Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-30-03 Otsuse kuupäev Tartu, 3. aprill 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja V. Kõve Kohtuasi Eesti Vabariigi hagi AS VARE (alates 25. märtsist 2003. a ärinimi AS Teho) vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja vara üleandmiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1448/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu) kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 17. märts 2003. a Istungil osalenud isikud Hageja esindaja vandeadvokaat A. Urge-Manitski, kostja esindaja vandeadvokaat V. Võhma ning kolmandate isikute Sergei Pi"t"alini, Tarmo Pärna, Veera Lizarova, Ljubov Karelina, Natalja Malt"enko, An"ela Kovaljova, Ljudmila Kovali, Jevgenija Kuke ja Elve Oborovskaja esindaja vandeadvokaat L. Urge Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
19.novembri 2002. a otsus osas, millega jäeti Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu) hagi AS Vare vastu Tallinnas Tööstuse 64 asuvate hoonete üleandmisele kohustamiseks rahuldamata.
2.Saata asi tühistatud osas samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
4.Kassatsioonkaebus rahuldada.
5.Tagastada Eesti Vabariigile (Kaitseministeeriumi kaudu) OÜ Advokaadibüroo Urge poolt 17. detsembril 2002. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni ja 14. jaanuaril 2003. a tasutud kautsjon 9800 (üheksa tuhat kaheksasada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Vabariik (Kaitseministeeriumi kaudu) esitas 31. mail 2001. a Tallinna Linnakohtule hagi AS VARE (alates 25. märtsist 2003 ärinimega AS Teho) vastu. Hageja palus tunnistada kehtetuks
21.novembril 1991. a Nõukogude armee väeosa nr 10717 ja AS VARE vahel sõlmitud ostumüügilepingu ja kohustada kostjat hagejale üle andma tühise tehingu järgi saadud vara, s.o Tallinnas Tööstuse 64 asuvad hooned.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Nõukogude armee väeosa nr 10717 ja kostja 21. novembril 1991. a ostu-müügilepingu, mille alusel kostja omandas Tallinnas Tööstuse 64 asunud hooned (elumaja ja kuur). Hageja on seisukohal, et tehing on kehtetu TsK § 51 lg 1 kohaselt. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. a otsusega peatati ajutiselt kuni omandi privatiseerimist reguleerivate normatiivaktide vastuvõtmiseni sellised tehingud riigi omandis oleva varaga, mis tõid kaasa omandivormi muutmise. Keeld kehtis ka Eesti Vabariigi territooriumil asunud NSVL relvajõudude valduses olnud vara suhtes, sest see kuulus Eesti Vabariigile. Kostja oli pahauskne valdaja asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 2 järgi, kuna ta teadis või pidi teadma, et vaidlusaluste hoonete omandamine oli seadusega keelatud. Lepingu tõttu ei saanud hageja täita eluruumide erastamise seadusest tulenevat kohustust tähtaegselt avalduse esitanud erastamise õigustatud
subjektide ees. Hageja palus kaasata protsessi kolmandate isikutena hageja poolel Tööstuse 64 asuva elamu elanikud Sergei Pi"t"alini, Tarmo Pärna, Veera Lizarova, Ljubov Karelina, Natalja Malt"enko, An"ela Kovaljova, Ljudmila Kovali, Jevgenija Kuke ja Elve Oborovskaja.
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei olnud ta tehingu sõlmimisel pahauskne, sest ei saanud sel ajal teada, et sõjaväeosal ei olnud õigust hooneid võõrandada. Ostu-müügileping sõlmiti 21. novembril 1991. Vabariigi Valitsus võttis määruse "Eesti Vabariigi territooriumil NSV Liidu relvajõudude kasutuses olevate hoonete, rajatiste ja muu kinnisvaraga teostatud tehingute peatamise kohta" vastu 27. novembril 1991, seega pärast tehingu tegemist. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastav otsus võeti vastu alles 23. jaanuaril 1992. a. Kostja on nüüdseks omandanud hooned ka igamisega AÕS § 110 lg 2 kohaselt.
4.20. veebruaril 2002. a tegi Tallinna Linnakohus määruse, millega kaasas menetlusse kostja poolel kolmanda isikuna AS Eesti Ühispank.
5.Tallinna Linnakohtu 21. juuni 2002. a otsusega hagi rahuldati. Kohus tunnistas tehingu kehtetuks ja kohustas kostjat andma hagejale üle tehingu järgi saadud Tallinnas Tööstuse 64 asuvad hooned. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt okupeeris ja annekteeris Nõukogude Liit 1940. a Eesti Vabariigi ja inkorporeeris selle ebaseaduslikult NSV Liitu. Haagi IV konventsiooni art 55 kohaselt ei või okupeeriv riik omandada okupeeritava riigi kinnisvara. 30. märtsil 1990. a otsustas Eesti NSV Ülemnõukogu taastada Eesti Vabariigi iseseisvuse. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. a otsusega peatati ajutiselt kuni omandi privatiseerimist reguleerivate normatiivaktide vastuvõtmiseni sellised tehingud riigi omandis oleva varaga, mis tõid kaasa omandivormi muutmise. Keeld kehtis ka Eesti Vabariigi territooriumil asunud NSVL relvajõudude valduses olnud vara suhtes.
19.detsembril 1990. a tunnistas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu NSVL poolt omandisuhete muutmise vägivaldseks ja taastas omandiõiguse järjepidevuse põhimõtte. Endise NSVL relvajõudude valduses ja kasutuses olnud kinnisvara oli ja on Eesti riigi omandis. Selle vara reaalne valdamine, kasutamine ja käsutamine sai võimalikuks alles pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisotsuse tegemist
30.märtsil 1990. a. NSVL relvajõud ning tema struktuuriüksused ei olnud Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate maa-alade, ehitiste ja objektidega tehtavate tehingute legaalseks subjektiks. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsuse p 2 tunnistas Eesti Vabariigi territooriumil asuvate NSVL riigivalitsemisorganite alluvuses või halduses olnud ja nende juhtimisel tegutsenud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara Eesti Vabariigi omandiks. 21. novembri 1991. a tehingu sõlmimise ajal pidi kostja teadma, et okupatsiooni relvajõudude halduses olev vara kuulub Eesti Vabariigile. Kostja väited heauskse omandamise kohta ei ole põhjendatud. Tehing on kehtetu Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 51 lg 1 alusel.
6.Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kostja ja kolmas isik AS Eesti Ühispank. Mõlemad palusid kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldamata jätta.
7.Kostja apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei olnud ta tehingut tehes pahauskne. Tehingu tegemise hetkeks ei olnud Eesti Vabariik võtnud vastu otsust kuulutada endise NSVL relvajõudude vara Eesti riigi omandiks, samuti ei olnud peatatud tehingud NSVL relvajõudude kasutuses olnud
hoonetega. Kuna kostja omandas vaidlusaluse vara tehinguga, sai tema omand tekkida ka igamisega AÕS § 110 lg 2 alusel.
8.Kolmanda isiku AS Eesti Ühispank apellatsioonkaebuse kohaselt ei tulene vaidlusalusest tehingust hagejale mingeid õigusi ega kohustusi, sest ta ei ole lepingu pool. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, kuidas vaidlusalune leping rikub Eesti Vabariigi õigusi. Kohus leidis ekslikult, et kuna tehing on kehtetu algusest peale, tuleb vara hagejale tagastada. Tühise tehingu järgi saadu peavad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 5 kohaselt tagastama pooled. Hageja ei olnud tühise tehingu pool.
9.AS Eesti Ühispank ja kostja toetasid vastastikku apellatsioonkaebusi ja palusid need rahuldada.
10.Hageja leidis vastustes apellatsioonkaebustele, et need on põhjendamatud. Hageja arvates on tal õigus pöörduda oma rikutud õiguste kaitseks kohtusse. Rikutud on tema omandiõigust, kuigi ta ei ole ostu-müügilepingu pool. Linnakohus ei pidanud kohaldama tsiviilseadustiku üldosa seadust, vaid lähtuma tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksist. Kostja pidi olema teadlik otsustest NSVL riigiorganite halduses olnud vara kohta. Kehtetu tehingu järgi ei saanud kostjal omandit tekkida.
11.Ka kolmandad isikud hageja poolel palusid jätta apellatsioonkaebused rahuldamata sarnastel põhjustel kui hagejagi. Lisaks leidsid kolmandad isikud, et takistatud on nende õigus erastada nende kasutuses olevaid eluruume. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
12.Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega kostjat kohustati tehingu järgi saadut hagejale tagastama, ning selles osas jäeti hagi rahuldamata. Linnakohtu lõppjäreldus tunnistada 21. novembri 1991. a ostu-müügileping kehtetuks jäeti muutmata, arvestades motiivide osas ka ringkonnakohtu otsuses märgitut.
13.Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jõudis linnakohus õigele järeldusele, et vaidlusalune ostu-müügileping on kehtetu TsK § 51 lg 1 alusel. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. a otsuse p-ga 1 peatati kõik riigi varaga tehtavad, omandivormi muutmist kaasa toovad tehingud. Sama tulenes ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsuse p-st 2, millega Eesti Vabariigi omandiks tunnistati ka Eesti Vabariigi territooriumil asuvate NSVL riigivalitsemisorganite alluvuses või halduses olnud ja nende juhtimisel tegutsenud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara. Kuna vaidlusaluse tehinguga võõrandati riigi vara, siis oli tehing vastuolus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. a otsuses väljendatud keeluga ja seega tühine.
14.Ebaõige on apellatsioonkaebuse seisukoht, nagu ei puutuks vaidlusalune tehing hagejasse seetõttu, et hageja ei ole olnud selle tehingu pool. Riigikohtu 25. jaanuari 2002. a. otsuses nr 3-2-1-202 avaldatud seisukohast, et hageja saab esitada tuvastushagi asjaolude suhtes, mis võimalikult järgnevas vaidluses omandiõiguse üle kuuluvad hagi alusesse, tuleb järeldada, et Eesti Vabariigil oli õigus esitada hagi vaidlusaluse tehingu tühisuse tunnustamiseks. Kuna vaidlusaluse tehingu tegemise ajal ei kehtinud veel asjaõigusseadus ja sel ajal kehtinud tsiviilõiguse kohaselt ei eristatud võlaõiguslikke ja asjaõiguslikke tehinguid, siis oleks nende tehingute lahutamine praegu kunstlik ja
vastuolus tol ajal kehtinud seadusega.
15.Kuna hageja ei esitanud omandi kaitse nõuet, ei ole kohus õigustatud otsustama, kas kostja omandas vara heauskselt või igamise teel.
16.Linnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, kui kohustas kostjat kehtetu tehingu järgi saadut hagejale TsÜS § 66 lg 5 alusel üle andma. TsÜS § 66 lg 5 ja TsK § 51 lg 2 alusel saab tehingu poolt kohustada tehingu järgi saadut välja andma üksnes kehtetu tehingu teisele poolele. Hageja on oma nõudes tuginenud aga sellele, et ta ei olnud tehingu pool. Hageja ei esitanud nõudeid oma omandi kaitseks.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
17.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse hageja. Kassatsioonkaebuses palus ta ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata hagi Tallinnas Tööstuse 64 asuvate hoonete restitutsiooni korras üleandmise kohustamiseks, ning teha selles osas uue otsuse, millega kohustada kostjat andma hagejale üle tühise tehingu järgi saadud vara.
18.Kassatsioonkaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti TsK § 51 lg 2. Väär on kohtu seisukoht, et kuna hageja ei esitanud nõuet omandi kaitseks, ei ole kohus õigustatud otsustama selle üle, kas kostja sai vara omanikuks. Hageja on seisukohal, et Eesti riik on hoone omanik seadusandlikest aktidest ja rahvusvahelisest õigusest tulenevalt, mistõttu ei ole omandiõiguse tunnustamine kohtu poolt vajalik. Hageja esitas nõude vara väljanõudmiseks seadusliku omaniku valdusse.
19.Ringkonnakohtu otsus põhjustab tarbetut kohtuskäimist, mis on vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 3. Kui ringkonnakohus leidis, et TsK § 51 lg 2 ei kuulu asjas kohaldamisele, oleks ta TsMS § 330 lg-st 4 tulenevalt pidanud kohaldama õiget materiaalõiguse normi, mille alusel kohustada kostjat andma vara üle seaduslikule omanikule. Esimese astme kohus oli tuvastanud kõik asjaolud, nii et ringkonnakohus oleks saanud kohaldada AÕS § 80 või tehingu tegemise ajal kehtinud TsK § 155. Ringkonnakohtu otsuse tagajärjel peab hageja alustama uut kohtuvaidlust omandi tunnustamiseks ja vara väljanõudmiseks.
20.Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks osas, millega jäeti hagi tehingu järgi saadu üleandmise nõudes rahuldamata. Kassaator ei ole esitanud omandi kaitse nõuet ega vara seadusliku omaniku valdusse välja nõudnud. Tsiviilkoodeksi § 51 lg 2 kohaselt pidid tehingu kehtetuse korral pooled saadu teineteisele tagastama.
21.Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse juurde. Hageja arvates tuleneb tema omand vaidlusalustele hoonetele seadusest. Kohus oleks võinud ise kohaldada õiget õigusnormi. Kostja on keeldunud vara vabatahtlikult hagejale üle andmast.
22.Hageja poolel kaasatud kolmandate isikute esindaja toetas kassatsioonkaebust.
23.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu vastuses märgitud põhjustel. Kostja arvates polnud hageja vaidlustatud tehingu pool, omandiõiguse tunnustamise nõuet pole aga esitatud.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
24.Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 363 p 1 alusel
materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.
25.Käesolevas asjas on ringkonnakohtu otsuse jõustumisega tunnustatud kostja ja Nõukogude armee väeosa nr 10717 vahel 21. novembril 1991. a sõlmitud ostu-müügilepingu kehtetust. Selles osas ringkonnakohtu otsuse peale kaebust ei esitatud.
26.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et nii TsÜS § 66 lg 5 kui TsK § 51 lg 2 alusel saab tehingu poolt kohustada tehingu järgi saadut välja andma üksnes kehtetu tehingu teisele poolele. Kuna hageja ei ole kehtetu tehingu pool, puudub tal ka restitutsiooniõigus tehingu alusel.
27.Hageja palus hagiavalduses tunnistada kehtetuks 21. novembri 1991. a ostu-müügilepingu ja kohustada kostjat tühise tehingu järgi saadud vara hagejale üle andma. Hageja tõi hagi alusena esile asjaolu, et ta on vara omanik. TsMS § 228 kohaselt hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, ja kohaldab poolte esitatud asjaoludele tuginedes ise asjas seadust. Kuigi hageja ei ole oma nõuet korrektselt sõnastanud, on kolleegiumi arvates siiski tegemist asja väljanõudmisega ebaseaduslikust valdusest ehk vindikatsiooninõudega AÕS § 80 alusel. Kohus võib TsMS § 228 järgi kohaldada AÕS § 80, vaatamata sellele, et hageja oma hagis sellele normile ei tuginenud. Vindikatsiooninõude esitamisel lasub hagejal AÕS §-des 81 ja 82 sätestatud asjaolude tõendamise kohustus. Omaniku asja valduse väljanõudmise nõude rahuldamata jätmise aluseks ei saa olla asjaolu, et hageja on palunud küll asja üle anda, kuid mitte eraldi oma omandiõigust sellele tunnustada. AÕS § 80 mõte on tagada omanikule võimalus saada talle kuuluv asi tagasi iga isiku käest, kes asja õigusliku aluseta valdab. AÕS § 80 lg 2 täpsustab omaniku nõude õiguslikku kvalifikatsiooni, st toob välja, mida omaniku nõue sisaldab ja mis tuleb hagi rahuldamiseks selgeks teha. Nõue tunnustada oma omandiõigust võib olla esitatud eraldi nõudena, kuid ei pea kolleegiumi arvates tingimata selliselt esitatud olema. Kui asjaoludest ilmneb, et hageja on esitanud hagi asja kostja valdusest tagasisaamiseks ja tugineb ühtlasi asjaolule, et tema on omanik ja et kostja valdus on õigusliku aluseta ning nõude aluseks ei ole leping, peab ta neid väiteid tõendama. Kui kohus leiab, et hageja on asjaolusid tõendanud, siis tuvastab ta hagi rahuldades muuhulgas ka hageja omandiõiguse. Vastasel juhul jääks näiteks õigusliku kvalifikatsioonita hageja, kes soovib oma vara tagastamist, õigusliku kaitseta, kui ta omandiõiguse tunnustamise nõuet hagis eraldi ja selgelt välja ei too, märkides vaid, et tahab oma vara tagasi. See ei saa aga olla seaduse mõte ega soovitav tagajärg. TsMS §-st 6 tuleneb, et pooltele tuleb tsiviilkohtumenetluses tagada võrdne võimalus esitada väiteid ja tõendeid. Asja uuel arutamisel peab ringkonnakohus kostjale tagama võimaluse esitada hageja vindikatsiooninõudele vastuväiteid.
28.Vastavalt TsMS § 57 lg-le 4 on kautsjoni tasumisest vabastatud riik ja kohalik omavalitsus. Seega tuleb Eesti Vabariigile (Kaitseministeeriumi kaudu) tagastada ekslikult tasutud kautsjon. J. Odar, H. Jõks, V. Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.