Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Samuti on sellega tekitatud ülisuurt varalist kahju, hingelist valu ja kannatusi, au teotamisega väga tõsist moraalset kahju hagejale, tema perekonnale, sugulastele ja tuttavatele. Hageja hinnangul ei ole haldurid täitnud oma kohustusi korralikule ja ausale haldurile omase hoolega, vaid on valesüüdistuse alusel püüdnud süüdlasteks teha endiseid Terko nõukogu liikmeid ja juhatuse liiget A Jd. Hageja osundab riigiprokurör Alar Kirsi poolt öeldule: kriminaalmenetlus on kõigist menetlusliikidest isiku põhiõigusi- ja –vabadusi kõige enam riivata võiv menetlusliik. Kriminaalmenetluses on võimalik piirata äärmusliku vahendina ka isikute õigust vabadusele ja isikupuutumatusele ja seetõttu on lubamatu alustada kriminaalmenetlust põhjendamatult ja kergekäeliselt ning tekitada sellega oht menetlusega kokku puutuvate isikute põhiõiguste võimalikuks riiveks Põhjalikult läbiviidud kriminaalmenetluses jõuti järeldusele, et hageja süüdistamisel vastavates süütegudes puuduvad alused. Põhiseaduse (edaspidi PS) § 17 kohaselt kellegi au ega head nime ei tohi teotada. Hageja palub PankrS § 55, § 63, PS § 11 ja § 17 alusel esitatud hagis kostjatelt temale kriminaalmenetlusega kaasnenud hingelise valu ja kannatuse, au teotamisega tekitatud moraalse kahju hüvitisena välja mõista solidaarselt 600 000 krooni ja välja mõista kriminaalmenetlusega põhjustatud kulud õigusabile summas 1770 krooni. 27.10.2008 on kohtusse saabunud hagiavalduse täiendus-täpsustus. Hagiavaldusest nähtuvalt põhjustati hagejale mittevaralist-moraalset kahju sellega, et kostjad esitasid korduvalt riigivõimuorganitele taotlusi hageja vastu kriminaalmenetluse algatamiseks või lõpetatud menetluste taastamiseks. Kostjate tegelikkusele mittevastavaid ja pahatahtlikke mõtteid ja teemakäsitlusi sisaldavate avalduste alusel menetleti hageja vastu aastaid kriminaalasja. Riik lõpetas korduvalt asja menetlemise, kuid kuna kostjad järjepidevalt pahatahtlikult vaidlustasid kriminaalmenetluse lõpetamise fakti, jätkas riik kriminaalasja menetlemist. Hagejale põhjustati mittevaralise kahju tema au teotamisega kostjate poolt. Nimelt avaldas ajaleht „Virumaa Teataja“ 19.02.2008 /I kd lk.37-38/ artikli „Tamsalus käib võitlus pankrotihalduritega“, milles muuhulgas on kirjas järgmine tekst: Krupi sõnul on tal kujunenud seisukoht, et Tamsalu Veskid loodi Terko varade baasil ning et Tamsalu Terko ja Tamsalu Veskite omanike ja juhtorganite ring on suuresti kokkulangev, siis ta leiab, et Tamsalu Veskite loomise eesmärk oli vabaneda Terko kohustustest. 09.04.2008 avaldas ajaleht „Kulutaja“ //õige nimi on „Kuulutaja“// /I kd lk39-40/ artikli „Kohalik elu“, milles on muuhulgas kirjas järgmine tekst: 02.04.2004 võttis Ida Politseiprefektuuri kriminaalosakond menetlusse kriminaalasja, kus uuritakse Tamsalu TERKO juhtide tegevust juulisaugustis 2001. Lihtsas keeles öelduna kahtlustatakse varade kantimist Tamsalu TERKO-st Tamsalu Veskitesse ja Tamsalu TERKO tahtlikku pankrotti ajamist. Ametlikus protokollis on lugu fikseeritud järgmiselt: Pankrotihaldurite Sirje Taela ja Martin Kruppi esitatud avaldus ja selle lisad viitavad AS Tamsalu TERKO juhtide poolt oma ettevõtete maksuvõime olulisele vähenemisele juulis-augustis 2001.a. põhjendamatute vara loovutamiste ja kulutuste võtmisega. Selline avaldatud informatsioon jättis avalikkusele Terko juhatuse liikmest ühemõtteliselt mulje, et tegemist on varade kantijaga ja isikuga, kes on toime pannud kriminaalkuriteo. Selliste andmete avaldamine on käsitletav isiku au teotavana. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamisele. VÕS § 1045 lg 1 p 4 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu isikliku õiguse rikkumisega. VÕS § 1047 lg 1 sätestab, et isiklike õiguste rikkumine või isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega on õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. Hageja leiab, et ta ei ole toime pannud ühtegi kuritegu, ta ei ole kunagi tegelenud varade kantimisega Terkost AS-i Tamsalu VESKID. Hageja ei ole Terkot tahtlikult pankrotti ajanud. Kuna kriminaalasja algatamise avaldusest selline järeldus tulenes, mida rõhutatult kordas ka ajakirjandus, siis on kostjate tegevus õigusvastane ning põhjustas A Jle Põhiseaduse § 25 mõttes mittevaralise kahju.

Tänane kriminaalmenetlus on ülesehitatud võistlevuse printsiibile, mis muuhulgas tähendab ka seda, et juhul, kui kannatanu soovib asja menetlemist, siis riik peab võimaluse korral lähtuma kannatanu soovist. Käsitletaval juhtumil oli kriminaalmenetluse ainsaks initsiaatoriks kriminaalasjas kannatanuna esinenud Terko korduvad kaebused kriminaalmenetlust lõpetavate haldusaktide peale. Seetõttu hageja leiabki, et aastaid tema õigusi ja vabadusi piiranud kriminaalmenetluse vältamise eest kannavad õiguslikku vastutust Terko ja tema seaduslikud esindajad – pankrotihaldurid – solidaarselt. Ei ole võimalik lahutada äriühingu õigusvastast tegevust tema seaduslike esindajate õigusvastasest tegevusest, mis viitabki solidaarvastutuse tekkimisele. Hageja protsessuaalseks õiguseks on valida kostja või kostjad. Pankrotihaldur peab olema suuteline oma professionaalsete teadmiste pinnalt hindama, kas esineb PankrS § 28 sätestatud situatsioon. Juhul, kui pankrotihaldur hindab fakte ebaõigesti ning annab neile vale eelhinnangu, ehk siis teeb põhjendamatu kriminaalasja algatamise avalduse, siis on ta kohustatud kandma õiguslikku vastutust eksliku avalduse esitamise eest. Põhjendamatu kriminaalasja algatamise tegelikuks põhjuseks oli soov elimineerida hageja äritegevusest. Nii esitasid pankrotihaldurid 06.04.2004 Lääne-Viru Maakohtule taotluse kohaldada kostja suhtes ärikeeldu. Ärikeelu rakendamist põhjendasid eelkõige sellega, et hageja vastu on esitatud seoses pankrotikuriteoga kriminaalasja avaldus. 09.11.2007 kohtule esitatud taotlus ärikeelu tühistamiseks on rahuldatud maakohtu 09.02.2009 määrusega /II kd lk. 79-82/. Õigusvastane tegevus seisneb kriminaalmenetluse algatamise avalduse koostamises ning kriminaalmenetlust lõpetavate määruste järjekindlas vaidlustamises ning ajakirjanduses andmete avaldamises, mille alusel näidati A Jd varade kantijana ja Terko pankroti tahtliku põhjustajana. Kahju seisneb selles, et hageja on elanud vältava kriminaalmenetluse tõttu pidevas depressiooni seisundis. Tema head nime ja laitmatut minevikku on oluliselt teotatud. On üldteada, et avalikult varade kantijaks nimetatud isiku majanduslik renomee langeb. Sellisel isikul on raskem leida äripartnereid ja soodsaid töökohti. Hageja on esialgses hagis määratlenud temale tekitatud mittevaralise kahju suurusena 600 000 krooni. Samas on tegemist hageja puhtsubjektiivse nägemusega. TsMS § 366 näeb ette võimaluse, et au teotamise korral võib hageja jätta nõutava hüvitise hagis määratlemata ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Hageja jätab 24.10.2008 hagi täienduses-täpsustuses temale au teotamisega põhjustatud mittevaralise kahju suuruse kohtu määratleda. Kostjate vastuväited Kostja Sirje Tael (edaspidi ka Kostja I) ei tunnista hagi ja leiab, et hagi on põhistamata ning hagi faktilised asjaolud ei ole seotud hagi nõudega. Kostja leiab, et hageja poolt toodud kolm asjaolu on paljasõnalised ja tõendamata ja suunatud ka valede kostjate vastu Kriminaalasi - Hageja väitel olevad kostjad esitanud valeandmeid. Hageja ei ole tõendanud, millised andmeid kostjad esitasid kriminaaluurimises, mis ei vasta tõele. Juhul kui hageja leiab, et asjatundjate poolt antud arvamus ei vasta tõele, on hagi suunatud vale kostja vastu. Samas ei põhista hageja millegagi, et asjatundjate arvamus on ebaõige. Hageja enda paljasõnalised väited ei tee asjatundjate arvamust ebaõigeks. Asjatundjate arvamuse kui ebaõigete andmete käsitlemisega seotud kahju nõue on aegunud. Vastavalt TsÜS § 150 lg.1 on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kostja I esitas asjatundjate arvamused kohtule maksejõuetuse ettekande /I kd. lk.151-164/ lisana 22. märtsil 2004. Ärikeelu kohaldamise istung toimus 13.aprillil 2004. Istungil osales ka hageja. Hageja oli enne tutvunud ka asjatundjate arvamusega. Seega aegus asjatundjate arvamusest tulenev nõue aprillis 2007. Kui hageja on leidnud, et kriminaalmenetluses on rikutud tema isiklike õigusi, siis ei saa olla kostjateks Sirje Tael ja Martin Krupp, sest nemad ei viinud läbi kriminaalmenetlust. Kostjad said esitada vaid avalduse, avaldust menetleb riik. Juhul kui avalduses kirjeldatud faktilised asjaolud ei oleks vajanud kriminaalasja algatamist, oleks ka riik vastavasisulise otsuse vastu võtnud

ja jätnud algatamata kriminaalmenetluse. Juhul kui hageja leiab, et talle on tehtud kriminaalasja uurimisel kahju, siis saab ta esitada hagi riigi vastu, mitte aga kostjate vastu. Seega hagis toodud kriminaalasja menetlemisega ei saanud kostjad hagejale kahju tekitada. Kostjad on käitunud kriminaalasja avaldust esitades õiguspäraselt. Vastavalt Pankrotiseaduse § 132 oli kostjate kohustusteks koostada ettekanne, mille kohaselt kostja peab selgitama maksejõuetuse põhjusi, andma andmeid tagasivõitmise ja arvamuse kuriteo tunnustega tegude kohta. Kostjad esitasid kuriteo teate 2004 aastal, eesmärgil, et kontrollitaks, kas juhatuse liikmete käitumises on kuriteo tunnustega tegusid. Kriminaalasi algatati, kuid lõpetati. Haldurid esitasid kriminaalasja lõpetamise peale erikaebuse Riigiprokuratuuri ning ka Viru Ringkonnakohtusse. Viru Ringkonnakohus leidis, et kriminaalasja lõpetamine on olnud põhjendatud ja üheks aluseks toodi asjaolu, et haldurite poolt käsitletud teod ehk pankrotiavalduse mitteõigeaegne esitamine kui kuritegu on aegunud /I kd lk.165-166/. Seega ei saadudki kriminaalasja raames enam vaadata asja sisulist poolt, sest teod aegusid 2006 aastal . Juhul kui hageja leiab, et talle on tehtud kriminaalasja uurimisel kahju, siis saab ta esitada hagi riigi vastu, mitte aga kostjate vastu. Terko vara müük - Hageja leiab, et talle on moraalset kahju tekitud seetõttu, et liiga odavalt müüdi Terko elevaatorid, mille tõttu riik kui suurim võlausaldaja sai kahju 25 miljonit krooni. Kostja I peab vajalikuks ka märkida, et vara müügist tulenevad nõuded on aegunud. Vara müüki puudutav enampakkumine viidi läbi 15.01.2003. Hageja oli teadlik enampakkumisel toimuvast. Vastavalt TsÜS §-le 150 lg.1 on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kostja I ei saa aru, kuidas on hagejale moraalset kahju tekitatud sellega, et hageja arvates kostjad müüsid pankrotivara liialt odavalt. Kostja selgitab, et Terko viis pankrotini hageja, mitte aga kostja. Hageja esitas ise Terko pankrotiavalduse kohtule enam kui aasta pärast maksejõuetuse ilmnemist /I kd lk.167-168/. Aasta enne pankrotiavalduse esitamist oli Terko varaks elevaatorid ning ainsaks sissetulevaks rahavooks 10 000 krooni renditasu elevaatorite rentimise eest. Renditasu maksmiseks sõlmiti koostööleping 01.september 2001. Koostööleping /I kd lk. 169-171/ on tehtud seotud osapoolte vahel- AS Tamsalu VESKID ainus juhatuse liige oli hageja, hageja oli ka Terko juhatuse liige /I kd lk. 171 pöördel-173/. Terkol oli seisuga 01.09.2001 riigi ees kohustusi enam kui 20 miljonit krooni. Terko pankrotis on tunnustatud nõudeid summas 28 686 162.- krooni. Kostja I ei peatu pikemalt faktilistel asjaoludel, mis on toodud kostjate ettekandes kohtule. Ettekanne näitab üheselt kuidas Terko juhtorganite liikmed, kaasa arvatud hageja, viisid Terko varad AS Tamsalu VESKID äriühingusse, eesmärgil vabaneda riigipoolsetest kohustustest. Hageja, leides, et elevaatorite väärtus oleks pidanud olema mitmeid kordi kõrgem, ei ole oma väidet millegagi tõendanud. Hageja paljasõnaline arvamus on vastuolus sellega, mida ta on ise pakkunud elevaatorite eest. Hageja on korduvalt pakkunud elevaatorit eest vaid 130 000 krooni /I kd lk. 175 ja selle pöördel/. Hageja oli ise oma tegevusega kahjustanud elevaatorite turuväärtust. Hageja, Terko juhatuse liikmena, oli sõlminud rendilepingu AS-ga Tamsalu VESKID, kus renditi elevaatorid välja 10 000 krooniga kuus. Elevaatorid asusid AS Tamsalu VESKID territooriumil ning kolmandatel isikutel oli juurdepääs elevaatoritele piiratud. AS Tamsalu VESKID juhatuse liige oli hageja. Seega hageja oli teinud kõik selleks, et turul olijad ei soostuks ostma vara, millele ei ole juurdepääsu ning mis on välja renditud. Seega oli vara koormatud ning antud asjaolu langetas vara hinda. Vara müük oli avalik ning turul olijad ei olnud nõus pakkuma suuremat hinda /I kd. lk 176/. Hageja osales enampakkumisel, esitades ostusoovi varale. Hageja oli ise seotud AS-ga Tamsalu VESKID, mille ainuaktsionär ja juhatuse ainus liige oli tol ajal hageja. Hageja AS Tamsalu VESKID esindajana ei vaidlustanud enampakkumist. Seega oli hageja teadlik nii hinnast kui ka avalikul enampakkumisel toimunust.

Hageja väited 15.01.2003 toimunud enampakkumise hinna kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja enda poolt pakutud hind on teises suurusjärgus, kui hagis väljendatud hind. Kostjad täitsid Pankrotiseaduses olevaid kohustusi. Pankrotiseadus reguleerib võlgniku vara müüki. Enne 01.01.2004 kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni § 78 sätestas vara müügi korra. Haldurid täitsid Pankrotiseaduse § 78 lg.3 sätestatut. Terko varade müük toimus suurimate võlausaldajate nõusolekul ja kontrolli all. Juhul kui haldurid olekski vara müügi nõudeid rikkunud, oleks nad saanud kahju tekitada eelkõige Terko võlausaldajatele, mitte aga hagejale. Seega on Kostja I toiminud vara müügil õiguspäraselt ja Pankrotiseaduse nõudeid täites. AS Tamsalu VESKID pankrot - Kostjale I jääb arusaamatuks, kuidas on AS Tamsalu VESKID pankrot seotud kostjate poolt hagejale kahju tekitamisega. Kostjad tõesti ei tunnistanud paremaks AS Tamsalu VESKID poolt tehtud 130 000 kroonist pakkumist Terko elevaatoritele. Kostjad ei saanudki seda teha, parimaks pakkumiseks tunnistati pakkumine, mis oli kõige suurem. Kostjad esitasid küll tagasivõitmise hagi kohtusse AS Tamsalu VESKID vastu, kuid AS Tamsalu VESKID pankrot kuulutati välja enne kui I astme kohus oleks jõudnud lahendi tehagi. Kostjad ei ole esitanud pankrotiavaldust AS Tamsalu VESKID vastu, mille pankroti kuulutas välja kohus 22.juunil 2004 . Ka pankroti põhjustamise nõue on aegunud TsÜS 150 lg. 1 alusel. Kostja I leiab, et hageja ei ole täitnud VÕS sätestatud nõudeid kahju hüvitamiseks vajalike eelduste tõendamisel. VÕS § 1043 sätestab õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kahju tekitanud isiku poolt teisele isikule, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p.4 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui kannatanu isikliku õigusi rikuti. Hageja on maininud, et talle tekitati hingelist valu ja kannatusi ja teotati tema au. Kahjude hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib siis, kui rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi, st et tehakse midagi, mis ei ole lubatud, või jäetakse tegemata midagi sellist, milleks ollakse kohustatud. Deliktilise vastutuse tekkimise ainsaks aluseks on kohustuslike õigusnormide rikkumine. Vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: 1) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; 2) kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Hageja on kostjate vastu esitanud mitu kriminaalasja teadet. Teated eeldatavalt puudutavad kostjate poolt esitatud valeandmeid ning ka vara müügiga ja AS-ga Tamsalu VESKID seonduvat. Kostja ei ole näinud teateid, kuid kostjatele on esitatud lahendid, millega on jäetud algatamata kriminaalasjad. Kostjad ei ole teadlikud, kui palju ja kuhu on hageja kostjate tegevuse kontrollimiseks pöördunud, kuid kostjatele ja Terko toimkonna liikmetele on saabunud kriminaalasja menetlusse võtmata jätmise määrused. 17.01.2006 on Viru Ringkonnaprokuratuur teatanud hagejale /I kd. lk.177-178/ A Jle, et ta ei alusta kriminaalmenetlust pankrotihaldurite suhtes. 01.03.2006 määruses on Riigiprokuratuur jätnud muutmata Viru Ringkonnaprokuratuuri määruse. 12.04.2006 on Viru Ringkonnakohus jätnud muutmata Riigiprokuratuuri määruse.10.01.2007 on Riigiprokuratuur teatanud hagejale /I kd lk.115-121, 179-182/ - A Jle, et ta ei alusta kriminaalmenetlust haldurite ja toimkonna liikmete suhtes. 21.05.2007 on Viru Ringkonnaprokuratuur teavitanud hagejat A Jd /I kd lk 182 pöördel-183/, et ta ei alusta järjekordse A J avalduse alusel kriminaalmenetlust. Kostjatele on edastatud 17.01.2006 ja 21.05.2007 Viru Ringkonnaprokuratuuri määrused ning 10.01.2007 Riigiprokuratuuri määrus. Riigiprokurör Indrek-Ivar Määrits on 10.01.2007 määruses kirjutanud, et Terko pankrotimenetluse organite liikmete tegevuses Terko varade müügil pankrotimenetluses ei esine kuritegude tunnuseid ja seetõttu ei ole põhjust ka asjaomaste isikute tegevuse osas kriminaalmenetluse alustamiseks ning et A J on seisukohal, et kuna tema ise ja teiste Terko juhatuse liikmete tegevuse osas alustatud

kriminaalmenetlus nr. 04259000487 on lõpetatud, ei ole tema ega teiste juhatuse liikmete tegevuses midagi õigusvastast ning järeldab sellest, et õigusvastane on hoopis pankrotihaldurite tegevus. Selline mõttekäik on arusaamatu ja põhjendamatu. Tulenevalt eeltoodust leiab Kostja I, et 1) hageja poolt toodud kostjate väidetavad õigusvastaste tegude tagajärjel tekkinud kahjunõuded on aegunud ja 2) ei ole hageja tõendanud a) kostjate käitumise õigusvastasust b) põhjuslikku seost kostjate õigusvastase käitumise ja hagejale kahju tekkimise vahel, c) tõendamata on ka kostjate süüline käitumine kahju tekkimisel. Hageja ei ole ka oma täiendavas seisukohas põhistanud hagi ega näidanud, kuidas on talle kahju(summa) tekkinud. Kostja I jääb aegumise väite juurde, sest hageja toodud pankrotiseaduse alus ei anna täiendavat tähtaega aegumise osas. Ka PankrS § 63 lg. 2 sätestab, et kahju hüvitamise nõude aegumise tähtaeg on kolm aastat ajast, mil kannatanu sai teada, et talle on kahju tekitatud. Hageja ei ole ikka selgitanud, milles seisneb haldurite süüline ja õigusvastane käitumine kriminaalasja alustamiseks avalduse esitamisel ja kriminaalasja menetlemisel, varade müügil ja AS Tamsalu VESKID pankrotistumisel. Samuti ei ole hageja toonud välja hageja arvates haldurite süülise ja õigusvastase käitumise alusel talle tekkinud kahju summat ehk siis hageja ei ole näidanud põhjuslikku seost talle tekkinud kahju ja õigusvastase käitumise vahel. Hageja seisukoht, et kui kriminaalasi lõpetatakse, siis on esitatud a priori valeandmeid, ei põhine valeandmete esitamise olemusel. Kui hageja väidab, et esitati valeandmeid, peab ta tõendama, millised olid valeandmed, mida haldurid esitasid. Hageja paljasõnalised väited, et tegemist on valeandmete esitamisega seetõttu, et kriminaalasja uurimine lõpetati, ei tee haldurite poolt esitatud avaldust valeks. Hageja peab tõendama faktiliste asjaoludega, kas dokumentaalsete tõendite või tunnistajate ütluste või muu tõendi liigiga millised andmed on väärad. Selleks, et tõendada valeandmete olemasolu, on vajalik tõendada, millised on tõesed andmed. Haldurid on müünud vara Pankrotiseaduse sätteid jälgides. Hageja ei ole selgitanud kordagi, millist õigusnormi haldurit on rikkunud varade müügil. Hageja arusaam elevaatorite väärtusest on tõendamata ja ei vasta hageja enda tahte väljendamisele varade müügiprotsessis (hageja allkirjastatud on pakkumine 130 000 kroonile) . Hageja ei soovinud tõendada ega selgitada, kuidas on AS Tamsalu VESKID pankrotimenetluses kostjad tekitanud kahju hagejale.

Kostja Martin Krupp (edaspidi ka Kostja II) vaidleb hagiavaldusele täies ulatuses vastu ja seda järgmistel põhjustel: Selgusetuks jääb, millest koosneb hageja poolt nõutav rahasumma 600 000 krooni. Hageja on oma hagiavalduses kolmel leheküljel välja toonud Terko varade müügi ning pankrotihaldurite poolt kuriteoteate esitamisega seonduvat, kuid on vaid mõne lausega kirjeldanud, et kostjad on tekitanud hagejale ülisuure varalise kahju, hingelise valu ja kannatused jne. Samas ei ole hageja selgitanud millest tulenevalt on tema poolt nõutav rahasumma just sellises suuruses. See, et nimetatud rahasumma on hageja arvamusel vähim õiglane hüvitis, ei ole piisavaks põhjenduseks, miks on nõutav summa just sellises suuruses. Kahju hüvitamise aluseks ei saa olla asjaolu, et Kostja II, kui Terko pankrotihaldur esitas kuriteoteate kriminaalmenetluse algatamiseks ning kriminaalmenetlus on lõpetatud. Samuti ei saa hagejale mittevaralise kahju hüvitamise aluseks olla asjaolud, et hageja arvates müüsid haldurid Terkole kuuluva vara hageja arvates liiga odavalt ning tekitasid sellega hageja sõnul “ülisuurt varalist kahju ning pankrotistasid AS Tamsalu VESKID”. Kahju hüvitamise hagiavaldust esitades peab hageja lisaks sündmuste kirjeldamisele toetuma ka materiaalõiguslikele normidele, mis võimaldavad üldse kahju hüvitamist nõuda, mida hageja ei ole teinud. Kahju hüvitamiseks ei piisa ainuüksi hageja paljasõnalisest väitest, et temale on kahju tekitatud, vaid kahju tekitamine peab

olema põhjendatud ja tõendatud ning samuti peab olema põhjendatud ja tõendatud kahju tekitaja süü. Kahju hüvitamise hagi esitamise eelduseks on vaja tõendada 1) kahju tekitamine 2) väidetava kahju tekitaja süüline käitumine 3) seos süülise käitumise ja kahju tekkimise vahel ehk millise konkreetse teoga põhjustati konkreetse suurusega kahju. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma kostjale etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud (condition sine qua non reegel). Antud juhul aga ei ole hageja hagiavalduses välja toonud ühtegi nõutud punktidest, vaid on mitmel lehel kirjeldanud Terko vara müügiga seonduvat ning tsiteerinud põhiseadust. Hageja on oma hagiavalduses viidanud PankrS §-le 55, kus on välja toodud halduri põhiõigused ja põhikohustused ning PankrS § 63, kus on sätestatud, et haldur, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud süüliselt kahju, peab selle hüvitama. Samas peab Kostja II vajalikuks rõhutada, et PankrS § 28 kohaselt, kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgnik on seoses maksejõuetuse tekkimisega pannud toime kuriteo tunnustega teo, teatab kohus sellest prokurörile või politseile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. Seega on kohtule ja ka haldurile pandud pankrotiseadusega ülesandeks esitada avaldus kriminaalmenetluse algatamiseks, kui halduril tekib kahtlus, et toime pandud teod on kuriteo tunnustega. Kostjad esitasid prokuratuuri avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks, seoses asjaoluga, et Terko raamatupidamisdokumentidest nähtuvalt oli näha, et Terko juhtorganite tegevus oli järjepidevalt suunatud soovist vabaneda riigipoolsetest kohustustest vähemalt 20 miljoni krooni osas, viies ühe äriühingu varad teise äriühingusse (mille juhtorganid olid samad) jättes seejuures tasumata esimese äriühingu võlakohustused. Kuna kostjatel oli seadusest tulenevalt kohustus kuriteoteate esitamiseks, siis ei ole kohane nimetatud tegu kahju tekitamisena kvalifitseerida. Kriminaalmenetlus viiakse läbi prokuratuuri juhtimisel ning kui hagejal on nõudmisi menetluse läbiviimise osas või kriminaalmenetlusnormide rikkumises, siis tuleb oma nõudmised esitada uurimist läbi viinud organite vastu. Hageja on oma hagiavalduses pööranud tähelepanu asjaolule, et Terko pankrotihaldurid võõrandasid Terko vara liiga odavalt. Pankrotivara müüdi avaliku enampakkumise tulemusel. Hageja esitas AS Tamsalu VESKID juhatuse liikmena ostupakkumise Terko varale hinnaga 130 000 krooni /I kd lk. 114/. Ühtlasi väitis hageja Terko pankrotimenetluse algatamisel ajutisele pankrotihaldurile, et Terko kogu vara väärtuseks on 130 000 kuni 150 000 krooni. Terko vara müügi enampakkumisele esitati 4 pakkumist. Pakkumiste suurused olid 1 200 000 krooni, 1 450 000 krooni, 1 800 000 krooni ja 130 000 krooni, kusjuures pakkumine summas 130 000 krooni on esitatud AS Tamsalu VESKID poolt, mille juhatuse liikmeks oli hageja. Seega on arusaamatu, kuidas saab hagejale tekitatud moraalne kahju olla seotud Terko varade võõrandamisega ning tekitada hagejale ning hageja sõpradele, tuttavatele moraalset kahju, hingelist piina, kannatusi ning au teotamist. Kostja II lisas oma vastusele Terko pankrotihaldurite poolt koostatud halduri ettekande /I kd lk.122138/ Terko pankrotimenetlust menetlevale kohtunikule. Nimetatud ettekandest on võimalik selgelt välja lugeda, millest ajendatuna olid kostjad seisukohal, et hageja on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Kostja II peab oluliseks märkida, et kohus on pidanud vajalikuks kohaldada hageja suhtes ärikeeldu. Lääne-Viru Maakohtu 22.04.2004.a. kohtumäärusega /I kd lk.139-144/ kohaldati hageja suhtes ärikeeldu kuni pankrotimenetluse lõpuni ning nimetatud kohtumäärus jäi jõusse ka erikaebuse läbivaatamisel Viru Ringkonnakohtus. Hageja esitas 20.06.2005.a. Viru Maakohtusse taotluse tema suhtes kohaldatud ärikeelu tühistamiseks, kuid kohus ei rahuldanud hageja taotlust. Hageja on temale au teotamise läbi tekitatud mittevaralist kahju põhjendanud kahe erineva ajalehe artikli ilmumisega. Hageja on hagiavalduse tekstis viidanud 19.02.2008.a. “Virumaa Teatajas” ja 09.04.2008.a. “Kulutajas” avaldatud artiklitele. Nähtavasti on hageja nimetatud kuupäevade trükkimisel eksinud, kuivõrd lisatud artiklid ilmusid vastavalt 19.02.2004.a. ja 09.04.2004.a. Kostja II on seisukohal, et antud artiklites toodud paari lause alusel ei saa tekkida hagejale niivõrd suurt au teotamist, mis põhjustaks hagejale sügavat depressiooni. Kui lugeda täpsemalt mõlemat ilmunud ajalehe artiklit, siis on ilmselge, et mõlemas artiklis on kajastatud parasjagu aset leidnud ja aktuaalseid sündmusi. 19.02.2004.a. “Virumaa Teatajas” ilmunud artiklis on hagejat laias laastus pigem kajastatud positiivse isikuna. 09.04.2004.a. “Kulutaja” ajalehes ilmunud artiklis on lisaks Terko pankrotiga seotud sündmustele põgusalt puudutatud ka pankrotihaldurite poolt esitatud

kriminaalavaldust hageja vastu. Siinkohal on oluline mainida, et artiklis on selgelt öeldud “Ida Politseiprefektuuri kriminaalosakond võttis menetlusse kriminaalasja, kus uuritakse Tamsalu Terko juhtide tegevust juulis- augustis 2001.” Siinkohal ei ole kordagi mainitud A. J nime ega asjaolu, et A. J oleks toime pannud kriminaalkuriteo, vaid on kajastatud põgusalt menetluses olevat kriminaalasja. Tänapäeva ajakirjanduses kajastatakse väga tihti erinevate tuntud isikute poolt toime pandud tegusid, mille suhtes on politsei algatanud kriminaalmenetluse. Sellistest sündmustest kirjutamine ei tähenda automaatselt, et isik on toime pannud kriminaalkuriteo. Selle, kas toime on pandud kriminaalkuritegu või ei, tuvastab siiski alati edasine uurimine. Siinkohal on oluline märkida, et haldurite poolt esitatud kriminaalavalduse suhtes lõpetati menetlus seoses asjaoluga, et haldurite poolt käsitletud teod ehk pankrotiavalduse mitteõigeaegne esitamine kui kuritegu oli aegunud. Seega ei saadudki kriminaalasja raames enam vaadata asja sisulist poolt, sest teod aegusid 2006.a. Õigusvastane tegu: Hageja on seisukohal, et antud juhul on õigusvastaseks teoks ajakirjanduses andmete avaldamine, mille alusel näidati A. J varade kantijana ja Terko pankroti tahtliku põhjustajana. Kostja IIon seisukohal, et antud juhul ei ole tegemist õigusvastase teoga. Informatsiooni kriminaalasja kohta sai ajakirjandus siiski Politsei poolt koostatud ametlikust protokollist, mitte pankrotihaldurite ütlustest Kahju: Hageja on väitnud, et ta on elanud vältava kriminaalmenetluse tõttu pidevas depressiooni seisundis ning väidetava au teotamise tõttu ei ole hagejal õnnestunud leida äripartnereid ja soodsaid töökohti. Samas ei ole hageja nimetatud väiteid mitte millegagi tõestanud. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Ka Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-34-05 öelnud, et moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, missugused on mittevaralised kahjulikud tagajärjed kannatanu jaoks ning iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Hageja poolt esitatud hagiavaldus on täies ulatuses tõendamata ja põhjendamata. Süüline käitumine: Kostja II peab oluliseks lisada, et hagiavalduses kirjeldatud sündmuste põhjal on hageja esitanud nii Kostja I kui Kostja II vastu mitmeid avaldusi kriminaalmenetluse algatamiseks nii Viru Ringkonna Prokuratuuri kui ka Riigiprokuratuuri. Kõikide esitatud avalduste alusel on jäetud kriminaalmenetlused algatamata kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Seega on prokuratuur juba põhjalikult käsitlenud võimalikku kostjate süü küsimuse teemat ning on leidnud, et kostjad ei ole süüliselt käitunud, ega võlgnikule kahju tekitanud. Riigiprokuratuur on oma 10.01.2007.a. teates /I kd lk. 115-121/ kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta märkinud: “A J kaebused pankrotimenetluse osas on tingitud vähestest teadmistest kohtu- ja pankrotimenetluse kulgemisest ning juba varasemalt materjalide nr 0674000012 raames sedastatud väärarusaamadest vara hinna ja väärtuse kujunemisest. “ Samuti on Riigiprokuratuur märkinud “A J on seisukohal, et kuna tema ja teiste AS Tamsalu Terko juhatuse liikmete tegevuse osas alustatud kriminaalmenetlus nr 04259000487 on lõpetatud, ei ole tema ega teiste juhatuse liikmete tegevuses midagi õigusvastast ning järeldab sellest, et õigusvastane on hoopis pankrotihaldurite tegevus. Selline mõttekäik on arusaamatu ja põhjendamatu. Kriminaalasjas nr 04259000487 tehtud järeldused ei anna alust väita, et pankrotihaldurite tegevus on õigusvastane, kuna kohtule esitati J sõnutsi “valesüüdistus”. Nende kahe sündmuse vahel ei ole võimalik näha mingit mõistlikku seost ning seetõttu tuleb vastavad väited tähelepanuta jätta”. Seega on Riigiprokuratuur juba nentinud, et haldurite käitumist seoses hageja vastu kriminaalavalduse esitamisega ei saa pidada kahju tekitavaks ja õigusvastaseks käitumiseks. Deliktilise vastutuse tekkimise eelduseks VÕS § 1045 lg 1p 4 alusel on vajalik nelja elemendi samaaegne olemasolu 1) tekkinud kahju 2) põhjuslik seos 3) õigusvastasus 4) süüline käitumine. Hagiavalduses ei ole deliktilise vastutuse aluseks olevad kohustuslikud eeldused täidetud, samuti ei ole hageja tõendanud oma hagiavalduse aluseks olevaid asjaolusid. Menetluse käigus on hageja 24.10.2008 esitanud hagiavalduse täienduse-täpsustuse, milles märgib kostjaks ka Terko kui äriühingu ja taotleb resolutsioonis kahju väljamõistmist solidaarselt kolmelt kostjalt. Maakohtu 13.05.2009 määrusega on menetlusse kaasatud kostjana AS Tamsalu Terko /pankrotis/.

Kostja Terko (edaspidi ka Kostja III) poolt esitatud kirjaliku vastuse kohaselt Kostja III hagi ei tunnista, kuna hagi on alusetu, tõendamata, mistõttu see tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata.

TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Käesolevaga esitab Kostja III vastava taotluse ja palub jätta hagi rahuldamata seoses nõuete aegumisega. Tulenevalt TsÜS § 150 lg 1 on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. PankrS § 63 lõikest 2 tulenevalt on hüvitusnõude aegumistähtaeg kolm aastat päevast, mil kannatanu sai teada kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest. Hageja üheks nõudeks on asjaolu nagu oleks pankrotihaldurid Martin Krupp ja Sirje Tael teadlikult ja pahatahtlikult esitanud kuriteoteates valeandmeid ning tekitanud sellega hagejale mittevaralist kahju. Kui hageja nõue tugineb valeandmete esitamisel ASi Tallegg poolt 09. aprilli 2003 koostatud hinnangus, AIU POÜ hindamise aktis, ASi Aico Agro poolt 26. mail 2003 koostatud hindamisaktis ja Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ poolt 12. veebruaril 2003 koostatud hinnangus, siis oleks hageja pidanud tema poolt toodud asjaoludel hagiavalduse esitama hiljemalt kolme aasta jooksul peale kostjate poolt väidetavalt valeandmete esitamist Ida-Politseiprefektuurile ehk hiljemalt 01. aprillil 2007 või 21. märtsil 2007 (kuriteoteate otseseks aluseks olnud maksejõuetuse ettekanne koos ülalmainitud lisadega avaldati pankrotihaldurite poolt 22. märtsil 2004, millega tutvus ka hageja). Ärikeelu kohaldamise istung toimus 13. aprillil 2004 (kohtumäärus tsiviilasjas 2-1301-2002 tehti 22. aprillil 2004). Seega pidi hageja väidetavate valeandmete esitamisest kostjate poolt ärikeelu kohaldamiseks teada saama hiljemalt 13. aprillil 2004 ehk tema nõue kostjate vastu aegus 12. aprillil 2007. Hageja on esitanud kohtule ajaleheartiklid, millega on väidetavalt tema au ja väärikust kostjate poolt teotatud. Lisaks sellele, et vastav tegu (artiklite avaldamine) ei ole omistatav kostjatele, on 3/6 "Virumaa Teatajas" ilmunud artikkel "Tamsalus käib võitlus pankrotihalduritega" ilmunud 19. veebruaril 2004 (mitte 19. veebruaril 2008 nagu on kohut eksitavalt väitnud hageja) ja ajelehes "Kulutaja" artikkel "Kohalik elu" 09. aprillil 2004 ja Hagiavaldus on hageja poolt esitatud 09. jaanuaril 2009 ehk ligi 5 aastat peale artiklite ilmumist. Hageja leiab, et talle tekitati moraalset kahju kuna Terkole kuulunud elevaatorid müüdi kostjate poolt avalikul kirjalikul enampakkumisel (avaldatud AT-s 05. detsembril 2002) liiga odavalt. Kostja arvates võiks selle nõude aegumistähtaega hakata arvutama alates 15. jaanuarist 2003 ehk pankrotitoimkonna poolt avaliku enampakkumise tulemuste kinnitamisest, mistõttu vastav nõue aegus hiljemalt 14. jaanuaril 2006. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on vajalik nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Hageja ei täpsusta hagiavalduses, millised on Kostja III poolt hageja kohta uurimisorganile teadlikult ja pahatahtlikult esitatud valeandmed. Ainult asjaolu, et hageja kohta esitati kuriteoteade ja hiljem vaidlustati kriminaalmenetluse lõpetamist, ei saa olla hageja nõude aluseks käesolevas tsiviilasjas Kostja III vastu. Hagi rahuldamise esimene ja olulisem eeldus ehk Kostja III tegevuse õigusvastasus ei ole leidnud põhjendamist ega tõendamist. Kuriteoteate esitamine on Eesti õiguskorras lubatud mitte aga keelatud tegu. Seda enam, et PankrS § 55 lg 3 p.-st 1 ja §-st 28 tulenevalt on juhtorgani liikme kohustuste rikkumise kahtluse olemasolu korral kuriteoteate esitamine haldurile kohustuseks. Peale Kostja I poolt tehtud maksejõuetuse põhjuste analüüsi ja täiendavate andmete kogumist (vt kostja vastuse lisad) tekkis põhjendatud kahtlus Kostja III endiste juhtorgani liikmete, sh. hageja, võimalikes kohustuste rikkumistes. Kahtluste põhjendatust kinnitab ühtlasi asjaolu, et prokuratuur algatas hageja ja teiste Kostja III juhatajate suhtes kriminaalasja. Kriminaalmenetluse seadustiku § 193 lg.-st 1, §-st 194 ja § 199 lg 1 tulenevalt on kriminaalmenetluse algatamine uurimisorgani poolt mõeldav üksnes põhjendatud kahtluse olemasolu korral.

Oluline on ühtlasi rõhutada, et väidetavalt hageja au teotatavad andmed esitati uurisorganile menetluse läbiviimiseks ning väidetavalt valesid faktiväiteid või väärtushinnanguid ei adresseeritud kostjate poolt avalikkusele. Kuriteoteate esitamist uurimisorganitele ei saa võrdsustada andmete avaldamise või väärtushinnangu andmisega. Olemuslikult on kuriteoteate puhul tegemist palvega lasta uurimisorganil kontrollida, kas kuriteoteates esitatud asjaoludel on vastutus õigustatud või mitte ning kuriteoteates sisalduvad asjaolud eeldavad hinnangu andmist. Avalik huvi võimaliku õigusrikkumise kindlakstegemiseks ja kahju tekitanud isiku vastutusele võtmiseks on pankrotimenetluses kaalukam endise juhtorgani liikme huvist vältida kriminaalmenetlust, et lükata ümber tema tegevuse suhtes tekkinud põhjendatud kahtlused. Juhul, kui kostjad oleksid esitanud valeandmeid, oleks see menetluse käigus tuvastatud ja kostjate suhtes oleks kohaldatud kriminaalvastutust. Hageja ei ole tõendanud tekitatud kahju ja kostja väidetava õigusvastase teo vahel esineva põhjusliku seose olemasolu. VÕS § 1047 lg 3 kohaselt ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Enne hagiavalduse esitamist analüüsiti Kostja III maksejõuetuse tekkimise põhjuseid ja küsiti vastavate asjaolude kohta mitme erineva asjatundja arvamust. Andmeid kontrolliti piisava põhjalikkusega, mistõttu ei ole hageja hüvitusnõue aktsepteeritav. Ekslik on hageja seisukoht, et hagis sisalduv nõue määrata kahju suurus kohtu äranägemisel, vabastaks hageja TsMS § 230 lg 1 sätestatud kohustusest tõendada kahju tekkimist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 11. veebruari 2004.a otsuses nr 3-2-1-11-04 selgitanud, et moraalse (mittevaralise) kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel au õigusvastase teotamise korral peab hageja hüvitamise nõuet põhjendama (näitama, milles mittevaraline kahju seisnes) ja tõendama kahju olemasolu. Mittevaralise kahju eest rahalise kompensatsiooni väljamõistmiseks ei piisa üksnes sellest, et kostja rikkus hageja õigusi. Kohus peab igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt. VÕS § 128 lg 1 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Ei hagiavalduse tekstist ega selle lisatud materjalidest selgu, milles hageja füüsiline või hingeline valu seisnes ning seega ei kuulu hagiavaldus selle tõendamatuse tõttu rahuldamisele. Siinjuures on ühtlasi oluline arvestada VÕS § 134 lg. 2, mille kohaselt tuleb vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Hagis pole selliseid erandlikke asjaolusid esitatud, mis õigustaksid mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja ei ole kolmanda olulise eelduse ehk kahju tekkimise põhjusliku seose olemasolu tõendanud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Tulenevalt üldtunnustatud topeltkausaalsuse põhimõttest pidi hageja esiteks veenvalt näitama, et esineb seos Kostja III tegevuse ja saabunud õigusvastase tagajärje (au väidetav teotamine) vahel (nn vastutust tekitav kausaalsus) ning teiseks, et õigusvastane tagajärg oli konkreetse kahju (e. füüsilisehingelise valu) põhjuseks (nn vastutust täitev kausaalsus). Põhjuslikku seost ei ole hagis üldse käsitletud. Hageja ei ole näidanud, milliseid konkreetseid õigusnorme rikkus Kostja III seoses hageja poolt kirjeldatud faktiliste asjaoludega, siis ei saa ka hetkel hinnata VÕS § 127 lg 2 kohaldamist, mille järgi ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Tulenevalt VÕS § 1050 lg 1 vastutab kostja üksnes süü olemasolu korral.

PankrS § 63 lg.2 tulenevalt on hüvitusnõude aegumistähtaeg kolm aastat päevast, mil kannatanud sai teada kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest. 17.03.2008 esitatud hagi ja 24.10.2008 esitatud täpsustuse kohaselt on hagejale kahju tekitamise asjaolud järgmised- kostjad esitasid kuriteo teate 02.04.2004, viidi läbi avalik kirjalik enampakkumine, mis kinnitati pankrotitoimkonna poolt 15.01.2003, ajalehtedes Virumaa Teataja 19.02.2004 ja ajalehes Kuulutaja ilmus 09.04.2004 artikklid, mis väidetavalt riivasid hageja au ja head nime. Hagi on esitatud 17.03.2008 ja seega on haginõuded aegunud. Kuriteo teade esitati pankrotiseadusega ettenähtud kohustuse täitmiseks. Olemuslikult on kuriteo teate näol tegemist palvega lasta uurimisorganil kontrollida, kas esitatud faktilistel asjaoludel on kriminaalvastutus õigustatud või mitte ja hinnangu annab uurimisorgan. Tulenevalt PankrS § 63 lg.1 ja VÕS § 1050 lg.1 võiks kostja vastutus kõne alla tulla üksnes süü olemasolu korral. Kostja III palub teha vaheotsuse nõude põhjendatuse kohta. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjalolud, uuritud tõendid, järeldused. Seadused VÕS § 127 lg.1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg.4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolul, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega selline seos, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg ( põhjuslik seos). VÕS § 128 lg.5 kohaselt mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Asjaolud Hagi kohaselt on Kostjad I ja II õigusvastaselt: 1) Terko pankrotimenetluses hageja suhtes esitanud kriminaalmenetluse alustamise avaldusi ja on seega käitunud PankrS § 55 nõudeid eiravalt, ehk et taoliste avalduste esitamiseks ja nende osas uurimisorganite poolt tehtud otsuste järjekindlaks vaidlustamiseks puudus põhjus; 2) on müünud äriühingu vara enampakkumisel põhjendamatult odava hinnaga, millega on tekitanud Eesti riigile otsest kahju suurusjärgus 25 miljonit krooni. Hagi täpsustuse kohaselt on kostjate Tael ja Krupp õigusvastaseks tegevuseks 3) ajakirjanduses andmete avaldamine, mille alusel näidati hagejat varade kantijana ja Terko pankroti pahatahtliku põhjustajana. Kostja III on aga õigusvastaselt käitunud seeläbi, et kriminaalasja ainsaks initsiaatoriks oli asjas kannatanuna esinenud Terko korduvad kaebused kriminaalmenetlust lõpetavate haldusaktide peale. Ei ole võimalik lahutada äriühingu õigusvastast tegevust tema seaduslike esindajate õigusvastasest tegevusest, mis viitabki solidaarvastutuse tekkimisele. Kahju on hagi kohaselt põhjustatud ja seisneb selles, et hageja pidi aastaid taluma kriminaalmenetlust, sellest tulenevalt on pidanud taluma depressiooni, hingelist valu, kannatusi, on oluliselt teotatud tema head nime ja laitmatut minevikku, kuna on üldteada, et varade kantijaks nimetatud isiku majanduslik renomee langeb ja see toob kaasa raskused leida äripartnereid ja soodsaid töökohti. Kahju tekkimist vara müügist tulenevalt hagejale endale ei ole võimalik esitatud hagist ja selle täpsustusest välja lugeda. Vaheotsuse tegemise taotlused.

Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-9-09 kohaselt ei ole kohus seotud poolte taotlustega vaheotsuse tegemiseks, vaid peab hindama, kas vaheotsuse tegemine on võimalik ja põhjendatud. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-94-08 kohaselt ei saa vaheotsust teha kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta, ilma et oleks tuvastatud kahju hüvitamise eelduseks olevad asjaolud. Samale seisukohale on Riigikohus jõudnud ka otsuses nr. 3-2-1-10-08. Antud juhul kohus leiab, et asja menetlemine on toimunud juba sedavõrd pikalt ja sisuliselt, et menetluse käesolevas etapis vaheotsuse tegemine nii hagi aegumise kui nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta ei ole menetluslikult otstarbekas. Kohus leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele, kuna kahju hüvitamise eelduseks olevad asjaolud ehk deliktilise kahju koosseisu elemendid ei ole leidnud tõendamist ja seega tulenevalt eelviidatud riigikohtu lahenditest ei püstitu küsimust sellest, kas vaheotsust aegumise osas teha või mitte. Järeldused Kohus nõustub kostjate poolt kohtuliku menetluse käigus kirjalikult ja suuliselt esitatud seisukohtades esitatuga ja ei pea vajalikuks neid hagi mitterahuldamist võimaldavaid väiteid ja analüüsitud tõendeid otsuse käesolevas osas üksikasjalikult üle korrata. Kohus leiab, et: --Ei ole tuvastatud, et kostjad oleks rikkunud ühtegi antud õigussuhet reguleerivat õigusakti ehk käitunud õigusvastaselt. Hageja on esialgses hagis viidanud PankrS § 55 ja § 63 ning Põhiseadusele, hiljem on hageja loobunud tuginemisest PankrS §-s 63 sätestatule ning menetluse käigus on leidnud, et tegemist on deliktilisest õigussuhtest tuleneva õigusvastase käitumisega. VÕS § 1045 lg.1 punktis 4 reguleeritud isikliku õiguse rikkumine kui õigusvastane tegu võib seisneda kas aktiivse käitumise aktis või tegevusetuses. Täiendavalt reguleerib isikliku õiguse rikkumise õigusvastasust VÕS § 1046 ja selle kohaselt on isiklikeks õigusteks eelkõige isiku au ja väärikus, sõltumata tema eluviisist ja isikuomadustest. Isikliku õiguse rikkumise alaliigiks on VÕS §-s 1047 reguleeritud isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise õiguspärasus. Isiklike õiguste rikkumise õigusvastasuse kindlakstegemisel tuleb kohaldada VÕS §-s 1046 toodud põhimõtteid, mis eeldavad kahjutekitajale etteheidetava teo õigusvastasuse osas väärtusotsustuse tegemist. Nimetatud õiguse rikkumisel esitatava mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb tugineda VÕS § 134 lõikele 2. Kui isikliku õiguse rikkumine põhjustab hingelisi üleelamisi ning sellest tekib tervisekahjustus, siis on alust kohaldada õigusvastasuse osas ka VÕS § 1045 lg.1 punkti 2 ja kahjuhüvitise nõude ulatuse osas VÕS § 130. Hageja peab tõendama kahju tekitamise eest vastutava kostja teo, kahju ning põhjusliku seose. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatut kohustust ( VÕS § 1045 lg.1 p.7), siis peab ta sellise rikkumise ka tõendama. Ajalehte artiklite avaldamisega seonduvalt on hagi esitatud ebaõige kostja vastu. VÕS § 1047 kohaselt ebaõigete andmete avaldamise eest kannab deliktiõiguslikku vastutust andmete avaldaja. Andmete avaldaja on isik, kelle kontrolli all on andmete avalikkusele kättesaadavaks tegemine. Kui ajakirjandusväljaandes avaldatakse artikkel, milles tsiteeritakse ebaõigeid andmeid avaldavat kolmandat isikut, siis andmete avaldajaks on ajakirjandusväljaande väljaandja, mitte artiklis tsiteeritud isik. Riigikohtu otsusele nr. 3-2-1-95-05 lisatud eriarvamuse kohaselt, kui asjas ei vaielda selle üle, et käsitletava ajaleheartikli ja uudise koostasid ja avaldasid meediaettevõtjad, kasutades informatsiooni saamise ühe allikana ka kostjat ja kui on tuvastatud, et kostja ei omanud mingit kontrolli temalt

saadud informatsiooni meedias avaldamise üle, siis saab hageja kohta avaldatud andmete ümberlükkamise kohustus VÕS § 1047 lg. 4 alusel tekkida üksnes meediaettevõtjal. Kui ka lugeda, et kostjad on meediaväljaandele hagejat puudutavaid andmeid avaldanud, siis ei saa lugeda seda tegevust õigusvastaseks, tõendatud ei ole põhjuslik seos hagejale tekkinud kahju ja kostjate väidetava õigusvastase teo vahel ja põhistatud ei ole ka hagejale artiklitest tulenevalt kahju tekkimine. Lisaks sellele on ajaleheartiklitel tuginev kahjunõue esitatud aegunult. TsÜS § 150 lg.1 kohaselt on kahju tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Ajaleheartiklid on avaldatud 09.04.2004 ja 19.02.2004, mitte aastal 2008 nagu hagis ekslikult on märgitud ja seega oli nende ilmumisest hagi esitamise ajaks möödunud rohkem kui kolm aastat. Hageja esindaja on kohtuliku uurimise ja vaidluse käigus möönnud, et ajalehe artiklitel tuginev nõue võib olla aegunud /II kd lk. 157/. --Mittevaralise kahju nõude kohta on hagiavalduse p.-s 4 selgitatud, et hagejale on kostjate mittenõuetekohase tegevusega põhjustatud „põhjendamatuid kannatusi, läbi mille on talle tekitatud moraalselt, s.t. mittevaralist kahju“. Kohus leiab, et sellisel kujul ei ole mittevaralise kahju sisu piisavalt selgelt esile toodud, et selle olemasolu saaks tuvastada või et selle hüvitamiseks vajaliku hüvituse suuruse üle saaks otsustada. Ja seda ei võimalda isegi hilisem mõningane täpsustus, et mittevaraline kahju seisneb peavalude ja jätkuvate kulutuse tegemise vajaduses valuvaigistite peale. Kahju (moraalne), mida hageja väidab tal olevat tekkinud seeläbi, et haldurid müüsid ettevõtte vara hageja hinnangul liiga odavalt, mistõttu riik sai 25 miljonit krooni kahju ei ole tõendatud. Vara müük pankrotimenetluses toimub võlausaldajate ja võlgniku huvides. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole Terko pankrotimenetluses ei võlgnik ega võlausaldaja ( põhjendades sellisega väitega PankrS §le 63 tuginemisest loobumist). Vara müügiga seonduv on võlausaldajate üldkoosoleku otsustuspädevuses, koosoleku otsuste vaidlustamiseks on ettenähtud omaette kord. Puuduvad andmed, et vara müüki puudutavad üldkoosoleku otsused oleksid kehtetud. Ebamääraseks jääb väide, mis asjaoludel sai riik seeläbi kahju, et varad müüdi sellise hinnaga nagu nad müüdi. Kui riik oleks hageja väite kohaselt leidnud, et tehing on ebasoodne, siis ta ei oleks seda kas sõlminud, või oleks selle tehingu hilisemalt vaidlustanud vastavate asjaolude esinemisel. Menetlusosalised ei ole esile toonud asjaolu, et riik oleks esitanud mingeidki nõudeid vara müügitehingu osas. Kohus saab aru hageja murest riigivahendite laekumise osas, kuid hagejal tekkinud moraalset kahju see tõendada ei aita. Hageja ei ole täpsustanud, kas ja milliseid hingelisi üleelamisi, valu või kannatust see endaga kaasa tõi. Vara müük viiakse läbi täitemenetluses sätestatud korras ehk kui seda tehakse enampakkumise teel, siis enampakkumise vaidlustamiseks on ettenähtud eraldi kord ja kui seda korda järgides ei ole kas enampakkumist tähtaegselt vaidlustatud või selle vaidlustamise korral ei ole seda kehtetuks tunnistatud, siis anno 2008-2009 sellele viidates väita moraalse kahju tekkimist, on ainetu. Kahju, mida hageja väidetavalt sai aastaid kestnud põhjendamatust kriminaalmenetlusest tulenevalt, seisneb hingelises valus, kannatustes ja depressioonis. VÕS § 1045 lg.1 p.1-5 nimetatud õigushüve kahjustamise korral tuleb tuvastada põhjuslik seos kahju tekitaja teo või tegevusetuse ning kannatanu õigushüve kahjustamise vahel. Põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb kontrollida, kas kahju põhjustajale etteheidetava teo ärajäämise tagajärjel oleks ära jäänud ka kannatanul kahjuliku tagajärje tekkimine. Kohus leiab, et kuna pole tõendatud kostjate tegevuse õigusvastasus, siis ei ole võimalik tõendadagi põhjusliku seose olemasolu teo ja väidetavalt saabunud tagajärje ehk kahju vahel. Isegi kui leida, et hagejal tekkisid seoses tema poolt juhatuse liikmena juhitud äriühingu(te) suhtes toimuva(te) pankrotimenetlus(t)ega hingelised valud, kannatused ning üleelamised, siis neid ei ole

põhjustanud kostjad oma tegevusega. Kohus möönab, et ettevõtet pikaaegselt juhtinud tegevjuhil on üleelamised ja ta tunneb ennast isiklikult suhestatuna äriühinguga edaspidiselt (pärast tema kontrolli alt väljumist) toimuva suhtes, kuid see ei anna põhjust väita, et isikud, kes on määratud korraldama ja juhtima äriühinguga seotud tegevust pankroti väljakuulutamise järgselt, oleks automaatselt igas oma toimingus tegutsemas õigusvastaselt. Menetlusreeglid pankrotimenetluses toimetamiseks sätestab pankrotiseadus. Selle üle, et haldur(id) järgiks nimetatud reegleid on seatud mitmekordne järelvalve- võlausaldajate poolt läbi pankrotitoimkonna, kohtu poolt läbi mitmeastmelise kohtusüsteemi ja Justiitsministeeriumi poolt nn üldkontrollina. Kui ükski nimetatud institutsioon ei ole haldurite selles tegevuses, milles hageja neid esitatud hagiavalduses süüstab, leidnud kuritarvitusi või eiramisi, siis on põhjendamatu ja tõendamata hageja väide, et haldurid on tegutsenud õigusvastaselt. Riigikohtu 12.03.1998 otsuse nr. 3-2-1-32-98 kohaselt juurdleja, uurija, prokuröri ega kohtu tegevust menetluslike ülesannete täitmisel, kui see on toiminud seaduse kohaselt, ei saa pidada ebaseaduslikuks. Juhatuse liikmena pidi hageja ka arvestama teatud kõrgendatud taluvuskohustusega ja avalikkuse poolt tema tegevusele omistatava tähelepanuga. Tulenevalt sellest, et kostja III näol oli tegemist arvestavas suurusjärgus ettevõttega vähemalt maakonna mastaabis, siis oli avalikkusel õigustatud ootus teada saada sellise ettevõttega seonduvat läbi ajakirjanduses avaldatu. Sealjuures tuleb hageja tähelepanu juhtida asjaolule, et mitte igale au teotamise juhtumile pole põhjust reageerida rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, kuivõrd kohtumenetlus ja tehtav kohtulahend võivad olla piisavad au teotamisega põhjustatud negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks( Riigikohtu otsus nr. 3-2-1-11-04). Hageja on nimetanud, et artiklike avaldamine näitas teda majanduslikult halvas valguses. Kohtupraktika (Riigikohtu otsus nr.-3-2-1-51-05) kohaselt ei ole mittevaralise kahjuna käsitatavad majanduslikud probleemid äritegevuses, seega asjaolu, et hageja väitel ta kostjate tegevuse tulemusena ei leidnud äripartnereid ja soodsaid töökohti, ei ole aluseks mittevaralise kahju tekkimisele ja sealt edasi selle hüvitamisele. Kui hageja leiab, et ajakirjanduses avaldatu teda riivab ja kahju tekitab, siis kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb nõue pöörata ajakirjandusväljaande väljaandja vastu, mitte aga avaldatud artiklis nimetatud ja tsiteeritud isikute vastu. Moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, missugused on mittevaralised kahjulikud tagajärjed kannatanu jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad (Riigikohtu otsus nr.3-2-1-34-05). Hageja on tagajärjeks nimetanud pidevat depressiooni, hingelisi üleelamisi, kannatusi, hea nime ja laitmatu mineviku teotamist. Depressioon on meditsiiniline termin, seega selle olemasolu on võimalik tõendada vastavate spetsialistide väljaantud tõenditega. Hingeline üleelamine ja kannatused on psühholoogia valdkonda kuuluv uurimisala ja seega on võimalik ka selle ala spetsialistidelt saada tõenduslikku teavet nende olemasolu kohta hagejal. Hageja esitas depressiooni olemasolu kui haginõuet põhistava asjaolu tõendamiseks perearsti tõendi /II kd lk 77/ ning kohtu selgituse peale, et perearstil puudub pädevus diagnoosida depressiooni, esitas taotluse /II kd lk 164-165/ läbi viia enda suhtes kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Kohus rahuldas selle taotluse /II kd lk 191-195/ ja ekspertiis viidi läbi, kuid tõendina saadud eksperdi arvamusele /III kd lk 12-15/ hageja kohtuliku vaidluse käigus enam tugineda ei soovinud, viitega riigikohtu lahendile nr. 3-2-1-152-09

Hea nimi ja laitmatu minevik on väärtusotsustus, antud juhul isiku poolt endale antud hinnang. Kui seda aga teeb keegi teine, siis oma sisu või vormi tõttu võib see olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärtust (Riigikohtu otsused nr.3-2-1-99-97, 3-2-1-161-05, 3-2-1- 53-07). Teise isiku kohta väärtushinnangu avaldamine ei ole iseenesest keelatud (õigusvastane). Õigusvastasuse hindamiseks tuleb kontrollida, kas väärtushinnangus on konkreetses kultuurikeskkonnas halvustav või negatiivne tähendus ning seejärel saab hinnata väärtushinnangu põhjendatust ehk kohasust. Ehk antud juhul seda, kas hagejale (tema meelest) artiklites antud hinnang kui „kantijale“, on kohane. Isiku mainet kahjustav väärtushinnang on kohane, kui väärtushinnangu avaldajal oli mõistlik õigustus teist isikut üldsuse ees negatiivselt kajastada. Antud hinnangu kohasus võib muuhulgas sõltuda ka sellest, kas isik, kelle kohta hinnang käib, on andnud põhjust (aluse) selliseks hinnanguks ( Riigikohtu otsus nr. 3-2-1-63-02 p.7). Õigusvastased on eeldatavasti väärtushinnangud, mis on kujundatud ja esitatud ilma põhjenduseta või mida põhjendatakse ebaõigete andmetega. Hindamaks kas väärtushinnang riivab isiku head nime, tuleb muu hulgas arvestada ka seda, kas hinnangud olid suunatud konkreetselt hageja vastu või isikute grupi vastu, kuhu hageja kuulub (Riigikohtu otsus nr. 3-2-1-11-04) Kohus leiab, et ei ole vajadust ajakirjanduses avaldatut täpsemalt analüüsida, kuna kohus on eelnevalt leidnud, et artiklite avaldamisest tuleneva väidetavalt kahju tekitamise eest ei vastuta kostjad. Kuna kohus leiab, et hageja on valinud kahju tekitamise asjaolu kohta valed kostjad, siis ei ole vaja arutada ka küsimust, kas selle asjaolu alusel tekitatud kahju hüvitamise nõue on esitatud aegunult või mitte. Kohase kostja valiku küsimus tõusetub ka kahju tekitamise esimese asjaoluna nimetatud kriminaalmenetlust puudutavas osas. Seega kokkuvõtvalt saaks hageja nõude võimalik alus olla VÕS § 1046 ja § 1047, kuid nimetatud alustel saaks haldurite vastu hagi esitada eeldusel, et haldurid kahjustasid hageja isiklikke õigusi või avaldasid ebaõigeid andmeid, mis ei tulene nende halduri õiguste ja kohustuste raames tehtud vajalikest toimingutest. Kohtu hinnangul on kostjad põhjendatult ja asjakohaselt leidnud, et haldurid on kohtumenetluse alustamise avaldust esitades käitunud kooskõlas PankrS-s sätestatuga ja seega ei ole tegutsenud õigusvastaselt ning et omakorda kohtuorganite tegevuse tulemite osas ei saa haldurid vastutust kanda. Pankrotihalduri poolt pankrotimenetluses võlgniku organi liikme vastu seadusega kooskõlas nõude esitamist ei saa pidada isiklikke õigusi kahjustavaks ka juhul, kui hagi jääb rahuldamata. Tõendid Kohus on asja lahendamisel hinnanud tõenditena hagile ja kostjate vastustele lisatud ja menetluse käigus kogutud kirjalikke tõendeid ning on teinud vastavad leheküljelised viited tekstisiseselt. Hagiavalduse lisadena märgitud tõenditest ja hilisemalt hageja poolt esitatud tõenditest kohus ei arvesta: 1) pankrotimenetluse algatamata jätmise määrus tsiv. asjas 2-581/02 / I kd lk. 12 ja 85/, kuna tõendi esitaja ei ole põhistanud miks ja millise asjaolu tõendamiseks vastav tõend on esitatud; 2) Linnufarmid Eestis 2001 / I kd lk. 17-18/, kuna esitatud tõendist ei nähtu, mis eesmärgil ja kelle jaoks see on 26.06.2003 koostatud ning puudub ka tõendi seos hagis esitatud asjaoludega; 3) 01.06.2007 Äripäeva artikkel- Nahaalsus ja poliitikute abi tegid viljaärimehed miljonäriks /I kd lk. 30-31/, kuna asjaolule, et keegi midagi avaldas ajalehes Äripäev ning kas ja kuidas see on seotud hagis esitatud asjaoludega, ei ole hageja enam tuginenud selles hagis /I kd. lk.63-68/, mis on esitatud peale kohtu poolt esialgses hagis esinenud puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaega; 4) AB Küllike

Namm arve-kviitung 03.08.2007 /I kd lk. 32 ja 86/, kuna tõendi esitaja ei ole põhistanud miks ja millise asjaolu tõendamiseks vastav tõend on esitatud; 5) AS Rakvere Lihakombinaat sealiha kokkuostuhindade tabel / I kd. lk. 41/ ja kaks Aiu Põllumajanduse OÜ arvet /I kd lk.42-43/, kuna tõendi esitaja ei ole põhistanud miks ja millise asjaolu tõendamiseks vastav tõend on esitatud; 6) käsikirjaline selgitus 31.05.2006 / I kd lk 84/ kuna ei ole võimalik aru saada kes, miks ja mida selles tõendis kirjutab ja tõendi esitaja ei ole põhistanud, miks ja millise asjaolu tõendamiseks vastav tõend on esitatud . Asja sisulise arutamise jaoks ei ole vaja hinnata erinevaid majanduslikku seisundit kinnitavaid tõendeid, mida hageja on esitanud menetlusabi taotluste lahendamiseks. Menetluse käigus kogutud tõendile- eksperdi arvamusele - tuginemisest on hageja loobunud. Hageja poolt esitatud perearsti tõend ei tõenda hagejal depressiooni esinemist ning arstitõendis nimetatud tervisehäire põhjuslikku seost hagi asjaoludega. Kuna hageja loobus eksperdi arvamusele kui tõendile tuginemisest, siis ei ole otstarbekas vaadelda-uurida ka eksperdi taotlusel arvamuse koostamiseks kohtu poolt kogutud hagejat puudutavat meditsiinilist informatsiooni sisaldavaid dokumente / III kd lk.3-11/. Menetluskulud TsMS § 162 lg.1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 190 lg.1 kohaselt menetlusabi andmine ei välista ega piira menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused -kostjate menetluskulud jäävad hageja kanda. TsMS § 190 lg.2 kohaselt menetlusosaline, kelle kahjuks on lahend tehtud, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks- hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda. TsMS § 190 lg.4 kohaselt, kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Viru Maakohtu 19.03.2008 määrusega rahuldati hageja menetlusabi taotlus ja ta vabastati riigilõivuna 25 750 krooni tasumisest. Järgneva hagi täpsustusega muutis hageja oma nõude selliseks, et jättis kahju suuruse kohtu määrata, seega tuleb hagihinnaks lugeda 25 000 krooni ja sellise hagihinna alusel riigilõivu maksmise kohustus on reguleeritud Viru Maakohtu 21.04.2009 määrusega, milles rahuldati osaliselt hageja menetlusabi taotlus ja vabastati hageja riigilõivu 1000 krooni tasumisest. Seega ei ole põhjendatud hagejalt välja mõista riigilõivu summas 25750 krooni, mille tasumisest ta küll vabastati, kuid mis ei vasta enam menetlusse jäänud hagi hinnale 25 000 krooni ja hagejalt tuleb riigi kasuks välja mõista menetluskulu katteks 1000 krooni ehk summa, mille ulatuses hageja on saanud menetlusabi riigilõivu tasumiseks. TsMS § 173 lg.1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg.3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

TsMS § 174 lg.1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 452 lg.1 kohaselt kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. TsMS § 453 lg.1 kohaselt otsus tehakse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu, kus menetlusosalised võivad otsusega edasikaebamistähtaja jooksul tutvuda ja saada selle ärakirja. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

Marika Leimann Tea Toming

Kohtuotsus jõustus 24. mail 2011.a Tartu Ringkonnakohtu otsusega. Nooremreferent Tea Toming

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.