Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

TsiviilasiOsaliselt jõustunudViru Maakohus Narva kohtumaja · 11.05.2009

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Viru Maakohus Narva kohtumaja
Kohtuasja number: 2-05-365/64
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 11.05.2009
Staatus: Osaliselt jõustunud
Sõnade arv: 8742

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

VIRU MAAKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik

2-05-365 11. mai 2009, Narva

Kohtuasi

Hagi I: J S hagi A S vastu omandiõiguse tunnistamise nõudes Hagi II: A S ja N S hagi J S vastu abikaasade ühisvara jagamise lepingu tühiseks tunnistamise ja tehinguga saadu tagastamise nõudes Hagi I: J S hagi A S vastu omandiõiguse tunnistamise nõudes – tsiviilasja hind 1 692 500 krooni Hagi II: A S ja N S hagi J S vastu abikaasade ühisvara jagamise lepingu tühiseks tunnistamise ja tehinguga saadu tagastamise nõudes – tsiviilasja hind 800 000 krooni. Hageja hagis I ja kostja hagis II: J S (sünd XXX, elukoht XXX) Kostja hagis I ja hageja hagis II: A S (sünd XXX, elukoht XXX) Kostja hagis I ja hageja hagis II: N S (sünd XXX, elukoht XXX) Kostjate hagis I ja hagejate hagis II lepinguline esindaja volikirja alusel Andrei Abakumov (aadress: XXX, I köide tl 39, 40; III köide tl 65) Kostjate hagis I ja hagejate hagis II lepinguline esindaja volikirja alusel Aleksandr Jefimov (XXX, I köide tl 39, III köide tl 65, 66, 67-71) Hagimenetlus 08.04.2009, avalik kohtuistung Istungisekretär Jelena Šilina, tõlk Aili Hirt J. S ja tema nõustaja Olga Närgi, A. S ja tema esindajad A. Abakumov ja A. Jefimov

1.J S hagi jätta täies ulatuses rahuldamata.

2.A S ja N S hagi rahuldada osaliselt.

3.Jätta N. S hagi rahuldamata täies ulatuses.

Sarnased lahendid

Asjaõigus

Hagi I: J S hagi A S vastu omandiõiguse tunnistamise nõudes J. S esitas kohtule 07.02.2005 hagi A S vastu ühisomandi tunnistamise nõudes, mis asub Eesti territooriumil. Kuna J. S asja menetluse käigus mitmekordselt täiendas ja täpsustas hagi, kohustas teda esitama hagiavalduse tervikteksti uuesti. Kohtule 01.07.2008 esitatud hagiavalduse kohaselt (II köide, tl 175-179) hageja ja XXX.a surnud V S elasid koos alates 1986.a, s.o 18 aastat. Pooltel oli ühine majapidamine, nad omandasid vara. Kooselu kestel pooled ehitasid Eesti territooriumil XXX, maja. Kuna poolte vahel ei olnud vaidlust maja kasutamise osas, siis pooled vormistasid maja V S nimele, kuid pooled tunnistasid, et maja ning edaspidi kinnisvara on nende kaasomand. Samuti oli V S ja J S poolt Eesti territooriumil omandatud kaks autot: Hyundai Sonata, r.m. XXX ja Hyundai Sonata, r.m. XXX. Kooselu ajal 1997.a, vormistasid pooled hageja lahusvarana olnud korteri aadressil XXX, ümber V S nimele, aga V S kuulunud toa aadressil XXX, vormistasid ümber hageja nimele. See oli vajalik, et kergendada V S kuuluva toa müügiprotseduuri. Kuna pooled ei olnud abielus, siis korterid vormistati ostu-müügitehinguga. Hiljem, 06.03.2000.a, müüsid pooled koos juba hageja nimele vormistatud toa aadressil XXX. Tehingust saadud raha sai V S. Ostu-müügilepingu järgi oli tehingu maksumus 49 912.80 rubla. Tegelikult oli pärast registreerimist 2000.a aprillis toa eest makstud 6700 dollarit, mille sai isiklikult V S, hagejale seda ei andnud, pani panka valuutaarvele, millist hageja ja V S kasutasid koos, hiljem, 2000 aastal, oli tehingust saadud raha eest ostetud sõiduauto Hyundai Sonata, r.m. XXX. XXX asuva korteri, mis oli 1997.a vormistatud V S nimele, üüri ja kommunaalmakseid maksis alates 1980.a täies ulatuses hageja, mis kinnitab hageja ütlusi, et V S ja J S vahel ei olnud vaidlust, kellele ja mis alusel vara kuulub. Pooled pidasid neile kuuluvat vara ülal ühiste rahaliste vahendite ja oma töö arvel. Poolte vahel ei olnud vaidlust, kelle nimele oli vara vormistatud. Poolte täiendavaks sissetulekuks olid protsendid rahalistelt valuutaarvetelt. Suuremate protsendimäärade saamiseks V S poolt olid mõned arved suletud ja suuremate protsentide saamiseks avatud teised arved. Vastavalt kohtule esitatud väljavõttele arve number 42305840955122400123 on suletud 29.07.1999.a summaga 2428 USA dollarit ja avatud arve number 42305840755122400187, kuhu oli kantud 2100 USA dollarit, 328 dollarit oli jäetud majapidamiskuludeks. Arve 5518070701100100016 oli avatud kolmeks kuuks samaks protsente 90 USA dollari ulatuses. 01.02.2000.a oli suletud arve 42305840755122400187 42301840555122400598.04, kuhu oli kantud 7200 USA dollarit.

Seega kostja kinnitus, et ainult V S oli küllaldaselt vahendeid, on umber lükatud kohtule esitatud andmetega. Valuutaarvetele V S nimele kanti V S ja hageja ühised vahendid. Fakti, et V S ja J S kuulusid ühised hoiused kõikidel arvetel, kinnitavad kohtule esitatud J S poolt välja antud volitused V S kuuluvate arvete käsutamiseks. Kogu vara Eesti (ja Venemaal) territooriumil registreeriti V S nimele, kuna ainult V S oli Eesti elamisluba, kuid hageja sai kasutada kogu vara piiranguteta, mida täiendavalt kinnitab V S poolt antud volitus auto kasutamiseks ja hageja poolt esitatud arved kommunaalmaksete tasumisest korteri aadressil XXX, suhtes. Kooselu kestel V S vormistas faktiliselt temale kuuluva 1/2 osa majast aadressil XXX kostja A S palvel kostja nimele. Osaliselt 1/4 osa majast aadressil XXX, V S andis vabatahtlikult üle hagejale, ülejäänud 1/4 osa suhtes kokkuleppele ei jõutud, kuna V S ei soovinud omandit täies ulatuses kaotada, aga temale kuuluva osa majast juba kinkis pojale - kostjale. Kohtuistungil 10.05.2007.a kostja tunnistas, et tema isa V S ja J S elasid 18 aasta jooksul faktilistes abielulistes suhetes, mis kinnitab hageja nõudeid. Kohtuistungil 10.05.2007.a oli tuvastatud, et V S ja J S elasid faktilistes abielulistes suhetes alates 1986.a. Kostja ei vaidlustanud seda, vaid kinnitab täiendavalt hageja põhjendusi. Pooled tegutsesid ühise tegutsemise lepingu alusel. Kooselu kestel omandatud vara on kaasomand. Riigikohtu 17.10.1996.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-96: ühise tegutsemise lepingu alusel loodud või omandatud vara on kaasomand. Riigikohus oma 18.12.1998.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-129-98 leiab „Ühise tegutsemise lepingu mõiste on sätestatud TsK § 438 lg 1, millest tulenevalt kohustuvad pooled ühise tegutsemise lepingu järgi ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks, sealhulgas ehitamiseks. Lepinguosalised tasuvad TsK §~s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksud, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on TsK § 440 lg 2 kohaselt nende kaasomand. Kui tuvastatakse poolte vahel ühise tegutsemise leping, on võimalik hinnata lepinguosaliste osade suurust ühises asjas. TsK § 440 lg 2 kohaselt lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud vara on nende kaasomand. AÕS § 71 lg 1 kohaselt on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduse või tehinguga ei ole sätestatud teisti." Samuti Riigikohtu oma 17.11.1996.a otsuses tsiviilasjas 3-2-1-113-96 märkis „TsK §-de 438 lg. 1 ja 440 lg. 1 ja 2 kohaselt kohustuvad pooled ühise tegutsemise lepingu järgi ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks, sealhulgas ehitamiseks. Lepinguosalised tasuvad §s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on nende kaasomandiks. AOS § 70 lg. 3 kohaselt on kaasomand kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand. 4(19)

Eeltoodud seadust arvestades ja tõendeid kogumis hinnates on maakohus ja apellatsioonikohus õigesti tulnud järeldusele, et poolte vahel oli ühise tegutsemise leping ja hoone kuulus pärast valmimist kaasomandina lepingupooltele." 26.01.1999.a. Riigikohus oma kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-99 märkis järgmine “Ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled TsK §438 lg 1 kohaselt ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks ühiselt tegutsema. TsK § 440 lg 1 kohaselt tasuvad lepinguosalised §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, eeldatakse, et kõigi osaliste osad on võrdsed. Ühise tegutsemise lepingu tunnuseks on lepinguosaliste tegutsemine ühise majandusliku eesmärgi nimel. Ühise tegutsemise kokkuleppele ja ühiste vahendite kasutamisele peab järgnema ka ühine asjaajamine. Ühise tegutsemise lepingu osaliste ühiste asjade ajamine toimub vastavalt TsK § 439 lg 1 nende ühisel kokkuleppel. Isik, kellele tehti ülesandeks ühise tegutsemise lepingu osaliste ühise asja ajamine, tegutseb vastavalt TsK § 439 lg4e 3 volikirja alusel. Seetõttu on õige kassatsioonkaebuse väide, et ainuüksi kokkulepe osta ühiste vahenditega elamu osa, ei ole vaadeldav ühise tegutsemise lepinguna. Majaosade ostmise eel võis selline kokkulepe pooltel olla, kuid kui poolte eesmärgiks oli kaasomandi loomine, siis tuli majaosad osta poolte kaasomandisse," Lähtudes kohtule esitatud tõenditest oli J S ja surnud V S poolt Eesti territooriumil omandatud vara - kaasomand: kinnisvara aadressil XXX; auto Hyundai Sõnata, r.m. XXX; auto Hyundai Sõnata, r.m. XXX. Lähtudes Riigikohtu lahenditest olid poolte osad kaasomandis võrdsed. Järelikult kuulus ja kuulub hagejale 1/2 ühisvarast, mis on omandatud Eesti territooriumil ja mis moodustab: 1/2 kinnisvarast XXX; 1/2 autost Hyundai Sõnata, r.m. XXX; 1/2 autost Hyundai Sõnata, r.m. XXX. Oma osa aadressil XXX, V S kinkis 1999.a oma pojale -kostjale (ajal, kui vara oli vallasvara). Pärast 1/2 osa kinkimist aadressil XXX, oli V S osa kaasomandis vaid: 1/2 autost Hyundai Sonata, r.m. XXX ja 1/2 autost Hyundai Sonata, r.m. XXX. Pärimisseadsue § 2 lg 1 esimese lause kohaselt pärand on pärandaja vara. Kuna surnud V S kuulus surma hetkel lähtuvalt Riigikohtu lahenditest vaid 1/2 autost Hyundai Sonata, r.m. XXX, ja 1/2 autost Hyundai Sonata, r.m. XXX, siis pärandvara avanemine on võimalik ainult antud vara suhtes - vara suhtes, mis kuulus talle tema surma hetkel. Hageja antud põhjendus on kinnitatud Riigikohtu 13.12.2005.a otsusega nr 3-2-1-133-05, kus punktid 14 ja 15 sätestavad, et poolte vara kuulub jagamisele ühise tegutsemise lepingu alusel. Teiste sõnadega, kohus märgib, et isegi pärast ühe omaniku surma jääb teisele omanikule õigus 1/2 osale varast, mis tal oli enne esimese omaniku surma sõltumata pärijate õigustest. Kuna kostjaga kokkuleppele jõuda on võimatu, on hageja sunnitud pöörduma kohtusse nõudega tunnistada hageja osa varas aadressil XXX, suuruses 1/2 osa, kuhu kuulub ka V S poolt vabatahtlikult üleantud 1/4 osa, samuti hageja osa 1/2 autost Hyundai Sonata, r.m. XXX, ja 1/2 autost Kuna kostja ei anna oma nõusolekut kinnistusraamatu ning Autoregistrikeskuses kande muutmiseks, siis kostja nõusoleku kinnisturaamatu kanne muutmiseks saab TsÜS § 68 lg Hyundai Sonata, r.m. XXX. 5(19)

Hagi I: J S hagi A S vastu omandiõiguse tunnistamise nõudes Peale hagi tervikteksti esitamist ei esitanud kostja hagile vastust. Hagi II: A S ja N S hagi J S vastu abikaasade ühisvara jagamise lepingu tühiseks tunnistamise ja tehinguga saadu tagastamise nõudes Kostja haginõudeid ei tunnistanud (III köide, tl 2-3). Kostja leiab, et N S puudub õigus hagi esitada, kuna abielu S ja N S vahel oli lahutatud enne V S ja J S poolt vara omandamist. TsÜS § 66 lg 5 sätestab, et tühise tehingu järgi peavad pooled tagastama kõik tehingu järgi saadu. Tehingu poolteks olid J S ja V S. Järelikult, kui pooled soovisid tehingu tühiseks tunnistamist, siis oli restitutsiooniõigus võimalik ainult J S ja V S vahel. Hagejad tehingu pooleks ei olnud, järelikult puudub neil nõudeõigus kostja vastu. Riigikohus oma 03.04.2003.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-30-03 viitab sellele p 26 „Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et nii TsÜS § 66 lg 5 kui TsK § 51 lg 2 alusel saab tehingu poolt kohustada tehingu järgi saadut välja andma üksnes kehtetu tehingu teisele poolele. Kuna hageja ei ole kehtetu tehingu pool, puudub tal ka restitutsiooniõigus tehingu alusel.” Hagejal ei ole hagi järgi restitutsiooniõigust. Oma hagiavalduses hageja viitab TsÜS § 6. ja loetleb seadusi, millistega ta oma nõudeid põhistab, aga ei märgi täpselt paragrahvid. Kostja leiab, et hagejate poolt ei ole nõuded väljendatud selgesti. Pealegi ei nähtu, milliseid nõudeid esitab hageja N S. Kostja leiab, et hageja A S viib kohut eksitusse, märkides, et ta sai alles pärandi vormistamisel teada, et kostjale kuulub 1/4 kinnisvarast aadressil XXX. Alates 2001.a hageja A S tellis igal aastal väljavõtte kinnistusraamatust omandiõiguse kohta, et vormistada viisa, ja ta oli teadlik kõikidest kinnisvara omanikest alates 2001.a. Kostja leiab, et hagi ei ole põhjendatud, hagejatel ei ole nõudeõigust tehingu järgi, mille poolteks nad ei olnud. Enne 1. jaanuari 2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 4 lg 1 järgi oli igal isikul õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitseks pöörduda seadusega kindlaksmääratud korras kohtusse. Sama põhimõte on sätestatud TsMS § 3 lõikes 1, siis kostja ning V. S sõlmitud ühisvara jagamiseleping ei riku hageja õigusi hetkel, kui leping on sõlmitud.

kostja esitas kohtule tõendina). Toa müügist saadud raha sai S isiklikult. Toa müügist saadud raha kulus maja ehitamisele Narva-Jõesuus ja auto Hyundai, r.m. XXX, ostmiseks. Kuna neil oli ühine majapidamine, siis teineteiselt soetatud vara on vara, soetatud ühise majapidamise käigus ja järelikult on nende koosvara. Tähtsaks faktiks on see, et pärast kommunaalkorteris toa müümist oli raha paigutatud V. S arveldusarvele. Raha oli kulutatud maja ehitamiseks ja auto Hyundai, r.m. XXX, ostmiseks. Seega J. S osales vara soetamises, mille kohta vaidlus toimub. Tähtsaks tõendiks kooselu kohta on fakt, et isegi pärast Puškini linnas oleva korteri V. S nimele vormistamist J. S tasus arveid korteri eest. Toimikulehel 18 lahtris „koos elavate omanike koosseis" on märgitud J. S andmed. Lahtris „sugulussuhted" on J. S perekonnanime allkirjas „pereliige” s.o oli J. S V. S pereliige. Tõendiks, et J. S V.S oli ühine majapidamine ja ühine vara - koosvara, on see, et V andis J. S kõikide temale kuuluvate arvete kohta volituse nende käsutamiseks. J. S esitas tõendina Puškini rajoonikohtu jõustunud kohtu otsuse kriminaalasjas, kus on V S ütlused ja kus ta nimetab J. S elukaaslaseks. Ka tunnistajad kinnitavad peresuhteid V.S ja seda, et olid ühised hoiused, seda teatas tunnistaja O B, kes ütles, et olgugi V. S elas Eestis, aga võlga tagastas talle Puškini linna korteris. Ühisvara jagamise lepinguga S kinnitas, et maja on J. S ja V. S koosvara ja soetatud ühiselt, leping vastas poolte tahteavaldusele. Seda, et J. S nimele on vormistatud vaid l/4 majast, mõjutas asjaolu, et V S juba vormistas l/4 majast poja nimele ja ise jääda päris ilma varata ei saanud, kuna jäänuks siis elamisloata. Palus seetõttu J. S vormistada J. S nimele seniks vaid l/4 majast, hiljem aga teeb testamendi. Surra ta ei kavatsenud. Surma momendiks J. S ja V. S lõpetasid maja sisustamist, J. S kavatses minna pensionile ja elada Eestis. Maja ehitas J. S koos S, kuna selleks hetkeks, kui alustasid kooselu, oli tal valmis ehitatud väike ruum. See, et kostja esitas loa elektriseadmete kasutamise loa, ei ole tõend, et maja oli valmis ehitatud. Luba väljastati, kuna elektriseadmete kasutamiseks oli alguses vaja luba. Olemasoleva maja, mis on kantud kinnisvararegistrisse, J. S ja V. S ehitasid koos. Nii ühise raha eest kui ühiste jõupingutustega. Seda, et J. S ja V. S olid perekond ja neil oli ühine majapidamine, kinnitavad ka tunnistajad. Kuid võttes arvesse, et J. S töötas, siis V. S sõitis tema juurde Puškinisse, kord jälle J. S V. S juurde Eestisse, tihti sõitsid koos. Nii on piiriületamise väljavõttest näha, et nad ületasid piiri koos, välja arvatud, et sõitsid ka eraldi. Ajal, kui J. S ja V. S hakkasid koos elama, oli V. S juba lahutatud. Lahutatud oli kohtuotsusega, tl-l 214 on Petrogradi rajoonikohtu kiri, et registrižurnaalis on 1971.a kohta kanne tsiviilasja 21796 kohta V. S hagist N. S vastu abielulahutuses. Alles 21.12.1982.a sai S Perekonnaseisuosakonnast abielulahutuse tunnistuse akti nr 1143. Abielulahutuse tunnistus oli väljastatud S. Kuna abielulahutuse tunnistus on väljastatud 1971.a kohtuotsuse alusel, siis tunnistuses on märgitud, et abielu on lahutatud N Z S. Toimikulehe 165 pöördel on tunnistus N Z S poolt isanime vahetamise kohta, mille järgi ta vahetas vastavalt akti kandele isanime Z vastu aasta enne S abielulahutuse tunnistuse kättesaamist. Tõendiks, et V S ja N S abielu oli lahutatud, on S-Peterburgi Perekonnaseisuvalitsuse õiend, 2.kd, tl 11. See asjaolu lubab jätta N S haginõuded J. S vastu rahuldamata, kuna ta ei saa olla hagejaks vastuhagis. Kostja esitas kohtule 11.01.2005.a õiendi abielu sõlmimise kohta, tl 53 ja 99, tahtes tõendada, et veel 2005.a oli S abielus N S. Seda tõendit esitades viis kostja kohut eksitusse, antud tõend vaid kinnitab, et abielu oli registreeritud 1962.a. Kui abielu olnuks lahutamata, oleks välja antud abielutunnistus, lahutatud abielu puhul väljastatakse nõudel õiend. Seega nimetatud õiend ei tõenda, et V S ja N S olid seisuga 11.01.2004.a abielus. Notarile ühisvara jagamiseks esitatud J. S ja V. S abielutunnistus oli esitatud V S poolt, kuna muul viisil ta ei saanud vormistada osa majast J. S nimele. Õnneks on käesoleval ajal juba lubatud vormistada välismaalaste nimele kinnisvara piiritsoonis. Notar Boitsova kinnitas oma 10(19)

ütlustega kohtule, et tema poole pöördus V S ja dokumendid olid vormistatud tema nõudel. Samuti notar Boitsova esitas Sankt-Peterburgi notaritekoja kirja. et V S pöördus nende poole V S ja J A abielutunnistuse koopia saamiseks. Nimetatud fakt kinnitab V S soovi ja tema tegelikku tahteavaldust vormistada osa majast J. S nimele. N S ei saa olla vastuhagis hagejaks ja J. S palub selles osas jätta rahuldamata. J. S palub A S vastuhagi jätta rahuldamata. A S ei olnud tehingus pooleks, Riigikohtu praktika kohaselt saab tehingut vaidlustada vaid tehingu pool. Asjaolu, et A S ei teadnud sõlmitud tehingust, on samuti vale selgitus nagu see, et tema ema oli kuni surmani Stolõpiniga abielus. A S taotles igal aastal viisat ja juba 2001.a A S teadis, et J. S kuulub 1/4 majast aadressil XXX. Leping oli sõlmitud 14.05.2001.a ja kuni V S surmani oli pooltele teada kinnisvararegistrisse tehtud kandest, ei V S ega pooled ei vaidlustanud lepingut, tähendab kinnitasid oma tahteavaldust sõlmitud tehingus. TsÜS § 73 sätestab, et tahteavalduse kehtivust ei mõjuta asjaolu, et tahteavalduse tegija suri pärast tahteavalduse tegemist. Hagejad vaidlustavad lepingu ühisvara jagamisest. Selle lepingu olemus ei ole selles, kas pooled olid abielus. Olemus seisneb V. S ja J. S tahteavalduses jagada neile kuuluv kaasomand. V. S pidas lepingu eset kaasomandiks, kuna muidu ei oleks tal olnud vajadust nimetatud tehingut sõlmida. Kooselu kestel J. S ja V. S ehitasid koos maja Narva-Jõesuus aadressil XXX, ostsid sõidukid ja pidasid seda vara oma koosvaraks. Antud juhul saab rääkida „poolte koostegevusest" (TsK § 438 - kehtetu 2001.a), 18 aasta jooksul tegutsesid nad ühise eesmärgi saavutamise nimel: neil oli ühine majapidamine, ehitasid maja Narva-Jõesuus, soetasid vallas- ja kinnisvara. Lepingu sõlmimisel ei andnud tähtsust tehingu nimele, kuna tehingu eesmärk oli ühiselt soetatud vara jägamine. Surnud S pidas J. S oma abikaasaks ja lepingu allakirjutamisel nad ei pööranud tähelepanu sõnadele Ühisomand ning kaasomand, kuna nende jaoks see oli ühine tahteavaldus. Selle lepinguga nad väljendasid oma tahet jagada kooselu kestel ehitatud maja. TsK § 165 lg 1 kohaselt loetakse leping sõlmituks, kui poolte vahel - vastavatel juhtudel ka nõutavas vormis - on saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides. Antud lepingu oluliseks punktiks on poolte ühisvara jagamine. Hagejad ei väljendanud oma nõudeid selgelt, ei märkinud, millist seadust oli rikutud, kelle poolt ja mil viisil. Palutakse vastuhagi jätta rahuldamata, kuna nõuded ei ole selged, hagi on põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu. Palutakse hagi A S vastu rahuldada täies ulatuses. 08.04.2009 kohtuistungil selgitas A. S ja N. S esindaja, et hageja seisukoht on rajatud põhjendusele, et tema ja lahkunu, V S, vahel oli sõlmitud suuline leping ühistegevuse kohta, mille tulemusena olid nad ühiselt ehitanud elumaja asukohaga XXX linnas ning soetanud kaks sõiduautot: Hyundai Sonata, riikliku registreerimismärgiga XXX ja Hyundai Sonata, riikliku registreerimismärgiga XXX. Pikaajalise kohtuprotsessi jooksul ei ole hageja nimetatud väidet kuidagi põhjendanud. Ühistegevuse kohta sõlmitud lepingu kohaselt teevad lepingupooled konkreetse, lepingupoolte poolt kooskõlastatud eesmärgi saavutamiseks sissemakseid kas rahalises ekvivalendis, muu vara näol või tööosaluse kaudu. Hageja ei ole esitanud mingeid tõendeid tõestamaks oma panust maja ehitamisesse või sõiduautode ostmisesse. Kogu kohtuprotsessi jooksul püüdis hageja aktiivselt tõestada, et tema ja V. S vahel olid lähedased suhted, mida hageja ise nimetab „perekondlikeks“ või „abielusuheteks“. Võimalik, et nii see ongi, kuid hageja püüdis tõendada sugugi mitte seda, mida ta oleks pidanud tõendama. Käesoleva asja seisukohast ei oma tähtsust mitte J. S ja V. S emotsionaalsed, vaid varalised suhted. 11(19)

Hageja samastab J.S ja V.S emotsionaalseid suhteid, millesse õiguslikult ei sekkuta, varaliste suhetega, mis on aga õiguslikult reguleeritud. Hageja loogikast nähtub, et juhul, kui leiab tõendamist vastastikune sümpaatia, nende omavaheline kooselu, ühise majapidamise pidamine, olgugi et olmetasandil, siis tähendab see automaatselt ühistegevuse lepingu olemasolu elumaja ehitamise ja sõiduautode ostmise kohta. Hageja on unustanud, et vaatamata valedokumendile (abielutunnistus), ei ole ta kunagi V.S abielus olnud, mistõttu V.S „perekondlikes“ või „abielusuhetes“ olemise fakt iseenesest ei anna lahkunu vahenditega soetatud varale abikaasade ühisvara õiguslikku režiimi. Kahe või enama isiku kaasomand võib tekkida ainult juhul, kui kumbki pooltest on vara soetamisel või ehitamisel osalenud oma panusega kas rahalises ekvivalendis, muu vara näol või tööosaluse kaudu. Sealjuures ei oma tähtsust, kas need isikud on sama- või erisoolised, ning millised on nendevahelised suhted – armastus või vihkamine. Tähtis on ainult kindlaks teha, kas pooled on sellesse panustanud või mitte. Hageja ei ole esitanud tõendeid ükskõik millise oma panuse kohta elumaja ehitamisesse või sõiduautode soetamisesse. Seda enam, asjaolu, et J.S oma raha või varaga ei saanud osaleda ei elumaja ehitamises ega sõiduautode ostmises, on tõendatud järgmiste asja materjalidega: hageja sissetulekut tõendavate õienditega (tl 18 ja 19), samuti tema esialgsest hagist nähtub, et hageja igakuuline sissetulek oli ligikaudu 2250 krooni, millest ta pidi tasuma eluasemekulud Venemaal, toituma, käima välismaal (Eestis) ning rahuldama muid esmavajadusi Venemaa kohtule esitatud menetlusdokumentides hageja ise väidab, et „alates 1986.aasta juunikuust oli ta pidevalt V.S ülalpidamisel, kuna ta oli materiaalselt kindlustatud inimene, sealjuures oli ta viimase ülalpidamisel kuni tema surmapäevani“. Samuti ei ole esitatud tõendeid, et hageja oleks oma tööga osalenud elumaja ehitamises või sõiduautode soetamises. Võttes arvesse hageja soo, vanuse ning ehitusalase hariduse puudumise, on selge, et hageja ei saanud oma tööosalusega elumaja ehitamisest osa võtta. Lisaks on asja materjalidega tõendatud, et V.S oli ehitanud maja enne J.S tutvumist, s.o enne 1986. aastat Riikliku energiajärelvalve inspektsiooni poolt 01.11.1985 väljastatud elektripaigaldiste kasutusloast nähtub, et juba 1985. aastal oli elektripaigaldis (s.h elektripliit ja elektriline saunaahi) kasutuskõlbulik ning selle vooluvõrku lülitamine oli lubatud. See on võimalik ainult elektrijuhtmestiku ja elektriseadmete olemasolu korral, mis omakorda on võimalik ainult kogu elumaja valmimise korral Hageja algatusel kutsutud tunnistajate ütlustest nähtub, et V.S oli maja valmis ehitanud enne J.S tutvumist Võttes kokku tunnistajate ütlused, võib teha järgmised järeldused: Maja ehitati V.S eelmise „naise“ T ajal ning J.S ehitustöödega mingit seost ei olnud J.S tegeles koduste majapidamistöödega, tegi süüa, koristas, mõtles välja, kuidas toad kujundada ning võttis osa tapeedi panemisest Mõlemad sõiduautod on oma vahenditega ostnud V.S. Seega, vaatamata sellele, et kõik tunnistajad rääkisid V.S ja J.S vahelistest „perekondlikest“ ja „abielusuhetest“, on hageja tunnistajate ütlustega tõendanud ainult nende omavahelisi emotsionaalseid suhteid, kuid ei ole tõendanud tema jaoks peamist: seda, et tema oleks oma tulude, vara või tööosalusega panustanud elumaja ehitamisesse või sõiduautode ostmisesse. Ainult tubade tapeetimist ja valgustite paigaldamist ei saa maja ehitamisel tööosaluseks pidada, seda enam, et tapeetida ja valgusteid paigaldada on võimalik ainult valmisehitatud hoones. Hageja käsitseb aktiivselt Riigikohtu lahendeid, tsiteerides ohtralt teda köitnud väljavõtteid tema arvates analoogilistest tsiviilvaidlustest. Sealjuures ei ole hageja arvestanud, et tsiteeritud Riigikohtu järelduste eelduseks on vaidlevate poolte vahel sõlmitud ühistegevuse lepingu olemasolu tõendatus: ühistegevus ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks ning panustamine rahalises ekvivalendis, muu vara või tööosalusega. Igas hageja poolt viidatud asjas eelnevad tsiteeritud järeldustele ühistegevuse lepingu olemasolu tõendatusele rajatud kohtu põhistused. 12(19)

Nimetatud asjades on tõendatud mitte ainult rahalised panused ühistegevusse, vaid mõnedes lahendites koguni nende täpne suurus nii viimase kopika kui sendini. Käesolevas asjas ei ole peale hageja alusetu väite, et V S ja hageja tegutsesid ühistegevuse lepingu alusel, mingeid objektiivseid tõendeid esitatud. Ainuüksi see asjaolu muudab viited Riigikohtu lahenditele põhjendamatuteks. Hageja poolt viidatud tsiviilvaidluste poolteks on olnud Eesti kodakondsust omavad füüsilised või Eestis registreeritud juriidilised isikud, ning nende suhtes puuduvad kinnisvara soetamise suhtes ükskõik millised piirangud. Nõueldes kinnisomandi saamist Narva-Jõesuu linnas, ei ole hageja arvesse võtnud, et tal puudub Eesti kodakondsus ning vastavalt välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seadusele on tal võimalik saada Narva-Jõesuu linnas kinnisomandi ainult Eesti Vabariigi Valitsuse määruse alusel, välja arvatud erastamine ja pärimine. Juhul, kui käesolevas asjas rahuldatakse tema hagi omandiõiguse tunnistamises kinnistu mistahes osa suhtes, tekib seadusandlikust keelust mööda minnes pretsedent kinnisomandi saamise osas Eesti Vabariigi mittekodanike poolt selleks Eestis keelatud regioonides. Kahtlemata tunnistab ringkonnakohus sellise otsuse ebaseaduslikuks. Esialgselt esitas hageja juba 2005. aastal kohtule nõude tunnistada tema omandiõigust vaidlusaluse kinnisomandi suhtes (tl 1-2), kuid hiljem, hagi täpsustamise käigus, loobus ta sellest nõudest (tl 15-16). Loobumist nendest nõudmistest oli kohtuistungil kinnitanud ka hageja nõustaja ning hageja seda ei tühistanud. Loobudes nimetatud haginõudest, ning 2005. aastal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt, ei saa hageja seda nõuet uuesti esitada. Sisuliselt oleks kohus pidanud koguni keelduma selle nõude menetlusse võtmisest. Igal juhul oli 30.06.2005 kinnistu omandiõiguse tunnistamise nõude aegumistähtaeg möödunud, kuid nõude 1⁄2 osa kinnistu asukohaga XXX linnas omandiõiguse tunnistamises oli hageja esitanud 31.05.2007. Kostja taotleb kohtult aegumistähtaja kohaldamist. Seega, kostja leiab, et J.S hagi rahuldamisele ei kuulu. Kostja poolt kantud kohtukulud mõista välja hagejalt. Käesolevas asjas on kinnitust leidnud fakt, et J.S ei ole kunagi olnud abielus V.S, ning käesolevas asjas toimunud kohtuistungi käigus on kostja seda asjaolu ka tunnistanud. Kuna kostja ja V S vahel abielu ei olnud sõlmitud, ei saanud nad sõlmida ka abikaasade ühisvara omandis oleva vara jagamise lepingut, kuna nad perekonnana ei ole õigussuhete subjektiks. Hageja leiab, et tema hagi kuulub rahuldamisele ning tema poolt kantud menetluskulud tuleb kostjalt välja mõista. Kohtuistungil olid tunnistajatena ülekuulatud M L (III köide, tl 72, 82), A B (III köide, tl 73, 85), O B (III köide, tl 74, 86-87), I Z (III köide, tl 75, 83), A M (III köide, tl 76, 84), O H (III köide, tl 77, 80-81), R T (III köide, tl 78, 79).

mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sama seaduse § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Hagi I: J S hagi A S vastu omandiõiguse tunnistamise nõudes Kohtuvaidluste käigus esitas kostjate esindaja esmakordselt taotluse aegumise kohaldamisest. TsMS § 402 lg 2 kohaselt menetlusosalisel on õigus kohtuvaidluses esineda kohtukõnega, milles ta esitab tema arvates asja lahendamiseks tähtsate asjaolude lühikokkuvõtte. Kohtukõnes võib viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. Asja sisulisel arutamisel ei esitanud ei kostjad ise, ega ka nende esindaja aegumise kohaldamise avaldust, seega kaotasid nad õiguse esitada sellist taotlust kohtuvaidlustes. Hageja leiab, et vaidlusaluse kinnisasja soetasid J. S ja V. S kaasomandisse ühise tegutsemise tulemusena. Enne 01.01.2002 kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 lg-st 1 tulenevalt ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. TsK § 440 lg 1 järgi lepinguosalised tasuvad §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti, eeldatakse, et kõigi osaliste osad on võrdsed. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on nende kaasomandiks. Kohtus ülekuulatud tunnistaja M L (III köide, tl 72, 82) ütlustest tuleneb, et J. S tunneb ta alates 1985-1986.aastast. J. S ja V. S olid head, abielusuhted. V. S tutvustas J. S oma naisena. J. S oli koduperenaine ja nad pidasid koos ühist majapidamist ning käisid koos oste tegemas. Nad elasid suvekuudel Narva-Jõesuus. A B (III köide tl 73, 85) ütluste kohaselt ta tunneb J. S alates 1998.aastast. Ta käis J. S ja V. S külas Narva-Jõesuu majas üsna tihti. Tunnistaja käis ka nende külas Puškini linnas. Nendel oli kõik ühine. J. S oli koduperenaine. J. S ja V. S olid normaalsed abielusuhted, oli näha, et inimesed elavad koos ja peavad ühist majapidamist. V. S oli hea pension ning ta ostis raskusteta, ilma liisinguta auto. Tunnistaja O B (III köide, tl 74, 86-87) ütluste kohaselt tunneb ta J. S alates 1997-1998.aastast. J. S ja V. S elasid nagu perekond, tunnistaja kaua aega ei teadnud, et nad ei ole ametlikult abielus. J. S tegeles maja sisustamisega, valmistas söögi. Nendel oli ühine majapidamine. Ükskord palus V. S tunnistajalt raha võlgu ja ütles, et tagastab Puškini linnas asuvas korteris. Ta tagastas tunnistajale raha Puškini linnas asuvas korteris, J. S nägi seda ja oli sellega nõus. Autot kasutasid mõlemad. Tunnistaja I Z (III köide, tl 75, 83) ütluste kohaselt tunneb ta nii J. S kui ka V. S alates 1999.a-st. Tunnistaja käis neil külas, neil oli ühine majapidamine. J. S kasutas autot. Tunnistaja A M (III köide, tl 76, 84) ütluste kohaselt tunneb ta J. S alates 1986-1987.a-st. Tema jaoks olid J. S ja V. S abielupaar. Tunnistaja tellis nendele ehitusmaterjale maja ehitamiseks. Narva-Jõesuus elasid nad koos, neil oli ühine majapidamine. J. S kleepis tapeete ning riputas valgusteid. 14(19)

Tunnistaja O H (III köide, tl 77, 80-81) ütluste kohaselt tunneb ta J. S ja V. S ammu, 1986.aastast. Autode ostmisest tunnistaja ei tea midagi. J. S ja V. S elasid vaba abielus ning nendel oli ühine majapidamine. Majas ei olnud tehtud interjöör ja kolmas korrus ei olnud korras. Teisel korrusel oli tehtud köök ja saun. Pärast oli veel J. S juuresolekul tehtud lasketiir. Tunnistaja R T (III köide, tl 78, 79) ütluste kohaselt J. S ja V. S elasid koos Narva-Jõesuus asuvas majas nagu perekond, J. S sisustas maja, nad käisid koos poes, J. S valmistas sööki. Nendel oli ühine majapidamine. Kinnistusraamatu väljavõte kohaselt (I köide tl 6, 108) V. S ja A. S olid kantud igaüks 1⁄2 osa XXX asuva kinnisasja omanikena kinnistusraamatusse 29.03.2000. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et J. S ja V. S elasid koos vabas abielus ja nendel oli ühine majapidamine. Lähtudes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.12.2005 otsuses nr 3-2-1-142-05 väljendatud seisukohast kaasomandi tekkimiseks TsK § 440 lg 2 alusel on vajalik, et isikud oleksid sõlminud ühise tegutsemise lepingu. Tuvastatud ei ole, et J. S ja V. S oleksid soovinud omandada XXX asuvat kinnisasja ja 2 sõiduautot Hyundai Sonata kaasomandisse, mistõttu ei saa rääkida ka ühise tegutsemise lepingust. Üksnes ühise perena käitumisest ja ühise kodu loomise kavatsusest ei saa järeldada, et pooled vahetasid vastastikuseid tahteavaldusi ühise tegutsemise lepingu sõlmimiseks ja kinnisasja või vallasasja kaasomandisse omandamiseks. Samuti ei saa hageja poolt esitatud dokumentidest korteri ja toa müümisest (II köide tl 8), arveldusarvete väljavõttest (I köide tl-d 170-172; 216-218; II köide tl-d 9-10; 49-72), õiemdist J. S volikirja olemasolust V. S arveldusarve kasutamiseks (II köide tl 12-14), hageja kulutustest korteri peale (II köide tl 1517), hageja sissetulekute tõendavatest dokumentidest (I köide tl 18, 19), dokumentidest, mis tõendavad hageja ja V. S riigipiiri ületamist (I köide tl-d 137-142, III köide tl 55-61, 93-97), elamisluba taotlusest (I köide tl-d 144-168), kinnisasjaga seotud dokumentidest (II köide tl 108109, 116-122, 149-150), dokumentidest, mis tõendavad J. S ja V. S kooselu (II köide tl 148, 190197) ning tunnistajate ütlustest (II köide tl-d 79-87) järeldada, et V. S väljendas tahet sõlmida hagejaga ühise tegutsemise leping, sooviga omandada vaidlusalune kinnisasi ja vallasasjad kaasomandisse. Need dokumendid tõendavad, et J. S ja V. S oli ühine majapidamine, neil olid faktilised abielusuhted, kuid sellele ei vaidle keegi vastu. V. S on väljendanud oma tahet

Ajavahemikul 01.04.1999-10.04.2001 kehtinud Asjaõigusseaduse § 119 lg 1 kohaselt tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Kohtule ei ole esitatud notariaalselt tõestatud lepingut, kust nähtuks, et J. S ja V. S soetasid vaidlusaluse kinnisasja kaasomandisse. Riigikohtu tsiviilkolleegium märkis oma 26.01.1999 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-99, et ühise tegutsemise leping võidi sõlmida ka muul eesmärgil kui asja ühiseks omandamiseks. Kui pooled oma varalisi suhteid korteri omandamisel, parendamisel või majandamisel lepinguga ei reguleerinud, võib selleks kulutusi teinud poolel olla lisaks teise poole vastu nõue alusetu rikastumise alusel. Antud juhul võib hageja esitada oma nõuet pärijate vastu. Hagi II: A S ja N S hagi J S vastu abikaasade ühisvara jagamise lepingu tühiseks tunnistamise ja tehinguga saadu tagastamise nõudes Kohus leiab, et J. S on veenvalt tõendanud, et V. S poolt kinnisasja omandamisel 2000.a-l N S ja V. S ei olnud enam abielus, seega nõustub kohus kostja J. S väidega, et N. S ei ole õigust esitada hagi ja seetõttu A. S ja N. S hagi tuleb rahuldada osaliselt, jättes N. S hagi rahuldamata. Vastavalt abielutunnistusele nr 385434 (I köide, tl 53), mis on väljaantud 08.06.1981.a, 25.04.1962 oli registreeritud V N p. S ja N Z t. Š abielu, naine sai perekonnanimeks „S “. Vastavalt nime muutmise tunnistusele (II köide tl 19), N Z t. S vahetas oma isanimi Z t. vastu 26.05.1981. 21.12.1982.a sai V. S Perekonnaseisuosakonnast abielulahutuse tunnistuse (I köide tl 165). Abielulahutuse tunnistus oli väljastatud S. Kostja seletuste kohaselt kuna abielulahutuse tunnistus on väljastatud 1971.a kohtuotsuse alusel, siis tunnistuses on märgitud, et abielu on lahutatud N Z S. Tõendiks, et V S ja N S abielu oli lahutatud, on ka S-Peterburi Perekonnaseisuvalitsuse õiend (II köide tl 11). Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et V. S ja J. Ssõlmisid oma vahel 14.05.2001 abikaasade ühisomandis oleva vara jagamise leping (I köide tl 57-59). Leping on notariaalselt tõestatud. Lepingu p 1.3 kohaselt poolte abielu on sõlmitud 21.05.1994.a, mille kohta on Sankt-Peterburi linna Moskva rajooni Perekonnaseisuosakonnas tehtud vastav kanne nr 694 ja seda abielu ei ole lahutatud. Lepingu objektiks on abikaasade ühisomandis olev 1⁄2 osa XXX asuvast kinnisasjast. Poolte vahel puudub vaidlus ka selle üle, et tegelikult J. S ja V. S vahel abielu ei olnud sõlmitud. Notarile esitatud abielutunnistuse kohta J. S seletas, et selle notarile esitas V. S, kuna muul viisil ta ei saanud vormistada osa majast J. S nimele. Seoses sellele asjaolule, et J. S ja V. S ei olnud abielus, keegi ei vaidle, seega ei arvesta kohus sellega seoses esitatud dokument (I köide tl 181). Tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 kohaselt seadusega vastuolus olev tehing on tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. TsÜS §-st 68 tulenevalt tehingu ühe osa kehtetus ei too kaasa teiste osade kehtetust, kui võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka kehtetu osata. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et J. S 1⁄4 oma osast võõrandamine V. S poolt oli tema tegelik tahe. Seega leiab kohus, et see asjaolu, et J. S ja V. S tegelikult ei olnud abikaasad ja 1⁄2 vaidlusalustest kinnisasjast ei olnud nende ühisomandis, ei too kaasa nende vahel 14.05.2001 sõlmitud lepingu tühisust. Kuid kohtul tuleb kontrollida, kas tehing oleks tehtud ka kehtetu osata.

14.05.2001 tehingu sooritamise ajal kehtinud „Välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seaduse“ § 2 lg 1 kohaselt välismaalasele võib maatüki omandit üle anda maatüki asukohajärgse maavanema loal. Sama paragrahvi lg 3 sätestas, et maatüki omandamine välismaalase poolt on keelatud saartel (välja arvatud Saare- ja Hiiumaal, Vormsi ning Muhu saarel) ja järgmistes kohalikes omavalitsusüksustes: Harjumaal - Paldiski linnas; Ida-Virumaal - Narva, Narva-Jõesuu ja Sillamäe linnas, Vaivara, Illuka, Alajõe, Iisaku ja Toila vallas; Tartumaal - Piirissaare ja Meeksi vallas; Põlvamaal – Räpina linnas, Räpina, Mikitamäe ja Värska vallas; Võrumaal - Meremäe, Vastseliina, Misso ja Orava vallas. Kuna J. S on ja oli tol ajal välismaalane ja ei olnud Eesti Vabariigi kodanik, siis 14.05.2001 tehing ei oleks tehtud ka kehtetu osata. Seega nõue 14.05.2001 tehingu tühiseks tunnistamise nõudes on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 14.05.2001 kehtinud TsÜS § 66 lg 3 kohaselt tühine tehing on kehtetu algusest peale. Sama paragrahvi lg 4 järgi tühist tehingut ei pea täitma ning lg 5 alusel tühise tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. V. S surmapäeval, s.o XXX, kehtinud Pärimisseaduse (PärS) § 2 esimese lause kohaselt pärand on pärandaja vara; § 3 lg 1 kohaselt pärand avaneb pärandaja surma või surnuks tunnistamise korral. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev. Kuna hageja A. S on V. S esimese järjekorra pärija (PärS § 13 lg 1), 14.05.2001 tehinguga on rikutud tema õigused, kuna pärandvara koosseis on vähenenud, seega hageja väide, et ta ei oleks õigustatud esitada hagi, kuna ei ole tehingu pool, on asjakohatu. Tühine tehing on kehtetu algusest peale. J. S nimele kinnistusraamatusse kantud 1⁄4 osa XXX asuvast kinnisasjast on V. S pärandvara. Seega nõue tunnistada, et kostjal puudub omandiõigus aadressil XXX asuva kinnistu 1⁄4 mõttelise ning tunnistada nimetatud vara V. S pärandvaraks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja nõuete sõnastuse kohaselt palub ta muuhulgas kaotada (parandada) kanne kinnistusraamatus J. S omandiõiguse kohta 1⁄4 osale. Haginõue on suunatud kinnistusraamatu kande parandamisele AÕS § 65 lg 1 alusel, mille kohaselt isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, näiteks ei ole tema õigust kinnistusraamatusse kantud või on kantud ebaõigesti või on kahjustatud mõne olematu koormatise või kitsenduse sissekandmise läbi, võib nõuda ebaõige kande muutmist või kustutamist. Kande muutmiseks on vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigusi parandamine puudutab. Hageja väitel on kinnistusraamatu kanne, mille järgi kinnisasja 1⁄4 osa omanik on kostja, ebaõige, kuna tühise tehingu tulemusena vähenes pärandvara kogus oluliselt. Sisuliselt palub hageja kohtu arvates tuvastada, et kinnisasja omandiõiguse kohta kinnistusraamatusse tehtud kanne J. S kohta on ebaõige, s.t ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale. Seega on tegemist AÕS § 65 lg 1 järgse hagiga kinnistusraamatu kande parandamiseks, milleks peab olema kõigi isikute nõusolek, keda kande parandamine puudutab. Nõusolekut saab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 järgi asendada kohtuotsusega. Seega saab kvalifitseerida haginõuet hageja taotlusena kohustada kostjat andma nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks. Kohtuotsus saab asendada kostja kui puudutatud isiku nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks. Vaatamata sellele, et sõnaselgelt oma hagi terviktekstis hageja ei esitanud nõuet tunnistada kinnistusraamatu kanne ebaõigeks ja tunnistada J. S nõusolekut andnuks ebaõige kanne muutmiseks, leiab kohus, et lähtudes hageja nõuete olemusest ja nende põhjendustest, lähtudes 17(19)

Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Lahendi andmed

Lahendi tekst

VIRU MAAKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Sarnased lahendid

ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

TSIVIILASJA HIND

HAGI TAGAMINE

KOSTJA VASTUVÄITED

NOTARI TATJANA BOITSOVA SEISUKOHT

«...5. NOTARI SELGITUSED

KOHTUISTUNG

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

MENETLUSKULUD

RESOLUTSIOON