Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. jaanuar 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1300
Haldusasi
X kaebus Tallinna Linnavaraameti 24. aprilli 2020. a vastuse nr 12.-1/1131-3 ja 9. juuni 2020. a otsuse nr 12.1/1131-5 tühistamiseks ja Tallinna Linnavaraameti kohustamiseks maamaksu infosüsteemi andmete muutmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 6. aprilli 2021. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Aet Peetso
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta tõendina haldusasja toimikusse Tallinna linna 14.01.2022 seisukoha lisa 1 (kinnistusraamatu väljavõte).
2.Lubada X-l muuta kaebust ja täiendada seda alternatiivse nõudega tunnistada Tallinna Linnavaraameti 24. aprilli 2020. a vastus nr 12.-1/1131-3 ja 9. juuni 2020. a otsus nr 12.1/1131-5 õigusvastaseks. Jätta see nõue rahuldamata.
3.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Tallinna Halduskohtu 06.04.2021 otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-20-1300 muutmata, kuid täiendada kohtuotsuse põhjendusi ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud nende endi kanda.
Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 28. veebruaril 2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
3-20-1300 Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Linnavalitsus tagastas omandireformi käigus 02.05.1995 korraldusega nr 1357-k Y-le Läänekaare tn 42 asuva elamu. Elamu anti 29.05.1995 aktiga nr 239 Y-le üle. Tallinna Halduskohtu 27.10.1997 otsusega nr 3-233/97 tunnistati osaliselt seadusevastaseks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 23.12.1996 otsuse nr 8347 p-d 2 ja 3 osas, millega C tunnistati kahekorruselise plekkkatusega puidust elamu endiseks omanikuks ja Y sama elamu suhtes õigustatud subjektiks. Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.1998 otsusega haldusasjas nr II-3/21/98 jäeti halduskohtu otsus muutmata. Kohtud leidsid, et Läänekaare tn 42 elamu omandi üleminek C-le 1940. a-l ei ole piisavalt tõendatud.
2.Tallinna Linnavalitsus tunnistas 02.05.1995 korralduse nr 1357-k 26.06.1998 korraldusega nr 4156-k kehtetuks ja tegi 17.02.2014 kirjaga nr 4.1-1/906 Y-le ettepaneku anda elamu valdus linnale üle. Y elamu valdust üle ei andnud. Ta suri 25.11.2019.
3.X esitas 27.02.2020 Tallinna Linnavaraametile taotluse asendada Läänekaare tn 42 asuva eramu maamaksu subjekt Y tema seadusjärgse pärija X-ga (21.01.2020 pärimistunnistus) alates Y surmast vastavalt maamaksuseaduse (MaaMS) §-le 3.
4.Alates 21.05.2020 on aadressil Läänekaare tn 42 asuva hoone omanikuna kantud ehitisregistrisse Tallinna linn.
5.Tallinna Linnavaraamet jättis 24.04.2020 kirjaga nr 12.-1/1131-3 X taotluse rahuldamata, viidates 27.10.1997 ja 12.01.1998 kohtuotsustele ja valduse üleandmise nõudele.
6.X esitas Tallinna Linnavaraametile 24.04.2020 kirja ja toimingu tegemisest keeldumise peale vaide. Haldusorgan keeldus alusetult maamaksu subjekti andmete muutmisest. Linnavaraameti kirjas viidatud kohtulahendid käsitlesid Läänekaare tn 42 elamu omandiküsimust, mitte valdust. Läänekaare tn 42 valdus anti Y-le üle ning Y-l oli õigus elamut vallata vaatamata asjaolule, et elamu omand talle üle ei läinud. Seega on vaide esitajale maamaksu maksmise kohustuse tekkimiseks asjaolu, et temale on pärandi avanemisega läinud pärimisseaduse (PärS) § 3 lg 1 ja § 4 lg 1 alusel üle Läänekaare tn 42 elamu valdus. Pärimistunnistus tõendab, et X on õigustatud pärija.
7.Tallinna Linnavaraamet tagastas 09.06.2020 otsusega nr 12.1/1131-5 vaide vaideõiguse puudumise tõttu. Y valdus vaidlusaluse ehitise suhtes oli õigusvastane ja selleks puudus omaniku nõusolek. Õiguspärast valdust ei saanud seetõttu tekkida ka vaide esitajal. Pärimismenetluse algatamise ja pärandi vastuvõtmise avaldusest nähtub, et Y alaline elukoht
2(8)
3-20-1300 oli Turu plats 5-18, mitte Läänekaare tn 42, Tallinn, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et Y oli oma eluajal juba Läänekaare tn 42 ehitise valduse faktiliselt vabastanud.
8.X esitas 09.07.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavaraameti 24.04.2020 vastuse nr 12.-1/1131-3 ja 09.06.2020 otsuse nr 12.1/1131-5 tühistamiseks ning kohustamiseks maamaksu infosüsteemi andmete muutmiseks. Vaidlustatud tegevus takistab kaebajal maamaksu tasumist. MaaMS § 3 ja § 10 lg 1 järgi on kaebaja maa kasutajana maamaksu infosüsteemi kantav maamaksu maksja. Kaebajal on õigus nõuda teda puudutavate registriandmete parandamist. MaaMS § 51 lg-st 32 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse üksus kohustatud kontrollima maamaksu infosüsteemis olevate andmete õigsust ja vajaduse korral andmed parandama või neid täiendama. Maamaksu infosüsteemi põhimääruse § 7 lg 1 alusel on infosüsteemi andmete esitaja kohaliku omavalitsuse üksus, mistõttu puudub kaebajal võimalus iseseisvalt infosüsteemi õigeid andmeid esitada. Põhimääruse § 8 kohaselt vastutab infosüsteemi kantud andmete õigsuse eest andmete esitaja (kohaliku omavalitsuse üksus). Läänekaare tn 42 elamu on ehitisregistris registreeritud vallasasjana ning asub Maa-ameti poolt registreerimata maal, mida ei ole kantud kinnistusraamatusse ning maale ei ole omistatud katastritunnust. Eristada tuleb valduse ja omandi üleminekut. 29.05.1995 aktiga nr 239 anti elamu valdus Y-le üle. Omandi üleminekut ette nägeva korralduse tühistamine ei muutnud vara valdust. Y-le esitati maamaksuteatisi kuni tema surmani. Kaebaja on seadusjärgse pärijana saanud elamu valduse õiguspäraselt. Asjaolu, et elamu on antud allkasutusse (tagamaks elamu aastaringset hooldamist) ja elamu valdust on teostatud kaudselt, ei lükka ümber asjaolu, et kaebaja on maa kasutaja. Kaebajal on Läänekaare tn 42 elamu kasutamiseks õiguslik alus.
Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata.
Kaebaja ei kaitse kohtusse pöördumisega ühtki oma õiguslikult kaitstavat hüve. Tal puudub kaebeõigus. Kaebajal ei ole õiguspärast valdust Läänekaare tn 42 ehitise suhtes ja see õigus ei ole tekkinud ka pärimisega, sõltumata pärimisavalduse ja pärimistunnistuse sisust. Kaebaja eksitab kohut. Maamaksu kohustatud subjektina registrisse kandmisega ei teki kaebajal õigustatud ootust ehitise valdust legaliseerida. Y pärimistunnistuselt nähtub, et tema surmaeelne elukoht oli Turu plats 5-18, Tallinn. Ehitise valdamiseks puudus õiguslik alus. Riigikohus on asjades nr 3-2-1-108-01 ja 3-2-1-62-05 leidnud, et vara tagastamisega omandireformi õigustatud subjektiks mitteolevale isikule on oluliselt rikutud omandireformi aluste seadust. Seega ei oma vara üleandmine õiguslikku toimet; omandireformi käigus läheb vara saajale omandiõigus üle antavale varale õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 48 järgi üle vaid siis, kui vara tagastamine ei ole vastuolus omandireformi aluste seadusega. Kui vara anti üle hiljem kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel, siis ei tekkinud vara saajal üle antud varale omandiõigust ka üleandmisakti alusel. Kuna Y-l ei olnud ehitise õiguspärast valdust, ei saanud see tekkida pärimise teel ka kaebajal. Tallinna Linnavaraameti ametnike 28.08.2020 korraldatud paikvaatlusel tuvastati, et Läänekaare tn 42 ehitises ei ole rahvastikuregistri järgi kaebaja ja tema laste elukohana märgitud korterit nr 9. See on kokku ehitatud korteritega nr 10 ja 11, kus elab Raul Vahtra 28.08.2020 ütluste kohaselt tema oma perega.
3(8)
3-20-1300 MaaMS § 10 lg 1 reguleerib juhtumeid, kus maa suhtes ei ole omandireform veel lõpuni viidud. Maa kasutaja puhul tuleb lähtuda õiguskantsleri selgitustest, mille kohaselt maa kasutaja maamaksuseaduse kontekstis on: 1) isik, kes kasutab maad, mille kasutus ei ole maareformi seadusega ettenähtud korras ümber vormistatud; 2) hoonestaja või kasutusvaldaja, kui maa on koormatud hoonestusõiguse või kasutusvaldusega; ning 3) maa kasutamise õiguse saanud isik riigi- või munitsipaalomandis oleva kinnisasja maavaravaru kaevandamiseks andmise korral. Kaebaja ei kvalifitseeru mitte ühtegi maamaksuseaduse mõistes maa kasutajana nimetatud isikute kategooriasse.
10.Tallinna Halduskohtu 06.04.2021 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Vaidlusaluse ehitise valdamise õiguse olemasolul on kaebajal subjektiivne õigus nõuda korrektsete andmete kajastamist registrites, millest lähtutakse tema kasutuses oleva varaga seotud koormiste ja maksude määramisel (MaaMS § 1 lg 3, § 3, § 51 lg-d 3 ja 32, § 10 lg 1, Vabariigi Valitsuse 07.03.2019 määruse nr 21 „Maksukohustuslaste registri põhimäärus“ § 321 lg 2 p 6 ja § 322, § 60 lg-d 1 ja 2). Sarnasele seisukohale asus Riigikohus hooneregistri kande puhul (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-59-02, p 14). Maainfosüsteemis olevad väidetavalt ebaõiged andmed ei saa mõjutada kaebaja õigust ehitise kasutamiseks. Y ei ole olnud vaidlusaluse ehitise õiguspärane omanik. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et ehitise tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamine ei lõpetanud õiguslikul alusel (üleandmisaktiga) saadud valdust. Hetkest, mil 02.05.1995 korraldus nr 1357-k tunnistati kehtetuks, kaotas Y nii temale üle antud vara omandiõiguse kui ka õiguse seda vara vallata ja kasutada. Riigikohus asus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-08 seisukohale, et vara üleandmise akti näol on tegemist abstraktse kokkuleppega, millega on Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 48 kohaselt seostatud tagastatud varale omandiõiguse tekkimise aeg. Et Y kaotas 02.05.1995 korralduse nr 1357-k kehtetuks tunnistamisega elamu omandiõiguse, kaotas õigusliku toime ka selle alusel vormistatud vara üleandmise akt. Alates 02.05.1995 oli vara valdus õigusliku aluseta. Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 477 lg-test 1 ja 2 tulenevalt lasus Y-l sellest hetkest kohustus vara tagastada. Asjaolu, et vastustaja ei ole kohtule tsiviilõiguslikku nõuet valduse lõpetamiseks esitanud, ei tähenda, et Y poolt elamu valdamine olnuks õiguspärane. Maamaksuteatiste saatmisest Y-le ei saa valduse õiguslikku alust tuletada. See, kas kaebaja elamut kasutab, ei oma tähtsust. Pärimistunnistus elamu valduse õigust ei anna. Pärimistunnistuse peamine funktsioon PärS § 171 lg 1 järgi on üldõigusjärgluse tõendamine. Riigikohtu praktikast tulenevalt puudub pärimistunnistusel õigustloov funktsioon (Riigikohtu otsus asjas nr 2-17-13190, p 13). Kui kohus tuvastab pärimisõiguse olemasolu teistsuguses ulatuses, kui see on väljendatud pärimistunnistuses, asendab kohtuotsus pärimistunnistust (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-121-05, p 36). Ehitisregistri andmed ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Ehitusseadustiku (EhS) § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt on ehitisregistri andmetel on informatiivne ja statistiline tähendus ning õiguslikku tähendust omavad vaid ehitisregistrisse kantud taotlused, projekteerimistingimused, teatisted ehitus- ja kasutusload ning ettekirjutused. Seega ei saa ehitisregistri kanded muuta tegelikke omandisuhteid või reguleerida asja kasutamise õigust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4(8)
3-20-1300
11.X apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 06.04.2021 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellant palub kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega. Y oli MaaMS § 10 lg 1 alusel maa kasutajana maamaksu tasumise kohustatud subjekt. Pärimise teel läks see kohustus kaebajale üle. Tähtsust ei ole sellel, kas maa kasutamine toimus õiguslikul alusel. Halduskohus leidis ekslikult, et maa faktiline kasutamine ei oma tähtsust. Riigikohtu 04.03.2009 otsuse nr 3-2-1-140-08 p-s 16 esitatud põhjendustest ei järeldu, et 02.05.1995 korralduse kehtetuks tunnistamisega kaotas õigusliku toime ka selle alusel vormistatud vara üleandmise akt. Riigikohus märkis, et vara üleandmise akti kehtivus ei sõltu vara tagastamise õigusliku aluse olemasolust. Valduse üleandmise-vastuvõtmise akti nr 239 ei ole kehtetuks tunnistatud. Y poolt elamu kasutamine oli heaks kiidetud tema maamaksu tasumiseks kohustatud isikuna registreerimisega maamaksu infosüsteemis. Y maksis aastatel 1995–2020 Läänekaare tn 42 eest maamaksu omaniku (Tallinna linna) maamaksuteadete alusel. Vastustaja nõudis ja võttis vastu maamaksu ligikaudu 25 aasta vältel. Isegi kui Tallinna linn ning Maksu- ja Tolliamet ei muuda maamaksuandmeid aastate 2020– 2021 kohta, siis on maamaksu tasumine iga-aastane kohustus ning mõjutab ka tulevasi maksustamisperioode.
12.Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Läänekaare tn 42 elamu omanikuks on ehitisregistri järgi Tallinna linn, kes ei ole Y valdust pärast 26.06.1998 heaks kiitnud ja palus valduse Y-l üle anda. Korraldusega nr 4156-k tühistati ka 29.05.1995 valduse üleandmise-vastuvõtmise akt nr 239. Tühistatud haldusakt tuleb tagasi täita ja selle alusel saadu tagastada riigivastutuse seaduse alusel. Pärida on võimalik üksnes õiguspärast valdust. Kohaliku omavalitsuse üksus esitab Maksu- ja Tolliametile maamaksu infosüsteemi maamaksu arvutamiseks vajalikud alusandmed maksustamisaasta 1. veebruariks (MaaMS § 31). Kaebaja esitas avalduse alles 27.02.2020. Pole usutav, et kaebaja eesmärk on õigete andmete kajastamine registris, sest kaebaja rahvastikuregistris märgitud elukoht on ekslik. Maamaksu infosüsteem suleti 31.12.2020. Alates 01.01.2021 liideti see infosüsteem MaaMS muutmise tõttu MTA maamaksu arvutamiseks loodud rakendustega. Seetõttu ei ole kaebuse rahuldamine võimalik. MaaMS § 3 kohaselt maksab maamaksu maa omanik või §-s 10 ettenähtud juhul maa kasutaja. Läänekaare tänav 42, Tallinn asuva kinnisasja (katastritunnus 78401:101:6166) omanikuks on Tallinna linn (kinnistusraamatusse kantud 13.11.2021). Maamaksu ei maksta omavalitsusüksuse haldusalal asuvalt munitsipaalmaalt, välja arvatud MaaMS §-s 10 ettenähtud juhul (MaaMS § 4 lg 1 p 6). Tallinna linn ei ole sõlminud apellandiga lepinguid või muid kokkuleppeid, millest tulenevalt lasuks apellandil maamaksu maksmise kohustus.
13.Apellant esitas 21.01.2022 kaebuse muutmise taotluse, paludes alternatiivselt tunnistada Tallinna Linnavaraameti 24.04.2020 vastuse nr 12.-1/1131-3 ja 09.06.2020 vaide tagastamise otsuse nr 12.1/1131-5 õigusvastaseks. 5(8)
3-20-1300 Kaebajale ei olnud varem teada ja tal ei olnud võimalik ette näha maamaksu infosüsteemi sulgemist ega Läänekaare tn 42 maa kinnistusraamatusse kandmist. Vastustaja ei viidanud maamaksu infosüsteemi sulgemisele halduskohtu menetluse ajal. Maamaksu infosüsteem ei ole küll enam eraldiseisev ja Maa-ameti poolt hallatav andmekogu, vaid on Maksu- ja Tolliameti vastutusalas oleva maksukohustuslaste registri alamregister, samas asjaomase andmekogumi nimetus on jätkuvalt maamaksu infosüsteem. MaaMS § 51 lg 32 kohaselt on ka praegu kohaliku omavalitsuse üksus kohustatud kontrollima maamaksu infosüsteemis olevate andmete õigsust ja vajaduse korral andmed parandama või neid täiendama. Maa kinnistusraamatusse kandmine välistab kaebaja kohustamisnõude rahuldamise tulevaste maksustamisperioodide osas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Vastustaja esitas apellatsioonimenetluses uue tõendina Läänekaare tn 42 kinnistusraamatu väljavõtte. Selle dokumendi juurdevõtmine haldusasja toimikusse on vajalik asja õigemaks otsustamiseks, mistõttu taotlus tuleb rahuldada (HKMS § 62 lg 2 ja § 185 lg 1).
15.Samuti tuleb rahuldada apellandi taotlus kaebuse muutmiseks ja seeläbi alternatiivsete nõuetega täiendamiseks. HKMS § 49 lg 1 lubab kaebust muuta, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks HKMS kohaselt lubatav. Sama paragrahvi lg 2 lubab apellatsioonimenetluses kaebuse nõuet või alust muuta sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud tingimustel ja üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab HKMS kohaselt arvestama, või menetlusnormi rikkumisel madalama astme kohtu poolt. Praegusel juhul on faktiliste asjaolude muutumise – vaidlusaluse maa kinnistusraamatusse kandmine – muutumise tõttu kohustamisnõude osas kaebuse alus ära langenud, sest kaebaja ei saa enam väita, et maamaksu tasumiseks kohustatud subjekt saaks olla edaspidi määratletud MaaMS § 10 lg 1 alusel.
16.Maamaksu infosüsteemi pidamise lõpetamine vastustaja poolt ja nende andmete kogumine maksukohustuslaste registris (MaaMS § 51 ja maksukohustuslaste registri põhimääruse § 51) ei too kaasa kaebuse rahuldamata jätmist. Kaebaja nõue kohustada vastustajat muutma maamaksu infosüsteemi andmeid või kaebaja sellekohast taotlust uuesti läbi vaatama on ka sõnastuslikult jätkuvalt õige, sest maamaksu infosüsteem kui maksukohustuslaste registrisse kuuluv andmekogu eksisteerib – küll teise andmekoguna kui kaebuse esitamise ajal – ja vastustajal on MaaMS § 51 lg 32 alusel kohustus kontrollida maamaksu infosüsteemis olevate andmete õigsust ja vajaduse korral andmeid parandada või neid täiendada.
17.Läänekaare tn 42 kinnistamise järel tuleb MaaMS § 3 kohaselt maamaksu subjektiks pidada üksnes maa omanikku Tallinna linna. Selles sättes tehtud viide maa kasutaja maamaksukohustusele MaaMS §-s 10 sätestatud juhtudel ei saa olla ühelgi juhul enam asjassepuutuv. MaaMS § 10 lg 1 sätestab, et kui maakasutus ei ole maareformi seadusega ettenähtud korras ümber vormistatud, maksab maamaksu maa kasutaja. Pärast kinnistamist ei ole selle sätte kohaldamise eeldused enam täidetud. Kaebaja nõuet saab seetõttu hinnata vaid perioodi osas alates 24.04.2020 (kaebaja taotluse rahuldamata jätmine) kuni 13.11.2021 (maa kinnistamine).
18.Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige ja ka selle perioodi osas ei ole kaebus põhjendatud. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
6(8)
3-20-1300
19.Elamu üleandmise-vastuvõtmise akti ei ole elamu tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamise korralduses kehtetuks tunnistatud. Selle kehtivus ei lõpe ka automaatselt. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas 04.03.2009 otsuse nr 3-2-1-140-08 p-s 16, et vara üleandmise akti kehtivus ei sõltu iseenesest vara tagastamise õigusliku aluse olemasolust. See akt ei ole aga kestvalt õigusi piirav või andev haldusakt (vrd haldusmenetluse seaduse § 65 lg 3), sest akti ainus regulatiivne toime seisneb, nagu Riigikohus samas selgitas, tagastatud varale omandiõiguse tekkimise aja kindlaksmääramises. Akti kehtivus lõppeb selle realiseerimisega ning vara tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamise järel ei saaks vara üleandmise aktist tuleneda Yle ühtki täiendavat õigust vara omada või edasi vallata juba akti õiguslikust tähendusest tulenevalt.
20.Asjakohane on vastustaja viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.10.2001 otsusele 3-2-1108-01, milles selgitati, et kui isik ei ole vara tagastamise õigustatud subjekt, siis ei ole lubatud talle vara tagastada omandireformi aluste seaduse järgi. Kuni 1. juulini 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS1994) § 66 lg 2 kohaselt on seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Vara tagastamisega isikule, kes ei ole tagastatava vara suhtes omandireformi õigustatud subjekt, on oluliselt rikutud omandireformi aluste seadust. Vastavalt TsÜS1994§ 66 lg-le 3, mille kohaselt tühine tehing on kehtetu algusest peale, ei oma vaidlusaluse vara tagastamise õigustatud subjektiks mitteolevale isikule õiguslikku toimet ning sellest tulenevalt isik, kellele vara üle anti, vara ei omandanud. Ka Y ei omandanud seega aktiga Läänekaare tn 42 elamut ning üleandmisakt ei omanud õiguslikku toimet. Tema valdus oli 26.06.1998 korralduse andmise järel õigusvastane.
21.MaaRS § 10 lg-s 1 peetakse silmas üksnes õiguspärast maakasutust. Valduse omamine olukorras, kus isikul maakasutusõigust ei ole ja talle on esitatud valduse tagastamise nõue – nagu praegusel juhul –, ei saa valdajal maksukohustust tekkida (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 16.03.2005 otsus asjas nr 3-3-1-8-05, p 12 parkimistasu maksmise kohustuse puudumise kohta sõiduki õigusvastase parkimise korral).
22.Kuna Y-l ei olnud elamu õiguspärast valdust ja ta ei saanud seda kaebajale üle anda, on ei tulene pärimisõiguse tunnistusest, et kaebaja oleks pärinud Läänekaare tn 42 vara. Kaebajale ei saanud pärimisõiguse tunnistusega anda Läänekaare tn 42 elamuga seoses õigusi, sest Y-l neid ei olnud.
23.Asjaolu, et vastustaja jättis pikka aega erinevates registrites olevate andmete õigsuse kontrollimata ja parandamata ning lasi Y-l tasuda maamaksu, ei loo kaebajale õigust nõuda elamu kasutusõigust ja sellest tulenevalt maamaksukohustuslasena registrisse kandmist. Kaebajal ei ole õigust nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist.
24.Ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud kaebaja kanda. Menetluskulude jätmine vastustaja kanda vaatamata kaebuse rahuldamata jätmisele, nagu apellant seda taotleb, ei ole põhjendatud, sest kaebuse rahuldamata jätmist ei põhjustanud vastustaja kohtumenetluse käigus. Kaebus tulnuks rahuldamata jätta juba selle esitamise ajal. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulude kandmist väitnud ega menetluskulude nimekirja esitanud, mistõttu tema võimalikke menetluskulusid kaebajalt HKMS § 109 lg 1 alusel välja ei mõisteta.
7(8)
3-20-1300
25.Kaebaja taotlus kohtuotsuse avaldamisel tema nime asendamiseks initsiaalidega tuleb HKMS § 175 lg 3 ls 1 alusel rahuldada, sest kaebaja nime avaldamiseks puudub ülekaalukas huvi.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.