Muud › Muud hagiasjad

Õigusvastane tegevus seisneb tegelikkusele mittevastava hagi algatamise avalduse koostamises, „lõpetavate haldusaktide“ järjekindlas vaidlustamises ning ajakirjanduses andmete avaldamises, milles näidati juhatuse ja nõukogu liikmeid varade kantijana ja Terko pankroti tahtliku põhjustajana. Kahju seisneb selles, et hageja on elanud pikalt väldanud kohtumenetluse tõttu pidevas depressiooni seisundis, tema au ja head nime on oluliselt teotatud. On üldteada, et avalikult esitatud süüdistuse ning varade kantijaks nimetatud isiku maine langeb. 07.04.2009 on hageja esitanud kirjaliku seisukoha kostjate vastustele, kus hageja leiab, et haldurid, esitades tegelikkusele mittevastavaid süüdistusi, peavad selle eest ka vastutama. Nimetatud väite tõendamiseks on esitatud kostja AS Tamsalu Veskid (pankrotis) vastus Terko hagis tsiv.asjas nr. 21190/04 ehk 33 miljoni krooni nõude menetluses /I kd lk. 133-134/, kostja OÜ Estgrain vastus /I kd lk. -137/ ning kostja Kesko Agro Eesti AS vastus /I kd lk. -140/ samas asjas. Samad tõendid on esitatud tõendamaks ka seda asjaolu, et ajutine haldur ei tuvastanud juhatuse/nõukogu liimete tegevuses raskeid juhtimisvigu või kuriteo tunnustega tegusid. Põhiseaduse §-le 11, 17, 25 ning PankrS §-le 55 ja 63 tuginedes esitatud hagis jätab hageja kostjatel mittevaralise kahju katteks väljamõistetava hüvitise suuruse kohtu otsustada. Kostjate vastuväited Kostja Sirje Tael hagi ei tunnista / I kd. lk.49-51/. Hageja arvates on kostjad talle tekitanud moraalset kahju seeläbi, et kostjad on esitanud valeandmeid ja on esitanud hageja vastu hagi, millest tingituna pidi hageja taluma kohtupidamist. Kostja leiab, et hageja poolt toodud kolm asjaolu on paljasõnalised ja tõendamata ja suunatud ka valede kostjate vastu. Hageja väitel on kostjad esitanud valeandmeid. Juhul kui hageja leiab, et asjatundjate poolt antud arvamus ei vasta tõele, on hagi suunatud vale kostja vastu. Haldur ei ole asjatundja ning kui hageja leib, et asjatundja on esitanud ebaõige arvamuse, peab olema hagi suunatud asjatundja ehk eksperdi vastu. Samas ei põhista hageja millegagi, et asjatundjate arvamus on ebaõige. Hageja enda paljasõnalised väited ei tee asjatundjate arvamust ebaõigeks. Kostja tunnistab, et esitas Terko pankrotihaldurina kahju hüvitise nõude nii Terko nõukogu liikmete kui ka juhatuse liikmete vastu äriühingule kahju tekitamises seeläbi, et äriühingu juhtorganid ei täitnud vajalikku lojaalsus- ja hoolsuskohustust. Hagi esitamine ei ole õigusvastane tegevus. Asjaolu, et kohtud jätsid hagi rahuldamata, ei tee hagi esitamist õigusvastaseks. Hagimenetluses hageja kantud kohtukulud on hüvitatud. Käesoleva asja hageja, nõustudes olema äriühingu organi liige, peab taluma äriühingu juhtimisest tulenevaid vaidlusi, kaasa arvatud kohtuvaidlusi. Terko, kelle nõukogu liige oli hageja, pankrotistus. Seega peab ka äriühingu organi liige taluma, et tema käitumisele antakse hinnanguid pankroti põhjuste kohta. Hageja on toonud kaks ajalehe artiklit, leides, et antud andmed on teda solvavad. Juhul kui hageja leiab, et ajalehe artiklid on teda solvavad, on nõue suunatud vale kostja vastu. Sirje Tael ei ole kirjutanud nimetatud artikleid. Sirje Tael ei ole ka artikli kirjutajatele andud intervjuusid ega kommentaare. Artiklid on avaldatud 19.02.2004 ja 09.04.2004, kuigi hageja on märkinud hagi tekstis ekslikult artikli ilmumise aastaks 19.02.2008 Artiklitest tulenevad nõuded on aegunud. Vastavalt TsÜS § 150 lg.1 on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kostja leiab, et hageja ei ole täitnud VÕS sätestatud nõudeid kahju hüvitamise tõendamisel.

VÕS § 1043 sätestab õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kahju tekitanud isiku poolt teisele isikule, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p.4 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui kannatanu isikliku õigusi rikuti. Hageja on maininud, et talle tekitati hingelist valu ja kannatusi ja teotati tema au. Kahjude hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib siis, kui rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi, st et tehakse midagi, mis ei ole lubatud, või jäetakse tegemata midagi sellist, milleks ollakse kohustatud. Deliktilise vastutuse tekkimise ainsaks aluseks on kohustuslike õigusnormide rikkumine. Vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: 1) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; 2) kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Hageja ei ole tõendanud, milline kahju tal on tekkinud ja mil viisil tema kahju väljendub. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, milline on kostjate õigusvastane käitumine, milliseid materiaalõiguslikke norme on kostjad rikkunud. Kuna ei ole näidatud, millised õigusvastased teod on kaotajate poolt tehtud, ei ole hageja saanudki käsitleda kostjate süülist käitumist ning põhjuslikku seost õigusvastase teo ja tagajärje vahel. Tulenevalt eeltoodust leiab kostja, et hageja poolt ajakirjanduses toodu on suunatud vale kostja vastu ning antud nõuded on ka aegunud; hageja ei ole tõendanud kostjate käitumise õigusvastasust, põhjuslikku seost kostjate õigusvastase käitumise ja hagejale kahju tekkimise vahel ning tõendamata on ka kostjate süüline käitumine kahju tekkimisel, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata ning kõik kohtu- ja menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja AS Tamsalu Terko vaidleb hagiavaldusele täies ulatuses vastu / I kd. lk.69-74/. Kostja palub menetlus lõpetada. Pankrotiseaduse § 63 kohaselt on hüvitusnõude esitamine lubatud võlgnikule või võlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse täitmist. Hagi asjaoludest ei tulene, et hageja võiks kuuluda nimetatud isikute ringi ja seega on hagi õiguslikus mõttes perspektiivitu. PankrS § 63 lg.2 kohaselt on hüvitusnõude aegumistähtaeg 3 aastat päevast, mil kannatanud sai teada kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest. Hagi aluseks oleva hagi kuupäev on 14.09.2005, käesoleva hagi on esitanud 09.01.2009, ehk möödunud on rohkem kui kolm aastat. Hagi asjaoludes nimetatud ajalehe artiklid on avaldatud 19.02.2004 (mitte 2008, nagu ekslikult on hagis) ja 09.04.2004, hagi on esitatud ligi viis aastat peale artiklite ilmumist. Kostja palub kohaldada aegumist ja jäta hagi rahuldamata seos aegumisega. Artiklite avaldamine ei ole omistatav kostjale. Õigeks kostjaks seoses avaldatud artiklitega oleks vastavad ajalehed. Kostja Terko ei ole neid artikleid kirjutanud ega avaldanud, mistõttu puudub seoses artiklitega igasugune kostja tegu või tegevusetus väidetava moraalse kahju tekitamises. Hagi aluseks olevateks asjaoludeks on haldurite-kostjate tegevus. Kostja Terko roll kahju tekitamises ei ole leidnud avalduses üldse käsitlemist. Samuti ei selgu hagist, millisel õiguslikul alusel peab Terko vastutama haldurite tegevuse eest. Õigusvastasus, kui hagi rahuldamise esimene ja olulisim eeldus, ei ole hagis põhjendatud ega tõendatud. Ekslik on hageja arusaam, et 14.09.2005 esitatud hagi mitterahuldamine tähendab selle esitamise fakti õigusvastasust ehk vastuolu seadusega. Hagi esitamise õigus tuleneb nii Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni artiklist 6, Põhiseaduse §-st 15, kui ka TsMS §-st 3. Seega on tegemist Eesti õiguskorras lubatud, mitte keelatud teoga. Seda enam, et PankrS §-dest 55 ja 28 tulenevalt on juhtorgani liikme kohustuste rikkumise kahtluse olemasolu korral vastava hüvitushagi esitamine haldurile kohustuseks.

Väidetavalt hageja au teotavad andmed esitati kohtule menetluse läbiviimiseks ning väidetavalt valesid faktiväiteid või väärtushinnanguid ei adresseeritud kostjate poolt avalikkusele. Hageja ei tugine asjaolule, et kohtumenetluse vältel oleks ta taotlenud istungi kinniseks kuulutamist. Seega möönis ka hageja ise, et 14.09.2005 hagis esitatud väited ei riiva tema õigusi ja vabadusi. Kirjeldatud hageja tegevusetus on ühtlasi käsitletav kannatanu nõusolekuna kahju tekitamiseks VÕS § 1045 lg.2 p.2 mõttes. Hagi esitamist kohtule ei saa võrdsustada andmete avaldamise või väärtushinnangu andmisega. Olemuslikult on hagi näol tegemist palvega lasta kohtul kontrollida, kas hagis esitatud asjaoludel on nõue õigustatud või mitte. Hagis sisalduvad asjaolud eeldavad kohtuliku hinnangu andmist, vastasel juhul järgneks praktiliselt igale rahuldamata jäetud hagile kostjalt uus hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis tekitaks õiguslikus mõttes kõik-hagevad-kõiki olukorra. Isegi juhul, kui eeldada, et andmed oleksid olnud avaldatud avalikkusele, siis ei toimunud see õigusvastasel viisil. VÕS § 1046 lg.1 1. lause kohaselt ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huvi. Avalik huvi võimaliku õigusrikkumise kindlakstegemiseks ja kahju tekitanud isiku vastutusele võtmiseks on pankrotimenetluses kaalukam endise juhtorgani liikme huvist vältida kohtus käimist, et lükata ümber tema tegevuse suhtes tekkinud põhjendatud kahtlused. Vastupidisel juhul oleks haldurid sunnitud hoiduma juhatuse liikmete vastu igasuguste hagiavalduste esitamisest, millise käitumise lõpptagajärjeks on pankrotivara vähenemine ja pankrotimenetluse tegelike põhjuste väljaselgitamata jätmine, millega koos kaotaks aga pankrotimenetlus oma sisulise mõtte. Kahju suuruse kohtu poolt määrata jätmine ei vabasta hagejat kohustusest tõendada kahju tekkimist. Riigikohtu 11.02.2004 otsuse nr. 3-2-1-11-04 kohaselt mittevaralise kahju eest rahalise hüvituse väljamõistmisel au õigusvastase teotamise korral peab hageja kahju hüvituse nõuet põhjendama ja tõendama kahju olemasolu, et kohus saaks igal konkreetsel juhul otsustada, kas üldse esineb sellist kahju, mida oleks vaja rahaliselt kompenseerida. Ei hagiavalduse tekstist ega sellele lisatud materjalidest ei selgu, milles hageja füüsiline või hingeline valu seisnes. Hagis pole ka tuginetud sellistele erandlikele asjaoludele, mis õigustaksid mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 134 lg.2 mõttes. 14.09.2005 esitatud hagi menetlemise näol oli tegemist täiesti tavalise kohtuvaidlusega ning kui hageja oli algusest peale oma süütuses veendunud, siis ei olnud tal mingit alust füüsilise või hingelise valu tundmiseks. Hagi rahuldamata jätva otsuse resolutsioon, milles leiti, et hageja ei ole süüliselt käitunud ja kostjale kahju tekitanud, peaks hagejale pakkuma piisava rahulduse, et kostja kahtlused ei leidnud kinnitamist ning avalikkus on sellest teadlik. Ja seega täiendava rahalise hüvitamise nõue VÕS § 134 lg.2 alusel ei oleks enam õigustatud. Riigikohus on eelviidatud lahendis leidnud, et igale au teotamise juhtumile ei ole põhjust reageerida rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ja tehtav kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivseid tagajärgi. Põhjusliku seose, kui kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks vajaliku kolmanda eelduse olemasolu hagis tõendatud ei ole. Hageja pidanuks esiteks veenvalt näitama, et esineb seos kostja tegevuse ja saabunud õigusvastase tagajärje vahel ning et see tagajärg oli konkreetse kahju põhjuseks. Tulenevalt VÕS § 1050 lg.1 vastutab kostja üksnes süü olemasolu korral. Enne 14.09.2005 hagi esitamist konsulteeriti asjatundjatega, kes üheselt toetasid hagi esitamist, millega on kostja täitnud käibes vajaliku hoolsusnõude järgimise kohustuse. Kostja Martin Krupp vaidleb hagiavaldusele täies ulatuses vastu /I kd. lk.55-60/. Kostja seisukohad on analoogsed kostja Terko pool esitatud vastuväidetega, mistõttu kohus kohtuotsuse ülevaatlikkuse huvides ei pea otstarbekaks neid käesolevas osas uuesti üle korrata.

Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjalolud, uuritud tõendid, järeldused.

Seadused VÕS § 127 lg.1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg.4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolul, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega selline seos, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg ( põhjuslik seos). VÕS § 128 lg.5 kohaselt mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Vaheotsuse tegemise taotlused 27.04.2009.a. esitas kostja Martin Krupp kohtule taotluse vaheotsuse tegemiseks seoses hagi aegumisega; kostja Terko esitas analoogse taotluse 26.05.2009.a. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-9-09 kohaselt ei ole kohus seotud poolte taotlustega vaheotsuse tegemiseks, vaid peab hindama, kas vaheotsuse tegemine on võimalik ja põhjendatud. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-94-08 kohaselt ei saa vaheotsust teha kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta, ilma et oleks tuvastatud kahju hüvitamise eelduseks olevad asjaolud. Samale seisukohale on Riigikohus jõudnud ka otsuses nr. 3-2-1-10-08. Antud juhul kohus leiab, et kostjate poolt vaheotsuse tegemise taotluse esitamise ajaks on asja menetlemine toimunud juba sedavõrd pikalt ja sisuliselt, et menetluse käesolevas etapis vaheotsuse tegemine nii hagi aegumise kui nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta ei ole menetluslikult otstarbekas. Asjaolud Hagi kohaselt on kostjad Terko, haldur Sirje Tael ja haldur Martin Krupp õigusvastaselt: hageja suhtes esitanud tsiviilmenetluse alustamise avalduse ja on seega käitunud PankrS § 55 nõudeid eiravalt, ehk et taolise avalduste esitamiseks puudus põhjus; 2) on ajakirjanduses avaldanud andmeid, mille alusel näidati hagejat varade kantijana ja Terko pankroti pahatahtliku põhjustajana. Kostja Terko on aga õigusvastaselt käitunud seeläbi, et ei ole võimalik lahutada äriühingu õigusvastast tegevust tema seaduslike esindajate õigusvastasest tegevusest, mis viitabki solidaarvastutuse tekkimisele. Kahju on hagi kohaselt põhjustatud ja seisneb selles, et 1) hageja pidi aastaid taluma kohtumenetlust, sellest tulenevalt on pidanud taluma depressiooni, hingelist valu, kannatusi, on oluliselt teotatud tema head nime ja laitmatut minevikku, kuna on üldteada, et varade kantijaks nimetatud isiku majanduslik renomee langeb Tuginedes Riigikohtu otsusele nr. 3-2-1-152-09 leiab hageja, et ta ei peagi au teotamisega põhjustatud mittevaralise kahju tekkimist tõendama. Seeläbi ei oleks olnud vajalik ka ekspertiisi läbimine. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud ühegi asjaolu osas. Vastuväidete kohaselt ei ole hageja valinud õigeid kostjaid, nõue on aegunud ning esitatud asjaoludel ei ole kostjad- hagi esitamise kaudu- õigusvastaselt käitunud Järeldused Deliktilise vastutuse tekkimise eelduseks VÕS § 1045 lg 1p 4 alusel on vajalik nelja elemendi samaaegne olemasolu 1) tekkinud kahju 2) põhjuslik seos 3) õigusvastasus 4) süüline käitumine.

Hagiavalduses ei ole deliktilise vastutuse aluseks olevad kohustuslikud eeldused täidetud, samuti ei ole hageja tõendanud oma hagiavalduse aluseks olevaid asjaolusid. Tulenevalt VÕS § 127 lg.6 võib kahju hüvitise suuruse otsustada kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. Seega on hagejal vajalik tõendada, et kahju tekkis. Hageja ei pea tõendama kahju suurust, vaid kahju tekkimise fakti. Hageja ei ole üldse tõendanud mittevaralise kahju tekkimist. Mittevaralise kahjuna depressiooni esinemist saanuks muuhulgas tõendada kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimise kaudu saadud eksperdi arvamuse kui tõendiga. Nimetatud tõendi esitamise taotlus ehk ekspertiisi määramine on ka rahuldatud, kuid kohtuliku vaidluse käigus hageja sellele tõendile enam tugineda ei soovinud ja muid tõendeid depressiooni tõendamiseks ei ole ka esitanud, leides, et riigikohtu otsusele nr. 3-2-1152-09 tuginedes ei peagi ta seda tegema. Paljalt väitest, et mul on kahju tekkinud, tsiviilkohtumenetluses ei piisa. VÕS § 127 lõiget 6 ei saa kohaldada sellise hageja kasuks, kes üldse ei tõenda midagi, vaid ainult sellise hageja kasuks, kes tõendab kahju tekkimise fakti, kuid jääb hätta kahju suuruse tõendamisel. VÕS § 127 lg.6 eesmärgiks on vältida olukorda, kus hageja jääb kahju hüvitisest ilma ainuüksi seetõttu, et ta ei suuda tõendada summa suurust. VÕS § 127 lg.6 eesmärgiks ei ole pöörata tavaline tõendamiskoormis ümber ja panna kostja tõendama, et kahju tekkimise fakti ei ole. Kohus märgib, et isiklike õiguste rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju olemasolu kehtiva kohtupraktika (RK otsus nr. 3-2-1-152-09 p.16 lg.2) kohaselt küll eeldatakse, kuid samas on kohtupraktikas ka märgitud, (RK otsus nr. 3-2-1-19-08 p.13), et „Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude“. Sama otsuse kohaselt mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Seega ei ole vaja hagejal tõendada, kui suur on tema kahju, aga selleks, et kohus saaks diskretsiooniotsusega lahendada küsimust kahju suuruse üle, peavad olema esitatud ja tõendatud asjaolud, mille järgi hagejale kahju on tekkinud. Kuna antud asjas hageja on küll esile toonud kahju tekkimise asjaoluna depressiooni, kuid ei ole seda tõendanud, siis ei saa kohaldada VÕS § 127 lg.6 ja hageja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Antud juhul ei ole kohtu hinnangul hageja tõendanud õigusvastast käitumist kostjate poolt, mistõttu kõigi ülejäänud deliktilise vastutust kaasatoovate elementide tõendatuse uurimine ei ole enam menetluslikult otstarbekas. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, mille kohaselt hagi esitamise õigus tuleneb Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni, EV Põhiseadusest ja TsMS-st ning asjaolu, kas ja millise lahendi esitatud hagi saab kohtumenetluse käigus ei muuda hagi esitamist kui tegevust õigusvastaseks. Tõenäosus, et kohtusse esitatud hagi menetlemine lõpeb ühele või teisel poolele ebasoodsa lahendiga on suurem, kui tõenäosus vaidluse lahenemiseks kompromissiga, mille puhul mõlemad pooled jäävad võrdselt nn. kaotajateks ja võrdselt võitjateks ehk et hageja käsitluse kohaselt ei tekiks kummalgi poolel mittevaralist kahju. Kostja, esitades 14.09.2005 hagi, oli küll veendunud oma haginõude põhjendatuses ja õigsuses, kuid see ei välistanud siiski riski, et õigusvaidluse lahendamine lõpeb jõustunud lahendiga neile ebasoodsal kujul. Seega alati jääb risk, et esitatud hagi jääb erinevatel põhjustel rahuldamata. Sellise

võiduriski hindamine on küll üks võimalus kaaluda hagi esitamist või mitte esitamist, kuid teatud juhtudel, sh. pankrotimenetluses, on hagi esitamiseks kohustus, millele on viidanud kostjad ka oma vastustes. Juba üksi seeläbi ei saa kostja poolt hagi esitamist pidada õigusvastaseks ehk seaduse kohaselt keelatud tegevuseks Küsimus sellest, kas hagi esitajaks oli pankrotistunud äriühing või nimetatud äriühingu seaduslikud esindajad haldurite näol, on hagi esitamise kui õiguspärase tegevuse aspektist vaadatuna kõrvalisema tähtsusega, kuid kohus nõustub ka siin kostjate seisukohaga, et antud hagi esitajaks oli äriühing, kelle seaduslikeks esindajateks olid haldurid. Võimalik tulem - 33 miljoni krooni hagejalt väljamõistmise näol- ei oleks toonud rahaliste vahendite suurenemist mitte halduritele isiklikult, vaid oleks moodustanud pankrotivara, mille suhtes seadusest tulenevalt oli ja on pankrotimenetluses äriühingu halduritel üksnes haldamise, mitte omandamise õigus. Kohus nõustub, kordamata üle kostjate vastavaid seisukohti, et ajakirjanduses avaldatud artiklitele tuginev nõue on aegunud. Kohus leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Lisaks otsuse eelnevas osas viidatud asjaolude hindamisele nõustub kohus kostja poolt kohtuliku vaidluse teesides esitatuga ja ei pea vajalikuks neid hagi mitterahuldamist võimaldavaid väiteid ja analüüsitud tõendeid otsuse käesolevas osas üksikasjalikult üle korrata. --Ei ole tuvastatud, et kostjad oleks rikkunud ühtegi antud õigussuhet reguleerivat õigusakti ehk käitunud õigusvastaselt. Hageja on esialgses hagis viidanud PankrS § 55 ja § 63 ning Põhiseadusele, hiljem on hageja loobunud tuginemisest PankrS §-s 63 sätestatule ning menetluse käigus on leidnud, et tegemist on deliktilisest õigussuhtest tuleneva õigusvastase käitumisega. VÕS § 1045 lg.1 p.4 reguleeritud isikliku õiguse rikkumine kui õigusvastane tegu võib seisneda kas aktiivse käitumise aktis või tegevusetuses. Täiendavalt reguleerib isikliku õiguse rikkumise õigusvastasust VÕS § 1046 ja selle kohaselt on isiklikeks õigusteks eelkõige isiku au ja väärikus, sõltumata tema eluviisist ja isikuomadustest. Isikliku õiguse rikkumise alaliigiks on VÕS §-s 1047 reguleeritud isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise õiguspärasus. Isiklike õiguste rikkumise õigusvastasuse kindlakstegemisel tuleb kohaldada VÕS §-s 1046 toodud põhimõtteid, mis eeldavad kahjutekitajale etteheidetava teo õigusvastasuse osas väärtusotsustuse tegemist. Nimetatud õiguse rikkumisel esitatava mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb tugineda VÕS § 134 lõikele 2. Kui isikliku õiguse rikkumine põhjustab hingelisi üleelamisi ning sellest tekib tervisekahjustus, siis on alust kohaldada õigusvastasuse osas ka VÕS § 1045 lg.1 p.2 ja kahjuhüvitise nõude ulatuse osas

VÕS § 130.

Hageja peab tõendama kahju tekitamise eest vastutava kostja teo, kahju ning põhjusliku seose. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatut kohustust (VÕS § 1045 lg.1 p.7), siis peab ta sellise rikkumise ka tõendama. Kohus ei nõustu hageja väitega, et viidates Riigikohtu otsusele nr. 3-2-1-152-09, ei pea ta kahju tekkimist tõendama. Kohus leiab, et esiteks ei ole õige viidata lahendile, millega alama astme kohtu poolt tehtud lahend on (mittevaralist kahju puudutavas osas) saadetud uuesti arutamiseks ja teiseks leiab kohus, et hageja on ekslikult aru saanud lahendis selgitatust. Sama otsuse kohaselt tuleb kostja vastuse eeldusena tuvastada delikti üldkoosseisu muud elemendid: tegu, põhjuslik seos teo ja tekkinud mittevaralise kahju vahel, teo õigusvastasus ja süü.

Antud juhul, isegi kui jätta kõrvale kahju elementi puudutav tõendamiskoormis, ei ole tuvastatud kostjate teo õigusvastasust ja seega puudub üksi sellest tulenevalt alus hagi rahuldamiseks. Ajalehte artiklitega avaldamisega seonduvalt on hagi esitatud ebaõige kostja vastu. VÕS § 1047 kohaselt ebaõigete andmete avaldamise eest kannab deliktiõiguslikku vastutust andmete avaldaja. Andmete avaldaja on isik, kelle kontrolli all on andmete avalikkusele kättesaadavaks tegemine. Kui ajakirjandusväljaandes avaldatakse artikkel, milles tsiteeritakse ebaõigeid andmeid avaldavat kolmandat isikut, siis andmete avaldajaks on ajakirjandusväljaande väljaandja, mitte artiklis tsiteeritud isik. Vähimal juhul oleks mõeldav halduri(te) solidaarvastutus ajalehega. Andmete avaldamise all mõeldakse andmete teatavaks tegemist kolmandatele isikutele. Avaldaja on seega isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Ajakirjanduses andmete avaldamise korral saab avaldajaks olla ka meediaväljaannetele andmeid edastanud isik ( ajakirjanik?). Riigikohtu otsusele nr. 3-2-1-95-05 lisatud eriarvamuse kohaselt juhul, kui asjas ei vaielda selle üle, et käsitletava ajaleheartikli ja uudise koostasid ja avaldasid meediaettevõtjad, kasutades informatsiooni saamise ühe allikana ka kostjat ja kui on tuvastatud, et kostja ei omanud mingit kontrolli temalt saadud informatsiooni meedias avaldamise üle, siis saab hageja kohta avaldatud andmete ümberlükkamise kohustus VÕS § 1047 lg. 4 alusel tekkida üksnes meediaettevõtjal. --Mittevaralise kahju nõude kohta on hagiavalduse punktis 4 selgitatud, et hagejale on kostja mittenõuetekohase tegevusega põhjustatud „põhjendamatuid kannatusi, läbi mille on talle tekitatud moraalselt, s.t. mittevaralist kahju“. Kohus leiab, et sellisel kujul ei ole mittevaralise kahju sisu piisavalt selgelt esile toodud, et selle olemasolu saaks tuvastada või et selle hüvitamiseks vajaliku hüvituse suuruse üle saaks otsustada. Eeltoodut ei võimalda isegi hilisem mõningane täpsustus, et mittevaraline kahju seisneb peavalude ja jätkuvate kulutuse tegemise vajaduses valuvaigistite peale. Kahju, mida hageja väidetavalt sai aastaid kestnud põhjendamatust kohtumenetlusest tulenevalt, seisneb hageja väitel hingelises valus, kannatustes ja depressioonis. Hageja tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et isegi kui antud asjas oleks kõik deliktilise vastutuse koosseisu elemendid tõendatud, ei ole kehtiva kohtupraktika kohaselt mitte igale au teotamise juhtumile põhjust reageerida rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, kuivõrd kohtumenetlus ja tehtav kohtulahend võivad olla piisavad au teotamisega põhjustatud negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks (Riigikohtu otsus nr. 3-2-1-11-04, Tallinna Ringkonnakohtu 25.09.2009 lahend tsiviilasjas nr. 2-04-796). VÕS § 1045 lg.1 p.1-5 nimetatud õigushüve kahjustamise korral tuleb tuvastada põhjuslik seos kahju tekitaja teo või tegevusetuse ning kannatanu õigushüve kahjustamise vahel. Põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb kontrollida, kas kahju põhjustajale etteheidetava teo ärajäämise tagajärjel oleks ära jäänud ka kannatanul kahjuliku tagajärje tekkimine. Kohus leiab, et kuna pole tõendatud kostjate tegevuse õigusvastasus, siis ei olegi võimalik tõendada põhjusliku seose olemasolu teo ja väidetavalt saabunud tagajärje ehk kahju vahel. Isegi kui hinnata-leida, et hagejal tekkisid hingelised valud, kannatused ning üleelamised seoses tema poolt nõukogu liikmena juhitud äriühingu(te) suhtes toimuva(te) pankrotimenetlus(t)ega, siis neid ei ole põhjustanud kostjad oma tegevusega. Kohus möönab, et ettevõtet pikaaegselt juhtinud tegevjuhil on üleelamised ja ta tunneb ennast isiklikult suhestatuna äriühinguga edaspidiselt (pärast tema kontrolli alt väljumist) toimuva suhtes, kuid see ei anna põhjust väita, et isikud, kes on määratud korraldama ja juhtima äriühinguga seotud tegevust pankroti väljakuulutamise järgselt, oleks automaatselt igas oma toimingus tegutsemas õigusvastaselt. Menetlusreeglid pankrotimenetluses toimetamiseks sätestab pankrotiseadus. Selle üle, et haldur(id) järgiks nimetatud reegleid on seatud mitmekordne järelvalve- võlausaldajate poolt läbi pankrotitoimkonna, kohtu poolt läbi mitmeastmelise kohtusüsteemi ja Justiitsministeeriumi poolt nn

üldkontrollina. Kui ükski nimetatud institutsioon ei ole haldurite selles tegevuses, milles hageja neid esitatud hagiavalduses süüstab, leidnud kuritarvitusi või eiramisi, siis on põhjendamatu ja tõendamata hageja väide, et haldurid on tegutsenud õigusvastaselt. Riigikohtu 12.03.1998 otsuse nr. 3-2-1-32-98 kohaselt ei saa pidada juurdleja, uurija, prokuröri ega kohtu tegevust menetluslike ülesannete täitmisel, kui see on toiminud seaduse kohaselt, ebaseaduslikuks. Moraalse kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Moraalse kahju mõistel on kaks aspekti- isiklik ja ühiskondlik. Isiklikust aspektist on moraalseks kahjuks isikule põhjustatud õigustamatud kannatused, mille olemasolu eeldatakse. Nõukogu liikmena pidi hageja arvestama teatud kõrgendatud taluvuskohustusega ja avalikkuse poolt tema tegevusele omistatava tähelepanuga. Tulenevalt sellest, et Terko näol oli tegemist arvestavas suurusjärgus ettevõttega vähemalt maakonna mastaabis, siis oli avalikkusel õigustatud ootus teada saada sellise ettevõttega seonduvat läbi ajakirjanduses avaldatu. Kui hageja leiab, et ajakirjanduses avaldatu teda riivab ja kahju tekitab, siis kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb nõue pöörata ajakirjandusväljaande väljaandja vastu, mitte aga avaldatud artiklis nimetatud ja tsiteeritud isikute vastu. Moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, missugused on mittevaralised kahjulikud tagajärjed kannatanu jaoks. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-34-05 kohaselt iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Hageja viidatud uusim mittevaralist kahju puudutav otsus nr.3-2-1-152-09 ei ütle, et Riigikohus oleks oma otsuses nr. 3-2-1-34-05 toodud seisukohti muutnud. Hageja on kahju tagajärjeks nimetanud pidevat depressiooni, hingelisi üleelamisi, kannatusi, hea nime ja laitmatu mineviku teotamist. Depressioon on meditsiiniline termin, seega selle olemasolu on võimalik tõendada vastavate spetsialistide väljaantud tõenditega. Hingeline üleelamine ja kannatused on psühholoogia valdkonda kuuluv uurimisala ja seega on võimalik ka selle ala spetsialistidelt saada tõenduslikku teavet nende olemasolu kohta hagejal. Hageja taotlusel /I kd lk. 185-187/ on käesolevas asjas depressiooni olemasolu tõendamise eesmärgil läbi viidud ekspertiis, millele tuginemisest on aga hageja kohtuliku vaidluse käigus loobunud. Hea nimi ja laitmatu minevik on väärtusotsustus, antud juhul isiku poolt endale antud hinnang. Kui seda aga teeb keegi teine, siis oma sisu või vormi tõttu võib see olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärtust (Riigikohtu lahendid nr.3-2-1-99-97, 3-2-1-161-05 ja 3-2-1-53-07). Teise isiku kohta väärtushinnangu avaldamine ei ole iseenesest keelatud (õigusvastane). Õigusvastasuse hindamiseks tuleb kontrollida, kas väärtushinnangus on konkreetses kultuurikeskkonnas halvustav või negatiivne tähendus ning seejärel saab hinnata väärtushinnangu põhjendatust ehk kohasust. Ehk antud juhul seda, kas hagejale (tema meelest) artiklites antud hinnang kui „kantijale“, on kohane. Isiku mainet kahjustav väärtushinnang on kohane, kui väärtushinnangu avaldajal oli mõistlik õigustus teist isikut üldsuse ees negatiivselt kajastada. Antud hinnangu kohasus võib muuhulgas sõltuda ka sellest, kas isik, kelle kohta hinnang käib, on andnud põhjust (aluse) selliseks hinnanguks (Riigikohtu lahend nr. 3-2-1-63-02 p.7). Õigusvastased on eeldatavasti väärtushinnangud, mis on kujundatud ja esitatud ilma põhjenduseta või mida põhjendatakse ebaõigete andmetega.

Hindamaks kas väärtushinnang riivab isiku head nime, tuleb muu hulgas arvestada ka seda, kas hinnangud olid suunatud konkreetselt hageja vastu või isikute grupi vastu, kuhu hageja kuulub (Riigikohtu lahend nr. 3-2-1-11-04) Kohus leiab, et ei ole vajadust ajakirjanduses avaldatut täpsemalt analüüsida, kuna kohus eelnevalt on leidnud, et artiklite avaldamisest väidetavalt tuleneva kahju tekitamise eest ei vastuta kostjad. Kuna kohus leiab, et hageja on valinud kahju tekitamise selle asjaolu kohta valed kostjad, siis ei ole vaja arutada ka küsimust, kas selle asjaolu alusel tekitatud kahju hüvitamise nõue on esitatud aegunult või mitte. Kohase kostja valiku küsimus tõusetub ka kahju tekitamise esimese asjaoluna nimetatud kohtumenetlust puudutavas osas. Seega kokkuvõtvalt saaks hageja nõude võimalik alus olla VÕS § 1046 ja § 1047, kuid nimetatud alustel saaks haldurite vastu hagi esitada eeldusel, et haldurid kahjustasid hageja isiklikke õigusi või avaldasid ebaõigeid andmeid, mis ei tulene nende halduri õiguste ja kohustuste raames tehtud vajalikest toimingutest. Kohtu hinnangul on kostjad põhjendatult ja asjakohaselt leidnud, et haldurid on kohtumenetluse alustamise avaldust esitades käitunud kooskõlas PankrS-s sätestatuga ja seega ei ole tegutsenud õigusvastaselt ning et omakorda kohtuorganite tegevuse tulemite osas ei saa haldurid vastutust kanda. Pankrotihalduri poolt pankrotimenetluses võlgniku organi liikme vastu seadusega kooskõlas nõude esitamist ei saa pidada isiklikke õigusi kahjustavaks ka juhul, kui hagi jääb rahuldamata. Tõendid Kohus on asja lahendamisel uurinud ja hinnanud tõenditena hagile lisatud ja menetluse käigus kogutud kirjalikke tõendeid ning on teinud vastavad leheküljelised viited tekstisiseselt. Hagiavalduse lisadena märgitud tõenditest ja hilisemalt hageja poolt esitatud tõenditest kohus ei arvesta: 1) 01.06.2007 Äripäeva artikkel Kuidas viljaäri koondus tartlaste kätte /I kd lk 20-22/: nimetatud tõend viitab hageja väitel sellele, et haldur Martin Krupp on seotud R P ja viimase venna R P, ehk isikutega, kellelt saadud nn. asjatundjate arvamuse alusel esitati hageja vastu, tema hinnangul tegelikkusele mittevastavate andmete alusel, hagi 33 miljoni krooni nõudes. Kohus leiab, et asjaolu, kas Martin Krupp on või ei ole nimetatud isikutega seotud ei ole võimalik tõendada ajalehe artikli põhjal. Kostja väidetav seotus artiklis nimetatud isikuga ei ole seotud hagejal väidetud mittevaralise kahju tekkimisega. Viidatud hagimenetluse käigus on hinnang hagis esitatud asjaoludele antud jõustunud kohtulahendiga ja nende asjaolude- andmete/ asjatundjate arvamuse- tegelikkusele mittevastavust ei pea kohus käesolevas menetlus enam põhjendatuks hinnata. Ühtegi hageja isikut puudutavat väidet nimetatud artiklis ei esine. 2) hageja poolt 07.04.2009 seletus-kaaskirjaga täiendavalt esitatud tõendite hulgas on 22.09.2003 epostiga saadetud kiri / I kd lk.132/; hageja selgituse kohaselt väljendab nimetatud e-mail seda, et kostja „Sirje Tael õhutas meid“ kuriteole, küsides 10 miljonit krooni ning, et taotletakse ärikeelu kohaldamist hageja ja teiste äriühingu juhtorganite liikmete suhtes. Kohus leiab, et kuna e-mail ei ole adresseeritud antud asja hagejale, siis ei saa seda tõendit pidada antud kaasuse asjaolude (mittevaralise kahju tekkimine haldurite õigusvastase tegevusega, mis seisnes hagi algatamises ja selle lahendite vaidlustamises ning ajakirjanduses avaldatuga hagejale depressiooni tekitamises) tõendamiseks asjakohaseks. Asja sisulise arutamise jaoks ei ole vaja hinnata erinevaid majanduslikku seisundit kinnitavaid tõendeid, mida hageja on esitanud menetlusabi taotluste lahendamiseks.

Menetluse käigus kogutud tõendile- eksperdi arvamusele /II kd lk. 38-40/ tuginemisest on hageja loobunud. Hageja poolt esitatud perearsti tõend /I kd lk. 163/ ei tõenda hagejal depressiooni esinemist ning arstitõendis nimetatud tervisehäire põhjuslikku seost hagi asjaoludega. Kuna hageja loobus eksperdi arvamusele kui tõendile tuginemisest, siis ei ole otstarbekas vaadelda - uurida ka eksperdi taotlusel arvamuse koostamiseks kohtu poolt kogutud hagejat puudutavat meditsiinilist informatsiooni sisaldavaid dokumente /I kd lk.180/ II kd lk. 15-37/. Menetluskulud TsMS § 162 lg.1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostjate menetluskulud jäävad hageja kanda. Hageja kulud jäävad tema enda kanda. TsMS § 173 lg.1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg.3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg.1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 452 lg.1 kohaselt kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. TsMS § 453 lg.1 kohaselt otsus tehakse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu, kus menetlusosalised võivad otsusega edasikaebamistähtaja jooksul tutvuda ja saada selle ärakirja. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/ /allkirjastatud digitaalselt/

Marika Leimann Tea Toming

Tartu Ringkonnakohtu 18.04.2011.a

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 3. juuni 2010 otsus muutmata. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta H J kanda.

Kohtuotsus jõustus 19. mail 2011.a Tartu Ringkonnakohtu otsusega. Nooremreferent Tea Toming

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.