3-2-1-103-97
Eesti Vabariigi nimel Tartus 2. oktoobril 1997. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik, hageja esindaja vandeadvokaat M. Malõevi ja kostja esindaja vandeadvokaat R. Kiviloo osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 22. septembril 1997. a. AS-i Balpada kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. mai 1997. a. otsuse AS-i Merineid hagis AS-i Balpada vastu 94 234 krooni saamiseks. Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palus AS Merineid AS-lt Balpada välja mõista TsK § 369 lg 1 alusel linna- ja mägiankrute (piirimärkide) valmistamise eest võla ja viivise kuni 12. septembrini 1995. a., arvesse võttes tasaarvestust summas 44 700 krooni, mille hageja kostjale võlgu oli, seega kokku 94 234 krooni (106872+32062-44700). Hagi põhjenduste kohaselt valmistas hageja
tõendanud üleantud ankrute kogust, kuna saatelehtedel on märgitud nii ankrud kui torud. Samuti on tõendamata ankrute maksumus. Seega ei ole hageja oma väiteid usaldusväärselt tõendanud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. veebruari 1997. a. otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus protsessiõiguse normide rikkumise tõttu ja asi saadeti uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. TsKS § 88 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on oma nõuete tõendamiseks esitanud lepingu ja kostja peab tõendama oma vastuväiteid. Kohus leidis ekslikult, et lepingutingimuste mittetunnistamine on vastuväidete tõendamiseks küllaldane. TsKS § 232 lg 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab. Seisukohta, et üleantud piirimärkide kogus ei ole tõendatud, põhjendas apellatsioonikohus sellega, et saatelehtedel on märgitud kord "ankrud" kord "torud". Kohus ei põhjendanud, miks ei arvestatud saatelehti nr. 4 ja 6, milliste järgi on kostjale üle antud 5 266 piirimärki. Samuti ei põhjendanud kohus hageja seletuse kui tõendi mittearvestamist. Hageja seletas kohtus, et piirimärke valmistatakse torust, millel on vastavalt kasutamise eesmärgile teatud diameeter ja pikkus; toru üks ots töödeldakse ja sinna pannakse otsik. Pärast seda on piirimärk ikka toru. Kohtule esitati ka piirimärkide detailide kujundamise prospekt. Samuti leiti, et kohtuotsuses kasutatud vene keelest eesti keelde ümber tõstetud "ankru" maakorralduslikuks vasteks eesti keeles on "piirimärk". Asja uuel arutamisel tühistas Tallinna Ringkonnakohus oma 19. mai 1997. a. otsusega linnakohtu otsuse ja uue otsusega mõistis kostjalt välja 94 234 krooni 20 senti kahju katteks ja kohtukuluna tasutud riigilõivu 7 054 krooni 5 senti ning 10 411 krooni 70 senti advokaadi abi eest. Ringkonnakohus leidis, et piirimärgid (ankrud) ja torud on identsed asjad. Kostja paljasõnalised väited ei lükka ümber hageja esindaja vastavat seletust. Tunnistajate ütlustes kauba nimetamine kord torudeks kord piirimärkideks, ei kinnita veel, et tegemist on erinevate esemetega. Linnakohus on tõendeid hinnates lugenud õigesti tuvastatuks saatelehetede järgi hageja poolt kostjale 13 002 piirimärgi üleandmise. Seega on hageja lepingu täitnud ja TsK § 369 lg 1 kohaselt on kostja kohustatud maksma lepingus kokkulepitud tasu pärast töö üleandmist. Asjaolu, et kohtule ei esitatud tõendeid ühe piirimärgi maksumuse kohta, ei ole oluline, kuna pooled olid alla kirjutanud lepingule 13 000 piirimärgi valmistamiseks maksumusega 106 872 krooni. Kassatsioonkaebuses palus AS Balpada tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on rikkunud TsKS § 301 ja 318 sätteid. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses ainult tõendite hindamise kohtu poolt. Ringkonnakohus ei ole nimetanud motiive, miks leitakse, et linnakohtu otsuse põhjendav osa viis asja ebaõigele otsustamisele. Vastupidiselt ringkonnakohtu väitele, et linnakohus luges tõendatuks 13 002 piirimärgi üleandmise, leidis linnakohus, et hageja pole tõendanud valmistoodangu - 13 000 piirimärgi üleandmist. See järeldus rajaneb tunnistajate V. Trusovi ja P. Kondratenko ütlustel. Apellatsioonikohus jättis tunistajate ütlused vahetult kontrollimata ega märkinud neid otsuses üldse. Sellega rikkus ringkonnakohus TsKS §-s 317 sätestatut, mille kohaselt esimese astme kohtu otsuse
vaidlustamisel mõne tunnistajate ütlustel põhineva asjaolu osas, ei ole apellatsioonikohtul õigust kohtuotsust selles osas muuta ilma neid tõendeid vahetult kontrollimata või märkimata põhjusi, miks neid tõendeid tuleb teisiti hinnata. Ringkonnakohus ei ole järginud TsKS § 92 sätteid asjaolude igakülgse ja täieliku läbivaatamise kohta ning on ebaõigesti tõlgendanud TsKS § 88 lg 1 sätteid. Kuna hageja kinnitab, et valmistas ja andis kostjale üle valmistoodangu, siis peab hageja tõendama et ankur ja toru on üks ja sama ning, et ta andis valmistoodangu kostjale üle. Ringkonnakohus pole hinnangut andnud saatelehtedele, milliste järgi anti üle ka torusid. Kohtuotsusest ei selgu, kuidas on arvestatud kostjalt väljamõistetav summa ning millest see koosneb. Haginõue koosneb põhivõlast ja viivisest. Vastavalt pooltevahelise lepingu p-le 5 pidi tasumine toimuma 7 päeva jooksul peale arve esitamist. Linnakohtu otsuses on tuvastatud, et kohtule ei ole arveid esitatud. TsKS § 289 kohaselt võib apellant kaebuses viidata uutele tõenditele, mida ta ei esitanud esimese astme kohtus, üksnes siis, kui kaebuses põhjendatakse, et tõendeid ei olnud võimalik esitada või oli esitamata jätmiseks mõni muu kaalukas põhjus. Apellant ei ole seda teinud. Seega ei ole kohtul alust mõista välja viivist, kuna puuduvad tõendid arve esitamise kohta. Samuti on ringkonnakohus välja mõistnud advokaadi abi eest rohkem kui 5% rahuldatud hagi summast, millega rikkus TsKS §-s 58 lg 1 sätestatut. Vastustaja kaebusega ei nõustunud ning leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde. Tsiviilkolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsKS § 347 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Linnakohus on tuvastanud hageja poolt nii torude kui ka 5 266 piirimärgi üleandmise kostjale. Kokku on tuvastatud 13 002 piirimärgi (ankru) ja toru üleandmine. Samas leidis linnakohus, et pole tõendatud, et ankur ja toru on identsed asjad. Sellest järeldas linnakohus, et kogu valmistoodangu 13 000 ankru - üleandmine pole tõendatud. Ringkonnakohus luges hageja esindaja seletusega tõendatuks, et ankur (piirimärk) ja toru on samased asjad, nimetas kostja vastupidiseid väiteid paljasõnalisteks ja eelnevast tulenevalt luges tõendatuks lepingus ettenähtud valmistoodangu - 13000 - piirimärgi (ankru) - üleandmise kostjale. Poole seletuste paljasõnaliseks nimetamine ei asenda nende tagasilükkamise põhjendamist. Kui ainsaks tõendiks asjas oleksid poolte seletused ja kostja eitab hageja seletuses sisalduvaid hagi alusesse kuuluvaid asjaolusid, siis tulenevalt TsKS §-s 88 lg 1 sätestatud tõendamiskoormusest lasub nende asjaolude täiendava tõendamise kohustus hagejal. Antud asjas on ka teisi tõendeid. Ringkonnakohus pole põhjendanud, miks ta ei arvesta saatelehti, millistes on piirimärgid (ankrud) ja torud eraldi märgitud. Eeltooduga on rikutud TsKS §-s 232 lg 4 sätestatud tõendite tagasilükkamise põhjendamise nõuet. Asjas on ka tunnistajate ütlused, mille sisuks linnakohtu otsuse kohaselt pole ainult töö produkti üht või teistmoodi nimetamine vaid tehtud töö ise. Kuna linnakohtu otsusest ei selgu, millise asjaolu kohus tunnistajate ütluste alusel tuvastas, siis on põhjendamatu kassatsioonkaebuse väide ringkonnakohtu poolt TsKS §-s 317 sätestatu rikkumisest. Ringkonnakohus on hagi rahuldanud täielikult ja välja mõistnud ka viivise. Pooltevahelise lepingu
kohaselt pidi tasumine toimuma 7 päeva jooksul arve esitamisest ja tasumisega viivitamise korral tuli maksta viivist. Viivise väljamõistmine eeldas seega arve esitamise aja tuvastamist ja ajavahemiku tuvastamist, millise eest viivis välja mõistetakse. Linnakohus on leidnud, et arveid pole kohtule esitatud. Ringkonnakohtu otsuses pole tuvastatud ei arve esitamise aega ega ajavahemikku, mille eest viivis välja mõisteti, kuigi ringkonnakohus võttis vastu esitatud arve. Rahuldades hagi 94 234 krooni 20 sendi osas ja mõistes kostjalt hagejale välja advokaadi abi eest 10 411 krooni 70 senti, on ringkonnakohus rikkunud TsKS § 58 lg 1, mille kohaselt poolele, kelle kasuks tehti otsus, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud kulud asjast osavõtnud advokaadi abi eest kuni viie protsendi ulatuses hagi rahuldatud osast. Kostjalt advokaadi abi eest väljamõistetu ületab viis protsenti hagi rahuldatud osast. Asja uuel arutamisel tuleb võtta seisukoht, kas ja millises ulatuses on asjas hagi aluseks olevad asjaolud tõendatud, märkides hagi põhjendatuse korral tõendid, milliste alusel need asjaolud on tuvastatud ja põhjendades teiste samade asjaolude kohta käivate tõendite tagasilükkamist. Hageja poolt Riigikohtus kantud advokaadikulu 2 000 krooni väljamõistmine otsustatakse asja sisulisel lahendamisel. Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. mai 1997. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada AS-le Balpada 18. juunil 1997. a. tasutud kautsjon 1117 (üks tuhat ükssada seitseteist) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.