Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. juuni 2020, Tallinn
Kohtuasja number
2-17-6089
Kohtuasi
XX (end X) hagi YY ja OÜ Kadrikese Haldus vastu tehingu tühisuse tuvastamiseks ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavalduse saamiseks XX (end X) hagi YY vastu seltsinguvara jagamiseks või 52 500 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 7. juuni 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX (end X) apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
56 700 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (apellant) XX (end X) (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Järve Kostja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Andres Aavik ja vandeadvokaat Yulia Zaitseva Kostja (vastustaja) OÜ Kadrikese Haldus (registrikood 10908775), lepinguline esindaja vandeadvokaat Merilin Ojasaar
Kohtuistungi toimumise aeg
4. veebruar 2020
Istungil osalenud isikud
Hageja XX (end X) ja tema lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Järve Kostja YY ja tema lepingulised esindajad vandeadvokaat Andres Aavik ja vandeadvokaat Yulia Zaitseva
2-17-6089 Kostja OÜ Kadrikese Haldus seaduslik esindaja PM ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Merilin Ojasaar
1.Tühistada Harju Maakohtu 7. juuni 2019. a otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata XX (end X) hagi YY vastu 52 500 euro ja viivise saamiseks (resolutsiooni p 1), jättis YY menetluskulud XX (end X) kanda (resolutsiooni p 3 osaliselt) ja mõistis XX-lt (end X) YY kasuks välja menetluskulud hüvitise 4524 eurot koos viivisega (resolutsiooni p-d 4-5), ning saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
2.Rahuldada XX (end X) apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Jätta OÜ Kadrikese Haldus apellatsioonimenetluse kulud XX (end X) kanda.
4.Mõista XX-lt (end X) OÜ Kadrikese Haldus kasuks välja menetluskulude hüvitis 1958 eurot 20 senti. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib esitada kaebuse, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (endise nimega X) (hageja) esitas 18. aprillil 2017 Harju Maakohtule YY (kostja I, endine abikaasa) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 40 000 eurot ja kuni põhivõla tasumiseni sellelt viivise. Hageja esitas 22. novembril 2017 maakohtule menetlusdokumendi, milles palus jagada hageja ja kostja I seltsinguvarana Tallinnas XXX asuva korteriomandi või mõista kostjalt I hageja kasuks välja 52 500 eurot ja viivise põhivõlalt alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Seltsinguvara jagamise nõuete osas ei lubanud Harju Maakohus 15. märtsi 2018. a määrusega hagejal hagi muuta.
2-17-6089 Kostja I esitas 19. juunil 2017 vastuhagi, milles palus hagejal Tallinnas XXX asuva korteriomandi valduse kostjale I üle anda ning hüvitada kostjale korteri kasutamisega tekitatud kahju. Harju Maakohus keeldus 29. juuni 2017. a määrusega vastuhagi menetlusse võtmast ja eraldas selle iseseisvasse menetlusse (tsiviilasi nr 2-17-10103). Harju Maakohus peatas 31. augusti 2018. a määrusega asja menetluse kuni menetluse lõppemiseni tsiviilasjas nr 2-17-6089. Hageja esitas 12. märtsil 2018 kostja I ja OÜ Kadrikese Haldus (kostja II, ostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et kostjate 13. septembril 2017 sõlmitud Tallinnas XXX asuva korteriomandi müügi- ja asjaõigusleping on tühine ja selle alusel tehtud kinnistusraamatu kanded on ebaõiged, ning kohustada kostjaid andma tahteavaldus korteriomandi kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks (tsiviilasi nr 2-18-3883). Harju Maakohus liitis hageja taotlusel tsiviilasjad nr 2-18-3883 ja nr 2-17-6089 ning tsiviilasja numbriks jäi 2-17-6089. Pärast tsiviilasjade liitmist täpsustas hageja maakohtu nõudel
3.augustil 2018 oma nõudeid ning palus kohtul: 1) tuvastada, et kostjate 13. septembril 2017 sõlmitud Tallinnas XXX asuva korteriomandi müügi- ja asjaõigusleping on tühine ning selle alusel tehtud kinnistusraamatu kanded on ebaõiged; 2) jagada hageja ja kostja I seltsingu ühisvaraks olev Tallinnas XXX asuv korteriomand järgmiselt: - jätta korteriomand hageja ainuomandisse, kohustada kostjaid andma nõusolek kinnistusraamatus omanikukande vastavalt muutmiseks ja asendada nõusolek kohtuotsusega ning mõista hagejalt kostja I kasuks välja panuste suurusele vastav hüvitis, kuid mitte rohkem kui 52 500 eurot; määrata otsuse täitmise kord selliselt, et kostjal I on õigus nõuda hüvitist pärast 90 päeva möödumist kohtuotsuse jõustumisest, nõusolekute andmist ning hageja omanikuna kinnistusraamatusse kandmist; - alternatiivselt kohustada kostjaid andma nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks selliselt, et hageja ja kostja I kantakse kaasomanikena kinnistusraamatusse, kaasomandi mõttelise osa suurus määrata vastavalt panuste suurusele, kuid hageja kaasomandi suuruseks määrata mitte väiksem osa kui 1/2, ning asendada vastavad nõusolekud kohtuotsusega; jagada hageja ja kostja I seltsingu ühisvaraks olev korteriomand, müüa see avalikul enampakkumisel ja jagada müügitulem pärast müügiga seotud kulutuste ja seltsingu kohustuste maha arvamist hageja ja kostja I vahel vastavalt nende panustele, aga hagejale mitte vähem kui 50%; - alternatiivselt mõista kostjalt I hageja kasuks välja 52 500 eurot ja alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni sellelt summalt viivis; 3) jätta menetluskulud kostja I kanda ja mõista kostjalt I hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 6. detsembril 1996 abielu ja abielust sündis kaks last. 2001. a aprillis/jaanuaris sõlmisid abikaasad ühise kodu soetamiseks, parendamiseks ja ülalpidamiseks vastavalt mõistetava käitumisega (konkludentselt) seltsingulepingu ning ostsid Tallinnas QQQ asuva korteri (QQQ korteriomand). Kuigi formaalselt võis korterit pidada
22.veebruaril 2001 sõlmitud abieluvaralepingu järgi hageja lahusvaraks, käsitasid abikaasad seda ühisvarana. Ostusummast 138 500 krooni tasus hageja oma emalt kinkena saadud raha eest, 80 000 tasus kostja I. Lisaks tasus hageja elamukooperatiivi maksu ca 5500 krooni ja
2-17-6089 remondi eest ca 158 000 krooni. Abikaasad elasid ühise perena QQQ korteris kuni selle võõrandamiseni. Hageja müüs QQQ korteriomandi 2005. a aprillis ja selle müügihind 605 000 krooni laekus 20. aprillil 2005 hageja pangakontole.
25.aprillil 2005 ostsid abikaasad perele uueks eluasemeks Tallinnas XXX asuva korteriomandi (XXX korteriomand), mille omanikuna kanti kinnistusraamatusse kostja I. Hageja tasus ostusummast 405 000 krooni ja kostja I ca 300 000 krooni (isalt saadud pärandvara arvel). Ülejäänud QQQ korteri müügist saadud raha eest tegi hageja ostetud korteris remonti. Kuigi ka seda korterit võis formaalselt pidada kostja I lahusvaraks, käsitasid abikaasad seda ühisvarana. 2007. a mais läksid hageja ja kostja I lahku. Kostja lahkus poolte ühisest kodust ning hageja jäi abikaasade kokkuleppel koos lastega sinna elama. Hageja on ka pärast seda teinud korteris remonti ning tasunud elamu renoveerimise eest remondifondi makseid, mille arvel on korteri väärtus tõusnud. 2016. a sügisel pidasid poole läbirääkimisi seltsingulepingu lõpetamise ja seltsingu vara jagamise üle. Kostja hakkas nõudma, et hageja sõlmiks kostjaga üürilepingu ja hakkaks maksma korteri kasutamise eest üüri. Seega lõppes poolte ühine tahe ja eesmärk. Abikaasade ühine eesmärk oli tagada perele, eelkõige lastele elamiseks ja kasvamiseks kindel elukoht ning selleks panustasid nad esmalt QQQ ja seejärel XXX korteri omandamisse ning renoveerimisse. Pooltel oli kokkulepe kasutada kortereid majanduslikus mõttes ühisvarana ning neil oli tahe vähemalt majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks. Kuna seltsinguleping lõppes 2016. a sügisel, tuleb XXX korter kui seltsinguvara jagada. Hageja on nõus, et poolte panused loetakse võrdseks. Menetluse alguses oli XXX korteriomandi väärtus 80 000 eurot. Menetluse ajal on väärtus tõusud ja eksperthinnangu kohaselt on see 105 000 eurot. Seetõttu on hagejal õigus varale väärtusega 52 500 eurot.
3.Praeguse asjaga liidetud hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja I ja kostja II 13. septembril 2017 XXX korteri müügi- ja asjaõiguslepingu, millega kostja I võõrandas kostjale II XXX korteri hinnaga 73 000 eurot. Leping on seadusest tuleneva keelu rikkumise tõttu tühine, sest korteriomand oli seltsingulepingu alusel abikaasade ühisvara ning hageja ei ole andnud nõusolekut korteriomandi kui seltsinguvara võõrandamiseks. Alternatiivselt on leping näilikkuse tõttu tühine, sest see on sõlmitud seotud osapoolte vahel eesmärgiga säilitada kostja I omandiõigus. Sellele viitavad järgmised asjaolud: kostja II ei tutvunud enne korteriomandi ostmist selle seisukorraga ega teavitanud korteris elavaid isikuid ostmisest, samuti ostis kostja II korteriomandi ca 1/3 võrra turuväärtusest odavama hinnaga. Alternatiivselt on leping tühine vastuolu tõttu heade kommetega, sest korteriomandit käsutades jättis kostja I hageja ilma talle kuuluvast varast, kuigi korter oli olnud pikka aega hageja ja tema alaealise lapse elukohaks. Hagejal on õigustatud huvi lepingu tühisuse tuvastamiseks, sest korteriomand on hageja ja kostja I ühisomandis.
2-17-6089 Kostjate seisukohad
4.Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda. Kostja I vastuväidete kohaselt lõppes tema kooselu hagejaga 2007 ning kohus lahutas 11. aprilli 2017. a otsusega nende abielu. Hageja jäi kooselu lõppedes XXX korterisse elama, et tagada lastele elukoht. Nii kostjal I kui ka hagejal on uus pere. Kostja I palus 20. märtsi 2017. a ekirjas hagejal XXX korteriomandi vabastada kahe nädala jooksul, kuid hageja ei ole korterit vabastanud. XXX korteriomand on kostja I lahusvara. Abikaasade varalised suhted oli reguleeritud 22. jaanuaril 2001 sõlmitud abieluvaralepinguga ja muid kehtivaid lepinguid, sh seltsingulepingut ei ole nad omavahel sõlminud. Abikaasadel ei olnud mistahes ühist eesmärki ega ühist tahet luua kestvalt ühisvara. Pärast kooselu lõppemist puudus ka ühine majapidamine. Samuti ei ole nad pidanud läbirääkimisi seltsinguvara jagamise üle. Korteriomandi omandamiseks pidanuks seltsinguleping olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Hageja ei ole tõendanud seltsingulepingu sõlmimist ega tehtud kulutusi. Tunnistaja ütlustega ei saa tõendada tehtud kulutusi. Ainus tõendatud kulutus on 138 500 krooni QQQ korterioamndi omandamise eest. Kulutused on tehtud perekonna ülalpidamiseks. Hageja hüvitisenõue on aegunud. Kostja I tasus XXX korteriomandi eest 300 000 krooni (lahusvaraks olnud teise korteriomandi võõrandamisest saadud raha). Arvestades seda, et hageja kulutas QQQ korteriomandi müügist saadud rahast 405 000 krooni XXX korteriomandi ostmisele ning QQQ korterit ostes oli hageja panus 138 000 krooni ja kostja I panus 115 000 krooni, on hageja osa XXX korteri ostmisel 290 135 krooni (18 543 eurot). Kostja I võõrandas menetluse ajal XXX korteriomandi, sest tal oli vaja maksta hagejale lapse ülalpidamiseks elatist (kohtutäitur arestis kostja I sissetuleku). Kostjal oli õigus võõrandada tema lahusvaraks olnud korteriomand ilma hageja nõusolekuta. Korteriomandi võõrandamise leping ei ole näilik. Kostja võõrandas korteriomandi, sest tal ei olnud raha hagejale lapse ülalpidamiseks elatisevõlg ära maksta. Korteriomandi hind oli alla turuhinna seetõttu, et korteris elab endiselt hageja, kes keeldub korterit vabastamast.
5.Kostja II vaidles tema vastu esitatud nõuetele vastu ja palus jätta selles osas hagi läbi vaatamata või rahuldamata. Menetluskulud palus kostja II jätta hageja kanda. Kostja II vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et abikaasadel oli lisaks abieluvaralepingule seltsinguleping. Hageja väited seltsingulepingu sõlmimise kohta on vastuolulised ega ole eluliselt usutavad. QQQ ja XXX korteriomandite müügilepingud kinnitavad, et pooled juhindusid abieluvaralepingust. Abieluvaraleping sõlmiti vahetult enne QQQ korteri ostmist hageja lahusvara hulka, seega oli see abikaasade kaalutletud otsus. Ka juhul, kui abikaasad oleksid sõlminud seltsingulepingu korteriomandi omandamiseks oleks see notariaalse vormi järgimata jätmise tõttu tühine. Tegemist oleks sisemise seltsinguga, sest see ei olnud kolmandatele isikutele äratuntav. Sisemise seltsingu puhul kuulub korteriomand kostjale I ning hagejal ei ole õigustatud huvi kostjate vahelise õigussuhte puudutamise tuvastamiseks ja hageja need nõuded tuleb jätta läbi vaatamata. Igal juhul ei ole kostjate vahel sõlmitud müügi- ja asjaõigusleping tühine. Isegi, kui XXX korteriomand kuulus seltsinguvara hulka ja hageja ei andnud selle võõrandamiseks nõusolekut, ei too nõusoleku puudumine kaasa tehingu tühisust, sest käsutus oli sellest hoolimata kehtiv,
2-17-6089 kuna kostja II omandas korteriomandi heauskselt. Kostja II tugines korteriomandit ostes kinnistusraamatu ja abieluvararegistri kandele ning notari selgitustele. Kostjad ei ole tuttavad ning müügiprotsess oli tavapärane. Kostja I teavitas kostjat II sellest, et pooleli on kohtuvaidlus korteri vabastamiseks. Hageja ei ole tõendanud tehing näilikkuse aluseks olevaid asjaolusid ning asjaõigusleping ei saa olla näilikkuse tõttu tühine. Tehing ei saa olla hagis nimetatud asjaoludel heade kommete vastane. Esimese astme kohtu otsus
6.Harju Maakohus jättis 7. juuni 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulude hüvitise 4524 eurot (käibemaksuga) ning kostja II kasuks 4220 eurot 15 senti koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt viivist. Samuti tühistas maakohus hagi tagamise abinõu korteriomandi käsutamise keelamiseks.
6.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - hageja ja kostja I sõlmisid 6. detsembril 1996 abielu; - hageja ja kostja I sõlmisid 22. jaanuaril 2001 abieluvaralepingu, mille p-s 3.1. leppisid mh kokku, et kõik pärast abieluvaralepingu sõlmimist ükskõik kumma abikaasa poolt soetatav vara, sh ka registritesse kandmisele kuuluvad vallas- ja kinnisasjad ning varalised õigused jäävad selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele see vastavasse registrisse on kantud või kelle nimele see soetatakse; abieluvaraleping kanti abieluvararegistrisse ja leping lõppes abielu lahutamisega; - 23. jaanuaril 2001 tasus HH (hageja vanaema) ŽŽ-le QQQ korteri eest 138 500 krooni ja kostja I tasus 115 000 krooni; - 30. oktoobril 2001 kanti hageja QQQ korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse; - 19. aprillil 2005 sõlmis hageja QQQ korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu, millega müüs korteriomandi hinnaga 610 000 krooni ning saadud raha kanti hageja pangakontole; notar kontrollis abielutunnistuse ja abieluvararegistri alusel, et korteriomand oli vastavalt abieluvaralepingule kantud lahusvarana hageja nimele kinnistusraamatusse; - 23. veebruaril 2005 sõlmis kostja I XXX korteriomandi müügilepingu, mille alusel ostis kostja I korteriomandi hinnaga 720 000 krooni, ning 25. aprillil 2005 asjaõiguslepingu, mille alusel kostja I kanti korteriomandi ainuomanikuna kinnistusraamatusse; 315 000 krooni oli müügilepingu sõlmimisel müüjatele tasutud ning kostja I tasus 300 000 krooni notari deposiiti; - abikaasade kooselu lõppes 2007. a mais ja Harju Maakohus lahutas nende abielu
3.oktoobri 2017. a otsusega (jõustus 7. novembril 2017); - kostja I ja kostja II sõlmisid 13. septembril 2017 müügi- ja asjaõiguslepingu, millega kostja I müüs XXX korteriomandi hinnaga 73 000 eurot kostjale II; - eksperthinnangu kohaselt oli korteri turuväärtus 3. oktoobri 2017. a seisuga 105 000 eurot.
6.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud, et abikaasad sõlmisid seltsingulepingu. Seega oli XXX korteriomand kostja I lahusvara ning hageja nõuded kostja I vastu ei ole põhjendatud. Hageja käitus QQQ korteri ostul ja müügil vastavalt abieluvaralepingule. Hageja väide, et ta ei saanud abieluvaralepingu sisust aru, talle ei selgitatud abieluvaralepingu tagajärgi ja tal ei olnud abieluvaralepingut sõlmides mingit eesmärki, kuna abikaasadel ei olnud lepingu sõlmimise ajal vara, ei ole usutav. Abieluvaralepingu kohaselt luges notari asendaja enne lepingu
2-17-6089 allakirjutamist abikaasadele eesti keelest vene keelde tõlgitud lepingu ette, leping vastas nende tahtele ning kirjutati alla notari asendaja juuresolekul. Kostja kinnitas kohtuistungil, et notar tõlkis abieluvaralepingu teksti ja selgitas seda. Seega, hoolimata hageja eesti keele oskusest, ei saanud hagejal jääda arusaamatuks, et abieluvaralepinguga reguleeritakse pärast abieluvaralepingu sõlmimist abikaasade soetatava vara kuuluvust. Hagejal oli võimalik esitada tõlgitud teksti kohta notarile täpsustavaid küsimusi ning vajadusel keelduda lepingut sõlmimast. Abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud notariaadiseaduse § 7 järgi oli notariaaltoimingu keeleks eesti keel, isiku taotlusel tegi notar notariaaltoimingu mõnes teises keeles, kui notar seda keelt valdas, ning kui notariaaltoimingut taotlev isik eesti keelt ei vallanud, tegi notar vajaduse korral notariaaltoimingu tõlgi osavõtul. Praegusel juhul ei taotlenud abikaasad notariaaltoimingu tegemist vene keeles ega tõlgi osalemisel. Notar suhtles abikaasadega tõlgi vahenduseta vene keeles. Hageja ei ole väitnud, et notar tõlkis abieluvaralepingu teksti valesti. Abieluvaralepingu p 3.1 (kõik pärast abieluvaralepingu sõlmimist ükskõik kumma abikaasa poolt soetatav vara, sealhulgas ka registritesse kandmisele kuuluvad vallas- ja kinnisasjad ning varalised õigused, jäävad selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele see vastavasse registrisse on kantud või kelle nimele see soetatakse) ei ole vastuolus enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) §-ga 9 ning selle sõnastuse aluse sai teha PKS § 10 lg 6 järgi kande abieluvararegistrisse. Teatud liiki vara kuuluvuse määramiseks ei olnud vaja iga eset määrata ja selle kohta käsutust teha. Abieluvaraleping ei ole ka vastuolus heade kommetega toona kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 tähenduses. Lepingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Kui leping oli sõlmimise ajal kooskõlas heade kommetega, siis asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust. Menetluses esile toodud asjaoludest nähtuvalt ei ole abieluvaralepingu sisu suunatud üldiselt hukkamõistetavale tegevusele ega piira teist lepinguparterit tema isiklikus või majanduslikus vabaduses, samuti ei ole tegemist tehinguga, mille üks pool on sõlminud oma positsiooni ebaausalt ära kasutades, tehing ei ole tehtud ka teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Hageja on pärast abieluvaralepingu sõlmimist teinud kinnisasjaga tehingu ja andnud kinnituse tehingu eseme kuuluvuse kohta hageja lahusvara hulka. Asjaolu, et 15 aastat pärast lepingu sõlmimist ei rahuldanud leping enam hagejat, ei anna alust järeldada, et see on tühine. Ka kostja sõlmitud XXX korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu alusel on kostja kantud korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse. Hageja ei ole väitnud, et ta ei teadnud kostja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmisest. Seega on abikaasad korduvalt käitunud vastavalt abieluvaralepingule ega ole seda enne abielu lahutamist muutnud või lõpetanud. Kummagi korteriomandi osas ei ole abikaasad hiljem eraldi abieluvaralepingut sõlminud, milles saab järeldada, et pooltel ei olnud ka pärast korteriomandite omandamist ühist tahet muuta varasuhte liiki nende osas. Kuigi abikaasad elasid abielu ajal nimetatud korterites ühise perena, võivad abikaasad elada ka ühele abikaasale lahusvarana kuuluvas korteris. Asjaolu, et abikaasad ei tunnistanud pärast korteriomandite ostmist neid uue abieluvaralepinguga ühisvaraks, näitab pigem poolte kindlat tahet omandada korteriomandid lahusvarana. Kostja ei ole esitanud vastuväited selle kohta, et QQQ korteriomand oli hageja lahusvara ja peab XXX korteriomandit abieluvaralepingu järgi oma lahusvaraks. Hageja ei ole tõendanud, et abikaasadel oli XXX korteriomandi puhul ühine eesmärk ja tahe ühisvara kestvaks loomiseks. Pooled olid abielus ja nende varalised suhted olid reguleeritud abieluvaralepinguga. Hageja ja kostja I esile toodud kulutustest ja pangakonto väljavõtetest nähtub, et mõlemad on
2-17-6089 teinud pere ülalpidamiseks kulutusi. Nad kinnitasid kohtumenetluses, et ühise majapidamise korraldus ei muutunud pärast abieluvaralepingu sõlmimist. Abieluvaralepinguga abikaasade ühis- ja lahusvara kindlaksmääramine ei too endaga kaasa kohustust seda muuta. Hageja esiletoodud kulutused on perekonnale tehtud kulutused kehtiva PKS § 17 tähenduses. Alates poolte kooselu lõppemisest 2007 on hageja teinud kulutusi enda ja abikaasade ühiste laste kasutuses oleva eluruumi korrashoiuks. Asjaolu, et hageja ja abikaasade ühised lapsed jäid korterisse elama, ei tähenda seda, et abikaasad olid sõlminud seltsingulepingu. Seega oli XXX korteriomand kostja I lahusvara. Lisaks olnuks kinnisasja omandamiseks sõlmitud seltsinguleping toona kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 järgi notariaalse vorminõude täitmata jätmise tõttu tühine. Arvestades seda, et korteriomand ei olnud seltsinguvara, tuleb hageja nõue seltsinguvara jagamiseks jätta rahuldamata. Samuti ei ole põhjendatud rahuldada hagi seltsingu likvideerimise sätete alusel. Seetõttu jääb rahuldamata ka hageja nõue kostja I vastu 52 000 euro saamiseks.
6.3.Kuna XXX korteriomand oli abieluvararegistri kandest nähtuvalt kostja I lahusvara, siis ei ole selle võõrandamisega hageja õigusi rikutud. Tehing ei ole ka tühine. Seetõttu jäävad hageja nõuded tehingu tühisuse tuvastamiseks ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks rahuldamata. Kostjad sõlmisid 13. septembril 2017 XXX korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu. Lepingu ja kinnistusraamatu andmetel oli korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kantud kostja I, kes kinnitas lepingus, et ta on abielus, kuid korteriomandi suhtes kehtib abieluvaraleping, mille järgi kuulub korteriomand talle lahusvarana. Seda asjaolu kontrollis notar rahvastikuregistri elektroonilise andmebaasi andmete, abieluvaralepingu, abieluvararegistri elektroonilise andmebaasi andmete ja õiguslikku tähendust omava elektroonilise kinnistusraamatu väljatrüki alusel. Kostja põhistas menetluses korteriomandi võõrandamise asjaolusid ning hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostjate tehing oli näilik, samuti ei ole tehing vastuolus heade kommetega. Kuna korter ei kuulunud hageja ja kostja I ühisomandisse, oli kostjal I õigus oma vara vabalt käsutada. Asjaolu, et kinnisvarahaldusega tegelev äriühing ei vaata tema poolt ostetavat korterit üle, ei ole kohtu hinnangul ebatavaline ja kuulub äriühingu äritavade- ja riskide hulka. Apellatsioonkaebus
7.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja I kanda.
7.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt järeldas maakohus vääralt, et abikaasade vahel ei olnud seltsingulepingut. Maakohus keskendus kohtuvaidlust lahendades liigselt abieluvaralepingu kehtivusele, mistõttu jäi tahaplaanile seltsingulepingu tuvastamine. Maakohus leidis ekslikult, et XXX korteriomand ei ole seltsinguvara seetõttu, et pooled olid abielus, nende varalised suhted oli reguleeritud abieluvaralepinguga ning nad käitusid vastavalt abieluvaralepingule. Ka abikaasade varasuhted võivad olla lisaks abieluvarasuhtele reguleeritud seltsingulepinguga. Seltsingulepingu puhul ei ole tähtsust sellel, milline oli poolte hilisem käitumine. Praegusel juhul on selge, et abikaasad sõlmisid 2001. a jaanuaris konkludentselt seltsingulepingu, mille eesmärgiks oli perekonnale, eelkõige lastele, ühiste eluasemete soetamine, parendamine ja kasutamise võimaldamine. Asjaolul, et abikaasad formaalselt kinnitasid müügilepingus vara kuulumist lahusvara hulka, ei ole tähtsust. Hagejale
2-17-6089 kinnitati XXX korteriomandi ostmisel, et seltsingulepingu tõttu ei ole oluline, kes omandamise tehingu teeb. Maakohus jättis tuvastamata, et XXX korteriomandi müügihinnast kandis 405 000 eurot notari deposiiti hageja, mitte kostja I.
7.2.Maakohus jättis tähelepanuta, et ka seltsingulepingu puudumise korral saanuks Riigikohtu praktika järgi kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid analoogia korras, kuna mõlemad abikaasad panustasid olulises ulatuses ja pooltel oli ühine tahe ühisvara kestvaks loomiseks. Maakohus pidi hageja väidetele vastama.
7.3.Kuna maakohus asus vääralt seisukohale, et abikaasade vahel ei olnud seltsingulepingut, jättis maakohus analüüsimata, kas XXX korteriomandi käsutus kehtib. Praegusel juhul pidi kostja teadma, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige ja korteriomand võib olla hageja ja kostja I ühisomandis, mistõttu ei saanud kostja II korteriomandit heauskselt omandada. Samuti on tehing heade kommetega vastuolus. Vastustajate seisukohad
8.Kostja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja I jäi maakohtus esitatud vastuväidete juurde.
9.Kostja II vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II jäi maakohtus esitatud vastuväidete juurde.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja I vastu 52 500 euro ja viivise saamiseks, jaotas hageja ja kostja I menetluskulud ning määras kindlaks kostjale I hüvitatavate menetluskulude suuruse koos viivisega. Selles osas tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada, mistõttu jääb ülejäänud osas maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 657 lg 21 alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi.
11.Esmalt märgib kolleegium, et arvestades hageja 3. augusti 2018. a menetlusdokumendis täpsustatud nõuete sõnastust ja hageja erinevaid alternatiivseid taotlusi, nõuab hageja sisuliselt mõlemalt kostjalt 13. septembril 2017 sõlmitud XXX korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu tühisuse ja sellest tuleneva kinnistusraamatus omanikukande ebaõigsuse tõttu kinnistusraamatu omanikukande muutmiseks tahteavalduste tegemist või asendamist ning lisaks kostjalt I seltsinguvara jagamist või 52 500 euro ja viivise väljamõistmist. Sellest tulenevalt käsitleb kolleegium esmalt mõlema kostja vastu esitatud tuvastusnõudeid ja kinnistusraamatus omanikukande muutmisele suunatud alternatiivseid nõudeid (I) ning seejärel kostja I vastu suunatud seltsinguvara jagamise ja alternatiivselt esitatud 52 500 euro ja viivise saamise nõuet (II). Viimaks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (III). I
12.Esmalt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et maakohus võinuks jätta hageja kostjate vastu esitatud tehingu tühisuse ja kinnistusraamatu kande ebaõigsuse tuvastamise nõuded
2-17-6089 TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata või TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest hagejal ei ole õigustatud huvi selliste tuvastusnõuete eraldi esitamise vastu. Hageja esitas kohtule mõlema kostja vastu nõude, milles palus tuvastada, et kostjate vahel sõlmitud korteriomandi müügi- ja asjaõigusleping on tühine ning selle alusel tehtud kinnistusraamatu kanne on ebaõige. Samuti esitas hageja alternatiivse sisuga nõuded kostjate vastu kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks. Tuvastusnõudeid esitades ei toonud hageja esile, et tal oleks muud õiguslikku huvi tehingu tühisuse ja kinnistusraamatu kande ebaõigsuse tuvastamiseks, kui see, mis oli hõlmatud kinnistusraamatus omanikukande muutmise sooviga. Riigikohus on selgitanud, et hagejal ei ole vaja esitada tuvastushagi, kui tema õigusliku huvi aitab tagada ka samas menetluses esitatud sooritushagi, mille rahuldamise eelduseks on vastava õigussuhte tuvastamine, st hageja taotletud eesmärgi saab saavutada sooritushagiga (vt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 37; 24. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-12, p 18 ja 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15712, p 14). Praegusel juhul on hageja tuvastusnõuded hõlmatud kinnistusraamatu kande muutmisele suunatud alternatiivsete nõuetega ja hageja taotletud eesmärgi saab saavutada nimetatud sooritushagiga, mistõttu ei ole hagejal õiguslikku huvi tehingu tühisuse ja kinnistusraamatu kande ebaõigsuse eraldi tuvastamise vastu. Teisalt ei ole tegemist hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise imperatiivse alusega, mistõttu võis maakohus lahendada need nõuded ka sisuliselt.
13.Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus lõppjäreldusena õigesti kostja I ja kostja II vastu esitatud tuvastus- ja kinnistusraamatus omanikukande muutmisele suunatud nõuded rahuldamata. Siiski tuleb osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
13.1.Hageja palus muuta kinnistusraamatus XXX omanikukannet seetõttu, et tema hinnangul oli korteriomand enne selle võõrandamist seltsingulepingu alusel hageja ja kostja I kui seltsinglaste ühisomandis, mistõttu ei võinud kostja I seda VÕS § 590 lg 1 järgi üksi käsutada. Ainuisikulise käsutusõiguse puudumise tõttu on tehing tühine ning kostja II pidi teadma, et korteriomand on hageja ja kostja I ühisomandis, mistõttu ei saanud ta korteriomandit heauskselt omandada. Lisaks on tehing tühine ka näilikkuse ja heade kommete vastasuse tõttu. Eelnevat arvestades sõltub mõlema kostja vastu esitatud kinnistusraamatu kannete muutmisele suunatud nõuete lahendamine esmalt sellest, kas hageja ja kostja I olid sõlminud XXX korteriomandi ühisesse omandisse omandamiseks enne 1. juulit 2002 ühise tegutsemise lepingu tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 tähenduses või pärast seda seltsingulepingu VÕS § 580 lg 1 tähenduses. Kuna hageja väitel sõlmisid hageja ja kostja I lepingu 2001, siis tuli maakohtul tuvastada, kas nad sõlmisid ühise tegutsemise lepingu, mitte seltsingulepingu.
13.2.Ühise tegutsemise lepingu puhul kohustusid pooled enne 1. juulit 2002 kehtinud TsK § 438 lg 1 järgi ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks ühiselt tegutsema. Seejuures olid lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara TsK § 440 lg 2 järgi nende kaasomandis. Alates võlaõigusseaduse jõustumisest 1. juulit 2002 tuli varem sõlmitud ühise tegutsemise lepingutele kui kestvuslepingutele kohaldada võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 18 järgi võlaõigusseaduses
2-17-6089 seltsingu kohta sätestatut, kuid see ei välistanud ega piiranud ühise tegutsemise lepingu poolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, ning ühise tegutsemise lepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, tuli kohaldada seni kehtinud seadust. Seega võisid pooled sõlmida 2001. aastal ühise tegutsemise lepingu, millele tuli alates 1. juulist 2002 kohaldada võlaõigusseaduses seltsingulepingu kohta sätestatut. Riigikohus on möönnud ühise tegutsemise lepingu olemasolu olukorras, kus poolte ühiseks eesmärgiks on olnud hoone ehitamine, parendamine või kasutamine, kuid ainuüksi kokkulepet osta ühiste vahenditega hoone, ei ole riigikohus pidanud ühise tegutsemise lepingu sõlmimisel piisavaks (Riigikohtu 13. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-05, 18. detsembri 1998. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-129-98, 28. jaanuari 1998. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-98 ja 17. oktoobri 1996. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-113-96). Alates 1. juulist 2002 kehtiva VÕS § 580 lg 1 järgi kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Seltsinglase panuseks võib VÕS § 581 lg 1 järgi olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. Seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). Riigikohus on selgitanud, et ka seltsingulepingu puhul on tegu eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga ning seltsingu regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka vastavat tahet avaldanud. Seltsingusätteid kohaldades ei tohiks jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole kokku leppinud ja mida ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena. Seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Seejuures peab pooltel olema eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 14–19). Nii ühise tegutsemise lepingu kui ka seltsingulepingu kontekstis on Riigikohus juhtinud tähelepanu sellele, et ehitise kui vallasasja võõrandamise leping peab olema asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 6 järgi notariaalselt tõestatud vormis, samuti kinnisasja omandiõigust üle andma kohustav tehing asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi (Riigikohtu
18.oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664, p 15; 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-05, p 14).
13.3.Arvestades ülal viidatud Riigikohtu seisukohti asus maakohus põhjendatult seisukohale, et seltsingulepingu sõlmimiseks pidi toonastel abikaasadel olema ühine tahe majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks ning kinnisasja omandamise korral pidanuks selline tahe olema vormistatud notariaalselt tõestatud lepingus. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata, kuid täpsustades, et praegusel juhul saanuks hageja ja kostja I sõlmida ühise tegutsemise lepingu, mitte seltsingulepingu.
14.Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
2-17-6089 Iseenesest on õige hageja arusaam, et sarnaselt faktilise kooselu partneritele saavad ka abikaasad sõlmida omavahel lahusvara arvel tehtavate panustega ühise eesmärgi saavutamiseks seltsingulepingu VÕS § 580 tähenduses ning said ka enne 1. juulit 2002 sõlmida ühise tegutsemise lepingu toona kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 lg 1 tähenduses. Riigikohus on leidnud, et abikaasadel võib olla omavahel nõudeid lepingute, sh seltsingulepingu alusel, kui see ei ole vastuolus abikaasade varasuhtega (vt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 11). Abikaasade vahel lepingute sõlmimise võimalust ei ole aga maakohus praegust vaidlust lahendades eitanudki. Maakohtu hinnangul ei olnud hageja nõuded põhjendatud seetõttu, et hageja ei suutnud tõendada kinnisasja omandamisele suunatud lepingu sõlmimist notariaalses vormis ning abikaasade sõlmitud abieluvaraleping kinnitab praeguses asjas abikaasade teistsugust tahet. Hageja väitel sõlmisid toonased abikaasad seltsingulepingu (ühise tegutsemise lepingu), enne QQQ korteri omandamist, 2001. aasta jaanuaris või aprillis. Maakohus tuvastas, et QQQ korteri eest on tasutud müüjale 23. jaanuaril 2001 138 500 eurot. Seega pidi hageja väiteid arvestades olema ka ühise tegutsemise leping sõlmitud 2001. a jaanuaris enne korteri eest tasumist. Kuigi hageja väitel oli toonastel abikaasadel enne QQQ korteri omandamist ühine tahe ja arusaamine, et korter omandatakse ühisomandisse, kõneleb sellise ühise tahte vastu asjaolu, et abikaasad sõlmisid vahetult enne korteri eest tasumist 22. jaanuaril 2001 hoopis notariaalselt tõestatud abieluvaralepingu, millega välistasid abikaasade omandatavate asjade kuulumise abikaasade ühisvara hulka. Nimetatud lepingust nähtub üheselt, et pooled ei soovinud omandada abielulises kooselus vara abikaasade ühisomandisse ja leppisid kokku selles, et kummagi abikaasa omandatud vara on tema lahusvara, st kuulub selle abikaasa ainuomandisse, kes asja omandab. Kui abikaasad oleksid soovinud, et QQQ korter kuulub abikaasadele ühiselt, siis ei oleks nad vahetult enne QQQ korteri ostmist sõlminud abieluvaralepingut. Enne 1. juuli 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara seaduse jõul nende ühisvara ning puudus vajadus sõlmida enne 1. juulit 2002 kehtinud TsK § 438 lg 1 tähenduses ühise tegutsemise lepingut ühise omandi tekkimiseks. Samuti ei ole eluliselt usutav, et abikaasad leppisid enne QQQ korteri ostmist kokku nii abieluvaralepingu järgses lahusvara tekkimises kui ka ühises tegutsemises korteri ühiseks omandamiseks. Selliselt oleks ühise tegutsemise leping olnud vastuolus abikaasade lepingulise varasuhtega. Hageja ei ole toonud esile ega tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust pidada abieluvaralepingut näilikuks. Hageja on üksnes väitnud, et ta ei saanud abieluvaralepingut sõlmides selle sisust aru ja sõlmis selle üksnes moe pärast. Neid väiteid arvestades ei ole maakohtu põhjendused abieluvaralepingu kehtivuse ja hagejale selle sisu selgitamise kohta asjakohatud ega ülemäärased, nagu leiab hageja ekslikult apellatsioonkaebuses, ning kolleegium nõustub ka selles osas maakohtu põhjendustega. Eelnevat arvestades ei ole hageja tõendanud, et pooltel oli ühine tahe omandada QQQ korter abikaasade ühisomandisse. Samuti kinnitab poolte käitumine mõlema kinnisasja omandamisel seda, et pooltel ei olnud tahet muuta abieluvaralepingus kokkulepitut. Kinnisasja müügi- ja asjaõiguslepingut sõlmides kontrollib notar alati, kas lepingu eseme kuulub abikaasadele ühiselt või on ühe abikaasa lahusvara ning juhib sellele ka lepingupoolte tähelepanu. Olgugi, et lepingupoole kinnitus selle kohta, et lepingu ese on tema lahusvaraga, ei muuda tegelikult ühisomandit ainuomandiks, näitab see siiski vähemalt kinnituse andnud lepingupoole arusaama ja tahet käsitada seda lahusvarana. Iseenesest on õige ka hageja arusaam, et ühise tegutsemise või seltsinguleping võib olla üldjuhul vormivaba, sh sõlmitud suuliselt või vastavalt mõistetava käitumisega
2-17-6089 (konkludentselt). Samas on Riigikohus leidnud, et kinnisasja omandamise puhul on siiski nõutav notariaalne vorm. Seega tuli hagejal TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et abikaasad sõlmisid notariaalses vormis ühise tegutsemise või seltsingulepingu, kuid sellises vormis lepingut ei ole hageja kohtule esitanud.
15.Kuna hageja ei tõendanud, et hageja ja kostja I sõlmisid nõutavas vormis ja nõutava sisuga ühise tegutsemise lepingu, tuleb hageja ja kostja abielu ajal omandatud vara kuuluvus määrata nende vahel 22. jaanuaril 2001 sõlmitud abieluvaralepingu alusel. Selle järgi oli XXX korteriomand kostja I lahusvara ning kostjal oli õigus seda ainuisikuliselt käsutada, st ei kohaldu VÕS § 590 lg-s 1 ega PKS § 29 lg-s 1 sätestatud käsutuspiirang. Samuti ei ole hagejal õigustatud huvi nõuda kostjate vahel sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamist ega alust nõuda kinnistusraamatu kande muutmist. Seetõttu ei ole tähtsust ka sellel, kas kostjate sõlmitud tehingud võisid olla näilikkuse või heade kommete vastasuse tõttu tühised, ega sellel, kas kostja II omandas korteriomandi heauskselt. Kolleegium jätab vastavad maakohtu põhjendused kohtuotsusest välja. II
16.Kuna hageja ei ole tõendanud, et abikaasad sõlmisid nõutavas vormis lepingu XXX korteriomandi ühisomandisse omandamiseks, ning kostja I on võõrandanud korteriomandi kehtivalt kostjale II, ei saa hageja nõuda kostjalt I XXX korteriomandi jagamist hagis taotletud viisidel, küll aga võib olla põhjendatud hageja nõue 52 500 euro saamiseks.
17.Esmalt märgib kolleegium, et hageja väiteid arvestades võisid toonased abikaasad olla sõlminud ühise tegutsemise lepingu perekonna mõlema eluaseme parendamiseks ja/või kasutamiseks. Maakohus on aga jätnud selle vaidlust lahendades tähelepanuta ning otsust tehes käsitlemata, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Riigikohus on selgitanud, et ühise tegutsemise ja seltsingu sätteid saab kohaldada ka siis, kui pooled ei omandanud vara ühisomandisse, kuid on leppinud kokku selle ühises omandamises ja parendamises pooltevahelises sisesuhtes. Ka sellisel juhul saab seltsingu lõppedes kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid, sh jagada seltsinguvara VÕS § 600 lg 1 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt või müüa VÕS § 600 lg 2 järgi seltsinguvara, täita seltsingu kohustused ja tagastada tehtud panused. Selleks tuleb tuvastada, et pooltel oli ühe poole ainuomandisse kuuluvale asjale kulutusi ja parendusi tehes ühine tahe majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks ja mõlemad pooled tegid selleks olulisi majanduslikke panuseid (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19). Seega, hoolimata sellest, et abikaasad väljendasid abieluvaralepingus selget tahet omandada kinnisasjad selle abikaasa ainuomandisse, kes vastava kinnisasja omandamiseks tehingu teeb, ning selle alusel omandas kostja I XXX korteriomandi enda ainuomandisse, ei ole välistatud, et pooltel oli omavahel kokkulepe ühise varalise väärtuse loomiseks kortereid parendades (sisemine seltsing), mistõttu võib olla alust kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid ja hagejal olla õigus nõuda kostjalt I VÕS § 600 lg 2 alusel oma panuste tagastamist. Selleks peab hageja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama, et pooltel oli kostja I ainuomandisse kuuluvale asjale kulutusi ja parendusi tehes ühine tahe majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks ja nii hageja kui ka kostja I tegid selleks olulisi majanduslikke panuseid.
18.Lisaks on maakohus jätnud kontrollimata, kas hageja 52 500 euro saamisele suunatud nõude saaks ühise tegutsemise või seltsingulepingu puudumise korral rahuldada mõnel muul
2-17-6089 õiguslikul alusel, olgu siis muul lepingulisel või lepinguvälisel alusel (käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel) (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p-d 26–32). Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt peab kohus kohaldama asjas tuvastatud asjaoludest lähtudes ise õigust ega ole seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga (vt nt Riigikohtu 22. oktoober 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15). Arvestades hageja nõuet ja hagi alusena toodud asjaolusid, võib kulutuste kohta kokkuleppe puudumise korral olla hageja raha saamise nõue käsitatav kas käsundita asjaajaja kulutuste hüvitamise nõudena VÕS § 1023 lg 1 tähenduses või õigusliku aluseta saadu tagastamise nõudena VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. Hageja tõi hagis esile, et ta tasus oma lahusvaraks olnud korteriomandi müügist saadud rahaga osaliselt XXX korteriomandi müügihinna, tegi selles korteris remonti ja tasus korteri kulud, sh korteriühistule remondifondi makseid elamu renoveerimise tõttu. Kuigi hageja ei ole esitanud hagiavalduses sõnaselgelt käsundita asjaajamisest ega alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, pidi maakohus ka neid nõude alusnorme kontrollima ning arutama pooltega hageja nõude kvalifikatsiooni, sh võimalust rahuldada lepingu puudumise korral hageja 52 500 euro saamisele suunatud nõue lepinguvälisel alusel. Seda ei ole aga maakohus teinud hoolimata sellest, et kostja on menetluses möönnud, et hageja osa XXX korteriomandi omandamisel oli 18 543 eurot. Kolleegium märgib, et kohus teeb TsMS § 435 lg 1 järgi otsuse, kui asja on kohtu arvates ammendavalt arutatud ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis, sh otsustab kohus TsMS § 438 lg 1 järgi, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Selleks selgitab kohus TsMS § 392 lg 1 järgi mh välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete kohta ning asja lahendamisele kohaldatava õiguse. Jättes hagejale ja kostjale I selgitamata VÕS § 1023 lg 1 ja § 1028 lg 1 kohaldamise eeldused ja andmata kostjale I võimaluse esitada neile nõuetele vastuväiteid, jäid maakohtul kohtuasja lahendades nõuetekohaselt täitmata eelmenetluse ülesanded, sh välja selgitamata asja lahendamisele kohaldatav õigus TsMS § 392 lg 1 p 41 tähenduses ning kostja I vastuväited TsMS § 392 lg 1 p 1 tähenduses, mis võis viia hageja 52 500 euro ja viivise saamisele suunatud nõude ebaõige lahendamiseni.
19.Eelnevat arvestades on ka maakohtu otsus 52 500 euro ja viivise saamise nõude osas olulises ulatuses põhjendamata. Hageja heidab maakohtule põhjendatult ette seda, et maakohus jättis tähelepanuta ja tuvastamata asjaolu, et hageja on teinud kulutusi XXX korteriomandi ostmisel, st tasunud osa müügihinnast. Samuti ei ole õige ega piisav maakohtu põhjendus 52 500 euro ja viivise saamise nõude rahuldamata jätmiseks. Maakohus nentis üksnes ühe lausega järgmist: „Samuti ei ole põhjendatud hagi rahuldada seltsingu likvideerimise sätete alusel, seega jätab kohus rahuldamata nõude välja mõista kostjalt I 52 000 eurot“. Selliselt on maakohus jätnud hageja 52 500 euro ja viivise saamise nõude sisuliselt lahendamata, eelmenetluse ülesanded täitmata ning maakohtu otsus on selle nõude osas TsMS § 656 lg 1 p 5 tähenduses sedavõrd olulises ulatuses põhjendamata, et ringkonnakohus ei saa seda puudust ise kõrvaldada ning saadab asja maakohtule selles osas uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. III
20.Eeltoodut arvestades rahuldab kolleegium apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja I vastu 52 500 eurot ja viivise saamiseks, ning saadab asja selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2-17-6089 Kostja I vastu suunatud alternatiivse nõude osas maakohtu otsuse tühistamise tõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus määras hageja ja kostja I menetluskulude jaotuse ning mõistis hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulude hüvitise. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud
21.Kuna kostja II vastu esitatud nõuete osas jätab kolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad kostja II apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 hageja kanda.
22.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja II menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetluse kuludeks lepingulise esindaja kulud 2097 eurot 17 senti (käibemaksuta). Esindajal kulus apellatsioonimenetluses tehtud toimingutele kokku 7 tundi 53 minutit (sh maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumine ning seisukoha koostamine 4 tundi 22 minutit, ringkonnakohtu esimeseks istungiks valmistumine 1 tund 45 minutit ja istungil osalemine 1 tund 15 minutit ning kompromissitingimuste kohta hagejale ja kostjale I e-kirja koostamine 31 minutit) tunnihinnaga 150 eurot/tund (käibemaksuta) ning 5 tundi 43 minutit (sh edasine töö kompromissilepingu tingimustega 2 tundi 23 minutit, osalemine ringkonnakohtu teisel istungil 1 tund 45 minutit, edasise tegevuskava arutelu kliendiga 10 minutit, ringkonnakohtule kahe meeldetuletuse saatmine 25 minutit, ringkonnakohtu kirjaga tutvumine ja sellele vastamine 40 minutit, menetluskulude nimekirja koostamine 20 minutit) tunnihinnaga 160 eurot/tund. Kolleegiumi hinnangul on kostja II esindaja apellatsioonimenetluses tehtud toimingud olnud kostja II õiguste ja huvide kaitseks vajalikud, v.a ringkonnakohtule 9. aprillil ja 11. mail meeldetuletuste koostamine (kokku 25 minutit). Ka tehtud toimingutele kulunud aeg on maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja kostja II esitatud menetlusdokumentide sisu ning mahtu arvestades põhjendatud. Küll aga ei ole istungitel osalemise aeg kooskõlas ringkonnakohtus toimunud istungite kestusega. Arvestades seda, et ringkonnakohtu 7. jaanuari 2020. a istung kestis alates istungi määratud algusajast 1 tund 4 minutit ja 4. veebruaril 2020 1 tund 28 minutit, tuleb neile toimingutele kulunud aega vastavalt vähendada. Seega on esindaja toimingud tunnihinnaga 150 eurot põhjendatud 7 tunni 42 minuti ulatuses (150×7,7=1155 eurot) ja tunnihinnaga 160 eurot 5 tunni ja 1 minuti ulatuses (160×5,02=803,2). Kostja II esindaja tunnihind 150–160 eurot (käibemaksuta) ei ületa vandeadvokaadi tavapärast tasumäära.
23.Eelnevat arvestades tuleb hagejal hüvitada kostjale II lepingulise esindaja apellatsioonimenetluses kantud kulu 1958 eurot 20 senti (1155+803,02). Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin
2-17-6089
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.