Võlaõigus › Alusetu rikastumine

2(11)

Seega perioodil 04.06.2009 kuni 04.08.2009 kandis hageja kostja pangaarvele kokku 704 300 krooni, mille kostja omakorda kandis üle Interego OÜ arvelduskontole ning Interego OÜ tasus kinnistu XXXX-XXXXXX XX ostmiseks ja notaritasude katmiseks kokku 704 265 krooni. Kostja on pooltevahelist kokkulepet, et kostja saab ajutiselt Interego OÜ nö usaldusomanikuks ning kohustub hiljem andma Interego OÜ osa omandi üle hagejale, küll tunnustanud, kuid on leidnud, et tal on oma panuse eest õigus saada sümboolse tasuna 22 369,08 eurot (350 000 krooni). ÄS § 149 lg 4 kohaselt osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing peavad olema notariaalselt tõestatud. Seega on poolte kokkulepe selles, et kostja kohustub andma Interego OÜ osa omandi üle hagejale (osa tasuta üleandmise leping), seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tõttu TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine. Et osa tasuta üleandmise leping sõlmiti samaaegselt kokkulepetega, et hageja annab kostjale raha Interego OÜ osa ostmiseks (kokkulepe raha andmises Interego OÜ ostmiseks) ning Interego OÜ poolt kinnistu XXXX-XXXXXX XX ostmiseks (kokkulepe raha andmises kinnistu ostmiseks), siis on tühised ka nimetatud kokkulepped, kuna ilma et ei oleks sõlmitud lepingut lõpuks kostja poolt Interego OÜ osa tasuta üleandmises hagejale, ei oleks hageja eelnevaid tehinguid teinud. Hageja leiab, et kostjal tuleb tühise tehingu alusel saadu alusetu rikastumise sätete alusel tagastada. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise alates 24.10.2011, sest hiljemalt siis on kostja saanud hagejalt kirjaliku nõude, kuid on keeldunud seda täitmast. 24.10.2011 kuni hagiavalduse esitamiseni on viivise suuruseks 1030,98 eurot. Seoses kostja tasaarvestuse avaldusega märkis hageja, et kostjal pole võlasuhtes hagejaga õigust tasaarvestada tema ja kolmandate isikute vahelistest võlasuhetest tulenevaid nõudeid. Pooled olid elukaaslased ja nad on teineteisele sularaha andnud, s.t ka hageja kostjale. Kostjal ei ole tekkinud nõudeõigust hageja vastu tulenevalt rahaülekannetest hagejale. Aastatel 2007 – 2008 kostja poolt hagejale teostatud maksed olid kindla eesmärgiga ning seonduvad osaühingu Exinvest poolt liisitud sõiduauto Mercedes kasutamisega kostja poolt. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Poolte vahel ei ole olnud kokkulepet, mille alusel oleks hageja andnud kostjale raha osaühingu osa ning osaühingule kinnistu omandamiseks. Kostja vaidles vastu ka hageja poolt väidetavalt kostjale ülekantud rahasummade suuruse osas. Juhul, kui hageja oleks soovinud omandada nii osaühingu osa kui ka kinnistut, oleks hageja saanud seda ise teha, seda enam, et kinnistu võõrandajaks oli äriühing, mida esindas hageja ise. Pooled olid elukaaslased ning tegid tavapäraselt teineteisele rahaülekandeid. Juhul, kui ülekanne tehti mingiks kindlaks otstarbeks, oli märgitud selgitusse näiteks „diivan“, „kapi jaoks“ jne. Tavapäraste ülekannete puhul oli selgituseks lihtsalt „ülekanne“ või „manimani“. Vaidlusaluste ülekannete puhul ei ole ühtegi eraldi selgitust märgitud, seega ei saa neid seostada ka osaühingu või kinnistu omandamisega. Kostja ei ole 24.10.2011 hagejalt ühtegi kirjalikku nõuet saanud, seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda ka viiviste tasumist sellest ajast alates. Samuti on paljasõnaline hageja väide, et kostja on nõudnud hagejalt sümboolse tasuna 350 000 krooni. Kostja esitas hagi suhtes alternatiivselt menetlusliku tasaarvestuse avalduse juhuks, kui kohus leiab, et hageja nõuded kostja vastu on põhjendatud. Kostja oli poolte kooselu alguses müünud just oma korteri ja saanud selle eest 882 000 krooni. Hagejal puudus enamuse poolte kooselu ajast püsiv töökoht, kuid kostja on saanud kooselu ajal töötasu. Kooselu alguses leppisid pooled kokku, et kostja toetab hagejat rahaliselt ja hageja maksab selle kostjale rahaliste vahendite tekkides tagasi. Kostja kandis raha nii hageja kontodele kui ka hagejaga seotud äriühingute kontodele, tasus hageja nimel makseid ja andis hagejale korduvalt sularaha. Hageja ja kostja taastasid oma kooselu 2009 mais ning seejärel lubas

3(11)

hageja kostjale tagastada kõik hagejale tehtud rahalised kulutused. Kostjal on hageja vastu nõudeid 880 629,76 krooni (56 282,50 eurot) eest, millise summa ta hageja nõudega selle rahuldamise korral saab tasaarvestada. Menetluse vahepealne käik 10.08.2012 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus 10.04.2013 otsusega tühistas 10.08.2012 otsuse ja saatis asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 27 734,20 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates hagi esitamisest kuni summa 27 734,2 eurot täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Poolte poolt vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel on tõendatud järgmised asjaolud: • pooled olid ajavahemikul 2006 - 2008, 2009 mai - 2010 aprill elukaaslased; • 04.06.2009 laenas hageja S-MP-lt 500 000 krooni ja sõlmis Swedbank AS-ga laenulepingu laenulimiidiga 22 838 eurot, mille kasutamise sihtotsarve vastavalt p-le 3.2. XXXXXX XX kinnistu omandamine OÜ Interego poolt (II tl 41-43); • 04.06.2009 sai kostja Interego OÜ osa nimiväärtusega 46 000 krooni omanikuks, osa eest tasus OÜ-le A-Accounting hageja (I tl 25); • 04.06.2009, 21.06.2009 ja 04.08.2009 kandis hageja kostja isiklikule pangaarvele üle kokku 704 300 krooni (350 000+4 300+350 000) selgitusega „ülekanne“ (I tl 26); • samadel kuupäevade on pangaülekannetega kostja kandnud OÜ Interego pangaarvele kokku 704 300 krooni ja OÜ Interego on tasunud XXXX-XXXXXX XX kinnistu ostuhinna 700 000 krooni (350 000+ 350 000) ja notaritasudeks 4265 krooni (I tl 27); • 04.06.2009, omandas OÜ Interego (juhatuse liikme AK isikus) notariaalselt tõestatud lepingu alusel kohtutäitur Marek Laanemetsa ja hüpoteegipidaja Swedbank AS nõusolekul OÜ-lt UniRED (juhatuse liikme PP isikus) kinnistu XXXX-XXXXXX XX Tallinnas hinnaga 700 000 krooni (koos käibemaksuga). Lepingu p 3.2. kohaselt ostuhinnast 350 000 krooni kohustub ostja tasuma hiljemalt 3 pangapäeva jooksul arvates müüja juhatuse liikme L-AA poolt lepingu sõlmimiseks vajaliku heakskiidu esitamisest müüja palvel alljärgnevalt: 39 410 krooni kohtutäituri kontole Swedbankis ja 310 590 krooni hüpoteegipidaja kontole Swedbankis ning ostuhinnast 350 000 krooni oli enne lepingu sõlmimist hoiustatud notar Robert Kimmeli kontole. Notaritasu lepingu tõestamise eest oli kokku 2929,35 krooni, riigilõiv uue omaniku kinnistamisel oli 740 krooni, notaritasu ärakirja kinnitamise eest oli 28,32 krooni ( I tl 14-23); • 08.07.2009 kanti OÜ Interego kinnistusraamatusse kinnistu XXXX-XXXXXX XX omanikuna (I tl 24). Asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates on tõepärane, et hageja kandis kostja arveldusarvele raha üle pooltevahelise kokkuleppe raames, mille eesmärgiks oli kinnistu omandamine OÜ Interego poolt ja nimetatud äriühingu (osa) hilisem võõrandamine kostjalt hagejale. Tulenevalt TsÜS lg-st 3 võib poolte tahteavaldusi tuvastada ka tegude alusel, millest võib järeldada isiku tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Sellisele eesmärgile viitab hageja poolt laenu 500 000 krooni võtmine S-MP-lt ja laenulimiidi 22 838 eurot kohta lepingu sõlmimine Swedbank AS-ga, mille sihtotstarbeks ülekandmisel kolmandale isikule oli XXXX-XXXXXX XX kinnistu omandamine OÜ Interego poolt, hageja e-kirjavahetus AS-ga Swedbank selle kohta, et kinnistut puudutavas tehingus on ostjaks OÜ Interego (II tl 33-34), et hagejal oli kuni juulini 2010 juurdepääs OÜ Interego pangakontole (II tl 17), kostja poolt hagejalt saadud summa 704 300 krooni järgnenud ülekandmine OÜ Interego pangaarvele ja OÜ Interego poolt summa 704 265,70 krooni ülekandmine vastavalt müügilepingule kinnistu ostuhinna ja notarikulude katteks (I tl 27). 4(11)

Siiski hageja poolt väidetud osadeks jagatav tehing ei ole tõendatud selles osas, millistel tingimustel kohustus kostja äriühingu (Intergo OÜ) osa hagejale võõrandama. Hagist lähtuvalt pidi kostja tegema seda tasuta, mistõttu hagejale oli väidetavalt üllatav kostja nõue osa võõrandamise eest 350 000 krooni tasumiseks. Kohtu hinnangul ei ole hageja väide osa tasuta võõrandamisest tõendamist leidnud. Isegi kui hageja eeldas, et kostja võõrandab Interego OÜ osa talle tasuta, siis järeldust, et sellega nõustus enne tehingu tegemist ka kostja, esitatud tõendite alusel teha ei saa. Hageja pole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks kostja nõusolek osa tasuta võõrandamiseks. Kostja 09.08.2010 e-kirjas hagejale kostja märgib: „Loodan, et sa ei mõelnud saadetud kirjas, nagu peaksin oma osa korterist Sle kinkima ning firma koos kinnistuga sinu nimele kirjutama lihtsalt niisama“ (II tl 23). Järgnevates ekirjades hageja uuris kostjalt, milline võiks kostja arvates olla osa eest vastav hind, kuni kostja teatas 11.08.2010 e-kirjas, et krundi hinnaks hagejale on 350 000 krooni (II tl 24-27). Järgnevalt hageja palus kostjal põhjendada, millest see number koosneb ja millisel alusel kostja sellist summat nõuab, kuid hageja ei viidanud mingile kokkuleppele, mille kohaselt oleks kostja pidanud võõrandama osa tasuta (II tl 27). Kohtu hinnangul juhul, kui pooled oleksid kokku leppinud osa võõrandamises tasuta, oleks hageja pidanud sellisele kokkuleppele ka tuginema, mitte aga nõudma kostjalt selgitusi kostja poolt pakutava hinna kohta. Seega pooled leppisid küll eelnevalt kokku, et kostja kannab hagejalt kinnistu ostmiseks saadud raha üle OÜ-le Interego, mille eest viimane omandab XXXX-XXXXXX XX kinnistu, ning pärast nimetatud tehingut võõrandab kostja OÜ Interego ainuosa hagejale, kuid pooled jätsid kokku leppimata, millistel tingimustel (millise hinna eest) peab kostja hagejale Intergo OÜ osa võõrandama. Seega, kuna pooled hageja poolt kirjeldatud liittehingu (osadeks jagatava tehingu) kõikides tingimustes (osa tasuta võõrandamises, ilma milleta hageja eelduslikult tehingut ei oleks teinud) kokku ei leppinud, siis ei saa hageja poolt kirjeldatud osadeks jagatavat lepingut tervikuna sõlmituks lugeda (VÕS § 9 lg 3). Kuivõrd asjas ei ole seega tõendatud, et hageja oleks kostjale rahasumma (45 012,97 eurot ehk 704 300 krooni) üle andnud mingil kehtival tehingulisel või muul õiguslikul alusel, on põhjendatud hageja väide, et kostja on selle summa võrra hageja arvel alusetult rikastunud ning seega on õigustatud hageja nõue nimetatud summa väljamõistmiseks kostjalt (VÕS § 1028 lg 1). Kostja omakorda leidis, et tal on hageja vastu nõudeid summas 56 282,50 eurot, mida ta soovib hagi rahuldamisel kattuvas ulatuses hageja nõudega tasaarvestada. Kohus leidis kostja esitatud tõendeid hinnates, et tasaarvestamise raames on põhjendatud sellised kostja rahalised ülekanded hagejale, kust ei nähtu konkreetset tehingulist alust rahaülekandeks, sh selgitusega „manimani“, „raha“, „investment“, „ülekanne“ kogusummas 96 450 krooni (7000 + 20 000 + 57 450 + 12 000 (I tl 179183)). Samuti võttes arvesse hageja 07.02.2011 e-kirja ja kostja esitatud telefonikõnede salvestusi (II tl 28-29, III tl 24-29) kostja rahalised kulutused seonduvalt sõiduautoga Mercedes-Benz SLK 350 summas 120 144 krooni (75 000 + 13 000 + 32 144 krooni (I tl 183,192)) ja poolte ühise puhkusereisiga summas 53 760 krooni (I tl 189). Kostja poolt tehtud rahaliste tehingute puhul ei ole tõendatud kostjapoolse nõude kehtivus hageja vastu kolmandatele isikutele tehtud rahaülekannete osas - KL, Lemmikloomade kauplus(pood), AS Sunorek, Influx Estonia, MK, JJ, Autoregistrikeskus - kogusummas 61 090 krooni (tl 184-188,190191,193,195), kostja poolt pangakontolt tehtud sularaha väljamaksed (võetud sularaha) kogusummas 207 000 krooni (I tl 194,196-201), Landboard OÜ-ga seonduvaid makseid kogusummas 49 400 krooni (I tl 202), Mergante OÜ-ga seonduvaid makseid kogusummas 134 093 krooni (I tl 203), Exinvest OÜga seonduvaid makseid kogusummas 118 850 krooni (I tl 204-205); Rannamõisa tee 44c-7 seonduvaid makseid (Elion, KÜ, G4S, Evelekt) kogusummas 11 642,72 krooni (I tl 206-208). Seega luges kohus kehtivaks kostjapoolse tasaarvestuse summas 17 278,77 eurot, s.o 270 354 krooni (96 450 + 120 144 + 53 760). Eeltoodust tulenevalt poolte vastastikuseid nõudeid kattuvas ulatuses

5(11)

tasaarvestades jääb hageja nõude suuruseks 27 734,20 eurot (45 012,97 - 17 278,77), milline summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Seonduvalt hageja nõudega arvestada viivist alates 24.10.2011, leidis kohus, et hageja 12.10.2011 ettepanekut kohtuvälise kokkuleppe sõlmimiseks läbirääkimiste pidamiseks (I tl 28) ei sa käsitleda hageja nõudena, millest alates hagejal oleks õigus VÕS § 113 lg 2 kohaselt arvestada viivist. Nimetatud kirjas hageja küll mainib oma nõuet, kuid ei esita selle suhtes kostjale selgesõnalalist nõuet. Ettepaneku tegemist läbirääkimiste pidamiseks ei saa samastada nõude esitamisega. Seega tuleb VÕS § 113 lg 2 ja TsMS § 367 alusel arvestada seadusjärgset viivist alates hageja poolt hagi esitamisest, s.o 31.01.2012 kuni põhivõlgnevuse täieliku täitmiseni. Kostja seisukoha kohaselt tuleks menetluskulud jätta hageja kanda, kuna viimane ei nõustunud kostjapoolse kompromissettepanekuga (alternatiivne ettepanek 04.03.2014 III tl 79-80) ega teinud omapoolseid kompromissettepanekuid. Kohus leidis, et kuigi kostja ettepaneku kohaselt nõustus kostja tasuma hagejale hüvitist kohtuotsusega sarnases ulatuses (25 000 eurot), sisaldab kostja kompromissettepanek ka muid tingimusi, mis väljuvad kohtuotsuse piirest (nõue, et hageja kõrvaldaks hüpoteegid XXXX-XXXXXX kinnistult, pärast mida kostja tasub hüvitise). Seega pidas kohus vajalikuks jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdsetes osades. PP apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ning teha tühistatud osas uus otsus asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata, rahuldades hagi täies ulatuses. Kõik menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus on jätnud hageja nõude hulka arvestamata hageja tasutud 46 000 krooni (2939,90 eurot) OÜ-le A-Accounting, mille tõttu sai kostja OÜ Interego ainuosanikuks. Otsuses on kohus tasaarvestanud hageja nõude kostja nõudega selliselt, nagu oleks hageja nõue olnud 45 012,97 eurot. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta OÜ Interego osa eest tasutud summat hageja nõude hulka ei arvestanud, kuigi luges raha ülekandmise kostjale tõendatuks. Kohus ei võtnud arvesse pooltevahelist suhet ega analüüsinud hageja vastuväiteid, miks ei ole põhjendatud lugeda tasaarvestatavateks ülekandeid, kus ei nähtu konkreetset tehingulist alust. Hageja on kogu menetluse jooksul olnud seisukohal, et pooled kandsid üksteisele kooselu jooksul raha ühise kooselu tõttu ning on esitanud tõendid, millest nähtuvalt kandis ka hageja kostjale raha ühises kooselus. Ka kostja ise on kinnitanud, et pooled olid elukaaslased ning tegid tavapäraselt teineteisele rahaülekandeid, märkides selgituseks lihtsalt „ülekanne“ või „manimani“. Hageja on kohtule selgitanud sõiduauto Mecedes-Benz kasutamisega seonduvat ja esitanud ka tõendid, kuid maakohus ei ole hageja väidetele ega tõenditele otsuses hinnangut andnud. Erinevate kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et sõiduk oli soetatud kostja huvides ning kostja pidi kandma ka sõidukiga seotud kulud, sealhulgas igakuised liisingmaksed. Kostja kandis sõidukiga seotud kulusid pooltevahelise kokkuleppe alusel hageja poolt esiletoodud ja tõendatud asjaoludel. Seega ei ole kostjal õigust tasaarvestada sõidukiga seotud kulusid hageja nõudega. Kohus arvestas kostja rahaliste kulutuste tõendamisel hageja e-kirja ja kostja esitatud telefonikõnede salvestusi, mis seondusid sõiduautoga Mercedes-Benz SLK 350 summas 120 144 krooni ja poolte ühise puhkusereisiga summas 53 760 krooni. Hageja hinnangul telefonikõnede salvestusi ei oleks tohtinud tõenditena vastu võtta, kuna need olid esitatud hilinenult. Hageja on esitanud kohtu tegevusele ka sellekohase vastuväite 10.03.2014 toimunud kohtuistungil. Lisaks tõendite hilinenult esitamisele ning stenogrammi esitama jätmisele ei täitnud kostja kohtu 27.01.2014 kirjas sisalduvat korraldust

6(11)

selgitada kirjalikult, millised poolte öeldud sõnad või laused kostja poolt tõendatavaid asjaolusid peaksid tõendama. Selliselt ei ole võimalik aru saada, milliste sõnade või lausetega kostja oma väiteid tõendab. Maakohus võttis ebaseaduslikult telefonisalvestised tõenditena vastu, kuid jättis need igakülgselt hindamata. Kohus ei ole viidanud, missuguste sõnade või lausete alusel saab lugeda tõendatuks, et kostjal on sõidukiga seonduvalt nõue hageja vastu. Samuti ei ole kohus hinnanud salvestistes sisalduvaid kostja kinnitusi selle kohta, et sõiduk oli soetatud tema huvides ning kostja tegeles ise sõiduki soetamisega seotud tegevustega. Maakohus luges ebaõigesti telefonikõnede salvestiste ja hageja 07.02.2011 e-kirja põhjal tõendatuks ka selle, et kostjal on hageja vastu nõue poolte ühise puhkusereisiga seoses summas 53 760 krooni. Arvestades, et tõendid olid esitatud hilinenult, on maakohtu tuginemine nendele puhkusereisi raha tasaarvestamisel ka üllatuslik. Kuna kostja esitas tõendid, mille alusel maakohus luges reisi raha tagastamise nõude põhjendatuks, alles pärast maakohtu poolt määratud tõendite esitamise tähtaja möödumist, ei saanud hageja enam esitada tõendeid, mis tõendavad, et hageja on tasunud reisi maksumuse põhimõtteliselt kostjaga võrdselt. Maakohus ei ole tasaarvestuse avaldust osaliselt rahuldades üldse andnud hinnangut sellele, missugune õigussuhe poolte vahel valitses. Hageja hinnangul on tegemist seltsinguga, mille eesmärk oli poolte kooselu. On ilmne, et mõlemad pooled panustasid ühisesse koosellu ja seega puudub kostjal alus hagejalt raha tagasi nõuda. KT vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. KT apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse rahuldatud osas, teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus luges ebaõigesti tõendatuks asjaolu, et pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et OÜ Interego osa eest tasus hageja. Kostja on hagiavalduse vastuses selgelt nimetatud hageja väited vaidlustanud. Asjas ei ole ühtegi tõendit, millest oleks võimalik järeldada, et kostjal ja hagejal olid kokkulepped, mille eesmärgiks oli kinnistu omandamine OÜ Interego poolt ja nimetatud äriühingu osa hilisem võõrandamine kostjalt hagejale. Lisaks on kohtu põhjendused vastuolulised, kuivõrd kohus on leidnud, et tegemist on osadeks jagatava tehinguga, millise osas ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks nentida OÜ Interego osa tasuta võõrandamise kokkuleppe olemasolu. Kohus ei ole selgitanud, millised on need muud osadeks jagatava tehingu osad ja millises osas kohus nimetatud tehingute osas järeldusi teeb kokkulepete olemasolu või puudumise osas. Selliselt on kohtuotsus olulises osas põhjendamata ja vastuoluline ning kohtu seisukohad ei ole järgitavad. Veelgi enam, kohtuotsus on nimetatud osas vastuoluline ka Harju Maakohtu 10.08.2012 ja Tallinna Ringkonnakohtu 10.04.2013 otsustega, milliste osas on kohtud jõudnud järeldusele, et väidetavaid kokkulepped poolte vahel ei ole tõenditega tõendamist leidnud. Kohus on leidnud, et kuna asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks kostjale 45 012,97 eurot ehk 704 300 krooni üle andnud mingil kehtival tehingulisel või muul õiguslikul alusel, on hageja väide, et kostja on selle summa võrra hageja arvel alusetult rikastunud ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista, põhjendatud. Selline kohtu väide on olulises osas põhjendamata, nimetatud seisukoht ei ole järgitav ning arusaamatuks jääb millistele asjas kogutud tõenditele kohus seejuures tugineb. Seejuures on

7(11)

kohus jätnud tähelepanuta olulise asjaolu, et hageja täitis kostja ees hagetava summa ülekandmisega oma kohustused kostja ees ja raha ülekandmiseks oli alus - poolte kokkulepe, mille kohaselt hageja hüvitas kooselu taastamisel kostjale tekitatud kahjud ja kulud. Nimetatud kokkulepet ei ole kohus üldse analüüsinud. Seega kohtu järeldus, et tõendatud ei ole kehtival tehingulisel või muul õiguslikul alusel rahasumma ülekandmine, on olulises osas jäänud kohtu poolt analüüsimata ja põhjendamata. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja vastuväited, mis tuginevad elulise usutavuse ning faktiliste asjaolude hindamisele. Eluliselt ei ole usutav, et juhul, kui hageja oli alusetult kostjale tasunud üle 700 000 krooni, esitab hageja nõude enam kui kaks aastat peale vastava summa tasumist ja poolteist aastat peale kooselu lõppemist. Seejuures käsitles hageja oktoobris 2011 nimetatud raha kui laenu. Ebaõige on kohtu seisukoht, et tõendamata on kostja nõuded hageja vastu kolmandatele isikutele tehtud rahaülekannete, sularaha väljamaksete ning ettevõtete ja XXXXXXXXXX XXX XXX-X seonduvate maksete osas. Kuivõrd asjaolud, millele tuginevalt kohus nimetatud nõudeid ei pea tõendatuks, otsusest ei nähtu. Kuna kostja leiab jätkuvalt, et hagejal puudusid nõuded, milliseid hagiga sisse nõuda, siis sellest tulenevalt on ka hageja nõue viiviste väljamõistmiseks põhjendamatu. Lisaks on kostja esitanud viivisenõudele vastuväite ka seetõttu, et hageja väidetav rahaline nõue on ebaselge. Ebaselge nõude osas ei ole õiglane ega õigustatud viivisenõude rahuldamine hagi esitamisest arvates. Äärmisel juhul alates kohtuotsuse tegemisest või selle jõustumisest, sest alles siis saab kindlaks määratud väidetav rahaline kohustus. Hageja esitas viivisenõude alles hagiavalduses, s.o mitte mõistliku aja jooksul. Seetõttu tuleks analoogia korras kohaldada VÕS § 159 lg-t 2 ning hageja viivisenõue jätta täielikult rahuldamata. Kuna kohus on valesti hagi rahuldanud, tuleks jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Samuti tuleks jätta menetluskulud hageja kanda põhjusel, et hageja keeldus kompromissiga asja lahendamisest. Hageja omapoolseid ettepanekuid seoses kompromissiga ei teinud ega vastanud kostja ettepanekule ka sisuliselt. PP vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada ja tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mis tingib otsuse tühistamise. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et 04.06.2009, 21.06.2009 ja 04.08.2009 kandis hageja kostja isiklikule pangaarvele üle kokku 704 300 krooni (350 000+4 300+350 000) selgitusega „ülekanne“ (I tl 26). Kuid poolte vahel oli vaidlus, millisel otstarbel see raha oli üle kantud ja kas ning millisel alusel on hagejal õigus kostjalt nõuda selle raha tagastamist. Pooled ei vaielnud ka selle üle, et kostja on 04.06.2009 omandanud OÜ-lt A-Accounting Interego OÜ osa nimiväärtusega 46 000 krooni. Ebaõige on aga maakohtu otsuses toodu, mille kohaselt ei vaielnud pooled asjaolu üle, et osa eest tasus OÜ-le A-Accounting hageja. Kostja on sellele hageja väitele vastu vaielnud. Hageja nõudis kostjalt nii kostja arvele ülekantud 704 300 krooni kui ka osa eest väidetavalt sularahas tasutud 46 000 krooni tagastamist.

8(11)

Hageja nõude OÜ Interego osa eest OÜ-le A-Accounting väidetavalt sularahas tasutud 46 000 krooni saamiseks on maakohus vaidlustatud otsuses hoopiski ära unustanud. Maakohus on analüüsinud ainult hageja nõuet 704 300 krooni väljamõistmiseks, kuid 46 000 krooni nõude osas maakohtu otsuses igasugused põhjendused puuduvad. Selles osas ei ole maakohus analüüsinud nõude kohta esitatud hageja väiteid ega kostja vastuväiteid selle kohta, et hageja ei ole tõendanud, et just tema maksis 46 000 krooni OÜ-le A-Accounting sularahas. Eeltoodud asjaolu ei ole kostja omaks võtnud ja on sellele vastu vaielnud. Selles osas ei vasta maakohtu otsus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele. Järgnevalt analüüsib kolleegium maakohtu otsuses 704 300 krooni nõude lahendamist. Kolleegium nõustub kostja apellatsioonkaebuses tooduga, mille kohaselt on maakohtu otsus selles osas vastuoluline ja mitmeti mõistetav. Maakohus on leidnud, et poolte vahel olid sõlmitud tehingud, mille raames on hageja kostjale raha üle kandnud. Maakohus tuvastas, et raha kostja arvele kandmise eesmärgiks oli, et kostja omandaks talle kuuluvale OÜ-le Interego kinnistu XXXX-XXXXXX XX Tallinnas. Vaidlust ei ole selles, et hagejalt saadud raha on kostja kandud OÜ Interego arvele, kelle poolt on tasutud kinnistu XXXX-XXXXXX XX müügilepingust tulenevad kohustused. Lisaks sellele väitis hageja, et raha maksmise lõppeesmärgiks oli, et kostja võõrandab talle OÜ Interego osa, mille eest hageja enam tasuma ei pea. Sellist tehingut poolte vahel ei ole toimunud ja tõendatud ei ole, et sellise kohustuse oleks kostja endale võtnud. Maakohus leidis, et poolte vahel oli liittehing, selgitamata, mida ta selle all mõtleb ja millistest tehingutest lisaks väidetavale OÜ Interego osa kostja poolt hagejale võõrandamise tehingule see nn liittehing koosnes. Eeltoodud osas on maakohtu otsus vastuoluline, kuna otsusest ei ole tuvastatav, millised kokkulepped poolte vahel olid. Vaatamata maakohtu otsuses toodud järeldusele, et poolte vahel olid sõlmitud tehingud, on maakohus tulnud järeldusele, et 704 300 eurot on hageja poolt kostjale üle antud ilma tehingulise aluseta, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt selle tagastamist VÕS § 1028 lg 1 järgi. Kuidas kohus sellisele järeldusele jõudis, ei ole võimalik otsusest aru saada. Kolleegium märgib, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eelduseid on selgitatud ringkonnakohtu poolt eelnevalt samas tsiviilasjas 10.04.2013 tehtud otsuses, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistas ja selgitas, mida on vaja eelmenetluses menetlusosalistele selgitada ja milliseid asjaolusid arutada. Eeltoodud otsuses leidis ringkonnakohus, et maakohus on õigesti leidnud, et tühise tehingu järgi üleantu tagastamise nõude rahuldamiseks ei olnud alust, kuid maakohus peab hageja nõude puhul kaaluma ka võimalust, et nõudele võiks kohaldada alusetu rikastumise sätteid. Käesolevas otsuses ei ole maakohus ikkagi välja selgitanud, kas kostja on rikastunud ja kui on, siis mille võrra. Välja tuli selgitada, kas kostja vara suurendati tema nõusolekul. Kolleegium selgitab, et pelgalt see, et väidetavalt hageja raha eest osteti kostjale kuuluva osaühingu poolt kinnistu, ei tähenda veel, et kostja oleks rikastunud just selle summa võrra, mille hageja talle üle kandis. Seega nõude rahuldamisel tuleb kontrollida ka VÕS § 1033 lg-s 1 toodud eeldusi. Ringkonnakohus on selgitanud, et oluline on tuvastada, kas hageja poolt raha tasumisega suurenes kostja vara. Maakohtu otsuses eeltoodut tuvastatud ei ole. Õige on ka kostja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole hinnanud kostja vastuväiteid, mille kohaselt on hageja kostjale raha maksmisega täitnud oma kohustuse ja hüvitanud sellega kostjale eelnevalt tekitatud kahju ja kostja poolt kantud kulud (I kd lk 175). Lisaks eeltoodule on hageja selgitanud apellatsioonkaebuses, et maakohus ei ole hinnanud, millised õigussuhted olid poolte vahel ja kas poolte vahel võis olla seltsing. VÕS § 580 lg 1 sätestab seltsingulepingu mõiste ja selle kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS § 581 lg 1 kohaselt võib seltsinglase panuseks olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse

9(11)

andmine või seltsingule teenus. Pooled ei vaielnud, et nad elasid pikema perioodi vältel koos ja tegutsesid ühises majapidamises, mis Riigikohtu praktika järgi võib olla iseloomulik isikute mitteabielulistes suhetes tekkinud seltsingule. Maakohus seda, kas poolte vahel võis olla seltsing, hinnanud ei ole, kuid samas ei ole ka hageja maakohtu menetluses toonud esile asjaolusid moel, millest saaks järeldada seltsingu olemasolu. Kolleegium märgib, et ainuüksi see, et pooled on üksteisele igapäevasteks kulutuseks raha üle kandud, ei tähenda seda, et pooled oleksid olnud seltsingulises suhtes VÕS § 580 lg 1 mõttes. Hageja nõudele esitas kostja 14 05.2012 menetlusdokumendis alternatiivse vastuväite, mille kohaselt ta tasaarvestab hageja nõude oma nõudega juhul, kui kohus leiab, et hageja nõue kuulub rahuldamisele (I kd lk 174). Tasaarvestuse avalduse kohaselt on kostjal hageja vastu nõudeid kogusummas 56 282,50 eurot. Hageja vaidles kostja tasaarvestuse avaldusele vastu (II kd lk 7, lk 54-57). Maakohus on leidnud, et tasaarvestus on osaliselt põhjendatud, kuid samas ei selgu otsusest, mille järgi maakohus otsustas kostja tasaarvestamisele kuuluva nõude põhjendatuse üle. Maakohus ei ole kolleegiumi arvates tasaarvestuse tegemisel kontrollinud selle eeldusi. VÕS § 197 lg 1 järgi saab kostja tasaarvestada ainult sellise samaliigilise nõude, mille täitmist on tal õigus hagejalt nõuda, s.t tasaarvestav nõue peab olema sissenõutav. Kohtul peab olema nõude sissenõutavust võimalik tuvastada. Kostja on esitanud kohtule tabeli kujul nõuded, mida ta tasaarvestab, selgitades, millise nõudega on tegemist (I kd lk 178). Tabelist tulenevalt on kostja nõuded, mida ta soovib tasaarvestada, tekkinud perioodil alates 01.05.2006 kuni 2010. a. Menetlusdokumendist nähtuvalt on nõuded tõenäoliselt tekkinud erinevatel alustel, näiteks 01.05.2006-30.04.2007 kolmes osas ülekantud laen 7000 krooni, 24.09.2008 ülekanne K. Leiburile hagejale jäänud tõukassi tarvikute eest, 2008. a hageja poolt lõhutud seinapildi väärtuse hüvitamise nõue 3000 krooni. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses tuvastanud, millisel alusel on tekkinud kostja nõuded, mida kostja hageja nõudega tasaarvestas, ja millal need sissenõutavaks muutusid, rääkimata nende õiguslikust kvalifitseerimisest. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et maakohtu otsus ei vasta selles osas TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Kolleegiumi arvates põhjustas TsMS § 442 lg 8 nõuetele mittevastava otsuse tegemise eelkõige see, et maakohus ei ole vaatamata menetluse pikkusele ja ringkonnakohtu eelnevas otsuses antud juhtnööridele läbi viinud nõuetekohast eelmenetlust. Maakohus oleks pidanud eelmenetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1-4 järgi välja selgitama nii hageja nõuded ja nõuete aluseks olevad asjaolud kui ka kostja vastuväited hageja nõuetele ja tõendid nende vastuväidete põhjendamiseks. Vajadusel tuleb pooltele selgitada väidete aluseks olevate asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust. Samuti tuleb pooltega arutada, millised õigussuhted on poolte vahel ja millised õigusnormid tulevad kohaldamisele. Ringkonnakohus on 10.04.2013 otsuses selgitanud, mida peab maakohus pooltele selgitama, sealhulgas ka kostja poolt esitatud tasaarvestuse osas. Tsiviilasja toimikus olevatest menetlusdokumentidest ei saa järeldada, et maakohus oleks seda teinud. Maakohus on käsitlenud tasaarvestavaid kostja nõudeid alles 10.03.2014 toimunud kohtuistungil, kuid ka kohtuistungi protokollist ei tulene, et oleks täpsustatud nõude aluseks olevaid asjaolusid. Lisaks sellele oli 10.03.2014 kohtuistung viimane kohtuistung enne otsuse tegemist, kus toimus tsiviilasja läbivaatamine. Apellant heitis maakohtule ette, et maakohus on hinnanud otsuses tõendeid, mille vastuvõtmisest on kohus eelnevalt keeldunud. 18.06.2012 menetlusdokumendiga esitas kostja maakohtule pooltevaheliste kõnede salvestused, mis pidid väidetavalt tõendama sõiduauto Mercedes eest tasutu tagasinõudmist. 20.06.2012 kohtuistungil keeldus kohus tõendeid vastu võtmast. Kostja esitas 31.10.2013 menetlusdokumendiga kohtule uuesti kolm telefonikõne salvestust. Hageja vaidles tõendite esitamisele vastu, kuna need olid esitatud hilinemisega. 27.01.2014 e-kirjas teatas kohus, et

10(11)

kostja peab kirjalikult täpsustama, milliseid asjaolusid kõnesalvestistega tõendatakse. 20.02.2014 ekirjaga määras kohus selgituse esitamiseks tähtaja 28.02.2014. Selgituse, milliseid asjaolusid kõnesalvestused tõendavad, esitas kostja 28.02.204 menetlusdokumendis (III kd lk 72-74). 10.03.2014 kohtuistungi protokolli kohaselt võttis kohus kõnesalvestised vastu. Hageja esitas vastuväite kohtu tegevusele, kuna tõendid olid esitatud hilinenult. TsMS § 237 lg 1 järgi tuleb tõendid esitada kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. TsMS § 392 lg 1 p 4 järgi peab kohus eelmenetluses välja selgitama tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse. Eeltoodud normide eesmärgiks on see, et üheti mõistetavalt ja selgelt määrata pooltele tähtajad tõendite esitamiseks viisil, kus teisel menetlusosalisel oleks võimalik tõenditega tutvuda ja välja kujundada oma arvamus esitatud tõendite kohta ja vajadusel esitada omapoolsed tõendeid. Kolleegium leiab, et maakohus on kostja poolt esitatud kõnesalvestuste vastuvõtmisel vahetult enne asja sisulise läbivaatamise lõpetamist rikkunud hageja õigust tutvuda tõenditega ja esitada oma arvamus nende kohta. Kohtul tuleb menetlust juhtida viisil, kus hiljemalt eelmenetluse lõpetamiseks peab olema menetlusosalistel selge, millised asjaolud on vaidluse all ja millised mitte ning esitatud peavad olema kõik tõendid. Juhul, kui pool on hilinenult tõendi esitanud ja kohus otsustab selle vastu võtta, siis tuleb jätta teisele menetlusosalisele mõistlik aeg sellega tutvumiseks ja oma arvamuse kujundamiseks ning vajadusel kohtuistung edasi lükata. Arvestades ulatust, milles tuleb välja selgitada asjas olulist tähtsust omavaid asjaolusid ja hinnata võimalikke tõendeid, peab ringkonnakohus vajalikuks saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule, siis jätab kolleegium menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.