Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks, Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Dmitry Laveevi hagi Enefit Kaevandused AS-i vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja 7934 euro 13 sendi suuruse hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 6. septembri 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Dmitry Laveevi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
7934 eurot 13 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Dmitry Laveev, esindaja vandeadvokaat Hillar Villers Kostja Enefit Kaevandused AS, Merilin Ojasaar
Asja läbivaatamise kuupäev
esindaja
vandeadvokaat
25. märts 2019. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 6. septembri 2018. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
1.Dmitry Laveev (hageja) esitas 23. veebruaril 2017 Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni töövaidluskomisjonile Enefit Kaevandused AS-i (kostja) vastu avalduse, milles palus tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, lõpetada tööleping alates 31. jaanuarist 2017 ja mõista kostjalt hageja kasuks välja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest hageja 4,5 kuu keskmise
2-17-9268 töötasu suurune hüvitis ning ülesütlemisest ette teatamata jätmise eest hageja 60 päeva töötasu suurune hüvitis, kuid kokku mitte rohkem kui 10 000 eurot. Töövaidluskomisjon rahuldas 15. mai 2017. a otsusega avalduse osaliselt, tuvastas töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, lõpetas töölepingu alates 31. jaanuarist 2017 ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise tõttu hageja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 5289 eurot 42 senti. Rahuldamata jäi ülesütlemisest ette teatamata jätmise hüvitise nõue.
2.Kostja esitas 13. juunil 2017 Viru Maakohtule avalduse lahendada asi hagimenetluses, paludes jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas 14. juunil 2017 maakohtule avalduse lahendada asi hagimenetluses osas, millega töövaidluskomisjon jättis töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest hüvitise väljamõistmise nõude rahuldamata, ja mõista kostjalt hageja kasuks lisaks välja hageja 1,5 kuu keskmise töötasu suurune hüvitis 2644 eurot 71 senti. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus võttis hagi menetlusse, lugedes hageja töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagiavalduseks individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg 5 järgi.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20. jaanuaril 2012 töölepingu. Alates 1. septembrist 2015 töötas hageja kostja juures allmaajaoskonna juhataja abina. Kostja ütles töölepingu 31. jaanuaril 2017 üles usalduse kaotuse tõttu töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 5 alusel, märkides, et hageja viimaseks tööpäevaks on 31. jaanuar 2017. Hageja sai ülesütlemisavalduse kätte 8. veebruaril 2017. Ülesütlemine on tühine, sest töölepingut ei ole võimalik lõpetada tagasiulatuvalt. Lisaks ei ole kostja töölepingu erakorralist ülesütlemist põhjendanud ning tema üldsõnalised etteheited ei tõenda hageja rikkumisi. Ülesütlemine oli ajendatud sellest, et kaitsepolitsei alustas kriminaalasja, mille raames esitati hagejale kahtlustus. Hageja ei esitanud kostjale laovarude kohta valeandmeid, ei peitnud, varjanud ega kahjustanud tahtlikult kostja vara, ei eiranud vara käitlemise juhendeid ega tekitanud sellega kostjale kahju. Kuna kostja seisukoha järgi jättis hageja pikka aega tööülesanded täitmata, on tööleping öeldud üles pärast TLS § 88 lg-s 4 sätestatud mõistliku aja möödumist.
4.Kostja vastuväidete kohaselt oli hageja tööülesandeks mh korraldada jaoskonna tööd, tagada vara kasutamine ja säilimine ning kontrollida ametijuhendite, seadmete ja masinate käitusjuhendite täitmist. Hageja jättis oma kohustused korduvalt ja pikka aega täitmata. Ajavahemikus augustist septembrini 2015 tehtud kontrolliga tuvastati, et varuosade valearvestuse tõttu on kaevanduses tekkinud põhjendamatud kulud ning varuosade väljastamist ja paigaldamist ei ole piisavalt kontrollitud. Alates 1. veebruarist 2016 kehtestati kaevanduse jaoskondade alamladude varude arvestamise juhend. Hageja tutvus juhendiga ning oli kohustatud järgima vara arvestamise korda ja tagama, et ka tema alluvuses töötavad töötajad seda järgiksid. Suvel 2016 tekkis kostjal kahtlus, et hageja kuritarvitab kostja usaldust sellega, et hageja ja allmaajaoskonna juhataja kasutavad kostja vara ebaseaduslikult ja petavad kostjat. Kostja alamladudes, sh hageja vastutusala ladudes tehtud juhuslike kontrollidega selgus, et varuosi ei ole võimalik üles leida. Hageja ei teavitanud audiitorit väljaspool ladu asuvast varast ning varjas kostja eest, et ta on suures koguses vara ära peitnud, väites, et varuosad on ära kasutatud. 5. augustil 2016 algatas Kaitsepolitseiamet kriminaalasja, mille raames kahtlustati hagejat ja allmaajaoskonna juhatajat usalduse kuritarvitamisena kvalifitseeritavas süüteos. Hageja koos osakonna juhatajaga ei võtnud arvele kõiki laos olevaid varuosi ning eiras varade arvestamise korda. Ta andis korduvalt alluvatele korraldusi varuosad, mida arvel ei olnud, laost ära viia, ära peita ja isegi maa alla matta, et neid audiitorite eest varjata. Samuti andis hageja töötajatele korraldusi kanda varuosad maha masinatele, millele neid ei paigaldatud, või jätta varuosa paigaldamine masinale kajastamata, kuna varuosa oli arvele võtmata. 31. jaanuaril 2017 avastas kaitsepolitsei varuosade peidikud. Hageja tegevuse tõttu kajastati raamatupidamises varade liikumist valesti ja kostja vara oli seatud ohtu. Sellest tekkis kostjale kahju 69 306 eurot 37 senti, millest kostjale on tagastatud peidetud vara 31 038 euro 93 sendi väärtuses. 2(7)
2-17-9268 Kostja ei pidanud töölepingu erakorralisel ülesütlemisel järgima etteteatamistähtaega (TLS § 97 lg 3 ja § 88 lg 1). Hageja sai töölepingu ülesütlemise avalduse kätte 8. veebruaril 2017, kuid sellest, et ta ei ilmunud ajavahemikus 31. jaanuarist kuni 8. veebruarini 2017 tööle ega võtnud kostjaga ühendust, saab järeldada, et hageja ei pidanud võimalikuks pärast kahtlustuse esitamist kostja juures töötamist jätkata.
5.Viru Maakohus jättis 8. jaanuari 2018. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määratud. Maakohtu otsuse kohaselt on töölepingu ülesütlemise formaalsed eeldused täidetud, sest ülesütlemisavaldusest on üheselt mõistetav, et kostja soovib töösuhte lõpetada hagejast tulenevatel põhjustel TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Töölepingut ei saa üles öelda tagasiulatuvalt, kuid seda võib teha etteteatamistähtaega järgimata. Kostja ütles töölepingu üles 31. jaanuari 2017. a avaldusega alates samast kuupäevast. Asjaolu, et kostja tahteavaldus töösuhe lõpetada muutub kehtivaks kättesaamisega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1) ja hageja sai avalduse kätte postiga 8. veebruaril 2017, ei tähenda, et tööleping öeldi üles tagasiulatuvalt. Tühine oleks ülesütlemine juhul, kui töölepingu lõpetamise kuupäev oleks varasem, kui ülesütlemisavalduse kuupäev. Ajavahemikus 31. jaanuarist kuni 8. veebruarini 2017 ei viibinud hageja tööl. Kostjal oli õigus öelda tööleping erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 järgi etteteatamistähtaega järgimata (TLS § 97 lg 3). Augustis ja septembris 2015 tehtud siseauditi käigus tuvastati olulised puudused varuosade ja muude materjalide laoseisudes ning vara käitlemise eeskirjade rakendamisel. Kostja kehtestas 29. jaanuari 2016 käskkirjaga varade arvestamise juhendi. Pisteliste kontrollide käigus avastati hageja vastutusalas olnud ladudes, et kostjat ja audiitoreid teavitamata oli märkimisväärses ulatuses varuosi mujale paigutatud. 31. jaanuaril 2017 avastati KAPO menetlustoimingute käigus varuosad peidikutest. Hageja ei eitanud menetluses, et varuosi pandi tema teadmisel ja osavõtul kontrolli ajaks silma alt ära, neid kanti kohe pärast soetamist maha, kuigi need olid tegelikult olemas, ning tehnikale neid ei paigaldatud. Hageja teadis, et selline tegevus ei vasta kostja juhenditele ja eeskirjadele. Hageja ei ole varuosade mahakandmist ega laoarvestuses kajastamata jätmist menetluses mõistlikult ega usutavalt selgitanud. Hageja esitas kostjale varuosade laoseisu kohta valeandmeid ja viis kostja teadlikult eksitusse, käitudes seega kostjaga ebaausalt. Arvestades, et hageja vastutas kostja vara kasutamise ja säilimise eest, piisab eeltoodust usalduse kaotuseks TLS § 88 lg 1 p 5 tähenduses. Usalduse kaotuse tõttu töölepingu erakorraline ülesütlemine ei eelda usalduse kaotuse põhjustanud tegude lõpuleviimist, nende toimepanemises isiku süüteomenetluses süüdi tunnistamist ja karistamist. Usalduse kaotuseks ja töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on hageja ametikohta arvestades piisav ka ainuüksi kahju tekkimise võimaluse loomine. Hageja ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse talle etteheidetud tegevuses kahelda. Töölepingu erakorraline ülesütlemine on põhjendatud, kui töötajat ei ole võimalik usaldada ja töösuhte jätkamine võib tuua kaasa palju suurema varalise või mainekahju. Hageja ei saanud kostjalt mõistlikult oodata töösuhte jätkamist, sh madalamale ametikohale üleviimist. Töölepingu ülesütlemise õiguspärasuse hindamisel ei ole olulised kriminaalmenetluse ülekuulamisprotokollid, kuid neis esitatud asjaolud toetavad kostja usalduse kaotust ülesütlemisavalduse tegemise ajal. Kahtlustuse sisu arvestades oli kostjal alus lõpetada töösuhe varem, kuid erakorraline ülesütlemine ei ole välistatud seda kinnitavate või täiendavate asjaolude ilmnemisel, nt peidikute avastamisel. Pooled ei vaidle selle üle, et töölepingu erakorralise ülesütlemise ajaks oli alustatud kriminaalmenetlust ning hageja kahtlustatavana kinni peetud. Kuna 3(7)
2-17-9268 hageja tegevus oli jätkuv, ei ole hageja rikkumiste täpset aega võimalik kindlaks määrata. Seetõttu ei eiranud kostja töölepingu ülesütlemisel TLS § 88 lg-s 4 sätestatud mõistlikku tähtaega.
6.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.
7.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus jättis 6. septembri 2018. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt nõudis hageja töövaidluskomisjonile esitatud avalduses hüvitist 5289 eurot 42 senti. Maakohtule esitatud uuesti sõnastatud hagis nõudis hageja 7934 euro 13 sendi suurust hüvitist. Maakohus menetles suurendatud nõuet ja kostja ei vaielnud sellele vastu. Hagejal oli õigus suurendada hüvitisnõuet tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 4 p 2 alusel 2644 euro 71 sendi võrra. Õige ei ole hageja väide, et töölepingu ülesütlemine on tühine ainuüksi seetõttu, et kostja ütles töölepingu üles tagasiulatuvalt. Kostja lõpetas töölepingu 31. jaanuaril 2017. Samal päeval koostas kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, milles märkis hageja viimaseks tööpäevaks
31.jaanuari 2017. a. TsÜS § 69 lg 2 teise lause kohaselt loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Töösuhtes võib eeldada, et töötajale saab ülesütlemise teate kätte toimetada töökohal. Asjaolu, et hageja ei viibinud tööajal töökohal, sõltus temast endast, sh andis hageja ise alust enda kahtlustatavana kinnipidamiseks. Kuna see põhjus oli hageja riskialas, saab ülesütlemisavalduse lugeda kättesaaduks ja kehtivaks alates 31. jaanuarist 2017. Töölepingu ülesütlemist peab tööandja TLS § 95 lg 2 järgi põhjendama, kuid sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt ei mõjuta põhjendamata jätmine ülesütlemise kehtivust. Kohustust rikkunud pool peab hüvitama teisele poolele sellest tekkinud kahju. Kostja esitas faktilised asjaolud, mis andsid aluse usalduse kaotuse tõttu hageja tööleping 31. jaanuaril 2017 üles öelda. Maakohus luges õigesti tõendatuks, et hageja esitas kostjale laovarude kohta valeandmeid, peitis ja varjas tahtlikult tööandja vara. Maakohus ei rajanud otsust kostja tõenditele, mis olid hilisemad töölepingu ülesütlemise ajast. Kriminaalmenetluses koostatud ülekuulamise protokollid ei ole praeguses asjas olulised. Kostja usalduse kaotuseks on piisav juba ainuüksi see, et 9. augusti 2016 kontrolliga avastati, et hageja vastutusel olevatest alamladudest oli märkimisväärses koguses varuosi paigutatud laost välja. Varuosade nimekirjad ja peidikute andmed nähtuvad kaitsepolitsei 31. jaanuari 2017 menetlusprotokollidest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja palub kassatsioonkaebuses maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule või tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista temalt välja hageja menetluskulud, mh kassatsiooniastme menetluskulu 580 eurot ja viivis sellelt. Ringkonnakohus nõustus valesti maakohtuga, et töölepingut ei öeldud üles tagasiulatuvalt ning see öeldi üles 31. jaanuaril 2017. Kostja postitas ülesütlemisavalduse 2. veebruaril 2017 ning hageja sai selle kätte alles 8. veebruaril 2017. Tagasiulatuv ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 järgi tühine. 4(7)
2-17-9268 Ringkonnakohus leidis vastuoluliselt, et töösuhtes võib TsÜS § 69 lg 2 järgi eeldada, et töötajale võib ülesütlemisavalduse kätte toimetada tööajal töökohas ning kuna töötaja oli töölt eemal temale esitatud kahtlustuse tõttu kinnipidamise pärast, saab avalduse lugeda kättesaaduks 31. jaanuaril 2017. Samuti leidsid kohtud valesti, et kostjal oli õigus tööleping usalduse kaotuse tõttu üles öelda. Kostja 2015. a sisekontrolli tulemustel selgunud asjaolud ei saa olla ülesütlemise aluseks. Ükski tõend ei kinnita hagejale etteheidetud rikkumisi. Peamistest asjaoludest, millega kostja põhjendab ülesütlemist, sai kostja teada alles pärast ülesütlemisavalduse tegemist. Usalduse kaotuse tekkimiseks ei saanud olla piisav 9. augusti 2016 sisekontroll, millega tuvastati laovarude ülesleidmise ja väljastamise fikseerimise probleemid ning leiti lao ümbrusest kast varuosadega, mis ei olnud arvel. Kostja ütles töölepingu üles 4,5 kuud pärast kontrolli, s.o pärast mõistliku aja möödumist (TLS § 88 lg 4). Kriminaalmenetlus ja hageja kahtlustatavana kinnipidamine ei õigusta ülesütlemist pärast mõistliku aja möödumist.
10.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda, kellelt mõista välja kostja kassatsiooniastme menetluskulu 840 eurot ja viivis sellelt.
11.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi asja lahendanud kolmeliikmeline koosseis andis 20. veebruari 2019. a määrusega asja lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, sest kolmeliikmelises koosseisus tekkisid eriarvamused TLS § 95 ja § 105 lg 2 kohaldamisel koostoimes võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg-ga 1 ja TsÜS §-dega 69 ja 70.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 691 p 5 alusel tuleb muuta otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
13.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: kostja ütles hagejaga sõlmitud tähtajatu töölepingu erakorraliselt üles 31. jaanuari 2017. a avaldusega usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel, märkides hageja viimaseks tööpäevaks 31. jaanuari 2017; hageja ei tulnud pärast 31. jaanuari 2017 enam tööle ega täitnud tööülesandeid; hageja sai kostja ülesütlemisavalduse kirjaga kätte 8. veebruaril 2017. Pooled vaidlevad töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse üle.
14.Hageja palus tuvastada, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine järgmistel põhjustel: ülesütlemiseks ei olnud seadusest tulenevat alust (TLS § 88 lg 1 p 5 ja § 104 lg 1); töölepingut ei öeldud üles mõistliku aja jooksul pärast ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada saamist (TLS § 88 lg 4 ja § 104 lg 1); tööleping öeldi üles tagasiulatuvalt (VÕS § 195 lg 2 ning TLS § 1 ja § 104 lg 1). Hageja palus lõpetada töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 31. jaanuarist 2017 ja mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitise.
15.Maakohus jättis hagi rahuldamata, leides, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv ja töösuhe lõppes 31. jaanuaril 2017. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga.
5(7)
2-17-9268
16.Kohtud leidsid, et kostjal oli õigus öelda tööleping erakorraliselt üles. Maakohus tuvastas TLS § 88 lg 1 p 5 kohaldamise aluseks olevad asjaolud, s.o teod, millega hageja põhjustas kostja usalduse kaotuse enda vastu. Ringkonnakohus leidis hageja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollides, et maakohus ei ole asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatuga lähtub kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsusega tuvastatud faktilistest asjaoludest. Kassatsioonkaebus ei anna alust asuda sellest erinevale seisukohale. Kuna kostjal oli õigus öelda tööleping TLS § 88 lg 1 p 5 alusel erakorraliselt üles, ei ole ülesütlemine tühine seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu (TLS § 104 lg 1).
17.Kohtute seisukoha järgi ütles kostja töölepingu üles kooskõlas TLS § 88 lg-ga 4. Selles sättes nimetatud töölepingu erakorralise ülesütlemise mõistliku aja hindamine on diskretsiooniotsus, mille kohus teeb konkreetse juhtumi asjaolusid kaaludes (Riigikohtu 6. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-12, p 12). Kohtud ei ole TLS § 88 lg 4 kohaldamisel diskretsioonipiire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Kuna kostja ütles töölepingu erakorraliselt üles TLS § 88 lg-s 4 ettenähtud mõistliku aja jooksul, ei ole ülesütlemine tühine ka selle seaduses sätestatud nõude rikkumise tõttu (TLS § 104 lg 1).
18.Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta osas, milles ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega poolte töösuhte lõppemise kohta 31. jaanuaril 2017 ning leidis, et töölepingu ülesütlemise avaldus tuleb teha ja teisele poolele kätte toimetada töökohal. Kolleegium leiab, et kohtute tuvastatud asjaolusid aluseks võttes lõppes töösuhe 8. veebruaril 2017, mil hageja sai kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kätte. Kolleegium põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga.
18.1.Kuna töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on töösuhet lõpetava kujundusõigusega, piisab töölepingu lõppemiseks tahte väljendamisest (VÕS § 1 lg 1, § 195 lg-d 1 ja 2). Kolleegium on varem selgitanud, et töölepingu ülesütlemise avaldus, mida teine pool ei ole kätte saanud, ei ole kehtivaks muutunud (TsÜS § 1 ja § 69 lg 1). Sellisel juhul tuleb lugeda, et töölepingu ülesütlemise avaldust ei ole tehtud (vt Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-14, p 13; 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-14, p 11).
18.2.Olukorras, kus ülesütlemisavaldus on kätte saadud ja seega ka kehtivaks muutunud, on teisel poolel TLS §-de 105 ja 106 järgi õigus vaidlustada ülesütlemine 30 kalendripäeva jooksul ülesütlemisavalduse saamisest. Kui ülesütlemise tühisuse tuvastamise avaldust või hagi selle tähtaja jooksul ei esitata või esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine TLS § 105 lg 2 kohaselt algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval.
18.3.Juhul, kui töölepingu ülesütlemine vaidlustatakse kooskõlas TLS § 105 lg-s 1 või TLS §-s 106 sätestatuga ning töövaidlusorgan rahuldab avalduse või hagi (tuvastab, et ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud), kohaldub TLS § 107. Ülesütlemise tühisuse või tühistatuse tuvastamise korral lõpetab töövaidlusorgan töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel poole taotlusel alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kolleegium on varem TLS § 107 lg-t 2 tõlgendades selgitanud, et selle sätte järgi lõpetab kohus töölepingu kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (vt nt Riigikohtu
10.oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 16).
18.4.Praeguses asjas on töölepingu erakorraline ülesütlemine vaidlustatud TLS §-s 105 sätestatut järgides, kuid hagi jääb rahuldamata, sest ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on 6(7)
2-17-9268 täidetud. Kolleegium leiab, et kuna TLS-is ei ole reguleeritud töölepingu lõppemise aega olukorras, kus ülesütlemise vaidlustamise avaldus või hagi jääb rahuldamata, sõltub töölepingu lõppemise aeg sellisel juhul ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast.
18.5.Tahteavaldus on TsÜS § 69 lg 2 esimese lause kohaselt kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Seega sõltub ülesütlemisavalduse kättesaamine ja jõustumine sellest, kas avalduse saaja on kohal- või eemalviibija. Eeltoodu kohaldub ka töölepingu ülesütlemise avalduse kättesaamisele ja jõustumisele (TsÜS § 1).
18.6.Seadusest ja Riigikohtu varasemast praktikast ei saa järeldada töösuhtes tehtavate avalduste kättetoimetamise eeldust töökohal. Kolleegium on korduvalt tunnustanud tööandja õigust teatada töötajale töölepingu lõpetamisest teate saatmisega töötaja viibimiskohta (Riigikohtu 8. juuni 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-99; 19. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-05). Olukorras, kus ülesütlemisavaldus saadetakse eemalviibivale poolele nt kirjaga, saab avalduse lugeda TsÜS § 69 lg 1 esimese lause ja lg 2 teise lause järgi kättesaaduks ja kehtivaks ajast, mil see jõudis saaja elu- või asukohta ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi ei eelda tahteavalduse jõustumine TsÜS § 69 lg 2 järgi igal juhul tahteavalduse tegelikku kättesaamist ega selle sisust teadmist (3-2-1-156-05, p 10). Eeltoodule tuginedes rõhutab kolleegium, et töölepingu ülesütlemise avaldust ei tule teha ja teisele poolele kätte toimetada üksnes töökohal, vaid seda võib teha ka adressaadi muus viibimiskohas TsÜS §-s 69 sätestatu kohaselt.
18.7.Eeltoodule tuginedes leiab kolleegium, et kuna hageja sai kostja ülesütlemisavalduse kätte
8.veebruaril 2017 ja ülesütlemisavalduses ei olnud ülesütlemise hilisemat aega märgitud, muutus see TsÜS § 69 lg 1 esimese lause ja lg 2 teise lause alusel kehtivaks sellest ajast. Seega tuleb ka leping lugeda lõppenuks alates 8. veebruarist 2017. Kuna kohtutel ei olnud alust lugeda ülesütlemisavaldust kättesaaduks ja kehtivaks alates 31. jaanuarist 2017, ei saanud tööleping sellest kuupäevast ka lõppeda. Ülesütlemisavalduse kehtivaks muutumise ja töölepingu lõppemise aega ei mõjuta asjaolu, et pärast 31. jaanuari 2017 ei viibinud hageja töökohal ega teinud tööd. Samuti ei anna alust lugeda tööleping lõppenuks alates 31. jaanuarist 2017 asjaolu, et hageja ütles töölepingu üles alates sellest kuupäevast ja kostja palus TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada töölepingu samast kuupäevast. Kuna TLS § 107 lg 2 asjas ei kohaldu, lõppes tööleping 8. veebruaril 2017, mil töötaja sai ülesütlemisavalduse kätte.
18.8.Kolleegium selgitab, et töölepingu ülesütlemise avalduse kättesaamine või kättesaaduks lugemine TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 järgi mõjutab töölepingu lõppemise aega, kuid see, et eemalviibiv töötaja on töölepingu ülesütlemise avalduse kätte saanud avalduses märgitud kuupäevast hiljem, ei tähenda iseenesest, et tööleping oleks üles öeldud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 2. mai 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-6057/45, p 15.2).
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kostjale hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast Riigikohtu otsuse avalikult teatavakstegemist (TsMS § 694 lg 2).
20.Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon arvatakse TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu 7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.