Kohtulahend

töötas Kinnipidamiskohtade Ametis vahetult enne hageja vahi alla võtmist ja sellelt pinnalt kaasvangidega tekkinud konflikti tõttu paigutati hageja paljukohalisest kambrist väikesesse kambrisse ning hageja esindaja seletused kohtuistungil ei ole piisavad, et tõendada 500 000 krooni suurust moraalset kahju. Väide, et moraalset kahju tekitati hageja maine ja nime kahjustamisega, jäi paljasõnaliseks. Moraalse kahju nõude jättis kohus rahuldamata tõendamatuse tõttu. Kohus jättis rahuldamata nõude kulutuste hüvitamiseks, mida hageja tegi hammaste raviks ja terviseuuringuteks. Hageja ei tõendanud põhjuslikku seost haiguste ja vahi all pidamise ning ebaseadusliku süüdimõistmise vahel. Kohus jättis rahuldamata saamatajäänud töötasu nõude, kuna hagejal ei olnud töökohta vahi alla võtmise ajal. Õiguslikku tähendust ei oma asjaolu, et hageja oli esitanud avalduse tööle asumiseks. Töölepingut sõlmitud ei olnud. Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 1997. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega oli jäetud rahuldamata hagi moraalse kahju hüvitamiseks ja tehti selles osas uus otsus, millega moraalse kahju hüvitamiseks mõisteti riigilt välja 500 000 krooni hageja kasuks. Linnakohtu otsus jäeti muutmata osas, millega hagi materiaalse kahju hüvitamiseks oli jäetud rahuldamata. Apellatsioonikohtu otsuse põhjenduste kohaselt rikkus linnakohus protsessiõiguse norme. Otsus ei vasta TsKS § 228 lg 1 ja § 232 lg 4 nõuetele. Kohus jättis osaliselt hindamata hageja esitatud tõendid ning jättis tuvastamata, milliseid hageja isiklikke õigusi rikuti. Apellatsioonikohus leidis, et PS § 20 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isiku-puutumatusele ning vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Hagejalt vabaduse võtmine ja süüdimõistmine ei olnud seaduslikud, sest hageja mõisteti hiljem õigeks. PS § 17, 20 ja 26 kohaselt ei tohi kellegi au ega head nime teotada; igaühel on õigus vabadusele, isikupuutumatusele ning perekonna- ja eraelu puutumatusele. Hageja ebaseadusliku kinnipidamise ja süüdimõistmisega rikuti hageja isiklikke õigusi ja sellega moraalse kahju tekitamine on tõendatud. Üldteadaolevalt on kuritegude toimepanek ühiskondlikult taunitav ning kellegi süüdiolevana käsitamine teotab head nime ja au. Kinnipidamiskohas viibimine võtab võimaluse elada tavapärast elu. Ebaseadusliku vabaduse võtmisega rikuti hageja õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Apellatsioonikohus leidis, et PS § 25 mõtte kohaselt on igaühel õigus talle tekitatud moraalse kahju hüvitamisele. Moraalse kahju olemasolu tõendas hageja oma seletustega kohtuistungil ning dokumentaalsete tõenditega, mis kinnitasid, et hageja pidi kinnipidamiskohas taluma erilist pinget. Moraalne kahju seisnes vanglas talutud rängas moraalses surves hageja isa pikaajalise töötamise tõttu Kinnipidamiskohtade Ametis, perekondlike suhete halvenemises ja üleelamistes seoses perekonna raskesse majanduslikku olukorda jäämisega, tervise halvenemises kinnipidamiskohas ja ebaseaduslikust süüdimõistmisest tulenenud isikliku maine kahjustamises. Moraalse kahju iseloomu ja ulatuse hindamisel arvestas apellatsioonikohus lisaks eeltoodule ebaseadusliku vabadusekaotuse kestvust 1,5 aastat ja leidis, et hagejal on õigus hüvitisele 500 000 krooni. Kahju hüvitamise kohustus on riigil TsK § 451 alusel olenemata ametiisikute süüst. Apellatsioonikohus leidis, et linnakohus jättis õigesti materiaalse kahju hüvitamise nõude

rahuldamata. TsK § 451 alusel kahjude hüvitamise kord ei näinud ette raviks ja terviseuuringuteks tehtud kulutuste hüvitamist. Kahjude hüvitamise korra kohaselt lähtuti saamatajäänud töötasu arvutamisel kinnipidamise momendil saadud kuupalgast. Hagejal ei olnud töökohta kinnipidamise momendil ja soov tööle asuda ei ole samastatavtöölepingu sõlmimisega. Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada apellatsioonikohtu otsuse osas, millega kostjalt mõisteti välja 500 000 krooni hagejale tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks. Apellatsioonikohus ei arvestanud TsÜS §-s 172 lg 3 ja 4 sätestatut, mille kohaselt, kui isiklikke õigusi on rikutud, otsustab kohus asjaolude kohaselt, kas sellega on tekitatud moraalset kahju; hüvitise suuruse määramisel arvestab kohus tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu. Apellatsioonikohus rikkus TsKS § 232 lg 4 sätteid jättes otsuses märkimata tuvastatud asjaolud ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldus, et hagejale 500000 krooni suuruse hüvitise väljamõistmine on põhjendatud. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Põhiseadus ei seleta moraalse kahju mõistet - üksnes kehtestab põhimõtte, et moraalne kahju tuleb hüvitada. TsÜS § 26 kohaselt võib isik nõuda moraalse kahju hüvitamist seaduses sätestatud juhtudel. Seega saab nõude aluseks olla konkreetne seadus, mis annab võimaluse nõuda moraalse kahju hüvitamist. Sellist seadust hageja kinnipidamiskohast vabanemise ajal ei olnud. Apellatsioonikohus on ekslikult kohaldanud moraalse kahju hüvitamise alusena TsK §-i 451. Seaduseks TsK § 451 mõttes on NSVL ÜNP 18. mai 1981 a seadlus "Kahju hüvitamise kohta, mida kodanikule on ebaseaduslike tegudega tekitanud riiklikud ja ühiskondlikud organisatsioonid, samuti ametiisikud oma ametikohustuste täitmisel" ning sellega kinnitatud "Juurdlus-, eeluurimis- ja prokuratuuriorganite ning kohtu ebaseaduslike tegudega kodanikule tekitatud kahju hüvitamise korra põhimäärus" (edaspidi põhimäärus). Nimetatud põhimäärus ei näe ette moraalse kahju hüvitamist. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja esindaja, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonikohus on esitatud tõendeid hinnanud eraldi ja kogumis. Kostja seisukoht, et TsK § 451 alusel ebaseadusliku tegevusega kodanikule tekitatud moraalset kahju hüvitada ei saa, kuna seda ei näe ette põhimäärus, on põhjendamatu. Põhiseaduse rakendamise seaduse § 2 kohaselt kehtivad enne põhiseaduse vastuvõtmist välja antud õigusaktid pärast põhiseaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseadusega. Põhiseadusega on kehtestatud igaühe õigus nii materiaalse kui ka moraalse kahju hüvitamisele. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada osas, millega hageja kasuks mõisteti riigilt välja 500 000 krooni alusetult vabaduse võtmisega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks. Muus osas ei ole kassatsioonkaebuses kohtuotsust vaidlustatud ja kolleegium seda osa apellatsioonikohtu otsusest läbi ei vaata (TsKS § 336 lg 1). Apellatsioonikohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigusnormi. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud moraalse kahju hüvitamise vaidluse lahendamisel ei ole kohaldatavad hageja kinnipidamiskohast vabastamise ajal 1994. a kehtinud TsK § 451 (alates 1. jaanuarist 1998. a TsK § 451 lg 1), millega sätestati vastutus juurdlus-, eeluurimis- ja prokuratuuriorganite ning kohtu ebaseadusliku tegevusega

kodanikele tekitatud kahju eest ning põhimääruse ja rahandusministri määrusega kehtestatud kord TsK § 451 rakendamiseks. Need õigusaktid reguleerivad ebaseadusliku tegevusega kodanikele tekitatud varalise kahju hüvitamist, aga mitte moraalse kahju hüvitamist alusetult vabaduse võtmisega tekitatud moraalse kahju eest. Kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) § 2 kohaselt on kriminaalmenetluse ülesanne kuritegude kiire ja täielik avastamine, süüdlaste väljaselgitamine ja seaduse õige kohaldamise tagamine, et igaüks, kes on toime pannud kuriteo, saaks õiglase karistuse, ja et ühtegi süütut ei võetaks kriminaalvastutusele ega mõistetaks süüdi. Seega ei saa ebaseaduslikuks pidada juurdleja, uurija, prokuröri ega kohtu tegevust kriminaalmenetluse ülesannete täitmiseks, kui see on toimunud seaduse kohaselt. Apellatsioonikohus on tuvastanud, et hageja õigust vabadusele rikuti hagejalt vabaduse võtmisega. Hageja kandis vabadusekaotuslikku karistust süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisega muutus hagejalt vabaduse võtmine alusetuks. PS § 20 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Õigusvastasena tuleb käsitleda nii alusetut kui ka ebaseaduslikku vabaduse võtmist. Seejuures on TsÜS § 172 järgi kohtu otsustada, kas isiklike õiguste rikkumisega on tekitatud moraalset kahju; moraalse kahju hüvitamist on õigus nõuda ka siis, kui isiklikke õigusi rikuti enne 1994. a 1. septembrit. Kolleegium leidis, et kuna pärast põhiseaduse vastuvõtmist ja enne riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse jõustumist 1. jaanuaril 1998. a., ei reguleeritud seadusega alusetult vabaduse võtmisega tekitatud moraalse kahju hüvitamist eraldi, siis kuulub alusetult vabaduse võtmisega tekitatud moraalne kahju hüvitamisele PS § 25 alusel. Alusetult vabaduse võtmisega kaasnesid paratamatult kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud moraalne kahju ei vaja eraldi tõendamist. Küll aga vajab määratlemist moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise suurus. TsKS § 172 lg 4 kohaselt arvestab kohus hüvitise suuruse määramisel tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu. Kolleegium leidis, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud moraalse kahju puhul hüvitise määramisel peab kohus arvestama kriminaalprotsessi üldpõhimõtetest tulenevate teatud erisustega. Kuna õigusemõistmist teostatakse põhimõttel, et isikud on seaduse ja kohtu ees võrdsed olenemata mistahes asjaoludest, siis tuleb kohelda võrdselt ka neid isikuid, kellelt õigusemõistmise käigus oli alusetult vabadus võetud ja kellele tekitatud kahju peab hüvitama riik. Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes peavad hüvitised olema võrreldavad. Hüvitis peab olema võrreldav ühiskonna üldise heaolu tasemega, hüvitise tasemes valitseva järjepidevusega ja olema sõltuvuses perioodist, mille eest hüvitist makstakse. Moraalne kahju ei ole otseselt rahas mõõdetav, selle eest makstav rahaline hüvitis on ühiskonnas kokkuleppeline ja tavaliselt seadusega reguleeritud. Seetõttu ei saa alusetult vabaduse võtmisega tekitatud moraalse kahju hüvitamise suurust seada sõltuvusse üksnes kahju hindaja soovist. Neid juhiseid arvestades peab apellatsioonikohus määrama mõistliku ja õiglase hüvitise. Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri 1997. a. otsus osas, millega Andrei Jefimovi kasuks mõisteti riigilt välja 500 000 (viissada tuhat) krooni alusetult vabaduse võtmisega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks ja selles osas saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada. Eesistuja L. Laarmaa Liikmed: J. Luik, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.