OOO Keystone Logistics avaldus Keystone International OÜ-le ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.11.2016 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OOO Keystone Logistics määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Võlausaldaja OOO Keystone Logistics (välisriigi registrikood 1089847361911), lepingulised esindajad vandeadvokaat Denis Piskunov ja advokaat Kati Pino Võlgnik Keystone International OÜ (registrikood 12565687), lepinguline esindaja advokaat Aivar Pihlak
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 30.11.2016 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud OOO Keystone Logistics kanda.
4.Mõista OOO-lt Keystone Logistics välja Keystone International OÜ kasuks määruskaebemenetluse kulude hüvitis summas 1092 eurot.
5.OOO-l Keystone Logistics tuleb alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 4 ja 5 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest. Ülejäänud osas ei ole määrus kaevatav (PankrS § 5 lg 2 ja § 15 lg 5). Asjaolud
1.OOO Keystone Logistics (avaldaja) esitas 12.10.2016 Harju Maakohtule avalduse Keystone International OÜ-le (võlgnik) ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks.
2.Avalduse kohaselt on võlgnikul kohustus tasuda võlausaldajale kokku 152 737,27 eurot. Võlgniku kohustused tekkisid 01.04.2014 lepingust nr 010414-7 ning 01.08.2014 lepingust nr 010814-KI. Mõlema lepingu kohustuse sisuks on ekspedeerija tasu maksmine ja kulutuste hüvitamine.
3.Leping nr 010414-7 on sõlmitud ekspedeerimisega seonduvate õigussuhete reguleerimiseks. Vastavalt 01.08.2014 sõlmitud lepingu lisale on klient kohustatud tasuma ekspedeerijale tasu, mis moodustab kogu lepingu alusel osutatud teenuste käibemaksuga maksumusest 1,25%. Tasu makstakse Vene rublades. Lepingu punktidest 5.2 ja 5.3 tuleneb, et vastuväiteid ekspedeerija esitatud dokumentidele on kliendil võimalik esitada viie kalendripäeva jooksul alates ekspedeerijalt tasunõude aluseks olevate dokumentide saamisest ja juhul, kui ekspedeerija tasule ei ole vastuväiteid esitatud, siis loetakse teenus vastuvõetuks. Vastavalt lepingu p-le 6.1 kohaldub sellele Vene Föderatsiooni õigus. Vene Föderatsiooni õiguse asjatundja toob välja järgnevad eeldused tellijalt ekspedeerija tasu väljamõistmiseks: lepingu olemasolu; lepingu alusel teenuse tellimine ja selle nõuetekohane osutamine. Võlausaldaja osutas võlgnikule lepingu alusel ekspedeerimisteenuseid ja kandis kulusid. Tellitud ja osutatud teenuste ning kulutuste kandmise kohta esitas võlausaldaja võlgnikule lepingu punkti 5.1 alusel aruandeid. Kokku kandis võlausaldaja kulutusi summas 3 713 555,68 RUB (s.o 53 695,37 eurot). Võlgnik ei ole kantud kulutuste suurusele vastuväiteid esitanud ning on kulutuste nõuet tunnustanud, tasudes 377 192,92 RUB (s.o 5453,94 eurot). Võlausaldaja nõue võlgniku vastu on seega 3 336 362,76 RUB (s.o 48 241,43 eurot). Võlgnik on osutatud teenused vastu võtnud pretensioonideta ja on ka ekspedeerija tasu suuruse kinnitanud iga osutatud teenuse kohta. Hoolimata teenuste pretensioonideta vastu võtmisest ja ekspedeerija tasu suurusega nõustumisest ei ole võlgnik võlausaldajale ekspedeerija tasu maksnud. Kokku on ekspedeerija tasunõue 46 429,46 RUB (s.o 671,34 eurot). Eeltoodust nähtub, et võlgnik kohustub tasuma võlausaldajale 01.04.2014 lepingu alusel tellitud, nõuetekohaselt osutatud ja vastuvõetud teenuste eest ning ekspedeerija poolt kantud kulude katteks kokku 3 382 792,22 RUB (s.o 48 912,77 eurot).
4.Lepingu nr 010814-KI alusel kooskõlastasid pooled 05.05.2016 koostatud aktiga nr 1/2016 nii granuleeritud väävli kui ka paakunud väävli suhtes osutatavate teenuste hinna (vastavalt 7,5 USD/tonn ja 16,5 USD/tonn). Võlgnik tellis võlausaldajalt 18.05.2016 avaldusega 2270,827 tonni granuleeritud väävli ja 1031,917 tonni paakunud väävli peale laadimiseks ettevalmistamise. Võlausaldajalt tellitud teenuste üksikasjad said fikseeritud juhises AP-0005 (2270,827 tonni granuleeritud väävlit) ja juhises AP-0006 (1031,917 tonni paakunud väävlit). Lepingu punktidest 5.2 ja 5.3 tuleneb, et vastuväiteid ekspedeerija esitatud dokumentidele on kliendil võimalik esitada viie kalendripäeva jooksul alates ekspedeerijalt tasunõude aluseks olevate dokumentide saamisest ja juhul, kui ekspedeerija tasule ei ole vastuväiteid esitatud, siis loetakse teenus vastuvõetuks. Vastavalt lepingu punktile 6.1 kohaldub sellele Vene Föderatsiooni õigus. Vene Föderatsiooni õiguse asjatundja toob välja järgnevad eeldused tellijalt ekspedeerija tasu väljamõistmisele: lepingu olemasolu; lepingu alusel teenuse tellimine ja selle nõuetekohane osutamine. Juhises AP-0005 toodud granuleeritud väävel oli pealelaadimiseks ettevalmistatud ja antud võlgniku vedajale üle. Võlausaldaja edastas võlgnikule 10.06.2016 teenuse vastuvõtmise akti, millele ei ole võlgnik lepingu nr 010814-KI p 5.2 sätestatud korras vastuväiteid esitanud. Sama lepingu p 5.3 kohaselt loetakse teenus nõuetekohaselt osutatuks ja tasunõue muutub sissenõutavaks. Võlausaldaja saatis 10.06.2016 teenuse vastuvõtmise akti võlgniku postiaadressile. Vene Föderatsiooni õiguse asjatundja arvamuse punkti 5 kohaselt loetakse akt kättesaaduks. Eeltoodust 2(13)
nähtub, et võlgnik ei ole esitanud lepingu punktis 5.2 toodud korras vastuväiteid osutatud teenustele, mistõttu loetakse akt kooskõlastatuks ja võlgnikul on tekkinud teenuste eest tasumise kohustus. Teenuste vastuvõtmise aktist 10.06.2016 nähtub, et osutatud teenuste maksumus on 17 655,20 USD (s.o 15 935,73 eurot). Võlgnik on võlausaldaja nõuet tunnustanud, tasudes nõude osaliselt, summas 10 851,20 USD (s.o 9794,39 eurot). Seega on võlgniku võlgnevus võlausaldaja ees 6804 USD (s.o 6141,35 eurot). Juhise AP-0006 alusel valmistas võlausaldaja peale laadimiseks ette paakunud väävli. Juhise AP0006 punkti 10 kohaselt kohustus võlgnik paakunud väävli välja vedama hiljemalt 30.06.2016. Võlausaldaja tuletas võlgnikule 17.06.2016 kirjaga meelde kohustust paakunud väävel hiljemalt 30.06.2016 välja vedada. Hoolimata võlausaldaja meeldetuletusest ei täitnud võlgnik oma kohustust. Võlausaldaja rendileandja ütles rendilepingu võlausaldajaga üles, mistõttu oli võlausaldaja sunnitud paakunud väävli teise lattu toimetama. Võlausaldaja teavitas 24.06.2016 kirjaga võlgnikku paakunud väävli asukoha muutmise vajadusest. Võlgnik teatas 01.07.2016 kirjadega, et ütleb pooltevahelise lepingu üles alates 01.08.2016 ja tühistab juhise AP-0006. Vene Föderatsiooni õiguse asjatundja toob välja järgnevad eeldused tellijalt ekspedeerija tasu väljamõistmisele, sh olukorras, kus tellija tühistab ekspedeerijale antud juhise: lepingu olemasolu; lepingu alusel teenuse tellimine ja selle nõuetekohane osutamine; ekspedeerijale antud juhise tühistamise korral kohustub juhise andja tasuma faktiliselt osutatud teenuste eest, hüvitama juhise täitmisega seotud kulud ja tasuma trahvi 10% ekspedeerija poolt kantud kuludest. Tellimuse täitmine võlausaldaja poolt on tõendatud muu hulgas ka võlausaldaja 17.06.2016 ja 24.06.2016 kirjadega. Arvestades, et võlgnik tühistas juhise pärast välja vedamise tähtaja möödumist, on võlausaldaja võlgnikule osutanud teenuse täies mahus. Osutatud teenuste hinnaks oli 17 026,63 USD (s.o 15 368,38 eurot). Lisaks on võlgnik vastavalt Vene Föderatsiooni õiguse asjatundja arvamusele kohustatud tasuma trahvi 10% osutatud teenuste summast. Võttes arvesse, et osutatud teenuste summa on 17 026,63 USD (s.o 15 368,38 eurot), on võlgnik kohustatud tasuma trahvi summas 1702,66 USD (s.o 1536,83 eurot). Eeltoodust tulenevalt on võlgnik kohustatud tasuma võlausaldajale kokku 18 729,29 USD (s.o 16 905,22 eurot). Hoolimata asjaolust, et võlgnik tühistas 01.07.2016 kirjaga juhise AP-0006, korraldas võlgnik paakunud väävli laost välja vedamise 30.08.2016, lõpetades sellega kestva kohustuste rikkumise ja võlausaldajale lisakulutuste ja kahju tekkimise. Arvestades, et juhises AP-0006 kokku lepitud väävli väljavedamise tähtaeg oli 30.06.2016, ei täitnud võlgnik oma kohustust õigeaegselt. Võlgniku kohustuse rikkumisega on võlausaldajale tekkinud kahju. Paakunud väävli väljavedamisega venitamine tingis võlausaldajal järgmiste kulude tekkimise: kauba sunnitud transportimiseks ettevalmistamise kulud summas 468 519,47 RUB (s.o 6774,46 eurot); transportimise kulud summas 128 896,64 RUB (s.o 1863,75 eurot); kauba ladustamise kulud summas 4 657 033,81 RUB (s.o 67 337,39 eurot). Kokku on juhise AP-0006 rikkumisega võlausaldajale tekitatud kulusid summas 5 254 452,24 RUB (s.o 75 975,64 eurot). Vene Föderatsiooni õiguse asjatundja toob välja järgnevad eeldused tellijalt ekspedeerijale tekkinud kahju hüvitamisele: ekspedeerija kohustus ladustada kaupa; tellija kohustus kaup laost välja vedada hiljemalt 30.06.2016; tellija kohustuse rikkumine; ekspedeerija vajadused-võimalused hoiukoha muutmiseks; kauba ümberviimine teisse lattu; kulutuste kandmine või kandmise kohustuse tekkimine. Ekspedeerija kohustust ladustada kaupa tõendab võlgniku 06.07.2016 juhis, milles võlgnik väljendas valmidust paakunud väävel laost välja vedada. Juhisega väljendas võlgnik selget huvi, et võlausaldaja jätkaks paakunud väävli ladustamist ning võlgnikul on jätkuv huvi kohustuse täitmise vastu hoolimata juhise AP-0006 tühistamisest. Seega oli võlausaldajal kohustus hoida paakunud väävlit. Tellija kohustust kaup välja vedada hiljemalt 30.06.2016 tõendavad leping nr 010814-KI ja juhis AP-0006. Tellija kohustuse rikkumist tõendavad võlausaldaja korduvad kirjad 3(13)
peale 01.07.2016, milles võlausaldaja on palunud paakunud väävli äravedu. Võlausaldaja on korduvalt teavitanud võlgnikku vajadusest laokohta muuta seoses rendileandja poolse ülesütlemisavaldusega. Kauba ümberviimist teisse lattu tõendavad võlausaldajale esitatud arved kauba transportimiseks ettevalmistamise, transportimise ja ladustamise teenuse eest. Samad arved tõendavad ka kulutuste kandmise kohustuse tekkimist ning maksekorraldused, millega võlausaldaja on laopidajale arved tasunud, tõendavad kulutuste kandmist. Eeltoodust nähtub, et võlausaldajale on võlgniku tegevusega tekkinud kahju ja võlgnik on kohustatud tekkinud kahju hüvitama. Võlausaldajale on tekkinud kahju kogusummas 5 254 452,24 RUB (s.o 75 975,64 eurot). Lisaks eeltoodule pole võlgnik võlausaldajale maksnud 01.08.2014 lepingu nr 010814-KI alusel tellitud, osutatud ja 13.11.2015 aktiga nr 131115-3 vastuvõetud teenuse eest. Kuna teenusele polnud vastuvõtmisel pretensioone esitatud, kohustub võlgnik aktis toodud tasu summas 5320,46 USD (s.o 4802,29 eurot) võlausaldajale maksma. Eeltoodust tulenevalt kohustub võlgnik tasuma lepingu nr 010814-KI alusel võlausaldajale kokku 152 737,27 EUR, sh juhise AP-0005 täitmise eest 6804 USD (s.o 6141,35 eurot); juhise AP-0006 täitmise eest ja juhise tühistamise trahv 18 729,29 USD (s.o 16 905,22 eurot); võlgnikupoolse kohustuse rikkumisega võlausaldajale tekkinud kahju summas 5 254 452,24 RUB (s.o 75 975,64 eurot); 13.11.2015 koostatud vastuvõtmise aktiga nr 131115-3 osutatud teenuste eest 5320,46 USD (s.o 4802,29 eurot). 01.04.2014 lepingust nr 010414-7 ja 01.08.2014 sõlmitud lepingust nr 010814-KI tekkinud põhivõlgnevus moodustab kokku 152 737,27 eurot.
5.Võlgnik on maksejõetu, kuna võlgnik ei ole täitnud võlausaldaja ees kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist (Pankrs § 10 lg 2 p 1) ja võlgnik on teatanud, et ta ei suuda oma kohustusi täita (PankrS § 10 lg 2 p 5). Kohustuste mittetäitmise tõttu esitas võlausaldaja 29.07.2016 pankrotihoiatuse ja palus võlgnevuse tasuda 10 päeva jooksul. Pankrotihoiatusele 04.08.2016 esitatud vastusest nähtub, et võlgnikul ei ole arusaadavaid vastuväited nõuetele. Võlgnik õigustab kohustuste rikkumist viitega hea usu põhimõttele, selgitamata seejuures milles selle põhimõtte võimalik rikkumine täpselt seisneb. Samuti on väidetud nagu poleks võlgnikul tema tellitud teenuste osas dokumente, tegemist on absurdse väitega, mis ei õigusta kohustuse täitmisest kõrvale hiilimist. Võlgniku viimasest majandusaasta aruandest selgub, et tema netovara ei vasta äriseadustiku nõuetele, s.t omakapital on negatiivne: - 2 284 617. Tähelepanuväärne on, et võlgnik ei kavatse ÄS § 176 toodud meetmeid rakendada (pankrotiavalduse esitamine), vaid loodab viia netovara vastavusse nõuetega „tulevaste perioodide kasumi arvelt“. Võlgnik on seega väljendanud, et ta on teadlik omakapitali seaduse nõuetele mittevastavusest ja ei kavatse astuda vajalikke samme omakapitali seadusega vastavusse viimiseks. Võlgniku vastuväited
6.Võlgnik vaidles avaldusele vastu. Võlgnik on 10.08.2016 vaidlustanud võlausaldaja nõude Vene Föderatsiooni Peterburi linna ja Leningradi oblasti Arbitraažikohtus (edaspidi VF kohus). Põhiliseks võlgniku väiteks hagiavalduses on asjaolu, et rikkudes poolte vahelisi erinevaid lepinguid ja kehtivat seadusandlust on võlausaldaja jätnud esitamata võlgnikule dokumendid, mis tõendaksid teenuste osutamist ja kulude kandmist arvetel näidatud mahus ning et võlausaldaja on tegutsenud omavoliliselt, täitmata võlgniku juhiseid. Dokumentide mitteesitamise tõttu on võlgnikul real juhtudel osutunud võimatuks kindlaks määrata, kellele on kaup ekspediitori poolt kätte toimetatud ning kellelt on tal võimalik oma kauba eest lõppkokkuvõttes raha saada. Oma tegevusega on ekspediitor tekitanud võlgnikule märkimisväärses ulatuses kahju. Seega on võlgnik vaidlustanud muu hulgas mõlemast ekspedeerimise lepingust tulenevad võlausaldaja nõuded kohtus ning neid nõudeid ei saa lugeda piisavalt selgeteks ehk sellisteks, mis võimaldaks ajutise halduri määramist ilma, et need nõuded oleks esmalt sisuliselt läbi vaadatud ja lahendatud kohtu 4(13)
poolt.
7.Võlausaldaja on esitanud kohtule hulgaliselt dokumente, millistele võlgniku esindajana on alla kirjutanud AK kui võlgniku juhatuse liige. Võlgniku ja võlausaldaja vahel oli tegemist seotud osapooltega ning võlausaldaja poolt esitatud dokumendid ei ole usaldusväärsed. AK oli võlgniku juhatuse liige perioodil 19.02.2014 kuni 12.01.2016. AK on ka võlausaldaja tegevdirektor alates 02.10.2008 kuni tänase päevani. Ta oli ka võlgniku osanik perioodil 14.02.2014 kuni 13.03.2015. Seega oli perioodil, mil osutati väidetavaid teenuseid, võlgniku ja võlausaldaja puhul tegemist seotud isikutega. Nii AK ja AD ning nende poolt juhitud äriühingute vahelised suhted on märksa laiemad ja keerulisemad kui lihtsalt kahe äriühingu suhted ekspedeerimise lepingu raames. Seda, et pooltevahelised suhted on märksa laiemad ja et nende vahel eksisteerib erimeelsusi äärmiselt suurte summade ulatuses, tõendab võlgnik võlausaldaja esindaja teatega tehingute annulleerimise kohta, mis esitati AD-le ja tema kontrolli all olevatele äriühingutele. Antud teates on viidatud sellele, et AK ei tunnista AD poolt talle antud laene ning tingimusi, milledel need laenud anti. Võlausaldaja kui käendaja ja võlgniku vahel on 25.12.2015 sõlmitud käendusleping, mida võlausaldaja keeldub täitmast. Käenduslepingu alusel tekkinud nõude summas 3 034 001 USD sissenõudmiseks on võlgnik pöördunud kohtusse. Antud nõude olemasolu võlausaldaja vastu välistab iseenesest võlgniku maksejõuetuse, kuna võlgnikul on nõue võlausaldaja vastu summas 3 034 001 USD ja võlgnikul võlausaldaja vastu väidetav nõue kõigest summas 152 737,27 eurot. Seega on AK, kellele tema abikaasa NK kaudu kuulub võlausaldajast äriühing, tegelikuks eesmärgiks pankrotiavalduse esitamisel mitte võla sissenõudmine võlgnikult, vaid kuulutada välja võlgniku, kellel on võlausaldaja suhtes nõudeõigus summale 3 034 001 USD 25.12.2015 sõlmitud käenduslepingu alusel, pankrot või vähemalt määrata ajutine pankrotihaldur võlgniku igapäevase tegevuse raskendamiseks võlausaldajalt võla sissenõudmisel. AK, allkirjastades võlgniku ja võlausaldaja mõlemapoolse esindajana avalduse lisas 5 esitatud akte ja muid dokumente, tegutses samaaegselt võlausaldaja seadusliku esindajana pahatahtlikult ning soovis luua oma tegevusega võimaluse esitada võlgniku suhtes nõude muudel kui võla sissenõudmisega seotud motiividel. Võlausaldaja õiguse asjatundja ei ole sõltumatu ja ta on varasemalt esindanud võlausaldajaga seotud äriühingut vaidluses võlgniku vastu. Seoses sellega on võlgnik esitanud asjatundja tegevuse osas kaebuse Sankt-Peterburi Advokaatide Kojale. Võlgnik esitab kohtule omapoolse Vene Föderatsiooni seaduste asjatundja (edaspidi asjatundja 2) arvamuse. Asjatundja 2 arvamus erineb asjatundja 1 arvamusest. Asjatundja 1 arvamuses on kirjeldatud, et ekspedeerija poolt nõude esitamise aluseks on lepingu olemasolu ja lepingu alusel teenuste tellimine ning selle nõuetekohane osutamine. Asjatundja 1 on asunud seisukohale, et teenuse tõendamiseks piisab aktide olemasolust. Asjatundja 2 on aga kirjutanud oma arvamuses, et poolte vahel vaidluse olemasolul ainuüksi aktide olemasolu ei ole piisav nõude tõendamiseks ning esitada tuleb kõik kauba ekspedeerimisega seotud dokumendid. See, et poolte vahel on vaidlus, ei vaja täiendavalt tõendamist. Asjatundja 2 käsitleb oma arvamuses nõuete aegumist. Asjatundja 1 nõuete aegumist oma arvamuses ei käsitle. Asjatundja 1 on 01.08.2014 lepingu osas asunud seisukohale, et kauba omaniku juhis ekspedeerijale, millega pannakse ekspedeerijale kohustus teatud kuupäevaks kaup ära viia, lõi ekspedeerijale eraldiseisva kohustuse ladustada kaupa ja seega ka õiguse kaupa laost lattu ümber paigutada. Asjatundja 2 on arvamusel, et ekspedeerijale antud juhisest endast niisugust kohustust tekkida ei saa, kauba ladustamine on eraldiseisev toiming, millise ekspediitor peab eelnevalt kooskõlastama kauba omanikuga või peab see olema selgelt ette nähtud ekspedeerimise lepingus. Asjatundja 1 on kinnitanud, et juhise tühistamisel on ekspediitoril õigus nõuda leppetrahvi 10%, asjatundja 2 on aga arvamusel, et kehtiv seadusandlus ei kehtesta kohustust leppetrahvi tasuda, asjatundja 2 on sisustanud oma vastuseid erineva kohtupraktikaga. Seega on asjatundjate seisukohad vastuolulised. Arvestades asjatundja 1 ebausaldusväärsust on 5(13)
asjatundja 2 kui sõltumatu isiku arvamus kohtu jaoks nõude selguse hindamisel usaldusväärsem. Asjatundja 2 arvamus kinnitab, et võlausaldaja nõue ei ole selge.
8.01.04.2014 lepingust nr 010414-7 tulenevale nõudele summas 48 l912,77 eurot vaidleb võlgnik täies mahus vastu. Esiteks on nõue suures osas aegunud. Nimelt on ekspedeerimise lepingute suhtes VF-s kehtestatud ühe aastane nõude aegumise tähtaeg. Nõuete aegumine algab arves märgitud arve tasumise tähtaja saabumisel ja lõpeb aasta möödumisel nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega on aegunud kõik nõuded dokumentide alusel, millised on esitatud alates 01.07.2015 kuni 02.10.2015 (kaasa arvatud) summas 3 600 153,94 rubla ehk 52 055,66 eurot. Võlgnik ei ole võlausaldajale avalduse punktis 6 märgitud 377 192,92 rubla tasunud. Seetõttu on võlausaldaja jätnud esitamata ka vastava maksekorralduse. Seega peaks hüpoteetiliselt võlausaldaja nõue olema 5453,94 eurot suurem kui avaldatud nõue ehk 54 366,71 eurot, millest 52 055,66 euro näol on tegemist aegunud nõuetega. Ükski võlausaldaja poolt lepingu nr 010414-7 alusel esitatud nõuetest, ka mitte aegunud, ei ole muutunud sissenõutavaks. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingu punktile 3.1.5 pidi ekspediitor korraldama vedude toimumiseks ja veoste tollivormistuse tegemiseks vajalike transpordi- ja muude dokumentide vormistamise ja korraldama eelnimetatud dokumentide koopiate ja originaalide saatmise kliendile koos vastavate märgetega (sh tolliasutuste märgetega) kulleri või kiirpostiga ning kontrollima dokumentide täitmise õigsust, kui need on koostanud veose saatja. Vastavalt lepingu punktile 5.1 ekspediitor esitab kliendile 5 kalendripäeva jooksul alates teenuste osutamisest allkirjastatud osutatud teenuste akti (kahes eksemplaris) ja faktuurarve. Teenuse osutamise kuupäev ja veose kohaletoimetamist tõendavate dokumentide komplekt kooskõlastatakse protokollis, mis moodustab lepingu lahutamatu osa. Seda tehtud ei ole. Vastavalt lepingu punktile 5.2 on klient kohustatud lepingu punktis 5.1 nimetatud dokumendid 5 kalendripäeva jooksul läbi vaatama ja allkirjastama osutatud teenuste akti ning saatma need ekspediitorile. Kui kliendil on vastuväiteid ja/või märkusi osutatud teenuste mahu ja/või kvaliteedi kohta, siis allkirjastab klient akti koos vastuväidetega. Seega oli võlausaldaja lepingujärgseks kohustuseks esitada võlgnikule kõik dokumendid, mis on seotud teenuse osutamisega ja kulude kandmisega, mitte ainult aktid ja aruanded. Võlausaldaja seda kohustust täitnud ei ole. Võlgnikule üle andmata dokumentide nimekiri sisaldub tabelis (lisa 9), kus on märgitud ka nõuded, mis tänaseks on aegunud. Seega ainuüksi aktide ja aruannete olemasolu võlgniku raamatupidamises ei ole piisavaks aluseks võlausaldaja poolt nõude sissenõudmiseks. Kuna dokumente võlgnikule esitatud ei ole, siis vastuväidete esitamise 5-päevane tähtaeg ei ole hakanud kulgema ja vastuväidete esitamise tähtaeg ei ole möödunud. Seega, juhul, kui suurem osa nõuetest ei oleks aegunud, ei ole võlausaldaja õigustatud nõudma tasu osutatud teenuste eest, kuna ta ei ole täitnud kõiki lepingulisi kohustusi nõudmaks võlgnikult avalduses nimetatud summasid. Isegi kui pooled poleks dokumentide üleandmises selgesõnaliselt kokku leppinud, siis akti ja aruande esitamine olukorras, kus poolte vahel on vaidlus, ei ole piisav. Sellisel seisukohal on asjatundja 2, kes on oma vastuses käsitlenud ka vastavat kohtupraktikat.
9.01.08.2014 lepingu nr 010814-KI ja juhise AP-0005 alusel tekkinud nõudele (6804 USD) vaidleb võlgnik vastu, kuna võlausaldaja ei ole talle analoogselt 01.04.2014 sõlmitud lepingu mittetäitmisega üle andnud antud teenuse osutamist puudutavaid dokumente. Võlgnik oli sunnitud osa arvest tasuma, kuna vastasel juhul poleks võlausaldaja võlgnikule kuuluvat kaupa üle andnud, pidades seda ebaseaduslikult kinni. Samuti oli nii see juhis kui ka juhis AP-0006 koostatud tagantjärgi, kuna faktiliselt võlausaldaja müüs vahepeal võlgnikule kuuluva väävli maha ja asendas selle hiljem tema enda väävliga, mida võlgnik saab vajadusel tõendada tollideklaratsioonidega, ning sundis võlgnikku neid juhiseid allkirjastama. Avalduse p-s 17 märgib võlausaldaja, et akt osutatud teenuse kohta koostati 10.06.2016 ja saadeti võlgnikule allkirjastamiseks. Võlausaldaja kirjutab, et aktis oli kirjas teenuse maksumus 17 655,20 USD. Avalduse punktis 18 kirjutab võlausaldaja, et 6(13)
võlgnik tunnustas nõuet, tasudes 10 851 USD. Makse 10 851 USD tehti aga 07.06.2016 ehk 3 päeva enne väidetava akti koostamist ja võlgnikule posti teel saatmist. Pretensiooniga 07.07.2016 informeeris võlgnik võlausaldajat, et nii juhis AP- 0006 kui ka juhis AP-0005 allkirjastati tagantjärele ähvarduse mõjul kaupa mitte väljastada ja võlgnik neid ei tunnista. Seega saab sellest teha ainult ühe järelduse, et viidatud akt on koostatud tagantjärele, on fiktiivne, seal märgitud summa osaline tasumine toimus mitte esitatud akti ja sissenõutavaks muutunud summa tasumise eesmärgil, vaid muudel ajenditel enne akti koostamist. Eelviidatud pretensiooniga on võlgnik vaidlustanud võlausaldaja nõuded, mis tulenevad väidetavalt juhendist AP-0005 ning tema poolt enne akti talle edastamist tasutud summa ei saa olla käsitletav kui võla omaksvõtt.
10.Juhise AP-0006 kohaselt tellis võlgnik paakunud väävli pealelaadimise ettevalmistamise. Juhises puudub koht, kuhu on vaja kaup vedada. Seega ei saanud ekspediitor mitte kuidagi ilma võlgniku instruktsioonita ise otsustada, kuhu kaup viia. Avalduse punktis 22 kirjutab võlausaldaja, et juhise punkt 10 kohaselt kohustus võlgnik paakunud väävli välja vedama hiljemalt 30.06.2016 ja et see muutus võlgniku kohustuseks. Oma seisukohta põhjendab võlausaldaja ka asjatundja 1 arvamusega. Võlgnikul ei saa, arvestades seda, et võlgnik on võlausaldaja suhtes käsundiandja, mitte mingil juhul tekkida antud käsundist mingeid kohustusi võlausaldaja kui ekspedeerija suhtes. Selline võlausaldaja seisukoht on vastuolus kogu ekspedeerimislepingu mõiste ja eesmärgiga. Asjatundja 2, vastupidiselt asjatundjale 1, sedastab üheselt, et ekspedeerija saab osutada kauba ladustamise teenust vaid siis, kui see on lepingus üheselt ette nähtud või kauba omanik on niisuguse teenuse tellimise kolmandalt isikult eelnevalt kirjalikult heaks kiitnud. Ühtegi eelviidatud toimingutest tehtud ei ole. Juhises sätestatud tähtaeg on tähtaeg, mille jooksul ekspediitor peab selle korralduse täitma, mitte tähtaeg, millal kauba omanik peaks oma kauba laost välja viima ja mis õigustaks ekspediitorit kaupa iseseisvalt laost lattu ümber paigutama. Võlgnik oli kategooriliselt vastu sellele, et paakunud väävlit paigutataks ümber. 15.06.2016 saatis võlgnik kirja lao omanikule Modul OÜ-le palvega hoiul olevat kaupa mitte kellelegi väljastada. Samalaadne kiri saadeti veel kord 28.06.2016. Sellele kirjale vastas Modul OÜ, et terminal on renditud teisele ettevõttele SAS Eurosib SPb – transpordisüsteemid, kuid et samas on kauba omaniku vastav nõue edastatud nii ettevõttele AO Port-Kargo-Service kui ka lao rentnikule. 29.06.2016 edastas Modul OÜ võlgnikule AS Port-Kargo-Service kirja, millega viimane informeeris, et tema on ekspediitori alltöövõtja, et võlgnikul oli kohustus kaup laost välja viia ja et AS Port-Kargo-Service oligi sunnitud kauba ümber paigutama. AS Port-Kargo-Service viiski kauba teise lattu, mis muu hulgas oli tema enda poolt opereeritav ladu, milles hoitava kauba eest sai tasu tema. Samuti, nagu nähtub lisas 6 esitatud võlausaldaja esindaja kirjast, on AS Port-Kargo-Service üks AD ja AK vahelise konflikti osapool ning AK on üks võlausaldaja AS Port-Kargo-Service omanikke. Võlgnik informeeris ka võlausaldajat ja AS-i Port-Kargo-Service, et võlgniku kauba väljavedu ei tohi teostada 28.06.2016. Võlgniku esindaja oli pidevas kirjavahetuses võlausaldajaga viimase poolt esitatud pretensioonide ja muu osas. Kirjad tõendavad võlausaldaja nõuetega mittenõustumist juba juulis-augustis 2016. Võlgnik on võlausaldaja nõudele pidevalt vastu vaielnud ja vastanud õigeaegselt pretensioonidele.
11.Võlausaldaja väidab, et tal on 13.11.2015 aktist tulenev nõue võlgniku vastu 5320,46 USD. Võlausaldaja pearaamatupidaja poolt võlgnikule 08.12.2015 esitatud kinnitus tõendab, et see summa on võlgniku poolt võlausaldajale tasutud.
12.Võlgnik ei vaidle vastu, et võlgniku omakapital oli aastal 2015 negatiivne. Seda seetõttu, et võlgniku endise juhatuse liikme AK tegevuse tagajärjel tekkis võlgnikul kahjum 2 282 161 eurot. Võlgnik on tänaseks lahendanud probleemid negatiivse kapitaliga. Uus majandusaasta aruanne seisuga 04.11.2016 on esitatud äriregistrile. Aruande kohaselt on äriühing 10 kuuga teeninud kasumit 1 542 280 eurot. Võlgnik on suurendanud kohustuslikke reserve summani 920 301 eurot. Võlgniku omakapital käesoleval hetkel on 237 445 eurot. See ületab pea 95 kordselt omakapitali miinimumnõuet (2500 eurot). Kõik need näitajad, eriti aga 10 kuuga teenitud kasum on selges 7(13)
vastuolus võlausaldaja väitega, et võlgnik on maksejõuetu. Maakohtu määrus
13.30.11.2016 määrusega jättis maakohus avalduse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus mõistis avaldajalt välja menetluskulude hüvitise summas 7171,28 eurot ning viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.
14.PankrS § 10 lg 2 p 1 järgi peab võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks võlausaldaja muu hulgas tuginema vähemalt ühele järgmistest asjaoludest: võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. 29.07.2016 esitas võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse. Võlgnik vaidles nõudele vastu.
15.Ajutise halduri nimetamata jätmise alused on sätestatud PankrS § 15 lg 3 p-des 1-7. Kohus jätab ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.
16.Võlgniku poolt 09.11.2016 esitatud vastuväite kohaselt puuduvad avaldajal sissenõutavaks muutunud nõuded võlgniku vastu. Võlgnik on vaidlustanud võlausaldaja nõude Vene Föderatsiooni Peterburi linna ja Leningradi oblasti Arbitraažikohtus, kuhu võlgnik esitas hagiavalduse 10.08.2016, mis võeti pärast puuduste kõrvaldamist (s.o lõivu tasumist) 20.10.2016 arbitraažikohtu menetlusse. Võlgnik esitas hagiavalduse arbitraažikohtule seetõttu, et rikkudes poolte vahelisi erinevaid lepinguid ja kehtivat seadusandlust, on võlausaldaja jätnud esitamata võlgnikule dokumendid, mis tõendaksid teenuste osutamist ja kulude kandmist arvetel näidatud mahus ning et võlausaldaja on tegutsenud omavoliliselt, täitmata võlgniku juhiseid. Oma tegevusega on ekspediitor tekitanud võlgnikule märkimisväärses ulatuses kahju. Seega on võlgnik vaidlustanud muu hulgas mõlemast ekspedeerimise lepingust tulenevad võlausaldaja nõuded arbitraažikohtus ning neid nõudeid ei saa lugeda piisavalt selgeteks. Lisaks toob võlgnik esile, et võlgniku ja võlausaldaja vahel oli tegemist seotud osapooltega ning võlausaldaja poolt esitatud dokumendid ei ole usaldusväärsed. AK oli võlgniku juhatuse liige perioodil 19.02.2014 kuni 12.01.2016, AK on ka võlausaldaja tegevdirektor alates 02.10.2008 kuni käesoleva ajani. Ta oli ka võlgniku osanik perioodil 14.02.2014 kuni 13.03.2015 (I kd tl 28). Seega oli perioodil, mil osutati väidetavaid teenuseid, võlgniku ja võlausaldaja puhul tegemist seotud isikutega. AK ja AD ning nende poolt juhitud äriühingute vahelised suhted on märksa laiemad ja keerulisemad, kui lihtsalt kahe äriühingu suhted ekspedeerimise lepingu raames. Võlausaldaja kui käendaja ja võlgniku vahel on 25.12.2015 sõlmitud käendusleping, mida võlausaldaja keeldub täitmast. Käenduslepingu alusel tekkinud nõude sissenõudmiseks on võlgnik pöördunud Vene Föderatsiooni Peterburi linna ja Leningradi oblasti Arbitraažikohtusse käenduslepingu alusel tasumisele kuuluva summa 3 034 001 USD sissenõudmiseks. AK, kellele tema abikaasa NK kaudu kuulub võlausaldajast äriühing (I kd tl 30), tegelikuks eesmärgiks pankrotiavalduse esitamisel on mitte võla sissenõudmine võlgnikult, vaid kuulutada välja võlgniku, kellel on võlausaldaja suhtes nõudeõigus summale 3 034 001 USD 25.12.2015 sõlmitud käenduslepingu alusel, pankrot või vähemalt määrata ajutine pankrotihaldur võlgniku igapäevase tegevuse raskendamiseks võlausaldajalt võla sissenõudmisel. Isegi juhul, kui võlausaldajal oleks avalduses märgitud nõuded, on need Vene Föderatsiooni seaduste asjatundja arvamuse kohaselt aegunud. Võlausaldaja poolt esitatud 13.11.2015 aktist tulenev nõue summas 5320,46 on tegelikkuses tasutud. Võlgnik ei ole teatanud avalikkusele oma maksejõuetusest, võlgniku omakapital on käesoleval hetkel 237 445 eurot (IV kd tl 68), mis ületab pea 95 kordselt omakapitali miinimumnõuet (2500 eurot).
17.Võlausaldaja leiab, et 22.12.2015 nõude tunnustamisega on aegumine katkenud. Võlausaldaja hinnangul ei muuda nõude menetlemine Vene Föderatsiooni Peterburi linna ja Leningradi oblasti 8(13)
Arbitraažikohtus võlausaldaja nõuet ebaselgeks. Käenduslepingu alusel esitatud nõue on võlausaldaja hinnangul perspektiivitu. Advokaadibüroo Yust arvamus ei lükka ümber võlausaldaja seisukohta, et pretensioonideta vastuvõetud teenuse eest tuleb kokkulepitud hinda maksta. Omakapitali on võlgnik positiivseks muutnud KarS § 3811 kirjeldatud tegu toime pannes (IV kd tl 87-90, 94, 102).
18.Pankrotimenetluse aluspõhimõtteks on, et pankrotimenetluse aluseks olev nõue peab olema selge. Võlausaldaja nõue ei ole selge. Võlausaldaja on oma nõude tõendamiseks esitanud muu hulgas ekspedeerimislepingud nr 010414-7 ja nr 010814-KI, 18.05.2016 juhised AP-0005 ja AP0006 ning 13.11.2015 akti nr 131115-3. Samadest lepingutest, juhistest ja aktist tulenevad väidetavad võlausaldaja nõuded on võlgnik vaidlustanud Vene Föderatsiooni Peterburi linna ja Leningradi oblasti Arbitraažikohtus. Vastavalt lepingu nr 010414-7 p-dele 6.1 ja 6.7 ning lepingu nr 010814-KI p-dele 6.1 ja 6.6 kohalduvad lepingutele Vene Föderatsiooni seadused ning kõik vaidlused ja lahkhelid menetletakse Vene Föderatsiooni Peterburi linna ja Leningradi oblasti Arbitraažikohtus Venemaa Föderatsiooni arbitraažimenetluse seaduse alusel. Võlausaldaja on esitanud aegumise katkemise tõendamiseks 22.12.2015 kokkuleppe, mille p-st 12 nähtub võlausaldaja hinnangul, et tema nõuet on võlgniku poolt tunnistatud (IV kd tl 87, 92, 102). Võlausaldaja väide ei ole põhjendatud. Kokkuleppe p-st 14.2 nähtub, et kõik vaidlused, erimeelsused või nõuded, mis tulenevad kokkuleppest või on sellega seoses, mis muu hulgas puudutavad selle täitmist, rikkumist, lõpetamist jms, lahendatakse Eesti Kaubandus- Tööstuskoja Arbitraažikohtus kirjaliku menetluse teel vene keeles (IV kd tl 95, 103). Kuivõrd 22.12.2015 kokkuleppe punktis 12 sisaldub ka lepingutest 010414-7 ja 010814-KI tulenevate nõuete tasaarvestusavaldus ning kokkuleppe sisuks on korporatiivse konflikti ületamine, ei tõenda kokkulepe seda, et võlausaldajal on selge nõue võlgniku vastu, vaid kinnitab võlgniku poolt kohtule avaldatut, et AK ja AD ning nende poolt juhitud äriühingute vahelised suhted on laiemad kui lihtsalt kahe äriühingu suhted ekspedeerimise lepingu raames. Pankrotimenetlus eeldab, et võlausaldaja nõue on selge, pankrotimenetluses ei ole võimalik analoogiliselt hagimenetlusega nõude aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine. Käesoleval juhul peaks kohus asuma hagita menetluses kohaldama Vene Föderatsiooni õigust ning tuvastama teenuse lepingutingimustele vastavust, võlausaldaja ja võlgniku vastastikuste kohustuste täitmist ning andma hinnangu teenuste üleandmise ja vastuvõtmise aktidele, see ei ole aga kooskõlas pankrotimenetluse põhimõtetega.
19.Võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud. Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Pankrotimenetluse eesmärgi ja mõttega ei lähe kokku võlgniku ja võlausaldaja vaheliste tsiviilõiguslike vaidluste lahendamine. Antud asjaoludel ei ole võimalik Keystone International OÜ-le ajutist haldurit nimetada.
20.PankrS § 15 lg 6 tulenevalt jäävad menetluskulud võlausaldaja kanda. OOO-lt Keystone Logistics tuleb Keystone International OÜ kasuks välja mõista põhjendatud ja vajalike menetluskulude hüvitis summas 7171,28 eurot. Käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb OOO-l Keystone Logistics tasuda Keystone International OÜ-le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Määruskaebus
21.Avaldaja palub maakohtu määruse tühistada ning määrata võlgnikule ajutine haldur või saata 9(13)
asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud jätta võlgniku kanda.
22.Maakohtu seisukoht, et pankrotimenetluse algatamine on välistatud olukorras, kus lepingust tulenevale nõudele kohaldub välisriigi õigus, ei ole kooskõlas pankrotiseaduse eesmärgiga. See kahjustaks oluliselt võlausaldajate huve, pankrotimenetluse efektiivsust ja tsiviilkäivet. Uurimispõhimõttest tulenevalt on kohus kohustatud vajadusel asjaolusid, milleks välisriigi õiguse sisu ja kohaldamine on, välja selgitama.
23.Maakohus on asunud põhimõtteliselt seisukohale, et ajutise halduri nimetamist ei saa otsustada kuni välisriigi kohtus hagimenetluse lõppemiseni. Kohus ei ole arvestanud, et välisriigis kohtumenetluse lõppemise korral võib võlgnik olla varatu ning pankrotimenetluse läbiviimine võimatu. Pankrotimenetluses on kehtiv põhimõte, et pelgalt hagi kohtusse esitamise fakt ei muuda võlausaldaja nõuet ebaselgeks (vt RKTKo nr 3-2-1-32-07 p 12). Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et nõue on Vene Föderatsiooni kohtusse esitatud pärast pankrotihoiatuse kättesaamist. Asjaolu, et hagiavaldus võeti menetlusse alles 20.10.2016 pärast mitmekordset puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmist, näitab selgelt, et hagiavaldus esitati kohtusse vaid eesmärgiga ära hoida pankrotimenetlust. Hagiavalduses toodud nõue on ebaselge võlgnik taotleb võlausaldaja tegevuste „ebaseaduslikuks ja ebaausaks“ tunnistamist. Maakohus ei ole kohaselt analüüsinud, millise perspektiiviga on kohtusse esitatud hagi ega ka seda, kas ja kui, siis millised tagajärjed on hagi võimalikul rahuldamisel võlgniku ja võlausaldaja vahelistele suhetele.
24.Maakohus ei ole arvestanud, et isegi juhul, kui läheneda asjale ülimalt konservatiivselt, on võlausaldaja nõue selge vähemalt seadusega kehtestatud pankrotiavalduse esitamise õigust andvas ulatuses. Juhul, kui võlausaldaja nõue on osaliselt ebaselge, kuid nõude selge osa ületab seaduses sätestatud miinimummäära, on põhjendatud ajutise halduri määramine ja pankrotimenetluse alustamine. Nõude ebaselge osa põhjendatuse ning pankrotimenetluses esitatava nõude suuruse üle toimub vaidlus juba pankrotimenetluse käigus nõuete kaitsmisel ja sellele järgneval nõuete tunnustamise menetluses. Võlausaldaja on esitanud kohtule nõuet kinnitavad dokumendid, sh lepingud ja teenuste vastuvõtmise aktid, samuti Vene Föderatsiooni õiguse sisu avava ekspertarvamuse. Võlgnik ei ole eitanud, et võlausaldaja on võlgnikule teenuseid osutanud ja võlgnik on teenuseid tarbinud. Võlgnik ei ole esitanud ühtki tõsiseltvõetavat vastuväidet 01.08.2014 lepingust tulenevale nõudele 23 046,57 eurot ja samast lepingust tulenevale kulutuste hüvitamise nõudele 75 975,64 eurot. Maakohtu seisukoht, et võlausaldaja nõue on ebaselge ja vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, tähendab sisuliselt seda, et kohtu arvates võimaldab Vene Föderatsiooni õigus tellida ja tarbida teenuseid, kuid nende eest mitte tasuda. Kohtu selline seisukoht on ilmselgelt põhjendamatu.
25.Asudes seisukohale, et vaidlus kuulub lahendamisele väljaspool pankrotimenetlust, on maakohus leidnud, et asjaolud, mille üle vaidlust ei ole ja mis on nõude aluseks, on siiski vaidluse all. Kohtu selline seisukoht on ekslik – poolte vahel puudub vaidlus küsimuses, et võlgnik on teenuse tellinud, võlausaldaja on teenuse osutanud ning võlgnik on teenuse eest osaliselt tasunud ning sellega nõuet tunnustanud. Maakohus on asunud seisukohale, et võlgniku väide, et tasumine oli „ebaaus“ ja väidetavalt võlgniku tahte vastane, on piisav, et muuta nõue hoolimata osalisest tasumisest ja tunnustamisest ebaselgeks. Seda aga olukorras, milles võlgnik ei ole esitanud mitte ühtki tõendit selle kohta, et makse tegemisel oleks võlausaldaja võlgnikku kuidagi mõjutanud või et mingil muul põhjusel ei oleks võlgnik teinud makset vabatahtlikult. Kohus on seega hinnanud võlausaldaja esitatud dokumentaalsetest tõenditest kõrgemalt võlgniku paljasõnalisi väiteid. 10(13)
Menetluse edasine käik
26.Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
27.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 633 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
28.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus peab vajalikuks siiski täiendada maakohtu määruse põhjendusi, vastates ühtlasi ka määruskaebuse väidetele.
29.PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nimetatud sätte mõtte kohaselt ei saa kohus nimetada ajutist haldurit juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja toob esile asjaolusid, mis muudavad pankrotiavalduse aluseks oleva nõude ebaselgeks, tingides vajaduse nõude olemasolu väljaselgitamiseks tuvastada asjaolusid ja anda õiguslikke hinnanguid mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamidest. Käsitatav säte on eelkõige suunatud sellele, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja võlgniku vahel. Sisulised vaidlused lahendab kohus hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Kuivõrd seadusest ei tulene üheseid kriteeriume, mille alusel saab kohus otsustada nõude selguse üle, on selles küsimuses otsuse langetamine hinnanguline ja seotud kohtu kaalutlusõigusega. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus käesolevas asjas kaalutlusõiguse piire ületanud.
30.Ringkonnakohus leiab, et välisriigi õiguse kohaldamise vajadus iseenesest ei anna alust ajutise halduri nimetamata jätmiseks juhul, kui kohaldamisele kuuluv välisriigi õigus on selge ja selle kohaldamise üle menetlusosalised ei vaidle. Käesoleval juhul võlausaldaja ja võlgnik just vaidlevad nõude eelduste üle välisriigi õiguse järgi, kusjuures mõlemad menetlusosalised on esitanud ka omapoolsed asjatundja arvamused, mis on suures osas vastukäivad. Seega peaks kohus käesoleval juhul kõigepealt hakkama hindama asjatundjate arvamuste usaldusväärsust ja asjakohasust ning samuti peaks kohus tõenäoliselt täiendavalt uurima ka nõuete eelduste täitmist välisriigi õiguse järgi, mis ringkonnakohtu hinnangul väljub oma toimingute ja ajakulu tõttu pankrotimenetluse raamest.
31.Maakohus on põhjendanud ajutise halduri nimetamata jätmist ka vajadusega tuvastada teenuse lepingutingimustele vastavust, võlausaldaja ja võlgniku vastastikuste kohustuste täitmist ning hinnangu andmist teenuste üleandmise ja vastuvõtmise aktidele sellises mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu selle põhjendusega ja lisab täiendavalt järgmist. Käesoleval juhul põhineb võlausaldaja nõue kahel nö raamlepingul ekspedeerimisteenuste osutamiseks, kusjuures pankrotiavalduse aluseks olev rahaline (koond)nõue ei tulene vahetult nimetatud lepingutest, vaid nende lepingute täitmiseks konkreetselt kokkulepitud korduvate ekspedeerimisteenuste osutamise kokkulepetest ja nende täitmisest. Seega tuleks kohtul eelduslikult hinnata nõude selgust iga konkreetse ekspedeerimisteenuse osutamise fakti osas. Võlausaldaja on pankrotiavalduses märkinud nõude nö grupeeritult, mis samuti raskendab nõude selguse üle otsustamist ja nõuab kohtult asjaolude täiendavat uurimist ja tõendite hindamist mahus, mis samuti väljub pankrotimenetluse raamest. Kuna käesoleval juhul on võlgnik esitanud muu hulgas ka nõude aegumise vastuväite, siis eeldab see kohtu poolt ka aegumise vastuväite 11(13)
põhjendatuse töömahukat kontrolli, kuna erineval ajal osutatud teenuste eest kokkulepitud tasunõuded võivad aeguda erineval ajal, kusjuures aegumise vastuväidet tuleks eelduslikult kontrollida välisriigi õiguse alusel. Eraldi tuleks kontrollida võlausaldaja väidet aegumise väidetava katkemise kohta nõude tunnustamisega, sest see eeldaks täiendavate asjaolude tuvastamist, kas ja milliste nö osanõuete osas aegumise katkemine võis toimuda.
32.Ringkonnakohus märgib, et võlgniku poolt hagi esitamine pankrotiavalduse aluseks oleva nõude puudumise tuvastamiseks ei ole iseenesest ajutise halduri nimetamata jätmise aluseks, kuid maakohus ei ole jätnud ajutist haldurit nimetamata ainult sel põhjusel. Samuti ei ole asjassepuutuv määruskaebuse esitaja väide, et maakohtu seiskoht, et võlausaldaja nõue on ebaselge ja vaidlus tuleb lahendada väljapool pankrotimenetlust, tähendab sisuliselt seda, et kohtu arvates võimaldab Vene Föderatsiooni õigus tellida ja tarbida teenuseid, kuid nende eest mitte maksta. Kohtu seisukohast, et nõue on ebaselge ja see vajab selgeks vaidlemist väljapool pankrotimenetlust hagimenetluses, ei saa sellist järeldust teha.
33.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna maakohtu määruse tühistamiseks alust ka määruskaebuse esitaja väide, et nõue on vähemalt osaliselt selge, sest määruskaebuse esitaja ei ole määruskaebuses ise välja toonud, mis osas nõue tema arvates vaieldamatult selge on. See eeldab jällegi kohtu enda poolt täiendavate uurimistoimingute tegemist, mis väljub pankrotimenetluse raamidest. Arvestades eeldatavat aega, mida kohus enne ajutise halduri nimetamist nõude selgitamisele peaks kulutama, leiab ringkonnakohus, et sellises mahus uurimispõhimõtte rakendamine ei ole kooskõlas pankrotimenetluse eesmärgiga. Ka on võlgnik vastuses määruskaebusele rõhutanud, et vaidlustab võlausaldaja nõude tervenisti.
34.Ringkonnakohus leiab, et ka ülejäänud määruskaebuse esitaja väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks või muutmiseks.
35.Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi avaldaja kanda. Võlgnik esitas ringkonnakohtule oma apellatsiooniastme menetluskulude nimekirja, taotledes avaldajalt õigusabikulude katteks 1092 euro (käibemaksuga) väljamõistmist. Menetluskulude nimekirja kohaselt osutati võlgnikule õigusabiteenust 6,5 tunni ulatuses tunnitasuga 140 eurot (käibemaksuta). Võlgnik avaldab, et ta ei ole käibemaksukohuslane ja taotleb menetluskulude hüvitamist käibemaksuga. Võlgniku esindaja õigusabi toiminguteks apellatsiooniastmes olid määruskaebusega tutvumine ja sellele vastuse koostamine (3,75 h), kirjavahetus seoses avaldaja 08.02.2017 avaldusega (1 h), tutvumine avaldaja 08.02.2017 seisukohtadega ja vastuse koostamine (1,75 h). Võlgnik kinnitas, et nimekirjas osundatud teenus on seotud käesoleva asjaga ning palus kohaldada VÕS § 113 viivist kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni. Avaldaja võlgniku menetluskulude suurusele vastuväiteid ei esitanud. Kohus, hinnanud võlgniku esindaja toiminguid asja materjalide põhjal, leiab, et esindaja toimingud on vajalikud ning nende toimingute ajakulu, arvestades asja keerukust ja mahtu ning esitatud menetlusdokumente, põhjendatud. Esindaja tunnitasu suurus (140 eurot käibemaksuta) ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eeltoodust lähtudes tuleb võlgniku taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks rahuldada ning mõista avaldajalt võlgniku kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis summas 1092 (6,5 x 140 x 1,2) eurot.