Tsiviilasi nr: 2-07-31505
Kohus
Harju Maakohus
Kohtunik
Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
07.01.2011. a Tallinn, Tartu mnt kohtumaja
Tsiviilasja number
2-07-31505
Tsiviilasi
MH ́i hagi V P`i vastu alusetult saadud üleandmiseks hagejale
Tsiviilasja hind
63 911,65 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: MH (isikukood XXX, elukoht XXX); Hageja esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa (Advokaadibüroo Natalia Lausmaa, Herne 23-2, 10135 Tallinn); Kostja: V P (isikukood XXX, asukoht XXX).
Kohtuistungi toimumise aeg või menetluse liik
02.12.2010
Hagi rahuldada. Välja mõista V Pilt MHi kasuks 63 911,65 (kuuskümmend kolm tuhat üheksasada üksteist eurot ja 85 senti) eurot. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud V Pi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata kaebuse esitamise tähtaega. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-31505 XXXsuri hageja ja kostja ema H P, kes testamenti ei teinud ja tema seadusjärgseteks pärijateks olid tema lapsed: hageja ja kostja. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsusega XXX tunnistati H P terves ulatuses õigustatud subjektiks XXX vallas asuva õigusvastaselt võõrandatud XXX mõisa XXXkinnistu nr XXX pindalaga 1,93 ha maaüksuse suhtes. 05.03.2002 esitas kostja Tallinna notar Alar Schults ́ile avalduse H Pi pärandi vastuvõtmiseks. 25.04.2002 väljastas notar kostjale pärimistunnistuse (notari reg/nr XXX). 29.03.2005 andis XXX Vallavalitsus välja korralduse, millega tagastas kostjale õigusjärgluse alusel maatüki suurusega 13 821 m2 maatulundusmaana endise XXXkinnistu piirides. 12.05.2006 registreeriti Maa-ameti maakatastris ühe katastriüksuse asemel kolm katastriüksust, millised kanti kinnistusraamatusse 06.06.2006 eraldi kinnistutena ühte registriossa (reg/osa nr XXX). Omanikuna kanti sisse kostja. 21.08.2007 sõlmitud müügilepingu alusel võõrandas kostja kinnistu ja 28.08.2007 tehti omanikukanne uue omaniku kohta 21.08.2007 asjaõiguslepingu alusel. Hageja palub mõista kostjalt välja poole 21.08.2007 müügilepingu alusel saadud müügihinnast, 1 727 625 krooni. Hageja on seisukohal, et mõlemad seadusjärgsed pärijad võtsid H Pi pärandi vastu. Kostja tegi seda 2002. aastal pärimisavalduse esitamisega. Hageja, volitatud isiku J P ́i kaudu, kes asus pärandit, see on Kalamäe talu maid, tegelikult valdama ja kasutama. J.P on kinnistul asuvat elamut kasutanud elamiseks ja kinnistut reaalselt hooldanud, samuti maksnud kinnistuga seotud maamakse. Kuni pärimistunnistuse vormistamiseni saadeti maamaksuteated J.Pi elukohta. Kostja ei ole pärandit kunagi reaalselt vallanud ega kasutanud, tema elukoht on Tallinnas ja ta ei ole kinnistu hooldamise ja kasutamise vastu huvi tundnud. Kostja poolt esitatud pärimisavalduses oli märgitud teise pärija olemasolu, kuid notar väljastas pärimistunnistuse vaid kostjale. Pooled ei algatanud 2002. aastal pärandi suhtes vaidlust, vaid leppisid kokku, et kui tagastatav maa on mõõdetud ja kinnistatud, sõlmivad nad asjaõiguslepingu kinnistu reaalosadeks jagamiseks ja hagejale antakse üle omandiõigus. Peale kinnistamist leppisid pooled korduvalt kokku notari juurde mineku ajad, kuid erinevatel põhjustel jäi see toimumata. 21.08.2007 müüs kostja kogu kinnistu hinnaga 3 455 250 krooni ja jättis kogu saadud raha endale. Hageja on seisukohal, et selliselt toimides müüs kostja ka temale kuuluva pärandi osa ning rikkus tema omandiõigust. Kogu kinnistu oli faktiliselt kahe pärija kaasomandis ning sõnades ei ole kostja kunagi õe õigust kaasomandile eitanud. Hageja on seisukohal, et tema omandiõigus emast järgi jäänud pärandvarale tekkis sellega, et ta võttis pärandi vastu ema surma ajal kehtinud seaduses sätestatud korras, asudes seda oma volitatud isiku kaudu valitsema ja valdama. Kostja seisukohad Kostja vaidleb hagile vastu. Hagejal oli võimalik vastavalt tol ajal kehtinud seadusandlusele võtta oma ema pärandit vastu kuni 09.05.1993. Hageja on andnud J P pärandiga seonduva volikirja 01.04.1993, kuid ei ole tõendatud, et ajavahemikus volikirja saamisest kuni 09.05.1993 oleks J.P asunud pärandit valdama või valitsema. Nimetatud volikiri oli antud pärimisega seotud formaalsuste täitmiseks, mitte pärandi vastuvõtmiseks. Pärandvara valitsemise all tuleb mõista pärija või tema poolt volitatud isiku toiminguid, mis on teostatud selliselt, nagu seda oleks teinud omanik ise. Maamaksu teate saamine ei tõenda selle maksmist. J.P ei ole kunagi kinnistul asuvas elamus elanud. Ka saab faktilist võimu asja üle teostada pärija vaid isiklikult. Pärandi vastuvõtmiseks ei loeta selliseid pärija tegevusi, mille eesmärgiks on pärandvara alahoidmine, mis ei väljenda pärija otsest tahet pärand vastu võtta. J.Pi külaskäigud kostja juurde ja aeg-ajalt muru niitmine ei anna alust teha järeldust, et ta asus pärandit valdama. Kinnistu ostja sai võtmed kostjalt, seega reaalset võimu asja üle omas kostja. Riigikohus on seisukohal, et kui pärandvara koosneb nõudeõigusest, ei ole selle pärimine võimalik nõude objektiks oleva asja valdama või valitsema asudes. Selline pärimine on võimalik üksnes pärandi vastuvõtmise avalduse esitamisega notarile. 2(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-31505 Ka ei ole siduvad pooltevahelised võimalikud suulised kokkulepped, kuna kinnisasja võõrandamisega seonduv tehing peab olema notariaalselt tõestatud. Ta ei ole nõus hagejale andma mingit raha, kuivõrd emast järelejäänud vara jäi niigi hagejale.
Tsiviilasi nr: 2-07-31505 Kostja oma vastuses täiendavale hagiavaldusele vaidleb hagile vastu ja leiab, et hageja esitatud väited on valed. Kostja põhjendab, et vale on hageja väide, et I P elas surmani aadressil XXX. I P on küll antud korteri omanik, kuid elas tegelikult koos H P aadressil XXX. Kostja lisab, et väär on ka hageja väide, et V P ja MH on pärandi koos vastu võtnud samuti nagu ei oleks notar 1993.a. võtnud vastu MHi ja V Pi avaldust pärandi vastuvõtmiseks. MH ei ole esitanud notarile taotlust pärandi vastuvõtmiseks. Kostja väidab, et hageja on pärandajale kuulunud korteritest XXXja XXXära viinud hagis nimetatud vallasasjad enne pärandaja surma. Seega leiab kostja, et on vale hageja väide, et ta on pärandisse kuulunud vallasasjad kostjaga jaganud. Lisaks leidis asjade äraviimine nimetatud korteritest aset enne pärandaja surma ja seega ei saa kostja arvates seda käsitleda kui pärandi vastuvõtmist reaalse valdama asumise kaudu, kuna pärand polnud antud hetkeks veel avanenud. Kohtuistungil 02.12.2010 jäid pooled varem esitatud seisukohtade juurde. Hageja selgitas, et nõude suuruseks on 1 000 000 krooni, kuivõrd apellatsioonimenetluses on hageja nõuet vähendanud.
Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leidis, et hagi kuulub rahuldamisele. Kohus tuvastas, et poolte ema H P suri XXXja nii hageja kui kostja kuulusid pärandi avanemise aja seisuga oma ema seadusjärgsete pärijate ringi. Kumbki pooltest ei esitanud pärandi avanemise ajal kehtinud seaduses (tsiviilkoodeksi (TsK) § 551 lg-s 3) sätestatud tähtaja (kuus kuud arvates pärandi avanemise päevast) jooksul notarile avaldust pärandi vastuvõtmiseks. Nimetatud avalduse esitas 05.03.2002 kostja ja notar väljastas talle 25.04.2002 pärimistunnistuse, milles tõendas, et H Pi pärijaks on tema poeg ja pärandvaraks, mille peale tunnistus välja anti, oli: a) elamu asukohaga XXX vallas XXX; b) nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud XXXmaaüksusele XXX vallas; c) erastamisväärtpaberid 16 200 EVP krooni väärtuses. 29.03.2005 tagastati XXX Vallavalitsuse korraldusega õigusvastaselt võõrandatud maaüksus õigusjärgluse alusel kostja omandisse; nimetatud haldusakti hageja ei vaidlustanud, hageja ei ole esitanud avaldust vaidlusaluse kinnistu osas maa tagastamiseks omandireformi korras. 05.09.2006 kanti kostja omanikuna sisse kinnistusraamatusse ning 21.08.2007 võõrandas ta kinnistu 3 240 688.00 krooni eest. Hageja loobus kohtuistungil 28.04.2008 oma nõudest kinnistu omandanud MS vastu 21.08.2007 müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühistuse tuvastamise nõudes. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja omandas pärimise teel 1⁄2 mõttelist osa nõudeõigusest õigusvastaselt võõrandatud XXX maaüksusele XXX vallas (I). I Pärandi avanemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 551 lg 1 järgi pärandi omandamiseks pidi pärija selle vastu võtma. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt pärija loetakse pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama või kui ta andis pärandi avanemise koha notariaalorganile avalduse pärandi vastuvõtmise kohta. Nimetatud paragrahvi lõike 3 kohaselt lõikes 2 nimetatud teod pidid olema tehtud kuue kuu jooksul arvates pärandi avanemise hetkest. Pärandi avanemise hetkeks loetakse pärandaja surmapäeva. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 01.12. 2005 otsuses nr 3-2-1-130-05 asunud seisukohale, et TsK § 551 lg2 kohaldamiseks on vaja tuvastada, et pärija on asunud valitsema või valdama mõnd pärandvarasse kuuluvat asja (kehalist asja) ning pärijal on olemas tahe pärandvara vastu võtta. Kohus leiab, et seejuures on TsK § 551 kohaselt pärandvara võimalik valitseda ja seda valdama asuda ka esindaja kaudu nii vastava volikirja väljaandmise teel kui ka esindaja tegevuse kaudu. 4(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-31505 Kohus leiab, et hagejal tahe pärandvara vastu võtta on tõendatud nii TsK § 551 lg 3 sätestatud tähtajal tütrele antud volikirjaga 01.04.1993 a pärimisasja ajamiseks kui ka hageja tegevusega. Järgnevalt hindab kohus, kas hageja on TsK § 551 lg 3 sätestatud tähtaja jooksul isiklikult või esindaja kaudu asunud valitsema või valdama mõnd pärandvarasse kuuluvat asja (kehalist asja) Tunnistaja PP ütlustest nähtub, et tunnistaja aitas J P vanaema (H P) asju kolida peale vanaema matuseid. Tunnistaja mäletas, et J võttis XXX asuvast korterist vanaemale kuulunud ühe puust karbi, kus sees olid dokumendid, prillid, prossid, mälestusesemed, nõud, kohviserviisi, mõned kristallkausid ja taldrikud, kudumid, kangad, heegeldatud linikud, kardinad, pesuseepi, piibli ja lauluraamatud, üks ümmargune laud. J viis need asjad enda juurde koju ja võttis need asjad endale. Tal on siiamaani veel mõned asjad alles. Tal on samad kristallkausid alles ja üks ümmargune laud. Mälestuste karp on ka alles. J l oli ema (kostja) luba asjade äraviimiseks ja asjade endale võtmiseks. Ema oli sellel ajal Eestis. Ta oli kas J pojaga kodus või isaga haiglas, kodus olles nägi ta, kuidas Ja asjad tõi. Tunnistaja avaldas, et XXXasuvas korteris elas kuni oma surmani J P vanaema, pärast vanaema surma kolis sinna vanaisa. Tunnistaja PPütlusi kinnitas täielikult tunnistaja Maie Mälli, kes aitas kolitavaid asju oma autoga transportida. Tunnistaja L P ütlustest ilmnes, et J viis mingid asjad enda korterisse enne vanaema surma, kui tunnistaja ei mäleta, mis asjad. Samas avaldas tunnistaja, et pärast vanaema surma ta XXX korteris ei käinud, seega ei saa tunnistaja ütlustest järeldada, et tunnistajate P ja M ütlused oleksid valed või et nende nimetatud asjad oleksid tegelikult ära viidud enne vanaema surma. Kohus leiab, et tõendamata on kostja väide, et asjad, mida Ja P XXXasuvast korterist ära viis, kuulusid J P vanaisale. Tunnistajate Põdra ja Mälli ütlustest nähtub, et asjad kuulusid H P ning vastupidise kohta puuduvad tõendid. Eelnimetatud tõendite alusel võib teha järelduse, et kostja volitas oma tütart J P H P korterist ära tooma dokumendid, prillid, prossid, mälestusesemed, nõud, kohviserviisi, mõned kristallkausid ja taldrikud, kudumid, kangad, heegeldatud linikud, kardinad, pesuseepi, piibli ja lauluraamatud, laua, milles osa võttis ta endale ja osa kinkis J P . Sellega on kostja asunud valitsema pärandvarasse kuuluvaid asju ja TsK § 551 kohaselt H P pärandi vastu võtnud. Seega päris hageja 1⁄2 mõttelist osa nõudeõigusest õigusvastaselt võõrandatud XXXmaaüksusele XXX vallas. II Järgnevalt hindab kohus, kas hagejal on rahaline nõue kostja vastu. ORAS § 18 lg 1 sätestab, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Nimetatud vara võib võõrandada riigile või kohalikule omavalitsusüksusele või õigustatud subjektide notariaalselt kinnitatud nõusolekul teistele isikutele. Riigikohus on 3. jaanuari 2001. a lahendis nr 3-2-1-158-00 (RT III 2001, 3, 26) asunud seisukohale, et ORAS § 18 lg 1 eesmärk on vältida tehinguid, millega kaasneks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimatus. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestab seadus ka tagajärje: keeldu rikkuvate tehingute kehtetuse. /---/ Olukorra tekkimist, kus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine osutub võimatuks, võib soodustada ka see, kui riigile kuuluva omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara omandab juriidiline isik 5(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-31505 (näiteks juhul, kui eraõiguslik juriidiline isik erastab omandatud hoonete juurde maatüki, mis kantakse kinnistusraamatusse, ning ta võõrandab kinnistu). Seega tuleneb ORAS §-st 18, et tehingud, mis rikuvad õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjekti õigusi on tühised. Kui vara tagastamise nõudeõigus kuulub kaasomandisse, siis terve maa tagastamisel ühele kaasomanikule on tagastamine tühine osas, mis rikub teiste kaasomanike õigusi. Riigikohus oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-62-05 selgitas, et Riigikohtu 23. oktoobri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-01 (RT III 2001, 29, 314) leiti, et vara tagastamisega isikule, kes ei ole tagastatava vara suhtes omandireformi õigustatud subjekt, on oluliselt rikutud omandireformi aluste seadust. Seega ei oma vara üleandmine õiguslikku toimet, sest TsÜS § 66 lgte 2 ja 3 kohaselt oli seadusega vastuolus olev tehing tühine ning kehtetu algusest peale. Kolleegium jääb samas kohtuasjas avaldatud seisukoha juurde, et omandireformi käigus läheb vara saajale omandiõigus üleantavale varale korra p 48 järgi üle siis, kui vara tagastamine ei ole vastuolus omandireformi aluste seadusega. Seega kui vara tagastamise nõudeõigus kuulub kaasomandisse, siis terve maa tagastamisel ühele kaasomanikule on tagastamine tühine osas, mis rikub teiste kaasomanike õigusi ka juhul, kui maa selliseks tagastamiseks on olemas kehtiv haldusakt. Sel juhul ei teki ORAS § 18 lg 1 välistatud osas kaasomanikul omandiõigust maale, välja arvatud juhul, kui õigustatud subjekt annab sellekohase nõusoleku vastavalt § 18 lg 1 ls 3. ORAS § 18 lg 1 välistab ka sättes hõlmatud keeluga maa heauskse omandamise selle võõrandamisel kolmandatele isikutele muutes sellise maa üleandmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu tühiseks (vt Riigikohtu seisukoht 3-2-1-41-06). Kohus leiab kuivõrd ORAS § 18 lg 1 ls 3 võimaldab ORAS § 18 lg 1 ls 2 sätestatud tagajärge ära hoida õigustatud subjekti nõusolekul, siis võib õigustatud subjekt anda ka nõusoleku maa heauskseks omandamiseks kolmanda isiku poolt. Vastavalt VÕS § 1037 lg 1 õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Kui õigustatud subjekt annab nõusoleku ORAS § 18 lg 1 keeluga hõlmatud maa heauskseks omandamiseks kolmanda isiku poolt, on õigustatud subjektil nõudeõigus käsutuse teinud isiku vastu rikkumise teel saadu väljaandmiseks. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et hageja päris 1⁄2 mõttelist osa nõudeõigusest õigusvastaselt võõrandatud XXXmaaüksusele XXX vallas. Tulenevalt ORAS § 18 ei tekkinud kostjal maa tagastamisega 29.03.2005 XXX Vallavalitsuse korraldusega omandiõigust maaüksusele XXX1⁄2 mõttelises osas ning selles osas puudus tal ka õigus sõlmida 21.08.2007 käsutuslepingut MS. Kohus leiab, et hageja on andnud nõusoleku 21.08.2007 käsutuslepingu sõlmimiseks MS loobudes kohtuistungil 28.04.2008 oma nõudest MS vastu 21.08.2007 müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühistuse tuvastamise nõudes ning esitades käesolevas vaidluses nõude kostja vastu alusetult omandatu välja andmiseks. Mõlema toimingu eelduseks on seisukoht, et omandiõigus on 21.08.2007 käsutuslepingu alusel üle läinud. Samuti on nii hageja (pärast 28.04.2008) kui kostja menetluse kestel olnud sõnaselgelt seisukohal, et 21.08.2007 käsutusleping MS on kehtiv ja selle alusel on omandiõigus üle läinud MS. Kostja on hageja kui õigustatud subjekti nõudeõigust rikkudes omandanud alusetult poole lepingujärgsest müügihinnast s o 1 727 625 krooni. Sellest on hageja palunud välja mõista 1 000 000 krooni. Kohus rahuldab hagi ja mõistab hageja kasuks välja 1 000 000 krooni ehk 63 911,65 eurot. Menetluskulude jaotus
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-31505 TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
Peeter Pällin Kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.