Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

MAAKOHTU LAHEND

tsiviilasjas nr 3-2-1-104-10 pidi tasaarvestus olema tehtud vahemikus töövaidluskomisjoni otsuse jõustumistest 09.04.2010 kuni täitmisteate kättesaamiseni 26.04.2010, et tasaarvestuse vastuväide oleks TMS § 221 lg 2 mõttes lubatud. Pooltel puudub vaidlus, et tasaarvestuse avaldus on koostatud 26.03.2010. Hageja leiab, et kostja on tasaarvestuse avalduse kätte saanud enne 26.04.2010, sest hageja on teinud kõik endast oleneva, et tasaarvestuse avaldust kostjale kätte toimetada. TsÜS § 69 lg 2 kohaselt eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja saatis tasaarvestuse avalduse kostjale tähitud kirjaga ja kostja poolt varem avaldatud e-posti aadressile. Tähitud kiri tagastati hoiutähtaja möödumisel. Hageja leiab, et see oli kostja risk, et kostja ei saanud tähitud kirja saabumise teadet kätte. Hageja saatis tähitud kirja aadressil, mille kostja oli öelnud oma elukohaks ja mis oli kostja elukoht ka rahvastikuregistri andmetel. Õiguskirjanduses leitakse erinevalt Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09, et juhul, kui teade tähitud kirja kohta on saabunud, tuleks lugeda tähitud kirjaga saadetud tahteavaldus kättesaaduks, kui teadet kirja kohta on olnud mõistlik võimalus kätte saada, arvestades ka kirjal järelkäimiseks vajalikku aega. Kui tahteavalduse saaja ei viibi oma elukohas mingil erandlikul põhjusel, on see üldjuhul saaja risk, kui ta saadetud tahteavaldusega tegelikult ei saa tutvuda. Õiguskirjanduses ollakse seisukohal, et tahteavalduse saatja peab vaidluse korral tõendama, et tahteavaldus on saaja mõjusfääri saabunud, tahteavalduse saaja peab aga tõendama, et ei ole tahteavaldust kätte saanud. Hageja saatis tähitud kirja kostja aadressile, järelikult jõudis see kostja mõjusfääri. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole tahteavaldust kätte saanud. Kostja on möönnud, et tähitud kirja saabumise teade võis jääda reklaamlehtede vahele. Kostja on ka märkinud, et nädalavahetuseti kontrollis ta postkasti. Tuleb lugeda, et kostjal oli mõistlik võimalus teadet kirja kohta kätte saada. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et eemalviibijale tehtud tahteavalduse jõustumiseks ei pea tahteavalduse saaja igal juhul olema tahteavalduse tegelikult kätte saanud ega selle sisust teadlik, oluline on vaid see, et saajal tekkis mõistlik võimalus avaldusega tutvuda. Kui tahteavaldus on jõudnud saaja elu- või töökohta, tuleb eeldada, et tal on ka mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kohus asus ülaltoodu alusel seisukohale, et kostjal tekkis mõistlik võimalus avaldusega tutvuda ja seega tuleb tasaarvestuse avaldus lugeda kostja poolt TsÜS § 69 lg 2 mõttes kättesaaduks. Kuna kohus luges tasaarvestuse avalduse kättesaaduks, siis esineb alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks TMS § 221 lg 1 järgi ja hagi kuulub rahuldamisele.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

elukohta, ei saa tahteavaldust lugeda kättetoimetatuks. Maakohus on selles toodud seisukohti eiranud. XXX ei olnud vaidlusalusel perioodil apellandi elukoht TsÜS § 14 lg 1 mõistes, kuivõrd ta oli eelnevalt asunud elama XXX. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et tähitud kirja saabumise teade oleks jõudnud kostja elukohta. Maakohtu väide, et kuivõrd hageja saatis tähitud kirja kostja aadressile, jõudis see ka kostja mõjusfääri, on vastuolus nii viidatud TsÜS regulatsiooni kui ka selle alusel kujundatud Riigikohtu praktikaga. Apellant sai 26.03.2010 kuupäeva kandva tasaarvestusavalduse kätte 29.05.2010 koos hagimaterjalidega. Sama seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus otsuses nr 3-2-1-104-10 p-s 11. Seega oleks hageja pidanud tegema kostjale tasaarvestuse hiljemalt 25.04.2010, kuid kuna ta tegi seda alles 29.05.2010, ei saanud ta enam tasaarvestuse vastuväitele tugineda; 2) on kohus jätnud tähelepanuta kostja argumendid selle kohta, et hagejal puudus kostja vastu nõue, mida tasaarvestada. Vaidlust ei ole selles, et hageja lõpetas kostja töölepingu ilma ette teatamata. Selle eest maksis tööandja töötajale ka kohaselt ühe kuu palga suuruse hüvitise. Tegemist oli põhjendatud hüvitisega, mille maksmise kohustus tulenes TLS § 100 lg-st 5 ning asjaolust, et tööandja ei järginud TLS § 97 ette nähtud kohustuslikke tähtaegu. Lisaks nimetatud hüvitisele maksis tööandja töötajale veel ühe kuu palga suuruse hüvitise TLS § 100 lg 1 alusel. Kuivõrd hageja esitas vastavad dokumendid töövaidluse käigus, siis oli hüvitiste maksmise asjaolu töövaidluskomisjonile otsuse tegemise ajal teada ning puudub alus või põhjus eeldada, et töövaidluskomisjon jättis selle tähelepanuta või sellega arvestamata. Hageja on viidatud sättest teinud põhjendamatu järelduse justkui oleks töövaidluskomisjon leidnud, et avaldajale tuleb maksta kolme kuu suurune hüvitis ning sellest tuleb maha arvata töötajale juba makstud rahasumma. Midagi sellist töövaidluskomisjoni otsuses öeldud ei ole. Töövaidluskomisjoni otsuse resolutsioonist tuleneb üheselt, et töötajale mõisteti välja täiendav hüvitis lisaks sellele, mis ta oli tööandjalt juba saanud. Juhul, kui töövaidluskomisjon oleks leidnud vastupidist, oleks ta ka otsuses välja toonud, et väljamõistetud hüvitisest tuleb maha arvata tööandja poolt juba makstud hüvitis; 3) on hageja esitanud vastuväite, mis tekkis pooltevahelisest töösuhtest enne lahendi jõustumist, ning TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirang ei võimalda hagejal sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet esitada. TMS § 221 lg 2 lubab esitada ainult neid vastuväiteid, mis on tekkinud pärast lahendi jõustumist. Ühtegi sellist vastuväidet hagejal ei ole. Tasaarvestuse aluseks olev vastuväide tuleneb väidetavalt ülemääraselt makstud hüvitisest. Tegemist on asjaoluga, mis oli hagejale teada juba enne töövaidluskomisjoni menetlust. Sisuliselt soovib hageja panna maksma enda nõuet hüvitiste tagastamiseks kasutades selleks täitemenetlust, hoolimata sellest, et vastav küsimus on töövaidluskomisjoni poolt juba lahendatud.

lugemiseks tahteavaldusest teada saama. Tahteavaldus tuleb lugeda kättesaaduks hetkest, mil tahteavalduse saajaga sarnasel isikul on tavapärastel asjaoludel võimalus tahteavaldusest teada saada. Kas ja millal tahteavalduse saaja tahteavaldusest tegelikult teada saab või selle kätte saab, ei oma käesoleval juhul tahteavalduse jõustumishetke määramisel tähendust. Sellest tulenevalt ei tule ka antud juhul selgitada mitte seda, kas kostja sai tasaarvestusavalduse saatmisest teada või selle tegelikult kätte, vaid seda, millal tekkis kostjal mõistlik võimalus teatega tutvuda. Mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda sõltub Riigikohtu hinnangul sellest, millal tahteavalduse tegija võib tavapärastel asjaoludel arvestada sellega, et saaja on selle kätte saanud. Kui saaja ei ole tahteavaldust kätte saanud või ei ole saanud seda kätte õigeaegselt, st tahteavalduse jõudmine saajani on takistatud, tuleb poolte õigustatud huve kaaludes selgitada, kas tahteavalduse saajani mittejõudmise riski kannab tahteavalduse tegija või saaja. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-68-99 väljendanud seisukohta, et kui töölepingu lõpetamist pole võimalik töötajale teatavaks teha töökohas, tuleb tööandja kohustus teatada töötajale töölepingu lõpetamisest lugeda täidetuks, kui vastav teade on tähitud kirjaga saadetud töötaja poolt tööandjale teatatud viibimiskohta. Sellega on tööandja täitnud oma teatamiskohustuse ja teinud nõutava, et realiseeruks töötaja õigus saada teada töölepingu lõpetamisest. Vastustaja möönab, et Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-8-09 p-s 11 asunud eeltooduga mõneti vastuolulisele seisukohale, leides, et tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei ole tahteavalduse kättesaamist toimunud. Maakohus on otsuses aga õigesti välja toonud, et õiguskirjanduse kohaselt juhul, kui teade tähitud kirja kohta on saabunud, tuleks lugeda tähitud kirjaga saadetud tahteavaldus kättesaaduks, kui teadet kirja kohta on olnud mõistlik võimalus kätte saada, ka arvestades kirjal järelkäimiseks vajalikku aega. Kui tahteavalduse saaja ei viibi oma elukohas mingil erandlikul põhjusel, on see üldjuhul siiski saaja risk, kui ta saadetud tahteavaldusega tegelikult ei saa tutvuda. Hageja postitas tasaarvestusavalduse 26.03.2010 tähitud postisaadetisena kostja enda poolt avaldatud elukoha aadressile XXX. Ka rahvastikuregistri kohaselt oli kostja elukoha aadressiks 26.03.2010 seisuga registreeritud XXX. Maakohus on sellest lähtuvalt otsuses õigesti leidnud, et järelikult jõudis hageja saadetud tahteavaldus kostja mõjusfääri; 2) on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja on oma 26.03.2010 tasaarvestusavalduse kostjale kätte toimetanud lisaks tähtkirjale ka e-posti teel. Hageja on juba hagiavalduses viidanud, et saatis oma 26.03.2010 tasaarvestusavalduse kostjale nii tähtkirjana kui ka e-kirjaga e-posti aadressile XXXX. Ka maakohus on oma otsuses välja toonud, et hageja saatis tasaarvestuse avalduse kostjale tähitud kirjaga ja kostja poolt varem avaldatud e-posti aadressile. Seetõttu on apellandi väide, justkui poleks hageja tasaarvestusavalduse saatmist e-kirjaga tõendanud ning ka maakohus on selle oma otsuses käsitlemata jätnud, alusetu ja väär. Tasaarvestusavalduse saatmine on tõendatud nii tähitud kirja saatmisega kui ka hagiavalduse lisaks nr 9 oleva tõendiga e-kirja saatmise kohta. Kuivõrd kostjal oli mõistlik võimalus ka e-kirja manuses oleva tasaarvestusavaldusega tutvuda, saab avalduse TsÜS § 69 lg 2 alusel lugeda kostja poolt veel täiendavalt kättesaaduks; 3) ei nõustu vastustaja apellandi seisukohaga, justkui oleks tal olnud õigus saada üheaegselt nii TLS § 100 lg-te 1 ja 5 alusel makstud koondamishüvitist kui ka TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetud hüvitist koondamise tühiseks tunnistamise eest. TLS § 100 lg-tes 1 ja 5 sätestatud hüvitiste puhul on tegemist maksetega, mida tööandja peab töötajale maksma töölepingu erakorralise ülesütlemise korral. TLS § 109 lg 1 näeb seevastu töötaja kasuks ette hüvitise juhuks, kui töövaidlusorgan tuvastab tööandja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, s.o tuvastab, et tööandja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine oli kas seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine. Seega on TLS § 100 lg-tes 1 ja 5 ning § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitiste puhul tegemist maksetega, mida tööandja on kohustatud töötajale maksma täiesti erinevates, sealjuures teineteist välistavates olukordades. Tööandja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise korral peab tööandja maksma töötajale TLS § 100 lg-tes 1 ja 5 sätestatud hüvitist, kuid kui töövaidlusorgan tuvastab sellise ülesütlemise tühisuse, peab tööandja tasuma töötajale seevastu

TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitist. Seetõttu on välistatud, et tööandja on kohustatud samaaegselt maksma töötajale nii TLS § 100 lg-tes 1 ja 5 sätestatud koondamishüvitist kui ka § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitist koondamise tühisuse tuvastamise eest. Olukorras, kus töövaidlusorgan on tuvastanud koondamise tühisuse, muutub tühiseks nii koondamine kui ka selle alusel tehtud muud toimingud, sh töötajale tasutud koondamishüvitised. Seetõttu on töötaja kohustatud olukorras, kus töövaidlusorgan on tuvastanud koondamise tühisuse, tagastama tööandjale ka koondamise eest saadud hüvitised, kuivõrd need on makstud ilma õigusliku aluseta. Vastustaja käsitlus on kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga (3-2-1-107-04 p 18), millest saab üheselt järeldada, et juhul, kui töötaja koondamine tunnistatakse ebaseaduslikuks, kuuluvad tööandja poolt töötajale tasutud koondamishüvitised tagastamisele, kuna need on saadud ilma õigusliku aluseta. Töövaidluskomisjoni otsuse kohaselt on komisjon TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistnud kostjale hüvitise 3 kuu keskmise töötasu ulatuses, kuid ei ole kordagi väitnud, justkui oleks kostjal õigus lisaks komisjoni otsusega välja mõistetud hüvitisele endale jätta ka hageja poolt varasemalt tasutud koondamishüvitised. Viimased oli apellant kohustatud ülaltoodud põhjendustel vastustajale tagastama; 4) on maakohus õigesti kohaldanud TMS § 221 lg 2 ning apellant samale õigusnormile andnud väära tõlgenduse. Arvestades, et hageja on kostja nõudele esitanud tasaarvestusavalduse pärast töövaidluskomisjoni otsust, on hageja vastuväite alus TMS § 221 lg 2 tähenduses tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 2 sõnastusest saab üheselt järeldada, et antud olukorras just ongi TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited, sh see, et nõue on tasaarvestatud, lubatud, kuna alus, millel see põhineb, on tekkinud pärast komisjoni otsuse jõustumist läbi hageja poolt tehtud tasaarvestuse. Hageja nõue kostja vastu, mida ta antud juhul tasaarvestas, tekkiski alles pärast töövaidluskomisjoni otsust, kuna otsuses tuvastati, et kostja koondamine oli tühine. Kuni selle hetkeni ei olnud hagejal mitte ühtegi õiguslikku alust nõuda kostjalt tagasi koondamishüvitist. Vastav nõue tekkis alles pärast töövaidluskomisjoni otsuse jõustumist. Ka Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-64-09 p-s 9 avanud TMS § 221 lg 2 sisu. Lisaks on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-104-10 p-s 11 kinnitanud, et TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist. Seega arvestades, et käesoleval juhul on hageja teinud tasaarvestuse 26.03.2010 ning täitmisteade toimetati hagejale 26.04.2010, samuti et hageja vastuväide põhineb alusel, mis on tekkinud pärast komisjoni otsuse jõustumist, ning et hageja ei vaidlusta oma hagis asjaolusid, mis on tuvastatud töövaidluskomisjoni otsusega, on hageja hagi TMS § 221 lg-te 1 ja 2 alusel lubatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja koostanud tasaarvestuse avalduse 26.03.2010 ja saatnud selle kostja rahvastikuregistrijärgsele elukoha aadressile ning maakohus on põhjendatult leidnud, et tasaarvestuse avaldus tuleb lugeda kostjale kättesaaduks enne 26.04.2010. TsÜS § 69 lg-st 2 tulenevalt loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks ja seega kehtivaks muutunud, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Seega piisab tahteavalduse kättesaaduks lugemiseks sellest, kui see on jõudnud saaja mõjusfääri ning saajal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kostja on maakohtu istungil kinnitanud, et ta elas kõnealusel perioodil Tallinnas, kuid nädalavahetustel enamasti XXX korteris; tema elukaaslane ja lapsed elavad Tartus; ta kontrollis ja tühjendas viibides XXX korteri postkasti; ta sai käesoleva tsiviilasja materjalid kätte XXX aadressile saadetud elukohas; ta ei välista, et hageja poolt saadetud tähitud postisaadetise teade võis olla sattunud postkasti pandud reklaammaterjalide vahele ning see jäi tal märkamata. Eeltoodud asjaolud tõendavad, et kostjal oli mõistlik võimalus tasaarvestuse avaldusega tutvuda ning hageja võis arvestada sellega ning seetõttu oleks ebamõistlik ja hea usu põhimõttega vastuolus panna hageja kanda tahteavalduse kostjani mittejõudmise riski. Töövaidluskomisjoni 15.02.2010 otsusega mõisteti hagejalt kostja kasuks TLS § 109 lg 1 järgi välja hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. 26.03.2010, s.o samal päeval tasaarvestuse avalduse saatmisega, kandis hageja kostja arvele ühe kuu töötasu. Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et kostja ei pöördunud tema poole küsimusega, miks täitis hageja töövaidluskomisjoni otsuse ainult ühe kuu töötasu ulatuses. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-32-09 asunud seisukohale, et kaudne tahteavaldus tuleb TsÜS § 69 lg 2 järgi lugeda kätte saaduks alates hetkest, millal tahteavalduse adressaat on teada saanud teost, millega kaudset tahteavaldust väljendati. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt kostjale ühe kuu töötasu ülekandmine on käsitletav kaudse tahteavaldusena. Mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest lähtuvalt pidi kostja aru saama, et hageja arvestas talle ühe kuu töötasu ülekandmisega talle varem TLS § 100 lg 1 ja lg 5 alusel makstud hüvitistega. Ülaltoodu kinnitab, et kostja oli tasaarvestuse vastuväite kätte saanud enne hageja poolt täitmisteate kättesaamist ning seega alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks TMS § 221 alusel. Apellant on viidanud apellatsioonkaebuses Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-8-09 ning leidnud, et nimetatud lahendis väljendatud seisukoha järgi ei saa täitmisteadet kostjale kättesaaduks lugeda. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et TsÜS § 69 lg 2 kohaldamisel on Riigikohus olnud erinevates lahendites erinevatel seisukohtadel ning märgib lisaks, et TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Lisaks luges ringkonnakohus käesolevas asjas tuvastatuks, et kostja pidi talle ühe kuu töötasu ülekandmisest aru saama, et hageja arvestab töövaidluskomisjoni otsuse täitmisel talle varem makstud hüvitistega.

Hageja õigus nimetatud vastuväitele tekkis pärast töövaidluskomisjoni otsust ning apellandi väide maakohtu poolt TMS § 221 lg 2 ebaõigest kohaldamisest on ekslik.

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.