1.Tunnistada hageja xxx töölepingu lõpetamine kostja xx OÜ poolt 31. oktoobril 2005.a ebaseaduslikuks.
2.Lugeda xxx xx OÜ-st töölt lahkunuks tema omal algatusel 31. oktoobril 2005.a.
3.Välja mõista kostjalt xxx OÜ hageja xxx kasuks ebaseadusliku töölepingu lõpetamise hüvitis kuue kuu keskmise palga ulatuses summas 110 508 (sada kümme tuhat viissada kaheksa) krooni.
4.Välja mõista kostjalt xxx OÜ hageja xxx kasuks saamata palk 2005.a oktoobrikuu
eest summas 7 000 (seitse tuhat) krooni, rahaline hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest 1 436,62 krooni (üks tuhat nelisada kolmkümmend kuus krooni ja 62 senti) ning hüvitis lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 18 418 (kaheksateist tuhat nelisada kaheksateist) krooni.
5.Jätta hagi muude nõuete osas rahuldamata.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud 33% ulatuses hageja xxx kanda ning 67% ulatuses kostja xxxOÜ kanda. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 15. oktoobril 2007.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.16. jaanuaril 2006.a esitas xxx Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus tunnistada tema töölepingu lõpetamine xxx OÜ-ga ebaseaduslikuks, mõista kostjalt välja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitisena kuue kuu keskmine töötasu, saamata jäänud puhkuse kompensatsioon, viivis tööraamatu kinnipidamise eest ühe kuupalga ulatuses ning kompensatsioon lõpparve kinnipidamise eest ühe kuupalga ulatuses. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista töövõimetuse aja eest haigekassa poolt välja maksmata jäänud summad.
22.detsembril 2006.a esitatud avaldusega on hageja enda nõudeid täpsustanud ning esitanud ka uusi nõudeid. Hageja palub välja mõista töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitise hageja kuue kuu keskmise palga ulatuses kogusummas 110508 krooni. Hüvitis lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga ulatuses moodustab hageja väidete kohaselt 18418 krooni. Seoses tööraamatu kinnipidamisega palub hageja kostjalt välja mõista hüvitise 45 päeva eest kogusummas 39465 krooni. Hageja nõuab kostjalt samuti haigekassalt saamata jäänud 60 päeva (kahe kuu) haigushüvitise kompenseerimist 29468,80 krooni ulatuses. Lisaks palub hageja 22. detsembri 2006.a avalduses kostjalt välja mõista 2005.a oktoobrikuu eest osaliselt saamata jäänud palga 7000 krooni ning kompensatsiooni kasutamata jäänud puhkuse eest summas 1436,62 krooni.
10.aprillil 2007.a on hageja täiendanud hagi, paludes kostjalt välja mõista ka viivise palga (7000 krooni) maksmisega viivitamise eest vastavalt palgaseaduse (PalS) §-le 35. Viivise (35 krooni päevas) palub hageja välja mõista alates 15. novembrist 2005.a kuni kohtuotsuse tegemise päevani.
2.Hageja väidete kohaselt asus ta 1. septembril 2005.a kostja juures tööle laia profiiliga ehitajana. Kirjalikku töölepingut poolte vahel vormistatud ei ole. Tööraamatu andis hageja xxx OÜ juhataja xxx kätte. Viimane lubas ka hageja tööle vormistada ja kirjaliku töölepingu sõlmida. Katseaega hageja väidete kohaselt töölevõtmisel ei rakendatud. Tasustamine pidi toimuma tükitöö põhimõttest lähtuvalt. Ühe betoonpaneeli valmistamise eest pidi kostja hagejale maksma 850 krooni ning veidi suurema paneeli eest 1000 krooni, n.ö puhtalt kätte pidi hageja hakkama
saama vähemalt 15000 krooni kuus. Heade töötulemuste korral võis töötasu olla isegi suurem (keskmiselt 18000-20000 kr). See vastas turu keskmisele hageja kvalifikatsiooniga ehitaja kuu töötasu tasemele, mistõttu palgakokkulepe hagejat rahuldas. Hageja märgib, et tal on ehituses rohkem kui 10-aastane töökogemus. Hageja väidab samuti, et osa töötasust maksti hagejale ülekandega arveldusarvele (2005.a septembri eest 3418 krooni) ning ülajäänud tasu maksti n.ö ümbrikupalgana. Kogu tööliste brigaadile toodi summa, mis jagati tööliste vahel vastavalt nende tööpanusele. Hageja 2005.a septembri töötasu kokku oli 18418 krooni. Oktoobrikuu eest pidi hageja enne haigestumist saama veel 10000 krooni, millest peeti aga kinni 7000 krooni trahvina. Seetõttu sai hageja kätte 3000 krooni. Töötasu suurust ning töö tasustamise korda soovib hageja tõendada endiste töökaslaste xxx, xxx ja xxx ütlustega. Samuti osundab hageja Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05 tehtud otsuses sisalduvatele seisukohtadele.
7.oktoobril 2005.a hageja haigestus. Seoses töövõimetusega selgus, et kostja ei olnud hageja eest tasunud ravikindlustusmakseid ning jätnud vormistamata vastavasisulised dokumendid. Seetõttu puudus hagejal ravikindlustus ning ravikulud tuli katta hagejal endal. Hageja on saanud haigekassast tõendi, et omas kehtivat ravikindlustust kuni 2005.a novembri lõpuni. Hageja oli haiguslehel kuni 5. detsembrini 2005.a. Seejärel läks hageja uuesti tööle, kuid arstide soovitusel palus ennast viia üle kergemale tööle. Kergemat tööd hagejale aga ei leitud ning tal paluti tööle naasta siis, kui saab täie jõuga töötada. Töösuhte lõpetamisest tööandjaga juttu ei olnud. 15. detsembril 2005.a sai hageja töökaaslaselt xxx teada, et teda on vallandatud juba 30. oktoobril 2005.a. xxx tõi nimetatud päeval (15.12.2005.a) hagejale hageja tööraamatu. Käskkirja töölepingu lõpetamise kohta ei ole hagejale tutvustatud, tööraamatu kannetest nähtuvalt on töölepingu lõpetamine toimunud sama käskkirja alusel, millega hageja tööle võeti. Lõpparvet ei ole hagejale välja makstud. Lähtudes eeltoodust leiab hageja, et töölepingu lõpetamine temaga kostja poolt on toimunud ebaseaduslikult. Töölepingu lõpetamine toimus ajal, mil hageja viibis töövõimetuslehel. Tööandja on hageja hinnangul kinni hoidnud tema tööraamatut. Tööraamatu oleks võinud kostja hagejale kätte anda 7. detsembril 2005.a, kui hageja tööl käis. Samuti pole kostja hagejale välja maksnud lõpparvet, milline kohustus tööandjal seadusest tulenevalt lasub.
3.Hagis esitatud nõuete õigusliku alusena on hageja lisaks ülalviidatud sättele osundanud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 117 lg-le 2, § 119 lg-tele 1 ja 2, PalS §§-dele 29 ja 32, samuti puhkuseseaduse (PuhkS) §-le 23.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagi ei tunnista.
4.10. juulil 2006.a kohtule esitatud kirjalikus vastuses möönab kostja, et hageja tõepoolest võeti xxx OÜ-sse tööle ehitajana 1. septembril 2005.a. Samuti võtab kostja omaks hageja väite, et kirjalikku töölepingut poolte vahel ei sõlmitud. Samas ei vasta kostja vastusest tulenevalt tõele hageja väited, et tema suhtes ei rakendatud katseaega ning et tööleasumisel lepiti kokku töötasus 15000 krooni (neto). Samuti on paljasõnaline hageja väide temaga töösuhte lõpetamise kohta. Kirjaliku töölepingu vormistamine lükkus edasi erinevatel asjaoludel, nii töötajast kui tööandjast tulenevatel põhjustel. Samas töölepingu puudumine kostja hinnangul töösuhteid ei takistanud, kuna hageja oli suuliselt kokkulepitud tingimustel tööle asunud. Kostja väidab, et kõikide ehitustööliste puhul on ettevõttes alati rakendatud 4-kuulist katseaga, veendumaks, kas töölesoovija ka tegelikkuses oma oskuste ja võimete poolest on sobiv ehitajana töötama. Nii lepiti katseajas kokku ka hagejaga. Samuti lepiti kokku, et katseaja vältel on hageja põhipalk 4000 krooni, millele lisandub lisatasu vastavalt tehtud tükitööle tööandja poolt kehtestatud tükitööhinnete alusel. Pooltel oli juttu ka sellest, et pärast katseaja lõppu hageja palk suureneb, kuid konkreetsetest summadest juttu ei olnud. Seetõttu on kostja jaoks üllatav hageja väide, et ta
pidi 15000 krooni kuus n.ö puhtalt kätte saama. Kuivõrd tasustamine pidi toimuma tükitöö alusel, siis ei saanud kostja ka töö olemusest lähtuvalt konkreetseid summasid nimetada. Tükitöö alusel makstava töötasu suurus kujuneb reeglina välja töötatud kuu lõpuks, mitte varem. Hageja väited, mille kohaselt ta sai 2005.a septembris lisaks 3418 kroonile veel ümbrikupalgana 15000 krooni ning oktoobris 10000 krooni, ei vasta tegelikkusele ega ole millegagi tõendatud. Esiteks ei saanud hageja sellises suuruses töötasu saada juba seetõttu, et 2005.a septembri alguses küsis hageja seoses lapse sünniga paar vaba päeva, kuid tegelikult oli töölt ära nädala. Kostja väitel oli hageja tööstiil selline, kus ta enamasti töötas kaks-kolm päeva ja siis jälle mitmel päeval tööle ei ilmunud. Kostja oli esialgu veendunud, et hagejal on puudumiseks mõjuvad põhjused, mistõttu karistusi töötaja suhtes koheselt ei rakendatud. Hiljem on aga hageja töökaaslaste kaudu selgunud, et tegelikult töötas hageja teiste tööandjate objektidel palju tasuvamatel töödel. 2005.a oktoobrikuu alguses oli kostjal hagejaga taolisest kummalisest töölkäimisest ka juttu ning hageja lubas edaspidi korralikult tööle hakata, kuid tegelikkuses enam tööle ei ilmunud. 2005.a detsembrikuu esimesel nädalal helistas kostjale hageja abikaasa ja palus saata hageja töökaaslase xxx hageja tööraamat, kuna hagejal olevat teine töökoht. Seda kostja ka tegi. Kostja hinnangul ei ole hageja poolt hagiavalduses nimetatud töökaaslased pädevad andma tunnistusi hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepete kohta töötasu osas, kuna kokkulepete sõlmimise juures neid ei viibinud. Nimetatud töötajad teenisid kostja väitel hagejast rohkem, sest tegemist oli korrektsete töötajatega, kes käisid erinevalt hagejast igapäevaselt tööl ja tegid pikki tööpäevi. Kostja möönab, et töölepingu lõpetamise hetkel viibis hageja tegelikult töövõimetuslehel. Samas märgib kostja, et hageja töövõimetusest sai kostja teada alles käesoleva tsiviilasja menetluse käigus, hagiavaldusele lisatud dokumentidest. Kostjale hageja enda töövõimetuse kohta dokumente esitanud ei ole. Seetõttu ei olnud kostja teadlik hageja töövõimetusest ka töölepingu lõpetamise ajal 31. oktoobril 2005.a. Sellega on põhjendatavad ka hageja poolt välja toodud probleemid hüvitise saamisega haigekassalt. Arvestades eeltoodud hageja käitumist, peab kostja rikkumisi töölepingu lõpetamisel väheolulisteks ning palub jätta nõude kuue kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. Kostja leiab, et puudub alus hüvitise väljamõistmiseks tööraamatu kinnipidamise eest. Seaduse mõtte ja senise kohtupraktika kohaselt on töötajal õigus nõuda tööandjalt hüvitist tööraamatu kinnipidamise eest, kui ta tõendab, et vaatamata tema soovile tööraamat kätte saada, keeldus tööandja talle tööraamatut andmast. Seega peab töötaja ise avaldama initsiatiivi tööraamatu kättesaamiseks. Kostja osundab seejuures Riigikohtu 12. mai 1999.a otsusele tsiviilasjas nr 3-21-31-99. Käesoleval juhul hageja tööraamatu kättesaamise soovi kostjale avaldanud ei ole. Tööraamat väljastati hageja abikaasa palvel koheselt. Seetõttu ei ole tööraamatu kinnihoidmist toimunud. Lõpparve maksmise osas (PalS § 32 lg 1) märgib kostja järgmist. Hageja väidete kohaselt on ta 2005.a oktoobrikuu eest (enne haigestumist) saanud veel 10000 krooni. Seega on hageja nõue töötasu osas alusetu ja tõendamata, kuna pärast 7. oktoobrit 2005.a ei ole hageja xxx OÜ-s ühtegi päeva töötanud. Järelikult polnud hagejal kostja arvates lõpparvena ühtegi summat saada ning puudub alus hüvitise väljamõistmises lõpparve kinnipidamise eest.
MENETLUSE KÄIK
5.5. septembril 2007.a toimunud kohtuistungile kostja esindaja ei ilmunud. Kohtukutse oli kostja esindajale kätte toimetatud hiljemalt 10. augustil 2007.a (vt toimik, lk 86). Kostja ei ole kohtule teatanud istungile ilmumata jätmise põhjustest ega taotlenud istungi edasilükkamist.
Hageja palus kohtuistungil asja kostja osavõtuta sisuliselt lahendada. Kohus pidas võimalikuks hageja taotluse rahuldada. Kohtuistungil jäi hageja esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kohus kuulas kohtuistungil tunnistajatena üle xxx ja xxx.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Osundatud paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
8.Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikult oluliste asjaolude üle. Hageja töötas kostja juures ehitajana alates 1. septembrist 2005.a kuni 31. oktoobrini 2005.a. Hageja tasustamine pidi toimuma tükitöö alusel. Kirjalikus vormis ei ole pooled töölepingut sõlminud. Tööleping lõpetati
31.oktoobril 2005.a tööandja algatusel. Alates 7. oktoobrist 2005.a kuni 5. detsembrini 2005.a viibis hageja ajutise töövõimetuse tõttu töövõimetuslehel (kostja väitel ei olnud ta nimetatud asjaolust kuni hagi esitamiseni teadlik).
9.Pooltel on vaidlus küsimuses, kas ja millises ulatuses on kostja kohustatud maksma hagejale hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Seejuures on pooltel vaidlus hageja keskmise töötasu suuruse üle. Samuti vaidlevad pooled selle üle, millised summad kuulusid hagejale väljamaksmisele lõpparve koosseisus ning kas kostja on kohustatud maksma hagejale hüvitist tööraamatu kinnipidamise eest.
10.Vastavalt TLS § 28 lg-le 1 sõlmitakse tööleping kahes eksemplaris, millest üks jääb töötajale, teine tööandjale. Ainult töö tegemiseks, mille kestus ei ületa kaht nädalat, võib töölepingu sõlmida suuliselt. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on tegelikult tööle lubamine tööandja poolt võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest. Sel juhul vormistatakse tööleping kirjalikult tingimustel, mida tegelikult kohaldati. Kui tegelikud tingimused olid töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ettenähtust, kohaldatakse vastavat seadust, haldusakti või kollektiivlepingut. Osundatud sätetest võib kohtu hinnangul teha järelduse, et kirjaliku töölepingu sõlmimata jätmine ei välista iseenesest töölepingulise suhte (TLS § 1) olemasolu. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et hageja kostja ettevõttes 1. septembrist 2005.a kuni 6. oktoobrini 2005.a reaalselt tööd tegi ning kostja on selle eest hagejale tasu maksnud (vaidlus on üksnes töötasu suuruse üle).
11.Lähtudes kostja vastuväidetest, lõpetati hagejaga tööleping katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu (TLS § 86 p 5). Vastavalt TLS § 102 lg-le 1 on tööandjal õigus lõpetada sama seaduse paragrahvi 86 punktis 5 ettenähtud alusel tööleping, kui katseaja tulemused osutuvad ebarahuldavaks. Katseaja tulemusi hindab tööandja. TLS § 102 lg 2 kohaselt võib tööandja töölepingu lõpetada katseaja kestel (kaasa arvatud katseaja viimane päev). Katseaja mõiste on määratletud TLS § 33 lg-s 1, mille kohaselt võib töölepingus kokkulepitud tööde tegemiseks töötajal vajaliku tervise, võimete, suhtlemisalase sobivuse ja kutseoskuste kindlakstegemiseks töölepingus ette näha katseaja. Seega on katseaja rakendamine töötaja töölevõtmisel sätestatud üksnes võimalusena ning vastav poolte kokkulepe peaks sisalduma ka töölepingus. Käesoleval juhul aga puuduvad asjas tõendid selle kohta, et katseaega oleks hageja töölevõtmisel rakendatud. Kostja üldsõnaline väide, et 4- kuulist katseaega kohaldatakse kostja ettevõttes kõikide ehitajate töölevõtmisel, on tõendamata ning konkreetse töövaidluse lahendamisel ka õiguslikult asjakohatu.
Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et kostjal puudus alus lõpetada hagejaga töölepingut katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Kooskõlas individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 28 lg-ga 1 on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks. Järelikult tuleb töölepingu lõpetamist hagejaga 31. oktoobril 2005.a lugeda ebaseaduslikuks.
12.Kohus lisab, et isegi kui pooled oleksid kokku leppinud katseaja rakendamises vastavalt TLS § 33 lg-le 1, tuleks töölepingu lõpetamist lugeda ikkagi ebaseaduslikuks. ITLS § 28 lg 1 kohaselt on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik ka juhul, kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Tulenevalt TLS § 91 lg 1 p-st 1 ei ole lubatud töölepingu lõpetamine tööandja algatusel töötaja ajutise töövõimetuse ajal (välja arvatud seaduses sätestatud erandid). Töölepingu lõpetamise hetkel (31.12.2005.a) oli hageja ajutiselt töövõimetu (viibis töövõimetuslehel). Kohtu hinnangul ei oma seejuures tähtsust see, kas kostja oli töölepingu lõpetamise ajal nimetatud keelavast asjaolust teadlik, kuna kostjal puudus igal juhul sisuline alus töölepingut katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu lõpetada. Samuti saab tunnistajate xxx ja xxx ütluste põhjal teha järelduse, et kostja (juhatuse liikme xxx isikus) pidi hageja töövõimetusest töölepingu lõpetamise hetkel teadlik olema (vt toimik, lk 91-92 ja lk 94-95).
13.ITLS § 29 lg-st 2 tuleneb, et kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan ITLS § 30 lg 2 kohaselt töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvituse suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte. Keskmine palk arvutatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras, kuid see peab võrduma tasuga, mida töötaja oleks saanud töö jätkamisel, ning ei või olla väiksem kehtivast palga alammäärast (ITLS § 30 lg 3).
14.Arvestades hageja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust ning seda, et töötaja ei soovi tööle ennistamist, tuleb hageja ülalosundatud sätetest juhindudes lugeda omal soovil töölt lahkunuks
31.oktoobril 2005.a.
15.Samuti kuulub rahuldamisele nõue ebaseadusliku töölepingu lõpetamise hüvitise väljamõistmiseks kuue kuu keskmise palga ulatuses. Vabariigi Valitsuse 15. augusti 2001. a määrusega nr 275 kinnitatud Keskmise palga arvutamise korra § 2 lg 1 kohaselt arvestatakse keskmine palk üldjuhul arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Kui nimetatud perioodi jooksul on töö- või teenistussuhe olnud terve kalendrikuu peatatud, väheneb arvutamise aluseks olev kuude arv. Kui töötaja on tööandja juures töötanud vähem kui kuus kalendrikuud, kuid vähemalt ühe terve kalendrikuu, võetakse sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt keskmise palga arvutamisel aluseks eelnenud kalendrikuudel teenitud palga kogusumma. Analüüsides poolte väiteid hageja keskmise palga suuruse kohta 2005.a septembris, märgib kohus esmalt, et asjas puuduvad dokumentaalsed tõendid, mille põhjal saaks üheselt kindlaks teha, milline oli töötasu kokkulepe hageja ja kostja vahel. Samuti puudub võimalus tuvastada, kui palju hagejale 2005.a septembris ja oktoobris töötatud aja eest täpselt palka maksti. Hageja poolt on esitatud pangakonto väljavõte, millest nähtuvalt on kostja 17. oktoobril 2005.a kandnud hagejale üle töötasu 3418 krooni (vt toimik, lk 12). Samas on hageja väitnud, et pangakontole üle kantud summa moodustas üksnes osa töötasust. Ülejäänud osa tasuti töötajatele sularahas. Hageja nimetatud väidet kinnitavad ka tunnistajate xxx ja xxx ütlused palga maksmise korra kohta kostja ettevõttes (vt toimik, lk 92 ja
lk 94-95). Arvestades ülaltoodut, peab kohus hageja keskmise töötasu kindlakstegemisel põhjendatuks lähtuda töötasust, mida kostja ettevõttes samalaadset tööd teinud ehitajatele tavapäraselt maksti. Tunnistaja xxx ütluste kohaselt teenis ehitustööline xxx OÜ-s keskmiselt 900 krooni päevas (vt toimik, lk 91). 2005.a septembris oli 22 tööpäeva, mistõttu võib kohtu hinnangul pidada usutavaks hageja väiteid tema töötasu suuruse kohta (18418 krooni). Kuivõrd kohtu hinnangul on võimalik tuvastada töötasu suurust, mida kostja ettevõttes samalaadset tööd teinud ehitajatele tavapäraselt maksti, ei pea kohus põhjendatuks lähtuda hageja poolt esitatud tõenditest töötasu kohta, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad (vt toimik, lk 40, 41, 53 ja 54-56) ega statistikaameti õiendist meessoost betoneerija ja betoonpindade valmistaja keskmise brutotunnitasu kohta 2005.a oktoobris (vt toimik, lk 74-75). Lähtudes eeltoodust, loeb kohus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitise suuruse leidmisel hageja kuu keskmise palga suuruseks 18418 krooni. Arvestades ülalkäsitletud töölepingu lõpetamise asjaolusid ning seaduserikkumise iseloomu lepingu lõpetamisel, on hageja poolt nõutava hüvitise suurus 110508 krooni kohtu hinnangul mõistlik ja põhjendatud.
16.Hageja on esitanud ka nõude saamata jäänud palga väljamõistmiseks 2005.a oktoobrikuu eest summas 7000 krooni. Hageja väidab, et 2005.a oktoobrikuu tööpäevade eest (enne töövõimetuse tekkimist) oli tal õigus saada töötasu 10000 krooni. Nimetatud summast on hageja kätte saanud 3000 krooni, 7000 krooni on tööandja palgast trahvina kinni pidanud. Kostja oma kirjalikus vastuses ei ole iseenesest otseselt vaidlustanud hageja väidet, et 2005.a oktoobrikuu eest oli hagejal õigus saada töötasu 10000 krooni. Kostja vastusest nähtuvalt olevat kogu nimetatud summa (10000 krooni) hagejale välja makstud. Viimatinimetatud kostja vastuväide kohtu hinnangul aga tõendatud ei ole. Seetõttu kuulub hageja nõue saamata jäänud palga väljamõistmiseks summas 7000 krooni rahuldamisele.
17.Seoses poolte väidetega märgib kohus täiendavalt, et summad, mida tööandja võib töötaja palgast ilma töötaja nõusolekuta (seadusega ettenähtud alusel, korras ja ulatuses) kinni pidada on loetletud PalS § 36 lg-s 1. PalS § 36 lg 1 p 3 järgi võib kinni pidada ka muid seadusega ettenähtud summasid. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 3 p-st 2 tulenevalt on töötaja suhtes rakendatavaks võimalikuks distsiplinaarkaristuseks rahatrahv mitte üle töötaja kümnekordse keskmise päevapalga. TDVS § 17 lg 4 kohaselt peab tööandja trahvi kinni töötaja palgast. Samas on distsiplinaarkaristuse määramisel vajalik järgida TDVS-is sätestatud korda. Muu hulgas on tööandja vastavalt TDVS § 11 lg-le 1 kohustatud vähemalt kahes eksemplaris koostama dokumendi, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse. Dokumenti tuleb kanda sama paragrahvi teises lõikes nimetatud andmed. Käesoleval juhul kohtule tõendeid vastava distsiplinaarkaristuse määramise kohta esitatud ei ole. Seega puuduvad andmed, et vaadelda hageja palgast toimunud väidetavat kinnipidamist trahvina TDVS § 3 p 2 mõttes. Olemasolevate tõendite põhjal otsustades puudus kostjal järelikult seaduslik alus pidada hageja palgast kinni summasid ilma töötaja eelneva nõusolekuta.
18.Kohus leiab, et rahuldamisele kuulub ka hageja nõue kompensatsiooni väljamõistmiseks kasutamata jäänud puhkuse eest. Tulenevalt PuhkS §-st 3 antakse põhipuhkust tööaasta eest. Tööaasta on aeg, mis algab selle tööandja juures tööle asumise päevast ja kestab järgmise aasta sama päevani. Kui selles ajavahemikus on perioode, mida vastavalt PuhkS §-le 4 tööaasta hulka ei arvata, lükkub tööaasta lõpp vastava arvu päevade võrra edasi. Tööaastast lühema aja eest antakse puhkust võrdeliselt töötatud ajaga. Kooskõlas PuhkS § 9 lg-ga 1 on töötaja põhipuhkuse kestus 28 kalendripäeva, välja arvatud sama paragrahvi 2. ja 3. lõikes nimetatud erandid. Vastavalt PuhkS §-s 25 sätestatule on tööandja töölepingu või teenistussuhete lõppemise korral kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest.
Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2001. a määrusega nr 278 kinnitatud Puhkusetasu arvutamise korra § 2 lg 1 kohaselt arvutatakse päevatasu üldjuhul arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Kui nimetatud perioodi jooksul on töö- või teenistussuhe olnud terve kalendrikuu peatatud, väheneb arvutamise aluseks olev kuude arv. Kui töötaja on tööandja juures töötanud vähem kui kuus kalendrikuud, kuid vähemalt ühe terve kalendrikuu, võetakse sama paragrahvi teise lõike järgi päevatasu arvutamisel aluseks eelnenud kalendrikuudel teenitud palga kogusumma. Kui töötaja ei ole tööandjaga töö- või teenistussuhtes olnud ühte tervet kalendrikuud, võetakse päevatasu arvutamisel aluseks palga kogusumma alates tööle asumise päevast kuni päevani, mil on vaja päevatasu arvutada. Puhkusetasu arvutamise korra § 3 lg-st 1 tuleneb, et päevatasu arvutamisel liidetakse sama õigusakti § 2 lg-s 1 või lg-s 2 nimetatud ajavahemiku palgasummad ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade (mille hulka ei arvata rahvuspüha ja riigipühi) arvuga, saades sel viisil ühe kalendripäeva keskmise päevatasu. Kõnealuse korra § 4 lg 1 näeb ette, et töö- või teenistussuhte lõpetamisel kasutamata puhkuse eest rahalise hüvitise arvutamisel korrutatakse määruse kohaselt arvutatud päevatasu puhkuse kalendripäevade (mille hulka ei arvata rahvuspüha ja riigipühi) arvuga. Sama paragrahvi teisest lõikest tuleneb, et kasutamata puhkuse kindlakstegemisel võetakse iga töötatud kuu kohta 1/12 aasta puhkuse kestusest. Töötatud kuude arvutamisel jäetakse vähem kui 15 päeva võrra täiskuude arvu ületavad päevad välja, 15 ja enam päeva ümardatakse terveks kuuks. Lugedes hageja palga suuruseks 2005.a septembris 18418 krooni, moodustab hageja kalendripäeva keskmine päevatasu 594,13 krooni (s.o 18418 kr : 31). Kasutamata puhkust on kostjal töötatud ajaperioodi arvestades kahe töötatud kuu eest ehk 4,67 päeva (s.o 28 : 12 x 2). Kohus märgib siinjuures, et aeg, mil hageja oli enne töölepingu lõpetamist ajutiselt töövõimetu (07.10.2005-31.10.2005), tuleb arvata PuhkS § 4 lg 1 p 1 järgi tööaasta hulka. Seega oleks hagejal kasutamata puhkuse eest õigus saada rahalist hüvitist 2774,59 krooni (s.o 594,13 kr x 4,67) ulatuses. Samas lähtub kohus hagi rahuldamisel kooskõlas TsMS § 5 lg-ga 1 siiski hageja nõudest, mõistes kostjalt välja rahalise hüvitise 1436,62 krooni.
19.Rahuldamisele kuulub ka hageja nõue hüvitise saamiseks lõpparve kinnipidamise eest. Tulenevalt PalS § 32 lg-st 1 on tööandja töölepingu lõppemise päeval kohustatud töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Kui töötaja ei saanud töölepingu lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. Vastavalt TLS § 119 lg-le 2 on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Käesoleval juhul kuulunuks töölepingu lõpetamise hetkel (31.10.2005.a) kostja poolt hagejale väljamaksmisele saamata jäänud töötasu 2005.a oktoobrikuu eest ning ka kasutamata puhkuse kompensatsioon (vt otsuse punktid 16-18). Nimetatud summad on käesoleva hetkeni hagejale välja maksmata. Eeltoodust lähtuvalt on kostja kohustatud maksma hagejale hüvitist lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest tema ühe kuu keskmise palga ulatuses, s.o 18418 krooni.
20.Ülejäänud nõuete osas hagi kohtu hinnangul rahuldamisele ei kuulu.
10.aprilli 2007.a hagiavalduse täienduses on hageja palunud kostjalt välja mõista viivise PalS § 35 alusel (0,5 % maksmisele kuulunud palgast) alates 15. novembrist 2005.a kuni kohtuotsuse tegemise päevani. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma senises praktikas leidnud, et PalS §-st 35 tulenev tööandja kohustus maksta palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast kehtib kuni töölepingu lõppemiseni. Töölepingu lõpetamisega lõpeb palga maksmine ja võimalik
palga maksmisega viivitamine. Töölepingu lõpetamise päeval on tööandja PalS § 32 alusel kohustatud välja maksma lõpparvena kõik tööandjalt saadaolevad summad. Lõpparve kinnipidamise eest järgneb tööandja vastutus TLS § 119 lg 2 alusel (vt: Riigikohtu 22. juuni 1999.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-99). Lähtudes eeltoodust, asub kohus seisukohale, et hagejal puudub alus nõuda PalS § 35 alusel viivist aja eest, mis järgneb töölepingu lõpetamisele (31.10.2005.a). Kohus on rahuldanud hageja nõude hüvitise saamiseks lõpparve kinnipidamise eest vastavalt TLS § 119 lg-le 2.
21.Samuti ei ole kohtu hinnangul õiguslikult põhjendatud hageja nõue hüvitise väljamõistmiseks tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest. TLS § 119 lg 1 kohaselt on tööandja tööraamatu kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Samas tuleb nimetatud normi kohaldamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg-st 1 lähtudes arvestada võlaõiguses üldiselt kehtivaid kahju hüvitamise eeldusi. VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestab ühe õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumisel kahju hüvitamise nõude. Seega kui tööandja rikub tööraamatu kätteandmise kohustust, võib töötaja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kuid nõude eelduseks on töötajal kahju tekkimine, s.o töötaja peab tõendama, et tööraamatu kinnipidamisega on talle kahju tekkinud. (vt: Riigikohtu 1. novembri 2006.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-06 (p 17) ja 9. aprilli 2007.a otsus 3-2-1-34-07 (p 12)). Käesolevas asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks tekitanud tööraamatu kätteandmisega viivitamisega hagejale kahju. Seetõttu kohus hageja nõuet kõnealuse hüvitise väljamõistmiseks ei rahulda.
22.Vastuseks kostja väidetele lisab kohus, et senises kohtupraktikas on tööraamatu kinnipidamisena käsitletud töötajale tööraamatu kätteandmisest keeldumist. Tööandja vastutust tööraamatu kinnipidamise eest TLS § 119 lg 1 järgi on jaatatud juhul, kui ta vaatamata töötaja sooviavaldusele tööraamatu kätteandmisest keeldub. Tööraamatu kinnipidamist peab seejuures tõendama töötaja (vt nt Riigikohtu 12. mai 1999.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-99 või 9. aprilli 2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-07 (p 11)). Käesolevas tsiviilasjas pole tõepoolest tuvastatud, et kostja oleks vaatamata hageja nõudmisele tööraamatu kätteandmisest keeldunud. Enne 2005.a detsembrit hageja töötamatu väljastamist kostjalt ei nõudnud. Ka kõnealune asjaolu välistaks TLS § 119 lg 1 alusel esitatud nõude rahuldamise. Kohus märgib samas, et juhul kui töölepingu lõpetamist polnud võimalik töötajale teatavaks teha töökohas, tulnuks tööandjal vastav teade saata töötajale tähitud kirjaga töötaja poolt tööandjale teatatud viibimiskohta (vt nt: Riigikohtu 8. juuni 1999.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-99). Seda kostja asja materjalidest nähtuvalt käesoleval juhul teinud ei ole.
23.Kohtu hinnangul puudub õiguslik alus ka hageja nõudel haigekassalt saamata jäänud 60 päeva (kahe kuu) haigushüvitise kompenseerimiseks 29468,80 krooni ulatuses. Vastavalt ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 2 lg-le 1 on ravikindlustus tervishoiukulude katmise süsteem kindlustatud isiku haiguste ennetamise ja ravi, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite ostmise rahastamiseks ning ajutise töövõimetuse hüvitiste ja muude hüvitiste maksmiseks käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras. RaKS § 5 lg 2 p-st 1 tulenevalt on ravikindlustusega kindlustatud isikuks muu hulgas üle ühekuulise tähtajaga või määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel töötav isik, kelle eest on kohustatud maksma sotsiaalmaksu tööandja. RaKS § 6 lg-st 3 tuleneb, et seaduse § 5 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud isikute kindlustuskaitse lõpeb kahe kuu möödumisel töö- või teenistussuhte lõppemisest. Tööandja on kohustatud teatama haigekassale töö- või teenistussuhte lõppemisest kümne kalendripäeva jooksul. RaKS § 14 lg 1 näeb ette, et kui kindlustuskaitse tekkimiseks vajalike dokumentide esitamiseks kohustatud isiku kohustuse nõuetekohase täitmise korral oleks kindlustuskaitset taotleval isikul tekkinud õigus saada ravikindlustushüvitist, peab kindlustuskaitset taotlevale isikule hüvitama ravikindlustushüvitiste saamata jäämisest tekkinud kahju kohustuse rikkuja. Asja materjalidest nähtuvalt lõppes hageja
kindlustuskaitse 30. novembril 2005.a (vt toimik, lk 10). Juhul kui kostja oleks haigekassale dokumentide esitamise kohustust nõuetekohaselt täitnud, oleks hageja kindlustuskaitse lõppenud eeldatavalt 31. detsembril 2005.a. Seega oleks hagejal RaKS § 14 lg 1 alusel põhimõtteliselt õigus nõuda kostjalt kahjuna vastavat osa saamata jäänud ravikindlustushüvitisest. Samas oleks kõnealuse nõude rahuldamine käesoleval juhul vastuolus ravikindlustuse seaduse mõttega ning võiks kaasa tuua ka hageja alusetu rikastumise kostja arvel. Vastavalt RaKS § 50 lg-le 1 on ajutise töövõimetuse hüvitis rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. RaKS § 50 lg 3 p 1 kohaselt on ajutise töövõimetuse hüvitise liigiks ka haigushüvitis. RaKS § 60 lg 1 p 5 järgi ei ole aga kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lõike 1 punktis 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. SMS § 2 lg 1 p 1 järgi makstakse sotsiaalmaksu töötajale rahas makstud palgalt ja muudelt tasudelt. SMS § 2 lg-st 11 tuleneb, et sotsiaalmaksu makstakse paragrahvi esimeses lõikes nimetatud summadelt, olenemata nende aluseks oleva suhte kehtimisest väljamakse tegemise ajal. Seega on ka ITLS § 30 lg-te 1 või 2 alusel töötajale välja mõistetavad hüvitised maksustatavad vastavalt SMS § 2 lg 1 p-le 1. ITLS § 30 regulatsiooni eesmärk on töötaja sissetulekute (tulu) tagamine või kompenseerimine aja eest, mil ta oli õigusliku aluseta töökohustuste täitmiselt kõrvaldatud. Käesoleval juhul on kohus rahuldanud hageja nõude töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitise väljamõistmiseks kuue kuu keskmise palga ulatuses. Seetõttu ei ole hagejale RaKS § 14 lg 1 mõttes kahju tekkinud. Hageja kahjunõue võiks kohtu arvates põhimõtteliselt kuuluda rahuldamisele ulatuses, mida ei kata ITLS § 30 lg 2 alusel saadav hüvitis. Taolist olukorda käesoleval juhul ei esine.
24.Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt, tunnistades hageja töölepingu lõpetamise kostja xxx OÜ poolt 31. oktoobril 2005.a ebaseaduslikuks ning lugedes hageja xxx OÜ-st töölt lahkunuks tema omal algatusel 31. oktoobril 2005.a. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 137362,62 krooni, s.h töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitis summas 110508 krooni, saamata palk 2005.a oktoobrikuu eest summas 7000 krooni, rahaline hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest 1436,62 krooni ning hüvitis lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 18418 krooni.
25.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda. Hagis esitatud rahaliste nõuete kogusummast (206296,42 kr), v.a viivisenõue, lähtudes, saab hagi rahuldatud osaks lugeda ligikaudu 67 %. Seetõttu peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 33 % ulatuses hageja ja 67% ulatuses kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-tele 1 ja 2 võivad pooled nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.