3-2-1-68-99
Eesti Vabariigi nimel Tartus 8. juunil 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, hageja R. Ranna ja tema esindaja vandeadvokaat P. Järve osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
asjaoludel vastab töötaja õigus töölepingu lõpetamisest teada saada. Seega peab tööandja veenduma, et töötaja töölepingu lõpetamise teate kätte saab. Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja 5000 krooni advokaadi abi eest Riigikohtus ja apellatsioonikohtu istungitel. Kassatsioonkaebuses palub kostja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Kassaator leiab, et kuna ta saatis 2. mail 1997. a (s.o kaks kuud ja kaks päeva enne töölepingu lõpetamist) tähitud kirjaga teate töölepingu lõpetamisest, siis on ta oma TLS §-s 87 lg 1 p 1 sätestatud kohustuse täitnud ja ei pidanud veenduma, kas see teade töötajale ka kätte jõudis. Kassaatori väitel saatis ta hagejale kokku 3 kirja. Samuti on apellatsioonikohus oluliselt rikkunud TsMS §-s 61 lg 1 kehtestatut, mille kohaselt saab advokaadi abi eest kostjalt välja mõista kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast, seega 9300 kroonist 465 krooni. Hageja ei nõustu kassatsioonkaebusega, palub jätta selle rahuldamata ja apellatsioonikohtu otsuse muutmata. Sama seisukohta toetab hageja esindaja tsiviilkolleegiumi istungil, paludes välja mõista vajaliku ja põhjendatud kulu advokaadiabi eest Riigikohtus tasutud 3000 kroonist. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Töölepingu lõpetamisest etteteatamise kohustus pannakse töölepingu pooltele tulenevalt TLS §-st 72 lg 1 ja sama seaduse § 87 lg 1 p1 kohaselt peab tööandja töötajale töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette teatama ettevõtte likvideerimisel mitte vähem kui kaks kuud. Nimetatud tähtaja järgimata jätmisel on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitist. Kui töölepingu lõpetamist pole võimalik töötajale teatavaks teha töökohas, tuleb tööandja kohustus teatada töötajale töölepingu lõpetamisest, lugeda täidetuks tähitud kirjaga vastava teate saatmisega töötaja poolt tööandjale teatatud viibimiskohta. Sellega on tööandja täitnud oma teatamiskohustuse ja teinud nõutava, et realiseeruks töötaja õigus saada teada töölepingu lõpetamisest. Seega ei tulene seadusest kohtute seisukoht, et tööandja on oma töölepingu lõpetamisest teatamise kohustuse täitnud siis, kui ta on veendunud, et töötaja on vastava teate kätte saanud. TsMS § 353 lg 3 kohaselt ei või hagi aluseks olevaid asjaolusid tuvastada Riigikohus. Kohtute poolt on tuvastamata hageja poolt tööandjale teatatud viibimiskoht, samuti töötajale tähitud kirjaga teate saatmise aeg. Seega tuleb asi saata uueks arutamiseks apellatsioonikohtusse. Põhjendatud on kassatori väide kohtu poolt TsMS §-s 61 lg 1 p 1 sätestatu rikkumise kohta. Osundatud normi kohaselt ei või kohus poolele, kelle kasuks tehti otsus, välja mõista teiselt poolelt hinnaga hagi puhul advokaadi abi eest rohkem kui 5 protsenti hagi rahuldatud osast. Juhindudes TsMS §-st 363 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 1999. a otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Eesistuja H. Jõks
Liikmed J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.