TH ja EHA (TH üldõigusjärglased) hagi JK ja MK vastu hoonestusõiguse seadmise või hüvitise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.09.2016 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
67 840 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TH ja EHA apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hagejad: TH (isikukood XXXXXXXXXX) ja EHA (isikukood XXXXXXXXXXX), esialgse hageja TH (isikukood XXXXXXXXXXX, surnud XX.XX.XXXX) üldõigusjärglased, ühised lepingulised esindajad vandeadvokaadid Anneli Aab ja Merilin Valdmaa Kostjad: JK (isikukood XXXXXXXXXXX) ja MK (isikukood XXXXXXXXXXX), ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristi Rande Kolmas isik: Keila Vald (Keila Vallavalitsuse kaudu), lepinguline esindaja Anti Pärtel
Istungi toimumise aeg
17.02.2017
Istungil osalenud isikud
Hagejad TH ja EHA ning nende lepinguline esindaja vandeadvokaat Anneli Aab Kostjad JK ja MK ning nende lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristi Rande
3.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta TH ja EHA kanda solidaarselt.
1(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-21952
4.Apellatsiooniastmes kantud JK ja MK menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldada. Määrata apellatsiooniastmes kantud JK ja MK menetluskulude vajalikuks ja põhjendatud rahaliseks suuruseks 1065,99 eurot.
5.Välja mõista solidaarselt TH-lt ja EHA-lt JK ja MK kasuks solidaarselt menetluskulud 1065,99 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Keila vald ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.TH (esialgne hageja) esitas 12.06.2014 hagi JK (kostja I) ja MK (kostja II) vastu hoonestusõiguse seadmise või alternatiivselt hüvitise nõudes.
2.Hagiavalduse kohaselt ostis esialgne hageja koos abikaasaga 14.11.1960 EK-lt kumbki 1⁄4 suuruse mõttelise osa Keila rajoonis Klooga külanõukogus Tuulina külas asuvast majavaldusest. Esialgse hageja abikaasa suri 1987 ja pärimise järgselt omandas esialgne hageja abikaasale kuulunud mõttelise osa majavaldusest. Seega kuulus esialgsele hagejale pärast abikaasa surma 1⁄2 mõttelist osa majavaldusest.
3.Harju Maavalitsuse 02.04.1993 otsusega nr 519 tuvastati, et Keila vallas asuv maatükk nr 55 (praegune Kapteni tee 6 maaüksus) on omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ning U-AK on omandireformi õigustatud subjektiks selle maaüksuse osas. 15.06.1993 tegi U-AK Keila Vallavalitsusele avalduse kiirendatud korras Kapteni tee 6 maaüksuse tagastamise kohta. 15.09.1993 tagastati maa õigustatud isikule U-AK-le. Maa tagastamise menetluse käigus kinnitas TH, et temale kuulub 1⁄2 mõttelist osa ehitisest, mis asub Kapteni tee 6 maaüksusel ning tal puuduvad pretensioonid sellele maale ning ta ei soovi seda maad osta ega rentida.
4.Esialgne hageja müüs maha oma senise elamispinna, remontis Kapteni tee 6 majavalduse teise korruse aastaringseks elamiseks ja asus sinna püsivalt elama. Suur osa tehtud kulutustest hõlmas selliseid töid, mis puudutasid ehitise ühiskasutuses olevat osa. Ühiskasutuses osade renoveerimise kulud jagati kahe Kapteni tee 6 majavaldust jagava perekonna vahel võrdselt.
5.19.04.1994 kinnistati Kapteni tee 6 maaüksus ning kinnistu ainuomanikuna kanti kinnistusraamatusse U-AK. Omandireformi käigus maa tagastamisel ja kinnistamisel ei seatud hageja kasuks hoonestusõigust ega võõrandatud hagejale kuuluvat 1⁄2 mõttelist osa seaduses sätestatud viisil õiglase hüvitise eest. Käesoleval hetkel kuulub
2(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-21952 Kapteni tee 6 kinnistu kostjatele ning hageja ei nähtu registrites 1⁄2 majavalduse omanikuna.
6.Kuna esialgne hageja arvas, et tal ei ole õigust maaüksusele, siis ei esitanud ta ka avaldust maaüksuse ostueesõigusega erastamiseks. See aga ei tähenda, et esialgne hageja oleks loobunud enda omandist. Sel perioodil olid ehitised selgelt maast kui kinnisasjast eraldi tsiviilkäibes, mistõttu on üheselt mõistetav, et esialgne hageja ei ole loobunud viidatud teatisega oma omandiõigusest majavaldusele. Hagejad leiavad, et pärast seda, kui õigustatud isikule tagastati maaüksus oleks pidanud esialgse hageja kasuks seatama maaüksuse osas hoonestusõigus. Hoonestusõiguse seadmata jätmisel tuleb kostjatel hüvitada hagejatele pool ehitise väärtusest, kuna hagejatele kuulub 1⁄2 mõtteline osa majavaldusest. Hüvitise nõue on lepinguväline ja põhineb seadusel. Hagejad soovivad hüvitist omandi kaotuse eest, kas alusetu rikastumise või kahju hüvitamise sätete alusel.
7.Eesialgne hageja on panustanud maja renoveerimisse, tasunud kõiki ühiskulusid, mis on maja hooldamisel tekkinud. Hagejate hinnangul on kogu Kapteni tee 6 kinnistu väärtus suurusjärgus 200 000 – 250 000 eurot ning 1⁄2 suuruse mõttelise osa Kapteni tee 6 asuva ehitise väärtuseks minimaalselt 67 840 eurot.
8.Hagejad palusid tuvastada kostjate kohustus anda nõusolek hagejate kasuks hoonestusõiguse tähtajaga 99 aastat seadmiseks esimesele vabale järjekohale ehitise omamiseks ja kasutamiseks Kapteni tee 6 kinnistul või alternatiivselt mõista kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks välja hüvitis omandiõiguse kaotamise eest 67 840 eurot.
9.Hagejad olid seisukohal, et nende nõuded ei ole aegunud. Esialgne hageja sai omandi kaotusest teada 11.04.2011, kui Keila Vallavalitsus teda sellest teavitas. Esialgne hageja elas Kapteni tee 6 asuvas ehitises, kandis igapäevaseid hoolduskulutusi ja maksis kindlustusmakseid. Hoonestusõiguse seadmise nõude osas ei saa tähtaega arvestada kinnistusraamatu kande tegemisest. Esialgne hageja kui ehitise omanik ei tarvitsenud kandest teada, järelikult ei saanud ka kulgeda tähtaeg. Aegumisele tuginemine on lisaks vastuolus hea usu põhimõttega. Selle põhimõtte eesmärk on takistada õiguste kuritarvitamist ja kahju tekitamist. Järelikult ei saa sellega olla kooskõlas asjaõigusseaduse rakendamise seaduses (AÕSRS) sätestatud aegumistähtaja kulgema hakkamine sõltumata sellest, kas esialgne hageja kandest teadis. Ka põhjusel, et kõnealusel juhul ei olnud sõlmitud hoonestusõiguse seadmise lepingut, ei saanud tähtaeg hakata kulgema. Samuti ei ole aegunud rahaline nõue. Hüvitisnõude alus on ehitisele omandiõiguse kaotamine ja aegumistähtaeg on 30 aastat. Kostjate vastuväited
10.Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta hagi läbi vaatamata või teha vaheotsus, millega jätta hagi rahuldamata seoses aegumisega ning jätta menetluskulud hagejate kanda.
11.Kostjad leidsid, et Keila Vallavalitsuse 15.09.1993 otsuses nr 4 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ on märgitud TH ei oma pretensioone, et temale 1⁄2 mõttelisest osast kuuluvatest hoonetest jääb tagastatavale maale ning ta ei soovi osta ega rentida tagastatavat maad. Sellest järeldasid kostjad, et TH loobus oma õiguste teostamisest seoses tagastatava maaga ja selliselt on TH teatist käsitlenud ka Keila Vallavalitus võttes vastu otsuse maa tagastamise kohta, vastasel juhul ei oleks tol ajal kehtiva seaduse kohaselt saanud maad tagastada.
12.Keila Vallavalitsuse otsust ei vaidlustatud ning otsus kehtis, seega oli maa õigesti ja seaduslikult tagastatud. Kostjate arvates oli TH vabatahtlikult loobunud oma õiguste
3(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-21952 teostamisest seoses tagastatava maaga, kuna ei enne ega ka aasta jooksul pärast maa kandmist kinnistusraamatusse ei taotlenud hageja hoonestusõiguse seadmist. 01.12.1993 kehtinud AÕSRS § 13 lg kohaselt kuni maa kandmiseni kinnistusraamtusse ei ole õiguslikul alusel kasutataval maal asuv ehitis maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks. Sama seaduse § 15 lg 1 kohaselt on ehitise omanikul, kes kasutab maad õiguslikul alusel ja kes ei soovi või kel ei ole õigust maad omandada, õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul arvates maa kandmisest kinnistusraamatusse. Kui ehitise omanik ei nõua nimetatud tähtaja jooksul hoonestusõiguse seadmist, muutub ehitis maatüki oluliseks osaks. Sellest tulenevalt oleks hageja saanud hoonestusõiguse seadmist nõuda kuni 19.04.1995.
13.Kostja I leiab, et kostja II vastu ei saanud hagi esitada. Kapteni tee 6 tagastati õigusvastaselt võõrandatud varana U-AK-le. U-AK suri 05.02.2003 ning testamendi järgseks pärijaks oli JK (Kostja I) 3⁄4 suuruses mõttelises osas ja sundosa pärijaks KKK 1⁄4 suuruses mõttelises osas. Seega saab seonduvalt vaidluse all oleva kinnistuga UAK õigusjärglaseks olla hagiavalduses esitatud kostjatest vaid JK.
14.Hageja on alternatiivselt hoonestusõiguse seadmise nõudele taotlenud solidaarselt kostjatelt omandiõiguse kaotamise eest hüvitise väljamõistmist summas 67 840 eurot. Kostjad pidasid esitatud nõuet alusetuks, põhjendamatuks ning aegunuks.
15.Hageja nõue tugineb õigusliku aluseta omandiõigusest ilma jäämisel. 19.04.1994 kinnistati Kapteni tee 6 ning kinnistu ainuomanikuna kanti registrisse U-AK. Aasta pärast maatüki kinnistamist muutus ehitis maatüki oluliseks osaks ja hagejal kadus õigus taotleda hoonestusõiguse seadmist. Kostjad arvasid, et viidatud kuupäeva peabki hageja omandiõigusest ilmajäämise kuupäevaks. Lisaks leidsid kostjad, et käesoleval juhul sai tegemist olla seadusest tuleneva nõudega, kuna puudub tehing, millele nõue võiks tugineda. TsÜS § 149 järgi on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat. Seega hüvitise nõue aegus hiljemalt 19.04.2005.
16.Kostjad ei nõustunud hagejate seisukohaga, et aegumist tuleks arvestada TsÜS § 155 kohaselt, kui kaotatud omandiõiguse väljaandmisnõuet. Kolmanda isiku seisukoht
17.Kolmas isik leidis, et hagejate nõuded on aegunud ja nõustus kostjate seisukohtadega aegumise osas.
18.Esimese astme kohtu otsus
19.Maakohus leidis, et hagejate nõuded on aegunud, jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kostjate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse rahuldas kohus osaliselt ja mõistis solidaarselt hagejatelt solidaarselt kostjate kasuks välja 3 304,08 eurot ja otsuse jõustumisest alates viivise VÕS § 113 lg-s 1 toodud määras. Maakohus jättis rahuldamata hagejate 19.09.2016 taotluse 13.09.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks.
20.Käesolevas asjas esitasid kostjad aegumise vastuväited mõlemale nõudele. Maakohus leidis, et hagejate nõuded on aegunud, tegi lõppotsuse ja asja edasi ei menetlenud (TsMS § 449 lg 3).
21.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 näeb ette, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma
4(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-21952 kohustuse täitmisest. Vastavalt TsÜS §-le 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostjad taotlesid aegumise kohaldamist.
22.AÕSRS § 15 lg 1 nägi 19.04.1994 kehtinud sõnastuses ette, et ehitise omanikul, kes kasutab maad õiguslikul alusel ja kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, on õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul, arvates nimetatud maa kandmisest kinnistusraamatusse. Kui ehitise omanik ei nõua nimetatud tähtaja jooksul hoonestusõiguse seadmist, muutub ehitis maatüki oluliseks osaks, välja arvatud riigimaal asuv ehitis.
23.Maakohus leidis, et AÕSRS § 15 lg 1 sätestab aegumistähtaja. Seda kinnitab hiljem samale sättele lisatud kolmas lause, mis näeb ette, et kui maa omanik keeldub hoonestusõiguse seadmisest, kuid eelnevalt oli sõlmitud notariaalselt tõestatud kokkulepe hoonestusõiguse seadmiseks, on ehitise omanikul õigus esitada ühe aasta jooksul, arvates ehitisealuse maa kandmisest kinnistusraamatusse, hoonestusõiguse tunnustamist ja vastavat kinnistusraamatu kannet taotlev hagi. Eeltoodu reguleerib selgelt hagi kohtusse esitamise tähtaega. Lisatud lause sõnastuse järgi on seadusandja ilmselgelt lähtunud sellest, et kõnealune säte tervikuna reguleerib nõude kohtusse esitamise tähtaega ehk aegumistähtaega. Kuna hagi esitati enam kui aasta pärast kinnistusraamatu kande tegemist, siis oli hoonestusõiguse seadmise nõue selle kohtusse esitamise ajaks aegunud. Maakohus ei nõustunud hagejatega, et AÕSRS § 15 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg ei hakka kulgema enne kinnistusraamatu kandest teadasaamist. Pidades silmas omandireformi eesmärke ja vajadust korrastada õigussuhted teatava kindla aja jooksul, ei ole tähtaja alguse sidumine objektiivse sündmusega vastuolus aegumise olemuse ega hea usu põhimõttega. Isegi kui lähtuda sellest, et esialgne hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 11.04.2011, siis ka sel ajal kehtinud AÕSRS § 15 lg 1 järgi oli aegumistähtaeg üks aasta ning hagejate nõue oleks aegunud 11.04.2012, s.t samuti enne hagi esitamist.
24.Järgmisena kontrollis maakohus hagejate rahalise nõude aegumist. Hagejad tõid esile, et nad soovisid kostjatelt hüvitist omandiõiguse kaotuse eest. Maakohus leidis, et rahalise nõude aluseks saavad olla vaid lepinguvälise vastutuse sätted, kuna hagejad ei tuginenud ühelt poolt nende ega esialgse hageja ja teiselt poolt kostjate vahelisele tehingule. Hagejatel kui esialgse hageja üldõigusjärglastel oli võimalik nõuda kostjatelt hüvitist omandiõiguse kaotuse eest vaid alusetu rikastumise sätete alusel. Kahju hüvitamiseks puudus alus, kuna hagejad ei ole esile toonud kostjate tegu, s.t kostjate poolt kahju tekitamist.
25.VÕSRS § 9 lg 1 teine lause näeb ette, et aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002. VÕSRS § 9 lg 3 kohaselt, kui enne 1.07.2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01.07.2002 kehtinud seadust. Õigustatud isiku alusetu rikastumise ajaks saab lugeda 19.04.1995, s.t päeva, kui möödus aasta maaüksuse kinnistamist. Maakohus leidis, et hagejate hüvitise nõue aegus sellest päevast 10 aasta möödumisel ehk 19.04.2005.
26.Enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS1994) § 179 nägi ette, et alusetu rikastumise sätetena kohaldatakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 ja § 478. TsÜS1994 § 113 lg 1 kohaselt oli vastava nõude aegumistähtaeg kümme aastat ning § 116 järgi algas selle tähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama
5(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-21952 oma õiguse rikkumisest. TsK § 477 lg-d 1–6 nägid ette, et isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Samasugune kohustus tekib ka juhul, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb. Kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Alusetult vara saanud isik on kohustatud samuti tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest. Need sätted laienevad ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta. Maakohus leidis, et viidatud sätete mõttega on hõlmatud ka omandireformi käigus tekkinud erandlik olukord, kus maa tagastamise ja kinnistamise tagajärjel muutus esialgse hageja omand omandireformis õigustatud isiku omandiks.
27.AÕS § 55 lg 1 esimene lause sätestab, et kinnistusraamat on avalik. AÕS § 55 lg 2 kohaselt ei või keegi end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega. Neist sätetest järeldas maakohus, et kui alusetu rikastumine toimus viisil – nii nagu käesoleval juhul, et rikastuja omandi kohta tehti kanne kinnistusraamatusse, siis ei saa isik, kelle arvel rikastumine toimus – käesoleval juhul esialgne hageja – tugineda sellest mitteteadmisele. Alusetult rikastumise sündmust ega ka sellega seonduvat aegumistähtaja kulgema hakkamist ei mõjuta sama varaeseme omandiõiguse hilisem üleminek – käesoleval juhul õigustatud isikult kostjatele.
28.Hagejad tuginesid ka sellele, et esialgne hageja sai teada oma õiguste rikkumisest, s.t ka tema arvel alusetust rikastumisest alles 11.04.2011. Kuigi eelmises punktis märgitud kaalutlustel ei tarvitse sellel tähtsust olla, kontrollis maakohus rahalise nõude aegumist täiendavalt 11.04.2011 kehtinud VÕS ja TsÜS järgi. Ka sel juhul oli hagejate hüvitise nõue aegunud enne hagi esitamist 11.04.2014. VÕS § 1028 lg-d 1 ja 2 nägid ette, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Sarnaselt varem kehtinud õigusega hõlmaks need normid omandireformi käigus ühe isiku vara alusetu omandamise teise poolt. TsÜS § 151 lg-te 1 ja 2 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest.
29.Seega oleks ka väidetava teadasaamise ajal kehtinud õiguse järgi hagejate rahaline nõue enne hagi esitamist aegunud nii teadasaamisest arvestatava kolme aasta möödumise tõttu 11.04.2014 või ka rikastumise sündmusest 10 aasta möödumise tõttu.
30.Maakohus nõustus kostjatega, et TsÜS § 155 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega oleks võimalik kohaldada juhul, kui esialgsel hagejal või hagejatel oleks varasem hoonestusõigus. Kuivõrd aga käesolev vaidlus käib hoonestusõiguse seadmise üle, siis ei saa TsÜS § 155 lg-s 1 sätestatud 30 aastast aegumistähtaega kohaldada.
31.Maakohus ei nõustunud hagejatega, et kostjate tuginemine aegumisele on vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus tõdes, et aegumise regulatsiooniga järgitav õiguskindluse saavutamise huvi on olulisem hagejate huvist saada endile õigus või hüvitis, millele vastava kohustuse täitmisest kostjad käesoleval juhul aegumisele
6(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-21952 tuginedes keelduvad. Ka omandireformi teel omandi saanud isikud, sh sellise maa tagastamise õigustatud subjektid, kelle maale jäi võõras ehitis, pidid saavutama teatava aja möödumisel kindluse, et nende omandisuhe on selge. Seadusandja valis AÕSRS § 15 lg s 1 selleks tavapärasest veelgi lühema tähtaja.
32.19.09.2016 esitasid hagejad 13.09.2016 kohtuistungi protokolli parandamise taotluse. Maakohus ei rahuldanud hagejate taotlust protokolli parandamiseks. Maakohus leidis, et protokoll vastab TsMS § 50 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja vajadus protokolli parandamiseks puudub.
33.Maakohus jättis TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel arvestamata kohaliku omavalitsuse teate esialgsele hagejale (I kd tl 73) ja dokumendid käekirja ekspertiisi läbiviimiseks (I kd tl 144–154), millest ei selgu asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid.
34.Maakohus leidis, et kostjate esindaja ajakulu seoses hagile vastuse koostamisega on põhjendatud 7 tunni ulatuses, arvestades hagiavalduse sisu, sellele lisatud tõendeid, kostja vastuse sisu ning lisatud tõendeid. Muus osas oli kostjate esindaja ajakulu põhjendatud ja vajalik. Kostjate esindaja tasumäär oli 156 eurot tunnis (käibemaksuga) oli põhjendatud. Maakohus määras kostjate vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks 3 304,08 eurot (lepingulise esindaja tasu 21,18 tunni eest tasumääraga 156 eurot). Rahuldamata jäi kostjate taotlus 994,23 euro saamiseks (4 298,31 – 3 304.08). Apellatsioonkaebus
35.03.11.2016 esitasid hagejad apellatsioonkaebuse, millega vaidlustasid maakohtu 30.09.2016 otsuse täies ulatuses materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Hagejad palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta aegumine kohaldamata ja saata asi menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule.
36.Hoonestusõiguse seadmise nõudele on aegumise kohaldamine vastuolus hea usu põhimõttega. MaaRS § 7 ja § 351 koosmõjust tulenevalt ei saanud maa tagastamist otsustada enne, kui U-AK ja TH olid kokku leppinud viimase kasuks seatava hoonestusõiguse tingimustes või enne kui hoonestusõigusega koormatava riigimaa suurus ja piirid olid täpselt määratud. 19.04.1994 Kapteni tee 6 maaüksuse kinnistamisega muutus ka TH-le kuulunud 1⁄2 suurune mõtteline osa ehitisest maa oluliseks osaks ja TH jäi ilma 1⁄2 suurusest mõttelisest osast Kapteni tee 6 majavaldusest.
37.Apellantide hinnangul on AÕSRS § 15 lg-st 1 tulenevast 1-aastasest aegumistähtajast lähtumine vastuolus hea usu põhimõttega. Esiteks, AÕSRS vastuvõtmisel 27.10.1993, mis hakkas kehtima alates 01.12.1993 (ja kehtis sellises sõnastuses kuni 01.09.1994), nägi AÕSRS § 15 lg 1 ette, et ehitise omanikul, kes kasutab maad õiguslikul alusel ja kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, on õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul, arvates nimetatud maa kandmisest kinnistusraamatusse. Kui ehitise omanik ei nõua nimetatud tähtaja jooksul hoonestusõiguse seadmist, muutub ehitis maatüki oluliseks osaks, välja arvatud riigimaal asuv ehitis. AÕSRS § 15 lg 1 tollases redaktsioonis täpsustas, et kui AÕSRS § 15 lg-s 1 nimetatud ehitise omanik ei nõua hoonestusõiguse seadmist ühe aasta jooksul, arvates maa kinnistusraamatusse kandmisest, seatakse hoonestusõigus riigimaale Vabariigi Valitsuse poolt määratud riigiasutuse otsuse alusel. Seega nägi tollane AÕSRS ette, et kui isiku kasuks hoonestusõigust maaomanik ei sea, siis seatakse hoonestusõigus riigimaale. Käesoleval juhul vald seda
7(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-21952 ei teinud. Kui seda oleks tehtud, siis poleks TH oma omandist ilma jäänud, kuivõrd ka AÕSRS § 15 lg 1 nägi tollal ette, et ehitis ei muutu maatüki oluliseks osaks, kui ta asub riigimaal. Tegemist oli TH-st sõltumatute asjaoludega, mida tema mõjutada ei saanud. Teiseks, Eesti Vabariigi Valitsuse 15.02.1994 määrusega nr 56 kinnitati „Riigi- ja munitsipaalmaale ehitise omaniku kasuks hoonestusõiguse seadmise kord“, mille § 4 kohaselt seatakse hoonestusõigus maale, millel asuva ehitise omanik ei soovi või tal ei ole õigust saada maa omanikuks õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise, asendamise või maa erastamise teel. Kolmandaks, maa tagastamise ajal (s.o 15.09.1993) kehtinud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ § 51 kohaselt pidi maa tagastamise toimikusse paigutatama õiend tagastataval maal paiknevate hoonete ja rajatiste ja nende kuuluvuse kohta ning nende omanike ja õigustatud subjektide poolt maareformi seaduse §-de 9 ja 10 alusel sõlmitud kokkulepped (korra § 51 p 3) ning tagastataval maal asuvate hoonete kaasomanike poolt maareformi seaduse § 12 alusel sõlmitud kirjalikud kokkulepped (korra § 51 p 4). TH ja U-AK vahel neid kokkuleppeid sõlmitud polnud. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord ei näinud otseselt ette, et ehitise omanikke maa tagastamise menetlusse muul viisil oleks kaasatud. Seega on ilmne, et TH ei saanud mingil viisil teada ei tagastamismenetlusest ega selle tulemustest.
38.Vabariigi Valitsuse 21.05.2004 määrusega nr 198 on kehtestatud „Maareformi läbiviimisel ehitise kaasomanike kasuks hoonestusõiguse seadmise kord“, mille § 4 lg 2 kohaselt saavad maa omandaja ja kaasomanik, kes ei ole avaldanud soovi maad omandada, kuni maa kinnistusraamatusse kandmiseni sõlmida notariaalselt tõestatud kokkuleppe maale hoonestusõiguse seadmiseks ja korra § 4 lg 3 kohaselt peab erastamise korraldaja teavitama ehitise kaasomanikke maa kinnistusraamatusse kandmisest kohe pärast kinnistamisotsuse ärakirja saamist. Maa tagastamise korral saadab teavituse valla- või linnavalitsus. TH-le ei ole teavitust edastatud.
39.U-AK-l ja kostjatel õnnestus TH Kapteni tee 6 majavalduse ja maaüksuse õigusliku omandi küsimustes väga pikalt teadmatuses hoida. Samuti oli äärmiselt puudulik tollal kehtinud regulatsioon mh ka maareformi raames hoonestusõiguse seadmise küsimustes. Alles 11.04.2011 selgus TH-le, et ta ei ole Kapteni tee 6 kaasomanik. Selleks ajaks aga oli möödunud maa kinnistamisest juba 16 aastat. Sellises olukorras on vastuolus hea usu põhimõtetega see, et ühelt poolt kohus küll möönab, et isik on oma omandist ilma seadusliku aluseta ilma jäänud, kuid teisalt peab võimalikuks, et kuna avaldaja ei esitanud vastavat nõuet ühe aasta jooksul alates kinnistu kinnistusraamatusse kandmisest (seda sõltumata sellest, kas TH kandest teadlik oli või mitte), on ta nõude aegumise tõttu minetanud võimaluse enda omandi säilitamiseks hoonestusõiguse seadmiseks. Maareformi raames nii maa tagastamise ajal kui ka maa kinnistamise ajal puudus selge õiguslik regulatsioon ehitise omaniku kasuks hoonestusõiguse seadmise küsimuses. Seetõttu on hagejate AÕSRS § 15 lg 1 alusel esitatud hoonestusõiguse seadmise nõudele aegumise kohaldamine hea usu põhimõttega vastuolus.
40.Maakohus on hageja hüvitise nõude lahendanud alusetu rikastumise sätete alusel. Maakohus asus seisukohale, et õigustatud isiku alusetu rikastumise ajaks saab lugeda 19.04.1995, s.t päeva, kui möödus aasta maaüksuse kinnistamisest. Maakohus leidis, et hagejate hüvitise nõue aegus sellest päevast 10 aasta möödumisel ehk 19.04.2005. Maakohtu hinnangul toimus TH arvel alusetu rikastumine seega siis, kui rikastuja omandi kohta tehti kanne kinnistusraamatusse ning lähtudes AÕS § 55 lg-s 1 ja lg-s 2 sätestatust leidis kohus, et hageja(d) ei saa tugineda kinnistusraamatu kandest mitteteadmisele. Apellandid ei nõustu sellega. AÕS § 55 eesmärgiks ei ole reguleerida
8(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-21952 nõuete sissenõutavaks muutumist aegumise kontekstis. Õiguskirjanduses on selgitatud, et AÕS § 55 lg 2 kinnitab esmalt üldpõhimõtet, et kui seadus seob mingi õigusmuudatuse kinnistusraamatuga, toimub see sõltumata sellest, kas isikud kandest teavad. AÕS § 55 lg 2 rakendusala on eelkõige võlaõiguslike tehingute puhul ja AÕS § 55 lg 2 kohaldamine lepinguväliste suhete puhul on küsitav. Apellandid viitasid analoogiale ostueesõiguse teostamise tähtaegadega, kus ostueesõiguse teostamise tähtaeg ei hakka kulgema mitte kinnistusraamatu kande tegemisest, vaid müügist teatamisest ostueesõigust omavale isikule (vt VÕS § 249, 250).
41.Hüvitise aegumise osas jäävad apellandid hagiavalduses väljendatud seiskoha juurde, et kuna 01.07.2002 ei olnud hagejate nõue veel tekkinud (TH ei teadnud veel omandi kaotusest), tuleb aegumise osas kohaldada VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt TsÜS § 149 lg-st 1 tulenevat aegumistähtaja kohta sätestatut.
42.Apellandid leiavad, et maakohus on rikkunud menetlusõigust, jättes hagejate 19.09.2016 taotluse 13.09.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata. Apellandid esitasid 19.09.2016 kohtule taotluse 13.09.2016 protokolli parandamiseks, viidates mh, et kohus on ekslikult kohtuistungi protokollis refereerinud, justkui oleks hagejad seisukohal, et nende hüvitise nõue on alusetu rikastumise nõue.
43.Maakohus jättis ebaõigesti ekspertiisitaotluse rahuldamata, kuna ilma ekspertiisi teostamata poleks saanud aegumise küsimust lahendada. Määrava tähtsusega on küsimus sellest, kas esialgne hageja oli 07.07.1993 teatise allkirjastanud või mitte. Kui teatis ei olnud allkirjastatud TH poolt, siis ei oleks saanud vald U-AK-le maa tagastamisprotsessiga edasi minna ja maad U-AK-le tagastada ega kinnistada.
44.Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata TsÜS § 155 lg-st 1 tuleneva aegumistähtaja. Hagejate nõude primaarseks aluseks on kaotatud omandiõigus ehitisele, mida ei ole võimalik enam taastada juriidilise võimatuse tõttu. Riigikohus on ühelt poolt sedastanud, et põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse (RKPJKo 3-41-6-03, p 16), kuid samas rõhutanud, et PS § 32 kaitseb selle järgi isikut Eesti riigi poolt pärast põhiseaduse jõustumist toimepandud omandipõhiõiguse riivete eest (vt RKHKo 3-3-1-41-01, RKHKm III-3/1-42/95). Seega on käesoleval juhul tegemist omandiõiguse küsimusega. Õiguskirjanduses on selgitatud, et hoolimata TsÜS § 155 lg 1 kitsast sõnastusest peaks see laienema ka hoonestusõigusele. Maakohus on lakooniliselt selle osas leidnud, et sellest normist oleks võimalik lähtuda juhul, kui esialgsel hagejal või hagejatel oleks varasem hoonestusõigus. Maakohus oma järeldust ei põhjendanud, mistõttu ei vasta kohtuotsus selles osas ka TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele. Lisaks märgivad apellandid, et TsÜS § 4 võimaldab õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldada sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Sellise sätte puudumisel lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest. Hagiavalduse aluseks on faktiline asjaolu, et TH-l oli enne Kapteni tee 6 maa tagastamist U-AK-le omand 1⁄2 suurusele mõttelisele osale Kapteni tee 6 majavaldusest. U-AK ja valla tegevuse tulemusena seda omandit enam ei ole. Vastus apellatsioonkaebusele
45.Vastustajad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellantide kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
9(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-21952
46.Ringkonnakohus, ära kuulanud pooled ja tutvunud apellatsioonkaebusega ning tsiviilasja toimiku materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis TsMS § 654 lg 6 järgi ringkonnakohtu otsuses maakohtu otsuse põhjendusi ei korrata.
47.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. See, et apellandid maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.
48.Kolleegium ei nõustu apellantidega, et aegumise kohaldamine hagejate nõudele kostjate kohustamiseks hoonestusõiguse seadmiseks tahteavalduse andmiseks on vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejad on rõhutanud, et hea usu põhimõttest tulenevalt ei saa hagejate nõudele AÕSRS § 15 lg-st 1 tulenevat üheaastast aegumistähtaega kohaldada, kuna see rikuks ebaproportsionaalselt hagejate omandiõigust (PS § 32). Hagejate väitel on nad omandi 1⁄2-le mõttelisele osale hoonetest, mis asuvad Kloogaranna külas Kapteni tee 6, kaotanud kolmandate isikute, eelkõige kohaliku omavalitsuse, tegevuse ja omandireformi reguleerivate seaduste mitmetimõistetavuse tõttu. Kolleegium märgib, et aegumise vastuväitele tuginemise hea usu põhimõttega vastuolus olevaks tunnistamine on iseenesest küll võimalik, kuid see võib toimuda ainult väga erandlikel asjaoludel. Kolleegium möönab, et AÕSRS § 15 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on TsÜS-s sätestatud tähtaegadega võrreldes lühem, kuid maakohus on õigesti vaidlustatud otsuses põhjendanud, et see on tingitud eelkõige sellest, et tegemist on nn reformiseadusega ja vajadusega viia omandireform läbi kiiresti. Kolleegiumi arvates ei ole põhjust heita 1993. aastal läbiviidud maa tagastamise menetlusest osavõtjatele ette vastuolulist käitumist, mis võis tekitada THle mulje tema omandi säilimisest vaatamata hoonetealuse maa tagastamisele ja kinnistamisele õigustatud subjektile. Kohtumenetluses esiletoodust selliseid asjaolusid järeldada ei saa. Esialgne hageja TH on 07.07.1993 kinnitanud kohalikule omavalitsusele, et ta ei soovi talle kuuluvate hoonete juurde maad osta ega rentida (I kd tl 18). Seda, et TH ei soovinud maad osta kinnitas kohtuistungil ka hageja TH (II kd tl 17 pöördel). Seega oli maa tagastamine U-AKle seaduspärane ja TH-l oli võimalus AÕSRS § 15 lg 1 järgi taotleda hoonestusõiguse seadmist ehitusalusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul arvates maa kandmisest kinnistusraamatusse. Lisaks märgib kolleegium, et aegumisele tuginemise keeld tulenevalt hea usu põhimõtte rikkumisest ei saa olla ajaliselt piiramatu ja võlausaldajale saab hea usu põhimõtet kohaldades anda üksnes täiendava võimaluse oma nõude maksmapanekuks. Hagi esitamise ajaks oli kinnistusraamatu kande tegemisest möödunud ligi 20 aastat ja väidetavast maa õigustatud subjektile tagastamisest teadasaamisest enam kui 3 aastat ning juba seetõttu puudub mõistlik põhjendus nõude aegumise kohaldamata jätmiseks tulenevalt hea usu põhimõttest.
49.Apellantide viited MaaRS §-dele 7 ja 351, AÕSRS § 15 lg 1 redaktsiooni muutmisele, Vabariigi Valitsuse 15.02.1994 määrusega nr 56 kinnitatud riigi- ja munitsipaalmaale
10(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-21952 ehitise omaniku kasuks hoonestusõiguse seadimise korra §-le 4, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra §-le 51 ja Vabariigi Valitsuse 21.05.2004 määrusega nr 198 kinnitatud maareformi läbiviimisel ehitise kaasomanike kasuks hoonestusõiguse seadmise korra § 4 lg-le 2 ei anna hea usu põhimõtte kohaldamise osas teha maakohtust erinevat järeldust. Apellantide poolt viidatud normid reguleerivad ennekõike riigimaale hoonestusõiguse seadmist ja maa tagastamise korda. Eeltoodud sätetest ei saa järeldada, et õigusnormid olid vastuolulised ja mitmetimõistetavad määral, et TH ei teadnud tagastamismenetlusest ja selle tulemustest ning tal ei olnud võimalik soovi korral oma õigusi kaitsta vara tagastamise menetluses.
50.Alternatiivselt esitatud hüvitise nõude osas kohaldas maakohus alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid reguleerivaid õigusnorme ja leidis, et hagejate nõue on aegunud olenemata sellest, kas lugeda aegumise alguseks hoonetealuse maa kinnistamine või õiguste rikkumisest väidetav teada saamine. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega.
51.Apellantide väited maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamisega seonduvalt on jäänud umbmääraseks. Apellandid on leidnud, et nõue on seadusest tulenev ja selle aegumisele tuleb kohaldada TsÜS § 149. Apellandid ei ole täpsustanud, millisele seadusele tuginedes on nad hüvitise nõude esitanud.
52.TsÜS § 155 lg 1 sätestab, et omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude aegumistähtaeg on 30 aastat. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna hagejad ei ole kinnisasja omanikud ja nende õiguseellase omandiõigus 1/2-le mõttelisele osale hoonetest on lõppenud, siis ei ole apellantidel võimalik esitada omandiõigusest tulenevat väljaandmisnõuet. Kolleegiumi arvates ei ole alust tõlgendada TsÜS § 155 lg 1 laiendavalt viisil, et ka omandi kaotusest tuleneva nõude asemel hüvitise nõue aegub 30 aasta jooksul.
53.Apellantide väited maakohtu poolt AÕS § 55 ebaõige kohaldamise kohta ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuna hagejate nõuded on aegunud ka sellisel juhul, kui AÕS § 55 lg-st 2 tulenev eeldus jätta kohaldamata, siis kolleegiumi arvates pole vajalik hinnata, kas AÕS § 55 lg-st 2 tulenev eeldus on kohaldatav ka lepinguvälistele suhetele.
54.Kolleegiumi arvates ei ole maakohus menetluse juhtimisel menetlusõiguse norme rikkunud. Protokolli parandamise taotluse on maakohus õigesti jätnud rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kohtuistungi protokoll vastab TsMS §-le 50. Samuti ei olnud aegumise vastuväite lahendamisel vajalik määrata TH poolt 07.07.1993 allkirjastatud dokumendile käekirja ekspertiisi. Maakohtu menetluses on hageja I ise kinnitanud TH poolt dokumendi allakirjutamist (II kd tl 17 pöördel). Seega on ka hagejate endi väited maakohtu menetluses olnud vastuolulised.
55.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja TsMS § 165 lg 1 järgi jätta hagejate kanda. Kuna maakohus on vaidluse asjaolusid arvestades jätnud menetluskulud hagejate kanda solidaarselt, siis ka apellatsiooniastme kulud tuleb jätta apellantide kanda solidaarselt. Puudub alus muuta maakohtu otsustatud menetluskulude jaotust ja rahalist suurust.
56.Kostjate (vastustajate) menetluskulude nimekirja kohaselt on neil tekkinud apellatsioonimenetluses kulusid lepingulise esindaja osutatud õigusabile 783,33 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 941,19 eurot. Taotluses toodule lisandub tasu 17.02.2017 kohtuistungil osalemise eest summas 124,80 eurot (koos käibemaksuga).
11(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-21952 Kokku on kostjate apellatsiooniastme menetluskulud 1065,99 eurot. Tulenevalt esitatud spetsifikatsioonist on kostjate esindajal kulunud maakohtu otsuse läbitöötamisele ja sellega seonduvatele toimingutele 32 minutit, apellatsioonkaebusega tutvumisele ja vastuse koostamisele ning sellega seonduvatele tegevustele kokku 3 tundi ja 28 minutit, 15.02.2017 kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja kohtuistungiks 1 tund 30 minutit ning kompromissi arutamiseks kliendiga 32 minutit. Sellele lisandub 17.02.2017 kohtuistungi aeg 48 minutit. Kokku 6 tundi ja 50 minutit. Kostjate esindaja vandeadvokaat Kristi Rande õigusabi teenuse tunnihind on 156 eurot (130 eurot, millele lisandub käibemaks). Apellantidel (hagejatel) kostjate menetluskuludele vastuväiteid ei ole.
57.TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb lepingulise esindaja kulud välja mõista vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kolleegium leiab, et kostjate taotluses esitatud menetluskulud on tulenevalt menetlusdokumentide sisust, vaidluse asjaoludest ja kohtuistungite pikkusest vajalikud kostjate huvide kaitsmiseks. Seega tuleb hagejatelt solidaarselt välja mõista kostjate kasuks solidaarselt TsMS § 177 lg 1 p 1 alusel 1065,99 eurot. TsMS § 177 lg 4 ja VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi tuleb hagejatelt kostjate kasuks väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni välja mõista viivis.
58.Kolmas isik Keila vald kohtule avaldust menetluskulude hüvitamiseks esitanud ei ole.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.