I.E. kaebus Tallinna Linnavaraameti 24.04.2020 vastuse nr 12.1/1131-3 ja 09.06.2020 otsuse nr 12.1/1131-5 tühistamiseks koos kohustamisnõudega
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja: I.E., lepinguline esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik Vastustaja: Tallinna Linn, volitatud esindaja Aet Peetso
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 06.05.2021. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Linnavalitsus tagastas omandireformi käigus 02.05.1995 korraldusega nr 1357- k H. E. Läänekaare tn 42 asuva elamu1. Elamu anti H. E. üle eraldi 29.05.1995 aktiga nr 2392. Tallinna Halduskohtu 27.10.1997 otsusega nr 3-233/97 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusega nr 12.01.1998 leiti, et Läänekaare tn 42 elamu tagastamise aluseks olevad asjaolud ei ole piisavalt
3-20-1300 tõendatud. Tallinna Linnavalitsus tunnistas 26.06.1998 korraldusega nr 4156-k kehtetuks 02.05.1995 korralduse nr 1357-k3.
2.17.02.2014 kirjas nr 4.1-1/9064 tegi Tallinna Linnavaraamet H. E. ettepaneku pöörduda aadressil Läänekaare tn 42 asuva ehitise valduse vabatahtlikuks üleandmiseks veel enne 15.04.2014 Nõmme Linnaosa Valitsuse poole. H. E. ei vastanud nimetatud kirjale ega andnud üle ka aadressil Läänekaare 42 asuva ehitise valdust. H. E. suri 25.11.2019 ja oma eluajal ta Läänekaare 42 ehitise valdust Tallinna linnale üle ei andnud.
3.I.E. esitas 27.02.2020 Tallinna Linnavara maa hinna osakonnale taotluse asendada aadressil Läänekaare tn 42, Tallinn, asuva eramu (ehitisregistri kood 101006202) maamaksu subjekt H. E. (ik xxxxxxxxxx, surnud 25.11.2019) tema seadusjärgse pärijaga I.E. (ik xxxxxxxxxxx) tagasiulatuvalt alates 25.11.20195. I.E. põhjendas, et ta on maamaksu subjekt vastavalt maamaksu seaduse (MaaMS) §-le 3. Taotlusele oli lisatud Tallinna notari Triin Sild poolt 19.12.2019 koostatud pärimismenetluse algatamise ja pärandi vastuvõtmise avaldus ja 21.01.2020 koostatud pärimistunnistus.
4.07.05.2020 esitas Tallinna Linnavaraamet Tallinna Linnaplaneerimise Ametile taotluse6 Läänekaare 42 asuva hoone omanikuna ehitisregistris kajastatud H. E. kasuks tehtud omanikukande parandamiseks. Alates 21.05.2020 on aadressil Läänekaare 42 asuva hoone omanikuna kantud ehitisregistrisse Tallinna linn.
5.24.04.2020 kirjaga nr 12.-1/1131-37 jättis Tallinna Linnavaraamet I.E. taotluse rahuldamata. Kirjas on viidatud Tallinna Halduskohtu poolt 27. oktoobril 1997 haldusasjas nr 3-233/97 ja Tallinna Ringkonnakohtu poolt 12. jaanuaril 1998 haldusasjas nr II-3/21/98 tehtud otsustele, kus kohtud on leidnud, et aadressil Läänekaare tänav 42 asuva elamu kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks H. E. puudus õiguslik alus ja H. E. paluti elamu valdus Tallinna linnale üle anda.
6.26.05.2020 esitas I.E. Tallinna Linnavaraameti 24.04.2020 vastusele ja toimingu tegemisest keeldumisele vaide8. Vaide kohaselt on I.E. on taotlenud MaaMS § 51 lg-tes 31 ja 32 sätestatud toimingu tegemist, st pärija andmete kandmist maamaksu infosüsteemi. Haldusorgan keeldus alusetult maamaksu subjekti andmete muutmisest, mis piirab I.E. subjektiivseid õigusi. Haldusorgani viidatud kohtulahendid käsitlesid Läänekaare tn 42 elamu omandiküsimust, mitte valdust. Läänekaare tn 42 valdus anti H. E. kehtivalt üle ning H. E. oli õigus elamut vallata vaatamata asjaolule, et elamu omand talle üle ei läinud. Seega on vaide esitajale maamaksu maksmise kohustuse tekkimiseks asjaolu, et temale on pärandi avanemisega läinud pärimisseaduse (PärS) § 3 lg 1 ja § 4 lg 1 alusel üle Läänekaare tn 42 elamu valdus. Pärimistunnistus tõendab, et I.E. on õigustatud pärija ning kinnitab tagasiulatuvalt asjaolu, et H. E’. surma hetkel (25.11.2019) läks kogu pärand, sh Läänekaare tn 42 elamuga seotud kohustused ja õigused, üle I.E.le.
7.09.06.2020 otsusega nr 12.1/1131-59 tagastas Tallinna Linnavaraamet haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel I.E. vaide vaideõiguse puudumise tõttu. Käesoleval juhul ei ole MaaMS § 3 kohaldatav põhjusel, et H. E. ei olnud aadressil Läänekaare tn 42 asuva ehitise õigustatud subjekt ja tema valdus eelnimetatud ehitise suhtes oli õigusvastane ja tal paluti ehitise
kaebuse lisa 9 vastustaja 14.09.2020 esitatud dokument lisa 3
kaebuse lisa 1
vastustaja 14.09.2020 esitatud dokument lisa 4
kaebuse lisa 4
kaebuse lisa 5
kaebuse lisa 6
2(9)
3-20-1300 valdus vabastada. H.E.l puudus Läänekaare tn 42 ehitise valdamiseks Tallinna linna (omaniku) nõusolek ja seega ei tekkinud ka I.E.l ehitise H.E. surmale järgnevalt ehitise valdamise õigust. Õigusvastasest valdusest ei teki isikule õigusaktidest tulenevate toimingute tegemise nõudeõigust. Pärimismenetluse algatamise ja pärandi vastuvõtmise avaldusest nähtub, et H.E. alaline elukoht oli xxxxxx, mitte Läänekaare tn 42, Tallinn, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et H.E. oli oma eluajal juba Läänekaare tn 42 ehitise valduse faktiliselt vabastanud. Seega puudub I.E.l õigus nõuda enda määramist Läänekaare tn 42 ehitise/maatüki suhtes maamaksu subjektiks MaaMS § 3 alusel. Nõudeõiguse puudumisel puudub isikul ka kaebe(vaide)õigus.
8.Tallinna Halduskohtusse saabus 09.07.2020 I.E. (edaspidi ka kaebaja) kaebus Tallinna Linnavaraameti (edaspidi ka vastustaja) 24.04.2020 vastuse nr 12.-1/1131-3 ja 09.06.2020 otsuse nr 12.1/1131-5 tühistamiseks koos kohustamisnõudega kohustamaks vastustajat andmete muutmiseks.
9.Tallinna Halduskohus võttis 24.07.2020 määrusega kaebuse menetlusse ning tunnistas vastustajaks Tallinna linna.
10.03.03.2021 määrusega määras Tallinna Haldukohus asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse, teatas kohtuotsuse teatavaks tegemise aja ning andis võimalike täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks aega kuni 23.03.2021.
11.Kaebaja esitas täiendavad seisukohad 23.03.20121.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja nõue ja seisukohad
12.Kaebaja nõuab Tallinna Linnavaraameti 24.04.2020 vastuse nr 12.-1/1131-3 ja 09.06.2020 otsuse nr 12.1/1131-5 tühistamist ja vastustaja kohustamist andmete muutmiseks. Kõik menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda.
13.Käesoleval juhul on haldusorgan jätnud rahuldamata õigustatud isiku taotluse parandada maamaksu infosüsteemis andmeid, mis puudutavad Läänekaare tn 42 elamu valdaja ja maamaksu maksja isikut. Haldusorgan ei ole täitnud õigusaktidest tulenevat kohustust registriandmete parandamiseks, mis takistab kaebaja õiguskuulekat käitumist ja seadusega ettenähtud maamaksu tasumist. Kaebaja 27.02.2020 taotluse lisadega on tõendatud asjaolu, et kaebaja on Läänekaare tn 42 elamu valduse pärija, mistõttu on põhjendamatu haldusorgani seisukoht, et tegemist ei ole kaebaja õigusi puudutava küsimusega ja isikul puudub vaideõigus. MaaMS § 3 ja § 10 lg 1 sätestavad imperatiivselt isiku (maa kasutaja), keda saab Läänekaare tn 42 elamuga seonduvalt pidada maamaksu infosüsteemi kantavaks maamaksu maksjaks. Kaebaja on Läänekaare tn 42 elamu maa kasutaja maamaksuseaduse § 10 lg 1 tähenduses ja sellest tuleneb kaebaja subjektiivne õigus nõuda, et kohaliku omavalitsuse üksus parandaks maamaksu infosüsteemis temasse puutuvad andmed, st kannaks I.E. maamaksu infosüsteemi kui Läänekaare tn 42 maa kasutaja. Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et tema kohta talletatavad andmed oleks õiged ja sellest tulenevalt ka õigus nõuda tema kohta käivate andmete parandamist.
14.MaaMS § 51 lg-st 32 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse üksus kohustatud kontrollima maamaksu infosüsteemis olevate andmete õigsust ja vajaduse korral andmed parandama või neid täiendama. Maamaksu infosüsteemi põhimääruse § 7 lg 1 alusel on infosüsteemi andmete esitaja kohaliku omavalitsuse üksus, mistõttu puudub kaebajal võimalus iseseisvalt infosüsteemi õigeid andmeid esitada. Põhimääruse § 8 kohaselt vastutab infosüsteemi kantud andmete õigsuse eest andmete esitaja (kohaliku omavalitsuse üksus). Kohaliku omavalitsuse üksus teostab maamaksu infosüsteemi andmete esitamisega avalikku võimu ning tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega.
3(9)
3-20-1300
15.Läänekaare tn 42 elamu on ehitisregistris registreeritud vallasasjana ning asub Maa-ameti poolt registreerimata maal, mida ei ole kantud kinnistusraamatusse ning maale ei ole omistatud katastritunnust. Kaebaja hinnangul on keskne küsimus valduse ja omandi ülemineku eristamisel. Valdus on tegelik võim asja üle. Vaidlus puudub selles, et H.E.le anti Läänekaare tn 42 elamu valdus 29.05.1995 aktiga nr 239 kehtivalt üle ning H.E. teostas tegelikku valdust elamu üle alates elamu valduse saamisest kuni tema surmani 25.11.2019. Asjaolu, et Tallinna Linnavalitsus tunnistas 26.06.1998 korraldusega kehtetuks omandiõiguse ülemineku, ei lõpetanud õiguslikul alusel (kehtiva üleandmisaktiga) saadud valdust. Tallinna linn on läbivalt tunnistanud H.E.d kui õiguspärast valdajat ja H.E. on alates elamu valduse saamisest tasunud Läänekaare tn 42 eest maamaksu. Nimetatud asjaolu kinnitavad H.E.le on aastatel 2006–2019 väljastatud maamaksu teated ja asjaolu, et Tallinna Linnavaraamet on ka oma 04.02.2015 teavituses käsitlenud H.E.d kui Läänekaare tn 42 maakasutajat. Kuivõrd kaebaja on Läänekaare tn 42 elamu õiguspärane valdaja, siis puudub vajadus esitada hagi maakohtusse ja nõuda täiendavalt valduse õigusliku aluse või valduse rikkumise tuvastamist. Sealjuures kinnitab kaebaja, et ta on ka Läänekaare tn 42 elamu faktiline valdaja ja kasutaja. Nii H.E. kui kaebaja on elamu valdust teostanud hoolsalt, omaniku huve silmas pidades. Omanik ei ole vara seisukorra vastu huvi tundnud. Asjaolu, et elamu on antud allkasutusse (tagamaks elamu aastaringset hooldamist) ja elamu valdust on teostatud kaudselt, ei lükka ümber asjaolu, et kaebaja on käesoleval hetkel maa kasutaja.
16.MaaMS § 10 lg-st 1 tuleneb selgelt, et kui maakasutus ei ole maareformi seadusega ette nähtud korras ümber vormistatud, siis maksab maamaksu maa kasutaja. Läänekaare tn 42 elamut ja selle juures olevat maad ei ole maareformiga ette nähtud korras ümber vormistatud ning maa kasutaja ei ole mitte maa omanik, vaid kuni 25.11.2019 H.E. ja seejärel pärimisõiguse alusel kaebaja. PärS § 3 lg 1 ja § 4 lg 1 alusel on Läänekaare tee 42 elamu valdus läinud üle I.E.le, kellele kaasnevad kõik maa kasutaja õigused ja kohustused. Tallinna linnal puudub otsustusõigus jätta maa kasutaja andmed muutmata olukorras, kus haldusorganile on esitatud kõik asjakohased dokumendid ja tõendid. Samuti on Tallinna linna käitumine vastuoluline, kuna kuni 2020. aastani on omanik ise käsitlenud maa kasutajana H.E.d ning on olnud teadlik, et asja tegelik valdus on tema käes.
17.27.02.2020 taotluse esitamise ajal oli ehitisregistri andmete kohaselt elamu omanik H.E.. Käesolevaks ajaks on registriandmeid muudetud ning eeldatavalt 21.05.2020 teatise alusel on elamu omanikuna märgitud Tallinna linn. Seda, et Tallinna linn on alles poolteist kuud tagasi muutnud oma seisukohta Läänekaare tn 42 elamu valduse õiguspärasuse üle, kinnitab täiendavalt kaebuse esitamise aja registriandmed, mis erinevad 27.02.2020 taotluse lisas 1 olnud 20.02.2020 seisuga ehitisregistri andmetest.
18.Kaebaja ei nõustu Tallinna Linnavaraameti 24.04.2020 vastuses ja 09.06.2020 vaideotsuses toodud seisukohaga, et tal puudub Läänekaare tn 42 elamu kasutamiseks õiguslik alus. Asjaolu, et kohaliku omavalitsuse üksus asub pärast H.E. poolt ligikaudu 25 aastat kestnud maa kasutamist (ja kohaliku omavalitsuse üksuse poolt maamaksu infosüsteemis H.E. kui maa kasutaja kajastamist) seisukohale, et H.E. maa kasutaja õigused ei lähe seaduse alusel üle tema üldõigusjärglasele I.E.le, ei saa tähendada I.E. kaebeõiguse ilmselget puudumist HKMS § 121 lg 2 p 1 tähenduses.
19.Kaebaja esitas 10.06.2020 Tallinna Linnavaraametile taotluse Läänekaare tn 42 elamu müümiseks otsustuskorras vastavalt Tallinna Linnavolikogu 13.06.2013 määruse nr 33 „Linnavara võõrandamise kord“ § 3 lg 3 p-le 2. Samas ei mõjuta maamaksu infosüsteemi sisestatavaid andmeid ja nende õigsust asjaolu, et pooled on alustanud läbirääkimisi Läänekaare tn 42 elamu omandiõiguse võõrandamiseks. Kaebuse eesmärk on teostada I.E. kui maa kasutaja õigust sellele, et riiklikult peetavas maamaksu infosüsteemis oleks kajastatud temaga seonduvad õiged andmed. Vastustaja seisukohad 4(9)
3-20-1300
20.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu.
21.Kaebajal puudub subjektiivne õiguslikult kaitstav hüve, mille kaitsmise eelduseks kaebus on esitatud. Kaebaja ei ole ka kaebuses ega selle täpsustuses selgitanud, mis on konkreetne kaebajale tulenev või kuuluv hüve, mille kaitsmiseks ta on kaebusega Tallinna Halduskohtusse pöördunud. Vastustaja juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et tema hinnangul ei ole kaebaja käesoleval juhul isikuks, kellel on HKMS §§ ja 45 tulenev kaebeõigus. Kaebeõigus on isikul, kelle kaebusega on võimlaik kaitsta tema väidetavalt riivatud õigust. Kaebeõiguse ilmselgel puudumisel on kohtul diskretsiooniõigus kaebus tagastada või jätta läbi vaatamata (HKMS § 121 lg 2 p 1, § 151 lg 1 p 1). Kui kaebeõiguse puudumisel kaebust ei tagastata ega jäeta läbi vaatamata, siis tuleb jätta kaebus rahuldamata. Kaebajal ei ole õiguslikult kehtivat so õiguspärast valdust Läänekaare ehitise 42 suhtes ja eelnimetatud õigus ei ole tekkinud ka pärimisega, sõltumata pärimisavalduse ja pärimistunnistuse sisust.
22.Kaebaja on oma kaebuses esitanud teadvalt ebaõigeid väiteid faktiliste asjaolude kohta sh märkinud kaebuses enda elukoha aadressiks aadressi, kus ta tegelikult ei ela ja millist korterit ei ole faktiliselt olemas. Sellega on kaebaja menetlusõigusi kuritarvitanud ja eksitanud kohut HKMS § 28 lg 2 mõistes. Menetlusõiguste heauskse kasutamise kohustus tekib juba kaebuse esitamisel. Pahauskseks käitumiseks saab lugeda seda, kui kaebuse esitamise eesmärk on survestada haldusorganit kaebajale meelepärast otsust tegema. Antud juhul on kaebaja eesmärk saada võimalikult soodsa hinnaga Läänekaare 42 ehitise ja selle juurde kuuluva maatüki omanikuks. Selliseid ettepanekuid on teinud kaebaja ja tema isa nimel nende lepinguline esindaja Vahur Kivistik 30.04.2014, 11.06.2014 ning 10.06.2020 kirjades. Kaebaja hea usu vastane käitumine on seisnenud ka selles, et ta on oma aastatepikkuse tegevuse raames üritanud luua eksitavat kuvandit nii vee- ja kanalisatsioonilepingu, kui ka elektri-ja võrgulepingu sõlmimisel kui ka Tallinna rahavastikuregistri esindajale info edastamisel oma väidetava elukoha osas, väites, et tema elukoht on Läänekaare 42-9, Tallinn. Käesoleva aasta mais esitas Tallinna Linnavaraamet Nõmme Linnaosale avalduse I.E. rahavastikuregistrisse kantud andmete muutmiseks. Nõmme Linnaosa rahvastikuregistri ametnik esitas I.E.le vastavasisulise päringu ja ametnikuga peetud telefonivestluse kinnitas I.E., et tema faktiline elukoht on Läänekaare 42-9 ning ta on esitanud kohtule kaebuse, jättes täpsustamata, et kohtule esitatud kaebusel ei ole vähimatki puutumust kaebaja rahvastikuregistri järgse asukoha muutmiseks esitatud Tallinna Linnavara avaldusega. Tuginedes eeltoodule jättis Nõmme linnaosavalitsus Tallinna Linnavaraameti vastavasisulise taotluse rahuldamata, millega kaasneb omakorda haldusorganile täiendav aja- ja ressursi kulu seoses uue avalduse esitamisega ja juba tehtud toimingute teistkordse tegemisega. Kaebaja eeldab ekslikult, et kui ta on tunnistatud maamaksu maksmiseks kohustatud subjektiks, siis tekib tal justkui õigustatud ootus legaliseerida seeläbi aastaid kestnud ebaseaduslik valdus ja luua seeläbi õiguslik alus Läänekaare 42 ehitise juurde maa erastamisõiguse saamiseks.
23.Kaebuse lisana esitatud pärimistunnistuselt nähtub, et kaebaja isa H.E. surmaeelne elukoht oli xxxxxxx Tallinn. Seega ei ole vaidlust selles, et H.E. ei kasutanud aadressil Läänekaare 42 asuvat elamut enda elukohana. Vastustaja poolt kaebuse lisaks esitatud tõenditest nähtub, et H.E.le aastal Läänekaare 42 valduse üleandmise aluseks olnud korraldused on tunnistatud kehtetuks ja H.E.l puudub Läänekaare tn 42 ehitise valdamiseks kehtiv õiguslik alus. Riigikohus on haldusasjades 3-2-1-108-01 ja nr 3-2-1-62-05 leidnud, et vara tagastamisega isikule, kes ei ole tagastatava vara suhtes omandireformi õigustatud subjekt, on oluliselt rikutud omandireformi aluste seadust. Seega ei oma vara üleandmine õiguslikku toimet. Veel on Riigikohus selgitanud, et omandireformi käigus läheb vara saajale omandiõigus üleantavale varale korra p 48 järgi üle vaid siis, kui vara tagastamine ei ole vastuolus omandireformi aluste seadusega. Kui vara anti üle hiljem kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel, siis ei tekkinud vara saajal üleantud varale omandiõigust ka üleandmisakti alusel. Eeltooduletuginedes ei ole H.E.l Läänekaare 42 ehitise suhtes valduse üleandmise järgselt kehtetuks tunnistatud haldusaktiga õiguslikult kehtivat valdust 5(9)
3-20-1300 tekkinud. Tuginedes eeltoodule ei ole I.E.l H.E. ainupärijana tekkinud õiguslikult kehtivat valdust ka pärimisõiguse alusel asjas suhtes, mille osas ka pärandajal Läänekaare 42 suhtes õiguspärane valdamise õigus puudus. Õigust, mida pärandaja surma hetkel ei ole, ei ole õiguslikult võimalik ka pärijale edasi pärandada.
24.Kaebaja on Tallinna Halduskohtule esitatud avalduses märkinud, et tema aadress on Läänekaare 42-9, Tallinn. Samuti nähtub Rahvastikuregistrist, et nii tema kui ka tema laste rahvastikuregistri järgne elukoht on Läänekaare 42-9, Tallinn. Ehitisregistrist nähtub, et Läänekaare 42-9 asuv korter on ühetoaline ahiküttega korter suurusega 26,1 m2. Tallinna Linnavaraameti ametnike poolt 28.08.2020 teostatud paikvaatluse raames tuvastati, et Läänekaare 42 ehitises ei ole faktiliselt kaebaja ja tema laste elukohana nimetatud eraldiasuvat korterit number 9. Ehitise valmimise ajal oli ehitises tõesti ka eraldiseisev ja eraldi sissepääsuga korter number 9 olemas, kuid 28.08.2020 seisuga oli korteri number 9 sissepääs faktiliselt suletud ja kunagise ukse asukoht on plekiga üle löödud. Läänekaare 42 2. korrusel on tänasel päeval üks korter, mis on kolmest erinevast korterist so 9, 10 ja 11 kokku ehitatud ning kus elab R. V. poolt 28.08.2020 antud ütluste kohaselt tema ise oma perega, so naise ja lapsega. Vastustaja jaoks ei ole ühegi mõistliku isiku jaoks eluliselt usutav olukord, kus kaebaja omandis on kaebuse esitamise ajal Tallinna linna kuus elamiseks sobivas suuruses korteriomandit ja lisaks eeltoodule müüs kaebaja ca aasta tagasi enda ja laste isaga kaasomandis oleva Murastes asuva eramu, mille müügikuulutuses nimetatud müügihind oli 180 000 eurot, elab kaebaja alates 1997. aastast oma kahe lapsega, kellest üks on 15.- aastane ja teine 13.-aastane jätkuvalt remontivajava elamu 2. korrusel asuvas ühetoalises ahiküttega korteris (ahju seisukord teadmata, maja välisfassaadil soojuspump puudub), mille üldpindala on 26,1m2. Seega ei olnud kaebajal ka Läänekaare 42 suhtes nii 27.02.2020 kui ka kaebuse esitamise hetkel kehtivat faktilist valdust.
25.Rahvastikuregistri seaduse (RRS) kohaselt on rahvastikuregister riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu (§ 3 lg 1). Rahvastikuregistri andmesubjektiks on Eesti kodanik (§ 5 p 1). Rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse (§ 6 lg 1). Avaliku ülesande täitmisel lähtutakse rahvastikuregistrisse kantud põhiandmetest (§ 6 lg 2). Rahvastikuregistrisse kantavad isikuandmed on muuhulgas ka elukoha andmed (§ 21 lg 1 p 6). Kaebaja esindaja on oma 23.07.2020 vastuses kohtunõudele (p 6) selgitanud, et I.E. on subjektiivne õigus nõuda, et kohaliku omavalitsuse üksus parandaks maamaksu infosüsteemis temasse puutuvad andmed st kannaks I.E. maamaksu infosüsteemi kui Läänekaare 42 maa kasutaja. Vastustaja hinnangul on kaebaja nõue vastuoluline tema senise tegevusega, kus antud juhul taotleb kaebaja enda suhtes andmete õigeks muutmist, tuginedes nn subjektiivsele õigusele nõuda andmete õigeks muutmist, kuid samas jääb arusaamatuks, miks kaebaja tänaseks juba aastakümneid on väitnud ja taotlenud ka rahvastikuregistrisse enda elukoha andmetena aadressi Läänekaare 42-9 kandmist olukorras, kus eelnimetatud info on ilmselgelt ebaõige ning sõlmib elektritarbimise lepingu korteri kohta, mida faktiliselt ei eksisteeri.
26.MaaMS § 10 lg 1 olukord reguleerib juhtumeid, kus maa suhtes ei ole omandireform veel lõpuni viidud. Maa kasutaja puhul tuleb lähtuda õiguskantsleri poolt antud selgitustest, mille kohaselt maa kasutaja maamaksuseaduse kontekstis on: (1) isik, kes kasutab maad, mille kasutus ei ole maareformi seadusega ettenähtud korras ümber vormistatud, (2) hoonestaja või kasutusvaldaja, kui maa on koormatud hoonestusõiguse või kasutusvaldusega ning (3) maa kasutamise õiguse saanud isik riigi- või munitsipaalomandis oleva kinnisasja maavaravaru kaevandamiseks andmise korral. Kaebaja ei kvalifitseeru mitte ühtegi maamaksuseaduse mõistes maa kasutajana nimetatud isikute kategooriasse ja seega ei lasu ega ole tal ka tekkinud maamaksu maksmise kohustust ning tulenevalt eeltoodust õigust nõuda enda andmete kandmist maamaksu registrisse, mistõttu oli vastustaja 24.04.2020 vastuses 12.1-1/1131-3 tehtud otsus õiguspärane.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6(9)
3-20-1300
27.Vaadanud läbi poolte seisukohad ning esitatud tõendid, leian, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Põhjendan seda järgmiselt.
28.Vaidlustatud kirjaga nr 12.-1/1131-3 jättis vastustaja rahuldamata kaebaja taotluse asendada maamaksu infosüsteemis aadressil Läänekaare tn 42, Tallinn, asuva eramu maamaksu subjekt kaebajaga kui H.E. seadusjärgse pärijaga. Kaebaja eesmärk on saavutada tema andmete kandmine maamaksu infosüsteemi maksukohustuslasena Läänekaare tn 42, Tallinn, asuva eramu aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa kasutajana MaaMS § 10 lg 1 mõttes. Vastustaja on asunud seisukohale, et kaebajal puudub subjektiivne õiguslikult kaitstav hüve, mille kaitsmise eelduseks kaebus on esitatud.
29.Leian, et vaidlusaluse ehitise valdamise õiguse olemasolul on kaebajal iseenesest subjektiivne õigus nõuda korrektsete andmete kajastamist registrites, millest lähtutakse tema kasutuses oleva varaga seotud koormiste ja maksude määramisel.
29.1.MaaMS § 51 lg 3 kohaselt on maamaksu infosüsteem elektrooniline andmekogu, mille eesmärk on maamaksu arvestamiseks vajaliku teabe kogumine ja töötlemine. Maksukohustuslaste registri10 põhimääruse § 321 lg 2 p 6 kohaselt kantakse maamaksu alusandmete registrisse maa omaniku või maa kasutaja andmed ning § 322 kohaselt kantakse maamaksu määramise rakendusse maamaksu arvutamisega seotud andmed; maksumaksja andmed ning maksuteate andmed. Maksukohustuslaste registri põhimääruse § 51 kohaselt käsitatakse paragrahvides 321 ja 322 nimetatud alamregistreid koos maamaksu infosüsteemina maamaksuseaduse § 51 tähenduses.
29.2.MaaMS § 1 lg 3 kohaselt arvutab Maksu- ja Tolliamet maamaksu kohaliku omavalitsuse üksuse poolt maamaksu infosüsteemi esitatud alusandmete põhjal. MaaMS § 3 kohaselt maksab maamaksu maa omanik või käesoleva seaduse §-s 10 ettenähtud juhul maa kasutaja. MaaMS § 10 lg-st 1 tuleneb, et kui maakasutus ei ole maareformi seadusega ettenähtud korras ümber vormistatud, maksab maamaksu maa kasutaja.
29.3.Kaebaja väidab end olevat vaidlusaluse ehitise, selle aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa kasutaja ning seega maamaksu tasumiseks kohustatud isik. Arvestades, et maamaksu subjekti maksukohustus arvutatakse maamaksu infosüsteemi kohaliku omavalitsuse esitatud alusandmete põhjal, olen arvamusel, et kaebajal on tema väidete tõele vastamise korral subjektiivne õigus nõuda, et kaebaja kasutuses või omandis oleva varaga seotud andmed registrites oleks korrektsed.
29.4.Riigikohus on seejuures leidnud nt hooneregistri osas, et kuigi hooneregistri kanne ei loo otseselt kellelegi õigusi ega kohustusi, ei välista see õiguste rikkumist ning isikul on õigus nõuda, et talle kuuluva hoone kohta ei säilitataks hooneregistris vääraid, puudulikke, aegunud või eksitavaid andmeid11. Ka maksukohustuslaste registri põhimääruse § 60 lg-st 1 tuleneb andmeandjale või andmete töötlejale kohustus võtta tarvitusele vajalikud meetmed puudulike või ebaõigete andmete täiendamiseks või parandamiseks. Andmesubjektil on seejuures õigus nõuda andmete töötlejalt ebaõigete andmete parandamist (samas, lg 2). MaaMS § 51 lg 32 kohaselt lasub kohalikul omavalitsusel kohustus kontrollida maamaksu infosüsteemis olevate andmete õigsust ja vajaduse korral andmeid parandada või neid täiendada.
29.5.Selgitan siinkohal siiski, et maainfosüsteemis olevad väidetavalt ebaõiged andmed ei saa iseenesest mõjutada kaebaja õigust ehitise kasutamiseks.
30.Seega tuleb järgnevalt kindlaks teha, kas kaebuse esitaja on maksukohustuslane MaaMS § 3 ja § 10 lg 1 mõttes, nagu kaebaja väidab.
Vabariigi Valitsuse 07.03.2019 määrus nr 21 Riigikohtu otsus nr 3-3-1-59-02, p 14
7(9)
3-20-1300
30.1.Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et Läänekaare tn 42 asuva elamu maakasutus ei ole maareformi seadusega ettenähtud korras ümber vormistatud. Kuigi Tallinna Linnavalitsus tagastas omandireformi käigus 02.05.1995 korraldusega nr 1357- k H.E.le Läänekaare tn 42 asuva elamu12 ning elamu anti H.E.le üle eraldi 29.05.1995 aktiga nr 23913, ei vaidle pooled selle üle, et nimetatud 02.05.1995 korraldus nr 1357-k on tunnistatud Tallinna Linnavalitsuse 26.06.1998 korraldusega nr 4156-k14 kehtetuks. Seega puudub vaidlus ka selles, et kaebaja ega tema isa H.E. ei ole olnud vaidlusaluse ehitise õiguspärased omanikud.
30.2.Kaebaja on arvamusel, et tema maakasutuse õigus tuleneb kehtivast elamu üleandmise aktist ning asjaolust, et H.E. teostas kuni surmani tegelikku valdust vaidlusaluse elamu üle, tasus valduse saamise hetkest maamaksu, maamaksu teatised adresseeriti talle ning vastustaja on ise H.E.d käsitlenud Läänekaare tn 42 maaksutajana. Kaebaja leiab, et omandiõiguse ülemineku korralduse kehtetuks tunnistamine ei lõpetanud õiguslikul alusel (kehtiva üleandmisaktiga) saadud valdust.
31.Kaebaja selline seisukoht on ebaõige. Juhin tähelepanu, et H.E.le vaidlusaluse elamu üleandmine aktiga toimus seonduvalt 02.05.1995 korraldusega nr 1357-k (korralduse punkt 2 ja akti p 3). Viidatud korraldus on aga 26.06.1998 korraldusega nr 4156-k kehtetuks tunnistatud. Elamu ülenadmise aktist ei saa seega tuleneda iseseisvat õiguslikku alust vara valdamiseks. Hetkest, mil 02.05.1995 korraldus nr 1357-k tunnistati kehtetuks, kaotas H.E. nii temale üle antud vara omandiõiguse kui õiguse seda vara vallata ja kasutada.
31.1.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-140-08 seisukohale, et vara üleandmise akti näol on tegemist abstraktse kokkuleppega, millega on Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt seostatud tagastatud varale omandiõiguse tekkimise aeg. Et H.E. kaotas 02.05.1995 korralduse nr 1357-k kehtetuks tunnistamisega elamu omandiõiguse, kaotas õigusliku toime ka selle alusel vormistatud vara üleandmise akt ning aktil saab sellest hetkest olla vaid faktiliste asjaolude tuvastamisega seonduv tähendus.
31.2.Kuivõrd H.E.le vara tagastamise õigulik alus langes ära ning vara üleandmise aktiga ei kaasnenud eraldiseisvaid õigusi vara valdamiseks, valdas H.E. sellest hetkest vaidlusalust elamut õigusliku aluseta. Tulenevalt sellel ajal kehtinud Eesti NSV tsiviilkoodeksi §-st 477 lg-test 1 ja 2 lasus H.E.l sellest hetkest kohustus vara tagastamiseks. Asjas esitatud tõendite kohaselt on vastustaja ka 17.02.2014 kirjas teinud H.E.le ettepaneku elamu valduse vabatahtlikuks tagastamiseks ning hoiatas H.E.d vastasel juhul kohtule asjakohase nõude esitamisega. Asjaolu, et vastustaja ei ole vastavat tsiviilõiguslikku nõuet esitanud, ei tähenda, et H.E. poolt elamu valdamine olnuks õiguspärane.
31.3.Ka maamaksu teatiste saatmisest H.E.le ei saa tuletada tema valduse õiguspärasust. Valduse õiguspärane alus on omandiõigus või omanikuga sõlmitud kokkuleppe asja kasutamiseks. Antud juhul selliseid aluseid H.E. valdusõiguse eeldusena ei esinenud ning seega ei saanud kaebuse esitaja omandada valduse õigust ka pärimismenetluses. Seejuures ei oma käesoleva kaebuse lahendamisel tähtsust ka asjaolu, kas kaebaja kasutab faktiliselt vaidlusalust elamut või mitte, kuivõrd mõlemal juhul puuduks valdamiseks õiguslik alus.
32.Nagu eelnevalt märgitud, ei anna kaebajale vaidlusaluse elamu valduse õigust ka kohtule ja vastustajale esitatud pärimistunnistus. Pärimistunnistuse peamine funktsioon pärimisseaduse (PärS) § 171 lg 1 järgi on üldõigusjärgluse tõendamine. Teisisõnu on PärS alusel väljastatava
kaebuse lisa 7 kaebuse lisa 8
kaebuse lisa 9
8(9)
3-20-1300 pärimistunnistuse eesmärk tõendada isiku (pärija) õiguslikku seisundit. Riigikohtu praktikast tulenevalt puudub pärimistunnistusel õigustloov funktsioon15, mis tähendab, et pärima õigustatud isik, kes tunnistuselt ei nähtu, ei kaota oma pärimisõigust ainuüksi seetõttu, et teda tunnistusel nimetatud ei ole. Ka käesoleval juhul, mil pärimistunnistusel on küll pärandaja varana nimetatud vaidlusaluse elamu kasutusõigus, ei saa siiski pärimistunnistus tekitada kaebajale valduse õigust varale, kui seda pärandajal pärimistunnistuse andmise hetkel polnud. Lisaks on Riigikohus asunud ka seisukohale, et pärimistunnistus tõendab üksnes pärimisõigust ning sellega luuakse avalikult usaldatava dokumendi näol eeldus pärimisõiguse (ja seeläbi ka omandiõiguse) olemasolu kohta, mis on kohtus siiski ümberlükatav, kui see ei vasta tegelikkusele. Kui kohus tuvastab pärimisõiguse olemasolu teistsuguses ulatuses, kui see on väljendatud pärimistunnistuses, asendab kohtuotsus pärimistunnistust16. Seega, pärimistunnistus küll tõendab, et H.E. surma hetkel (25.11.2019) läks kogu tema pärand üle kaebajale, kuid pärimistunnistus ise ei saa olla nö õigustloovaks dokumendiks pärandvarasse mittekuuluva vara osas, iegi kui pärimistunnistuses on vastav vara nimetatud.
33.Kaebaja väidete õigsust ei kinnita ka asjaolu, et ehitisregistris oli ehitise omanikuna märgitud aastaid H.E.. Ehitisregistri põhimääruse17 § 3 lg 4 kohaselt on registrisse kantud andmetel informatiivne ja statistiline tähendus, välja arvatud seaduses sätestatud juhul. EhS § 61 lg 1 kohaselt on ehitisregistri andmetel on informatiivne ja statistiline tähendus ning õiguslikku tähendust omavad vaid ehitisregistrisse kantud taotlused, projekteerimistingimused, teatisted ehitus- ja kasutusload ning ettekirjutused (EhS § 61 lg 2). Seega ei saa ehitisregistri kanded muuta tegelikke omandisuhteid või reguleerida asja kasutamise õigust. Seejuures on Riigikohus aga leidnud, et kuigi ehitisregistri andmete muutmine ei muuda tegelikke omandisuhteid18, peavad ehitisregistri kui riikliku registri andmed olema õiged, täpsed, ajakohased ja selged19. Seega ei saa vastustajale ehitisregistri andmete muutmist ette heita, arvestades, et muutmise eesmärk oli kajastada korrektseid andmeid ehitise omaniku kohta.
34.Lõppkokkuvõttes leian, et kaebaja esitatud tõendid ega väited ei kinnita kaebaja õigust nõuda maamaksu infosüsteemis olevate andmete parandamist, kuivõrd kaebajal puudub õiguspärane alus vaidlusaluse elamu valdamiseks ja kasutamiseks. Seetõttu ei saa andmete parandamisest või muutmisest keeldumine kaebaja õigusi rikkuda. Eeltoodud põhjendustel tuleb kaebus tervikuna jätta rahuldamata. Menetluskulud
35.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma
Riigikohtu otsus asjas nr 2-17-13190/83, p 13 RKTKo 3-2-1-121-05, p 36
Vabariigi Valitsuse 19.06.2015 määrus nr 69
RKTK otsus asjas nr 3-2-1-156-11
vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-02, p 14). (p 12)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.