,64): 2 = 148,68 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Kostja poolt üürikorterile tehtud kulutused kokku 853,86 eurot. Kostja selgituste kohaselt (V kd lk 150 pöördel) oli hageja korduvalt vägivaldne ning nõudis kostjalt poolte ühisest kodust väljakolimist. Seetõttu tekkisid kostjal uue eluaseme üürimisega kulud, mille hageja lubas kostjale hüvitada. Hageja leiab, et ta ei ole mitte kunagi sundinud kostjat eluaset üürima – eriti olukorras, kus kostjal on ka eraldi talle kuuluv korteriomand (II kd lk 55, lk 89). Maakohus leidis põhjendatult, et kostja nõue hageja vastu tuleb jätta rahuldamata, kuna kostja ei ole tõendanud, et ei saanud poolte kaasomandis olevat korterit kasutada kulutuste tegemise ajal ning vajas just sel perioodil üürikorterit. Kohtu hinnangul on kostja ütlused (V kd lk 150 pöördel) vastuolus asjas kogutud teiste tõenditega (kriminaalasja materjalidega). Influx Estonia OÜ-le ja MK-le tegi kostja kulutusi 09.04.2007, 05.12.2007 ja 14.02.2008. Kostjal oli hagejaga konflikt 2007 veebruaris, 16.03.2008 ja 25.07.2008. Seega ei kattu kostja poolt tehtud kulutuste kuupäevad perioodiga, mil hageja ei võimaldanud kostjal korterit kasutada. Puudub põhjuslik seos hageja käitumise ja kostjal kahju tekkimise vahel. Seetõttu tuleb kostja nõue kokku 853,86 euro kahju väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Veel leidis maakohus, et kostja kulud ei oleks põhjendatud ka juhul, kui oleks tõendatud hageja poolt kostjal korteri kasutamise võimatus, kuna kostja omandis on Tallinnas Tartu mnt 6-21 asuv korteriomand (I kd lk 36), mida kostjal olnuks võimalus kasutada. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Kostja poolt kahjustatud esemete hüvitamine 191,73 eurot. Kostja nõuab hagejalt PVC seinafoto väärtuse 191,73 eurot s.o 3 000 krooni (I kd lk 178 rida – osaline lisa 30; IV kd lk 152 punkt 32; V kd lk 46-47) hüvitamist, kuna hageja lõhkus kostjale kingitud fotograaf MS poolt tehtud foto ning kinnitas kostjale, et kohustub seinapildi väärtuse kostjale hüvitama. Hageja väidetel ei ole aru saada, millest kostja räägib (II kd lk 55).

Maakohtu hinnangul tuleneb kostja nõudeõigus ja selle ulatus küll VÕS §-st 1043 ja 1045 lg 1 p-st 5 ja §-st 132, kuid käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud hageja poolt foto lõhkumist. Seega ei ole kostja tõendanud õigusvastast tegu ning kostja nõue 191,73 euro väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Kaasomandis olevasse korterisse Tallinnas Rannamõisa tee 44c-7 soetatud esemed summas 2 399,11 eurot. Kostja on seisukohal, et kuna hageja on kinnitanud (II kd lk 28-29, II kd lk 90, salvestised - V kd lk 50), et kohustub hüvitama kostjale kapi ja diivani raha, siis on kostjal hageja vastu alusetu rikastumise, kolmandale isikule hageja eest kohustuse täitmisest või laenulepingust tulenev nõue (III kd lk 192, lk 193). Maakohus ei lugenud põhjendatult 02.06.2007 ja 04.06.2007 telefonivestlusi (V kd lk 15-24; lk 50) suuliseks võlatunnistuseks ning leidis õigesti, et nimetatud tõenditest ei saa tuleneda hagejale kohustusi. Küll aga leidis maakohus, et hageja on 07.02.2011 e-kirjas kinnitanud (II kd lk 29), et on kostjale valmis hüvitama reisi, Mercedese ja kapiga seonduvad kulud, millega on hageja tunnistanud kapi eest võlgnevuse olemasolu kostja ees. Ringkonnakohus leiab, et 07.02.2007 e-kirja näol ei ole tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Seega on nimetatud alusel tasaarvestava nõude rahuldamine alusetu. Kostja ei ole toonud esile muid elulisi asjaolusid, millest tuleneks hageja kohustus kapi väärtus kostjale hüvitada. Seda enam, et kapp on poolte kaasomandis olevasse korterisse sisseehitatud, mistõttu on see korteriomandi oluline osa. Poolte vahel on maakohtu menetluses kostja hagi hageja vastu kaasomandi lõpetamiseks, kus alles kuulub tuvastamisele, kelle omandisse korteriomand jääb. Kostja ei ole ise läbirääkimiste käigus saadetud e-kirjades kapi ega diivani eest raha nõudnud. Kostja on vastusena hageja 07.02.2011.a e-kirjale 15.02.2011.a teinud hagejale ettepaneku, et kostja tahab 50% Rannamõisa korteri ja ettevõtte (silmas on peetud Interego OÜ-d) eest saada 350 000 krooni, numbrimärki 001KAT, Chiller.ee ja Sumosalad.ee domeene ja Tridensile kuuluvat arvutit. Kappi ega diivanit ei ole kostja maininudki. Eeltoodu alusel ei kuulu vaidlusaluse kapi ja diivani maksumus tasaarvestamisele põhinõudega. Reisikulu 3 435,89 eurot 3 435,89 eurot ehk 53 760 krooni (I kd lk 178 – lisa 12; I kd lk 189, IV kd lk 151 punkt 11, lk 179) puhul on tegemist Cappelner Group OÜ-le kostja poolt reisiteenuste eest tasumisega. Kuivõrd nimetatud reisi eest pidi poolte kokkuleppe kohaselt tasuma hageja ja ta palus selle tasuda kostjal ning lubas selle hiljem tagastada, siis võib see olla kostja hinnangul nii laenusuhe kui VÕS § 1041 alusel hageja kohustuse täitmine reisiettevõttele. Reisisid nii hageja kui ka kostja, aga lepiti kokku, et reisi eest tasub hageja. Maakohus leidis, et hageja on andnud 07.02.2011 19:36 e-kirjas (II kd lk 29) deklaratiivse võlatunnistuse, millega on võtnud kohustuse tasuda reisiga seotud kulud. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et vaidlusalune e-kiri sisaldab deklaratiivset võlatunnistust. Sel alusel tasaarvestatava nõude rahuldamine põhjendatud ei ole. Hageja eitab sellist kohustust. Kostja ei ole tõendanud selliseid elulisi asjaolusid, millest nähtuvalt hagejal selline kohustus on tekkinud. Vaidlus puudub selles, et puhkusereisil käidi koos. Muude kulutuste nõue summas 19 591,65 eurot Kostja selgituste kohaselt tasus ta hageja palvel Mergante OÜ arve H012 kokku summas 134 093 krooni, mis oli esitatud ettevõttele UniRED OÜ. Kostja on hageja ettevõttele Exinvest OÜ teinud hageja palvel kokku ülekandeid summas 118 850 krooni. Hageja lubas

kostjale vastavad kanded tagasi maksta (III kd lk 192-193).Hageja leiab, et kostjal ei ole õigust tasaarvestada hagejaga kostja ja kolmandate isikute vahelisest võlasuhtest tulenevaid nõudeid (II kd lk 7). Maakohus leidis, et kostja ei saa hagejalt nõuda Interego OÜ-lt Landboard OÜ-le kantud osaühingu asutamise sissemakse ja laenu tagastamist. Nõudeõigus on Interego OÜ-l. Samuti puudub kostjal õigus nõuda hagejalt Mergante OÜ eest arvete tasumise hüvitamist, kuna hageja ei ole kohustatud isikuks. Sarnaselt eeltoodule on kostjal Exinvest OÜ-le tehtud maksete tagasi nõudmise õigus Exinvest OÜ-lt, mitte kostjalt. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kostja nõue hagejalt kolmandatele isikutele kuuluvate nõuete, kolmandate isikute kasuks tehtud maksete ja kolmandale isikule tehtud maksete hagejalt väljanõudmiseks ning kostja nõue hageja vastu summas 19 591,65 eurot tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Menetluskulud maakohtus Kostja vaidlustab maakohtu otsust apellatsiooniastmes ka menetluskulude jaotuse osas. Vaatamata asjaolule, et ringkonnakohus muudab eelnevalt toodud põhjendustel põhinõude tasaarvestamise osas maakohtu otsust ning sellest tulenevalt ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust, peab kolleegium sellegipoolest vajalikuks vastata kaebuse väidetele, mis puudutavad menetluskulude jaotuse ebaõiget määramist maakohtu poolt. Kostja on kaebuses õigesti osundanud sellele, et vaidlustatud maakohtu otsusest ei selgu, kuidas on kohus menetluskulude jaotamisel jõudnud otsuses märgitud protsentuaalsete määradeni, s.o 72% kuludest kostja ja 28% hageja kanda. Arvestades, et maakohus on menetluskulude jaotamisel tuginenud TsMS § 163 lg-le 1 ega ole samas otsusest nähtuvalt jaotanud menetluskulusid viidatud sättes ühe võimalusena ettenähtud võrdsete osadena poolte vahel, võib seega järeldada, et kohus on menetluskulud jaotanud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldamise ulatust, sh kostja tasaarvestusavalduse rahuldamise ulatust arvestades ei ole aga võimalik asuda seisukohale, et hagi on rahuldatud 72% ulatuses. Seega on maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel ebaõigesti jaotanud menetluskulud, kuivõrd on vääralt arvestanud hagi rahuldamise ulatuseks 72%. Nõustuda ei saa kaebuse väitega, justkui oleks maakohus TsMS § 163 lg 1 kohaldamisel pidanud esmalt jätma menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda. Kolleegium selgitab, et TsMS § 163 lg-s 1 ettenähtud menetluskulude jaotusest hagi osalise rahuldamise korral, mis näeb ette menetluskulude võrdsetes osades poolte kanda jätmise, oleks põhjendatud lähtuda olukorras, kus hagi on rahuldatud samaväärses ulatuses, milles see on jäetud rahuldamata. Praegusel juhul see nii ei ole, mistõttu ei olnuks hagi rahuldamise ulatust arvestades õigustatud jätta menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda. Põhjendatud ei ole ka kostja etteheide, mis puudutab TsMS § 163 lg 2 kohaldamata jätmist maakohtu poolt. Nimetatud säte näeb ette, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Ringkonnakohus leiab, et arvestades käesolevas kohtumenetluses tehtud kompromissettepanekuid ei oleks õiglane kohaldada TsMS § 163 lg-s 1 sätestatust erinevat menetluskulude jaotust. Praeguses asjas on hagi esitanud kostja vastu rahalise nõude. Kostja ei ole kompromissina pakkunud hagejale raha tasumist, kuigi hageja on menetluses korduvalt avaldanud, et tema sooviks on saada raha. Seega ei saa käesoleval juhul väita, et hagi oleks rahuldatud pakutud kompromissiga sarnases ulatuses, mistõttu ei oleks ka õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel tervikuna või suuremas ulatuses hageja kanda kompromissiga mittenõustumise tõttu.

Põhjendamatud on kolleegiumi hinnangul ka kaebuse väited, mis puudutavad maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Kolmas isik on asja materjalidest nähtuvalt kandnud menetluskulusid ning kolleegiumi hinnangul puuduvad alused jätta vastavad põhjendatud kulud kolmanda isiku kasuks välja mõistmata. Erinevalt kostja väidetust ei saa maakohtu poolt põhjendatuks peetud kolmanda isiku menetluskulusid pidada ebavajalikeks. Nõustuda ei saa ka kostja väitega, et maakohtu otsusest ei nähtu, millele tuginevalt on maakohus otsustanud menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas piisavalt põhjendatud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et Riigikohus on mitmes varasemas lahendis leidnud, et TsMS § 175 lg 1 järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-43-10, 3-2-1-132-10, 3-2-1-88-11). Kolleegiumi arvates ei ole maakohus poolte menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel eksinud TsMS § 175 lg 1 vastu ega ületanud diskretsioonipiire vajalike ja põhjendatud kulude kindlaksmääramisel. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kostja apellatsioonkaebus ega ka vastuapellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu. Menetluskulud Arvestades asjaolu, et hageja nõudis kostjalt 47 952,90 euro väljamõistmist, kuid ringkonnakohtu otsusega on hagi tasaarvestuse tulemusel rahuldatud 33 906,48 euro ulatuses, s.o ca 71 % ulatuses, on kolleegiumi hinnangul mõistlik jätta kohtuasja menetluskulud maaja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 järgi 71 % ulatuses kostja ja 29 % ulatuses hageja kanda. Et hageja rahaline nõue on tasaarvestuse tulemusena lõppenud 11 106,32 euro osas, tuleb ka hagi jätta vastavas osas rahuldamata, millest tulenevalt on hagi rahuldamise ulatuse määramisel põhjendatud arvestada kostja tasaarvestusavalduse rahuldamise ulatusega. Tulenevalt sellest, et ringkonnakohus muudab maakohtu otsust ja teeb uue otsuse asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb ringkonnakohtul TsMS § 174 lg-st 5 tulenevalt muuta ka maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Kuivõrd eelnevalt toodud põhjendustel ei pea ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse alusel poolte menetluskulude suurust vajalikuks muuta ning hageja ei ole apellatsioonkaebuses poolte menetluskulude suuruse osas vastuväiteid esitanud, lähtub ringkonnakohus menetluskulude väljamõistmisel maakohtu tuvastatust, et põhjendatud ja vajalikud menetluskulud hagejal on kokku 14 120,60 eurot, kostjal kokku 15 417 eurot ja kolmandal isikul kokku 1404 eurot. Arvestades, et ringkonnakohtu otsuse tulemusena kuulub hagi rahuldamisele 71% ulatuses, tuleb kostjal hagejale hüvitada maakohtus kantud menetluskulud 71% ulatuses, s.o summas 10 025,63 eurot ja hagejal tuleb kostjale hüvitada maakohtus kantud menetluskuludest 29% ehk 4470,93 eurot. Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista maakohtu menetluskulud summas 5554,70 eurot (10 025,63-4470,93). Kolmandale isikule kuuluvad maakohtus kantud menetluskulud TsMS § 167 lg 1 alusel kostja poolt hüvitamisele sama menetluskulude jaotuse alusel nagu hagejale, kelle poolel kolmas isik menetluses on, s.o 71% menetluskuludest ehk 996,84 eurot. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 22.02.2017 esitatud menetluskulude nimekirjas palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud kokku summas 4710 eurot (koos käibemaksuga) ja

viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsioonimenetlusest õigusabikulu summas 4410 eurot (koos käibemaksuga) ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv summas 300 eurot. Hageja vandeadvokaadist lepinguline esindaja on apellatsioonimenetluses osutanud hagejale õigusabi kokku 26,25 tunni ulatuses tunnitasuga 168 eurot (koos käibemaksuga), tehes järgmised toimingud: 20.10.2016 Harju Maakohtu 17.10.2016 otsuse analüüs ja kokkuvõte kliendile – 1,25h; 10.11.2016 apellatsioonkaebuse koostamine – 3h; 14.11.2016 nõupidamine kliendiga apellatsioonkaebuse osas – 1h; 14.11.2016 apellatsioonkaebuse koostamine – 1,5h; 15.11.2016 apellatsioonkaebuse koostamine – 2,5h; 16.11.2016 apellatsioonkaebuse koostamine – 4h; 05.12.2016 kostja apellatsioonkaebusele vastuse koostamine – 2,5h; 06.12.2016 - kostja apellatsioonkaebusele vastuse koostamine – 1h; 22.12.2016 vastuapellatsioonkaebuse läbitöötamine – 1h; 27.12.2016 vastuapellatsioonkaebusele vastuse koostamine – 4,5h; 28.12.2016 vastuapellatsioonkaebusele vastuse koostamine – 2h; 21.02.2017 ringkonnakohtu istungiks valmistumine – 2h; 22.02.2017 ringkonnakohtu istungil esindamine – 1h. Hageja kinnitas, et ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, samuti kinnitas hageja, et kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Kostja esitas hageja menetluskuludele ka vastuväited, paludes maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsioonkaebuse koostamise kuluna mõista välja mitte enam kui 6 tundi. Samuti palub kostja vähenda hageja menetluskulusid seoses kostja apellatsioonkaebusele ja vastuapellatsioonkaebusele vastuse koostamise, istungiks valmistumise ja istungil osalemisega. Hageja vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnihinna 168 eurot (koos käibemaksuga) osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ning leiab, et asja keerukust ja mahtu arvestades on põhjendatud tunnitasuks 156 eurot koos käibemaksuga. Osaliselt põhjendamatuks peab ringkonnakohus kostja menetluskulu seoses kohtuistungil osalemisega. Arvestades, et ringkonnakohtu istung kestis 44 minutit, on põhjendatud kuluks istungil osalemiseks kohtu hinnangul 114,40 eurot (44min x 156). Ülejäänud hageja lepingulise esindaja kulude osas kohus kostja vastuväidetega ei nõustu ning leiab, et ülejäänud hageja menetluskulude nimekirjas kajastatud õigusabi osutamisel tehtud toimingute maht ja maksumus vastab asjas tehtud toimingutele ning asja mahule ja keerukusele ning on hageja õiguste efektiivseks kaitseks vajalik ja põhjendatud. Põhjendatud on ka hageja kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 300 euro väljamõistmine. Arvestades eeltoodut peab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses põhjendatuks hageja õigusabikulu kokku 25 tunni ja 59 minuti ulatuses, mis arvestades kohtu poolt põhjendatuks peetud hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurust 156 eurot (koos käibemaksuga) teeb kokku 4053,40 eurot koos käibemaksuga, millele lisandub kaebuselt tasutud riigilõiv summas 300 eurot. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud apellatsioonimenetluses 4353,40 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 3090,91 eurot (71%). Vastavalt hageja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Kostja 22.02.2017 menetluskulude nimekirjades palub kostja mõista hagejalt välja menetluskulud kokku summas 5165 eurot (koos käibemaksuga) ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude nimekirjade kohaselt on kostja menetluskuludeks apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv summas 250 eurot, vastuapellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 700 eurot ja õigusabikulud

summas 4215 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja vandeadvokaadist lepinguline esindaja osutanud kostjale õigusabi tunnitasuga 150 eurot, mille lisandub käibemaks, s.o 180 eurot koos käibemaksuga. Kostja esindaja on kostja esindamisel teinud järgmised toimingud: 19.09.2016 menetluskulude avalduse koostamine - 1h 5min (162,50); 19.09.2016 hageja menetluskulude nimekirjaga tutvumine (ilma lisadeta) - 15min (37,50); 19.09.2016 taotluse koostamine - 20min (50); 22.09.2016 seisukoha koostamine hageja ja 3 isiku menetluskulude nimekirjadele 55min (137,50); 27.09.2016 hageja 19.09.2016 seisukoha e-toimikus kättesaamine ja sellega tutvumine – 5min (12,50); 04.10.2016 hageja vastuväitega menetluskuludele tutvumine - 5min (12,50); 18.10.2016 e-toimikus kohtuotsuse kättesaamine ja sellega tutvumine, kliendile selgitustega edastamine - 55min (137,50); 28.10.2016 kliendi nõustamine apellatsioonkaebuse esitamise osas 45min (112,50); 16.11.2016 telefoninõupidamine kliendiga seoses apellatsioonkaebuse esitamisega - 35min (87,50); 16.11.2016 telefoninõupidamine kliendiga seoses apellatsioonkaebuse esitamisega - 20min (50); 17.11.2016 hageja apellatsioonkaebusega tutvumine ja nõupidamine kliendiga - 1h 10min (175); 17.11.2016 apellatsioonkaebuse koostamine - 3h 25min (512,50); 21.11.2016 etoimikus kohtukutse kättesaamine ja sellega tutvumine - 5min (12,50); 21.11.2016 e-toimikus apellatsiooni nõuete täpsustuse kättesaamine ja sellega tutvumine -10min (25); 24.11.2016 etoimikus kohtumääruse, apellatsioonkaebuse, puuduste kõrvaldamise ja nõuete täpsustamise dokumentide kättesaamine ja nende analüüsimine ja kliendile selgitustega edastamine - 2h 5min (312,50); 08.12.2016 nõupidamised kliendiga ja vastuapellatsioonkaebuse koostamine 4h 5min (612,50); 12.12.2016 e-toimikus kohtumääruse kättesaamine ja sellega tutvumine, kliendile edastamine selgitustega - 5min (12,50); 12.12.2016 e-toimikus hageja vastuse apellatsioonkaebusele kättesaamine ja sellega tutvumine - 15min (37,50); 14.12.2016 apellatsioonikaebusele vastuse koostamine - 4h 15min (637,50); 16.12.2016 e-toimikus kolmanda isiku vastuse kättesaamine ja sellega tutvumine - 5min (12,50); 09.01.2017 etoimikus kohtukutse kättesaamine ja sellega tutvumine - 5min (12,50); 09.01.2017 vastuapellatsioonkaebuse vastusega tutvumine - 15min (37,50); 09.01.2017 3 isiku vastusega vastuapellatsioonkaebusele tutvumine - 5min (12,50); 22.02.2017 istungiks valmistumine ja istungil osalemine – 2h (300). Kostja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva menetlusega ja et kostja ei ole käibemaksukohustuslane. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtu leitule, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning asja mahtu ja keerukust arvestades on põhjendatud tunnitasuks käesolevas asjas 156 eurot (koos käibemaksuga). Asja materjalidest nähtuvalt on kostja apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu kokku summas 950 eurot. Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud menetluskuluga, mis kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele. Osaliselt põhjendamatuks peab ringkonnakohus kostja lepingulise esindaja kulu. Põhjendatud ei ole 19.09.2016 kulu 1h ja 5minutit menetluskulude avalduse koostamisele ja 19.09.2016 kulu 20 minutit taotluse koostamisele. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-77-14 p-s 12 asunud seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamise ja selle kohtule esitamise näol ei ole tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga TsMS § 175 lõike 1 mõttes, kuna see ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja neid saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise. Toodust tulenevalt ei kuulu kostjale hüvitamisele kulud seoses menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja menetluskulude nimekirja koostamisega. Ülejäänud kostjale õigusabi osutamisel tehtud toimingute ajakulu ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada ülemääraseks, arvestades seejuures asjas esitatud ja tutvutud dokumentide mahtu, vaidluse keerukust ja kohtuistungi kestust ning nende kulu tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Arvestades eeltoodut peab ringkonnakohus kostja õigusabikulu põhjendatuks kokku 22 tunni ulatuses, mis arvestades kohtu poolt põhjendatuks peetud kostja lepingulise esindaja tunnitasu suurust 156 eurot (koos käibemaksuga) teeb kokku 2432 eurot koos käibemaksuga, millele

Võlaõigus › Alusetu rikastumine

Lahendi andmed

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid

TERVIKTEKST