Kohtulahend

kantud külanõukogu majapidamisraamatusse.Seega polnud elamu kolhoosipere vara. Ringkonnakohus luges tõendatuks poolte kokkuleppe elamu ehitamiseks, et sinna koos lastega elama asuda. Samuti loeti tõendatuks nende ühine tegutsemine elamu ehitamisel ja selleks ühise raha kasutamine. Seega oli pooltel kooskõlas TsK § 438 lg 1 sätestatuga ühise tegutsemise leping. TsK § 440 lg 1 kohaselt eeldatakse, et lepinguosaliste tegevuse tulemusena loodud asjas on lepinguosaliste osad võrdsed. Ka AÕS § 71 lg 1 kohaselt on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuses palus kassaator ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse Saare Maakohtu otsus. Kaebuse kohaselt on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud materiaalõiguse normi. Kassaator leidis, et tegemist oli kolhoosiperega. Kolhoosikorra ajal esines fiktiivseid kolhoosiperesid, kuid kohtul ei olnud õigust tunnistada kolhoosiperet fiktiivseks, seda tegi kohalik täitevvõim. Tänaseid seadusi arvestades on tegemist haldusõigussuhtega, millest tulenev vaidlus kuulub halduskohtu pädevusse. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa üks ja sama vara olla ühtaegu ühisvara ja lahusvara. Seega saab väita, et ühtaegu ei saa olla üks ja seesama vara kolhoosipere vara ja ühisvara. Ühise tegutsemise lepingu kohaselt tulnuks enne elamu ehitama asumist eraldada ehituskrunt nii hagejale kui kostjale ja sõlmida nendega ka ühine leping ehituskrundi tähtajata kasutamiseks andmise kohta. Kuna ehituskrunt eraldati ühele isikule, siis ei saa hageja ja kostja omavahelisi suhteid määratleda mitte ühise tegutsemise lepinguga, vaid kolhoosipere õigusinstituudiga. Vastustaja palus ringkonnakohtu otsuse muutmata jätta. Kolleegiumi istungil palus kostja esindaja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Seadus ei määratlenud kolhoosipere mõistet ja koosseisu. Kolhoosiperena mõisteti isikute perekondlik-töist ühendust, kelle liikmetel olid omavahel varalised suhted, vastastikused õigused ja kohustused. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et lisaks vähemalt ühe isiku sidemele kolhoosiga ja ühisele kooselule oli kolhoosipere kohustuslikuks tingimuseks ka ühine abimajandi pidamine. Ühise abimajandi pidamisest saadavad tulud rahana või selle eest soetatud varana moodustasid kolhoosipere liikmete ühisomandi. Lugedes tõendatuks ühise abimajandi puudumise, tegi ringkonnakohus sellest seadusliku järelduse, et pooled koos oma alaealiste lastega ei moodustanud kolhoosiperet ning poolte ühise tegutsemise tulemusena ja ühiste vahendite arvel loodud elamu ei ole kolhoosipere vara. TsKS § 92 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kuna seadus ei sätestanud, et kolhoosipereks olekut saab tõendada vaid külanõukogu majapidamisraamatu andmetega, siis oli kohtul õigus teiste tõendite alusel jõuda järeldusele, et pooled ei moodustanud kolhoosiperet. Isegi kui pooled oma lastega oleksid moodustanud kolhoosipere, ei saaks vaidlusalust elamut lugeda kolhoosipere varaks, kuna selle ehitamist jätkati ka pärast kolhoosi reformimist, mille tulemusena kolhoos ja kolhoosipere lakkasid olemast. Ekslik on kassaatori seisukoht, et ühise tegutsemise lepingu sätete järgi pidi hageja omandiõiguse tunnustamise eelduseks olema ka hagejale eraldatud maa. 1980.-ndate aastate kohtupraktika lubas asja kõiki tehiolusid arvestades tunnustada ka selle isiku, kellele polnud maatükki ehituseks

eraldatud, omandiõigust osale elamust. Seega on ringkonnakohus põhjendatult kohaldanud tsiviilkoodeksi ühist tegutsemist reguleerivaid sätteid. Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai 1997. a otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.