3-2-1-108-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 23. oktoobril 2001. a Tallinna linna hagi Anna-Maria Vaino vastu omandiõiguse tunnustamiseks, pärimisõiguse tunnistuse osalise tühisuse tunnustamiseks ja vara üleandmise akti tühisuse tunnustamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik ja T. Vernik, vaatas avalikul kohtuistungil 10. oktoobril 2001. a läbi Anna-Maria Vaino kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. märtsi 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/294/01. Istungist võttis osa hageja esindaja vandeadvokaat P. Varul. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Tallinna Linnavalitsuse 23. jaanuari 1995. a korraldusega nr 135 k tagastati Karl Lüüsile Tallinnas Viiralti 4-6 asuv eluruum. Kadrioru Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõte andis 20. aprillil 1995. a eluruumi üleandmise-vastuvõtmise aktiga K. Lüüsile üle. K. Lüüs suri 5. septembril 1996. a ning testamendi kohaselt on tema vara pärija Anna-Maria Vaino. Tallinna Linnavalitsuse 19. septembri 1997. a korraldusega nr 3426 k tunnistati vara tagastamise korraldus kehtetuks. Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palus Tallinna linn tunnustada tema omandiõigust vaidlusalusele eluruumile, tunnistada pärimisõiguse tunnistuse punkti 1 ja 20. aprilli 1995. a vara üleandmisevastuvõtmise akti tühisust. Kuna K. Lüüsi eluruumi omanikuks saamise õiguslik alus on ära langenud, tuleb tema pärijal saadud eluruum TsK § 477 lõigete 1 ja 2 alusel tagastada. Vaidlusalust eluruumi valdab ja kasutab Tallinna linn, kuid kostja rikub selle käsutusõigust. Kostja leidis, et vara tagastamise korralduse tühistamine ei lõpeta selle alusel tekkinud omandiõigust. Kostja omandas vaidlusaluse eluruumi testamendijärgse pärimise teel. Testamendi tegemine ja pärandi vastuvõtmine polnud vastuolus seaduse ega heade kommetega. AÕS § 95 järgi on omandamine võimalik ka isikult, kes pole asja omanik. K. Lüüsi surma hetkel oli korter tema omandis. Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Vallasomand tekib vallasasja üleandmisega (AÕS §-d 92-95). Tallinna linna ja õigustatud subjekti K. Lüüsi vahel lepiti omandi üleminekus kokku juba tagastamise korralduses. Vara anti K. Lüüsile üle 20. aprillil 1995. Vallasasja vastuvõtmisega tekkis K. Lüüsil omandiõigus sellele asjale. Hageja nõue üleandmisakti tühisuse tunnustamiseks ei ole põhjendatud. See akt oli koostatud kooskõlas omandireformi aluste seadusega. Tehingu aluseks olnud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei muuda algusest peale tühiseks vara üleandmist. Kostja omandas vaidlusaluse eluruumi pärimise alusel. K. Lüüsi testamenti ei ole vaidlustatud. AÕS § 95 lg 1 ja § 35 mõtte kohaselt eeldatakse omandaja heausksust ning pahausksust peab tõendama omandamise vaidlustaja. Hageja ei tõendanud, et pärandi avanemise või pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise ajal pidi kostja teadma, et K. Lüüsi omandil puudus õiguslik alus. TsK § 477 lõiget 2 oleks olnud võimalik kohaldada K. Lüüsi suhtes, kuid seda pole alust kohaldada kostja suhtes. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi. Tallinna Linnavalitsus tunnistas 19. septembril 1997. a kehtetuks vaidlusaluse korteri tagastamise korralduse, sest K. Lüüs ei olnud selle korteri suhtes ORAS § 8 järgi õigustatud subjekt. Sellega langes ära K. Lüüsil korteri omandamise õiguslik alus. Kuna vara üleandmine toimus vastuolus ORAS §-ga 8, siis on vara üleandmise akt tühine ja TsÜS § 66 lg 3 järgi kehtetu algusest peale. Heausksusega ei kaitsta omandamist omandireformi käigus avaliku võimu akti alusel ega ka pärimise teel. Pärimisseaduse § 130 lg 1 sätestab, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused. Seega on kostja K. Lüüsi õigusjärglane. Kuna K. Lüüsil langes ära korteri omandamise õiguslik alus, siis kehtib see ka tema õigusjärglase suhtes. Seetõttu on tühine ka pärimisõiguse tunnistuse p 1. Kostjal on kohustus TsK § 477 lõigete 1 ja 2 alusel tagastada hagejale alusetult omandatud vara. Põhjendatud on hageja nõue tunnustada tema omandiõigust vaidlusalusele korterile. AÕS § 81 sätestab, et omandiõiguse tunnustamiseks piisab, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. AÕS § 83 lg 1 kohaselt peab kostja sellise nõude vaidlustamiseks tõendama, et hageja ei ole omanik või et asja omanik on kostja. Kostja ei ole seda teinud. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada. Vaidlusaluse eluruumi üleandmine toimus vastavalt omandireformi aluste seadusele. Kostja omandas korteri testamendijärgse pärimise korras. Seega on ebaõige kohtu järeldus, et vara omandamine toimus omandireformi käigus. Kohus ei ole põhjendanud, millise testamendi tegemise ja pärimise ajal kehtinud seadusega on kostja pärimine vastuolus. Hageja ei ole tõendanud, et tema omand tekkis seaduslikul alusel. Kohus ei andnud hinnangut kostja viidatud Riigikohtu seisukohale, et vara tagastamise korralduse tühistamine ei tühista juba tekkinud omandiõigust. III. Vastused kassatsioonkaebusele Kirjalikus vastuses vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu. K. Lüüs esitas vara tagastamist korraldavale haldusorganile eksitavaid andmeid. Seetõttu saigi võimalikuks vaidlusaluse korteri temale üleandmine. Tegelikult puudus K. Lüüsil õigus omandireformi käigus vara tagasi taotleda.
korras. Tallinna Linnavalitsuse korraldus K. Lüüsile vaidlusaluse korteri tagastamise kohta tunnistati kehtetuks seetõttu, et K. Lüüs ei olnud selle korteri suhtes ORAS § 8 järgi õigustatud subjekt. Kuna K. Lüüs ei olnud vaidlusaluse vara suhtes omandireformi õigustatud subjekt, siis ei olnud lubatud talle ka selle vara tagastamine omandireformi aluste seaduse järgi. TsÜS § 66 lg 2 kohaselt on seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Vara tagastamisega isikule, kes ei ole tagastatava vara suhtes omandireformi õigustatud subjekt, on oluliselt rikutud omandireformi aluste seadust. Seega on apellatsioonikohus õigesti leidnud, et vastavalt TsÜS § 66 lõikele 3, mille kohaselt tühine tehing on kehtetu algusest peale, ei oma vaidlusaluse vara K. Lüüsile üleandmine õiguslikku toimet. Sellest tulenevalt K. Lüüs vaidlusalust vara ei omandanud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. oktoobri 1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-122-97 on Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" (korra) p-le 48 tuginedes asutud seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud vara üleandmise ja registreerimisega tekib vara saajal igal juhul üleantud varale omandiõigus. Kolleegium peab vajalikuks seda seisukohta muuta. Korra p 48 sätestab, et omandiõigus tagastatud varale läheb vara õigustatud subjektidele üle üldjuhul vara üleandmise akti allakirjutamise päevast, kui vara tagastamise korralduses või vara üleandmise aktis pole ette nähtud teisiti. Omandiõigus registreerimisele kuuluvale varale läheb üle selle vara vastavas korras registreerimise päevast. Kolleegium leiab, et vara saajale läheb omandiõigus üleantavale varale korra p 48 järgi üle siis, kui vara tagastamine ei ole vastuolus omandireformi aluste seadusega. Pärimisseaduse § 130 lg 1 sätestab, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis on oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et A.-M. Vainol kui K. Lüüsi vara pärijal ei saa K. Lüüsi õigusjärglasena olla vaidlusaluse korteri suhtes rohkem õigusi, kui oli K. Lüüsil. Kuna K. Lüüsil ei tekkinud vaidlusalusele varale omandiõigust, siis ei saanud A.-M. Vaino seda ka pärida. Asudes õigesti seisukohale, et K. Lüüs vaidlusalust korterit tehingu tühisuse tõttu ei omandanud, on apellatsioonikohus ekslikult kohaldanud TsK § 477 lõikeid 1 ja 2. Need sätted kuuluvad kohaldamisele juhul, kui isik on ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta vara omandanud, ja juhul, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb. Hagiavalduse kohaselt valdab ja kasutab vaidlusalust korterit Tallinna linn, kuid kostja rikub selle käsutusõigust. Avalduses pole aga märgitud, kuidas kostja vaidlusaluse vara käsutamisõigust rikub ja millise valduse kaotusega mitteseotud rikkumise kõrvaldamist ta kohtult taotleb. Seepärast leiab kolleegium, et asjas pole omandi kaitse hagi esitatud. Tallinna linn on oma tsiviilõiguse kaitseks TsÜS § 112 lg 2 p 1 kohaselt esitanud õiguse tunnustamise hagi ning see kuulub rahuldamisele TsÜS § 66 lg 2 alusel. Juhindudes TsMS § 362 p-st 5, kolleegium o t s u s t a s:
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. märtsi 2001. a otsus muuta põhjenduste osas ja rahuldada Tallinna linna hagi Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses toodud põhjendustel. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.