2-16-6132/38 - Pärimisõigus - Seadusjärgne pärimine - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue, selle aluseks olevad asjaolud, põhjendused (t/l 43-57) 18.04.2006.a suri Tallinnas Xxxx, hageja isa. Xxxx testamenti ei teinud, tema seadusjärgseteks pärijateks olid üleelanud abikaasa Xxxx, tütar Xxxxja tütar Xxxx. Pärijad Xxxx ja tütar Xxxxvõtsid pärandi avanemise ajal kehtinud pärimisseaduses sätestatud tähaja jooksul Xxxxist jäänud pärandi vastu avalduse esitamisega Tallinna notarile Ants Ainsonile. Hageja lahkus 2004.aastal Eestist ning elas kuni 2010.aastani välismaal. Sugulaste ja tuttavatega hageja ei suhelnud, tema elu ja asukoht ei olnud teada emale ega õele. Märgitud põhjustel oli hageja perioodil 11.07.2005.a – 07.09.2009.a Põhja prefektuuri poolt, ilmselt sugulaste palvel, teadmata kadunud isikuna tagaotsitav. Kuivõrd hageja elas eelnimetatud perioodil Itaalias ning sugulaste ja tuttavatega ei suhelnud, sai ta isa surmast teada septembris 2009.a, kui külastas lühiajaliselt mõned päevad ema Eestis. Isast jäänud vara pärimisküsimused selle külaskäigu ajal rohkem ei tõusetunud, kui ema kinnitas, et ka hageja saab oma osa isa pärandist. Hageja võttis 2009.a isast jäänud pärandi selle faktiliselt valdamisele asumisega vastu. Nii sai hageja omale ja on käesoleva ajani tema valduses isast jäänud akordion „Akkord“ numbriga xxxx ja fotoaparaat „Zenit“ numbriga xxxx. 2010.aastal pöördus hageja tagasi Eestisse ning 01.09.2010.a esitas Tallinna notarile Ants Ainsonile avalduse pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks ja pärandi vastuvõtmise avalduse. 01.09.2010.a andis pärija Xxxx notarile nõusoleku pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks. 03.09.2010.a keeldus pärija Xxxx nõusoleku andmisest. 07.09.2010.a teatas notar Ants Ainson hagejale, et hagejal on võimalus pöörduda pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks kohtusse. Vaatamata keeldumisele lubasid ema ja õde korduvalt, et jagavad hagejaga isast jäänud pärandit vabatahtlikult. Kord jõuti isegi notariaalse kinkelepingu projekti koostamiseni, kuid mitte allkirjastamiseni. Hageja leiab, et tähtaja ennistamiseks on olemas mõjuva põhjus, mis takistas avaldust esitamast enne 01.09.2010.a. Hageja leiab, et selline takistus esines. Välismaal viibimise tõttu ei saanud ta teada isa surmast, tema viibimiskoht oli Eestis teadmata, Ametlikke Teadaandeid avaldaja ei lugenud. Märgitud põhjusel lasi avaldaja mööda pärandi vastuvõtmise tähtaja. Hageja palub ennistada talle 18.04.2006.a surnud Xxxx pärandi vastuvõtmise tähtaeg. Kostja seisukoht (t/l 107-109) Xxxx võttis hageja nõude õigeks. Hageja ja tema on 18.04.2006.a surnud Xxxx tütred ja seadusjärgsed pärijad. Xxxxpärandi võtsid vastu tema üleelanud abikaasa Xxxx ja tütar Xxxx. Nimetatud asjaolu oli tingitud sellest, et alates 2004.a elas hageja väljaspool Eestist, täpsemalt Itaalias ning oma lähedastega ei suhelnud. Kuivõrd hageja elu- ega asukoht ei olnud emale ja 2 (6)

õele teada, kuulutati hageja 11.07.2005.a Põhja prefektuuri poolt teadmata kadunud isikuna tagaotsitavaks. Seega on õige hageja väide, et ta isa surmast sai teada alles 2009. septembris, kui ta tuli mõneks päevaks Eestisse. 18.07.2007.a andis Tallinna notar Ants Ainson Xxxx välja omandiõiguse tunnistuse, mille kohaselt Xxxx kui 18.04.2006.a surnud Xxxx üleelanud abikaaslae kuulub omandiõigus 1⁄2 mõttelisele osale kogu abielu kestel omandatud varast. 18.07.2007.a andis Tallinna notar Ants Ainson Xxxx ja Xxxx välja pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt 18.04.2006.a surnud Xxxxpärandvara läks üle võrdsetes osades tema abikaasale Xxxx ja tütrele Xxxx . Vastavalt omandiõiguse tunnistusele ja pärimisõiguse tunnistusele kustutati Harju Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistrist kanded Xxxx kohta ning kanti kinnisasjade omanikuna sisse Xxxx 3⁄4 mõttelises osas ja Xxxx1⁄4 mõttelises osas. Saanud teada, et Xxxx esitas 01.09.2010.a pärandi vastuvõtmise avalduse, tegid kaaspärijad talle ettepaneku lahendada asi kokkuleppel selliselt, et Xxxx ja Xxxx kingivad Xxxx korteriomandi asukohaga Xxxx, Tallinn. Tehing pidi toimuma Tallinna notar Ants Ainsoni notaribüroos 12.03.2012.a, kuid jäi ära, sest hageja lepingu allkirjastamisest keeldus. Kostja palus hagi rahuldada, kuid jätta menetluskulud jätta hageja kanda, arvestades seda, et hageja on igati venitanud pärandi vastuvõtmisega ning takistanud asja kiiret ja rahumeelset lahendamist. Kohtu põhjendused TsMS § 4 lg 3 II lause kohaselt hageja võib esitatud nõudest loobuda ja kostjal on õigus tema vastu esitatud nõuet tunnustada (hagi õigeks võtta). TsMS § 440 lg 1 kohaselt, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Alates 1. jaanuarist 2009.a kehtiva pärimisseaduse § 180 kohaselt kohaldatakse pärimisele pärandi avanemise ajal kehtinud seadust, kui viidatud seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. Xxxxpärandi avanemise ajal (s.o 18.04.2006.a) kehtinud PärS § 115 lg-st 1 tulenes pärija õigus pärand vastu võtta või sellest loobuda. Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuli PärS §-s 118 sätestatud tähtajal esitada pärandi avanemise kohta notarile avaldus, mille notar tõestas (PärS § 117 lg 1). Kui pärija ei esitanud PärS § 117 lg-s 1 nimetatud avaldust ega avaldust pärandist loobumise kohta, kuid asus PärS §-s 118 sätestatud tähtaja jooksul pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, loeti ta PärS § 117 lg 3 järgi pärandi vastuvõtnuks. Pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise üldiseks tähtajaks oli 10 aastat (PärS § 118 lg 3). Samas võis notar üldist pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise tähtaega lühendada. Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks võis notar PärS § 118 lg 1 kohaselt anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teadaande ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tähtaeg ei võinud olla lühem kui kaks kuud. Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle: • Hageja ja kostja on 18.04.2006.a surnud Xxxx seadusjärgsed pärijad • Kostja on esitanud tähtaegselt avalduse notarile Xxxx pärandi vastuvõtmiseks • Hageja ei ole notari poolt antud tähtaja jooksul pärandi vastuvõtmiseks ega sellest loobumiseks notarile avaldust esitanud • 01.09.2010.a esitas hageja notar Ants Ainsonile avalduse Xxxx pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks, kuid pärandi vastu võtnud kostja ei andnud ennistamiseks nõusolekut (t/l 47-50, 52). 3 (6)

Xxxxpärandi avanemise ajal kehtinud PärS § 118 lg 21 p-st 1 tulenes, et sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud tähtja võib kohus pärima õigustatud isiku avalduse alusel ennistada, kui kohus loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. PärS § 118 lg 21 p 2 kohaselt võis vaidluse puudumise korral tähtaja ennistada ka notar, kui kõik pärandi vastuvõtnud isikud esitasid selleks notariaalselt kinnitatud nõusoleku. Kuna kostja ei andnud nõusolekut hagejale pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamise kohta (t/l 52), kuid tunnistas hagi (t/l 107-109) ning puuduvad alused õigeksvõttu mitte vastu võtta ja kuna hageja on Xxxx seaduslik pärija, tuleb hagi rahuldada kooskõlas PärS § 118 lg2 1 p 1 ja TsMS § 440 lg 1. Hagejale tuleb ennistada Xxxx pärimisasjas Tallinna notar Ants Ainsoni poolt pärandi vastuvõtmiseks antud tähtaeg, Eeltoodu tõttu puudub kohtul vajadus anda hinnang poolte väidetele ja tõenditele sellest, mis asjaoludele jäi pärand tähtaegselt hageja poolt vastu võtmata. TsMS § 468 lg 1 p 1 alusel kuulub õigeksvõtul põhinev otsus viivitamatule täitmisele. Menetluskulude jaotus TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 162 lg 1 ja 2 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud, mis hüvitataks tunnistajale, kaasa arvatud hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest, hüvitatakse poolele samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud. TsMS § 168 lg 6 kohaselt kui kostja võtab kohe hagi õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kuigi kostja on küll võtnud koheselt hagi omaks, kuid ei andnud kohtuväliselt hagejale nõusolekut pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks, siis oli hagejal õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, ja on kohus seisukohal, et menetluskulud käesolevas tsiviilasjas tuleb eeltoodust tulenevalt jätta kostja kanda TsMS § 162 lg 1, 2 järgi. Hageja menetluskuluks käesolevas tsiviilasjas on õigusabikulu summas 138 eurot (käibemaksuga), milline on kantud 25.10.2016.a hagiavalduse koostamisega vastavalt Advokaadibürooga Biin ja Biin OÜ sõlmitud lepingule. Kohtutoimiku materjalidest nähtub, et hageja on esitanud 25.10.2016.a kohtule hagiavalduse, mille ta on ise allkirjastanud. Alles 02.12.2016.a on vandeadvokaat Leino Biin kohtule teavitanud, et esindab käesoleva tsiviilasja menetluses hagejat. 20.02.2017.a kohtule esitatud hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus on allkirjastatud hageja lepingulise esindaja poolt. Eeltoodust tulenevalt, kuivõrd toimikust ei nähtu, et hagiavaldus oleks kohtule esitatud lepingulise esindaja poolt, ei kuulu nimetatud kulu hüvitamisele kostja poolt ning nimetatud kulu tuleb jätta hageja enda kanda. Harju Maakohtu 21.12.2016.a määrusega rahuldati Xxxx menetlusabi taotlus ning Xxxx vabastati riigilõivu summas 300 eurot tasumisest hagiavalduse esitamisel. 4 (6)

TsMS § 190 lg 1, 2 kohaselt ei välista ega piira menetlusabi andmine menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused (lg 1). Menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks (lg 2). TsMS § 190 lg 3 sätestab, et menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Sama kehtib hageja poolel menetluses osalevale kolmandale isikule menetlusabi andmise kohta, kui hagi rahuldatakse. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kuivõrd hagi rahuldati täies ulatuses, tuleb kostjalt mõista riigituludesse menetlusabikulu summas 300 eurot. TsMS § 179 lg 5 järgi kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Kohus hoiatab kostjat, et käesolev lahend võidakse tulenevalt TsMS § 179 lg-st 6 sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul. TsMS § 179 lg 9 sätestab, et nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. Seega märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et 15 päeva möödumisel otsuse jõustumisest kuni otsuse täitmiseni tuleb kostjal tasuda riigile hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 179 lg 21 sätestab, et kohtulahendile, millega mõistetakse Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud või menetlusabikulud, võib kohus lisada eraldi dokumendis nõude tasumiseks vajalikud andmed. Kohus on käesolevale lahendile lisanud nõude tasumisest hõlbustava makseinfodokumendi. TsMS § 179 lg 4 sätestab, et riigi kasuks menetluskulude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, väljamõistmise lahendi ärakirja saadab kohus pärast lahendi jõustumist viivitamata valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutusele. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 5 (6)