Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-81-04 Otsuse kuupäev Tartu, 10. september 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu Kohtuasi Allan Palu hagi Aime Aasamäe vastu 12 314 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-64/2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aime Aasamäe kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 23. august 2004. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. märtsi 2004. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Aime Aasamäele 21. aprillil 2004. a kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.3. aprillil 2003. a Viljandi Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt toimus 13. oktoobril 2001. a kella 18.00 paiku Viljandi maakonnas Karksi vallas Lopa-Äriküla tee 4. kilomeetril liiklusõnnetus, mille käigus hageja sõitis temale kuuluva sõiduautoga Fiat Brava (riiklik registrimärk 813 MCB) otsa teele jooksnud lehmale. Liiklusõnnetuse tagajärjel tekkisid sõidukile purustused. Kostja ei taganud kariloomade omanikuna tingimusi nende ohutuks ajamiseks, sest lehmi aeti pimedal ajal ning üks ajaja ei suutnud loomi lähikonnale ohutult koos hoida. Hageja palus kostjalt kui suurema ohu allika valdajalt välja mõista tekitatud kahju 12 314 krooni.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et liiklusõnnetus toimus hageja enda süül, sest ta sõitis hoiatusmärgi mõjupiirkonnas liialt suure kiirusega. Lopa-Äriküla tee 3-4 km vahelisel lõigul olid paigaldatud karja üleajamise kohta tähistavad liiklusmärgid. Kariloomade ajaja ajas veiseid üle tee selleks ettenähtud kohas valgel ajal. Kostja leidis, et kahju ei saanud tekkida hageja näidatud suuruses. Vastuses hagile tugines kostja ka kannatanu raskele ettevaatamatusele ja enda raskele materiaalsele olukorrale (sissetulek umbes 7000 krooni aastas) ning leidis, et seetõttu tuleb TsK § 462 kohaselt hüvitise väljamõistmisest keelduda.
3.Viljandi Maakohus rahuldas 10. novembri 2003. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7 245 krooni. Maakohus leidis, et asjas koostatud haldusõiguserikkumise protokolliga, loomade ajaja K. Tautsi seletuskirjaga politseile, otsusega K. Tautsi haldusõiguserikkumise asjas, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti õiendiga kariloomade kuuluvuse kohta ja liiklusõnnetuse aktiga on tõendatud kahju olemasolu, põhjuslik seos kahju ja teo vahel ning teo õigusvastasus. Sõiduteele sattunud kariloom on suurema ohu allikas ning kostja on tekkinud kahju eest vastutav TsK § 458 alusel. Kostjale kuuluvate loomade ajaja ei järginud liikluseeskirja §-s 241 sätestatud loomade ajamise korda, mille kohaselt tohib kariloomi ajada ainult valgel ajal ja võimalikult tee parempoolse ääre lähedal, ajajaid peab olema nii palju, et oleks tagatud ohutus ja loomade kooshoidmine. Vajaduse
korral tuleb loomad rühmitada. Loomade ajamisel üle tee ei kasutatud julgestustraadina karjusetraati, karjuseava oli lahti. Hageja süüd kokkupõrkes ei ole tõendatud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista sõiduauto vigastatud esitiiva maksumus 7 245 krooni. Tekkinud kahju suurus on tõendatud remonditööd teinud Fakto Mustamäe Auto AS 18. oktoobri 2001. a sularahaarvega nr 824434. Et säiliks sõiduautole antud keregarantii, oli otstarbekam jätta avariiline poritiib taastamata ja vahetada see uue vastu. Sõiduauto külgpeegli taastusremondi kohta esitas hageja Fakto Mustamäe Auto AS 12. aprillil 2002. a koostatud eelkalkulatsiooni, mille kohaselt on külgpeegli remondimaksumus 5 069 krooni. Kuna eelkalkulatsiooniga ei ole tõendatud sõiduauto remondiga tekkinud tegelik kahju, tuleb hageja nõue külgpeegli remondimaksumuse hüvitamiseks jätta rahuldamata.
4.Mõlemad pooled esitasid Viljandi Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas oma 23. märtsi 2004. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue sõiduauto külgpeegli vahetusega seoses kantavate kulutuste väljamõistmiseks, ning tegi uue otsuse, millega rahuldas selle nõude ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5 069 krooni. Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas ebaõigesti TsK § 222 lg-t 2. Selle sätte kohaselt tuleb hüvitada lisaks kulutustele, mida kreeditor on juba kandnud, ka kulutused, mida kreeditor peab kahjuliku tagajärje kõrvaldamiseks kandma. Hageja tõendas, et ta peab sõiduki külgpeegli vahetamisega seoses maksma 5 069 krooni. Kostja leidis, et eelkalkulatsioonis märgitud külgpeegli vahetuse kulu on liiga suur, kuid ei tõendanud oma vastuväidet. Samuti tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt väljamõistetud kahjusumma osas ning vähendas uue otsusega väljamõistetud kahjusumma suurust 1 263 krooni võrra. Maakohus ei arvestanud, et kostjalt väljamõistetud sõiduauto parema esitiiva vahetusega seoses kantud kulutusi tulnuks vähendada vigastada saanud esitiiva allesjäänud väärtuse võrra. Ringkonnakohus luges vigastatud esitiiva säilinud väärtuseks remondi toimumise ajal pool vahetatud parema esitiiva maksumusest ning vähendas kostjalt väljamõistetud kahjusumma suurust 1 263 krooni võrra. Apellatsioonikohus leidis, et kokku tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista 11 051 (5 069 + 5 982) krooni. Maakohus on õigesti leidnud, et loom on käsitatav suurema ohu allikana ning kostja on TsK § 458 alusel kohustatud hüvitama tekitatud kahju. Tõendatud pole, et kahju tekkis hageja enda tahtluse tagajärjel. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et liiklusõnnetuses oli süüdi hageja. Kostja väited, et hageja sõitis liiga suure kiirusega, on paljasõnalised. Asjas ei tule kohaldada TsK § 462 lõikeid 1 ja 2. Kostja pole tõendanud, et hageja enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist. Samuti ei saa kahju suurust vähendada sõltuvalt kostja varalisest olukorrast.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega kostja apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 95 lg-t 1 ja ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt. Kohus juhindus
vaid politseiprefektuuri otsusest, mis tehti mitte kostja, vaid loomade ajaja K. Tautsi haldusõiguserikkumise asjas, ning ei arvestanud hageja süüd. Kohus jättis lahendamata küsimuse, kas hageja valis ohutu sõidukiiruse ning kas loomale otsasõitu oleks saanud vältida. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et hageja ei tõendanud oma väidet liiklusõnnetuse ajal sõiduautol kehtinud garantiiaja kohta. Kohus ei hinnanud ka ebamõistlikult suurt sõiduauto külgpeegli taastusremondi maksumust. Ringkonnakohtul tuli arvestada kannatanu süüd ja kahjutekitanu varalist olukorda ja kohaldada TsK §
462.Kokkupõrke põhjustas hageja, kes juhtis sõiduautot liiklusseaduse ja liikluseeskirja nõudeid rikkudes liiklusoludele (ohupiirkond) mittevastava kiirusega. Samuti tuli kohtul tekitatud kahju hüvitamise suurust vähendada kostja varalist seisundit arvesse võttes.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust põhjendamatuks ja vaidles sellele vastu. Hageja leiab, et kostja on TsK § 458 alusel kohustatud hüvitama tekitatud kahju.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Kohtud on tuvastanud, et hagejale tekkis kahju kostja karilooma ja hageja juhitud sõiduauto kokkupõrke tagajärjel. Kohtud on põhjendatult käsitanud karilooma suurema ohu allikana, kes oma omaduste tõttu ei allu täielikult inimese tahtele ja kontrollile. Ka hageja juhitud sõidukit tuleb käsitada suurema ohu allikana. Seega on hagejale tekkinud kahju kahe suurema ohu allika koosmõjul.
10.Kolleegium märgib, et mitme suurema ohu allika valdaja poolt ühiselt neile endile kahju tekitamise korral omab suurema ohu allikate valdajate tsiviilvastutuse kindlaksmääramisel tähtsust iga suurema ohu allika valdaja süü kahju tekitamisel. Samale seisukohale on Riigikohus asunud oma
8.veebruari 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-00 (RT III 2000, 5, 54). Ringkonnakohus leidis, et hagejale tekkis kahju kariloomade ajaja teo tagajärjel. Samas ei nähtu kohtuotsusest, et kohus oleks hinnanud hageja kui kokkupõrkes osalenud sõiduauto juhi käitumise asjaolusid.
11.Liiklusseaduse § 47 ja liikluseeskirja § 123 kohustavad juhti kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb.
12.Põhjendatud pole ringkonnakohtu seisukoht, et asjas puuduvad tõendid, mille põhjal oleks võimalik lahendada hageja süü küsimust. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja sõitis hoiatusmärgi mõjualas ja 18. oktoobril 2001. a koostatud liiklusõnnetuse akti kohaselt oli hageja juhitud sõiduauto kiiruseks 70-80 km/h. Ringkonnakohus pole hinnanud, kas hageja valitud sõidukiirus oli teeoludele ja ilmastikutingimustele vastav, arvestades, et sõit hoiatusmärgi mõjualas eeldab juhilt erilist hoolsuskohustust. Seega ei vasta apellatsioonikohtu otsus TsMS § 330 lg 4 ja § 95 lg 1 nõuetele. Asja uuel läbivaatamisel tuleb silmas pidada, et kui liiklusõnnetuse põhjustas nii hageja kui kostja süüline käitumine, siis tuleb kostja tsiviilvastutuse kindlaksmääramisel arvestada mõlema poole süüd.
13.Tsiviilkoodeksi § 462 lg 1 sätestas, et kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju
tekkimist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest (kahjutekitaja süü korral sõltuvalt ka tema süü astmest), tuleb hüvitise suurust vähendada või hüvitise väljamõistmisest keelduda. Seega võib kohus kahjuhüvitise suurust vähendada või keelduda hüvitise väljamõistmisest, kui ta leiab, et kahju tekitamises oli raske ettevaatamatuse vormis süüdi ka hageja.
14.Tsiviilkoodeksi § 462 lg 2 sätestas, et kohus võib kodaniku poolt tekitatud kahju hüvitamise suurust vähendada sõltuvalt tema varalisest olukorrast. Kolleegium leiab, et kohus võib hüvitatava kahju suurust vähendada, kui kahjutekitanu oma varalise olukorra tõttu ei ole ilmselt võimeline hüvitama tekitatud kahju täies ulatuses või kui kahju täies ulatuses hüvitamise korral kahjutekitanu ise ja tema perekonna liikmed satuvad äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Toimiku materjalide kohaselt on kostja esitanud tuludeklaratsiooni, mille kohaselt oli tema tulu ettevõtlusest 2002. aastal 7 077 krooni (tlk 20) ning Tartu Pensioniameti 28. märtsi 2002. a otsuse, mille alusel on kostjale määratud alates 1. juulist 2000 kuni 5. aprillini 2004 töövõimetuspension 1 699 krooni kuus (tlk 24). Ringkonnakohus on leidnud, et kahju hüvitamine väljamõistmisele kuuluvas ulatuses ei ole kostja suhtes ebaõiglane ning kahjusumma pole ebamõistlikult suur. Ringkonnakohtu otsusest aga ei selgu kohtu hinnang kostja varalise olukorra kohta. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg-s 4 ja § 95 lg-s 1 sätestatut, kui ta jättis hindamata kostja varalist olukorda iseloomustavad tõendid.
15.Kostja leiab kassatsioonkaebuses ekslikult, et hageja pole tõendanud oma väidet liiklusõnnetuse ajal sõiduautol kehtinud garantiiaja kohta. Fakto Mustamäe Auto AS 12. mai 2003. a õiendi kohaselt oli hageja sõiduautol kereremondi teostamise ajal keregarantii (tlk 32). Samuti ei ole õige kostja väide, et ringkonnakohus ei hinnanud sõiduauto külgpeegli taastusremondi maksumust. Ringkonnakohus luges põhjendatult hageja esitatud eelkalkulatsiooni alusel tõendatuks, et hageja peab külgpeegli vahetusega seoses kandma kulutusi 5 069 krooni suuruses summas, sest kostja ei esitanud tõendeid, millest nähtuks, et eelkalkulatsioonis märgitud summa on ülemäärane. A. Kull, L. Laarmaa, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.